Monday, July 31, 2017

Suvi Portugalis...

…polegi seni nii õudne olnud, kui ma ehk kartsin. Temperatuurid on olnud pigem 30, kui 40 kraadi ligidal. Tegelikult on ilm seni isegi päris hea olnud, arvestades, et eesti suvi on kaugelt jälgides tundunud päris jahedana. Mulle soojad temperatuurid isegi meeldivad, eriti siin, arvestades minu senist kogemust siin talus pigem talvisemal ajal. Kuumema ilmaga tulen toime, joon rohkem vett, käin jões ujumas ja proovin mitte päikesepõletust ega päikesepistet saada.

Pildil Mondego jõgi. Vesi on päris soe ja soojem, kui mõnes teises kohas oma 15-20km raadiuses. Seega meeldib.
Guido ja perekond maandusid just Portugali ja jõuavad piirkonda täna õhtul, nii et neil hakkab siis suvepuhkus siin pihta.




Pillide mängimisest olen pärast Tartu kontserti (all üks videoklipp)  enamasti aja maha võtnud. Välja arvatud trummid, mida ma olen juulikuus üksvahe harjutanud.

Saturday, June 10, 2017

Tagasi soojal maal

Portugalis tagasi juba alates neljapäevast. Tegin terve sõidu viie päeva ja nelja ööga ära. Marsruut riigipiiride ületamise osas oli muidu sama, mis varem, aga Saksamaale sisse sõitsin läbi Görlitzi/Zgorzeleci piirkonna, jätsin vahele Berliini seekord ja Prantsusmaa läbisin seni läbi lühemat marsruuti varasemast (otse Mulhouse'ist kuni Hispaania Iruni piirilinnani). Kokku tuli umbes 4100 km sõitu, ehk umbes 300-400km vähem, kui eelmised korrad.

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on


Peatus Leedus.



Käisin Prantsusmaal ujumas Angouleme piirkonnas olevas Saint-Yrieux järve äärde kujundatud rannas (ehk plan d'eau prantsuse keeles). Vesi oli juba päris soe. Sain aru, kui külm on eesti kevad seekord olnud.

Ilmad lähevad siin juba päris kuumaks. Kolmkümmend kraadi ja enamgi tulevast nädalast. Kõvasti tuleb niitma hakata.

Sunday, June 4, 2017

Viimane õhtu Eestis - Nõukogude Hipid ja Phloxi plaadiesitlus

Täna hakkan taas soojale maale sõitma. Seega eile võtsin viimast ja käisin kahel kultuuriüritusel. Tahtsin väga ära näha Terje filmi "Nõukogude hipid", aga ka Phloxi plaadipresekat Gennis, seega, kui välja kuulutati, et Phlox saab kontserdi lükata poole ühe peal öösel, siis oli selge, ei peagi väga ohverdama. Muidugi Tartu Popi ja Roki Instituudi kontsert jäi nägemata.

Hipifilm oli aga vägagi nauditav ja üsnagi mõtlemapanev. Arhiivimaterjalid, animatsioon ja intervjuud põhiliste tegijatega nõuka hipiskeenes ühes psühhedeelse rock-muusikaga raudse eesriide tagant andsid päris paeluva terviku.

Phlox on alati sama, alati teistmoodi. Omale rajale jääb see bänd kindlaks, aga muudatusi võib esineda näiteks instrumentatsioonis. Zilmeril oli väga põnev komplekt: tommide asemel rototomid ja ta kasutas pretsedenditult (vähemasti selle reporteri jaoks siis) elektroonilist perkussiooni. Mängis isegi poolelektroonilise trummisoolo ühe loo sissejuhatuseks.

Kalle mängis pea eranditult sopransaksofoniga. Paaris seniavaldamata loos kasutas ta oma puhksüntesaatorit. Kui veel arvestada Kristo üht efektirikast soolot, siis põhiliselt tegidki elektroonikat trummar, puhkpillimees ja kitarrist, Pearu mängis ainult Rhodesi. Muidu olid lood "Keri" pealt ja meeldiva üllatusena oli "Talu" albumilt "Augustin". Zilmeri kompositsioonid "Talu" pealt on ehk üks faktor, miks ma aastal 2014 kriitikute küsitluses Eesti parimate albumite selgitamisel mainisin oma isiklikus tabelis Phloxi suht kõrgel kohal - kolmandal kohal Röövel Ööbiku ja Epliku järel.

"Itku" jaoks oli kohal Jakapi ja kuigi lugu sai ehk veidi kiirustades mängitud, see, mis Jakapi teeb, on ikkagi geniaalne. Lutsoja elektriviiul oli ka meeldiv täiendus soolopilli näol.

