Ebaõnnestumisest

Minu hiljutine kontsert, kus ma esitlesin oma uut plaati "Astral Dance", oli ebaõnnestumine rohkem kui ühest küljest vaadatuna. Ühelt poolt olid tehnilised probleemid, esimese loo ajal tuli puldist low-freq undamist, mistõttu võttis ikka jupp aega, enne kui probleem lahenes ja ma sain alustada teise looga. Teisalt tuli seekord liiga vähe rahvast. Liiga vähe sellepärast, et saamata jäi vajalik tulu arvestades ürituse kulusid, mille katmise vastutus oli minu õlgadel. Ehk jäin põhimõtteliselt miinustesse seekord. Kahjuks. Põhjuseks muidugi samal päeval Von Krahlis toimunud kontsert koos Epliku, Chalice'i jt. artistidega Genklubi toetuseks, kuhu läks nii mõnigi inimene, kes oleks muidu võinud mind kuulama tulla. Nii et seekord kannatasin ebavõrdse konkurentsi pärast.

Aga...ei ütleks, et olin sellepärast hiljem kurb või masendunud. Endalegi üllatuseks, pigem sai mulle osaks hingerahu, mida ma polnud varem eriti kogenud. Kõik oli ühtäkki selge minu jaoks. Ma olin lõpuks ometi aru saanud, et ebaedu pole tingimata hirmus asi. Ja nii saingi üle hirmust ebaõnnestumise ees, mis oli mind tegelikult juba aastaid vaevanud ja mis mind oli pannud põdema ka mõned päevad enne kontserti, kui juba siis oli selge, et ega midagi eriti rõõmustavat tavaarusaama kohaselt ei maksa oodata.

Ebaedu pole alati hirmus, sest tihti võib see ka inspireerida. Näiteks minu raske katsumus looperiga, millega soundcheckis oli suht palju jamamist ja mis ka laivis kippus rohkete pealeloopimiste tõttu mürastuma tihti, pani mind mõtlema, milliseid võimalusi pakuks mulle see, kui ma edaspidi laividel rohkem arvutit hakkaks kasutama ja liiguksin rohkem elektroonilisemas suunas. Kui ma paneks looperi kõrvale ja teeksin ainult arvutiga lugusid, siis kindlasti asi oleks teistsugune ja isegi põnevam. Kasvõi Treeed kuulates ma mõtlesin, kui neetult lollikindel on arvutiga teha!

Pealegi, tegelt oli neljapäev Juuksuris omamoodi päris tore õhtu. Treee oli päris hea (ja oma õhtuse esinemistasu auga ära teeninud) ja Leemets hiljem avaldas ka tunnustust minu esituse kohta, hoolimata vigadest. Kohal olid ka mõned head sõbrad, kellega alati on tore koos olla ja ma sain tuttavaks Tarvo-Kaspar Toome (Lippajad) ja Pearu Helenurmiga Phloxist, kellest eriti esimene on ikka täitsa muhe sell. Neile väga meeldis mu muusika. Ahjaa, Raul Saaremets, sarnaselt Opium Flirdi konsale 15. märtsil 2006 (mille ka ise korraldasime ja kus publikut oli ka vähe), oli ka kohal. Pühendasin talle lõpuloo "Kevademantra", mille ma peaaegu oleks tegelikult välja jätnud, aga see oli mu esimene lugu, mida laiem eesti publik sai raadiost kuulda omal ajal (tänu Saaremetsa mängule Vibratsioonis), nii et see oli minu viis öelda aitäh.

