Mitmehelilise Närilise Seiklused

Postitan taas paar linki

2012-02-10T16:14:00.002+02:00

Janar Siniväljalt põrutav artikkel FBs ACTA vastu. Tema idee on, et kui muusika on juba niigi muutunud kergemini kättesaadavaks ja produtseeritavamaks, siis selmet viriseda kahanevate sissetulekute pärast, peaks terve kopirait-süsteemi reformima sedasi, et laiatarbekultuuri pealt saaks passiivtulu teenida vaid viis aastat, samas väärtkultuuri võiks autoritasustada kauem.

Minu poliitika on mitte nii väga postitada oma senistest HelpX kogemustest, kuni ma Portugalist naasen, aga hiljuti Alentejos juhtus niimoodi, et sattusin ühte talusse ühe Austraalia folk-muusikuga. Õppisime koos mängima mõningaid rahvaviise ja meie perenaine orgunnis meile ühte restorani õhtusöögi, mille raames mängisime (ilma võimenduseta) koos muusikat. Philip mängis viiulit ja mina kitarri. Siin Monte Alvorada Facebook, kus ka paar klippi üleval.

Üks essee nüüdismuusika teemal

2012-01-15T15:32:00.002+02:00

Kyle Gann, helilooja ja kriitik, kirjutas mõned aastad tagasi essee, mida sattusin just lugema, teemal, kuidas popmuusikalised mõjud on imbunud nüüdismuusikasse. Alustab Laurie Andersonist ja sellest, kuidas tema "O Supermanist" sai üllatus-hitt 1980ndate alguses. Jätkab teemal, kuidas klassikaheliloojad alati imetlesid rokkmuusika puhul nooruslikku energiat ja olid salaja tüdinenud avangardi kuivast akadeemilisusest. Seejärel toob ta välja, kuidas nüüdismuusika mõjutas popmuusikat ja vastupidi. Mainitakse tegijaid nagu Rhys Chatham, Glenn Branca, Diamanda Galas jt. Viimaks tutvustab ta kontseptsiooni nimega totalism, mis tähendab sisuliselt minimalismi edasiarendust veidi keerulisemates suundades. Totalism tähendab kindlat rütmilist pulssi, just nagu ka minimalistlikus muusikas, ent samuti ka soovi ühendada nii akadeemilist tausta kui ka garaažibändide kogemusi oma muusikas. Põhimõte on omada piisavalt energiat, et rõõmustada popkuulajat kui ka piisavalt keerukust rahuldamaks nüüdismuusikafänne. Sedasorti heliloojad ei aja taga ei kommertsedu ega ka akadeemikute tunnustust. Ajendav jõud on pigem muusika sildistamise ja kategoriseerimise eitamine ning soov stimuleerida nii aju, keha kui südant.

Soovitan kindlasti kaeda ka Kyle Ganni veebilehte. Palju tasuta muusikat üleval muide, just tõmbasin mõned tema pikemad teosed alla. Ta on kirjutanud igasugu muusikat kõikvõimalikele instrumentidele alates elektrikitarridest keelpillikvartetini välja ning ka midiklaverile (ehk disklavier). Väga erinevaid mõjutusi on tõepoolest tunda. Arvatavasti on mul nüüd üks favoriit-komponist veel juures.

Mainekujunduslik enesetapp Facebookis

2012-01-12T17:41:00.003+02:00

Väljavõte Unmarketing.com veebist.

Põnev ülevaade ühest hiljutisest sotsiaalmeedia skandaalist. Ühes grillrestoranis käis kord üks klient, kes ei olnud rahul pakutava toiduga ja kes kirjutas restorani kohta kriitilise arvustuse. Tulemuseks oli totaalne nõiajaht Facebookis! Tema pilt postitati Boners BBQ nimelise restorani FB seinale ning kommentaariks kirjutati, et ta ei jätnud jootraha ning et teised restoranid peaksid ta välja viskama ja putsi saatma. Igasugused ebaviisakad kommentaarid järgnesid, kuni lõpuks julges keegi ka naisterahva kaitseks välja astuda. Ent restorani vastus nendele julgetele õilishingedele? Sisuliselt samamoodi: mine putsi raisk! Omanik õigustas end sellega, et kui naine julges jätta negatiivse arvustuse, siis nemad võivad ta kohta seinale mida iganes postitada. Tjah, kel võim, sel õigus.

Seejärel aga kustutati FB postitus ära. Aga taiplikumad netikasutajad olid enne jõudnud ekraanipilte teha. Seejärel ilmus restoranilt "vabandav teadaanne". Mille eesmärgiks oli pigem massiviha ohjeldamine, eriti arvestades kommentaari omanik Andrew Capronilt, kes tunnistas, et jah, tema käitumine polnud päris õigustatud, aga ka jootraha maksmata jätmine pole õigustatud.

Klient lõpuks andis teada, et ta jättis ikkagi jootraha. Tema tellimus tuli sooduskupongiga, mis tähendas, et ta tegelt ei pidanud 40 dollarit maksma, aga jättis lauale ikkagi kaks 20-kupüürist. Igal juhul asi jõudis uudistesse. Capron seejärel postitas pealtnäha siira vabanduse. Aga keegi idioot jättis väga õela kommentaari (jootraha mittemaksjad tuleks piinamisele saata). Ja kes klikkisid "like"? Üks neljast oli otse loomulikult Boners BBQ! Nii et mitte nii siiras vabandus!

On selge, et restoran tegi oma margi täiega täis. Nad proovisid nõiajahti teha oma kriitilisele kliendile, ent pigem paljastus nende enda ebaprofessionaalsus ja suhtumise probleem. Väga hea näide, kuidas mitte äri teha.

Intsident on kindlasti andnud põhjust Facebooki kiruda. Samas on küsitav, kas FB muudabki igasugused ärimehed sitapeadeks või FB lihtsalt võimendab nende sitapäisust. Aga väga unikaalne võimendaja on ta küll. Kas ilma FB'ita oleks võimalik samasugust nõiajahti korraldada? Ja kas see paljastaks nii läbinähtavalt omanike suhtumise?

Häirivaim on muidugi eeldus, et kõik kliendid peaks jootraha jätma. Justkui see oleks mingi kirjutamata reeglina paikapandud külastustasu. Mis minu arvates jällegi näitab, kui õnnetus seisus on USA's madalapalgalised töötajad. Probleemi ei eksisteeriks, kui ettekandjad vähemalt saaks korralikku palka. Selmet makstakse neile miinimumpalgast vähem ja siis peavad ülejäänud tasu saama jootrahast, kui neile üldse midagi sealt üle jääb. Nii et kui kellegi arust on see solvav, et jootraha ei tiksu, siis võtkem midagi ette ettekandjate tasustamise probeemiga!

Kas töönädal peaks lühenema?

2012-01-10T16:11:00.003+02:00

Guardian kirjutab, et Briti ajutrust New Economics Foundation (NEF) on tulnud välja soovitusega vähendada töönädal poole võrra. Päris huvitav algatus ja paistab adresseerivat hästi probleeme nagu tööpuudus, ületöötamine, võlakriisid ja isegi keskkonna reostamine. Praktikas on kõik visandlik.

Kuidas mõjutab lühem töönädal madalapalgalisi, kelle töö on kõige enam arvestatav tundides? Töönädala, ja seeläbi ka saadava palga vähendamiseks peaks elamiskulude vähenemine olema paralleelselt sünkroonis. Ja muidugi on küsitav ka: kas poliitikas läheks selline asi läbi?

Üldjoontes olen aga nõus, et suurenenud produktiivsuse valguses peaks vaba aega töölistele rohkem jääma. Ning praegune mudel pole eriti jätkusuutlik. Näiteks, kui tööd jätkub ainult osadele inimestele, kas poleks mitte mõistlik töid jagada? Siit sinna, ehk praegusest tunduvalt kestlikuma süsteemini jõuda on aga väljakutse.

"Gilgameš" 55 sekundiga!

2012-01-08T23:00:00.002+02:00

Siit videomeenutus eelmisest aastast, kus terve Gilgameši etendus näidatakse vähem kui minutiga. Muusika, mis all kõlab, on igatahes minu oma ja pärineb stseenist, kus Gilgameš ja Enkidu lähvad taplema Humbaba vastu. Filmitud ülevalt otse helipuldi juurest arvatavasti. Vähemasti sain ära näha, kui palju minu muusikunurka vasakul pool üldse paista oli.

Gilgameš ehk igaviku nupp / 55 Sekundiga from VonKrahl on Vimeo.

Aasta 2011 kokkuvõte muusikas

2011-12-31T20:11:00.005+02:00

Mina tsementi segamas Portugali talutöö raames. Ilma kindla põhjuseta leidsin, et see oleks ideaalne sissejuhatus muusikateemalisele postitusele.

Olles esinenud Tallinn Music Weekil kaks korda, leian, et on aeg teha kokkuvõte teemal, kuidas on see mind mõjutanud nii esinedes ansambliliikmena kui ka sooloartistina.

Opium Flirdi puhul oli meeldiv saada esimest korda välismaa pressist häid arvustusi. Tundus, et isegi mõni välismaine kontserdipakkumine teretab. Sealmaal paraku tegudeni ei jõudnud. Küll aga saavutas OF "Dejavoodoo" perioodil vabalt oma populaarsuse lae. Tegelikkuses on raske hinnata, kas TMW andis bändile populaarsuse-pushi, aga pärast seda hakkas bänd saama vähemalt ühe live-pakkumise kalendrikuu kaupa. OF oli suvel 2010 igal pool: Kumu ÖÖ 2010, Schilling, Plink Plonk ja Uue Ajastu Festival (minu viimane live Dejavoodoo koosseisuga*). Seega OF pärast TMW'i oli pigem kodumaine edulugu. OF tegi ühe laivi pärast minu lahkumist Riias Nabaklabis, aga see põhines, kahtlustan, ühel vanal tutvusel (OF esines esimest korda Lätis Septembris 2007, Nabaklabi konsa orgunnis sama tüüp).

Järgmisel aastal esinesin juba üksinda TMW'il. Mul ilgelt vedas tegelt, et mul tekkis paugupealt hea suhe Brainlove'i leibeli John Rogersiga. Kel oli grandioosne idee alustada briti ja eesti muusikute vahetusprogramm kontserditega Londonis ja seejärel Tallinnas. Londoni pool tähendas Brainlove'i festivali mai lõpus minule ja Kreatiivmootorile. Nii et minu jaoks unistus esineda Inglismaal läks täide.

Ka Gilgameši teatritüki otsa kahtlustan TMW eduloona. Nimelt nägi mind seal esimest korda laivis Ingrid Kohtla. Kes oli võlutud nii minu kontsertesinemisest kui ka minu heliloojavõimetest, siis kui Check My Demo paneelis läks masinasse "Printsess ja Pagé". Sealt edasi tekkis maikuus kontakt Peeter Jalakaga, kel oli idee kutsuda oma uude näidendisse mõni multi-instrumentalistist muusik luuperiga ja Kohtla oli talle just mind soovitanud. The rest is history. Kuigi, nagu olen varem kirjutanud sel teemal, oli kogu see koostöö teatriga päris karm katsumus nii loomingulise eneseteostuse kui ka psühholoogia mõttes, ma pean endiselt märkimisväärseks, et mulle just selline võimalus avanes.

Andmas intervjuud ETV'le seoses Gilgameši näidendiga.

Kõige suurem pettumus oli aga kõrvalejäämine enamikest muudest tähtsamatest kontserditest aastal 2011. Schillingule ei kutsutud. Eesti Popsule ei kutsutud. Citysonicu festivalile ei kutsutud. Kultuuripealinna 2011 programmi jaoks vist ei jätkunud rohkem ruumi minu jaoks, kui välja arvata TMW, Kumu ÖÖ ja Gilgameši näidend.

Kumu ÖÖst rääkides, see oli mu aasta parim laiv. Ma alguses lootsin end sinna festivalile lükkida kas mingi uue EP või videoesitluse kaudu. Siis aga tegin Krahlis aprillikuus ühe laivi, mille vähese publiku peal jälgitavad reaktsioonid olid hämmastavad. Nad tantsisid instrumentaalide järgi, ent lauludega palade vastu (vt. Electric Thoreau in Wired Walden EP) nad kaotasid huvi. Siis kuulsin sõbrannalt soovitust, et kuule, see vokaalasi on su nõrgim külg, keskendu rohkem instrumentalismile. Sellest inspireerituna heitsin kogu senise repertuaari üle parda ja hakkasin aprilli lõpus tööd tegema ühe kontsert-stiilis viieosalise teose kallal ilma pausideta. Enamasti instrumentaalne, ent siiski ka jõukohasemad (ja ebakonventsionaalsemad) hääleosad sees.

Teose nimeks panin Luuperikontsert Nr. 1. Andsin Helen Sildnale oma uue kava esitlusplaanidest teada ja varsti edastas ta kutse ETVsse. Esitlesin Terevisioonis Luuperikontserdi esimest osa ja ühtlasi uut imidžit lühemate juustega, justkui andes märku tähtsast suunamuutusest. Palusin luba kasutada Kumus akustilist klaverit, et anda natuke tonaalset variatsiooni lisaks mu sündisaundidele. Klaverisoolode kohta sain pärast Maria Mölderilt üsna ausat kriitikat. Aga palun, siin üks video, kus ma kasutan klaverit saatepillina, mängides parema käega sündimeloodiat. Just see eesmärk leian, et õigustas klaveri kasutust.

Võtsin muide kontserdil päris palju riske ja improviseerisin, aga kõik tuli enamvähem korralikult välja. Sain ideid, mida edaspidi kasutada. Samuti võtsin kätte ja salvestasin luuperikontserdi osad. Paljud pilliosad said muide tehtud Von Krahli teatris Gilgameši perioodil, eriti basskitarri ja trummipartiid.

Kõige veidraim laiv, mis oli ühtlasi ainus kontsert suveks, mis ma sain, oli Patarei Kultuuritolm. See, ütlen ausalt välja, oli totaalne rat-style üritus ja minu aasta absurdielamus muusikaskenes anno 2011. Väga sarnane igasugustele Diletantide Avangardidele, millega Opium Flirdi päevil sai palju jamatud. Masendav oli näha laupäevasel päeval varajasemaid esinejaid mängimas üksnes kümnele inimesele ja siis näha pidutsejaid hilistel õhtutundidel. Absurdi tipp oli minu meelest aga esinemiskoha valik minu jaoks. Oma võimalusi arvestades olnuks õiglaseim esineda suurel laval. Selmet paigaldati mind hoopis konteinerisse. Üritasin pinnida välja, kas leidub trumme konteinerilava jaoks. Muidugi mulle öeldi, et midagi ikka leiab. Ainult et minu esinemisaja lähenedes tuli muidugi välja, et trumme ikka ei leidu. Kuigi ma olin oma raiderisse selgelt kirja pannud täpsed selgitused ja nõuded instrumentatsiooni ja tehnika osas. Kas keegi üldse neid raidereid loeb?

Olukord oli frustreeriv. Ei paistnud olevat muud lahendust, kui lükata oma esinemine edasi. Keeldusin ilma trummideta esinemast, sest minu uus repertuaar nõudis neid. Lõpuks oli ainuke lahendus esineda hilisel ajal pärast PostUgandat ja transportida trummid pärast Kreatiivmootori laivi konteineri manu. Trummide vedamine oli igatahes paras kannatus. Negatiivsed emotsioonid keesid üle pea. Ehtne rat-style festival, paras nässerdamine ja täielik jama. Masendav oli mõelda, et kas tõesti paremini polegi võimalik, eriti mõeldes teistele, kes igasugu seksikamad kontserdipakkumised endale krabasid.

PostUganda Kultuuritolmul. Vabandan sita kvaliteedi eest.

Trummide ülespanekuga oli jamamist, pidin klahvpilli jaoks laenama statiivi Riina Maidre käest, kes oli PostUganda esinemise jaoks laenanud selle Von Krahli arsenalist. Mikritega oli jamamist. Ja kui ma lõpuks mängima hakkasin, mind totaalselt hämmastas helimehe küündimatus! Kui ma laulma hakkasin ja siis vilistas, õigem reaktsioon olnuks mind keerata maha mõistlikule levelile. Hahaa. Otse loomulikult helimees ei teinud midagi. Kogu situatsioon oli tragikoomiline.

Vähemalt rahvast oli kogunenud piisavalt. Osa oli küll pärast PostUgandat lahkunud, aga tõesti, mulle tundus pärast kõiki neid aastaid esinedes avaesinejana tühjadele saalidele, et kurat, võibolla ongi parem esineda päris viimasena. Kui pidutsejad ongi totaalsed ööloomad, let's go with the flow. Luuperikontsert läbi, nõuti mult jälle lisalugu. Vihjeks: "tee midagi trummidega". Esimene mõte, mis pähe kargas, oli "Printsess ja Pagé". Mille lõpuosa laivis on trummitagumine. Pärast vabandasin küll tõenäolise kõvasti-valesti laulmise pärast, millele vastuseks sain "trummiosa päästis ära". Fair enough.

Kuigi järgmine aasta plaanin kindlasti ka mõne kontserdi teha, eelistaksin selgelt pääseda kodupiirest väljapoole mängima. Ja ka mõni muu teatri/filmimuusika projekt oleks ilgelt teretulnud. Senised kogemused igatahes kinnitavad kahte asja: osad esinejad sobivad pigem välismaale esinema, kui kodu ja teiseks: kui sul Eesti muusikaskenes hästi läheb, on see suuresti vedamise ja tutvuste küsimus. Isegi Tallinn Music Weekilgi nii palju edu saavutada oli tegelikult suur ime, sest ütlen ausalt, see oli minu aasta kehvim kontsert esinemise taseme mõttes. Siiski, mul on hea meel, et TMW on olemas ja see tõesti võimaldab oma muusikale tähelepanu tõmmata. Igal juhul hetkel soovin head vana aasta lõppu kõikidele kolleegidele meie konnatiigist ja ka kuulajatele-lugejatele.

*Opium Flirdiga tegin siiski juunikuus üürikese taasühinemise. Ervin teatas maikuus, et juuni keskpaigaks on kutse Poolasse ühele üritusele orgunnituna Eesti saatkonna poolt. Dejavoodoo materjali pole vaja teha, selmet võib esitada vana Flirdi kava. Pakkumine oli ahvatlev, sest vanade demode salvestamise aegu polnud ma veeranditki see muusik, kes täna. Otse loomulikult tahtsin proovida vanu asju teha uutes-parendatud kuubedes arvestades uusi kogemusi ja varustust. Valmistasime ette duo-kava kitarrile, kahele klahvpillile, puhkpillidele ja laiv-elektroonikale.

Proovikontserdi tegime Genklubis Tartus ja nädal aega hiljem lendasime Varssavisse. Kus saatkonna esindaja oli meile tõesti korraldanud suurejoonelise vastuvõtu: kõik transpordi- ja hotellikulud oli ta enda peale võtnud. Olime luksusliku kogemusega väga rahul. Rotistiili vastand.

Multifoonne rott rotistiililaividelt naudib vahelduseks kuningakassiks olemist. Pilt Varssavi hotellist.

Esinesime ühel filmifestivalil. Mängisime vanu asju nagu "Sandfire in Paris", "Facing Reality", "Basement Creatures", "The Man Who Never Was" jne. Tegime ka paar kaverit, muuseas Erik Satie "Gymnopedie No. 1" (minu idee) klahvkale ja flöödile. Ainus "uuem" asi, mis me tegime, oli lõpus see Fuck Buttons tüüpi reivijämm, mis Dejavoodoo ajastul kasvas välja "Mr Mutuille'ist", sedapuhku standalone palana. Kontsert tuli hästi välja, mängisin tunduvalt paremini võrreldes 2010. aasta laividega. Sealt edasi aga moodustas Ervin uue projekti: Brooklyn Candy Empire koos ühe tüdrukuga nimega Katarina, keda esimest korda nägin suvel Ervini korteris proovi tehes. Tuult tiibadesse, Ervin!

Mina ja Ervin Varssavis.

Minu rohelised jõulud

2011-12-24T23:05:00.006+02:00

Hetkel HelpXin ühe Hollandi päritolu hostiga Alentejos. Täna tegime koos veel paari hollandlasega pisikese ringreisi mõõda Edela-Alentejot. Kõigepealt sõitsime läbi Cercali väikelinnast. Ilm oli maru pilvine, tuuline ja neetult jahe! Seejärel sõitsime läänerannikule Vila Nova de Milfontesi lähedale. Brunheirase külas oli laat, mis toimub seal kaks korda kuus. Portugali turgudest on päris raske vastu saada Lissaboni second hand tour de force'ile: Feira da Ladra. Juba Faros panin tähele, et enamus neid nädalavahetuse laatadest ei ole tegelt kirbuturud. Nii pakuti siingi enamasti uuemat kaupa, mis second hand kraamist kohe kindlasti kallim. Portugali üks miinus on, et second hand kultuuri siin eriti pole, aga käesoleva kriisi valguses asi võib muutuda.

Sõime koos kana, mida kohapeal grilliti. Üllatavalt hästi maitses, nagu päris liha, mitte pühvlijõusööt. Päike tuli välja. Otsustasime, et käime rannast läbi. Sõitsime Praia do Malhao nimelisse randa. Käisin ujumas ookeanis, mida pole vähemalt kuu aega teinud. Veetemperatuur on umbes 16 kraadi. Lained olid aga päris rajud.

Pärast sõitsime koju. Nüüd istume mu HelpX võõrustaja peahoones, seltskond on peale minu neli hollandlast, kõik vanemad minust. Näitasin neile Tartu e-ilmajaama veebi, demonstreerimaks neile kodumaiseid valgeid jõule. Tagasihoidlikum, kui eelmiste aastate lumehullus, aga valged jõulud kodus sellegipoolest. Minu jõulud on aga rohelised. Nüüd pildid.

WWOOF ja HelpX - veidi erinevustest

2011-12-08T18:10:00.001+02:00

WWOOF-süsteemi olen kasutanud juba üle kahe aasta. HelpX süsteemiga aga liitusin sel aastal. Siinkohal tooksin välja mõned erinevused.

WWOOF süsteem on üldiselt riigispetsiifiline. On olemas näiteks WWOOF Poland, WWOOF Portugal, WWOOF Eesti jne. Mis tähendab, et igal riigil on oma WWOOF süsteem, mille liikmestaatus võimaldab ligipääsu WWOOF-hostidele selles kindlas riigis ainult. HelpX aga koondab hoste üle maailma. Mis võimaldab sümboolse liikmemaksu eest leida vabatahtlikel võõrustajaid üle maailma.

WWOOFi ja HelpXi vahe on kui erinevus üksiku ja üldise vahel ka selles mõttes, et kui WWOOF koondab mahetalunikke, siis HelpX koondab talusid, majapidamisi ja isegi backpacker-hosteleid, kellel on vabatahtlikke lisakäsi vaja.

Üks positiivne faktor on ka tagasisidevorm hostidele. See võimaldab tihtikülastatud hostide puhul lugeda vabatahtlike arvustusi. Arvestades tõenäosust sattuda hosti juurde, kelle juures vabatahtlikul ei pruugi meeldida (been there done that!), on selline nn. tarbijakaitse vajalik. Üks minu eelmise aasta Portugali reisil ebameeldivamaid WWOOF-hoste on ka HelpXis ja kui ma lugesin HelpXist üht negatiivset arvustust, siis see ühtis üldjoontes minu enda kogemustega. WWOOFi puhul on paraku ainus võimalus teada saamaks suhelda teiste wwooferitega.

Kui HelpXil on puudusi, siis ehk faktor, et erinevalt WWOOFist, kus host on kohustatud pakkuma nii öömaja kui ka toitlustust, osad HelpX hostid pakuvad ainult majutust. Kui vabatahtlikule on oluline ka toidu arvelt raha kokku hoida, siis soovitan selliseid diile vältida. Igatahes panin ühe mõlema süsteemi talu puhul tähele, et kui WWOOFis oldi seatud tingimuseks rohkem töötunde ja ka toitlustus, siis HelpXis oli pakutud väiksem arv töötunde ja ainult majutus. Üks Hispaania backpacker-hostel on seadnud tingimuseks, et kolm esimest päeva peab vabatahtlik veetma hostelis maksulise turistina. On ütlematagi selge, et mind see pakkumine väga ei peibuta.

Sama medali plusspoolel on osade HelpX hostide puhul võimalik taskurahagi teenida. Ise pole veel taolise hosti juurde jõudnud, aga mu praegune vöörustaja saatis mind eile pärastlõunal naabri juurde, kus teenisin küttepuude ladumisega veidi taskuraha. Soovitan igaljuhul kaaluda kõiki võimalikke diile.

Plaanin kirjutada vabatahtliku töölise kogemustest hiljemgi, teemaks üldised tähelepanekud meeldivate ja vähem meeldivate hostide puhul ja kuidas suurendada positiivsete kogemuste leidmise tõenäosust.

Quinta do Vale da Lama aasta hiljem

2011-11-07T20:26:00.006+02:00

Täna hommikul mul õnnestus teha kiirvisiit Quinta do Vale da Lama'sse, kus ma aasta tagasi viibisin ja kust lahkusin 4ndal jaanuaril sel aastal. Kümme kuud oli seega vahet olnud ja tahtsin teada, kuidas quinta'l läinud on.

Vale da Lama on nüüd Permakultuuri Uuringuinstituut. Siin korraldatakse permakultuuri-disaini kursusi ja parajasti on käimas ka kahekuine internatuur. Territooriumile saabudes nägin kohe Walti askeldamas ja ta tutvustas mulle kohe lisaterritooriumi, mille ta sel aastal oli ostnud. Tema valdus oli seega kolmandiku võrra kasvanud.

Valdusel on üks renoveeritav uus maja. Parajasti käis seal rakettahju ehitamine.

Selle jaoks segati ühes kuuris cob'i (põhk?), koostisosadeks savi, liiv, vesi ja hein. Vanadest nägudest nägin sekretärineiut Joanat, Helder Valente't, kes alguses tuli siia kanu kasvatama (rebane murdis nad kahjuks maha). Enamus muid nägusid olid minu jaoks uued, nagu näiteks inglane Mark (tegelikult juba Vale de Lama veteran-vabatahtlik) ja üks iirlane Andy.

Walt tegi mulle ringkäigu ülejäänud valdusel. Minu pettumuseks polnud Walt veel suutnud suurt maja külalistemajaks konverteerida. Kõik magamistoad olid täidetud internide/vabatahtlikega, ühes toas pahatihti neli-viis inimest korraga. Klassikaline bürokraatiajama, et ei saa luba renoveerimistöödeks!

Järgmisena näitas Walt suure veetsisterni seina, kuhu oli peale tehtud väga osav maaling. Jah, permakultuuris võiks ruumi olla ka kunstilisele andele.

Seejärel kaesime jurtat. Niiskuse probleemid on seal lahendatud, ent paraku oli selleks vaja kaasaskantavust kahandada katuse- ja seinaosade kokkuõmblemise kaudu. Kevade lõpupoole tekkis jurta ligidale ka üks ökopeldik, ehitatuna põhust. Väga muljetavaldav.

Aiamaa on kohe kindlasti muutunud lopsakamaks võrreldes aastataguse ajaga. Kasvuhoones eriti oli laiendatud tööd kõrgete peenardega, mida mina, Victor, Roberto jt. aasta tagasi tegime. Ja viimaks ometi oli valmimas ka nn. "pizza-aed". Mis tähendab seda, et aiamaa jupid on pizza-lõikude kujulised, mille piirjooni konkretiseerivad eriti killustikurajad.

Viskasime pilgu peale ka laagri-territooriumile. Aastatagused puud paistavad kasvavat, väike osa neist suri küll ära, aga enamik kasvab kenasti. Maasse on vahepeal löödud tugevamad tugipostid.

Siis oli Waltil aga kiire, aga ta lubas mu Lagosesse tagasi sõidutada. Tegi mulle isegi lõuna välja. Vestlesime ühes tänavarestoranis sellest, mida permakultuur tähendab ja ka sellest, et kas Portugalis on võimalik õnnelikult elada, arvestades igasuguste jamadega. Kõlama jäid mõtted, et permakultuur ei ole religioon, igaüks ei pea selle ideid omaks võtma. Selle põhimõte on pigem selles, kas inimene ja loodus suudavad kooseksisteerida ilma nendevahelise null-summa konfliktita. Portugalil on kahtlemata puudusi, aga Walti jaoks on lihtne nendega toime tulla ja eelised kaaluvad kahtlemata üles.

Mul oli igal juhul hea meel naasta, isegi kui ainult veidi kauemaks, kui üks tund. Rõõm näha, et Vale da Lama quinta'l läheb hästi ja et mind tervitas nii äratundmisrõõm kui ka erutav üllatusmoment.

Von Krahli sünnipäevast pisut juttu

2011-10-30T21:39:00.003+02:00

Mängisin laupäeval Von Krahli sünnipäeval oma viimase live sel aastal. That's right, nüüd olen taas Portugali sõitnud, sedapuhku eksperimenteerimas HelpX süsteemiga, mis sarnaneb natuke WWOOFile, aga kõik hostid ei pea olema permakultuuritalunikud. Alul oli plaan tulla siia juba 24ndal oktoobril.

Ent Ingrid Kohtla tundis huvi minu saadavuse vastu VK sünnaks. Otsustasin, et soetan siis päev hiljemaks mingid odavlennupiletid Riiast Farosse. Väga tahtsin livet teha oma uue Prophet 8 sündiga ja seda võimalust ei tahtnud ma kohe mitte maha magada.

Olens see vaid mina, või ei loeta ridereid üldse? Olin sinna nimelt märkinud soovi saada 4-kanaliga pulti. Seda aga heliproovis ei võimaldatud. Küll aga tegi helimees siis ettepaneku ühendada oma puldi väljundist luuperi sisendisse juhe. See võimaldas mängida loop pedaali sisse nii live-mikrofoni kui ka täis-trummikomplekti osi.

Igatahes tuli keskpärane live. Rahvast eriti ei olnud alguses, mis on esimese bändi staatuse puhul totaalne klišee. Ma ei teinud mitte midagi katastroofilist (ütlen nüüd ausalt, see TMW live, mis mulle Brainlove'i festivali esinemise tõi, oli ikka väga confused, päästis vaid õnnestunud versioon Eesti Popsu kogumikuloost), aga laval olla oli kohmakas. Minust järgmine act oli metalbänd ja trummaril oli kardaan. See võttis lavapõrandal ikka ruumi küll ja seda kohmakam oli loop-pedaali kuhugi paigutada. Ja kui minu hinnangul aasta parim kontsert trummide mõttes oli Kumu ÖÖl, siis sealse jazz-setinguga trummidega võrreldes on väga kohmakas kolistada metal-komplekti peal. Igatahes Madis Zilmer täitsa soovitas ennast mulle trummariõpetajaks pärast kontserti.

Enne oma esinemist aga astusin üles teatri prooviruumist, kus harjutasid koos Pedigree liikmed oma akustilist kava. Tursk oli bassil nendega. Tüübid kohe tundsid huvi mu klarneti vastu ja nii tehti mulle ettepanek mängida nendega kaasa üks lugu nende omaloomingust ja siis ka "Proud Mary" cover.

Vaatasin veidi ka Ans Anduri kava. Mihkel Kirss ikka mängib päris palju sünti, seda kitarribändi ei saa kohe mitte klahvide puuduses süüdistada. Ja väga osavalt tuleb see MikroKorgi mängimine välja. Sümpatiseeris ka Arvo Pärdi lastelaulu töötlus.

Pedikaga astus igasugu külalisi üles. Enar Tarmo näiteks käis ühes loos mängimas, kes muidu on Krahlis tehnikadirektor, aga on varem näiteks PostUgandaga üles astunud. Siis üks tsikk nimega Marja. Tursk mängis nii bassi kui ka MikroKorgi. Mängisin Pedikate loo "Phantom Report" lõpuosas ja "Proud Mary" põhirifikohta kaasa. Ennast eriti ei kuulnud, aga tundub, et teised isegi kuulsid. Täitsa kaalun klarneti elektriseerimist mingil moel. On igast variante, alates kontakt-mikritest kuni sissepuuritavate pickupideni. Igatahes on isegi nii suht rokikauge inimene nagu mina mänginud tänase seisuga metal-bändiga. :)

Päris lõbus õhtu igaljuhul. Nüüd aga talveks jälle lõunas. Faros oli ilm täna pilvine, aga mõnusalt soe, umbes 20-21 kraadi.

Jaak Joala ja Prophet 5!

2011-10-12T01:18:00.003+03:00

YouTube'is on üks venekeelne doku Jaak Joalast anno 2002 ja circa 7:05 võib näha arhiivifotosid, muuseas ka üks pilt, kus Joala on nähtav süntesaatori Prophet 5 taga. Nii et vähemalt keegi Eesti muusikutest on ka seda Sequential Circuits sünti mänginud, või vähemalt proovinud teda.

Blogisoovitus: Endise Konservatiivi Pihtimused

2011-10-11T02:17:00.003+03:00

Väljavõte Former Conservative veebist.

Sattusin hiljuti ühe usuteemalise blogi peale. Anonüümne blogija, kes esitleb ennast lihtsalt kui Former Conservative (endine konservatiiv), on üks liberaalne kristlane, kes kunagi oli parempoolne konservatiiv. Siis aga leidis ta, et liberaalne maailmavaade on kristliku filosoofiaga märksa sobivam. Nii on täna ta eesmärgiks jälgida Jeesust pigem sedasi, et aidata vaeseid, nõrku ja vaevatuid.

Ühtlasi ka paljastada lugejatele konservatiivse ja enamasti ka fundamentaalse kristluse tõeline pale. Ja näidata, et kõik kristlased ei ole tegelikult küündimatult rumalad fanaatikud, kes oma puritaanlikku ja upsakat moraaliorientatsiooni kõigile pähe suruvad. Seda ta teeb fundamentalistliku blogikriitika kaudu, võttes ette mingi eriti võika postituse ja siis tsitaat-tsitaadi haaval kommenteerides.

Oma osa saavad näiteks need, kes Steve Jobsi surma puhul kraaklevad, et Jobs läks väidetavalt budismi järgimise eest põrgusse. Kui ka need, kes näevad telefonireklaamides hindu jumalannade kujutamises paganlike religioonide häbematut propagandat. Ja muud loomad homovihkajatest "pereväärtusi" jutlustavate kanatädideni välja. Vanemates postitutes ka blogipidaja konservatiivsem mina aastate tagant. Armu ei saa keegi!

Kuigi toon on tihti rämedalt sarkastiline, kumab autori sügav humanism ja ligimesearmastus läbi. Mis paljudele võib tunduda kui aus, konservatiivne, õigeid väärtusi jutlustav jutt, paljastub blogipidaja läbi lugejatele küündimatu arrogantsina, variserliku upsakuse ja totaalselt empaatiavõimetu tundetusena. Ei tasu lasta igasugustel Varro Vooglaidudel ennast lollitada: märtri mängimine, süstemaatiline vastaspoole demoniseerimine ja oma doktriinide/ideoloogia pidamine teiste inimeste tunnetest tähtsamaks on ühed räpased trikid fundamentalistide arsenalis.