Lisalugu oli "Käsi". Hullult hea, nagu ikka. Ostsin "Keri" vinüüli ka. Nii et on ka eesti muusikat, mida vinüülilt kuulata, kui soojale maale tagasi jõuan. Eile ostsin näiteks Gramophonetree poest Gennis Public Image Ltd debüütplaadi vinüülil ja Robi sõnul oli see väga heas konditsioonis. Andsin muide sinnasamma poodi ka oma uut albumit "Free Range Derangement", nii, et kel huvi on, võib sealt küsida.

Helenurm ja Prooso 
Zilmeri sett

Klein sopraniga

Klein, Zilmer ja Roots 
Klein EWIga

Liis Lutsoja

And last but not least: Roomet Jakapi

Saturday, June 3, 2017

Magasini Tänava Suvila avapidu 2 VI 2017

Pildistas Liisa, keda ma nägin üle pooleteise aasta, seni olime ainult FB kaudu ühenduses. Hea, et ta konsale tuli.
Eile mängisin oma Tartu kontserdi Magasini Tänava Suvila avapeol. Nagu ka Tallinna kontserdil, ma mängisin uue albumi Free Range Derangement otsast lõpuni, mängides kõik lood ilma pausideta nende vahel, nagu vanasti, siis, kui esitasin Luuperikontserti nr 1. See stiil on mingis mõttes distsiplineeriv, sest see nõuab kiireid muutusi pillide ja tehniliste sätestuste vahel. Muidu ma lihtsalt raiskaksin minuteid lugude vahel.

See tähendab samas ka teatud riske. Tallinnas Kelmis vedas mind kitarrijuhe alt, tänu millele mängisin ühes loos rütmikitarripartii asemel oreliakordid. Tehniliste viperustega tuleb arvestada, küsimus on selles, kuidas jamadest välja tulla. Sel kontserdil näiteks läks bassklarnet külma ilma tõttu peaaegu pooltooni võrra häälest ära. Seega otsustasin osad lood teha ilma capota kitarril ja teistes vahetada pillid soolode ja partiide esituses. Ka allesjäänud klarnetilugudes ma tõsiselt kartsin, et nüüd saab muidu meloodilisest ja tonaalsest muusikast avangardistlik mikrotonaalne puder ja kapsad. Viimase laulu lõpuosa kõlas kõige kahtlasemalt, aga pärast videost vaadates ei kõlanud asi ehk nii hullult. Pigem teeks enesekriitikat muude aspektide osas. Nagu Frank Zappal, veerandtoonimuusika territooriumile minek toimub siis, kui ma laulan! Kõige paremini tuli välja instrumentaal "The Inexpressible Qualities", millel oli lihtsalt eriti vahetu minek seekord.

Tartus esineda Uues Õues või nüüd Magasini Tänava Suvilas on seni minu jaoks töötanud. Huvitatud kuulajaid tundub olevat, mõned isegi tulevad kuulama pigem mind, kui Jaan Pehki. Viimase osasid lugusid ka kuulasin ja peab tõdema, et ma pean lugu headest lauljatest ja tekstikirjutajatest ja Pehk seda on. Need tugevad küljed on mul paraku kõige nõrgemad. Sellepärast mul ongi nii palju pille ja ohtralt kihte oma muusikas vaja, et kompenseerida!



Tallinnas aga Kelmis mängimine kinnitas, mida ma olin alati kahtlustanud: mängida ainsa eesti esinejana ja siis paari naaberriigi esinejaga (sedapuhku olid Kelmis üks Soome bänd, mis oli päris hea ja üks Läti bänd, kes on okei, aga mitte nii põnev, kui Ouu) ei tööta. Siiski oli vähese publikuhulga seas ka paar meeldivat üllatust. Mari Von Krahlist lõpuks sai tulla ka mõnele mu päris luuperikontserdile. Nägin ka Ervinit. Ja panin visuaalimeistri Sassi listi, ööbides tema pool järgmine õhtu, mis võimaldas mul Nevesise kontserdil käia.

Kontsertkava mõlemal kontserdil:

Normaalvariatsioon
The Inexpressible Qualities
Metsavalss
A Porta Verdadeira (True Door)
Malignant Narcissist
Trap Dance
A Curious Condition
Suured egod me ümber

Vaatasin ka Elizabete Balcuse kontserti Lätist. Ja see oli väga äge! Sämplid ja biidid kombineerusid laiv-luuperdamisega nii vokaalil kui ka flöödil ja ta kasutas ka puu- ja juurvilju muusika tegemiseks! Tundus, et need olid midikontrolleriks. Nii, et arvuti oli ka laval, aga seekord oli arvuti kombineeritud juurviljadega. Omapärane lahendus. Nii, et väga põnev tegija, ütleks kaht asja. Maria Minerva kõlab tema kõrval konservatiivselt. Ja seni nähtud Läti alternatiivartistidest on Elizabete Balcus minu jaoks vaieldamatult kõige huvitavam.