Ma arvan, et läbikukkumise hirmust vabastas mind mitu asjaolu: esiteks, sisendasin endale, et ilmselt on see märk sellest, et võtab veel veidi aega, enne kui ma oma muusikaga mingit märkimisväärset edu saavutan, nii et ma lihtsalt pean andma aega, enne, kui mul endale tõeliselt nime teha õnnestub. Teiseks, ma olen lihtsalt omandanud aastate jooksul päris hea suutlikkuse oma irratsionaalsemaid uskumusi vaidlustada, või vähemalt nendega toime tulla. Kuna kas või näiteks Opium Flirdiga pole meil Erviniga veel õnnestunud pääseda tegema ühtegi kontserdit väljaspool Eestit v.a. kontsert Liepajas (kust on pärit Tehislennu CDl lugu "Intense Heat"), siis tihti olen ma mõelnud, et äkki me oleme sitt bänd vms. Aga nüüd ma vaid tean, et kartus läbikukkumise ees sünnitab tihti ebaterveid alaväärsustundeid, millel ei pruugi tegelikkusega mingit seost olla. Kõigile ei saagi meeldida. See, et mind vähe rahvast neljapäeval kuulama tuli, ei näita, et ma oleksin kehv muusik. Philip Glass omal ajal saatis oma ansambli esimese tuuri organiseerimise nimel välja 120 kirja erinevatele kontserdikorraldajatele ja sai tagasi vaid kuus vastust. Kuigi tänapäeval on Glass maailmanimi, oli omal ajal temalgi raskem. Aga teda ei heidutanud raskused ja aastaid pärast kõva vaeva oli Glass lõpuks endale nime teinud.

Kolmandaks: ma olen hakanud uskuma, et edu ja ebaedu on pigem suhtelised, kui et teineteist välistavad absoluudid. Ühel alal silmapaistvat edu saavutavast tegijast on alati keegi veelgi edukam. Ja vastupidi, teatud alal ebaedu ei tähenda veel, nagu oleks ebaõnnestuja üldiselt sündinud luuser. Läbikukkumises võib tihti olla ka midagi inspireerivat, ilusat, lõbusat või vähemalt õpetlikkugi. Tähtis ei ole see, et kas sa saavutad eesmärgi, vaid kui palju sa tegelikust olukorrast enda jaoks välja pigistad. Pealegi, kui edu on tihti saavutatud mingite räigete ohvrite toomisega, üle laipade minemisega, siis kas see on ikka õige edu? Ma ei ole üldse kristlane, aga ometigi see on valiidne küsimus, et mis kasu on inimesele, kui ta võidab terve maailma, samas aga kaotab iseenda? Ehk oleks parem olla tavamõistes ebaedukas, aga siiski ennast leida? Ma arvan küll, et hingerahu, õnn ja inimlikkus on tähtsamad väärtused, kui materiaalne edukus, staatus või saavutused. Kui mult küsitaks täna, mis on mu suurim saavutus, ma vastaksin ilmselt, et see, et ma vabanesin hirmust ebaedu ees, on juba isegi suur asi. Mida iganes ma võin tulevikus saavutada, on vaid meeldiv boonus.

Ebaõnnestumist olen kogenud ka inimsuhetes. Kui nii mõnigi inimene, keda pidasin toredaks ja huvitavaks tüübiks, osutus hiljem hoopis tigedaks küünikuks, kelle käest kõrvetavalt haiget sain. Kui tihti olen ma kirjutanud kellelegi teisele kirju, samas saamata üldse nendele vastust. Need on vaid paar näidet sellest, kuidas ebaõnnestumine inimsuhetes võib olla egole paras hoop. Lisaks on mind vaevanud kahtlused, et kas mul üldse õnnestub leida sobiv elukaaslane kunagi. Ma pole siiani seda sobivat leidnudki. Ja olen kindel, et ma kogen edaspidigi ebaedu nii suhete sfääris kui mujalgi. Kuid ma usun, et iga ebaõnnestumisega võib tegelikult õnnestumisele lähemale sattuda. Pole mõtet vaevata pead kahtlustega, et kas mul üldse läheb õnneks, kas ma leian õige elukaaslase, kas ma leian parimad sõbrad. Pigem tasub liikuda eluteel edasi ja olla valmis kõigeks, mis tuleb. Protsess võib teinekord olla põnevamgi, kui tegelik eesmärk.