Kui "see maailm" vihkabki taolisi usuhulle, siis mitte sellepärast, nagu tal oleks midagi tõe kui sellise avastamise vastu. Taolise pealetükkiva epistli pidamise vastu ongi kõige normaalsem ja elutervem reaktsioon võõristus. Ligimesearmastuse ja teistele soovitava kohtlemise osutamise sisu ei seisne fundamentalistide evangelismi taktikates. Kaugeltki mitte. Kui jumal ongi olemas, eks aeg anna arutust, kas talle on meelepärasemad näiteks Rapture Ready maailmalõpu sekti esindajad või hoopis ausad liberaalid, kes tõepoolest üritavad teha teistele head ja kes suhtuvad sektantidesse umbes nagu Jeesus ise suhtus variseridesse.

Ostsin Prophet 08 süntesaatori

2011-09-30T20:36:00.003+03:00

"The first time I ever played a Prophet synthesizer, I knew immediately I wanted one"
- Francis Monkman Sequential Circuits Prophet 5 kohta.

Kirjutasin pea pool aastat tagasi kaasaegsetest analoogsüntidest, muuhulgas sai mainitud ka Dave Smithi poolt toodetud Prophet '08. Dave Smith oli sama tüüp, kes töötas välja ka Sequential Circuitsi süntesaatorid, millest Prophet 5 oli ühe maailma esimese tõsiseltvõetava polüsündina ikka väga kõva sõna. Vahepeal panin tähele, et ka Jakob Juhkam oli Propheti ostnud. Muuseas, eelmine kord tegin vea, et oletasin Jakobit mängimas Põhuteatris Propheti saundidega järgi Vaiko plaadiklahvkasid, Prophet oli siiski midikontroller.

Mõtteid Propheti omamisest hellitasin isegi. Sest ma ikkagi mõtlesin, et Waldorf Blofeld pole ikka päris see. Soov oli osta kas mingi virtuaalanaloogi klahvpillivariant või parem veel päris analoog-polüsünt. Alguses heidutas mõnevõrra mind Propheti üsna kõrge hind. Kuu aega tagasi aga hakkasid asjad sinna poole liikuma, et mul oli piisavalt raha kõrvale pandud. Ma müüsin vahetult pärast Gilgameši lõppu Blofeldi maha rahavarude täienduseks ja septembri keskpaigas andsin sisse tellimuse Thomanni leheküljel. Kus oli pakutud ka rohkem kui 200 eurot odavam soodusvariant (B-Stock). Kaalusin alguses ka rackmount-versiooni. Otsustasin siiski klahvkavariandi kasuks, kuna minu jaoks on mentaalselt mugavam, kui on täiskomplektina üks tükk, selmet kasutada racki ja siis midikontrollerit.

Kolmapäeval jõudis pill kohale. Kuus päeva võttis saadetud pilli sõit aega Frankfurdist, vahepeal oli Thomannis implementeeritud parcel tracking süsteem, mille järgi sai vaadata, kui kaugel pakk on. Ma eeldasin, et pean ilmselt tänaseni ootama, kuid juba kolmapäeval oli Thomanni kliendileheküljel märge, et pakk on Tallinnas ja vahetult enne lõunat sain ka kullerilt telefonikõne, pidin vaid ootama kolm tundi kulleri saabumiseni Lõuna-Eestisse.

Hakkasin esimesel võimalusel uurima, mis helisid sellega tekitada saab. Ja esimene asi, mis ma tähele panin, sellega saab väga hästi orelisaunde teha. Avastasin näituseks ühe Farfisa moodi tooni, mis sarnanes väga sellele Farfisa soundfont'ile, mida olin kasutanud oma laivides (ja ka Opium Flirdi "Dejavoodoo" albumil). Kahjuks kaotasin selle novembris 2009, kui arvuti kõvaketas kokku varises. Nüüd oli mul igati hea meel seda orelitooni jälle kuulda.

Teine orelitoon, mis mu kõrvu kikitama pani, oli üks Hammondi simulatsioon, mis oli paari pandud arpeggiatoriga. Mulle meeldis see, milliseid ekstra harmooniaid ma kuulsin, kui iga noot oli arpedžeeritud kvintides ja mul tuli mõte kirjutada üks pala akordide ümber, mida ma mängisin.

Prophet 08 klahvpill on koos velocity ja aftertouchiga. Avastasin aga, et mida kõvemini klahve pressida mõnedel patchidel, kus velocity kõrgeks keeratud, seda rohkem hakkab ostsillaatorite pitch võnkuma. Ka arpedžeeritud "Hammondil" oli selline võbelev saund. Otsustasin aga, et kui võbeleb, siis võbeleb, annabki karakterit. Loo intros ma meelega survestasin C-klahvi, et ostsillaator muudkui võnguks. Salvestasin arpeggio-saundi (vajutada Split A/B nuppu) ja Hammondi saundi (vajutada Stack A/B nuppu) eraldi.

Salvestasin ka Farfisa tooniga paar harmoniseeruvat oreli-ostinatot outrosse, mille otsustasin nimme teha Glass-out'iks (minu termin kiiretempolistele sektsioonidele koos Philip Glass'ilike või Steve Reich'ilike korduvmustritega) ja ühe orelisoolo keskkohta.

Salvestama hakkasin öösel vastu reedet. Hiljem üles ärgates lisasin trummid ja hakkasin klarnetiga meloodiat kirjutama. Duubeldasin seda ka ühe Propheti string-saundiga ja lõpu poole glockenspieliga.

Igaljuhul tulemus on siin: "Emergency Room Lizard". Head kuulamist!
Multiphonic Rodent - Emergency Room Lizard by stereom

Gilgameš Postmortem

2011-09-22T21:45:00.004+03:00

Kui ma kirjutasin oma loo Gilgameši näidendisse muusikuks minekust ja teatritöö kulgemisest, siis minu eesmärk oli informeerida inimesi. Anda teistele mõista, et need, kes tulevad teatrisse eesmärgiga kaardistada minu järjekordseid muusikalisi suundi, peavad arvestama sellega, et mitte iga noot tükis ei pärine minu sulest. Mulle tundus, et osalusmuusika köögipoolest ei oldud seni eriti räägitud ja nii ei teadnudki alguses isegi, millised katsumused ees ootavad. Kuni ma siis raskel teel kõik nõmedused ise läbi kogesin ja otsustasin, et parem informeerin teisi, et ega see kõik väga lilleline ka pole.

Head kavatsused, aga sihtkohaks põrgu

Osad mu sõbrad kiitsid mu juttu. Kinnitades mulle, et see on nii tuttav ja täiesti normaalne, igal pool asjad toimivadki sedasi. Kristjan isegi soovitas, et kuule vaata, kuidas su tunded etenduste lõpuperioodiks on ja kirjuta kindlasti postmortem sellele saagale. Hea mõte, aga on põhjus, miks ma sellest kirjutan täpselt 17 päeva pärast viimast etendust Kultuurikatlas.

Öeldakse, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ja mitte asjata. Hiljem tuli välja, et helikunstnik Renzo van Steenberger oli mu blogiposti läbi Google Translatori lasknud ja teda oli välja loetu ikka pisut solvanud. Ja siis mul oli tükk tegemist, et end seletada ja püüda teda maha rahustada, liiatigi, et Postimehe artiklist olevat Renzo valesti välja lugenud, et ma olevat Enkidu reiviloole mingid oma tuurid peale keeranud (tegelikult oli see Renzo ja Peeter Jalaka ühislooming). Sorry Renzo!

Plaan kirjutada postmortem aga püsis. Kuid mul oli tükk aega probleeme, kuidas seda kõike sõnastada. Muidu pärast jälle jääb mulje, nagu ma elaksin oma kibestunud tundeid välja, pritsides musta pori näkku neile, kes seda tegelt ei vääri.

Võrratu Mari ja ootuste põrmustumine

Kiitsin eelmine kord Mari Abelit. Ta on lihtsalt võrratu, tõeliselt isetu inimene ja kuldse südamega naine. Patt oli lihtsalt talle pahaks panna tema Kate Bushi lembust ja seostada seda mingi vandenõuga minu vastu. Nagu Mari selgeks tegi, talle üliväga imponeeris Kate Bushi tants ja sellejaoks ta ka "Wuthering Heightsi" kopulatsiooni-stseeni sooviski.

Ta on valgus minu mõnevõrra segaduses tunnetemaailmas tänigi. Lugesin läbi Naistemaailma loo temast ja ta lastest. Mulle hakkas silma tsitaat tema vanimast lapsest Richardist, kes teise poja sündides viskas end maha ja kurtis, et ta sureb nüüd nälga ja mitte keegi ei armasta teda. Puhtlapselikumat afektiseisundit annab ette kujutada, aga ega täiskasvanudki neist päris immuunsed pole.

Minnes tagasi päeva juurde, mil ilmusin pühapäeva pärastlõunal Kultuurikatlasse proovi, kindla eeldusega, mis minu ideedest saab, no kujutagem ette, mis tunne mul võis olla, kui Renzo laseb mingit ideed Katla saalis ja jutud käivad ümberringi, et see on Renzo panus "tunnelimuusika" stseeni, kus Gilgameš talitab Enkidu teispoolsusesse. Hiljem Peeter Jalaka juuresolekul demonstreerib Renzo oma uut ideed, mis võetakse omaks. Minu head ootused seal stseenis ise mingit mõnusat psühhedeelset veidrust organiseeruda põrmustuvad. Brutaalselt.

Nii nagu Riks kurtis, et teda ei armastata ja teda ootab näljasurm, nii hakkas minugi peas vasardama häirekell. Mis dikteeris, et ma pole piisavalt hea ja ma ilmselt väärin vallandamist tervest sellest projektist, sest Renzo olevat nii palju parem. Aga kuramus, ma olin liiga vesipüks, et nõuda Peeter Jalakalt otse aru, et kuule, mis värk see on ja kuhu see õieti kõlbab. Ma ei tahtnud näha konflikti paisumist ja siis saadagi teada, et ups kui sitt ma tegelikult olen! Siiani kirun end, et ma ei pingutanud vist projekti heaks piisavalt ja mul ei jätkund munasid, et enda huvide eest seista, siis kui mulle tundus, et mind saboteeriti mu selja taga. Vähemalt mulle jäi mulje, et saboteeriti.

Null-summa mängud ja koopainimeste psühholoogia

Hilisemad vestlused teistega kinnitasid, et selline kompromisside tegemine ja kohati oma tahtmise mitte saamine on teatris tavaline värk ja et kui läbi ja lõhki soolomees hakkab ühekorraga teistega koostööd tegema, siis ta puutub peagi kokku koostöö tegemise kainestava tegelikkusega. Ikkagi oli kohati nadi tunne, et kas peabki minema just nii, nagu tegelikult läks. Rahutuks tegi eriti vastandamine: egoistlik sooloartist versus tõeline tiimpleier.

Tegelikkuses tundub ülekohtune teha maha neid negatiivseid afektiseisundeid ja pidada neid ülekäte läinud egoismi tundemärgiks. Minu ja Renzo konflikt oli tegelikult klassikaline nullsummakonflikt. Nullsummamäng dikteerib, et ühe inimese võit on teise inimese kaotus. Kui on teatritükis stseen ja mängus on kaks muusikalist kujundajat, siis stseeni kujundamise au saab kuuluda tegelikkuses vaid ühele.

Tulles tagasi Mari lapse juurde, ka tema kartis täiesti õigustatult nullsumma-mängu tema enda kahjuks. Olen absoluutselt veendunud, et tegelikkuses on meie hirmudel ja ebakindlustel enamasti kindel evolutsiooniline taust. Vanasti võis vabalt nii juhtuda, et uue lapse sünd võis vanemale lapsele tuua kaasa hülgamise ja hiljem surma. Muusikalistes kollektiivides on tihti nii juhtunud, et kui keegi hakkab huvituma välisest muusikust, kellel on eeliseid konkreetse teise liikme ees, siis teise liikme jaoks tähendas see situatsioon enamasti kollektiivist vallandamist.

Evolutsiooni peale mõeldes tundub loogiline, et koopainimeste seas oli vägivallaga probleemide lahendamine, tihti elu ja surma peale, levinud ja sealt on moodne mees saanud pärandiks negatiivsed psühholoogilised seadumused. Null-summa konflikti primitiivseim näide on elu ja surma küsimus. Näide, mis garanteeritult toob inimestes välja halvima. Kiviajast edasi on null-summa mängude kvantiteet mitmekesistunud, aga psühholoogilist negativismi inspireerib see endiselt sama intensiivsusega. Kuidas muidu seletada aumõrvasid lihtlabase armukadeduse puhul, äritülide lahendamist püstolilasuga, vendade ja õdede saamist vihavaenlasteks, kui nad ei suuda oma erimeelsusi balansseerida ja nii edasi.

Mis vahe on koopainimesel ja moodsal inimesel õieti?

Öeldakse, et raha on kõige kurja juur. Aga raha on vaid üks näide valdkonnast, kus null-summa konfliktsus keerab kõik kurjaks kätte. Tänapäeval ei pea huvide konfliktid tingimata tähendama suurt hädaohtu ja isegi vist mitte totaalset win-lose situatsiooni. Igatahes minu koopainimese jäänukmina, minu roomaja-ajulik külg nägi Gilgameši puhul Renzos ohtlikku konkurenti mängus, mida ma oma peas liialt üledramatiseerisin. See oli minu suurim takistus hindamaks seda, kui palju Renzo tegelt vaeva nägi oma helikujunduse kallal.

Koopainimene muretses ellujäämise vajaduse rahuldamise pärast. Moodsal inimesel on Maslow vajadustehierarhia seisukohast kõrgemad vajadused. Näiteks tunnustusevajadus. Minul on see olemas. Kuigi Mari teise lapse sünd ei tähendanud esimesele tema hukkumist, tunnetas vanim poeg sellegipoolest, et tema vajadus armastuse järele võis jääda tänu nooremale pojale mõnevõrra rahuldamata.

Nii oli mulgi tunne, et Renzo võttis endale osa aust, milles lootsin ise esialgu kümmelda. Võib aimata, et osale publikust meeldis Enkidu reivikoht ja tunnelimuusika stseen palju rohkem, kui minu pillimängukohad. Sest nagu Jüristo hiljem mõista andis, nende musataust lihtsalt toimis hästi publiku peal. Otse loomulikult on suur kiusatus tunda ennast teisejärgulise tegijana, keda ei panda pea üldse tähelegi.

Perspektiiv edaspidiseks

Isegi, kui minu muusikuroll ei tundunud tegelikult nii anonüümne midagi, siis ikkagi pole lihtne toime tulla maailmas, kus isegi vajadused armastuse ja tunnustuse järele on allutatud konkurentsi seaduspäradele. Kui osad inimesed saavad rohkem armastust ja rohkem tunnustust, kui teised. Kui siseneda teatrimaailma eeldusega, et ainult oma nimi on plakatil kirjas, siis konflikt reklaamitu ja tegelikkuse vahel võib valmistada pettumust.

Kui miski annab lootust, siis on see Liina Vahtriku hinnang, et mida vanemaks sa saad, seda vähem on sinus hiljem egoismi. Väljakutse on jõudmises siit sinna. Edaspidistes kogemustes teatriga koostöö puhul võiksid aidata senisest märksa ausam ja läbinähtavam suhtlus. Muusikule peab olema selgitatud, kas talt oodatakse ikka kogu tüki kujundamist või peaks ta arvestama ka kõrvalise abiga või isegi tuntud pophittide kasutamisega. Ja kui talle tundub miski imelik, siis tal peaks olema õigus nõuda aru. Mitte süüdistades, mitte märtrit mängides, küll aga selgitades.

Kui tababki negatiivne afekt, siis sellel on kindlasti põhjus. Negatiivse sisekõne taga võib vabalt olla su paanikas koopainimese mina, kes röögib täiest kõrist "Hädaoht hädaoht!". Kuula seda koopainimest ja mõtle, kas asjad on ikka nii dramaatilised, kui sinu koopamees tahaks sulle dikteerida. Irratsionaalsetest afektidest päris vabaks saamine on ebarealistlik. Suurenenud teadlikkus ja kaine mõistusega oma afektiseisundite kõrvalt vaatamine aga tulevad suuresti abiks. Parimat taktikat oma tegeliku heaolu eest ise vastutamiseks ei oskagi välja pakkuda. Võibolla enamat polegi vaja?

Jarek Kasar & Uku Uusberg - Katuselt

2011-09-19T09:45:00.001+03:00

Jarek Kasari esimene ooper "Katuselt" põhines suuresti äratuntaval suhtekolmnurga mudelil: on Mees ja Naine ja siis veel üks kõrvaline mees. Äratuntav oli nii mõnegi klišee. Kas või kolmanda tegelase enesemääratlus Katusemehena juba viitas üsnagi otseselt ja üheselt mõistetavalt Karlssonile katuselt. Oluline on aga, kuidas äratuntavat esitleda.

Meeste ja naiste suhted on keeruline teema. Samas iga paari lugu on erinev ja nii on ka Kasari-Uusbergi libreto, lähtudes kas või oma valitud metafooridest suhteprobleemide kirjeldamiseks. Juhmivõitu töönarkomaanist Mehe (Uku Uusberg) jaoks on esikohal materiaalne edu, tähelepanuta jääb aga Naine (Hannaliisa Uusma). Kes mitte ainult ei soovi, et teda märgataks, vaid kellel on romantilised unistused. Nende suhtes on auk, mis on näha ka füüsiliselt suure praguna paari elamus. Konflikt ei eksisteeri vaid sugude, vaid ka väärtusorientatsioonide (kõvad vastukaaluks pehmetele väärtustele) vahel.

Konflikt ilmnes ka tegelaste sisemaailmas. Mehe puhul tuli laulus "Ninnunännutamine" välja tema ihalus raha ja teemantide järgi ning põlgus õrnuse suhtes, mida Mees pidas nõrkuseks ja "nõmeduseks". Selgelt joonistus välja neurootiline idee fixe materiaalse edu saavutamise suhtes, mida kinnistas kas või korduvmotiivina esinenud mantra vastutus-rahakasvatus-jne. Aga tekkis küsimus: milleks talle siis Naist vaja? Mitut head asja maksimumulatuses korraga enamasti ei saa ning kumbki koges teatud kognitiivset dissonantsi. Naine võis ju hellitada printsessiunelmaid ("Väikese Tüdrukuna"), aga materiaalne kindlustatus on ju samuti tema huvides, muidu poleks ta Mehega kokku sattunud.

Katusemehe (Jarek Kasar) ilmumine ajab Naise elevile oma spontaanses, salapärases ja kelmikas olekus. Kas siit koorub välja klassikaline armukolmnurk? Pigem mitte, sest siis, kui Naine on valmis Katusemeest suudlema, ehk isegi kibeledes kirglikemate armurõõmude järele, on Katusemehel aeg just lahkuda. On selge, et Katusemehel pole kavas konfliktiolukorda ära kasutada. Ta tundub pigem kõrvalise, ent aktiivse vaatlejana, kelle välja manamiseks piisab vaid läbi kajaefekti söödetud ohetest.

Pinge jõuab haripunkti reedel. Naine heidab vihast sokid Mehe pihta ja lööb lahti laulu "Medikament", mille sõnad kinnitavad, kui problemaatiliseks on Mehe ja Naise suhe ikkagi kujunenud. Mees üritab olukorda päästa õhtusöögi ettepanekuga. Ent saadud võimaluse, mille kallal Naine vaeva näeb, saates isegi Katusemehe pikalt, laseb ikkagi käest jäädes tulemata ja maandudes lõpuks purjuspäi diivanile magama.

Murrang saabub laupäeval, kui Mees viimasel minutil ärgates hoiab ära Naise katuselt alla kukkumise. Jäik karjeristlik hoiak hakkab viimaks mõranema. Pühapäeval ilmub Naise une ajal välja Katusemees, kes kohtub esimest korda Mehega. Katusemehe ja Mehe vahel areneb dialoog, mis kulgeb konfrontatiivsest vaidlusest (Mehe senine liin on olnud vale ja võlts, kõlab Katusemehe süüdistus) kuni mõlema mehe katusele minekuni. Korrutades mantrat - vastus küsimusele, mis selle kõige mõte on - seni, kuni meil pole mõtet, me oleme ikka siin.

Süžee struktureeritus nädalasse kestusesse viitab tsüklilisele ajakäsitlusele. Kuigi Mees lõpuks embab Naist täies siiruses, on võimalik, et raske nädal kordub täpselt samamoodi. Kuid eksisteerib ka võimalus suhteaugust üle saamiseks: katusemantra idee sugereerib, et mõtestamata eksistents hoiab paari endiselt kinni oma probleemides. Millest on aga võimalik üle saada, kui õppida tunnustama teist ja tasakaalustama erinevaid huve suhtes. "Katuselt" käsitleb üsna ausalt sugudevahelisi erinevusi ning ka seda, mida on õieti vaja harmooniliseks kooseluks.

Uku Uusbergi robustne maskuliinsus, mida lauldes toestasid äkilised ksülofoni- ja kitarriliinid ning Jarek Kasari lõdvalt elegantne koomilisus olid üsna nauditavad. Kõige enam säras aga Hannaliisa Uusma. Mitte üksnes kõrge kompetentsi poolest laulu osas, vaid ka lavaline olek, kus kooseksisteerisid enesekindel jõulisus lapseliku haavatavusega, sugereeris Uusma sobivust lavale nagu kala vette. Uusmal jagub piisavalt karismat, et portreteerida üht noort naist oma soovide, unistuste, kapriiside ja frustratsioonidega viisil, mis kõnetab publikut.

Jarek Kasari muusikaline ja lüüriline talent kandub orkestraalse muusika ja ooperisüžee konteksti väga hästi. Juba oma varasemas loomingus on täheldada üsna arenenud harmoonilist taju, eklektilist tunnetust ning orkestraalset vaistu kõlavärvide sobitamisel. Antud kontekstis oli Noorteorkester Reaalmažoor sobiv koosseis toetamaks helilooja muusikalisi mõtteid.

Ooperi klassikalise suhtedraama pole küll oma konfliktiderägastiku ja õnneliku lõpu mõttes teab kui revolutsiooniline. Kuid see polegi tähtis. Oma nägemus tundub Jarek Kasaril (ja ka Uku Uusbergil kui tema mõttekaaslasel) inimsuhetest sellegipoolest olevat ja miks mitte esitleda seda formaadis, kus solvumised ja frustratsioonid elatakse välja lauldes? Kasari esimest katsetust ooperivallas võib lugeda kordaminekuks.

Käesolev arvustus ilmus täna ajalehes Postimees.

Robin Guthrie - teistmoodi kitarrilegend Tartus

2011-09-05T12:00:00.001+03:00

Taaskordne septembri alguse Eclectica festival sai tänavu arvestatava avalöögi kontserdi näol Tartus Teatri Kodus (endine Lutsu Teatrimaja), kus astus üles kitarrilegend Robin Guthrie. Tuntud kui Cocteau Twinsi kitarrist ja helilooja ning nüüdseks tegev sooloartistina, produtsendina ja filmimuusika vallas, resideerudes Prantsusmaal, on Robin Guthrie mõjutanud üksvahe nii kitarridega kui ka süntesaatoritega tehtavat muusikat.

Ka soojendajat Ragatmikat ei kujutaks ilma Cocteau Twinsita ette. Hiljuti taasühinenud trio, kes kombineerib ambienti ja elektroonilist indit idamaise vaimsusega, tegi üsna sümpaatse sissejuhatuse. Kajavate kitarride ning monotoonse bassi ja hõrgu elektroonikataustade foonil tõusis Kadi Uibo vokaal hästi esile. Laul ja sõnad olid selgelt kuulda ning nõudsid tähelepanu.

Kuitahes hea Ragatmika ka polnud, oli Robin Guthrie puhul selge, miks ta on oma järgijatest hoopis omaette tasemel. Aga enne kui tema geniaalsust täiel määral nautida sai, eelnes intsident projektoriga, mis algul ei tahtnud visuaale näidata. Guthrie aga jäi sangviiniliseks ja võttis juhtunut eluterve huumoriga. Lõpuks kui helitehnik Lauri Liivak projektori töökorda sai ning visuaalid lõpuks ekraanil, sai Robin Guthrie kontsert õige alguse.

Kuulsat Cocteau Twinsi kajasaundi on jäljendanud mitmed, aga Guthrie enda mängustiil on ometigi poleeritum, kindlam ja küpsem. Kitarristi kuulates ei teki kahtlustki, et ta on efektirohke kitarrimängustiili ning dream-popi alal tõeliselt professionaalne tegija, kellel tänaseks oma tubli kolm dekaadi kogemustepagasit.

Robin Guthrie kompetentsuse kasuks räägib ka tema suutlikkus mängida ambient'i, mis pole igav. Luuperi ja efektidega teostatud ühemehe-kava sisaldas helimaastikke, mis pigem rahustasid, kui uinutasid. Puhta ambienti kõrval kõlasid ka kergete biitidega palad ning ka üsna dream-popilikke kohti. Üks paladest sisaldas äkilist dünaamikamuutust õhulisest trillerdamisest raske rusuva bassi ja kehtestava biidi juurdetuleku näol.

Robin Guthrie muusika on selgelt saundikeskne. Kuid tundub ebaõiglane võtta seda pelgalt taustamuusikana. Kui miski mõjuski taustalikuna, siis olid need visuaalid. Hajusad värvitekstuurid, kus aegajalt vilksatasid ka erinevad selgelt defineeritud kujundid, järgis omal moel hoopis erinevat loogikat, kui muusiku heliklastrite sulandumine üksteisesse. Muusika aga kõitis oma kummastavas ilus ometi rohkem tähelepanu.

Sessamas kummastavas ilus, mis Cocteau Twinsi aegadel võis kõlada mõranenumana ja abrasiivsemana, ent tänaseks on võtnud järjest rahulikuma jume. Robin Guthrie võis oma firmamärgiks kujunenud stiili arendada välja tingituna oma mängutehniliste piirangute tajust. Kuid tema vanuses see enam ei loe. Kogenumana on ta paratamatult omandanud teatud täiuse ja äratuntavuse taseme oma üldises stiilis. Kontserdil kogetu põhjal võib julgelt järeldada, et Robin Guthrie stiilis hüpnootiline kitarrimuusika on kui hea vein, mis aastatega paraneb.

Arvustus ilmus toimetatud kujul 5ndal septembril ajalehes Postimees.

Islandi Päev galerii - For A Minor Reflection, Lay Low & Hjaltalin

2011-08-22T03:17:00.005+03:00

Tsekkasin Islandi Päeva raames mõningaid kontserte ja proovisin telefoni abiga ka pildistada. Mis on ilmselt märksa lihtsam väljas päevavalguse käes.

Esimene bänd oli Tarbekunsti ja Disainimuuseumis esinenud For A Minor Reflection - siuke Mogwai tüüpi postrokk, ei midagi tegelt väga erilist, aga nad tegid päevasel ajal akustilisema seti, mis sobis neile päris kenasti. Viimane lugu, mis bändi sõnul oli nende popilikum, kus kitarrist mängis koos pianistiga ühe suure digiklaveri peal, oli kõige sümpaatsem. Võibolla need nn. postrokibändid peakski proovima rohkem popilikemaid teemasid teha?

Järgmiseks ilmusin kohale Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone sisehoovi, kus esines Lay Low. Päris sümpaatne singer-songwriter teema, kus segunesid jazz, indi, folk ja kantri, kokkumäng rütmisektsiooniga oli mõnusalt hõre ja ruumikas.

Hjaltalini kontserti Gustav Adolfi Gümnaasiumi hoovis ootasin kõige enam. Septett koos laulja, kitarrist-vokalisti, bassimehe, trummari, pianisti, fagotimängija ja viiuldajaga. Viimased kaks kasutasid elektrilist võimendust (ja ka efekte) oma pillidel. Omamoodi huvitav oli tervet bändi näha muru peale positsioneerituna.

Aga nüüd ka "murukontserdi" muusikalisest küljest. Algus oli selline tüüpiline kammersudu, väga aeglane ja veniv intropala. Aga edasine üllatas: kohe teises loos sõideti sisse päris kehtestava kraut-funk gruuviga ning bänd osutus ikka väga meelt lahutavaks koosluseks, kelles olid ühendatud tugev rütmisektsioon (eriti just trummar oli väga muljetavaldav), põnevad kõlavärvid ja huvitavad teemaarendused kompositsiooni mõttes. Fantastiline bänd. Ilmselt see kammer-roki teema on juba alates Arcade Fire'ist mõnevõrra äraleierdatud (pidagem meeles, et ega muusikat ei tee põnevaks ainult teatud instrumentide lisamine), aga Hjaltalin stands out!

Kuidas ma sattusin Gilgameši tükki muusikuks

2011-08-16T06:40:00.003+03:00

Pildil paari toreda leiuga (pluus kirjaga "Road Rebel" ja siis üks pikk tore taskutega sall) tohutust riidehunnikust, mis kasutuses näidendis. Otse loomulikult omastasin need.

Olen siis viimasel ajal tegutsenud Tallinnas. Seoses ettevalmistumistega näidendi "Gilgameš ehk Igaviku Nupp" etendusteks, millest esimene ees juba homme (täna õhtul aga kontrolletendus). Räägin paari sõnaga sellest, kuidas mul on läinud ja mida on mult oodata.

Eeljuttu ka. Olen alati tahtnud proovida kätt osalusmuusika vallas. Ja maikuu keskpaigas saingi ühtäkki kõne Ingrid Kohtlalt. Kes küsis, et kas oleksin huvitatud koostööst Von Krahli teatriga. Ma olin. Sealt edasi tekkis kontakt lavastaja Peeter Jalakaga. Leppisime kokku kohtumise 20ndal mail teatris, sest siis olin ju tulemas Tallinna esitlema Kumu ÖÖle oma esimest luuperikontserti.

Hakkasin 20ndal veidi enne lõunat Tallinna poole kihutama oma autoga, kuhu pakitud ka minu kontserditehnika. Jõudsin umbes poole kolmeks Krahli, kus kohal olid Jalakas ja siis mõned näitlejad Krahli trupist. Sain siis teada, et otsitakse kedagi, kes oskaks käsitseda luuperit ja kelle abil sünniks etendusest tervik tekstilistest ja muusikalistest osadest. Näitasin ühte oma YouTube'i videot ja sain vastuseks, et vot midagi sellist võiks olla.

Järgmiseks nädalaks leppisime kokku ühe proovi neljapäeval. Sest mul oli toona sõit Londonisse Brainlove'i festivalile ja ma sain anda vaid ühe päeva Tallinnas harjutamiseks-proovimiseks. Neljapäevane proov kulges paljulubavalt, kuigi katseliselt. Mulle meeldis väga näitlejatega koos eksperimenteerida, eriti olin võlutud Krahli naisnäitlejate nagu Riina Maidre, Mari Abel ja Liina Vahtrik häältest. Mõtted sellest, et mis võiks saada, olid kõrge lennuga.

Londonist tagasi jõudes algaski kohe proovideperiood. Mis kestis paar nädalat kuni trupi suvepuhkuseni. Näidend otse loomulikult ei olnud veel õiget kujugi võtnud ja asi lihtsalt toppaski jupp aega, enne kui appi võeti dramaturgi rolli Tarmo Jüristo, seni pangandusega tegelenud, ent tegelt väga humanitaarsete-kultuursete huvidega inimene, kelle suunamisel hakkas juba vaikselt esimese prooviperioodi lõpupoole mingi kontseptsioon tekkima. Muusikat aga kirjutasin päris palju. Tihti lihtsalt mässasin luuperiga Krahli teatri proovisaalis, genereerisin palju ideid Orla digiklaveril, mida kasutatud PostUganda näidendis näiteks (ja ma nägingi suurt klahvkakasti, millel märge "PostUganda"!), mille abil kontrollisin oma Waldorf Blofeldi, tihti kombineerides kahe instrumendi toone.

Teine prooviperiood algas juuli keskel. Siis tulin minagi jälle Tallinnasse. Elamiseks võimaldati mulle Krahlis Sasha Pepeljajevi endine tuba, kuhu ma siis kenasti end sisse seadsin. Trupp oli aga proovideks ise kolinud Kultuurikatlasse, vanasse restaureerimisjärgis tehasehoonesse. Sinna plaanitud ka etendused. Proovid toimusid kuus korda nädalas alates kella neljast pärastlõunal.

Esimest korda midagi tehes on ikka teatud ootused ja lootused ning teatud pinge nende ja tegelikkuse vahel. Alul ma eeldasin, et ma peaks pmst vastutama terve muusikalise kujunduse eest. Et absoluutselt iga noot, mis etenduses kõlab, pärineb minu sulest. Informeerin aga juba ette ära, et tegelikkuses see pole ikkagi päris nii. Kuigi mul on olulisel määral tegemist tükis multi-instrumentalistist muusikuna ja tükis saab kuulda üsna mitu minu tehtud pala, kõlab etenduses paar võõrast lugu.

Samuti on asjade kulg läinud kaugele originaalsest ideest integreerida luuperisse muusikat ühes tekstidega. Tehniliselt osutus luupimisel muusika ja näitlejate häälte ühendamine põhimõtteliselt võimatuks ning tekstiluupide ja heliefektide eest kutsuti vastutama hollandlane Renzo van Steenbergen. Steenbergen on rohkem selline arvutimuusik ja tal oli päris mitu technolikumat ideed, mida ka peeti piisavalt heaks, et tükis kasutada.

Otse loomulikult olin ma pettunud. Aspektid nagu Renzo taustad ühest küljest ja siis see, et näiteks stseenis, kus metslast Enkidut tuleb tsiviliseerima kopulatsiooni kaudu hoor Šamhat, kõlab hoopis üks tuntud Kate Bushi lugu, tundusid mulle tõsise solvanguna minu heliloojatalendi suhtes. Justkui oldaks minu ideid peetud kuidagi liiga lahjaks või ebaadekvaatseks. Olukord tundus lihtsalt natuke veider.

Naisnäitlejad olid aga väga julgustavad. Liina näiteks soovitas mul jumala eest mitte kahelda oma andekuses lihtsalt selle pärast, et mitte kõik minu ideed ei leia sobitamist tükki. Sain ka teada, et tegelikult oli Kate Bush hoopis Mari idee. Ta oli seda videot näinud ja mõtles, et mingeid selliseid tantsuliigutusi tahaks ka tema teha. Asi polnud selles, nagu oleks minu katsetused luua muusikat, mille saatel sobiks seksida, osutunud kohtlaselt kasututeks, nagu ma kahtlustasin endast. Tuntud laulud võivad etenduses kõlada tihti harukordse emotsionaalse resonantsuse tõttu. Sellises olukorras ongi harukordselt raske heidelda popmuusika raskekaallastega, kes oma geniaalseima hiti kirjutasid tegelikult juba eas, mil mina ise polnud tegelikult reaalselt veel ühtki oma kompositsiooni teinud! Nüüd ma saan aru, miks mõned räägivad, et tõeliselt heade laulude kirjutamisoskus on justkui jumalik taju.