 
Pärast vahetasime plaate ka. Paistab, et Elizabete plaat on välja antud UK plaadifirma poolt. Ja see on väga lahedalt kujundatud kah! Elizabete sõnul tema enda poolt. Nii et väga andekas. Minu plaadikujundus on aktsepteeritav ainult DIY standardite kohaselt, nii et respekt igaühele, kel kujunduse peale reaalselt silma ja annet on. Kuulan plaati kindlasti niipea, kui saan.

Friday, May 19, 2017

Edmund Hõbe - Free Range Derangement



Väljastatud: 19 mai 2017

Kust saab: Bandcamp, füüsiline koopia plaadipoodidest Biit Me (Tallinn) ja Gramophonetree Records (Tartu)




Kontseptsioon: Kolmas osa triloogiast Art Disease. Nii Art Disease (2013), Indian Summer in Portugal (2015) kui ka käesolev sisaldavad vokaalpalu kõrvuti paari instrumentaaliga. Vokaaliga lauludes on kasutatud nii inglise ja eesti keelt, kui ka mõnda muud keelt. Uuel plaadil laulan portugali keeles laulus "A Porta Verdadeira". Kosmopoliitne joon. Art Disease oli isiklikuma laadiga ja süntesaatorikesksem, Indian Summer... oli ühiskonnakriitilisem ja näitab naasmist kitarrimängu juurde ja Free Range Derangement ühendab isiklikku poliitilisega ja põhipillistaatuses on 12-keelne Danelectro kitarr. Kasutanud olen ka Takamine 12-keelset akustilist kitarri.

Salvestatud: Novembrist 2016 aprillini 2017 Portugalis. V.a. "The Inexpressible Qualities" ja "Metsavalss", põhiosad tehtud Lätis ühel laagriplatsil maikuus.

Kronoloogia:

2016
Mai: Salvestan "The Inexpressible Qualities" ja "Metsavalsi" põhipartiid. Ka "The Milk Never on Time", mis jäi plaadilt kõrvale.

August: Kolin Portugali ja hakkan uusi ideid genereerima.

November: Teen trummid kolme eelmainitud laulu jaoks.

Detsember: Hakkan salvestama loope, millest lood kokku panna ja neile pärast peale ehitama.

2017
Jaanuar: Salvestan puhkpillipartiisid ja hakkan sõnu kirjutama.

Veebruar: Salvestan suurema osa trummipartiidest..

Märts: Salvestan vokaalid.

Aprill: Teen viimased trummid, vokaalid ja muud instrumendid. Salvestamine lõpeb 16. aprillil.

Thursday, April 20, 2017

Lahkume Portugalist

Guido ja mina just asusime teele pärast kaht nädalat koos talus. Pakkisime kaubiku asju täis. Klaver läks ka peale, sest Guido tahab seda Berliini.

Mistõttu ma pühapäeval tegin klaveripartiid ja võtsin viimast.




Panin mikri paika ja ühendasin selle Kaoss Padi. Salvestasin läbi kajaefekti, tulemuseks selline lo-fi ambienss, mis paistab väga töötavat uutes lugudes. Sünte kasutan üldse veidi vähem, seega sedasorti klaverikõla on päris tore alternatiiv.

Põhimõtteliselt album ongi salvestatud. Tegin eelmine nädal enne klaverit veel igasugu muid asju, k.a. akustiline kitarr ja ka kellamäng. All pilt kellamängust.

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on



Aga hiljem edastan rohkem teavet uue plaadi ja ka kontsertide kohta. Tänase päeva sees ületame kindlasti Hispaania piiri ja vaatame, kaugele ööseks pidama jääme.

Monday, April 10, 2017

Redised

Guido tuli kolmapäeval. Üksi, paariks nädalaks. Ülejäänud pere jäi Saksamaale. Kuni selle momendini olin ma talus omaette olnud täpsent seitse kuud ja kaheksa päeva.

Nüüd teeme majas korralikult koristustöid ja ettevalmistusi osade asjade väljaviskamiseks ja teiste Berliini kolimiseks. Hommikul käisin peenarde juures ja võtsin ühe jaanuaris külvatud redise välja.




Guidol oli hea meel seda näha. Põhimõtteliselt praegu võibki neid korjata. Kaks-pool kuud mullas täpselt paras aeg. Mul ainult hea meel, et õnnestus täiesti omal käel midagi söödavat kasvatada. Kahjuks herned pole eriti üles tulnud, nii et katse-eksitus jätkub.