Kas ma olen end tundnud natuke kehvasti sellepärast, et mitte iga noot Gilgamešis pole minu looming? Olen ma tajunud kerget läbikukkumisetunnet? Absoluutselt! Eriti juhul, kui sinu jaoks on kõrgtasemel teatrimuusika helilooja mõõdupuuks see, et ta ongi iga noodi suveräänne autor, kes absoluutselt iga olukorra jaoks teab just täpselt, mida vaja. Ei ole võimalik avastada end situatsioonis, et tegelt oled osalusmuusika suhtes alles õpipoiss ilma tundmata igasugu negatiivseid tundeid alates alaväärsuskompleksidest kuni resentment'ini (a la see kuradi arvutimuusik tõrjub mind kõrvale!) välja. See on väga käänuline ja kole tee ja enamik muusikuid peavad selle läbi kõndima, et omas valdkonnas kasvada.

Todd Rundgren ütles kord, et tasemel muusiku tunnusmärk on oskus luua muusikat eesmärkideks. Teatud määrani on seda oskust õnnestunud arendada, aga vastupanu on olnud päris tugev. Ma lisaks siinkohal veel, et hea muusik on see, kes oskab edukalt komplementeerida tema ümber toimuvat. Ning kes teab, kuna mitte mängida. Ma imestan näiteks, kuidas Airto Moreira alguses ei tahtnud osaleda Weather Reporti debüütalbumil, kuna ta oli kuulanud teiste perkussioonimängijate tööd albumi materjalil (kes kahjuks olid Zawinuliga tülli keeranud ja seega viimane otsis kedagi, kelle nime plaadikaanel krediteerida) ja väitis: "Plaat on valmis, mul pole enam midagi lisada" ja kes lõpuks salvestaski vaid Zawinuli tungival pealekäimisel. Ainult tõeliselt ego-vaba muusik suudaks sedasi talitada.

Needki musitseerimissituatsioonid, mis mulle tükis võimaldatud on, annavad piisavalt oskust arendada endas rohkem seda ego-vabamat külge. Iga situatsioon, mis võimaldab väljakutseid ja arendab tohutult, ei saagi olla kolossaalne läbikukkumine. Hoolimata sellest, et mitte kõik ei kulgenud päris alguspärastele ootustele vastavalt, on terve kogemus olnud väga õpetlik. Kui mulle peaks edaspidi veel selline võimalus avanema, siis teeksin nii mõndagi teistmoodi, kui seni olen teinud. Seniks aga ootab ees pea kolm nädalat kestev etendusteperiood. Loodetavasti kohtume!

Palju õnne Vaiko Eplik!

2011-08-01T23:50:00.002+03:00

Käisin laupäeval Põhuteatris Vaiko viienda esitluskontserdil (mis ajaliselt ajastatud tema 30nda juubeli ligidale) koos uue Eliidi koosseisuga. Rahvast oli palju, kõik istekohad olid välja müüdud ja päris palju inimesi jätkus ka lava ette. Nii et täismaja!

Ahjaa, ja muusika. Põhilisemad erinevused plaadimaterjali ja live-versioonide vahel peitusid instrumentatsioonis. Või õigemini rõhuasetustel. Klahvpillirohkemates lugudes tõusis selgelt rohkem esile Vaiko kitarr. Kalle Kleini saksofon, hoopis teises kontekstis kui Phloxi vabavormiline jazzrock, andis lugude meloodiatele ja teemadele hoopis teise värvingu. Margo Pajula on ehk üks parimaid trummareid, kes Vaikoga koostööd teinud on, hands down. Kontrabassi lisamine (Peedu Kass) oli ka väga viis pluss. Juhkam esitas Prophet 08 süntesaatoril edukalt järgi põhilised klahvipartiid plaadi pealt, kuigi kohati tundus, et ta jäi liialt teiste instrumentalistide varju volüümilt.

Varajane kõrgpunkt oli kahtlemata "Soolasem Kui Sool". Laul, mis plaadil on selgelt kõige konservatiivsema saundi ja arranžeeringuga kompositsioon (loe: puhtalt kitarrikeskne pop-rokk pala) kõlas kontsert-seades märksa põnevamalt. Vaiko mängis akustilist kitarri stuudiopala elektrikate asemel. Mõelda vaid, kui palju paremini oleks see lugu kõlanud, kui mõned kitarripartiid oleks plaadil asendatud puhkpilli ja elektrioreliga.

Meeldejäävatest momentidest tõstaks veel esile "Moonaliisa" kontrabassil esitatud meloodiat, "Džässitappu" rokkivat energiat, "Barokkpopi" harmooniaid sündil ja saksofonil korraga ja kui ka Vaiko suu lahti tegi, ei tekkinudki tunnet, nagu oleks midagi puudu. "Tants Klavessiini Ümber" oli transponeeritud tervetoon üles (sarnaselt mõnede teiste lugudega seni Epliku live-repertuaaris) ja bänd jämmis sellel enamasti 5/4 teemal päris korralikult. "Põõrdumatult Soe" loos ei teinud Jakob Juhkam katsetki teha järgi Randalu esitust "Kooskõla" peal (ehk targasti?), selle asemel harmoniseeris ta sündil jällegi saksiga. Rütmigrupp toetas üsna mõnusalt, kontrabass tegi soolo. Nii et väga hea versioon, mis "Kooskõla" variandiga kannatab võrdlust küll. "Rotikunigas" olid kitarrid rohkem esil, Kalle tegi soolo alt-saksofoniga stuudioversiooni soprani asemel.

Lisalugudena tehti uued seaded "Libahundi" ja "Armastus Päästab Maailma" lugudest. Teist korda tagasi plaksutades aga tehti teist korda "Džässitappu". Mis vist oli tõeline crowd-pleaser ja paljude jaoks kontserdi highlight.

Loodetavasti jätkab Vaiko Eplik selle uue Eliidi koosseisuga. Järgmine kontsert igatahes Uue Ajastu Festivalil Põlvas 13ndal augustil.

Murufestivali viies suvi (Schillingu retsensioon Postimehes)

2011-07-04T14:54:00.005+03:00

Juba alates 2006. aastast toimunud (erandlikuks aastaks 2009) suvine muusikafestival Schilling on oma toimumiskoha Kilingi-Nõmme tõeliselt kaardile pannud, iseäranis muusikasõprade hulgas. Osaliselt on Schillingu festivali senise edu taga ka meeldiv looduslik keskkond, mis sellesse Lõuna-Eesti väikelinna esimest korda sattujaid ootab. Kuid kindlasti ei meelita Schilling suveks Kilingi-Nõmmele üksnes Tallinna-Tartu indifänne, festival meelitab kohale üsnagi eripalgelist publikut.

Mis on enamasti väga sümpaatne, kas või peresõbraliku atmosfääri poolest. Kas pole mitte vahva näha näiteks väikeseid lapsi lava juures mängimas-tantsimas. Kõige tüütum on ehk lärmakate jõmmide kõrge kontsentratsioon järelpeo ajaks. Kui aga isegi sellise kontingendi suudab klubis esinedes nii trotslikult ekstsentriline ansambel nagu Kreatiivmootor kaasa elama panna, siis ehk pole väga probleemi.

Imandra Lake

Festivali avasid kaks introvertsemat kodumaist esinejat. Imandra Lake’i kuulates ei pääse mööda paratamatusest, et tegelikult on parim kuulamiskeskkond selle bändi puhul magamistuba. Igal juhul mõjub sümpaatsena kõrgendatud eestlaslik eneseteadvus, bänd on lisaks «Ärkamise ajale» nüüd jõudnud kaverdada ka Janika Sillamaa «Lootuse».

Ramo Teder puhumas kaht plokkflööti

Luuperivõlur Pastacas pidi aga esinema vastu lõõmavat päikest ja puhuvat tuult, mis natuke segasid Ramo Tederi esitust. Teder mängis oma kava igal juhul välja ja kuigi tema live-metoodika on paratamatult lo-fi poole peal, ei kujutakski teda ette asja ajamas kuidagi poleeritumate vahenditega. On selge, miks Pastacas Tallinn Music Weeki delegaatidele silma-kõrva jäi.

Starmetis

Starmetis Lätist oli esimene välisbänd pärast kahte usaldusväärse muusikalise kvaliteediga kodumaist esinejat. Kitarri, bassi, süntesaatori ja trummimasina kvartett segas oma muusikas dub’ilikku postpunki, shoegaze’imat osa postrokist ja näpuotsaga elektropoppi. Bändi hõredavõitu saund töötas mõnes loos päris hästi, üldiselt jäi aga pahatihti monotoonseks.

Superliustik+torud. Jube sitt pilt sai, kahju et ei taibanud üritada paremaid teha.

Tartu kvartett Superliustik on edukalt tõestanud oma võimekust instrumentaalse rokkbändina. Schillingu kontsert oli eriline, sest nende saundi täiendasid sedapuhku puhkpillid. Saksofonist ja trombonist, keda on ka nähtud laval ühes Opium Flirdiga, sulasid bändi saundi hästi sisse ja nende hoolikalt paika pandud partiid andsid muidu kitarrikesksele Superliustiku helile ekstra kihte, kuigi saks jäi tihti trombooni varju.

If We.

Järgnes idanaabrite If We Peterburist, kelle lääne inditroonika ja vene roki sümbioos oli parimatel hetkedel meeldivalt sümpaatne. Kõige silmapaistvaim väljamaine bänd oli aga progepoppi ja indifolki seganud Oddfellows Casino, kes kasutas väga hästi ära oma topelt-klahvpilli konfiguratsiooni, aeg-ajalt varieerides klahvpille ka kitarridega. Ka bändiliider David Bramwelli mõnusalt väljapeetud briti huumor oli meeldiv element.

Oddfellows Casino, pildil David Bramwell trummariga.

Ultima Thule - Riho Sibul + Toomas Rull.

Ultima Thule laiv oli erandlik, sest Aare Põderi haigestumine dikteeris klahvpillivaba kvartetikava. Kriitikute ja nooremate kuulajate seas eelmisel aastal sooja vastuvõttu kogenud «Jälgede jälgedes» oli kavas prominentselt esindatud, rütmisektsiooni gruuv toetas jõuliselt käredat kitarrisaundi ning ballaadilikumates lugudes oli tajutav teatud džässilik tunnetus, mis fusion’i-taustaga bändiliikmete puhul ilmselt paratamatu.

Design A Wave - see AKAI AX73 sünt muide on olemas ka Ervin Trofimovil.

Design A Wave’i kava alustas liider Tom Hirst üksinda, tema karaokekava ühes vokaali ja süntesaatoriga aga tundus algul kuidagi ilmetu. Parema hoo sai Design A Wave sisse, kui lavale tulid kaks naisklahvpillimängijat ja musta maani kleiti riietunud bassimees. Meeldejäävaim moment oli inspireeritud kaver PiL’i loost «Order of Death».

Kuigi taolist süntesaatorimuusikat on ka paremini tehtud, elas publik Inglismaalt pärit viimasele bändile väga kaasa. Schillingut ka varem nautinud rahvas ei pidanud seekordki pettuma, selleaastane festival oli üldiselt korda läinud.

Arvustus ilmus täna ajalehes Postimees.

Vaiko Eplik "V" - arvustus Sirbis

2011-06-19T12:44:00.001+03:00

Eplik on jõudnud ideaalpopi dekonstrueerimiseni.

Paar linki seoses mu muusikaga

2011-06-06T16:05:00.003+03:00

Marju Potter tegi oma lõputööks animatsiooni Balti keti teemal, heliribana läks kasutusse "Elektromehhaniline Äratuskell Viiendast Dimensioonist".

Ja siin on üks arvustus Brainlove'i festivalist.

Odessa Pop Showcase'i videod TMWlt!

2011-06-03T13:35:00.002+03:00

Ma ei kahtlegi, et kõige paremini tuli justament välja see lugu. Virtuoossed klahvimeloodiad selles Eesti Popsu loos kenasti paigas, nii et mul on hea meel, et selle loo live-versioon nüüd üleval on.

Ja siin ka minu külalisetteaste Pastaca setis, loos "Sinu Plaadid".

Ülejäänd Odessa Popi TMW videosid saab vaadata siit kanalist.

Abraham's Cafe Treffil

2011-05-31T23:37:00.004+03:00

Nägin täna vanalinnas Abraham's Cafe ansamblit, kes esines Tallinna Treff festivali raames. Bänd, kes esines ka Tallinn Music Weekil, aga keda ma ei näinud, sest olin busy Mustpeade Majas seoses oma laiviga, aga nad said ka pressidelegaatidelt hiljem kiita. Väga hea kraam, viited idamaade muusikale, klassikatöötlused, 5/4 taktimõõdud, jazzilikud soolod pea igaühelt ja äärmiselt meisterlik klarnetimäng. Üks mu meelest highlight oli number, mis algas väga aeglaselt ja atmosfääriliselt, vähe noote, psühhedeelsem helimassiiv kui muidu, mis hiljem moondus viie peale jazzimiseks, väga hea klarneti-akordioni unisoon, viimane pill kõlas eriti puhkpillilikult ühes esimesega. Ja nad suutsid lõpu poole ka publikut kaasa haarata, mitte ehk küll niipalju tantsima nagu nad oleks tahtnud, aga on ebatavaline näha publikut plaksutamas viie peale rütmis. Soovitan neid soojalt kuulata!

Kuidas ma Londonis muusikafestivalil osalesin

2011-05-30T21:28:00.006+03:00

Eelmine nädalavahetus täitus viimaks üks mu unistusi, ja tegelt isegi teine. Esimest korda sain ära käia Londonis. Ja teiseks sain seal ka muusikat teha, ehk siis esimene välismaine soolokontsert. Mind oli siis Brainlove'i festivalile kutsunud Tallinn Music Weeki delegaat John Rogers, kelle lemmikbändid TMWlt olidki kolm esimest esinejat Odessa Popi showcase'ilt, peale minu aga sai tulla veel Kreatiivmootor, Pastacas ütles ära.

Hakkasin Londoni poole samme seadma ühes ligi 28kg jagu pagasiga, millest Casio klahvpill, klarnet, flööt ja kellamäng läks äraantavasse klahvkakasti ning pedaalid, virtuaalanaloogräkk Blofeld ja adapterid seljakotti, juba reedel. Sõitsin kõigepealt bussiga Tartust Valgasse, seejärel rongiga Riiga. Ajastus oli ikka maru tihedalt koos, kui ma lõpuks lennujaama jõudsin, siis oli lennuki minekuni vaid 50 minutit. Siiski õnnestus edukalt pardale pääseda ja minu hullemad hirmud Londoni reisu ärajäämisest osutusid alusetuks. Lennuk tõusiski lõpuks õhku 22.20, või isegi mõned minutid varem.

Kell kaks tundi tagasi GMT ajavööndisse, kohal 22.35 Stanstedis või umbes niimoodi. Kuid maru pikaks saab see lennujaamast Londonisse pääsemine. Esiteks oli lennujaamas passikontroll, mis tähendas järjekorras seismist. Kui see läbi, siis ootasin bussi Londonisse. National Express aga sõitis maru kaua, mingi 90 minutit kuni Liverpool Streetile.

Vahepeal sain John Rogersilt sõnumi. Ta soovitas võtta Liverpool Streetile jõudes takso, kulud lubas ise hüvitada. Pöörasin tänavalt paremale, kus paljud ootasid taksot ja nii ma pidin esimest korda elus seisma taksojärjekorras. Asi ikka venis. Lõpuks takso peale saades oli aga sekeldus aadressiga, sohver ei suutnud GPSist leida esialgu. Tuli välja, et John oli sõnumis saatnud oma maja nime ja korteri numbri ning piirkonna nime ühes postkoodiga. Aga unustas mainimata, et see asub Fortis Green teel.

Taksosõit võttis aega 20-25 minutit, mis tundus nagu igavik ja lõpuks tiksus taksomeeter 30 naelsterlingi peale. Aga raha sain, nagu lubatud, Johnilt tagasi.

Nii et kokku võttis mul lennukist mahatulek kuni Johni asupaigani jõudmine tervelt neli tundi, kell oli pool kolm läbi öösel. Ajasime veidi juttu ja siis keerasime magama.

Ärgates olid peale minu ja Johni platsis veel James aka Napoleon IIIrd oma elukaaslase Kate'iga ning Joel Chicagost alias Bastardgeist. Viimase muusika avaldas mulle kõige enam muljet, kui olin veidi eelnevalt Brainlove festi kava uurinud, eriti just virtuoosne kalimbamäng oli väga teema. Napoleon asus autoga Windmill klubi poole teele Brixtonisse ning John, mina ja Joel võtsime takso.

Vot siuke nägigi välja festivalipaik

Juba eelneval ööl selgeks saanud Londoni suureulatuslikkus kinnitus, kui taksosõit võttis oma 45minutit kuni tund, et Fortis Greenilt Brixtonisse jõuda. Kui kohale jõudsime, siis ma olin natuke üllatunud, kui nägin Windmilli näol enda ees rohkem siukest Tartu Rokiklubi/Zavoodi moodi urgast, mis mahutab vaid 220 inimest. Võibolla ootasin ehk midagi Schillingu stiilis või jällegi nagu Odessa Pop Mustpeade Majas tüüpi üritust, aga oli selge, et tänane kava sai rohkem meenutama mulle pigem Diletantide Avangardide aegu Polymeris.

Õige pea ilmus välja ka Kreatiivmootor oma seitsmeliikmelises inkarnatsioonis, kust puudus sündimees, kel parajasti mujal muud tegemist. John pani ette, et kuna Kreatiivmootori setup on tehniliselt nõudlikum, siis las nemad teevad heliproovi. Saundtseki aegu muide üldse eriti ei olnudki, iga bänd pidi vahetult enne pealeminekut kõik kiirelt läbi testima, keskmine kontsertkava kõigil umbes 30 minutit.

Pärastlõunal suundusime Kreatiivmootori liikmetega (Roomet, Kaur, Maria) lõunat sööma, sattudes ühte restorani ühe turu sees. Tagasi jõudsime natuke pärast kella nelja. Siis olid juba esimesed bändid mängima hakanud, kuigi esimesed tegijad polnud minu arust suuremad asjad, pigem igavad. Kahjuks pandi algusesse ka Bastardgeist, kes muidu oleks pidanud mängima kl 18, aga üks suht lahja indibänd minu arust nimega Patterns jäi hiljaks. Tänu sellele ei näinud ma Joeli setti. Mis võis olla päris põnev.

Pagan Wanderer Lu

Kontsert sai hoo õieti sisse, kui siselavale astus Pagan Wanderer Lu. Ühemehebänd koos arvuti, sämpleritega, kitarri ja sündiga. Väga head ja kaasakiskuvad inditroonika laulud, hea energia. Selleks ajaks oli ka juba natuke rahvast kogunema hakanud. Väljas sai aga tasuta grilltoitu talongi eest.

Tom Milson

Väljas esinejatest hakkas kõigepealt silma üks noor kutt nimega Tom Milson. Kel oli Boss RC2 pisike luuper, Casiotone Mt500, mingi Rolandi trummimasin, elektriukulele ning mõned efektipedaalid. Väga siuke võluvalt teismeline värk, kohati tundus nagu ta oleks minu noorversioon.

Nägin paari loo jagu ka Bear Driverit, nende muusikastiil tuletas mulle meelde Küberkaru kommi Rada7st, et vahet pole kui vahest mõni bänd kõlab natuke geneerilisemalt, tähtis on see, kuidas sa selle generic asja välja mängid. Ja Bear Driver mängis oma geneerilisema indirokkimise välja, nende lood olid hästi hoogsad ja energilised.

Hakkasin siis oma setuppi üles seadma. Mis muidugi tuli olusid arvestades hästi kohmakas. Kui ma ütleks, et mu sett läks pekki, siis ma kindlalt mõtlen siin seda, et asjad ei õnnestunud mul tehniliselt päris nii nagu ma oleks tahtnud. Võrreldes Kumu ÖÖga, mis kulges kui laitmatult, tundus mul laupäeval olevat offnight, kui välja arvata mõned briljantsed kohad. Publik siiski aplodeeris entusiastlikult minu luuperikontserdi lõpus. Ja mul oli ikkagi hea meel, et sain esineda ja paarile Briti punter'ile ennast hinge mängida. :) Üks neist andis isegi päris heldelt raha minu "Electric Thoreau" EP eest.

Tänase seisuga olen suutnud netist leida ka esimese pildigalerii. Siit panen üles enda pildi:

David Thomas Broughton

Väljas aga esines üks eriti hull trubaduur - kujuta ette Syd Barretti, Tim Buckley ja Arthur Russelli ristsugutist ja sa pole ikka veel piisavalt lähedal tabamaks David Thomas Broughtoni hullumeelsust. Ta mängis kitarri, luupis, vahepeal pani kitarri käest, trummeldas vastu maad, kitarri, publiku tühje õlleklaase, mängis diktofonist veidraid saunde, tema laulusõnad olid teravalt vaimukad, ühesõnaga, tõeline ekstsentrik, võtan mütsi maha!

Kreatiivmootor

Kuigi see tähendas väikest nihet ajakavast, millest muidu peeti üsna korrektselt kinni, otsustati Kreatiivmootori esinemisajaks hetk, mil Broughton lõpetab. Ma pean häbiga tunnistama, et TMW esinemise nendelt magasin suuresti maha, nüüd siis parandasin vea ja tõesti, tremendous stuff, põidlad üles! Eriti kiidaks trummar Madise ühtlast rütmipulseerimist, mis tõepoolest nagu Can, nagu Holger Loodus vihjas paar kuud varem. Ning Maria üht saksihuulikusoolot, mis sobitus eriti briljantselt Roometi veidrate häälutamis-kontseptsioonidega.

Napoleon IIIrd

Napoleon IIIrdi set oli mõnevõrra sarnane Pagan Wanderer Luga, psühh-inditroonika hullus, kuid seekord toetas teda eriti võimas trummar.

Meursault oli viimane bänd, peaesinejad Šotimaalt Edinburgh'ist. Kitarribänd, neil oli laval harmooniumimängija, keda eriti kuulda ei olnud. Mõni lugu oli täitsa okei, aga väga muljet ei avaldanud.

Üldjoontes superfestival ja mul hea meel, et John mind ja Roometit gängiga sinna kutsus. Ma vähemasti nägin kohati ikka ehtsat vasakvälja indimussi avangardi ja ma mõtlen, et oleks huvitav nii mõndagi neist ka Eestisse saata, Helen Sildna ja John vist juba arutavadki seda teemat mõne tulevase ürituse jaoks.

Pühapäeval oli aga Johni sünnipäev. Napoleon ühes pruudiga lahkus, mina, Joel ja John aga läksime linna peale. Käisime Tate Modern kunstimuuseumis, kus sai palju tasuta kunsti näha, kus raha eest aga näidati Joan Miro maalinäitust. Käisime seal ühes kohvikus lõunat söömas. Hiljem aga trehvasime mõnede kreatiivmootorlastega ühes pubis nimega The Mucky Pup (alul oli plaan Old Queen's Headi minna, aga see oli ülerahvastatud). Kell 21. aga lahkusime, ma pidin asjad valmis panna, sest otsustasin juba enne keskööd lennujaama poole liikuma hakata. John andis mulle mõned Brainlove'i plaadid, millest ehk saaks arvustusi kirjutada Eesti väljaannetesse ja siis saatsid nad mind Joeliga kuni metrooni ära, minnes ise ühte pubisse.

Londonist lahkusin kell 6 varahommikul. Muidugi lennujaama saabumise ja äralennu vahepeal jäi siiski aega päris kenasti üle. Kaalusin huvi pärast ka asjad eraldi üle ja fakk, suur klahvakohver on oma 9kg, mis neelab poole pagasi kaalust! Mõni ime, et seda vedada on ikka paras pain in the arse! Oleksin igatahes tänulik, kui leiaks mõne parema alternatiivi, millega ringi reisida. Sest kindlasti ei jää Londonis käik mu viimaseks välismaiseks kontsertesinemiseks. Lõpuks jõudsin unedeprivatsiooni all kannatades, ent üsna rahul oma nädalavahetuste kogemustega, Tartusse kl 18 õhtul.

Üks video Kumu ÖÖlt

2011-05-27T10:16:00.003+03:00

Esitan siin lisalugusid "Katkise Kuuega Kraakleja Kevade" ja "Pisike Kosmoselaev". Kumu ÖÖst endast ilmus täna aga Sirbis üks arvustus.

Üks põnev link majade kaitsest üleujutuse vastu

2011-05-22T23:36:00.004+03:00

Väljavõte Huffington Posti veebist.

Siin põnev fotoreportaaž sellest, kuidas üle äärte ajava ja aina tõusva Mississippi jõe vastu ehitatakse majade ümber piiravaid valle, et kaitsta maju üleujutuste eest. Sisuliselt on kodud tehtud saarteks. Paistab päris kõva hulk tööd ja ega kõik New Orleansi elanikud ka pole olnud võimelised oma maju päästma. Siiski on see hea tõestus, et katastroofidega aitab kõige paremini toime tulla leidlikkus ja suutlikkus mõelda välja nutikaid lahendusi.

Kumu ÖÖ

2011-05-20T22:29:00.003+03:00

Nii, olen Kumu Auditooriumi bäkksteidžis, parajasti mängib Imandra Lake. Kahe tunni pärast astun ise lavale. Mängin akustilise klaveriga muuseas, proovisin mõningaid oma teemasid sellega mängida, väga unenäoline tunnetus oli kohati, ala Satie "Gymnopedie 1". Sain just Epliku uue plaadi paar tundi tagasi. Ootan väga, kuidas see kõlab tervikuna. Varsti aga lähen Maria Minervat kaema.

21.05.2011, kl 12.00 lõunal: Maria oli päris mõnusalt sümpaatne. Tema lava-act on suht lihtsale valemile üles ehitatud, et laval on üks kutt arvuti ja midikontrolleriga ning siis Maria seksikalt riides võtmas järjepanu igast sensuaalseid poose ja laulmas oma õrna, ent tundelise (ja kajadesse uputatud!) häälega. Nii lihtne aga nii töötab! Välja arvatud juhtum, kus laval oli elektrikatkestus, või mingi muu häire, mistõttu Maria mikrist ega ka vist Rolandi (see Music For Your Plantsi kutt kahtlustan) arvutist ei tulnud vahepeal mingit heli. Aga publik ootas kannatlikult, kuni probleem laheneb ja elas toetavalt kaasa kuni jupp aega hiljem jätkunud kava lõpuni.

Mõtlesin, et kuna peaesineja Seefeel alustas minuga samal ajal, et kui suure osa publikust see ära võtaks. Õnneks oli rahvast kogunenud minu ajaks päris kenasti. Alguses muidugi läks päris kohmakalt, eelkõige tehnilises mõttes. Ma saan täiesti aru, miks Ramo nimetab oma laiv-setappi tihti "luuperijukerdiseks". Luuperiga on enamasti ikka äärmiselt ebakindel esineda, pahatihti helikvaliteet pigem keerab pekki, mis omakorda tuletas meelde, et kui ma 4 aastat tagasi Tartu ühes kohvikus Dynamite Vikingsit nägin, siis trummari Karsten Mathieseniga vahetasin paar sõna Loopstationi teemal ja ta rääkis, et muidu põnev riist, aga stuudios ei tasu kasutada, sest see ei anna head helilist kvaliteeti. Tjah, eks ta ole. Samas, üks lugu mul, nimega "Oota Sa" on küll luuperiga tehtud, põhiträkk ongi üks suur kiht flööte, mille lindistasin vot tegelt juba siis, kui luuper oli Ebayst kohale jõudnud 2007nda kevadel. :)

Aga kava kulgedes läks aina paremaks. Kontsertkavaga oli selle poolest huvitav, et oli tunda rokk-kontserdi loogika hajumist. Tihti aplodeeriti pikkade tuliste soolode lõpus, näiteks viimases osas mängisin ühe eriti kiire sündisoolo ja ma kuulsin, et kui olin soolo lõpetanud rifiga, mille luuperisse mängisin, et kui hakkasin seda torudega duubeldama, siis publik samal ajal plaksutas.

Väga tore oli mängida akustilise klaveriga. Samas ma saan aru, miks seda peetakse autonoomseks instrumendiks eraldi võrreldes teistsuguste klahvidega pillidega. Mäletan, et kui Portugalis täiega woodsheddisin oma klahvkaoskusi kahes talus, kus ühes oli elektrooniline klaver ja teises päris pianiino, siis pärast raskeid klaveriklahve tundusid koju naastes mu oreli ja Casio klaviatuurid nii väikesed! Eriti arvestades, kui pikalt oli paus klahvkade mängus alates Eestist lahkumisest. Ja luuperikontserdi viimase osa soolo Casio klaviatuuril eile läks märksa libedamalt, kui minu klaverisoolode ponnistused.

Publikult sain igatahes entusiastliku vastuvõtu. Seega tegin esimest korda ka lisalugusid. Alguses "Katkise Kuue" akustiline versioon tiibklaveril, mind totaalselt ei huvitanud, kui mõõda laulan, ikka tegin ära. Kuid "Pisike Kosmoselaev" tuli eriti kuulilt välja: hea energia sees esimeses osas ja tiibklaverisoolo teises, vaiksemas osas.

Natuke nägin Seefeeli ka lõpus, mingi 15-20 minuti jagu. Kohati oli väga hea, siis kui oli sellist hevit daabilikku draivi, aga minu jaoks valgus liiga laiali. Võibolla mu igavuse lävi on natsa liiga madalaks läind. Mouse on Mars oli aga päris hull, väga mürarikas ja tantsuline ja igast veidrate saundidega. Tundsin kavas ära "Idiology" (2001) albumi avaloo "Actionist Respoke". Kuulasin mõnda aega, siis läksin asju pakkima.

Müraluikede etteaimamatu süvarokk-etendus

2011-05-16T12:18:00.002+03:00

New Yorgi legendaarne mürarokibänd Swans tõestas kontserdiga Tallinnas Von Krahli teatrisaalis, et nemad vana rasva peal liugu ei lase - bändi laiv-repertuaar paelub otsingulise ja improvisatsioonilise lähenemise ning pikkade arendustega.

Swansi juhatas sisse James Blackshaw, noor inglise kitarrivirtuoos, kes musitseerib 12-keelsel akustilisel alternatiivhäälestusega kitarril ja kelle pillimängustiil on võrreldav näiteks John Fahey ja Leo Kottkega. Mediaatori asemel on Blackshaw parema käe jaoks kasvatanud eriti pikad küüned.

Blackshaw repertuaar koosnes pikkadest modaalsetest, tihti ühel akordil põhinevatest minimalistlikest paladest. Mis võinuks ebakompetentsemates kätes kõlada igavalt, kõlas Blackshaw käepaari all aga hüpnootiliselt võluvalt. Omamoodi sobiv sissejuhatus peaesinejale, olgugi, et volüümi mõttes täiesti kontrastne.

Minimalistlike teemade pikavõitu arendamist jätkas ka Swans, kes alguses lasi hästi pikalt mängida oma rütmisektsioonil stevereichilikku löökpilliintrot, kus Thor Harris tagus torukellasid ja trummar Phil Puleo mängis haamritega kannelt. Lõpuks tuli ka terve bänd lavale, kes asus nimme kruvima pinget pikkamisi üles ja isegi, kui lõpuks tuligi pingevabastus, polnud see pelgalt etteaimatav rokkimine.

Swansi stiilis mürarokk püsis erinevates dünaamikastaažides võrdväärselt nurgelisena ja nihestatuna. Suur osa Swansi kui laivbändi mõjust tasub kindlasti kanda rütmisektsiooni arvele. Kuigi bändi esiliinis on kolm kitarri (liider Michael Gira Gibsonil ja Norman Westberg Fender Telecasteril ning horisontaalne steel-kitarr mängituna Christoph Hahni poolt), paistsid kõige enam välja siiski Chris Pravdica maavärinalikult võimas bass ning Puleo/Harrise kurioosne perkussioonitandem.

Phil Puleo on üks nendest vähestest rock-trummaritest, kes suudab kombineerida oma mängus jõudu, meisterlikkust, mitmekesisust ja etteaimamatust, tema rütmifaktuurid andsid Swansi müravallidele soliidse, ent ekstsentrilise selgroo. Thor Harris aga üllatas üsna mitmekesise pillipagasiga. Lisaks taldrikutele ja püsti-trummidele olid tal laval ka torukellad ja elektriliselt võimendatud vibrafon. Kuid Harrisel oli veel teisigi trikke varrukas. Aegajalt haaras ta välja ka iseehitatud poognapilli ning - üllatus-üllatus - klarnetigi. Tõeline multi-instrumentalist.

Bändi kava kestis umbes 90 minutit. Lisalugu oli eriti kõrvu kikitav. Harris puhus veidralt, freejazzilikult oma klarneti huulikut, Gira organiseeris ülejäänud bändi müra tegema ja rütmilisi aktsente lajatama viisil, mis tihti mõjus frankzappalikult. Kõige lõpuks aga jättis bänd oma americana'likult stiilse frontmani Gira üksinda a cappella laulma. Antud lisalugu oli päris meeldejääv lõpp 80ndate postpunk-legendi müraroki-etendusele, mis volüümi ja dünaamika poolest paelus rokifänne ning oma etteaimatamatuse poolest intrigeeris ka süvamuusikahuvilisi.

Arvustus ilmus täna Postimehes. Siin galerii.

Munarokk 2011 - galerii

2011-04-24T23:52:00.002+03:00

Reedel 22ndal aprillil toimus Põlvas klubis Aal üritus Munarokk 2011. Esinesid:

Broken Spectacles:

Superliustik:

Wrupk Urei:

Paar musalinki

2011-04-16T14:01:00.002+03:00

Stefan Goldmann seletab pikalt ja laialt lahti, mis tänases musabisnesis valesti on. Põhimõte on see, et vanasti ei pääsend igaüks salvestustehnoloogiale ligi, kuid mida aeg edasi läks, seda demokraatlikumaks muutus nii muusika lindistamine kui ka levitamine. Tänapäevases ühiskonnas, kus muusikat pigem tasuta alla laetakse ja kus muusikat tuleb uksest-aknast sisse, on läbilöögilootused artistide jaoks kahanenud. Lahenduseks pakub Goldmann, et ära tee asju nii nagu "õigem" on, vaid proovi olla teistest julgemalt erinev ning samuti proovi leida tuluallikas, mis toob raha sisse ka ilma selle jaoks pingutamata.

Siin aga üks blogiintervjuu Mont Campbelliga. Minu jaoks üks inglise progeroki kangelasi. Räägib oma päevadest ansamblites Egg ja National Health. Väga lühidalt ja konkreetselt räägib. Kõige üllatuslikum oli teada saada, et ta on tegev päikeseenergia vallas ja ta on väga mures ökoloogiliste-majanduslike katastroofide pärast, mis meid tabavad. Viimaks ütleb ta, et religioon on üks rumalamaid ideid inimkonna ajaloos. Needless to say, Campbell on üks neist muusikutest, kellega ma eriti hästi samastada oskan ja see intervjuu vaid kinnitas seda.

Korg Monotribe'ist ja muust kaasaegsest analoog-elektroonikast

2011-04-07T14:22:00.001+03:00

Rada7s alustas Taavi Tulev (alias Wochtzchee) topiku pealkirjaga "Korg Monotribe", kommentaariga "Ilgelt lahe asi tundub". Kõnealune asi siis on järg Korg Monotronile, mis sisuliselt on siuke pisike taskusuurune analoogsündike, miskit sorti kummist üheoktaavise klaviatuuriga. Ja nüüd Monotribe on siis katse ühendada see pisike sündike koos rütmimasina ja Electribe-stiilis sekvetseriga.

Osad kommentaatorid pahandasid, et liiga mänguasja moodi asi tundub olevat. Üks user isegi märkis, et see on siis riistapuu neile, kes päris analoogsünti ei jaksa osta, aga tahaksid ka olla osa grupist. Tulevi vastus oli, et ta on monotroniga rahul, lõbus riistapuu.

Eelnevalt oli Radas teema sellest, et Roland toob turule Jupiter 80. Aga ei, see pole päris Jupiter 8 uues kuues, lihtsalt mingi digitaalne masin vanas heas klassikalises kestas. Tulevi arvates elab Roland selgelt vana rasva peal, samal ajal kui Korg teeb viimasel ajal lahedaid asju. Monotron siis tundub olevat üks nendest ja nüüd siis ka Monotribe.

Ma ise olen äärmiselt rahul Korg Kaoss Padi kasutaja juba 5 aastat ja ma jagan Tulevi entusiasmi, et Korg suudab teha päris põnevaid produkte. Mitte ainult seda, vaid ma olen ka hämmastunud, kui palju on analoogtehnika aastatega edasi arenenud.

Ma olen varem ka kirjutanud sellest, et vanade analoogsüntesaatorite omamine on teatud mõttes ületähtsustatud. Kõik need vanakooli Moogid jms pillid olid ju, tsiteerides Hugh Hopperit, "somewhat less than user-friendly" (link, kust tsitaat pärit, viitab süntesaatorimängijale, kes suutis analoogklahvkadega imesid teha, kuulake näiteks seda lugu, mida sämplinud Common loos "Nag Champa"). Pealegi olid esimesed süntesaatorid sisuliselt kapisuurused monstrumid.

Seda enam olen impressed, et tehnika on sedavõrd kaugele arenenud, et tänapäeval suudetakse teha kompaktsemaid ja ka töökindlamaid analoogsüntesaatoreid. Näiteks Ervin Trofimov ostis eelmise aasta suvel endale Doepferi Dark Energy modulaar-räki. Tema lavadebüüt sellega Plink Plongil 2010 oli ühtlasi minu eelviimane live Opium Flirdiga ja need jõhkralt mahlakad monofoonilised kõlad, mida ma kuulsin, olid hämmastavad. Täis-analoogvärk ja sellega saab igast värki teha, ka teisi pille filterdada.

Siis on veel tänapäeval siuke kompanii nagu Dave Smith Instruments. Neil on sellised tooted nagu Tetra, Mopho ja Prophet '08, viimased kaks lisaks räkkmoodulivormile ka klahvpilliversioonis. Mopho on monosünt, aga Tetra on neljahäälne (tänud Andres paranduse eest!) Prophet '08 võimaldab kaheksahäälset polüfooniat. Evolver on aga analoog/digitaalhübriid ja saadaval nii monos, neljahäälsena kui ka räkina ja klaviatuurina.

Kas ma oleksin huvitatud Korg Monotribe'i proovimisest? Kindlasti. Mänguasi või mitte, samas võib mänguasjadeks sõimata praktiliselt kõiki elektroonilisi pille, seisukoht, mida kindlasti Keith Jarrett jagab. :) Samas ei ütleks, et ma sinna pidama jääks, et sealt edasi mingit päris korralikku analoogpilli ei jahiks. Ja mul on vaid hea meel, et tänapäeval on ka paljulubavaid valikuid turule tulnud. Ja et analoogtehnoloogia on ka pealtnäha digitaalses maailmas endiselt arenemisvõimeline.

Ma oleksin justkui tulnukas teiselt planeedilt (ehk TMW juttu natuke)

2011-04-06T14:19:00.003+03:00

Eelmine reede mängimas Genklubis.

Ma pole kindel, mis mõju see avastamine ja äramärkimine TMW-l on minu MPR projekti jaoks avaldanud. Kas minu muusikat nüüd teatakse rohkem? Tuntakse selle järgi suuremat huvi? Kas ehk terendab ka reaalselt mõni välismaa live?

On täiesti võimalik, et ehk on mu populaarsus ülesmäge minemas. Aga see tundub väga aeglane protsess olevat. Samuti pole mitte iga muusik õnnistatud suurepäraste promo-oskustega. Eriti raske on introvertsemal loojanatuuril.

Kontaktide loomine kasulike tegijatega eeldab, et sa suudaksid nendega saada headeks semudeks ja suhelda nendega vahetult ja avatult. See efekt peaks kas nullima või vähemalt vähendama tunnet, nagu artist üritaks end pähe määrida. Andres Lõo mainis eelmine aasta TMW'l, et tal on Helen Sildnaga alati kõik loomulikult sujunud, et kunagi pole olnud siukest teemat, et ta nüüd põõrdub abipalvega tema poole.
Siukest vahetut fiilingut on väga raske tabada, kui sinu temperament on sootuks teine võrreldes Lõoga. Kohe kindlasti ma ei taha langeda sellesse lõksu, et ma lihtsalt käin tülitamas delegaate stiilis "Here's my CD" ja siis kohe vehkat. Aga mis oleks jõukohane alternatiiv?

Tegelikult oli mul eelaimdus, et ega sest TMWst igaühele kasu ka saa olema. Oodata kohe mingit edulugu on väga ebarealistlik. Alati on võimalus, et sinu showcase'il on vähem rahvast ja vähem delegaate ja seega vähem võimalust kas või mingitki tagasisidet saada, tunnustusest rääkimata. Eriti arvestades, et üritused sisuliselt konkureerivad festivali ajal üksteisega.
Mitte, et Odessa Pop selle all kannatas, aga ma tajun, et enamasti oldi kohal kuulamas kõiki teisi artiste pärast mind. See, et minu EP Check My Demo paneelis välja valiti, see ainult kinnitas minu sisetunnet, et pahatihti on muusikas mingid edusammud pigem vedamise küsimus.

Aga mul vähemalt läks hästi, et välisdelegaatidelt sain tunnustust. Ja siinkohal arutleksin üht raudkindlat positiivset efekti endale kui sooloartistile. Nimelt kõikvõimalik saadud tagasiside andis mulle mõista, et isegi kui mu muusika pole veel päris kohal, siis vähemasti olen õigel teel. Briti delegaadid demopaneelis eriti valideerisid minu tundeid muusikategemise kohta.
Selle tulemusena olen kindel, et teen muusikaliselt pigem vähem kui rohkem kompromisse. Ükskõik kui vähetunnustatud MPR ka kodumaal poleks, mitte mingil juhul ei näe ma põhjust teha nimme pingutusi selleks, et teistele meeldida. Veel vähem allun ma katsetele ennast muuta.

Ennem lõpetan muusikategemise üldse ära, kui et teen mingeid õudseid kompromisse selleks, et end edendada iga hinna eest. Minu arust muusikategemisel peaks olema eesmärk. Hirm mõttetuse (või eesmärgipäratuse ees, inglk. nimetas seda hirmu kui "fear of purposelessness") ees on liialt kohutav ja see on üks faktor, miks mõned muusikud nii kergesti alla annavad. Kuid kui ainus eesmärk on teistele meeldida iga hinna eest, siis see on veelgi kurvem väljavaade.

Viimaks esitan kommentaari, mida Eesti turu väiksus tegelikult tähendab. Ma pole kindel, kui väike see turg tegelikult on nendele artistidelele, kes on kodumaal populaarsed ja tunnustatud. Küll aga on ta kindlasti äärmiselt piiratud erilisemat muusikat tegevatele loojatele. Turu väiksus on kohe kindlasti katastroofilisem, kui sa pole absoluutselt kindel, kas need vähesedki muusikatarbijad võiks üldse su reaalne sihtgrupp olla.

Pole lihtne olla justkui tulnukas teiselt planeedilt (blogiposti pealkiri tuleneb loo "Ekstsentrik" sõnadest). Kuid kõiki muid alternatiive arvestades polegi see kõige hullem variant. See tasub ära, sest siiski vähemalt kellelegi meeldivadki just nimelt need ekstsentrilisemad tüübid rohkem, kui need, kes oskavad "õigeid nuppe" vajutada.

Electric Thoreau in Wired Walden EP

2011-03-29T00:52:00.003+03:00

...on nüüd striimitav Bandcampi kaudu:

Mul on endiselt olemas ka mõned füüsilised koopiad. Tükihind 3EUR, lisanduda võib postikulu 1EUR, kui päris näost näkku käest kätte transaktsioon pole võimalik. Kontakti saab stereom ja siis gmail no teate isegi.

Tartus esitlen seda juba see reede Genialistide Klubis kontserdil Kuldnokkade Kevadball, kus peale minu astub üles veel Ans. Andur üle tõsiselt jupi aja, nad lubavad uusi palasid mängida. Nii et kohtume!

Nii hakkab ka pilte tulema TMW festivalist!

2011-03-28T12:16:00.002+03:00

MPR

Pastacas (+mina külalisena)

Badass Yuki

Ülejäänud fotod siit: terve kollektsioon kogu festivalist niipalju kui fotograaf sai füüsiliselt kohal olla.

Krt eile mul täitsa vedas!

2011-03-27T12:08:00.004+03:00

Käisin siis eile seminaridel. Tuuriorgunnimise seminar oli väga põnev ja aktuaalne. Hiljem oli "Check My Demo" paneel, kus siis erinevad artistid panid oma demod demokarpi ja siis loterii alusel kuulasid viis Briti tüüpi eri leibelitest ja puha neid ja arvustasid. Istusin kõrvuti Roometiga Kreatiivmootorist ja Roomet arvas et see on ebatõenäoline, et tema lugu tuleb. Ise mõtlesin, et oioi, kui nüüd minu oma peaks tulema, siis oleks ma ilgelt närvis.

Aga pagana pihta, enamik lugusid olid suht mittemidagiütlevad. Mulle tundus, et kõik need inglased pidid kindlasti olema suht underwhelmed nii palju keskpärasust kuulates. Mis enamik inglasi nt. Mimicry kohta ütles, see toetas mu tundeid sündipopi kohta: et ega see ikka nii greit ei ole küll kui teha nii lihtlabaselt 80ndate asja.

Neljandana tuligi Kreatiivmootori lugu "Kaleidoskoopi" plaadi pealt. Ja mul oli hea meel. Ilmselt ka kriitikutel, ma nägin kuidas keskmine tüüp nimega John Rogers naeratas. Ja siis tulidki kommentaarid stiilis lõpuks midagi huvitavat. Ma nägin kohe, et tüübid hindavad omapära. Ja kui on situatsioon, kus riburada tuleb mittemidagiütlevat elektropoppi, tavapärast indikidrarokki ja ka üks vokaaljazzpala, mille kohta olid kommentaarid umbes selline "you have to be absolutely the best in that genre to sound really good!", siis pole raske näha, miks võiks mõni vähegi veidram lugu tunduda kui sõõm värsket õhku.

Viimaks, oh üllatust, tuli ka minu lugu. Ma juba olin arvestanud, et pärast ehk lähen ise nende tüüpidega rääkima, kas või avaldamaks kaastunnet, kui palju nüri paska nad kuulama olid sunnitud. Aga minu lugu "Printsess & Pagé" lasti (mängiti vot kuni brassiansambli kohani) ja oh üllatust, inglastele täitsa meeldis. Siuke huvitav, mõnus minimalistlik ühemehestuff oli üldine mulje, ühele tüübile meeldis isegi mu vokaal, mis oli eriti üllatav, arvestades et mu vokaalitunnetus on suht umbne. John oli mind reedel lives ka näinud ja talle väga meeldis. Andsin inglastele oma EP ja ajasin natuke juttu. Soovitasin Johnil vaadata Cleaning Womenit pärast Juuksuris.

Mõtlesin varem, kas minna Rock Cafesse või mitte. Aga arvestades, kuidas mulle eile seal kohe mitte ei meeldinud ja kuidas inglaste nõudlik muusikamaitse toetas minu tundeid sedasorti muusika kohta, mida seal šõukeisiti, ja kui hästi mul hakkas klappima Johniga, otsustasin ikka minna Juuksurisse Cleaning Womenit vaatama pärast. Enne käisin veel Rotermanni aatriumis jatsušõukeisil, aga ma krt ei jaganud alguses üldse matsu ära kuidas sinna sisse saada, minuga ühes tiirles mõõda Rotermanni veel mõned jatsuhuvilised. Saime lõpuks sisse, nägin Rouge Madame'i ja siuke mõnus stuff. Mulle meeldis väga siuke huvitav luuperipõhine tõlgendus "Muinasloost Muusikas".

Seejärel Juuksurisse. Alguses esines Dr Normal ja MC Roki, see Marten Kuninga oldschool hiphop projekt. Good clean fun, vahel on täitsa meelelahutus midagi siukest kaeda ja muidugi Marten natsa teises elemendis. Siis tuli Cleaning Women lavale. Enne olin Võru galeriis Heikki ja Pinkseldajaärra Tomi (minu lapsepõlvesõber muide, superandekas kunstnik) näituse avamisel üht kolmandikku sest industriaalsest transvestiitide triost näinud ja see oli siuke väga mellow ja droning ühemehevärk. Aga see, mis nad ühes triona tegid, see oli ikka väga võimas! Ikka totaalne Neubauteni teema ja väga toores punkmetal agressioon heas mõttes. Ja publik sai ikka ohtralt kuuma. Nägin samuti üle tõsiselt pika aja tsikki, kellega mul õnnestus eelmine aasta TMW'l pildile jääda. Kargasime Malcolm Lincolni järgi toona. Aga seekord ML esines ise Rock Cafes ja Cleaning Womani kõrval kõlab ML küll nagu pühapäevaestraadiorkester.

Viimaks käisin läbi Krahlist ja seal ma pigem hängisin lihtsalt teiste inimestega, eriti delegaatidega. Minu senine kogemus dikteerib, et inglased on üks mõnus rahvas ja mul oli väga hea meel saada inglise delegaatidega sina peale. Ma pean Suurbritannias see aasta ära käima, isegi kui vaid reisimas. Aga loodetavasti saab livet ka teha. Kuid esialgu on kõik vaid ideede tasanditel...

Eilne päev...

2011-03-26T09:13:00.003+02:00

...oli hull, kohati liiga hull. Pinged koguaeg, alates Tallinnas autoga sõitmisest, mis oli tihti parajalt närvesööv. Siis oli Nordic Hotel Forumis segadus, et minu delegaadipass on läinud, see veel omakorda tekitas ekstra jooksmist mõõda linna. Siis jäi mu saundchekiks naeruväärselt vähe aega. Mul vahepeal ilmselt oleks küll vaja enamat kui tundi selleks, et oma asju üles seada. Suur probleem oli, et ma eksperimenteerisin täistrummikomplekti mängimisega looperisse. See nõudis natuke peade ragistamist, et kuidas teha. Lõpuks ma kolisin kogu setupiga paika pandud trummikomplekti taha, niimoodi et kidravõim oli must vasakul pool ja muu pillipagas paremal. Seejärel jälle sõidutasin oma auto parklasse, sest Mustpeade Maja ees on vaja spets parkimisluba ja seda saab vaid tunniks-paariks.

Otse loomulikult jäin kontserdile hiljaks. Oma viis minutit. Kuid ma tegin oma setupi ära. Mängisin alustuseks Elektromehhaanilist Äratuskella. Need klahvpillil harjutatud keerukad meloodiaosised tulid mul ilusti välja. Aga pagan! Viis kuud ilma flöödimänguta on mulle ikka mõjunud küll, väga raske on pilli puhuda, eriti võimendatud helikeskkonnas. Siis oli kidrasaund mõnedes rokkivamates lugudes suht pann, mul ei jäänd absull aega kidrasaundi timmida.

Viies lugu oli improvisatsioon. Ramo tuli ja mängis flööti selles loos. Krt, tüüp ikka oskab puhuda, hoolimata tema tagasihoidlikust attitude'ist, et ta olla kehva pillimees. Ega ikka ole küll. :) Lõpetasin süntesaatorisoologa, Argo Valsile igatahes muide meeldis see portamento-saund, mis ma kasutasin.

Proovisin mängida lugu "Tsivilisatsioon" (Kohviradiost saab muide requestida siit), mis minu arust võttis kokku kogu mu kava olemuse: kõvasti head energiat, aga teatud vajakajäämised saundis. Kell oli 21.10 ja ma uurisin, et kas ühte lugu saaks veel teha. Tauno oli alguses pigem seda meelt, et võiks juba lavalt maha tulla, aga teised olid täitsa huvitatud, et ma veel mängiks. Tegin siis lühikese "Printsess & Pagé" versiooni, mille lõpetasin soolode asemel sedasi, et mängisin lihtsalt trumme peale.

Järgmiseks läks lavale Pastacas. Tema setlistis tegin ka üks-kaks külalisetteastet klarnetil. Ramo looper, Boss RC50 tundub igatahes pakkuvat rohkem võimalusi ja ma hakkasin mõtlema, et võibolla vajan upgrade'i. Siis ma nägin hiljem, et huvi minu uue EP vastu jätkus ja ma pidin isegi parklasse jooksma, et koopiaid juurde tuua autost. Mis tähendas jälle hullult jooksmist ja tulemus oli, et ma nägin vaid natsa Badass Yukit. Aga väga hea live-bänd oli! Trummari lisamine oli hea idee minu arvates. Aigaril (Argo vend siis) on rütmitunnetus väga kindel ja laitmatu.

Järgmiseks jooksin taas parklasse, sedapuhku siis eesmärgiga sõita Rock Cafesse, et näha Leslie Da Bassi. Aga ma eksisin meeletult ära, sõitsin mingi ilge pika ringi maha, kuni lõpuks olin sunnitud GPS lugeja sisse lülitama, et üldse kuhugi välja jõuda. Jõudsin lõpuks kohale. Mõtlesin et LDB oli lõpetand, aga tegelt ta ikka mängis üheni välja. Nii et ma mõningaid hitte isegi kuulsin, nt. "Pisar", "Kassatšekk" ja "Sinu Nõiduses". LDB on kindlasti väga andekas muusik ja songwriter, aga ma vaatasin publikut ja mul tuli meelde jutuajamine ühe vana keskkooliaegse semuga, kelle meelest on ikka vaks vahet, kas teha muusikat, mida tulevad kuulama inimesed, kes tegelt tõesti on huvitatud või teha muusikat, mis nimme suunatud neile, kelle arust see võiks lahe olla. Mulle tundus, et need inimesed seal saalis pole päris minu inimesed.

Ja ühtäkki ma aktsepteerisin, et minu populaarsus on väiksem. Ma ei suudaks mitte mingil juhul edu nimel kompromisse teha (ja sellepärast ma ka OFi maha jätsin) ja kui kõigile neile Mimicryt, Tallinn Daggersit jm. siukest poleeritud sündipoppi (sinna lahtrisse tundub saundi mõttes ka LDB mahtuvat) kuulavatele tüüpidele ei tähenda mu enda muss mitte midagi, siis see poleks big deal. Samas Eesti on väike, sest raskem on leida neid inimesi, kellega oleks see autentne muusiku-fänni sünergia ehedam ja kuna mul pole plaanis nimme teha pingutusi ülejäänutele meeldimiseks, siis ega ma vist niipea ikka kuulsaks saa küll. :) Kuid positiivne on see, et olen taas energiat muusikategemiseks juurde saanud, nii et panen armastusest muusika vastu edasi!

Hiljem sõitsin Martini ja Eva-Maria juurde, kus ma öömaja sain. Seejärel veel üks keeruline sõit mööda linna: et Mustpeadest oma tehnika järgi korjata. Otse loomulikult oli autojuhtimine taas pingerikas.

Täna loodan tunduvalt rahulikumalt võtta. Lihtsalt käia seminaridel ja õhtuti bände kuulamas. Täna ootan eriti seda tuuriorgunnimise seminari kl 12.30.

Multiphonic Rodent - Electric Thoreau In Wired Walden EP!

2011-03-24T10:04:00.003+02:00

Esitlen homme TMWl uut EP'd nimega "Electric Thoreau In Wired Walden". Pikema pressiteate saatsin paari muusikablogisse ja TMW pressile laiali, lugeda saab näituseks siit. Olen alates teisipäevast ka proove teinud ja tõesti mõnus on mängida luuperiga üle jupi aja! Siin üleval üks versioon ühest EP loost pealkirjaga "Pisike Kosmoselaev".

Tracklist:

Printsess & Page
Katkine Kuub
Ekstsentrik
Pisike Kosmoselaev
Freedom of Speech Essentials

Ja tagasi Eestis!

2011-03-21T23:47:00.005+02:00

Hetkel paras sulailm, aga palju lund kuhjund, mis alles ootab sulamist. Õnneks pole väljas nii külm kui kartsin. Igatahes oleksin ideaalis heameelega jäänud lõunasse kuni aprillini välja ehk. Aga ma arvestasin täpselt, et Tallinn Music Weeki ajaks oleks mõistlik kompromiss astronoomilise kevade algus, mis sest et meteoroloogilist kevadet peab veel ootama. Homme hakkan oma TMW kava ette valmistama-harjutama. Tundsin orelimängust puudust. Aga selle klahvid on päris väikesed võrreldes Guido ja Mark'i klaveritega, mida mul õnnestus veebruaris-märtsis kasutada!

Igatahes mõned fotomeenutused Portugalist.

Victor ja mina kasvuhoones (pildistas Roberto)

Kasvuhoones vol 2

Mina ja Biri Vale de Lamas. (pildistas Yassine)

Suplus Atlandi ookeanis uusaastal (Meia Praia)

Mina ja Ruby (pildistas Guido)

Leivateol

Karnevaliseltskond: Guido, Marine (prantslannast wwoofer), Iris ja mina. (foto: Mariluz)

Riia lennujaamas (ja Frankfurti juttu ka)

2011-03-21T16:14:00.006+02:00

Tenho saudades! Siin veel üks fotomeenutus Portugalist, sedapuhku koolilaste karnevalilt, kus me terve perega saatsime Guido tütart Irist. Guidol oli šoti seelik seljas!

Frankfurt oli cool! Minu host oli Jan, 41-aastane muusik (trummar-perkussionist), kes hetkel lonkab üht jalga, reedel ootab teda rõntgen. Tema Falkstrasse korteris ootas mind veel tema elukaaslane Simona ja siis tulid veel mõned külalised. Sõime õhtust, jõime õlut ja veini ja chillisime niisama. Ja jämmisime! Paar külalist olid toonud oma didgeridood, külas oli ka naaber sitaril ja Janil oli ka vibrafon! Esimest korda elus mängisin vibrafoni. Ilgelt lahe on mängida päris vibrafoni. Bassklarnet järgmiseks?

Siin siis totaalne Saturday night jam session kõige ebakonventsionaalsemat sorti pillipagasiga seni mu elus! Džembed, didgeridoo'd, sitar ja vibrafon! Try beating that! Kiilaspäine prillidega mees seljaga on Jan.

Pühapäeval käisime ühel kirbuturul Leipziger Strassel. Ostsin sealt Van Der Graaf Generatori "H to He Who Am the Only One". Omal ajal proovisin seda CDl tellida Helitroobist, aga es trehvand, tuli hoopis mingi kogumik, mille vastu ma huvi muidugi ei tundnud. Nüüd siis vinüül! See on mu teine VDGG vinüül "Still Life'i" kõrval, lisaks veel "Pawn Hearts" CD. Muidu heas konditsioonis, aga loo "House With No Door" kohal on mingi valge plekk, mis rikub ära mu lemmikkoha ses laulus, David Jacksoni ühemehe puhkpilliansambli-sektsiooni (kuula siit 2:45).

Hiljem laenas Jan mulle ratast ja tegin väikse tiiru mõõda Frankfurdi linna. Ilm oli väga ilus ja kevadine, Maini jõe ääres oli palju inimesi niisama jalutamas ja rahulikult võtmas. Õhtul lindistasin paar vibrafonipartiid läpaka sisemikriga, patustades taas heade helikvaliteedinõuete vastu muusika salvestamisel. Neid paari lugu, kuhu vibrafoni lisasin, saab kuulda varsti Multiphonic Rodent'i uuel EPl. Mille pealkiri saab olema "Electric Thoreau In Wired Walden"!!! Vaatasime Jim Jarmuschi "Dead Mani" pärast. Suht weird film, Jan arvas, et see on kauboifilmide paroodia. Aga Neil Youngi kidrat kuulates sain aru, kust need "Õunakuu" (OF) võrdlused "Dead Mani" OST'ga tulid!

Nüüd ootan Ecolinesi bussi Riia lennujaamas ja surfan netti. Ilm on väga pilvine ja jahe. Krt, ei mingit erilist märki kevadest, kui välja arvata ehk sulakonditsioonis lumi. Ja ega soojust ole see nädal ka suurt oodata. Mis on ilgelt disappointing. Portugalis samal ajal 20-25 kraadi sooja. Tenho saudades de Portugal, midagi pole öelda! Aga elan kojujõudmise üle, paksu riietust jagub.

Viimast ööd Portugalis

2011-03-19T01:46:00.006+02:00

Tulin täna päeval tulema mägedest, kus oli mu hooaja viimane wwoof-farm, mille perenaine oli inglanna Andrea ühes oma elukaaslase Jeroeniga Hollandist. Mulle seal meeldis, plaanin kindlasti tagasi minna kunagi tulevikus. Veedan öö Lissabonis ja esimest korda sattusin Couchsurfingu kaudu kokku teise eestlasega. Minu host on Alan, kes koos oma tüdruksõbraga on kolmas-neljas eestlane, keda ma olen kohanud oma Portugali talvitumisretkel. Homme lendan Frankfurti ja olen seal esmaspäevani. Ilm on viimased paar päeva olnud hea, mõnda aega ilmselt tunnen päris soojadest temperatuuridest puudust, kuid ega see päriskevad ka Eestis kaugele jää. :)

P.S. Postimehes laupäeval minu poolt nädala plaadiks Toro Y Moi "Underneath The Pine". Soovitan!

On the move again

2011-03-10T12:53:00.003+02:00

Harjutamas Guido klaveril. Koidest puretud ülikond, mis annab vanema aja hõngu edasi, on tema oma.

Täna lahkusin Quinta de Boiço'st. Kogemus iseenesest osutus keerulisemaks, kui olin lootnud. Olukord on kohati väga pingeline. Sest perenaine Mariluz on kohutava pinge all ja tihti närvis, valmis isegi karjuma teiste peale. Mul eriti oli raskusi. Isegi Guy tunnistas, et Mariluz on teda vahest hulluks ajanud. Ilmselt pole kerge olla kahe lapse ema ning teha süüa ühekorraga kuuele inimesele (k.a. wwooferid).

Põhjus, miks ma pidin lahkuma, oligi, et rohkem kui kaht wwooferit korraga pole võimalik talus ülal pidada. Marine ootab oma ema ja ma pean paratamatult ruumi tegema. Viimane quinta on siin http://www.casalinho.com ja selle veebisait on päris põnev! Soovitan tutvuda, väga põhjalikult on seletatud lahti, mida tasub sealt oodata. Eks näis, kuidas mul seal läheb.

Olen igatahes tänulik, et olen saanud leivategu harjutada ja õppida ühtteist ka puudepügamise kohta. Samuti olen saanud ka oma klaverioskusi harjutada. Postitan nüüd faili sellest, kuidas ma mängin "Elektromehhaanilise Äratuskella" (see lugu Eesti Popsu pealt) vibrafonisoolo-sektsiooni klaveril stiilis saateakordid+meloodia. Võttis aega, enne kui selgeks õppisin, aga välja tuli. Tulemus on, et esitan seda pala ka TMWl kohe kindlasti.

Electromechanic (acoustic piano finale) by stereom

2011-03-05T20:09:00.005+02:00

Eile proovisime minu küpsetatud esimest leiba. Maitses hüva, kõva koorikuga ja puha. Guido õpetas oliivipuude pügamist ja mulle see töö meeldis üliväga. Kaks uut talle sündisid ka, teise ilmaletulekut nägin pealt. Tallede nimed on Patti ja Ella. Negatiivne on see, et Guidol on alates eilselt olnud peavalu. Loodan, et see ei tähenda mingit tõsist tervisehäiret. Aga eks elamenäeme.

Update: Guidoga kõik korras, tema isal Inglismaal aga eemaldati kasvaja. Kas võib olla kõige tõsisemat haigust kui vähktõbi?

Tagasi Guidoga!

2011-03-03T23:56:00.001+02:00

Olen tagasi Guido quintas! Tulin tulema Sami quintast, sest mida aeg edasi, seda enam sai selgemaks, et ta polnud ikka päris see inimene, kelleks ma teda pidasin. Plaanin sinna jääda kuni 10ndani. Pesamuna Ruby on vahepeal ikka kasvanud. Kaheaastase tüdrukutirtsuna on tal rohkem juukseid, oskab korralikult kõndida ja ka kõnelda, lugeda numbreid kümneni ja isegi laulda. Meil on teine wwoofija Prantsusmaalt nimega Marine. Taaskord oleme kartuleid pannud ning kaks esimest päeva olen hullult sitta visanud kitsetallist. Mis on õudselt väsitav töö. Üks kits nimega Marie-Joao sünnitas kaks talle, nimeks pani Guido neile Carlos ja Joni (Santana ja Mitchell vastavalt siis). Ja täna õppisin leivategu!

Ma pole absoluutselt kindel, kas Portugal on ikka see maa, kuhu ma võiks emigreeruda. Ega siin tegelt kõik niiväga hunky-dory ei ole, väga palju on probleeme, esineb vaesust ja bürokraatlikku kägistamist igast nurgast. Samuti ma pole kindel, kas ma võiks oma meelelaadilt portugaallastega üldse sobida. Muidugi olen ma kohanud mõningaid oma lemmik-inimesi siin, aga erandid enamasti kinnitavad reeglit.

Samuti elan endiselt üle seda, et ma pidin lahkuma Vale de Lamast. Sisuliselt olen juba alates 4ndast jaanuarist olnud siukses siirdeperioodis ja mulle tundub, et see endiselt kestab. Ma pidin tagasi tulema Guido juurde, sest kõik muud post-Vale de Lama quintad on olnud ilgelt pettumustvalmistavad enamasti. Näiteks Sam Abercromby lõpuks vihastas mind, sest ma avastasin oma suureks õuduseks, et ta on lootusetu vandenõuteoreetik ja seega on tal reaalsusest kaunis moonutatud arusaam. Mul viskas kopa ette see, et ta pidevalt nämmutamiseni vaidles neid samu nõmedaid teemasid. Pealegi, Mark Darnelli jt. wwooferite lahkumine 22'l veebruaril muutis kõik veel kurvemaks. Ma pole leidnud uut farmi, kus mulle tõsiselt meeldiks, kus oleks hea seltskond ja kus oleks huvitav.

Alates kümnendast pean veel nädal aega veel ühes talus peatuma, enne kui ma alustan koduteed. Nädal aega suudaksin veel vastu pidada ükskõik kus, aga logistiliselt on siit mõnda teise farmi rännata suure tõenäosusega paras pain in the ass. Samuti on ühistransport Portugalis jõhkralt kallis! Vahel isegi absurdselt nii. Kuigi buss ütleme Lissabonist Coimbrasse maksab üks ots 13 eurot, siis umbes neli korda väiksem vahemaa sealt omakorda Tabuasse röövib mu rahakotist 7.50! Totaalselt proportsioonidest väljas! Alul tahtsin raha säästmiseks hoopis rongiga Santa Comba Daosse tulla regionaalse rongiga, aga kuna Guido ise oleks pidanud ka rohkem raha bensiini peale kulutama, leppisime kokku, et teeme hinnavahe pooleks.

Mis edasi saab, on aja küsimus. Igatahes olen juba suht excited Eestisse naasmise üle. Loodan, et kevadeks on temperatuur üldjoontes plussis, kuigi põhjamaises kliimas võib tont teab mida oodata.

Üks põnev artikkel oma keha soojustamisest

2011-03-01T01:13:00.003+02:00

Väljavõte Low Tech Magazine veebist.

Low Tech Magazine'is üsna põlev lugemine teemal, kuidas säästa kütteenergiat sedasi, et kõigepealt soojustada oma keha sobiva riietusega ja siis soojustada kodu ja sättida termostaat säästlikuma temperatuuri peale. Soovitan lugeda. Portugalis oleks see väga teema!

Miks süüdistatakse vägistatuid?

2011-02-18T22:08:00.004+02:00

Friendly Atheisti veebis on shokeeriv stoori selle kohta, kuidas üht naisseersanti seksuaalselt ahistati ja lõpuks vägistati. Ja kui ta põõrdus sõjaväekaplani poole, oli tema vastus, et aga see oli jumala tahe, et ta ära vägistati ja et üldse peaks ta tihemini kirikus käima.

Kuitahes tundetu see ka poleks, kristlikud fundamentalistid on väga autoritaarsed inimesed. Ja mida autoritaarsem on inimene, seda enam ta soovib uskuda, et maailm on õiglane paik. Õiglase maailma teooria kohaselt on inimene valmis uskuma mida iganes selleks, et saada kinnitust, et maailm on õiglane. Ja kui maailmas on kohutavalt palju ebaõiglust, siis see tekitab kognitiivset ebakõla. Üks meetod sellega toimetulekuks on kanda üle süü otse neile, kes on ülekohut kannatanud. Ehk ohvri süüdistamise mentaliteet. Vägistatud naine järelikult oli ilmselt liiga lits või muul moel noris seksuaalset kallaletungi. Ja mida autoritaarsem maailmavaade, seda karmim ollakse vägistamise ohvrite suhtes.

Mistõttu pole mõni ime, et need fundamentalistid selliste öövastavate steitmentidega lagedale tulevad. Aga tegelikult toetub autoritaarsus äärmiselt nõrgal psühholoogilisel pinnasel: autoritaarsed inimesed ei suudaks toime tulla maailma ebaõiglusega. Ega ka õieti mitte surmahirmuga. Nii et haaaa-leeeee!

Ekstsentrilise kunstniku farmis

2011-02-17T21:08:00.002+02:00

Vahetasin jälle quintat ja eile saabusin tallu, mille omanikuks on üks ekstsentriline kunstnik, helilooja ja disainer. Võin isegi ta nime öelda, ta nimi on Sam Abercromby. Ta elab Kesk-Portugalis Torres Novas ja Tomari vahel, tal on oma maja ning lisaks omab ta ka mitut restaureeritud elamut, hetkel on valmimas uus maja wwoofijatele. Seni aga on wwoofijatele tema ateljee.

Hetkel on viis wwoofijat ühes minuga. Üks belglane, üks kanadalanna ja kaks ameeriklast. Üks nendest on ka muusik! New Orleansist on pärit üks helilooja, pianist ja laulukirjutaja, nimega Mark Darnell. Ma alul arvasin, et ta on kõige rohkem ehk 40, pigem siiski ehk 35-37, aga tuleb välja et ta on 52 aastat vana! Välimuse poolest meenutab natuke Ran Prieurit ja ka kõne poolest. Igatahes leidsin temaga päris kähku ühise keele muusika osas. Ta reisib oma suure ja kaaluka Yamaha elektroonilise klaveriga. Ta on mul lubanud harjutada pilli ja tänu sellele olen jälle üle tõsiselt hulga aja saanud oma klahvka-asju harjutada. Tema muusikat saab kuulata siit: päris andekas tüüp, I say!

Sam on paras permakultuurifanatt, tal muide on siuke huvitav aianduslik leiutis: ta kasvatab tomateid, kartuleid, spinatit jms sedasi, et kõik muld, kus taimed kasvavad, on mässitud meetrikõrgusesse traatvõreringi, enne traatvõret veel tihti ka heinakiht multšiks. Mis tähendab, et kuna ta on juba päris vana mees, siis kummardamise asemel võib ta vilju korjata püstiasendis.

Muidu on Sam aga päris ekstsentriline tüüp. Ta on pärit Austraaliast, elanud siinseal kuni lõpuks kolis paar dekaadi tagasi Portugali, aga juurtelt on ta šotlane. Tal on üsna omapärane huumorimeel ja ta võib olla väga kindlameelne oma arvamuse avaldamises. Väga siuke anti-establishment tüüp, vihkab politseinikke ("vampiirlikud sitapead!") ja pankureid ("banksters", vot umbes nagu gängsterid), tema poliitilised vaated kohati meenutavad Thoreau'd, ta arvab et valitsus ei tohiks tegelt pea üldse valitseda, mis tuletas mulle väga meelde "Kodanikuallumatuse" esseed, armastab teatrit. Väga temperamentaalne ja intensiivne karakter.

Samas on tema kohalolek omamoodi värskendav. Sest ma pole kindel, kas Portugal on maa, kuhu ma lõpuks tahaks pidama jääda. Kindlasti külastaks seda edaspidigi hästi palju, aga siin ühiskonnas on omad probleemid. Ja kui Sam alustab jälle mõne vihase rant'iga ühiskonna vastu, siis see on värske annus tegelikkust, et olud pole siin mitte kõige optimaalsed ja liiga romantiliselt ei tasuks ka siinsesse maasse suhtuda.

Ma endiselt arvan, et olen tulnukas tundmatult planeedilt. Kuid pigem, et uskuda, nagu oleks mõni muu koht minu jaoks temperamentaalselt sobivam, ma väärtustan reisimist, kui võimalust kokku puutuda huvitavamate inimestega, nendega, kellega kergem samastada või vähemasti oleks neilt, mida õppida. Sam on väga kriitiline austraallaste suhtes, kes arvavad, et nad teavad kõike, aga kelle maailmavaade on äärmiselt müoopiline ja piiratud.

Ühte kohta kinni jäämine on parimal juhul masendavalt igav, halvimal juhul vaimselt atrofeeriv. Ja inimestega laivis kohtumine on hoopis teine ooper. Olen reisil kohanud mitmeid inimesi, keda võin oma lemmikuteks pidada ja päriseluvestlused on igatahes rahuldavamad kui interneti teel suhtlus. Ainuke probleem on, et tihti peab inimestest eralduma ja vahel on vaid mõni päev aega, et teineteisega koos aega veeta. Nagu wwoofides sa kas pead ise lahkuma või peab keegi teine lahkuma. Ja ma endiselt arvan, et inimeste vahel on kõige tähtsaim sobivus ja see võib olla päris haruldane nähe. Aga mõõda maailma ringi käies on suurem tõenäosus leida sobivamaid tuttavaid ja sõpru.

Lõpetan tänaseks. Täna sai kinnitatud muide esialgne esinejate list Tallinn Music Weekil 2011 ja mina olen ka seal. Võin juba avaldada, et esinen 25ndal märtsil Mustpeade Majas. Nii et kohtume vot nii umbes viie nädala pärast juba ehk?

Kuidas mul seni läind on

2011-02-10T23:56:00.004+02:00

Pole viitsinud viimasel ajal eriti blogida. Aga mu wwoof-seiklus Portugalis jätkub. Lahkusin eelmisest Aljezuri farmist, sest mul tekkis eelmine laupäev tüli omanikuga. Mis oli kaunis närvesööv kogemus, nii et otsustasin lahkuda. Minu arust ei ole mõtet jääma pidama ei taludesse ega ka üldse igasugustesse suhetesse (jah, ka bändisuhe), kus igasugused konfliktid või vastuolud võivad tekkida. Nii et eelmine pühapäev liikusin põhja poole.

Pühapäeval sõitsin Lissaboni. Sain oma viimase minuti couchrequestile aktsepti ühelt toredalt lissabonlaselt Victorilt. Käisime koos väljas nautimas Portugali toitu. Portugali restoranides on see tüüpiline, et mitmele inimesele serveeritakse üks suur roog, mida siis võib laiali jagada. Sellepärast tundusidki igatahes hinnad suht kõrged. Aga see hind läheb pooleks. Hiljem käisime klubis kuulamas forro muusikat. Inimesed tantsisid! Ja tõesti oskuslikult tantsisid, paariline paarilisega. Nii peabki. Suvaline ringikargamine, mida pidudel enamasti näeb, pole mulle väga meelt mõõda. Ja portugali/brasiilia muusika rütmika on mõnus.

Minu uus farm on Herdade da Agolada de Cima. Pikemat kirjeldust võib lugeda siit, aga see on väga ajalooline valdus, mis eksisteerinud juba 19. sajandist. Kus saab korraldada pulmi, suvelaagreid, jahiüritusi, seminare jms. Omanik Antonio elas ise muide kaks dekaadi Kanadas ja seega ta on esimene portugaallane, kelle inglise keel on laitmatu ka aktsendi mõttes: kõlab nagu ehtne põhja-ameeriklane, mil iganes ta inglise keeles räägib.

Ja ma kohtasin eestlasi! Tuli välja, et kaks Eesti tüdrukut on siin veel. Liina ja Annaliis on ka alates augustist reisil olnud, aga nemad on rohkem saksakeelsetes riikides peatunud. Portugali saabusid nad nädala eest. Neljas wwoofija on ameeriklanna Keely. Tunda on, et siinne kliima on Algarve'i omast jahedam. Täna lõuna paiku oli siiski suht soe.

Hetkel külastavad meid ajakirjanik ja fotograaf, kes teevad ühe ajakirja jaoks feature-stoorit wwoofist, välja valitud sai siinne quinta. Nad tegid igaühega eraldi intervjuu ja klõpsutasid väga palju pilte. Ei mäleta, kuna mind viimati nii palju pildistati. Arvatavasti ei teinud isegi Riina Varol Opium Flirdist eelmise aasta märtsi lõpus nii palju klõpse. Pildistati igas kontekstis, nii tööl, lõunal kui ka vabal ajal. Nad lahkuvad homme. Artikkel ise peaks ilmuma veebruari teises pooles millalgi.

Aljezur

2011-01-21T14:06:00.006+02:00

Üle tõsiselt pika aja blogin jälle. Viimati kui sissekande tegin lahkusin Walteri quintast. Esialgu asusin ajutiselt ühte quintasse Maria Vinagres, mida peavad prantslane Eric ja portugaallanna Alexandra. Pidin sealt aga teatud asjaolude tõttu kähku lahkuma, püsisin seal vaid viis päeva. Praegu olen pidama jäänud Aljezuri sakslanna Monika juurde. Talus on palju koeri ja ka hobuseid. Olen tegelenud puude pügamise ja taluümbruse koristamisega.

Eeldatavasti teen senisest taluelust veel ühe postituse. Praeguse seisuga aga postitan mõned amatöörlikud lo-fi reisipildid (tehtud maci kaameraga) Aljezurist, eriti just Aljezuri lossi varemetest.

Vaade Aljezurile

Pildil iidne vihmavee kollekteerimise tsistern. Koopas muide on päris võimas kaja.

Vaade ülevalt poolt samale tsisternile. Keskel peaks olema auk, kuhu siis vanasti vihmavesi pidi sisse sadama.

Kirik Aljezuris.

Sic transit gloria mundi

2011-01-04T16:46:00.002+02:00

Vasakult paremale: Susannah, Christian, mina ja Victor

Eesel Levinho. Kes teeb väga kurblikku ent kauni tooniga eeslihüüet.

Kasvuhoone

Ja siin mina beebiga Isaac. Pildistas (lapse isa) Yassine. Ülejäänud pildid Susannah Facebook'ist.

Bändist lahkumine Soft Machine'i ainetel

2010-12-31T21:39:00.003+02:00

Soft Machine'i "Moon In June", esitatuna BBC stuudios aasta enne kolmandat plaati.

Juhtus nii, et linkisin oma eelmist postitust Radas. Või ma arvasin et linkisin. Avastasin, et kogemata oli uuele ringile läinud mu OFist lahkumise konfessioon septembrist. Mart "Küberkaru" Niineste enivei alustas Radas topiku bändist lahkumise kohta. Avaldasin mõned mõtted. Nähes aga, et osad kasutajad ei olnud rahul sellega, et ma vana teema uuesti ellu äratasin, otsustasin läheneda teemale uutmoodi.

Seega ma võtan Küberkaru küsimused ja püüan selle näol analüüsida üht kuulsat bändi ja selle üht pereheitmist. Ehk siis proovin analüüsida sündmusi, mis viisid ansambli Soft Machine asutajaliikme Robert Wyatti lahkumiseni aastal 1971.

* Millest hakkab pihta rahulolematus ja käärimine?

Ma arvan et rahulolematus ja käärimine algab pihta fundamentaalsest sobimatusest. Robert Wyatt (trummid, vokaal) on hiljem kirjeldanud koostöid teiste muusikutega, kes talle rohkem sõbrad tundusid. Samas Mike Ratledge'iga (klahvid) oli algusest peale mingi raks. Hugh Hopper (bass) on kirjeldanud, et Ratledge'ile ei meeldinud Wyattiga mängida eriti. Kindlasti algas rahulolematus ka sellest, et 1969 aastal tekkinud koosseisus enamus soovis loobuda lauludest ja liikuda tõsisemas instrumentaalsemas suunas. Wyatt aga soovis laule säilitada. Ja ta ei olnud eriti rahul sellega, et ta pidi lihtsalt trumme taguma igasugu raskete taktimõõtude järgi pikkade soolode all. Samas Ratledge jälle olevat mõningaid Wyatti laulude teemasid mänginud vot umbes nii nagu urgitseb kahvliga pirtsutav koolipoiss koolilõunasööki jõllitades. Ka Hopper kaotas toona huvi laulude vastu. Lühidalt öeldes, tundub et Soft Machine'is hakkas käärimine pihta sellest, et bändis üks kindel faktsioon hakkas liikuma suunas, mis teise faktsiooni püüdlusi välistas või vähemasti alla surus.

* Kas küsimus on pigem loomingus või suhtumises?

Eks need kaks ole käsikäes nii et on raske öelda, kas muna või kana. Samas ei tasu unustada, et loomingulised ambitsioonid ja ka suhtumine kas siis popi või jazzi/klassikasse mis iganes tulevad taustast. Ratledge oli väga erudeeritud muusik erinevalt Wyattist, ta oskas nooti lugeda/kirjutada. Aga Robert Wyatt ühes intervjuus märkis, et Ratledge olla talt kord küsinud, et miks ta nooti ei õpi lugema? Wyatt siis nähvas trotslikult, et siis sa ju hakkaks mulle dikteerima, mida ma mängima pean. Ehk siis pole kerge ühildada taustu, millest üks on harjunud noodimuusika komponeerimise ja selle interpreteerimise ning teine eelistab vähe orgaanilisemat protsessi, mida enamik rokkbände jälgib.

* Millised on märgid, et mõni liige kipub kollektiivist irduma?

Soft Machine'i kolmandal plaadil oli neli vinüülplaadikülje pikkust kompositsiooni. Kolm instrumentaalid ja siis Robert Wyatti "Moon In June". Mitte ainult ei eristunud viimane stiili poolest teistest, vaid sisuliselt Wyatt mängis loo esimeses pooles vokaalidega kõik instrumendid ise sisse. See oli selge indikaator, et Wyatt oli hakanud irduma kollektiivist. Järgmisel plaadil "Fourth" aga ei olnud enam laule ega ka Wyatti kompositsioone. Et endine frontman oli relegeeritud lihtsalt trummari rolli oli tõsine märk, et teised olid Wyattit grupist välja tõukamas.

* Millal ja miks (konkreetne ajend) ja kuidas hakkab kollektiiv kaaluma mõne liikme väljavahetamist?

Olen lugenud, et juba eelmainitud neljanda plaadi jaoks hakkasid ülejäänud liikmed kaaluma Wyatti asemel uusi trummareid. Hilisem trummar John Marshall on kirjeldanud, et Ratledge oli nii tänulik tema liitudes, et viimaks ometi oli bändis trummar, kes jälgib noodipartituuri hoolega. Wyatt tundus selgelt teistele liiga amatöörlikuna.

* Kuidas vallandada sõpra?

Võin ehk rääkida, kuidas mitte teha. 1971. aasta suvel millalgi kurdab Robert Wyatt Ronnie Scotti jazziklubis bändi mänedžerile Sean Murphyle, et ta soovib tihti olla mõnes teises bändis hoopis. Murphy kandis teistele liikmetele selle ette ja teiste vastus: "No mine leia siis teine bänd!" Aga, arad nagu Ratledge ja Hopper olid, nad käskisid Murphyl helistada Wyattile ja öelda, et ta ei ole enam Soft Machine'i liige.

* Kas suhted endise liikmega peavad säilima?

Hugh Hopperiga suhted säilisid, ka koostööalased, ta mängis näiteks Wyatti albumil "Rock Bottom" bassi. Aga Ratledge'iga oli põmm, kõik läbi! Samas ometigi esines Soft Machine 1973ndal aastal, kui originaalliikmetest oli bändis vaid Ratledge, hea meelega toetuskontserdil kogumaks raha hiljuti invaliidistunud Wyatti haiglakulude katteks. Suurem konflikt ja kibedus oli aga igaljuhul Robert Wyattil selgelt justament "orelimängijaga", nagu ta hiljem intervjuus viitas.

* Milline on lahkumise juriidiline pool, kui bändil on juba vara mida omavahel jagada?

Soft Machine'il oli oma litsenseerimiskompanii Soft Machine Music Ltd, mille liikmed olid siis need kes parajasti bändis. Et kui liitusid, olid kohe ka SM Ltd täieõiguslik liige. Ja kui lahkusid, siis sa ei olnud enam seotud.

* Kuidas oled reageeinud kui bändikaaslane "ootamatult" teatab, et talle aitab?

Väljaspool Wyattit, kes põhimõtteliselt vallandati, oli küllalt siukseid keisse, mil bändiliige teatas, et aitab. Kevin Ayers ütles 1968. aasta USA tuuri lõppedes, et aitab. Kui bänd pidi aga uuesti kokku tulema, siis Ayers ütles endiselt, et aitab. Ratledge võttis siis lihtsalt ühendust Hugh Hopperi vanematega, et uurida, mis tast saanud on ja kas tal oleks võimalik ühineda teise plaadi jaoks bändiga. Või kui hiljem oli bändis Allan Holdsworth, siis ühtäkki ta teatas, et lahkub. Otse loomulikult oli uudis bändile kõike muud kui meeldiv. Bänd pidi siis kiiresti leidma uue kitarristi. Õnneks Holdsworth soovitas John Etheridge'i, keda ta teadis. Soft Machine oli ikka tõeline profibänd, kui keegi lahkus, siis loomulik reaktsioon oli kohaneda ja mõelda asendusliikme peale.

* Millise liikme kaotus on bändile kõige raskemini korvatav?

Väidetavalt oli kõige tõsisem kaotus Soft Machine'i jaoks just Robert Wyatti lahkumine. Temaga läksid dadaistlik/absurdistlik element, sotsiaalne tundlikkus, spontaansus, vokaalne dimensioon ja ka kõik sidemed rokimaailmaga. Soft Machine'i Canterbury-likkus hakkas sest hetkest vaikselt alla käima ning bändi suund muutus üha askeetlikumaks ja tehniliselt virtuoossemaks, kus rokitaustaga muusikute asemel tulid sisse jazzi raskekaallased. Tehniline virtuoossus ei suutnud korvata Wyattliku eksentrilise humanismi kaotust. Isegi kui ta mõju hakkas pärast teist albumit alla käima, oli Wyatt siiski 1971nda aasta keskpaigaks defineerinud arvestatava osa Soft Machine'i karakterist. Ehk siis raskem on korvata muusiku kaotust, kes suuresti bändi olemust kehastab.

* Kas uus poiss peab olema samasugune nagu vana?

Soft Machine'i puhul, for better or worse, ei olnud uued poisid enamasti vanadega sarnased. Märkimist väärib aga tõik, et kui Hugh Hopper lahkus, siis teda asendanud Roy Babbington hakkas ka Hopperi eeskujul efektidega eksperimenteerima, aga teised ikka soovitasid tal omamoodi mängida, mitte kopeerida Hopperi saunde nii väga. Ehk siis, kasulikum oleks kui uus poiss suudaks teha seda, mida vana, aga siiski omamoodi.

Kasutatud viited:
Graham Bennetti "Out Bloody Rageous" (vähemasti niipalju, kui olen saanud lugeda seda Google Booksist limited preview'd).
Ja mõned hilisemad intervjuud Wyattiga. Suurem osa neist kompileeritud siin.
http://calyx.perso.neuf.fr/softmachine/FAQ.html
http://www.panmodern.com/hugh_hopper.html

2010 aasta tagasivaade

2010-12-31T10:54:00.004+02:00

Aasta 2010 oli kindlasti teistmoodi kui mu varasemad aastad. Esimest korda julgen teha aastast kokkuvõtte, sest tõepoolest, nii mõndagi uut ja ka pöördelist sündis. Võtan siis kokku mõned mu juhtumised.

*Hakkan rohkem reisima. Võib öelda, et aastal 2010 veedan ma vähemalt pool ajast kodumaa piirest väljas. Saan hoo sisse tänu WWOOFile, pärast mõningaid kodumaiseid kogemusi anno 2009 otsustasin aasta lõpus, et oleks aeg hakata ka välismaiseid ökotaluotsi taga ajama. Liitusin WWOOF Poolaga ja saatsin meile. Mitme positiivse vastuse seast valin välja ühe talu.

*Esimene WWOOF-kogemus välismaal: Poolas. Okei, see ei olnud küll kõige parem, aga vähemasti pääsesin käredamast pakasest. Jaanuari lõpus liikuma saades lahkun Riiast 25 kraadise pakase meelevallast ja järgmine hommik on Varssavis temperatuur oma 15-20 kraadi kõrgem. Kohapeal tekivad tihti lahkarvamused perenaisega, aga ühel õhtul ma julgen talle rääkida ühest olulisest murest, mis mu südant kipitab - oma bändist - ja tema soovitus on: "Maybe you should leave?" Tema nõuandel on kaalu, aga sinna veel jõuan.

*Hispaania - pärast Poolat naasen veebruari keskel bussiga kodumaale, et järgmine päev pärast saabumist istuda lennukisse Barcelonasse. Esimesel päeval Vahemere rannas jalutades saan, jällegi kodumaisest pakasest suure kontrasti ajel, aru, et hell jess, this is it! Hostelis registreerin arvuti taga kiiresti WWOOF Portugaliga, sest mul tekib tahtmine sinna naaberriiki sõita kevadel. Ja see mõjutab mu ülejäänud aastat päris kõvasti.

*Opium Flirdi edusammud (ja süvenev sisemine pinge) - bänd hakkab ette valmistuma nii esinemiseks Tallinn Music Weekil kui ka uuteks reliisideks. Esinemine Tallinn Music Week esitlemaks EPd on edukas. Kontserdil Von Krahlis tuleb Heidy Purga minu juurde kiitma, et maru lahe. Arvestades aga minu triivimist hoopis omaette suunas võrreldes OFiga ning ka kasvavat rahulolematust bändiga, see on tõsine märk, et suur lõhe on tekkinud oma tegeliku (muusikalise) mina ning järjest rohkem tähelepanu püüdva fassaadi vahel.

*Dejavoodoo sünnivaevad - 3Pead lubab välja anda järgmise OF plaadi. Pärast TMWd on nende kontoris Telliskivi Loomelinnakus (kus Multiphonic Rodent esineb muide neli päeva hiljem, andmaks ühe oma parima kontserdi sel aastal) miiting, mille käigus soovitatakse materjali veel lihvida. Proovin natuke oma ideid sisse nihverdada, tekitada paaris loos mini-kompositsioone kompositsioonide sisse. See on minu viimane taktika leida kas või natukenegi muusikalist rahuldust bändi kontekstis, kuitahes õnnetu kompromiss see ka poleks. Järgnevad kontserdid. Bändiga liitub Henri Aruküla, kes tugevdab bändi puhkpillifronti.

*Salvestan uut soolomaterjali, kodulindistajast saab reisiv lindistaja. Mis teha, Multiphonic Rodent on juba algusest peale olnud kanal kergendamaks bändiga seotud frustratsioone ja jätkab selle funktsiooniga. Juba Viljandimaa talus 2009 olin alustanud uue materjali salvestamist. Otsustan jätkata seda teemat teistes farmides. Poolas salvestan kitarrid. Hakkan ette valmistama sõitu Portugali, kus salvestan klarnetid ja püüan salvestada vokaali. Ostan pileti Helsingist Lissaboni aprilli keskel. Saan mitu jaatavat vastust WWOOF Portugalist. Saan tuttavaks Guidoga, kelle enesetutvustus ning muhe-sõbralik jutt meilides (ja fakt, et tal on klaver) tunduvad eriti ligitõmbavad. Lepin kokku, et tulen esimesena talle.

*Mu kannatustekarikas OFis täitub. Võtan vastu juba aprilli keskel otsuse, et lahkun bändist. Igasugused vaidlused ja kompromisside tegemine ning bändisisene üksildustunne ei anna rahu. Otsustan vastu pidada mõnda aega ja siis ühel hetkel kaduda, mitte informeerida bändi oma otsusest enne Dejavoodoo ilmumist. Aga kriisihetk tuleb, kui isegi mu eelmainitud kompositsioonid kompositsioonide sees saavad bändi Kitarrist-Produtsendi poolt kõvasti kärbitud ning tema ja Laulja suhtumine minu ideedesse tundub mulle üha enam demagoogiliselt üleolev ja minnalaskev. Avanevad mu silmad, kui väga on bändivalem tegelikult läbi kukkunud ja kui sobimatu ansambel OF minu jaoks tõeliselt on. Emotsioonid laes, otsustan anda tervelt neli nädalat enne Dejavoodoo ilmumist teada, et kaalun bändist lahkumist.

*Tuhapilved ruineerivad mu reisiplaanid. Portugali lend aprilli keskel jääb ära. Sest Islandi vulkaan purskab nii palju tuhka atmosfääri, et terve lennuliiklus saab halvata. Lükkan reisi edasi nädala kaupa.

*Portugal. 24nda aprilli õhtul jõuan viimaks ometi Portugali, kuhu jään mai lõpuni. Seal meeldib mulle üliväga, Guido osutub üheks lahedaimaks vennaks, kellega sel aastal kohtun. Mis veel enam, aega oma elu üle järele mõtlemiseks on küllaga. Saan aru, et isegi kui OF ongi teel kuulsuse poole, siis ma ei saa tuua kõike muud ohvriks kuulsuse nimel. Ma parem oleksin tundmatu ent eluga rahul, kui et kuulus ent õnnetu. Mõistan, et olen täiesti võimetu tegema edu nimel kompromisse. Ja see teadmine on päris vabastav. Samal ajal Eestis teeb OF Dejavoodoo reliis-kontserdi, kus mind asendab sõber Sander ja kolmeliikmeline torusektsioon.

*Viimane tuur. Suvel naasen Eestisse ja astun tulle tagasi. Luban veel suvised kontserdid kaasa teha ja siis ühel hetkel plaanin sõita uuesti määramata ajaks välismaale ja seega lõpetada oma osalus bändis. Järgnevad kontserdid, millest mainekaimad Kumu Öö, Schilling ja Plink Plonk. Tihti oleme tähtsaimate esinejate hulgas.

*Teen plaani lõunas talvitumiseks. Otsustan, et lahkun sügise paiku kodumaalt ja veedan talve Lõuna-Euroopas. Kindel plaan ka Portugali naasta. Alustuseks plaanin Saksamaale sõitu.

*Pettumused soolorindel. Hoolimata veendumusest, et parem on olla rõõmsalt tundmatu kui tunnustatud õnnetusehunnik, kannatan ma siiski ebaedu all Multiphonic Rodentina. Kui OFil läheb igal pool hästi, siis mul jällegi kõik soolokontserdid kannatavad publiku vähesuse all. Kahel katastroofilisel puhul publik pmst olematu. Hakkan tõsiselt mõtlema, et milline võiks üldse olla minu koht Eesti muusikamaailmas. OFiga lõpparvet tehes ma paratamatult teen (parimal juhul aastaks-paariks, halvimal juhul igaveseks) lõpparve ka menukate laividega. Nii et see on üks ohver, mida pean tooma OFist lahkumisega. Aga võib ju ka halvemaid ohvreid tuua. Siiani olen ebakindel ses osas, et kas kodumaine publik võiks üldse mu sooloprojekti omaks võtta. Ühe probleemi lahendan, teine probleem jääb painama edasi.

*Suvi lõppeb dramaatiliselt. Esiteks põrub läbi minu plaan lahkuda Eestist juba 25ndal augustil. Unustan passi koju ja avastan selle kurva fakti poolel teel lennujaama. Lisaks jään tänu jahenevale kliimale nats haigeks ja on ütlematagi selge, et lõpeb ka minu osalus OFis. Bändi esimene kontsert muutunud koosseisus toimub 3ndal septembril kinos Sõprus. Rodent is out of Opium Flirt is out of Rodent.

*Confession time! Rada7s hakatakse pärima, et mis juhtus, kas Hõbet enam bändis polegi. See annab mulle aje kirjutada suur blogipost, kus ma räägin avameelselt sobimatu bändisuhte probleemidest ning lahkumisotsuse vastuvõtmisest. Blogipostist saab minu kõige populaarseim artikkel siin veebipäevikus. Vastuvõtt on üllatavalt toetav. Varasem kartus, et mind hakatakse põlgama osutub asjatuks. Eesti undergroundi soe toetus tuleb totaalse üllatusena. See annab vähem põhjust põdeda selle pärast, mida teised arvavad ja jälgida rohkem südame häält. Isegi eks-bändiga jäävad suhted üldjoontes positiivseks.

*Sõidan Saksamaale. Alustan viimaks ometi reisi. Seekord salvestustehnikat kaasa ei võta. Reisin võimalikult minimalistliku pagasiga, kõige luksuslikumad elemendid saavad olema läpakas ja klarnet. Peatun esimesed paar nädalat Saksamaal eelmainitud talus. Seal hakkab mulle ilgelt meeldima karjusehütt, millest saab mu majutus.

*Post-OF kollaboratsioonide ots läheb lahti. Kaks kuud pärast viimast OFi laivi teeb Tartu kodulindistaja Ivo Krustok ettepaneku puhuda pilli. Laenan Saksamaal taluperenaiselt flöödi ja salvestan läpaka sisemikriga oma partii loo jaoks, mille nimi on "Mu Truudus on Ruudus". Siit edasi mu vastus küsimusele, milline võiks olla mu koht Eesti muusikamaailmas, saab osalise lahenduse: kui ka MPRiga asi ei edenegi, siis plaan B on teha koostööd teistega. Loodetavasti oktoobrikuine koostöö Ivoga ei jää ainsaks.

*Taaskord Portugali. Oktoobri keskel lendan aga uuesti Portugali, sedapuhku rohkem lõuna poole, Alentejo/Algarve piirkonnas. Liitun alustuseks totaalse hipifarmiga, kus kohtan ka teisi wwoofereid.

*Luksuslik tulevane öko-hotell Algarve'is. Ja nii jätkub minu seni üha enam muljetavaldavate wwoof-kogemuste kuhjumine. Karjusehüttidest ja hipikaravanidest otse kõrg-luksuslikku külalistemajja maatöid vihtuma suurele territooriumile, millest võib tulevikus saada Lõuna-Portugali permakultuuri uurimiskeskus/ökohotell. Taas kohtun uute wwooferitega üle maailma. Olen veel endiselt siin.

*Caribou Lissabonis. Saan aasta parima live-elamuse, võidan piletid Caribou kontserdile Lissabonis Facebooki kaudu. Kontserdile võtan kaasa ühe hevimehe, kellele tutvustan ka Eesti Talbotit. Tulemuseks on: ühel Lissabonis elaval briti immigrandil on nüüd kaks uut lemmikbändi. [Briti] immigrandid Portugalis peab ilmselt olema üks lahedaim kontingent inimesi! :)

*Hispaania vol 2. Sedapuhku käin Sevillas jõulude paiku, mis on minu selle aasta viimane reis teise riiki võrreldes mu praeguse asukohaga. Uuel aastal vaatan, mis saab edasi.

Kokkuvõte: igati huvitav ja elamusterohke aasta oli. Saan veendumuse osaliseks: alati ei pea tingimata olema elu lahedaim aeg ülikooliaastad ega sellele järgnema entroopia väikekodanluse suunas. Minu elu kõige põnevaim aeg läks tõeliselt lahti alles lõppeval aastal, mil ma sain 27 aastat vanaks. Mõned mu tuttavad samal ajal käivad 9st 5ni tööl ja osad neist on loonud peregi ja ehk maksavad juba pangalaenegi tagasi. Aga ma olen tänulik, et olen saanud valida teise tee. Ja järgmine aasta jätkan selle tee käimist.

Kes iganes seda loeb, ilusat aasta lõppu ning sündmusterohket või muidu toredat aastat 2011 Sullegi!
Soojalt Sinu,
Mitmeheliline Näriline.

Kanakuut

2010-12-30T19:57:00.004+02:00

Täna anti mulle ülesandeks võtta ette Victori ehitatud ratastel kanakuut ja käia see üle lakivärviga. Vaja on kolm kihti, kaks esimest sain täna ära lakitud, aga kuna lakk on maru aeglane kuivama, teen kolmanda homme. Maciga võtsin paar kehvapoolset pilti, aga peaks andma aimu, kuidas välja näeb. Muidu maru uhke värk. Kasutatud on puitu, kanaaedikutraati, kile ja pilliroogu. Kaks ratast on pärit ühelt vanalt ja katkiselt lastejalgrattalt. Ja nüüd seisab ta varjus all külalistemaja keldriruumis.

Vaade tagant. Kuuti lükatakse puidust käepidemeid kaudu, mida on näha paremalt. Üksinda lükata on seda aga füüsiliselt päris raske ainuüksi tühjana.

Vaade eest. Siin on näha, kuidas uks ja seinad on sisuliselt pilliroojuppidega täidetud puiduraamid.

Natuke lähem vaade eest. Luugid on kaetud kilega. Minu ülesanne oli lakiga katta välimised puidust osad.

Jõulud Sevillas

2010-12-27T19:22:00.003+02:00

Nii, tegin oma mõtte minna jõuludeks Sevillasse ikka teoks. Olin enne jõululaupäeva õhtul saanud CouchSurfingu saidil jaatava vastuse ühelt Brasiilia neiult, et sohva peaks minu jaoks vaba olema, kui ma soovin tulla. Spontaanne nagu ma olen (planeerivamale inimesele käiks mentaalselt üle jõu võtta vastu otsus kõigest üks õhtu enne), otsustasin et võtan sõidu ette. Natuke küll muretsesin, et kas ma saan ikka pileti, aga kui Renato mind bussijaama Lagoses viis, sain siiski pileti bussi peale, mis sõidab kaks korda päevas Algarve'ist Sevillasse.

Alguses mõtlesin osta edasitagasi-pileti, aga loobusin plaanist, kui sain teada, et Ana (too brasiillanna) ühes oma toanaabriga (kah brasiillanna) Renataga plaanib pühapäevaks roadtrippi Portugali. Niisiis jõululaupäeval jõudsin Sevillasse veerand 9 õhtul pärast viis ja pool tundi kestnud bussireisi. Helistasin taksofonis Ana numbrile ja vastu võttis Renata, kes ka rattaga Plaza de Armasi bussijaama vastu tuli.

Brasiillannade korteris oli veel üks couchsurfer, üks lõunakorea poiss, kelle nimi mul meelde ei jäänud. Külla tuli veel üks must ameeriklanna, kelle nimi mul samuti meelde ei jäänud, aga kes õpib näitlemist Londonis ja oli just naasnud reisilt Marokost. Viiekesi koos sõime mõnusasti õhtust.

Järgmine päev kõndisin natuke linnas ringi. Sevilla on oma suuruselt võrreldav Tallinna või Riiaga, aga näeb kindlasti värvikam välja kui embkumb. Pettumus tuli kliima mõttes: ilm oli jahedam, kui ma ootasin. Ja päev oli ka suht pilvine, isegi sadas. Olin ilmselt oodanud Algarve'iga võrdväärseid ilmastikuolusid, aga sooja oli vaid 9 kraadi. See oli ikka paar kraadi Algarve'ist allpool. Ja siis nägin ma uudistest, et põhja pool Hispaanias olla lund sadanud.

Tegin jalutuskäigu ka Mirafloresi pargis. Seal hakkas kõige eredamalt silma suur juurviljaaed. Kus oli igasuguseid peenraid hästi palju koos, kus kasvasid kapsad, kaalikad, baklažaanid, aga ka mõned lilled. Päris uhke avalik aed, esimest korda nägin linnas siukest korralikku kogukonnaaeda.

Üks kujutis Miraflorese pargist FlickRiveri kodukal.

Pühapäeva hommikul aga ootasime Ana järgi, kes läks rendiautot orgunnima. Ta naases lõuna paiku, selgitades, et oli ära eksinud. Pakkisime asjad ja võtsime suuna Portugali. Tüdrukute plaan oli jääda Farosse, seega ma lahkusin, ostsin pileti Lagosesse ja uurisin natuke linna. Tundub olevat siuke paras turistilinn, väga suuri emotsioone ei tekitanud, aga sadama ümbrus oli samas õudselt kihvt. Nägin ühes kohas isegi mingit jazz-muusika teemalist graffitit seinal ja see oli ikka tõeline kunstiteos, kahju et pildistamisaparaadita seekord võõrsil olen.

Kell 19.40 jõudsin Lagosesse. Buss sõidab Algarve'i mõõda ikka maru aeglaselt, vaja veel läbi sõita ka Albufeirast, Lagoast, Portimaost ja mujalt. Farost võtab sõit aega kaks tundi. Igatahes Lagosesse naastes sattusin kohe ühe jõhkra valearvestuse otsa. Olin hommikul Facebookis Renatole sõnumi saatnud, et paluks tulla bussijaama. Aga teda ei olnud kohal. Proovisin kasutada taksofoni. Too aga neelas mu mündid lihtsalt alla ja ei lasknud isegi numbrit valida!

Frustreeritud ja vihasena ei jäänd mul muud üle, kui üritada pimedas tagasi quintasse kõndida. Mind haaras hirm, et kas Renato isegi kohal on või on ta täna öösel tont teab kus. Õnneks teadsin üht teed tagasi ja sain pimedas kuidagi taluni tagasi kõnnitud. Renato oli õnneks kodus ja siis selgitas, et ta oli oodanud telefonile sõnumit ja internetti polnud ta eile üldse kasutanud. Ilma telefonita (minu oma on juba kaks kuud tuksis olnud) on ikka õudselt raske midagi orgunnida.

Nüüd olen pmst ainuke wwoofija Vale de Lama quintas ja vist ka tükiks ajaks viimane. Täna nägin Walterit oma naisega jälle. Nad olid just naasnud Andorrast ja nad mainisid, et sõitsid ka Sevillast läbi. Oleks ma taibanud nendega ühendust võtta enne Hispaaniasse minekut, võibolla oleks tagasi saanud. Üldiselt oli aga Sevilla reis üks nendest ettevõtmistest, mida oli küll huvitav teostada. Samas hiljutine Lissaboni käik Cariboud kuulama oli rahuldust pakkuvam. Esiteks Lissabon on ikka totaalselt ületamatu ja teiseks ma klappisin CouchSurfingu hostiga Samueliga vägaväga hästi, kontserdil oli ka kihvt. Aga igasugu retki uutesse linnadesse ette võtta tasub alati.

Väike jõuluapdeit Vale de Lama quintast

2010-12-24T00:09:00.004+02:00

Lissabonist naastes avastasin Vale de Lama quintasse tagasi jõudes inimhulga kasvu talus. Lisaks minule, Renatole ja teistele wwooferitele (Christian, Susannah, Victor) oli meile tulnud ka üks perekond. Pooleldi marokolane Yassine ning tema portugaallannast elukaaslane Joana on see paarike, kes aitas jurta üles seada ning nad tulid siia, et jurta materjalid üle vaadata ja korda teha. Neil oli ka kaheksakuune poisipõnn Isaac. Perekond on pärit Põhja-Portugalist, aga Walteril, quinta omanikul on plaan paarike palgata pikemaks ajaks, et teha talus aiandustöid jms vajalikku. Paarikese puhul on tegemist väga soojate, siiraste ja sõbralike inimestega, kellega huvitav vestelda.

Nüüd aga on inimesi järjest vähemaks jäämas. Perekond läks tagasi põhja jõuludeks, aga nad tulevad tagasi järgmine nädal. Täna (või postituse aja järgi juba eile, arvestades ajavõõndilisi erinevusi) aga lahkusid Chris ja Susannah, esimene läks otse Lissaboni aga teine Albufeirasse kohtuma ühe poisiga, keda ta Faros kohtas. Homme aga on minek Victoril jõuludeks Rotterdami, mis lõpetab tema osavõtu siinsest farmielust. Täna sai Victor muide valmis ühe üsna muljetavaldava ratastel kanakuudi. Mis toob minu järgmise paragrahvini.

Ka minu päevad on loetud Vale de Lamas. Minu kord lahkuda on küll alles jaanuari alguses, aga aeg hakkab otsa saama sellegipoolest. Asi on selles, et jaanuaris tuleb siia üks portugaallane oma abilistega, kes hakkavad quintas tegelema aktiivselt kanakasvatusega. Mis tähendab, et wwooferite jaoks ei jätku ruumi, liiatigi kui veel ka Yassine ja Joana end sisse seavad. Olen juba järgmise farmi valmis vaadanud.

Eile tegin viiele inimesele õhtusöögi, juurviljadega pastat. Paras väljakutse on olnud süüa teha, eriti mitmele inimesele korraga. Kuid eilne õhtusöömaaeg oli siiski päris uhke, liiatigi kui Chris tegi veel ka vahukoorepõhist magustoitu kõrvale. Esimest korda aga jäi õhtusöögist mul ülejääk, mille ma siis lõunal nahka panin.

Ei tea veel kindlalt, mida ma jõulude aegu teen. Küll on aga tõenäoline, et lähen Sevillasse homme. Igatahes soovin kõigile, kes seda loevad, mõnusaid pühi.

Selle nädala kokkuvõte

2010-12-12T22:44:00.002+02:00

Meile tuli Ameerikast uus wwoofija, Susannah. Ning Taanist veel üks, Christian. Kolmapäeval aga lahkus Roberto. Läks paariks päevaks Lissaboni ja siis tagasi Itaaliasse. Jätkasime tööd istutatud puudega, põhiülesandeks kaitsetaimestiku lisamine, mille saavutasime seemnete puistamisega puude ümber ning huumusega katmisega. Kahjuks on viimased kuu aega olnud ilm pahatihti vihmane ning neljapäeva varahommikul, siis kui Põhja-Euroopat tabas lumetorm, sadas maha ropult vihma. Kuna puud olid uppumas mahasadanud vette, siis pidime neljapäeval vett puudest eemale juhatama. Samuti olid sademed mõju avaldanud jurtale, mis oli hakanud lekkima. Reedel võtsime ta maha.

Täna käisime aga ühes Victori ja Susannah'ga Sagresis. Nägime siis Euroopa kõige edelapoolseima otsa ära, kus siis nii lõunas kui läänes pole enam muud kui ookean. Nägime kõrgetel kaljudel õngitsemas kalamehi ja mõtlesin, et küll ikka peab paras närvikõdi olema seda teha. Arvestades, et ookeaniäärsetel rannikutel on pidev kaljuvaritsemisoht.

Homme aga sõidan Lissaboni. Lähen kuulama üht mu lemmik-artisti, Caribou esineb klubis Lux.

Mitte rämpseestlus, vaid rämpsühiskond

2010-12-08T20:45:00.005+02:00

Väljavõte EPL veebist.

Okei, oleksin ilmselt esimeste seas, kes tunnistab, et elu Eestimaal pole teab kui tore. Põhjusi olla rahulolematu leiab hulgi: alates külmast kliimast kuni kaasinimeste väikekodaliku tarbimishulluseni välja. Rääkimata passiivsest orjamentaliteedist ja tõepoolest, paljukirutud kinnisest ja negativistlikult umbusklikust temperamendist. Tihti ma mõtlen, kas ma olen tulnukas teiselt planeedilt, et ma enamik muude eestlastega nii vähe sarnanen. Nii, et ma mõistan Jaak Urmeti jt. frustratsioone.

Ometigi ma pole kindel, kas Urmet on õigel teel, kui ta lahterdab eestlasi väärteestlasteks ja rämpseestlasteks. Tõsi ta on, et igas ühiskonnas leidub nii igas mõttes tarku indiviide kui ka totaalseid idioote. Paraku promob see väärtuslikuks ja rämpsuks lahterdamine pea samasugust meie-vs-nemad mentaliteeti, milles võiks süüdistada neid eestlasi, kes ainult omasid õigeteks peavad ja võõraid parimal juhul omakasupüüdliku pilguga uuristavad.

Pealegi, mille järgi ikkagi otsustada, kes on väärt ja kes on rämps? Urmet kindlasti uhkelt kategoriseerib iseennast väärtuslikuks eksemplariks, aga täitsa vabalt võib mõni teine eestlane teda rämpsuks pidada. Ja mina? Need, kellega ma hästi läbi saan, need vist peaksid mind väärtuslikuks, aga kindlasti on nii mõnigi indiviid, kes mind rämpsuks sõimaks. Kas mõistate kuhu ma sihin? Et kui ohtlikult subjektiivseks see väärt- vs rämpseestluse paikapanemine kisub? Ei saa ju olla, et õige, väärt eestlane on vaid see, kes mulle sümpaatne ja vale, rämps on see, kes mulle antipaatne.

Pigem mulle tundub, et see, et eestlaste hulgas tundub olevat justkui nii palju "rämpsu", pigem ümbritseva kultuuri vajakajäämine. Ei saa ju olla, et see agressiivne ülbitsev tümpsu kuulav bemarijõmm, keda Urmet vihkab, tuli kuskilt põrgust maa peale, jäädes pidama 57ndale kuni 59ndale põhjalaiuskraadile! Millegipärast on Eesti ühiskond täis signaale, et on okei olla sotsiaalne psühhopaat, kes teisi ei usalda, kes võimule allub pimesi, aga on valmis teise eestlase nahka panema nüüd ja praegu. Rääkimata sellest, et need lennukis Maimikut solvavad kaaseestlased tunduvad olevat pahatihti mingi õudse neurootilise pinge all ja kogu aeg stressis.

Me ei ela mitte rämpseestlaste keskel, vaid rämpsühiskonnas. Mis on vaenulik, stressi täis, pingeidtekitav elukeskkond, mis toetab sotsiopaatseid, egoistlikke väärtusi. Nii paljud asjad on valesti Eesti ühiskonnas, nii et ma saan aru, miks Tiit Madissoni sugused lõpuks Hispaanias pidama jäävad. Mingil juhul ei peaks ma ennast väärteestlaseks, vaid tundlikuks eestlaseks, kellele igasugune jama tema enda ühiskonnas on äärmiselt vastumeelne. Igasugused mõtted, et mis kõik on valesti Eesti ühiskonnas, tõmbavad närvid pingule.

Kui lõpuks nii lähebki, et enamik eestlasi, kellega mina end samastada oskan (ei, see ei olnud katse re-defineerida "väärteestlust", tõsiselt), leiab ülesse pigem teistest riikidest immigrantidena, siis ma ei imesta. Nii et ma suhtun üsna ükskõikselt tervesse sellesse kärasse, et mida teha immigratsiooniprobleemiga. Sügaval peituvaid põhjusi pahatihti märgatakse kõvasti vähem kui pealispinnal hulpivaid tagajärgi. Ja see näiline "rämpseestlus" on selgelt konformistliku hüper-iseka rämpsühiskonna tagajärg.

2010-12-05T23:34:00.003+02:00

Paar linki täna. Free The Animali blogis on postitus, mis räägib sellest, kuidas veganism/äärmuslik taimetoitlus on sarnane fundamentalistliku religiooniga, mis kuulutab lihasöömise patuks ja selektiivselt manipuleerib teaduslike leidudega toitumise vallas, mis nende uskumusi toetavad. Samas tuuakse selgelt välja, et loomne rasv on saanud kriitikat, mis tegelikult tuleks suunata hoopis erinevate kahjulike toiduõlide, samuti valge nisujahu ja suhkru pihta. Need toiduained on põhjus, miks inimesed on paksud ja kogevad järjest enam terviseprobleeme.

Täitsa hämmastav tegelikult, et et miks on palju kergem leida taimetoitluse praktiseerijaid, kui neid, kes paleoliitilist dieeti jälgivad. Ma ise kahtlustan, et taimetoitlus on saanud kõvasti rohkem promo kui lihtsustatuim viis toituda nii tervislikult kui ka eetiliselt. Veganismiusku põõramiseks piisab, kui näidata mingit kalkuleeritult emotsionaalseid nuppe pressivat dokumentaali tapamajadest. Võtta omaks ebakonventsionaalsem dieet, nagu näiteks gluteenist täielik loobumine, nõuab veidi kaalutletumaid valikuid. Toorele emotsionaalsusele rõhuva propaganda abil vaevalt et keegi loobub nisujahust oma dieedis. Ja nagu lingis ka mainitakse, on religioon tihti käsikäes käinud lihasöömise vältimisega, nii et kiviajal enesestmõistetav eluviis tundub tänapäeval pigem pentsiku friiklusena.

Psychology Today kummutab müüdi, nagu oleks vaja elus kogeda kannatusi, et selle läbi tugevamaks saada. Kui keegi ongi pärast traumaatilist kogemust tugevam, siis seda hoolimata traumast, mitte selle tõttu. Samuti on toodud näide, et terrorismivastaseks võitluseks on tänavakoerad, kes on karmi tänavaelu kogenud ja kes peaks seeläbi suutma paremini hakkama saada võitluses kurikaeltega, tegelikult hoopis kasutud. Pigem peaks koeri kasvatama suure hoole ja armastusega, ainult nii on neid võimalik dresseerida võitluseks kuritegevuse vastu.

See läheb kokku sellega, mis ma mõnda aega tagasi koduõppe kasuks argumenteerisin. Täiskasvanumaailmaga kohandamiseks on halvim idee panna laps koolikeskkonda, mis on heitlik, ebakindel, vägivalda soodustav ja ei jäta erilist ruumi inimese individuaalsuse tõeliseks väljakujunemiseks. Et me arvame, et kannatused on need, mis inimest karastavad, viitab sellele, et me elame konformistlikus ühiskonnas, kus inimene peaks valmis olema kas või sitta sööma, kui sellest sõltuks tema hea käekäik. Ja teiseks elame me maailmas täis ebaõiglust, kuigi paraku oleme me ebaõigluse vähendamise asemel läinud kergema vastupanu teed, sellega iga hinna eest kohanemine. Kolmandaks, taaskord on näha organiseeritud religiooni pervasiivset mõju meie tsivilisatsioonile: kui üks mingil hetkel eriti dominantne usund kuulutab kannatuste õilsust, siis see mõju kestab teatud määral edasi isegi sekularismi leviku ajastul. Aga milleks fetišeerida kannatusi, kui võiks mõelda sellele, kuidas olla õnnelik ja tagada ka teistele rohkem õnne.

Üks huvitav aiandustrikk

2010-12-02T14:43:00.002+02:00

Kasvata taimi põhupaki peal! Pilt Roberto fotoalbumist, tegime eile proovi. Panime pakkide peale huumust ja siis igasugu väiksed taimehakatised sisse. Victor aga läks nii kaugele, et tegi põhku augud ja pani aukudesse komposti:

Multiphonic Rodent - Formations (uuesti saadaval!)

2010-11-29T13:51:00.003+02:00

Üks hea idee, miks laadida oma muusikat tasuta üles failidena, on, et kuitahes palju teised ka sinu mussi tasuta ei laadiks alla, sul on ikka oma muusika alles. Eeldusel, et sul on kõik kenasti salvestatud ja lingid püsivad. Vahel siiski juhtub, et lingid surevad ja pahatihti sureb ka kõvaketas, mistõttu võid ikkagi oma muusikafailid kaotada.

Siin tulebki mängu kingimajanduse (gift-economy) teine pool: sinu fännid võivad sinu muusika uuesti üles laadida. Meilisin mitmele sõbrale sooviga laadida üles uuesti oma esimene kogumik "Formations" (2008). Berk Vaheril olid failid alles ja täna sain just kätte. Thanks Berk!

Laadisin just terve albumi Soundcloudi setina ülesse kuulamiseks. See peaks igatahes olema piisavalt permanentne link. Lisaks uploadisin üles tekstifaili, kus on kirjas minu formatiivsete kodulindistus-aastate ajalugu ja kommentaarid iga pala kohta kronoloogilises järjekorras. Head kuulamist ja lugemist!

Multiphonic Rodent - Formations (2008) by stereom

Natuke farmijuttu kah

2010-11-27T19:19:00.002+02:00

Täna oli Vale da Lama quintas erandlik laupäev. Sest ees oli suur projekt, milleks olid ettevalmistused käinud juba paar nädalat. Istutasime nimelt puid quinta laagriplatsile. Hommikupoole valmistasime veel auke ette, kus segasime mulda kompostiga. Pärastlõunal aga tulid vabatahtlikud, keda olime oodanud, ent kelle tulek ei olnud heitliku ilma tõttu kindel. Ilm igaljuhul läks siis paremaks ja vabatahtlikke tuli ikka üksvahe. Ja nii me siis tegime päris suure seltskonnaga kolm tundi tööd, traktor käis toomas komposti veel täitmata aukude jaoks. Osad puud, kaitsmaks jäneste ja teiste näriliste eest, vajasid kaitsevõret enda ümber. Kasutasime selleks bambuskeppe ja kanaaediku võret. Väiksematele panime lõigatud plastikpudelid ümber. Enamik puid vajas siiski vaid bambuskeppi toetuseks. See nädal ongi suuresti kulgenud puid istutades, nädala sees panime ka viljapuud mulda mujal territooriumil.

Eile aga tegin esimest korda teistele süüa täiesti iseseisvalt. Ma tahtsin teha midagi risotto laadset, aga teatud oluliste komponentide puudumisel (mida vist ükski risotto retsept välja ei jäta) ma lihtsalt keetsin riisi ühes juurviljadega niimoodi väga katseliselt. Kui sa ise ei ole eriti harjunud keerukaid toite valmistama, siis tundub päris hirmutav teinekord proovida midagi ise teha. Permakultuuriga on samamoodi: see kõik on väga raske töö ja paneb proovile. Aga mida aeg edasi läheb, seda rohkem olen valmis endale väljakutseid esitama ja proovima sellegipoolest midagigi teha. Sest mis oleks alternatiiv: kui ma ei teeks üldse süüa, peaksin rohkem nõusid pesema ja see oleks päris igav väljavaade. Närv on alati sees ja kõik tundub ponnistusena, kuid vähemasti õpid iga kord midagigi ja lõpuks on hea tunne, et vähemalt sain millegagi hakkama.

Ran Prieur, kellele ma varem ka viidanud olen, on oma maatükil tööd tehes samamoodi lähenenud: teatud asjad tunduvad eriti rasked ja siis ta lihtsalt proovib katse-eksituse meetodil, vaatab, millega on võimalik asi üldse aetud saada. Minu eilse õhtusöögi kohta: mulle baastasemel see üldiselt maitses ja ilmselt ka Victorile. Aga kui ma nägin, kuidas Renato muutis riisiroa enda portsjoni veel isuäratavamaks lisades oliiviõli, peterselli ja päevalilleseemneid, siis see andis juba ettekujutuse, mida võiks edaspidi taolise roa puhul arvesse võtta. Igatahes tundub, et eksperimentaalset muusikat tegeva inimesena suudaksin ma kindlasti taluda ka pinget eksperimenteerida muudes eluvaldkondadeks. Sest sellist asja, nagu totaalne läbikukkumine ei ole olemas, on vaid tulemused, mis mõnikord huvitavamad, üllatavamad kui vahest.

Mulle ei meeldi puritaanlus!

2010-11-26T18:59:00.004+02:00

Inimest on läbi aegade vaevanud küsimus, mis teda eristab loomast. See paistab eeldavat, et inimese loomuses oleks justkui püüelda mingi eriti kõrgema standardi poole käitumise ja üldse olemise mõttes. Kõrgemad väärtused, see on tore, kui keegi üritab millegi poole püüelda, aga mis mind eriti masendab, on see, et tihti kaasneb nende püüdlustega rangus ja üsna puritaanlik hoiak. Inimene muutub esiteks teatud käitumislaade välistavaks ja teiseks oma välistavate ideede suhtes väga väga fanaatiliseks. Mõned näited: religioosne üliasketism ning teatud toitude vältimine pigem ideoloogilistel alustel.

Victor küsis Robertolt täna hommikul, et kas veganism tähendab ka mee vältimist. Sest mesi on ju toodetud elusorganismide poolt. Roberto vastus oli, et ta on tuttav mõningate argumentidega, et mee ekstraheerimine mesilastelt ei tee neile füüsiliselt kahju, aga kas ta ise oleks õnnelik, kui talt teine elusorganism midagi ära võtaks? Ehk siis: veganism dikteerib, et igasugune loomne produkt peab olema inimese toidulaual välistatud, lihtsalt sellepärast, et see on loomne produkt ja loomset produkti tarvitades sa a priori kuritarvitad loomi. Ma tunnustan Roberto õigust oma arvamusele, aga mulle jääb ikka arusaamatuks, miks inimeste püüdlused miski kõrgema (toitumis)ideaali poole on nii hullusti miskist veidrast süütundest ajendatud? Või kuidas inimesed üldse sellise süütundeni jõuavad?

Teine näide on organiseeritud religiooni äärmiselt karm seksuaalmoraal. Sel kuul palju kära tekitanud Valentine Alvre on äärmiselt välistav igasugu seksuaalkäitumise üle, mis ei mahu kristliku abielu rangetesse raamidesse. Alvre on koguni nii karm fanaatik, et siunab igaüht, kel on ohtralt kogemusi seksiga enne abielu "varasteks". Võiks ju kiruda, et Alvre on üks ignorantne fundamentalistist kitsarinnaline sallimatu usuhull jnejne. Aga Alvre steitment ütleb rohkem pigem organiseeritud religiooni, kui et selle uskujate kohta. Tema religioon nimelt dikteerib, et absoluutselt kõik, kes jumalale kas või pisemalgi kombel sõnakuulmatud on, väärivad igavest karistust põrgutules. Pole tähtis, kas sa oled Stalini stiilis massimõrvar või aus skeptik, kes lihtsalt ei suutnud ennast panna uskuma kogu seda usumulli, sa lähed põrgu ja kõik! Vot, mis tähendab, et jumala ees olla kõik võrdsed. Mõni ime, et kristlased võrdlevad abielueelset seksi varastamisega. Nad on dresseeritud maast-madalast nägema igasuguses kristlikust moraalist divergentses käitumises kõige kohutavamat pattu.

Ma ei ütle, et igaüks peaks sööma loomaliha või et inimesed võiksid ohjeldamatult seksida. Minu arust seks ilma armastuseta pole ikka päris see ning ma ei välista, et võtan tulevikus omaks taimetoitluse, kui sellest peaks olema lootust paremale tervisele. Ma tahan pigem öelda, et üks suurus ei sobi igaühele. Ja nii näiteks soovitaksin ma liha söömist vältida neile, kelle jaoks see tervislikult vastunäidustatud on. Ning kui sinu jaoks surve seksida talumatu ja sa parema meelega ootaksid abieluni, siis muidugi tasub oodata, kuni abieluni või vähemalt kuni õige inimese leidmiseni, kui oled natuke valmis reegleid painutama.

Kuid miks peaks liha söömisest loobuma inimene, kelle isikliku kehabioloogiaga lihasöömine sobib? Või miks peaks kõrgema sugutungiga inimene suruma alla oma loomupärast tungi? Oma sugutungi iga hinna eest taltsutamine ei ole seesama, mis hoida varast eemale poodidest, see on nagu hoida jooksuaegset kassi kinni toas, selmet lasta tal paarituda emastega. Ja kes siis arvab, et see kõuts selle kõige eest ilgelt tänulik on, siis loodan, et täis siristatud toanurgad annavad ammendava vastuse. Või siis vähemalt muutke inimesed steriilseks, aga ups, siis ei saa ju enam lapsi, mis tulistab augu kristliku pere loomise ideaali, haa haa.

Aga muidugi, ma unustasin. Ranged puritaanid on kinni "miski kõrgema inimliku ideaali" poole püüdlemise idee fixe'is. "Sest inimene on loodud kõrgemaks, kui loom". Selle loogikaga pole vist vaielda mõtet. Või siiski, kes veel kahevahel on, tasub mõelda, kas iga ideaal on üldse realistlik, rääkimata vajalikkusest.

Kuu aega juba Portugalis

2010-11-18T23:33:00.003+02:00

Nii, täna sai täis terve kuu alates ajast, mil ma Portugali saabusin ja seni ma olen rahul. On ikka sootuks teine tera, kui ilm on palju mahedam, sest ma tõesti vihkan külma ilma. Samas ma pole kindel, kas ma tahaks kogu aeg siin olla, sest suvel jälle läheb esiteks maru kuumaks ja teiseks on Portugali ühiskonnas probleemid, mis on tihti öövastavalt kurvad. Palju on vaesust ja raskusi ära elamisega. Kindlasti on paljulubav idee pidada siin talu, aga suvekuumus oleks paras väljakutse. Vähemasti külmaga on võimalik end rohkem riidesse panna (samas kulub põhjamaades kõvasti rohkem energiat), aga kuuma ilmaga on selge limiit, kui palju kihte sa saad riietuse osas maha võtta.

Nii et hetkel mulle täitsa meeldib idee talvituda lõunas, naastes põhja poole kevade-suve perioodiks. Vähemalt kolmandik ajast Eestimaal olla mulle täitsa sobiks. Aga on selge reegel: alla 12 tunni jagu päikesevalgust per päev dikteerib märksa ebameeldivamad olud minu jaoks 57ndal-59ndal laiuskraadil. 37s laiuskraad on aga märksa teine tera. Päiksevalguse hulk ei lange kunagi alla 9 tunni ja kui päike paistab eredalt, siis tundub temperatuur alati soojem, kui tegelikult. Mistõttu võib kas või 15 soojakraadiga rannas päikest võtta kui olud sobivad. :)

Eile saabus uus wwoofija. Roberto Itaaliast, kes on juba neli aastat rännanud ringi ja käinud erinevates kohtades õppimas uut jätkusuutliku elustiili ja permakultuuri kohta. Viimati oli ta Bulgaarias. Ta on veendunud taimetoitlane ja meil just oli päris terav vaidlus sellel teemal, mis minu jaoks oli pigem stimuleeriv. Vahest on hea, kui teise inimese sootuks erinev maailm seab sulle väljakutseid ja sa ise pead suutma oma seisukohtade eest seista. Ma kindlasti ei nõua, et kõik inimesed mõtleksid minu moodi, sest eks vahel oleks ka huvitav mingit uut vaatenurka enda jaoks avastada. Roberto tundub olevat päris tark inimene ja see juba on midagi. :)

Roberto tahaks tulevikus luua oma enda ökoküla või vähemalt community, kus elada. See oleks huvitav, aga probleem on selles, kuidas leida sobivad inimesed ja kas isegi kõige sobivamate inimestega oleks võimalik koos elada. Ma olen paratamatult paradoksaalselt jäärapäine individualist ja samas lootusetult passiivne. Juba kogemus Opium Flirdiga illustreerib, et ma olen rühmas pigem passiivne indiviid, kes siis vaatab kõrvalt, kuidas teised domineerivad ja minu ideed varju jäävad, ja siis ma muutun passiiv-agressiivseks, tundes põletavat resentmenti teiste vastu, kes mind alla suruvad, või ma kujutan ette, et mind surutakse alla. Mõni ime, et ma lõpuks ei näinud muud võimalust, kui lahkuda.

Ühesõnaga, kollektiivielu oleks vist minusuguse passiivse introverdi jaoks vastunäidustatud. Pigem kujutaksin ennast elavat nagu Thoreau, enamasti tegutsedes üksinda, ent vahest siiski toetudes või pakkudes tuge teistele. Samamoodi ka muusikas. Kõige parem on mängida kõiki pille ise, aga aegajalt kutsuda ka instrumentaliste, kes valdavad pille, mida mina ei oska mängida (nagu mina olen kasutanud vasktorude mängijaid), või mängides ise mõnda oma erilist pilli teise jaoks (nagu ma hiljuti puhusin flööti Krustoki jaoks). Mulle see valem sobiks, et ma ise loon enda ümber Epliku mõttes eliidi, aga oleksin hea meelega ka aegajalt osa kellegi teise eliidist (ja viis aastat tagasi ühel Kinomaja kontserdil trummi mängides ühe loo jaoks olin korraks osa ka Vaiko enda eliidist, loodetavasti kunagi veel). Äkki on võimalik jätkusuutliku elustiiligi mõistes omada enda ümber kogukonda, samas eemaldades need kogukonna kõige igavamad osad? Kes teab.

Koduõpe ja laste sotsialiseerumine

2010-11-15T00:47:00.003+02:00

Aivi Renteli arutelus koolivägivalla teemal sisaldub muuseas ka alljärgnev tsitaat:

Osa peresid valib lapsele koduõppe, sel juhul on vaja koolis käia ainult õpetajatele vastamas. See polegi vilets variant, aga sotsialiseerumine kui selline jääb olematuks.

No muidugi, see on paljude kooliõppe pooldajate ja koduõppe vastaste lemmik-strawman argument, et koduõppes laps jääb sotsialiseerimata. Minu meelest on see argument pullikaka. Avalik kool, kus lapsed peavad alluma pea vanglalikule korrale ja kus igasugu jõhkrad konfliktid on pea sama kärmed tekkima kui viirused külmas ja ebasoodsas kliimas, on minu seisukohast kõige kehvem variant lapse sotsialiseerumiseks. Koduõppe vastased tihti targutavad, et lapsi peabki õpetama "reaalsusega kohanema", et see on elu, kui sind kiusatakse, siis see õpetab sulle nii mõndagi. Aga miks ei võiks inimese lapsepõlv olla õnnelik, miks meid peab igasugu ülekohtuste kannatustega peedistama? Maailmas on tohutult võimalusi inimestega kohtuda ja õppida teiste inimestega arvestama, mis ei nõua seda, et sa viibiksid vabakäiguvangla tüüpi institutsioonis, kus sa võid saada ja saadki vägivalla ohvriks. Isegi kui ei kiusata, on kool kui institutsioon parimal juhul ikkagi üsna intsestuaalselt piiratud viis sotsialiseeruda. Nii et igaljuhul ma soovitaks lapsevanematel, kel on kahtlusi terve selle koolipõhise haridusvalemi osas, saata see kooliinstitutsioon perse ja minna koduõppe teed.

Siin aga lugemist teemal, kuidas kanda hoolt sotsialiseerumise eest, kui valida koduõppe tee.

Ran Prieur ja tema savimaja

2010-11-08T15:02:00.003+02:00

Soovitan lugeda Ran Prieur'i maablogi, kus ta kirjeldab kõiki töid ja projekte, mis ta oma isiklikul tsivilisatsioonist eraldatud maalapil ette võtab. Äsja sai põhimõtteliselt valmis tema savimajake. Dokumenteeritud on ehitusprotsess ühes fotodega. Minu arust on see muljetavaldav, kui keegi saab hakkama mingi ehitisega, hoolimata suht vähesest ehitusalasest kompetentsist. Savihütt näeb igatahes päris kena välja.

Mis aga minusse puutub, siis täna alustuseks istutasin kasvuhoones mõned taimed (peet, kapsas, piprataimed jne). Ilm kisub tuulisemaks, vihmasemaks ja jahedamaks.

Kolmas päev

2010-11-03T23:48:00.003+02:00

Tänane põhiprojekt oli pajupuude ümberistutamine. Milles olid oma väljakutsed. Esiteks pidime mõned eile kaevatud augud pool meetrit ümber nihutama. Teiseks kolm ekstra auku jäid tunduvalt kõvema pinnase peale, ning vesi, millega augud kastsime, ei tahtnud kuidagi alaneda kahes kõige kõvema pinnasega augus. Kolmandaks olid pajud juuripidi nii kokku kasvanud, et neid eraldada oli päris raske. Vot mine ja tea, kas need pajupuud ellugi jäävad.

Samuti oli minu peal täna õhtusöögivalmistamine. Ma pole eriti harjunud keerukamaid toite valmistama, nii et mu ees seisis väljakutse. Otsustasime, et teen salati kõrvale riisi. Victor aitas hautatud juurviljade prepareerimisega. Lisatud sai ka tuunikala. Roog tuli päris maitsev.

Pärast sööki aga helistasin Guidole maja telefoniga. Jutustasime päris pikalt. Oli meeldiv üksteise hääli kuulda. Minu ja Guido hääled on ikka üsna sarnased ja ma olen isegi avastanud kohati ennast tema moodi kõnelemas. Tuli 17 minutit kestev vestlus. Tavaliselt ma telefoniga väga pikalt ei räägi, aga heade sõprade puhul võin alati erandeid teha. :)

Tänaseks kõik.

Lühidalt tänasest päevast

2010-11-02T23:52:00.003+02:00

Pildil ujumisbassein.

Täna hommikul tegime uue kompostihunniku aeda. Pärast lõunat puhastasin aga kapsapeenra umbrohust. Pärast tööd käisin aga ujumisbasseinis ujumas. Vesi oli, kui uskuda kraadiklaasi, umbes 20 kraadi soe. Kindlasti soojem, kui ookeanivesi, kuid ometigi juba suhteliselt jahe. Täna oli väljas soe ja edaspidi on võimalik isegi kuni 22kraadi sooja. Järgmine nädal aga peaks sajusemaks, tuulisemaks ja jahedamaks minema.

Siin aga tutvustav profiil quintast, kus ma hetkel olen. Võimalik on lugeda põhiinfot ja vaadata ka paari pilti. Quinta do Vale da Lama.

Minu esimene päev uues quintas

2010-11-01T22:59:00.004+02:00

Ärkasin täna kell 7. Surfasin kuni umbes üheksani netis ja siis läksin hommikust sööma. Söin müslit ja siis näitas Julia mulle quinta ümbrust. Päris suur ja uhke territoorium igatahes. Siis andis Julia mul valida: kas töötada aias ühes hollandlasest vabatahtliku Victoriga või aidata tal endal köögis keediseid prepareerida. Olin huvitatud viimasest variandist.

Kõigepealt keetis Julia viigilehisest kõrvitsast (Cucurbita ficifolia) moosi. Kasutusjuhendi moosi valmistamiseks leiab siit. Selleks korjasime aiast päris mitu kõrvitsat. Kasutasime siiski vaid paari, k.a. üks päris vana vili, mis Julia sõnul nägi perfektne välja. Siis õpetas Andrea, portugaallanna, kes küll ei osutunud Renato elukaaslaseks, küll aga käib ta suviti quintas lastelaagrit juhendamas ja on siin muidu tihe külaline, kuidas küdooniaviljadest (inglk. quince, ladk. Cydonia Oblonga) teha tarretist ja marmelaadi (kaks eri asja ikkagi). Siis läks ta ühes Renatoga shoppama.

Aa, küdoonia. Esimest korda maitsesin küdooniatarretist Guido quintas sel kevadel. Küdooniatarretist tehti ka Saksamaal Kathrini farmis ning küdooniad kasvavad isegi Eestis, believe it or not! Väga mõnus maitse igatahes. Ja vili ise lõhnab ka hästi, kuigi ise ta päris söömiseks ei kõlba, ikka keediste tegemiseks enamasti.

Keskpäeval sõime lõunaks suppi ja siis jätkasime küdooniaviljadega. Tarretise valmistamisega läks aga väheke nihu, sest suhkur, vesi ja kooretükid-seemned said lisatud vales järjekorras. Samuti juhtus Juliaga õnnetus, ta sai kuumast veest vähe kõrvetada, mistõttu ta pidi oma käe laskma Andreal kinni siduda. Marmelaadiga aga läks kõik kenasti. Kell 3 lõpetas Julia oma töö, mina aga hiljem alustanuna tõin viimase asjana aiast käsnkõrvitsaid (luffa), millest saab looduslikke käsnu valmistada. Puhastasin ära juba mõned pliidi kohal rippuvad värsked käsnad ja koos Victoriga prepareerisime kaks käsnkõrvitsat.

Siis otsustasin randa minna. Võtsin läpaka kaasa ja pildistasin natuke ümbrust.

Selline on külalistemaja esine.

Siin on päiksepaneelid. Tõsi küll, need on pigem basseinis vee soojendamiseks.

Siin just valmis saanud jurtatelk, mis tulevikus peaks wwoofereid majutama.

Ja siin mina poseerimas jurta sees. Täitsa äge struktuur, peaks ütlema.

Vaade kasvuhoonele ja juurviljaaiale.

Ja siin mina Atlandi ookeani ääres. Söandasin ujumaski käia. Vesi on juba suht jahe, aga üht karastavat-värskendavat suplust saab ikka lubada. Kui Kristjan Melega Portugalis elas, siis Kristjan olevat suisa pea detsembri alguseni ujumas käinud meres.

Vahepeal oli meile külla tulnud üks Portugali paarike. Ja niimoodi siis seitsmekesi sõime õhtuks pastat mereandide ja tsukiiniga, hiljem magustoiduks rõstitud kastaneid, mida ma tegelt esimest korda sain maitsta juba kaks nädalat tagasi, siis kui eelmises quintas päris mõnusa grilliõhtu tegime.

Oma magamistuppa naastes võtsin välja klarneti, et oma pillil tavapärased skaalaharjutused läbi teha ja avastasin, et ruumil on ikka päris võimas naturaalne reverb. Lagi on siinsetes tubades ikka päris kõrge ja nii kajab pill ikka väga hästi. Naturaalne reverb on ikka üle prahi võrreldes mistahes elektroonilise efektisimulatsiooniga, veendusin selles ise. Salvestasin jazz-improvisatsiooni Audacityga ja siis sain ma Ervinilt meili, kus muuseas ta soovitas, et ma võiks reisil ikka mingeid audioasju ka üles panna, kas või field recordingut. Mis seal ikka, by request siit tuleb see salvestus.

Edaspidi ilmselt teen oma pillimänguharjutused läbi jurtas, sest ehk on seal intiimsem õhkkond, kui majas, kus teised paratamatult mu tõrtse kuulma peavad. Tänaseks aga kõik, varsti aeg nagunii magama minna.

Tartu kodulindistajate koostöö!!!

2010-11-01T02:16:00.002+02:00

Puhusin Saksamaal Ivo Krustoki ühele uuele loole natuke flööti (aitüma Kathrinile, et laenas). Lugu pealkirjaga "Mu Truudus on Ruudus" saab kuulata-allatirida vot siit.

Ja taas uues Portugali quintas sedapuhku

2010-11-01T01:31:00.005+02:00

Veel vanas farmis.

Jõudsin jupp aega tagasi Sao Teotoniost Lagosesse. Tulin oma eelmisest farmist, kus interneti kasutusvõimalused olid piiratud ja mis oli tsivilisatsioonist ikka väga eraldatud, uude quinta'sse. Paistab vägaväga teistmoodi olevat, peatun külalistemajas, mis peaaegu nagu hotell. Ja internet levib päris kenasti. Ma ikka olen seekord tõesti üllatunud igakord, kui ma uude farmi lähen vabatahtlikuks. Esta ja Nilsi talus sai palju nalja ja oli muidu lõbus, seda poleks mitte oodanudki. Eks näis mis siin edasi saama hakkab.

Vastu võttis mind Lagose bussijaamas siinses plaanimisjärgus olevas külalistemajas elav majahoidja Renato ühe portugaallannaga, vist tema elukaaslane. Ning üks Ameerika wwoofija Julia. Peremees Walter ise elab hoopis eemal ning peaks siia tulema alles uuel nädalal millalgi. Loodetavasti saab siin töö mõttes nii mõndagi põnevat teha. Aga eks see selgu.

kiire blogipost Portugalist

2010-10-25T16:35:00.002+03:00

Nädal tagasi jõudsin Portugali. Olen seni peatunud talus 15km eemal Sao Teotoniost. Talu peab Saksa immigrandipere Esta ja Nils koos kahe lapsega, kes ise plaanivad lõpetada WWOOF-hooaja novembrist, seega mina olen neil tänavu aasta viimane WWOOFija. Ja ma pole üksi, peale minu on veel kaks noorukit USAst, Elizabeth ja Cody. Nii et esimest korda olen töötanud ühes teiste WWOOFijatega. Seltsis on tõesti segasem, peab tõdema. Tööd oleme teinud hobusetallis, aiamaal, põllul ning eelmise nädala suurprojekt oli hobuste ratsutamisplatsiks mõeldud territooriumi rookimine kividest.

Territoorium on hämmastavalt suur. Pere ise magab ühes väikses majakeses, mille ees on väliköök. Lisaks on ehitus/renoveerimis-järgus üks suurem maja. Maal on laiali kolm karavani, ühes neist, mis on värvitud üle hipi-stiilis, ööbin siis mina. Gert „Trash“ juba ironiseeris, et Saksamaal elavat ma hipitalus. See on palju hipilikum talu. Nils ja Esta on ikka igati vabameelsed ja mõnusad tüübid, peale tööd oleme ikka ühes õlut ja veini koos joonud ning naernud, eelmine reede käisime ka rannas ning laupäeval jämmimas ning ühes teises talus väikest viisi pidu pidamas. Nii et seltskonna mõttes igati bueno. J

Portugal tundub olevat ideaalne maa, kus talu pidada. Maastik hämmastavalt kaunis, ilma et kõrgus merepinnast hullupööra varieeruks. Ja siinses kliimas saab ka väga paljusid vilju kasvatada. Miinusteks ehk suvine kuumus ja talvine vihm. Aga praegu on kõik ilus, Saksamaal juba läks külmaks, aga siin olen kogenud suisa temperatuure üle 20. Nii et igati kenal ajal sattusin siia. Nüüd on küll jahedam, aga see on ikka troopika võrreldes külmade kodumaiste temperatuuridega. Või perse, Eesti on Põhjapoolus võrreldes subtroopilise võõndiga!

Seda lumma, mis mind kevadel siia tõmbas, tundsin igatahes nädala eest saabudes jälle ja kui meeldiv äratundmine see oli. Portugal on maa, kus olla õnnelik, mistõttu pole ime, et siin niipalju immigrante on. Siin lõuna pool leidub sakslasi, põhja pool rohkem inglasi, hollandlasi ja belgialasi. Kas ma järgneva viie kuu jooksul ka eestlasi näen, see selgub. Kuid järgmine talunik, keda külastada plaanin, võin öelda, et on natuke leedukas oma veres.

Praeguseks lõpetan. Internetti saab siin enamasti kasutada pigem meilide lugemiseks, nii et enne novembrit ma vist uuesti ei blogi.

Kuidas ma Saksamaal elanud olen

2010-10-13T23:52:00.002+03:00

Postitan mõned pildid vagunelamust/ehitussoojakust/karjusehütist, mida siis mulle Saksamaal WWOOFides peavarjuna on võimaldatud. Alguses ma kasutasin hoopis üht magamistuba suures majas, aga esiteks hakkas karjusehütt mulle meeldima, teiseks saab siin ligi naabri wifile, kolmandaks kolis tuppa sisse hoopis üks noor umbes 20-23-aastane sakslanna, kellega Kathrin on juba mõned aastad tuttav olnud ja kes on aidanud viimasel ajal talutöödega. Mis tõi kaasa selle, et ma kolisin tervenisti karjusehütti.

Veel üks pilt karjusehüti eest.

Taustal koiku, mille peal magan.

Pildistatuna hüti tagant. Kõik fotod on korraliku kaamera puudumisel tehtud Maci Photo Boothiga, nii et sellest ka sitem kvaliteet ja väiksem reso. Eriti raske on saada head pilti, kui sisseehitatud kaamerale vahib päike vastu.

Ja siin pildil on ahi, mida ma siin kütnud olen. Ilm on seni endiselt olnud hea ja päikseline, kuid kiskumas ka juba jahedaks. Eriti öösel, mistõttu olen ahju kütma hakanud. Õnneks tuleb ahju kütmine mul juba palju paremini välja. Mul pole vaja isegi enam iga kord uut lõket alustada, vaid teatud intervallide tagant lihtsalt sõetükkidele uusi halge lisada ja tuli varem või hiljem süttib taas. Muidu aga on hütis olemine väga mõnus, tubane oma Thoreau-likul viisil.

Ahjaa, viimasel ajal olen harinud aiamaad, kaevates komposti peenrate sisse. Ning terve perekonnaga pluss veel mõnede talus peatuvate külalistega puid vedanud. Ma ei mäleta, et oleks varem nii suure hulga inimestega koos elanud, söönud ja töötanud. Karjusehütt ongi minu üksinduse kindlaks linnaks-varjupaigaks, mis minusugusele introverdile sobib.

Trashi blogis

2010-10-06T18:42:00.003+03:00

Aitüma tantsulisele prügikastikutile, kes mind filmide ja muusika kohta küsitles ja sissejuhatuseks ka päris sooja kommentaari kirjutas. Küsitlus ise on siin.

2010-10-06T00:02:00.002+03:00

Täna oli õues päris soe ilm, võib julgelt pakkuda 20 kraadi või isegi nats üle. Kandsin täna jälle lühikesi pükse, mis viimati jalas vast 1,5 kuud tagasi, mil temperatuur Eestis hakkas kukkuma kõvasti alla võrreldes varasema kuni 30kraadise suvekuumusega. Täna puhastasin aiamaal ühe peenra umbrohust, kust varem olin ära korjanud oad. Siis kompostihunniku vasakust poolest koristasin ära kõrvitsataimed ühes mõnede kõrvitsatega. Kathrin seletas, et kõrvitsad võib vabalt nii umbes maikuus panna kasvama kõdunevale pinnasele, soovitavalt siis komposteeruvale orgaanilisele materjalile. Lõpetuseks korjasin ka vaarikaid.

Internetti saan kasutada muide "karjusehütist". Paistab, et naabri wifil pole salasõna vaja sisestada, et sellega ühineda. Täna ühendasime ka hobusetallist ühe pikendusjuhtme, et saaksin läpakale juhtme taha panna. Nüüd põleb ahjus lõke, mille ma just katse-eksituse meetodil põlema sain. Otsustasin, et kütan hüti soojaks täna ööseks. Tuletegemine on alati nii keeruline, igal ahjul on justkui omaette isiksus, mis tähendab, et need trikid, millega sa panid põlema X ahju, ei tööta üldse ahjus Y jne. Sellepärast ongi hea jahedamal ajal WWOOFimas käia, et erinevates ahjudes tule tegemine arendab lõkke süütamise oskusi. Täna öösel polegi vist teab kui külm, aga ei tee paha selle ahju isiksust tundma õppida.

WWOOF-talu keset tsivilisatsiooni

2010-10-04T23:38:00.004+03:00

Tervitused Saksamaalt head lugejad!

Olen alates 1. oktoobrist peatunud Saksamaal, taaskord olen ette võtnud WWOOF-retke välismaale. Hetkel peatun Kesk-Saksamaal ühes külas, mis on umbes 35km Kasseli linnast, nimega Volkmarsen-Ehringen, mis kuulub Volkmarseni väikelinna valdusse. Ehringen on küla, kus elab umbes 900 inimest ja seal asub ka üks talu. Kus peatun mina.

Talu peab üks perekond, kus mees Florian töötab maastikuarhitektuuri õppejõuna Kasselis ja naine Kathrin on sotsiaaltöötaja, kes enamasti töötab kodus. Ja kasvatab Florianiga ühist tütart nimega Dora. Teised pere lapsed on pärit paari eelmistest abielust, kummaltki abikaasalt kaks last. Ehk siis nn. patchwork family. Talus on hobused ja lambad ning aiamaa. Nende maatükil asub üks suur vana savist elamu, mis on juba umbes 150 aastat vana ning mida paar on jõudumõõda renoveerinud. Samuti üks ratastel haagissuvila tüüpi ehitis, mida Kathrin ise kutsub "shepherd's hut" (karjuse hütt), kus Kathrin elas enne, kui ta esimesest lapsest rasedaks jäi, ent mis on siiamaani alles. Olen seal ööbinud ja kuigi öösel läheb juba külmaks, tuleb sellegipoolest seal ehtne Thoreau tunne peale.

Seni olen abiks olnud aiamaal, koristasin esimese asjana oad ära ja täna konserveerisime need. Ja siis veel nipetnäpet muid asju, nt. hobuselauta koristanud ja aidanud ühel poisil muruniitmisel. Muruniiduk, millega ta pidi täna naabri muru niitma, oli muide siuke, et korjab kogu niidetava heina plastikkonteinerisse, mis vajab iga paari hetke tagant tühjendamist ning minu ülesanne oli heina kärutada edasitagasi.

Talu on igaljuhul päris mõnus koht. Nagu eelpool mainitud, asub ta külas, mis on suht tihedalt asustatud. Nii et minu senine WWOOF-talu, mis on kõige vähem isoleeritud. Tüüpiline on see, et WWOOF-farmerid elavad parimal juhul oma naabritest pea kilomeetri kaugusel, või nad on üldse väga hõredalt asustatud asukohas. Nüüd on aga peaaegu tunne, nagu WWOOFiks kuskil väikelinnas. Ja ka muidu igati vinks-vonks olemine. Perekond on ka väga sümpaatne, perenaisega on alati huvitav jutustada ning Dora on lihtsalt nunnu, üldse on kõik väga sõbralikud ja elurõõmsad siin. Nii et minu jaoks igati sobilik. Arvata võib, et tulen järgmine aasta tagasigi.

Siinses peres on mõned instrumendid ka. Kaks nailonkeeltega kitarri. Kusjuures Kathrin on ka flööti õppinud. Ma olen ta pilli, mis seisab külmkapi peal flöödi-stand'il, ka väheke uuristanud ja jumala korralik instrument, parem kui minu oma isegi, ka Yamaha pill. Üks positiivne omadus on see, et pillil tuleb madal C-noot päris kenasti välja, minu omal ikka kuidagi nõrgalt kohiseb, kui sedagi. Ja siis ma sain aru, et ilmselt on viga ikkagi lekkinud klapipadjas, mitte selles, nagu ei oskaks ma üldse madalaid noote eriti puhuda. Tulevikus peaks laskma enda pilli üle vaadata.

Kaasa võtsin seekord oma pillidest klarneti. Plaanin tõsiselt kätte võtta ja oma pillimänguoskusi harjutada. Harjutangi vabal ajal "karjusehütis" skaalasid. Mõned mu tuttavad muusikud võivad ju arvata, et ma oskavat hästi puhkpille mängida. Ervin ütles Areaali saates, et minu tugevam külg on puhkpillid, Ramo aka Pastacas peab minu flöödimängu isegi osavamaks, kui enda oma ja ka Vaiko näeb minus klassikalist puhkpillimeistrit. Kahjuks ma ise tunnen, et mul on veel arenguruumi kõvasti ja mu stiil on esialgu suht piiratud. Arvata võib, et teistel on karp lahti, sest see on ju nii rariteetne, et keegi hakkab 20ndates eluaastates mitte aint ühte, vaid ka kahte puhkpilli mängima ja näib, justkui oleks tal omaette suhe nendega. Samas mikroskoobi all paljastuks, et ma olen ikka paras amatöör. Albert Linntam ja Tanel, kes nüüd Opium Flirdis mult puupuhkpillide rolli üle võtnud on (ja ta sisuliselt toodigi bändi mind asendama!), puhuks mulle iga kell tuule alla. Igal juhul nüüd on mul palju aega, et ennast arendada. Vähemasti seni olen osanud mängida seda, mida tahan ja teab, kas nt. "Ratatouille" oleks ikka seesama, kui ma oleks seal kiiremaid ja sõrmimurdvamaid käike tulistanud?

Vanakooli puhkpillimeister? Või pigem toores amatöör? :)

Ilm oli siis, kui ma tulin, sügisele tüüpiliselt sombune, kergete sademetega. Pühapäeval aga läks ilm päris ilusaks ja tänagi oli mõõdukalt soe ilm, nii umbes 15-20 vahemikus soojakraade. Kindlasti ehtne suvi võrreldes jaheda Eesti kliimaga praegu, mille eest ma tõtt-öelda kodunt putku paningi. Minu eesmärk on teha tänavu aasta midagi, mida ma varem ei ole teinud: talvituda lõunas. Paar nädalat hiljem on plaanis jälle Portugali sõita ja seal peaks vähemalt novembri lõpuni veel Eesti mõistes suvetemperatuurid võimalik olema. Kindlasti ei kuku temperatuur talviti väga külmaks ja pärast eelmise talve jubedat pakast on igasugune pääsemine soojemasse keskkonda teretulnud. Ma ei ole üldse talveinimene paraku. Ideaalis ma teeks muidugi nn. hemisphere hopping'ut, ehk hüppaks põhjapoolkeralt lõunapoolkerale aastaaegade vaheldudes, aga see läheb arvatavasti liig kulukaks. Vb. järgmine aasta teen ära selle triki, et sõidan talvituma nt. Brasiiliasse. Eks näis.

Imandra Lake ja Ulrich Schnauss - Plink Plongi laiv (arvustus)

2010-09-29T01:04:00.001+03:00

Eelmisel nädalavahetusel esines Eestis taaskord Ulrich Schnauss. Sarnaselt eelmisele korrale oli soojendusbändiks Rein Fuksi juhitud ansambel. Sedapuhku oma esikplaati esitlenud Imandra Lake.

Imandra Lake tuli Plink Plongi lavale umbes pool kaksteist. Koosseisus Rein Fuks (kitarrid, vokaal), Eve Komp (vokaal, sünt, metallofon), Rivo Järvsoo (kitarr), Tõnis Kenkmaa (bass) ja Taavi Laatsit (sünt). Üllatas trummide puudumine, rütmid tulid fonona Fuksi sülearvutist. Laulud mängiti seega just nagu plaadil, ainult "Öö Laul" oli esitatud tervetoon kõrgemalt ja ilma ukulele-introta. Samas oli kitarride, süntesaatorite, metallofoni ja vokaalide kokkumängus piisavalt seda tunnetust, mis laivis plaadilugudele uue hingamise annab.

Fuks mängis lisaks oma tavalisele rohekassinisele Jazzmasterile ka Danelectro kitarre, üks neist suisa 12-keelne (loos "Seesamseesam"). Eriti mahlakalt kõlas kitarrimeloodiate duubeldamine metallofoni poolt. Imandra Lake'i etteaste oli lühike, aga mõnus. Lõpetuseks tegid nad ühe kaverloo, mis oli kontserdi ilmselt kõige Pia Frausilikum moment.

Hiljem tuli lavale Ulrich Schnauss, kes oli suurele lauale üles seadnud läpaka, kontrollerid ja mikserpuldi. Kuigi Schnauss on tuntud shoegaze'i uue laine ühe vaieldamatu meistrina, keskendus ta pigem oma repertuaari technolikumale küljele. Suurema osa ajast ta keeras nuppe manipuleerimaks oma Ableton Live'i setti, kõik lood suubusid üksteisesse ilma pausideta.

Kohati kõlas üllatuslikult raju tantsulist kütet, mis lõi rohkem kui kaudseid seoseid Chemical Brothersiga. Samas oli Schnaussi kava päris pikk ja kohati kippus tähelepanu hajuma. Seda enam, et Schaussi läptop+kontrollerid presentatsioon implitseerib homogeensust, mis tihti elektroonilisele muusikale pigem karuteene teeb.

Kõitvamad hetked olid siiski need, kus Schnauss lasi oma sisemisel Kevin Shieldsil mõllata. Kui ta mängis klahvkat, tegi ta seda eriti elavalt ja dramaatiliselt, samas sundimatult. Ning lisaloona tehtud lühemat setti alustas üks üsna raju laks shoegaze'imist, mis tõesti rokkis. Kuigi Schnauss ilmselt soovib shoegaze'ist nüüd kaugeneda, oli siiski selge, et selles stiilis teeb Schnauss silmad ette nii mõnelegi teisele.

Arvustus ilmus veidi lühendatud kujul 28nda septembri Postimehes.

Opium Flirt Catfishi soundtrackil

2010-09-27T12:12:00.003+03:00

Opium Flirdi Facebooki seinal täna siuke uudis:

Meil on hea meel teatada, et üks meie vanem lugu "Saint European King Days" valiti USA mängufilmi "Catfish" soundtrackile kus teiste seas Beach Boys ja Philip Glass.

Minu kommentaar: hea valik!

Kui taskukohane on ökoelu?

2010-09-25T12:21:00.005+03:00

Soovitan lugeda EPL-ist artiklit ökoelu kohta. Kummutatud on müüt, et ökoelu on kallim. Kui võtta ökoelu tõsiselt ja loobuda täielikult nõudepesumasinatest, autodest jms, mis kaasaja tsivilisatsiooni juurde käib, saab päris kenasti kokku hoida. Samuti on töödeldud toitu sisaldavates korvides palju igasugust jama, milleta saab ka hakkama. Nii et kahekordset toidukorvi kallinemist ei maksa karta.

Siiski, ökoelu elamine nõuab majanduslikult enamvähem head järge. Üks puudus artiklil on see, et ta mainib vaid neid, kes jaksavad osta igasuguseid kalapulki, viina, magusaid jooke jms. jura. Aga ekstreemses vaesuses inimeste olukord on nagunii lootusetu: ei kujuta hästi ette, kuidas vaesed tudengid, kes stereotüüpiliselt vaid nisumakaronidest toituvad, mitu korda kallimat ökopastat tarbima hakkavad. Muidugi, kindlasti leidub alternatiive ka makaronidele, mis on tervislikumad, aga kui rahaga kitsas, on taskukohase, ent samas tervisliku menüü leidmine keerukam.

Tõenäoline lahendus vähese raha puhul oleks võimalused hankida toitu ilma rahata. Kindlasti tuleb kasuks oskus ära tunda söödavaid taimi ning hea ka, kui oleks kas endal võimalus toitu kasvatada või siis kellegi sugulase peenralt midagi saada. Kõige äärmuslikum variant on muidugi dumpster diving: prügikastist toidu otsimine. Vahel võib prügikastist nii mõndagi väärtuslikku leida, aga vaja on lihtsalt kas tõelist meeleheidet või siis lihtsalt valmisolekut mõelda ja tegutseda väljaspool kasti. Ran Prieur kirjutab prügissukeldumisest siin.

Igaljuhul, parimad asjad on tõesti tasuta neile, kes taipavad neid leida. Ideaalis olekski ökoelu mitte lihtsalt elitarismimärk, millega hoobelda (mis samas ökokapitalistidele kenasti sisse toob), vaid viis, kuidas vähendada sõltuvust rahamajandusest. Oma maapinnal iseehitatud või renoveeritud majas elamine ning oma toidu kasvatamine ning mis veelgi parem, ka jätkusuutlik elustiil ilma vee- ja elektrivõrguta on kindlasti elutervem alternatiiv laenukoormatesse mattumisest, stressist, steriilsest linnaelust ning halvast toitumisest tingitud hullumeelsele ja kahjulikule elustiilile.

Nende kahe punkti vahel eksisteerib küll terve kontiinum ja mitte igaüks ei saa teha täielikku siiret täiesti tsiviliseeritud elust täiesti maalähedasse ellu, küll aga on alati ruumi oma elus teha positiivsemaid muudatusi ja leida endale sobivamad viisid. Ka läbilõhki linnainimene võib oma elu ümber korraldada vähem stressavamaks, rohkem tervislikumaks, säästlikumaks jne, ilma et ta peaks kolima maale, mis ei pruugi olla sobivaim keskkond tema jaoks. Kui Henry David Thoreau kirjeldas, kuidas õige filosoof peaks lisaks huvitavatele mõtetele julgema elada ka huvitavat elu, siis ma ei usu, et ta lootis näha leegionitäit inimesi tema Waldeni eluviisi imiteerimas. Julgus mõelda ja elada huvitavalt nõuab ikkagi teadlikkust sellest, mis isiklikult kõige sobivam on.

Imandra Lake - Seesamseesam

2010-09-18T09:15:00.004+03:00

Pia Fraus oli eelmise kümnendi üks tähtsamaid nimesid Eesti indirokis. Neil õnnestus leida mõningast tähelepanu ka välismaal ja mängida ka koos mitme tunnustatud indi-nimega, nt. Piano Magic ja Ulrich Schnauss. Arvamusi selle bändi kohta oli seinast seina, kriitik Blake Butler (All Music) näiteks kirjutas Pia Frausi teise albumi "In Solarium" kohta, et bänd on suutnud edukalt taaselustada shoegaze'i kõitvama poole. Negatiivsemalt meelestatuile tundus eelmise kümnendi sees neli plaati ilmutanud PF aga oma indi-iidolite isikupäratu jäljendajana.

2009nda aasta lõpus ilmus aga 3Pead kollektiivi koostatud kogumikalbum "Eesti Pops nr 1", läbilõige Eesti värskeimast alternatiivmuusikast. Bändiliider Rein Fuksi heliloome oli ka esindatud, küll aga mitte enam PF nime all. Kogumikul ilutses lugu pealkirjaga "Ilus Aeg", esitajaks märgitud Imandra Lake. Paistis välja, et Fuksi ja Eve Kompi uus projekt laulis erinevalt ingliskeelsest Frausist eesti keeles. Tekkisid küsimused, et kas esiteks on Fuks loonud eestikeelse kõrvalprojekti ja teiseks, mis saab Pia Frausist endast?

Tänaseks on selge, et Pia Fraus on lakanud olemast. Raadio 2 saates "Muusikanõukogu" andis Eve Komp vastuse, et bänd lihtsalt vajus ära lõpuks. Selles valguses pole Imandra Lake mitte PF'i kõrvalprojekt, vaid jätkuprojekt. Pealtnäha jätkab Imandra Lake eelmise bändi shoegaze-rida, mistõttu küünikute meelest on saund endiselt My Bloody Valentine'i, Pale Saintsi ja Slowdive'i faksiimile. Samas võib julgelt öelda, et küünilisus on selgelt vale mõtteviis "Seesamseesamile" lähenemiseks.

Prominentseteks kõlavärvideks pole enam efektirohke sudutav kitarr ja sellele sekundeeriv kosmiline sünt. Helipilt on muutunud selgemaks, otsekui kristallselge [Venemaal asetseva] Imandra enda järveveena peegelduvad vastu akustilised kitarrid, klaver jm. pillid. Fuksi ja Kompi vokaalne keemia on muutunud üha peenemaks ja nende põimutud lauluhäälte tekstuur juba äratuntavaks Fuksi firmamärgiks.

Mis veel enam, pealtnäha Imandra Lake'i nõrkusena tunduv liigne heliline sarnasus shoegaze'i legendidega on osatud sedapuhku tugevuseks keerata. Mõned lood, nagu näiteks "Liugle Liugle", "Ole Mu Laev", "Puhangus" jmt sugereerivad tegelikult uut sorti folk-muusikat, millel pole mitte midagi ühist folkmuusika tavapärase kujundiga. Ning nende kaver Johansonide laulust "Külm" on osatud panna kõlama oma seitsmeminutilises kestuses pigem hüpnootiliselt, kui et tüütult. Hea sooritus. Imponeerivalt mõjub ka bluusivormi võttev "Igane", mis sobib plaati lõpetama ülihästi.

"Seesamseesamit" võib üldjoontes lugeda õnnestunud plaadiks, sest kingapõrnitsemis-šabloon on siin selgelt kasutatud atmosfääri loomise eesmärkidel. Ja tulemuseks on omamoodi indi-folkalbum, mis võib kõlada psühhedeelselt ja mõjuda narkootiliselt sooja muusikana. On igati sobiv, et lauldakse eesti keeles, sest Fuks ja Komp kõlavad üha vastuvõtlikumana oma kodumaise muusikalise pärandi osas. Kindlasti võib sellelt post-Pia Fraus projektilt veel huvitavat muusikat oodata. (Hinne: 4)

Arvustus ilmus täna Postimehes.

Maria Faust - Warrior Horse

2010-09-17T09:30:00.005+03:00

Saarlannast saksofonist-helilooja Maria Faust alustas heliloome ja bändijuhtimisega juba oma õpingutee alguses Taani Rütmikonservatooriumis. Tänaseks juhib feministliku suunitlusega Faust oktetti, mille ülejäänud liikmed on skandinaavlastest mehed, üks nendest isegi tema abikaasa. Aegade jooksul varieerunud koosseis, mis samas jäänud üldjoontes püsima kaheksaliikmelisse puhkpillid+rütmigrupp formaati, on andnud kontserte üle Euroopa, aeg-ajalt ka Eestis. Kaks aastat tagasi ilmus okteti esikplaat „Bitchslap Boogie”, mis võttis kokku senise loomingulise paremiku ja sai positiivset vastukaja nii Eesti kui ka välismaa jazzipressilt.

Vahepeal on Faust kirjutanud hulganisti uut muusikat, muuseas ka „Kontserdi jalgrattale ja orkestrile”. Osa viimasest jõudis ka okteti repertuaari, uusi lugusid esitati muuseas ka 2009. aasta „Jazzkaarel”. Peagi alustati uute kompositsioonide salvestamist ja nüüdseks on töö vilja kandnud teise kauamängiva „Warrior Horse” näol. Teise plaadi ilmumisega tekib paratamatult küsimus, kuidas seda eelmisega võrrelda. Kas on tegemist edasiminekuga või jääb see liialt debüüdi varju?

Esimesel kauamängival tundus lisaks progressiivse bigbändi traditsioonide väärikale jätkamisele olevat ka feministlik statement: et üks naine (ja pealegi eestlanna) suudab kirjutada avangardset jazzmuusikat ja keerukaid seadeid ning juhtida üsna suureliikmelist välismaa meeste koosseisu. Maria Faust oli jazzimaailmale oma sõnumi edastanud jõuliselt ja kindlalt. Nüüd, kui ansambli publik on jõudnud selle teadmisega harjuda, eeldaks ühest küljest Fausti heliloojavõimete ja teisest bändi kokkumängu küpsemist.

Oktett ei valmista pettumust kummastki otsast. „Warrior Horse” esitleb Fausti heliloojatalenti väga hästi, märgata on rohkem klassikalise muusika mõjutusi nii harmooniates kui ka seadetes. Hästi tõuseb esile eriti „Kraft’i” leinameeleolu. Tõsistele, ajuti ka läbi komponeeritud paladele on plaadil ka omaette meeldiva kontrastina ehtne bluusipala. „Mingus Presto” sündis küll loomingulise kompromissina, sest grupp kutsuti esinema Eesti Televisiooni ja vaja oli midagi natuke vähem abstraktset. „Mingus Presto” irooniline blues-fraseering on tänu oma puhkpillisaundile ja free-jazzkalduvustele sellegipoolest äratuntavalt Maria Faust.

Kui eelmise plaadi improvisatsiooniline külg tundus tihti liialt kaootiline ja laialivalguv ning komponeeritud osad ja impro teineteisest liialt lahutatud, siis sedapuhku on need aspektid omavahel peenemalt integreeritud, improvisatsioonid on ka sihipärasemad ja rohkem paigas. Hea näide on „Adagio”, mis areneb Michael Nymanlikest matusemeeleoludest üsna subtiilselt lugu lõpetavate katartiliste altissimo-kriiseteni. Samuti tasub kõrv peal hoida erinevatel puhkpillisoolodel, nt „Pastorale Moderato” agiteeritud trompet või „Krafti” üha närvilisemaks kiskuv tenorsaksofon.

Maria Faust ühes oma muusikutega on teise albumi väljakutse edukalt vastu võtnud. „Warrior Horse” on plaat, mida helilooja võib selle teravuses, subtiilsuses ning meisterlike kompositsioonide-seadete ja tuliste improvisatsioonide integratsioonis auga pidada oma visiitkaardiks.

Arvustus ilmus täna kultuuriajalehes Sirp.

"Ratatouille" saamislugu

2010-09-09T21:17:00.003+03:00

Embeddin taaskord seda intervjuud Ervini ja Andresega. Siin lühidalt seletatud video põhikontseptsioon ja idee. Mina eks-liikmena aga võtan enda peale selle, kuidas see kompositsioon ise sündis.

13. jaanuril 2009 sain Ervinilt meili. Attachmendis oli fail, mille kohta oli infoks, et üks lugu, mis ta üksinda tegi, et võtta käsile oma sooloprojekt. Tahtis teada minu arvamust. Kuulasin seda lugu ja ohoo, päris huvitav. See oli rohkem siuke elektroonilisem asi, isegi technolikum. Puhas tantsumuusika. Aga rütm oli päris vinge, mul kohe tuli meelde Caribou, eriti lugu "Brahminy Kite". Tolle loo saund on küll vähe teistsugune võrreldes Ervini saadetud konventsionaalsema techno-fooniga, aga rütmifaktuur on suht sarnane. Ma ütlesin, et täitsa nitsevoo asi.

Tõsi küll, võttis aega, enne kui ma taipasin, mis sinna lisada. Ma ainult kujutasin ette, kui vingelt see võiks kõlada, kui seda laivis teha kahe trummariga (ja Caribou on ju ka laivis topelt-trummikoosseisus). Idee oli igatahes hea. Erviniga on nii, et osad ideed on tal päris geniaalsed, aga osad jälle tunduvad natuke kahvatumad. Näiteks "Strange Commitment", eelmine singel on kohe kindlasti Dejavoodoo nõrgim pala, tavapärane sündipopikas, mis ilma Lõo vokita olekski täiesti suvaline lurr. "Ratatouille" (pealkiri, mida ma esialgu pidasin tööpealkirjaks, aga mis jäigi püsima) aga tundus olevat erilisem.

Enamus OFi muusikat on Ervini kirjutatud, julgen otse välja öelda nüüd. Siiski, osasid palasid võib pidada ka tõesti Ervini ja Erkki kollaboratsiooniks. Mis üldjoontes tähendab, et Ervinilt tulid akordid kas kitarril või klahvpillil, või siis elektrooniline taust ja minult tuli meloodia kas süntesaatoril või puhkpillil. Varajasemad näited on "Ujuv Viis", kus Ervini toonane tüdruksõber Sophie mängib minu noodistatud tšellomeloodiat, ja "The Hundred Days" koos kvindis harmoniseeruvate klarnetitega. Mõlemad on saundi mõttes siiski äratuntavalt veel vanakooli Flirt. "Ratatouille" siiski teine tera.

Niisiis, Ervinilt on põhi. 6. märtsi õhtul oma magamistoas võtsin kätte ja hakkasin salvestama. Võtsin puhkpilli kätte ja proovisin mõnede ideede jaoks mingeid käike genereerida. "Ratatouille" jaoks tuli otsekui lambist päris hea puhkpillimeloodia. Mängisin taskuklarnetit ja tegin midi-trompetit juurde, et proovida saundi brassimaks teha. Tagantjärele kuulates tundub selle proto-versiooni saund väga tuhm ja reedy, ning osad noodid on häälest ära. Ervinile vähemasti meeldis.

Kolm kuud hiljem, olles mais "Dejavoodoo" taustad live'is Ervini magamistoas lindistanud, sain ma meili teel palve osasid oma partiisid kohendada. Võtsin kätte ja tegin uued puhkpillid "Ratatouille" jaoks. Loobusin taskuklarneti-träkist, sest see oli liiga must ja mängisin kaks si-bemoll klarnetiträkki sisse, eraldatud teineteisest oktaavi jagu, sisse sulatasin veel flöödi unisoonis kõrgema klarnetiga, et saundi ümaramaks teha. Miditrompeti jätsin sisse, aga miksisin allapoole, kuna ma ei tahtnud, et steriilne midisaund liiga kõrva hakkaks. Lugu muuseas oli originaalis minuti võrra pikem, algust lihtsalt kordas vähe. Sinna lisasin veel ühe puhkpillirifi. Hiljem, ilmselt Andrese ettepanekul, lugu kahanes siiski kahe ja poole minuti pikkuseks versiooniks we all know and love. Päris alguses tiksutasin vähe cowbelli, aga see ei läinud kasutusse. Puhkpillid miksisin ise.

Hiljem lisas Ervin aga ise midi-pasuna juurde, ehk siis võlts-trombooni. Tulemus kõlab üllatavalt realistlikuna ja üldsegi mitte väga steriilsena. Siiski, midi-tromboon ei ole ikka seesama. Aga mis teha, ei tundnud toona ma brassimängijaid eriti. Albert Linntam, keda ma toona ainsa puhkpillimängijana teadsin, oli klarnetist ja eks häda pärast oleks saanud ka saksofonisti kuskilt, aga ma tahtsin just vasktorusid saada.

Olukord muutus kevadel 2010. Olin kuulnud Wrupk Urei uuest hornsection-heavy koosseisust, kus oli trompetist ja trombonist. Kuna ma olin parajasti ametis oma uue sooloplaadi jaoks lugude salvestamisega, põõrdusin Kaspar Ausi poole uurimaks, kas oleks võimalik kontakti luua. Sain Kasparilt meiliaadressid ja kirjutasin trompetist Mihklile ja trombonist Henrile. Nad mõlemad vastasid. Juhtus aga nii, et laivid hakkasid OFi jaoks pihta pärast kolm kuud vaikust ja ma ei olnud veel paika pannud oma lugude jaoks täpseid arranžeeringuid. Küll aga tuli mul ühtäkki mõte: küsiks Henrilt, kas ta oleks huvitatud OFiga laivis mängimisest. Ta oli.

Noodistasin kähku "Ratatouille" ja siis veel paar asja Noteflightis tromboonile. Ilmusime Henriga Ervini vanematekodu juurde. Proov toimus Superliustiku proovikas (vt. Terje Toomistu blogi). Mäletan, et kui Henri oli kiiresti "Ratatouille" käigu ära õppinud ja me esimest korda tausta järgi koosmängu harjutasime, siis oli mul totaalne jess, this is it tunne! Minu klarnet ja Henri tromboon, oktaav allpool, kõlasid ikka väga hästi kokku! Ma olin thrilled! Võin öelda, et Henri liitumine OFi kollektiiviga oli viimane kord, mil ma ansamblis tõesti õnnelik olin. Ehk siis bänd-abielus, mida võiks pidada tõusude ja mõõnade seeriaks, viimane arvestatav tõus minu jaoks. Mitte küll nii suur, et hoida ära vältimatut. Sest see oli ju seotud uudsuse faktoriga. Ent inimese õnn peab ikkagi tuginema kestvamatele ja vähem kuluvatele väärtustele. Aga see selleks.

Mitte ainult mina ei olnud uue trombonistiga rahul, vaid ka Ervin oli sillas. Viimaks ometi kõlas see lugu nii nagu kõlama peab. 9ndal aprillil oli kontsert, seal oli "Ratatouille" kontserdi highlight. Kaks päeva hiljem käis Henri Ervinil külas salvestama ja "Ratatouille" sai oma vajaliku vase-kvoodi lõpuks ometi rahuldatud ka stuudios.

Ja nii sündiski lugu, millest sai paljude lemmikpala uuel albumil, laivis tõeline stage-favorite ning loodetavasti Eesti Top 7 video teeb sest loost ka tõelise hiti. Oleks huvitav jälgida, kui hästi see instrumentaalikas ikkagi omaks võetakse. Nii et kui teile see lugu meeldib, kindlasti hääletage.

Caribou Vibration Ensemble live-salvestus!

2010-09-08T15:48:00.002+03:00

Pitchfork pakub kuulamiseks üht pala Dan Snaithi projekti Caribou bigbändiversiooni Caribou Vibration Ensemble äsja ilmunud limited-edition tour-only duubel-elpee pealt. Väga võimas versioon Manitoba (Snaithi eelmine nom de plume, enne kui the Dictatorsi punkrokkar Snaithi kohtuga ähvardas) loost "Every Time She Turns Around It's Her Birthday". Flööt, saksofon, topelttrummid, ühesõnaga see bigbändietteaste oli ilmselt võimas, kui audio järgi otsustada.

Kuulamiseks siit.

Pangad kui parasiitlikud institutsioonid

2010-09-08T11:52:00.003+03:00

McNeo blogis super postitus Swedbanki uue laenupoliitika kohta. Mis otse loomulikult paljastab, et pank kui institutsioon on tervenisti ülesehitatud kasumi teenimisele ja nad ei saa lasta mingitel masudel ennast põhja lasta, isegi kui see tähendab, et uue masu ajal läheb veelgi rohkem inimesi ise põhja. Mis on muidugi selge argument vältimaks laenamist. Targem oleks muidugi vältida niipalju kui võimalik vereimejalikke institutsioone, mis kasutavad küüniliselt ära inimeste sõltuvust rahamajandusest. Mis paneb mind mõtlema, et ehk peaks oma Swedbanki konto ära killima, kuna ma juba SEBga hiljuti liitusin (virtuaalkrediitkaardi tegemise võimaluse pärast, pean tunnistama). Või võib ka SEB-lt sarnaseid jõledusi oodata? Tont teab.

Bänd kui sobimatu abielu - minu metafoorilisest lahutusest paar sõna

2010-09-08T10:30:00.000+03:00

Alguses oli Opium Flirt duo. Ervin Trofimov ja Erkki Hõbe.

And then there were three. Lisandus Andres Lõo. Sündis plaat Dejavoodoo ja toimus palju kontsert-esinemisi üle Eesti...

...and then there were two. Taaskord.

Tabavalt on öeldud, et uus Opium Flirt. Ja on ütlematagi selge, kelle arvelt kokkutõmbumine toimus.

Mõne jaoks on see kõik ehk üllatav, aga ma nüüd teen ausa ülestunnistuse lõpuks ometi. Tegelikult olen ma OFist lahkumise mõtteid juba vähemalt paar aastat haudunud. Põhjus on see, et ma pole kunagi olnud eriti õnnelik selles bändis. OF'is olen ma alati saanud tegelikkuses vaid piiratud hulgal loomingulist eneseteostust ja mulle on alati tundunud, et minu ja Ervini vahel on teatud muusikalised ja loomingulised lõhed, mida raske ületada.

See, et me üldse alguses kokku sattusime oli selgelt out of necessity. Ma puutusin Erviniga esimest korda kokku 2003 veebruari lõpus (olin toona HTG abituuriumis), kui olin vaid kaks kuud trumme õppinud. Kedagi teist ei olnud võtta, ma olingi ainuke, keda Ervin suutis leida peatselt kuklasse hingava noortebändi konkursi jaoks. Pealegi tundusime teineteisele olevat ainsad, kes vähegi tahtsid muusikaliselt midagi teistmoodi teha.

Paraku tekkis bändi tegema hakates tihti jamasid tänu sellele, et Ervin oli klassikalise taustaga ja seega äärmiselt kompetentne muusik. Mina aga olin trummide peal algaja. Igatahes oli mul alguses raskusi oma partiide mängimisega salvestustel. See pingestas meie suhteid kõvasti. Ma tundsin ennast alaväärsena ja isegi nõrga lülina. See kõik lõpuks kulmineerus sellega, et albumil Saint European King Days oli kõva portsjon lugusid, kus Ervin mängis üksinda kõik ise sisse. See oli tõeliselt masendav hoop. Minu ainus viis sest üle saada oli hakata ise kodus salvestama. Ja nii saigi alguse minu sooloprojekt viis aastat tagasi. Olin oma esimeste ideede üle päris uhke ja mulle tundus, et tagala on kindlustatud, juhuks kui Ervin peaks moodustama täiesti uue koosseisu.

Vahepeal läks Ervin pooleks aastaks Eestist ära. Võtsin ennast kätte ja parandasin oma trummimänguoskusi väheke. Mul hakkas ka huvi tekkima puhkpillide vastu. Alustasin kõigepealt plokkflöödiga, kuni aasta hiljem kolisin juba ristflöödi peale üle, sain pillimeistrilt Aare Nõmmilt päris korraliku Yamaha pilli soetatud. Siis sain Ervini soovitusel soetatud uhke Korg Kaoss Pad 2 efektiprotsessori ja see oli päris kõva asi oma efektide ja sündisaundidega, mida sai touchpadi peal kontrollida.
Tulemuseks oli see, et mul õnnestus edaspidi OFi saundi vähe huvitavaks muuta oma flöötide ja live'elektroonika lisamisega. Ja minu huvi uute pillide õppimise vastu ei jäänud tingimata veel seal pidama! Igatahes mu alaväärsuskompleks kadus ja mulle hakkas tunduma, et lõpuks ometi suudan ma ka OFi panustada midagi. Ja nii järgnes OFi ajaloos päris hea periood, kuhu jäid Vibratsiooni sessioon ja mitmed unustamatud kontserdid, osad neist said isegi salvestatud ja kasutatud Tehislennu CD peal. 2006-2007 on siis igatahes minu lemmik OFi periood.

Samal ajal paralleelselt ma salvestasin kodus oma lugusid ikka edasi ja edasi. Varasemad ideed lõpuks koondasin kogumikule Formations, mis sai üllatavalt hea vastuvõtu osaliseks, kui ma lõpuks ometi 2008ndal aastal oma sooloasjaga eestlaste ees lagedale julgesin tulla. Samal ajal oli OFi tegevuses aga suur auk, kui mitte arvestada Õunakuu avaldamist. Ja siis hakkasin esimest korda mõtlema, et tegelikult olen ma arenenud sootuks erinevas suunas võrreldes oma bändikaaslasega. Et tegelikkuses me ei sobi ja meil jäävad alati püsima teatud loomingulised erimeelsused. Kuulates mu soolostuffi kõrvuti OFi loominguga pole ilmselt raske mõista, miks.
Ma tahan olla helilooja, aga paraku ma sain aru, et suurem osa minu omi ideid ei ole võimalik bändi kontekstis rakendada. Kui midagi üldse omaks võeti, siis pigem lihtsustatud või muudetud kujul. Järgmised kaks aastat vaagisin seda OFist lahkumise mõtet nagu kuuma kartulit. Võibolla ma olin liiga arg, et kohe tunnistada seda, et oleks aeg edasi minna ja jätta vana bänd seljataha. Või siis ootasin ma lihtsalt õiget stiimulit, kinnitust, et mu sisetunne ei peta mind. Igatahes see stiimul ei jäänud tulemata.

2009ndal aastal aga hakkas uue plaadi tootmine juba muutuma tegelikkuseks. Suund hakkas liikuma rohkem elektroonilisemaks, isegi tantsulisemaks. Siin tuli mängu Andres Lõo, kellelt Ervin alguses lootis natuke abi uue albumi realiseerimisel. Aga juhtus nii, et Andres sattus selle uue muusika sisse kohe nii sügavale, et lõpuks ta tegi tekstid enamikele lugudele ja hakkas siin-seal ka Ervinit suunama ja uusi palasid oma nägemuse järgi ümber kujundama.

Detsembris avastasin enda jahmatuseks, et Andrese käe all olid osad ka minu kontributsioonidest uue albumi jaoks saanud kärpida. Näiteks loost "Dejavoodoo" (pre-Andres Lõo versioon siin esimese kolme minuti jagu) nõudis ta klarnetisoolo eemaldamist, sest talle tundus see "liiga Rinneradio". Mis oli tõsiselt jahmatav, sest esiteks ma seda bändi ei kuula ega fänna üldse, teiseks tundus see implitseerivat, justkui oleks minu partii olnud kuidagi ebacool. Kolmandaks, ma pidin alla neelama teadmise, et tegelikkuses ei sobi ma ka Andresega eriti.

Minu arvamus temast igatahes siis natuke teisenes. Seda enam, kui ta 11nda detsembril Von Krahlis Eesti Pops preseka raames minu sooloetteaste kohta andis hävitava hinnangu: "igav oli". Andres paljastus mulle minust kõvasti ekstravertsema ja rohkem trenditeadlikkusele rõhuva inimesena. Mitte et see oleks kurjast, aga kas mulle sobiks sellisega koos bändi teha? Igatahes Opium Flirt oli lõplikult lakanud olemast minu dream-band.

Siis tulid esimesed kontserdid Dejavoodoo kavaga, mis olid siiski päris toredad endiselt. Laivis mängimine polnud sugugi paha, ma olen alati armastanud laivis esineda rohkem, eriti Opium Flirdi puhul. Pärast meeldejäävat ülesastumist Tallinn Music Weekil märtsi lõpus oli meil kohe kohtumine "leibelivellodega", ehk siis kollektiiviga 3Pead, kes soostus Dejavoodoo välja andma. Miitingu käigus sai selgeks, et materjal vajab veel nats lihvi. See andis mulle stiimuli proovida natuke oma ideid sisse nihverdada.

Näiteks oli loos "Parade In Chimes" üks auk. Selle täitsin ma ühe oreliakordi-progressiooniga. Hiljem lisasin ka natuke pasunaid, abiks oli ka hiljuti Kaspar Ausi kaudu loodud tutvus Wrupk Urei trombonisti Henriga. Samuti lisasin ühe miniatuurse orelipala loo "64 Crayons" lõppu sinna kohta, kus enne haigutas ambient-saundide kõrb. Ostsin juhtumisi ka ühe virtuaalanaloog-süntesaatori ja see leidis kasutust loos "Corsica". Minu viimane salvestussessioon OFi jaoks toimuski 10ndal aprillil loo "Corsica" jaoks oma sündiga. Sessioon tuli küllaltki pingeliselt, sest Ervinil olid jällegi omad ideed, mis päris minu omadega kokku ei läinud, ma pidin oma lähenemist suuresti ümber kujundama, et ta rahule jääks.

Neli päeva hiljem oli Ervin valmis hakkama miksima materjali. Kui ma kuulsin esialgseid mikse, siis ma ei olnud rahul. Eriti jahmatav oli see, et "Parade In Chimesi" kesk-puhkpilliteemast oli pool meloodiat ära kustutatud. Minu kompositsioon kompositsiooni sees oli kohitsetud-pedereeritud. Ja minu partiid teistes lugudes olid madalamaks miksitud. Siis sai mu mõõt täis ja nii ma mõned päevad hiljem kogu seda jama seedides otsustasingi, et astun ansamblist Opium Flirt lõpuks välja. Andsin kõigest ka teada otse loomulikult.

Siiski, ma sain aru, et ehk on vaja leida ka asendaja mulle ja 3Pead vellod olid mu ülestunnistusest täitsa jahmatunud, et mis nüüd saab, kas bänd tõesti laguneb. Ma tajusin empaatiliselt seda asendaja leidmise muret siis, kui ma Portugalist sain teada, et samal ajal oli Ervin kaalunud Dejavoodoo presekaks nii Terje Toomistut kui ka Kasparit klahvpillidele asendama, lõpuks võttis kampa ikkagi Sander Haugase Superliustikust (kes OFis oli varem akustilist kitra tinistanud, vt. Tehislend). Ja terve torudesektsioon oli platsis, ei vähem kui kolm poissi tromboonil, saksil ja klarnetil.

Portugalist naastes, olles kogu selle bändivärgi üle korduvalt edasi mõtisklenud, ma andsin teada, et teen suvised laivid (või kui soovite, suvetuuri) ikka kaasa, andmaks aega Ervinile otsustada, mis koosseisus OF edaspidi jätkab. Tuuritasime siis põhitriona, pluss erinevatel laividel ka torumeestest vähemalt üks ekstra pillimees. Peale Henri oli Albert, keda ma juba teadsin varasemast ajast, esimene laiv oli 2007ndal aastal EKAs, siis mängisime koos lühikest aega Wrupk Ureis (minu esimene horn-sectioniga mängimise kogemus üldse) 2008 suvel ja lõpuks 2009ndal aastal Opiumiga short-lived topelttrummi-kvintetis (koos Kulpaga teisel komplektil). Täiesti uus poiss oli saksofonist Tanel. Temaga mängisin lõpuks koos kahel viimasel laivil, Põlvas ma mäletan, et kontserdi lõpus tekkis isegi siuke huvitav väike klarneti-altsaksi kahekõne. Noorte andekate improvisaatoritega on alati lust mängida. Kui ma peaks kunagi ajama kokku bändi torudesektsiooniga, siis tean, keda kutsuda. :)

Lõpuks sain teada, et Ervin ja Andres jätkavad kahekesi. Puhkpillimehed muidugi endiselt live-külalised. Ja nii ma siis olengi siin, bänd, mis oli nagu abielu, lõppes minu jaoks ikkagi lahutusega või vähemalt pereheitmisega. Mis samas oli ilmselt long-overdue, arvestades, kui palju oli ikka seda närvesöövat nässerdamist. Probleem oli ikka selles, et ma ei sobi praeguse duoga kohe absoluutselt, ei loominguliselt ega ka emotsionaalselt. Nad on head muusikud, aga kui ikka asi ei toimi, siis ei tasu kivist vett pigistama hakata. Samas omavahel klapivad Ervin ja Andres hästi, nii et tuult tiibadesse!

Edaspidi ma tahaks bändi teha ikkagi nendega, kellega koos on rohkem seda tõelist empaatiat ja üksmeelt. Robert Wyatt sai sarnase õppetunni, kui ta lõpuks Soft Machine'ist välja lendas pärast loomingulisi erimeelsusi ja bändisisest saboteerimist (ja kuidas ma Wyattiga end samastada oskan). Sealt edasi on ta ainult oma tõeliste semudega koos mänginud. Loodan ka enda jaoks leida neid häid kamraade. Üksinda mängimisega on ikkagi teatud oht ennast nurka mängida ja seega ma leian, et kui mulle peaks sülle langema võimalus teha sobivama partneriga koostööd, siis kasutan kindlasti ära!

Vaiko tuututas 2006ndal aastal oma Eliidi projektiga lagedale tulles kõvasti, et bändivalem on surnud ja bändis peab paratamatult tegema kõike lihtsustatult ja et pole võimalik, et sa võid võtta näiteks loo "Pedajas" ja leida viis inimest seda harjutama. Taoline jutt on ju tegelt umbes sama, mis öelda, et abielu takistab olemast vaba ja see mandub lõpuks üheks ulgumiseks ja hammaste kiristamiseks. Bändi- ja abieluvalem ei ole iseenesest kurjast, vaid lihtsalt äärmiselt tundlik. On viga luua liite vaid nendega, kellest oleks meile kasu või kes tunduvad väärtuslikena. Kõik need jutud, et kompromisse peab tegema või inimesega peab õppima elama ja peab vaeva nägema ja et kõik see nässerdamine tuleb kasuks (kuula Areaali saadet) on valed! Mõlemat tüüpi liitu saab tegelikkuses aastakümneteks sõlmida vaid õigete inimestega.

Multiphonic Rodent - Antenna Tendencies EP

2010-09-04T16:33:00.003+03:00

Laadisin just üles EP eelmise aasta lõpust kuulamiseks SoundCloudi.

Just uploaded an EP called Antenna Tendencies from late 2009 for streaming on SoundCloud. Enjoy!

Composed, played, produced and designed by Erkki Hõbe.
© ℗ 2009 Multiphonic Rodent

Blogisoovitus: The Middle Finger Project

2010-08-19T15:53:00.002+03:00

Blogi autoriks naisterahvas, kes näitab keskmist sõrme keskpärasusele ja konformsusele ja kirjutab arvamuslugusid, mis seavad kahtluse alla kogu selle "rahvatarkuse", mida me pimesi järgime. Väga selgelt ja julgelt esitatud mõtted.

Küsitlus Trubetsky kohta üleval

2010-08-09T13:03:00.003+03:00

Tegin siis ühe polli ka esimest korda. Ehk siis, kes siia blogisse satub, paluks hääletada, kuidas on muutunud sinu suhtumine Trubetskysse. Kas oled lakanud olemast fänn, pole kunagi olnudki või oled ikka edasi fänn.

R. Stevie Moore - You Can't Write A Song

2010-08-08T13:27:00.002+03:00

Sitaks hea ikka. Ja väga väga freaky, Zappa oli R.Steviega võrreldes täiega square ikka. Kellegi kohta, kes (enese)irooniliselt laulab, et ei oska laulu kirjutada, kirjutab ta ikka väga andekaid ja kohati keerukaid viise (challenge on välja mõelda, mis kuradi taktimõõdus/mõõtudes need salmikohad on). Aga et see mees on nii tundmatu, on tõesti traagiline. Vähemalt Ariel Pink on juba mingit edu saavutanud. Et see mees aga endiselt edasi paneb, näitab vist, kui väga ta armastab muusikat teha. Ja see ongi armastus, et sa talud selle nimel ka tunnustuse puudumist või isegi vastuseisu. Sest Vaiko sõnul on R.Steviet pidevalt mõnitatud selle eest, et ta ei oska laulda, et ta on mingi imelik weirdo ja tema saund on nii sitt bla bla blaa. Aga kes ütles, et elu on õiglane üldse kellegi suhtes, rääkimata siis tundlikest loojanatuuridest.

Siin vist R. Stevie Moore'i üks tuntumaid laule. Oskaks ma vaid laulda, tunne, mida paljud muusikud on vist tundnud, mina tihti kaasa arvatud. Nii et R.Stevie ei ole mitte mingil juhul failure, kui ta kas või ühelegi inimesele hinge läheb ja "I Wish I Could Sing" on kindlasti läinud.

Mis see üldse kellegi asi on, mis parteisse keegi astub?

2010-08-05T22:36:00.002+03:00

Masendav on lugeda, kuidas jälle tehakse suurt numbrit sellest, et keegi on Keskerakonda astunud. Nüüd siis Tõnu Trubetsky. No tõesti väga vana ja katkine plaat juba, aitab! Who cares, igaühe oma valik. Mis õigusega üldse keegi ette kirjutab, mis erakonda tohib astuda ja milisesse mitte? Miks ei tümitata mitte kedagi näiteks Reformierakonda astumise eest, ei tea? Ei näe ühtegi põhjust, miks Keskerakond on halvem mõnest teisest parteist. Enamasti on kõik poliitporno. Valimistel ehk on veidigi mõtet valida sotsdemmide poolt, aga muidu on see poliitika ikka üks räpane mäng. Aga partotsiidi teostavas meedias tehakse nägu, nagu oleks ühel kindlal parteil räpasuse osas monopol.

Üks kevadine improvideo Telliskivi Loomelinnakust

2010-08-05T21:34:00.004+03:00

Plink Plonk - pildid

2010-08-02T13:55:00.006+03:00

Opium Flirdiga laval

Heikki Leis tegi otsa lahti ja laadis oma fotogalerii Plink Plonkilt üles. Ehk tuleb pea lisa ka Aronilt. Täitsa mõnus üritus oli, mulle väga meeldis Seeland. Nad on laivis isegi paremad. Pea sama hea kui Stereolab, ainult et Seelandil pole ühtki päris analoogsünti laval. Need hevimad bändid, keda kõige enam kiidetakse, samas olid liiga valjud, eriti see belglaste ansambel. Rootslaste india-indie ansambel oli ka täitsa mõnus, aga need hüüded/karjed mis iganes lugude sees käisid närvidele, instrumentaal oli fain. Klahvkamehel oli mingi Korgi orel kahe registriga (umbes midagi sellist) ja siis täpselt sama Vermona sünt, mida ka Kaspar Aus kasutab. Ju tüüp siis käis kuskil endises idablokis endale pille hankimas. :)

Käisin natuke ka Plink Plonk klubis aftekal. Nägin Popidioti ja mõtlesin, et no kurat, see "Mängin Sulle Muusikat" on siiani parim asi, mis nad teinud on. Ehk oleks eesti keeles laulmine sobiv suund, niikaua kuni nad inglishit panevad, jäävad nad ikka sinna 80ndate briti süntpoppi a la Human League või Duran Duran, kinni. Rahvast oli maru palju ja ilgelt palav oli sees, läksin sealt ära. Publikut jäi hullutama Toe Tag.

Ja siit tulevad ka Aron Urbi pildid!

Kuressaare, vanakoolipillid ja multiinstrumentalism revisited

2010-07-31T13:14:00.006+03:00

Mina Orpheuse basskitarriga.

Käisin just mitmeks päevaks külas Kristjan Jansenil Kuressaares. Minu muusikukarjääril on ta selgelt üks toredamaid tutvumisi, mis mul eales juhtunud ja temaga on olnud huvitav igasugustel teemadel arutada ja vahest ka musitseerida, kui võimalust on. Kuna tal oli mitu vanakooli instrumenti, siis otsustasin, et proovin osadel instrumentidel salvestada partiisid oma uute laulude tarvis. Proovisime ka natuke tema enda ideede peal jämmida. Seadsime üles Philicorda oreli, mis tegelikult põlise saarlase Maria Fausti oma, aga mida ta siiani pole leidnud mahti vedada Taanisse. Selle peale läks arvuti ühes midikontrolleriga Rhodesi saundi tarvis. Kappidele panime kõrvuti Polivoksi ja Faemi 1M sündid. Kasutuses oli ka elektrikitarr ja Orpheuse bass.

Kirjutasin enne, et ma vist pole bassimees. Samas, kui ma Orpheuse kätte võtsin, siis mul justkui tekkis sellega eriline side. Üks asi, mis oli eriti lahe, oli see, et sellega sai mängida kõrgeid partiisid päris puhtalt, vanaaegsetel ja odavamate bassidel tihti see jama, et kui kõrget nooti mängida, tuleb mingi plärin. Nii et kõlbab nii sooloinstrumendiks kui madalaks otsaks. Nii et vähemalt paari loosse tegin Orpheuse bassiga partiid, kus alul plaanisin üldse vaid sündibassi kasutada. Proovisin ka Polivoksi, millega saab päris huvitavalt noise'i teha, samas meloodiapillina on tal siuke hullult kiire vibrato nagu takjas küljes. Samas ma olevat kuulnud, et Polivoksiga pidavat saama nt flööte simuleerida. Nii et võibolla ma ei saanud pihta. Samas Faemi stringsündil see puhkpillilik analoogsaund on super, just nii nagu mulle meeldib.

Maria Fausti Philicorda orel on ka päris huvitava saundiga. Sellega saab mängida madalaid bassipartiisid ja see kõlab ikka eriti teravalt. Mulle meeldib klahvpille mängida läbi kärina, aga see orel ei vaja kärinat. Kuid proovisime ühe vanakooli fuzz-wahi vahele panna ja fuzz pani Philicorda kõlama eriti tapvalt!

Maria ise astus ka Kuressaarest (mis tegelt täitsa tore linn, kõik kiviviske kaugusel ja mõnus jalutada linnas, aga Maria sõnul talvel olevat siin maru igav) läbi ühes oma Taani sõbrannadega. Saime siis viiekesi veinibaaris kokku. Maria Faust Group on valmis saanud oma teise albumi Warrior Horse ja ta oli just Tallinnast tiraaži kätte saanud. Nii mulle kui ka Kristjanile andis ta koopia. Jazzifännid, hoidke alt, see septembris ilmuv plaat tõotab tulla kõva sõna!

On tihti tüüpiline, et ma vahest pusin teatud partiisid ikka hunnitu arv kordi teha, enne kui midagi üldse õnnestub. Kristjan käis välja huvitava mõtte: tasub harjutada teatud partiisid vähemalt kaks-kolm päeva enne, siis peaks kuluma salvestamisel võimalikult vähe teike, et linti saada. Ah et sellepärast ma mängingi laivis tihti paremini kui salvestussessioonidel! Mul on nende sessioonidega veel Opium Flirdi ajast igast jama olnud, ei saa mängitud rütmis ja pidevalt komistan. Saint European King Daysi sessioon näiteks oli absoluutselt kohutav. Mina olen seal peal vaid minimaalselt, suur osa tööst on Ervini tehtud. Samas tolle perioodi laividel ma kütsin täie jõuga trumme ja tundus, et sky's the limit. Tagantjärele tundub, et on ikka vaks vahe, kas üritad nullist mingit trummikäiku sisse peksta või harjutad mitu päeva ette ilma igasuguse surveta olla mikroskoobi all kas plaadil või lives. Proovi tegime OF'i varajasel perioodil, up to Tehislend ütleme, päris kõvasti.

Kuigi basskitarr võib tunduda liiga suur käes või laul tulla liialt kõvasti-valesti (ja kui sa veel juhtuksid samal ajal olema Olav Ehala bändis, siis tuleb lihtsalt keegi Jaak Joala ja pushib su ilma pingutamata minema, kui viidata ühele ajaloolisele pretsedendile), on see kõik ikka harjutamise asi. Bassi suuremad krihvid nõuavad kindlasti harjumist, enne kui tõeliselt rock-solid bassiliinid jooksma hakkavad. Ja eks ikka peab alguses ikka vähemalt natukenegi kraaksuma, enne kui laul kenasti välja tuleb. Nii et tunnen, et kui tahan, siis võin muusika osas teha mis iganes. Muide, nägin viimati unes seda, et ma mängisin trompetit. Pilli laenasin muide Maria Fausti bigbändi liikmelt, huvitav kuidas küll tema grupp mu unenäkku sattus. :)

Philicorda oreli taga.

Peatsed kontserdid

2010-07-22T11:01:00.003+03:00

24. juuli - Multiphonic Rodent Manatargaq festivalil Võsus, Lääne-Virumaal.
31. juuli - Opium Flirt Plink Plongil.
14. august - mõlemad projektid Uue Ajastu Festivalil, Põlvas.

Pilte eilselt Ganjapäevadelt Genklubis

2010-07-17T12:53:00.006+03:00

Ans. Kuma

Ans. Voog

Ans. Maikameikers

Vaiko Eplik - Mul on Hea

2010-07-15T21:32:00.002+03:00

Kuulakem Vaiko Myspace'ist lugu pealkirjaga "Mul on Hea". Mida seni oleme tundnud hoopis teises versioonis ulmelise instrumentaalpalana "Aelita". Kõlab nagu oleks sobinud nagu rusikas silmaauku neljandale plaadile. Ma muidugi eeldasin, et ehk on vokaal lihtsalt instrumentaalile juurde lisatud. Kuid hoopis unplugged-variant. Ei tea, kas Kosmoseodüsseialt tuttav backing track sai ennem valmis, ent siis otsustas Vaiko laulusõnad lisamata jätta või salvestas ta enne akustika ja alles siis, kui ta otsustas neid "ninnunännu" laulusõnu mitte plaadile panna, võttis kätte ja tegi loo "ulme"-variandi?

Endale meeldib muidugi instro-variant rohkem. Mitte et ma oleks armastuslaulude vastane, kaugeltki mitte, aga ma lihtsalt eelistan kraadi võrra atmosfäärilist space-rokkimist-trippimist rohkem. "Aelita" lihtsalt aktiveerib ajus mõnutundekeskused kohe eriti. :) Aga see vaid minu kaugeltki mitte objektiivne arvamus.

Muusikat iseehitatud instrumentidel: Yochk'o Seffer - "Trabla"

2010-06-30T23:14:00.002+03:00

Muusik-kunstnik Yochk'o Seffer on lisaks kõigele muule ehitanud ka oma instrumendid, skulptuuride moodi puhkpillid. Neid on erinevaid tüüpe, Seffer mängib "trablat", teine mängija "trombinat" ja kolmas "duplat". Sefferi instrument tundub olevat bassklarneti moodi kõla poolest, keskmise mängija pillil on vaskpuhkpilli (trompet, tromboon?) huulik ja kolmanda muusiku pill oleks justkui free-jazz saksofon või trompet nende kriuksude poolest. Kolmekesi tehakse siukest modernistlikku avangardi, kus sürrealistlikud toonid vastavad sürreaalse välimusega pillidele.

Blogisoovitus: The Professional Hobo

2010-06-26T16:04:00.003+03:00

Väljavõte Professional Hobo veebist

Soovitan kõigile reisihuvilistele lugeda üht põnevat blogi, mida peab 30ndates eluaastates naisterahvas nimega Nora Dunn. Kes juba neli aastat on elanud ilma palgatööta ja kindla aadressita. Ta kirjutab oma reisidest ümber maailma ja sellest, kuidas reisil olles hakkama saada, eriti mis puudutab rahalisi kulutusi ja ka rahateenimisvõimalustest. Mida ma eriti soovitan lugeda, on 8 abivahendit aitamaks reisida lõpmatuseni ja elada üürivabana. Kus siis Nora soovitab ja kirjeldab WWOOF'i, CouchSurfingut, Caretaker's Gazette'i ja teisi võimalusi, mis lubavad saada tasuta majutust, osad neist ka vastutasuks vabatahtliku töö eest. Olen Noraga ka meili teel suhelnud ja ta on hästi tore ja alati valmis andma praktilist nõuannet minusugusele algajale. Loodetavasti innustab see lehekülg ka teisi mõtlema rohkem reisimisvõimaluste peale, mis ei nõua rahaliselt pankrotti minekut.

Mõned fotod minust Portugalis

2010-06-25T19:49:00.006+03:00

Aitäh Guido!

Maad harimas

Miksimas oma uut muusikat Guido puhketoas. Minu kõrval on Ruby.

Klimberdamas. Väga kvaliteetne pill muide, midagi pole öelda.

Kukil Iris.