Psychcentralis üsna kirglik, samas hästi argumenteeritud artikkel nn. Läpakapapast. North Carolina lapsevanem nimega Tommy Jordan sai nimelt hästi kurjaks oma teismelise tütre peale, kes postitas üsna vihase Fcebooki postituse, mille toon oli sisuliselt perssesaatev, nagu mässulistelt teismelistelt ikka oodata võiks. Jordan otsustas oma tütrele kätte maksta. Tehes video YouTube'i kanali tarvis, seal lugedes esiteks tütre FB posti avalikult ette ja siis tulistades tütre arvuti sõelapõhjaks.
Julgen hädavaevu ette kujutada, milline kriis Jordanite peres hetkel valitseb. Kuid psühholoog Sophia Dembling vange oma artiklis ei võta. Sellised autoritaarsed lapsevanemad ei ole sugugi küpsemad ega emotsionaalselt elutervemad oma mässavatest teismelistest. Mis on aga mitte iseenesest teab kui üllatav, küll aga masendav, kui paljud lapsevanemad toetavad Jordanit. Nende inimeste meelest oleks Jordan pidanud veelgi jõhkramalt oma tütre paika panema ning psühholoogid nagu Dembling on midagi Saatana teenrite sarnast.
Demblingul on siiski õigus. Mäss on täiesti tavaline osa teismeeast. Ning Jordan läks täiesti ülekäte. Toonitaksin muide, et suure tõenäosusega see raha maksmise osa majapidamistööde eest tütre postituses oli lihtsalt sarkastiline torge, mitte tõsine nõudmine. Tähtis on eristada põhjust ja tagajärge. Tütre mässumeelsus on tõenäoliselt halvemat sorti kasvatuse tagajärg. Autoritaarsete vanemate lapsed, nagu Demblingu artiklis välja toodud, peavad oma vanemate autoriteeti ebaõiguspäraseks. Tulistades oma võsu arvuti sõelapõhjaks kasvatab Jordan oma tütart hüsteeriliste jõudemonstratsioonide, mitte aga juhtiva eeskuju najal.
On suhteliselt üllatav ja äärmiselt pettumustvalmistav, kui paljud perekonnad on tegelikult düsfunktsionaalsed. Paljud lapsevanemad elavad oma järglaste peal lihtsalt nooruspõlve komplekse välja ja seega pärandavad oma psühholoogilist düsfunktsionaalsust edasi. Ainuke muutuja, mis võib ehk põlvkonniti varieeruda, on autoritaarsus: autoritaarsete vanemate järglastest saavad äärmiselt anti-autoritaarsed isiksused, kuna nad õpivad igasugust sundust ja kõva käe stiili põlastama. Kui minust saaks lapsevanem, siis mul poleks mingit garantiid, et minu pojast ei saaks samasugust kõva käe pooldajast türanni nagu Läpakapapa.
Tõsiselt mõtlen, et ainus lahendus kas või ülerahvastatuse probleemile oleks rangem kontroll lapsevanemaks saamise üle: inimesed, kel kupli all kas või midagigi logiseb, ei tohiks lapsi saada. Lapse saamine on tõesti nii naeruväärselt lihtne, et mõni ime, et üks kurikuulus blogija seda ekskrementide väljastamisega võrdles. Pereväärtuste jutlustajatele käis see paralleel muidugi äärmiselt närvidele.
Nii närvidele, et unustati ära selle kurioosse paralleeli tegelik mõte - laste kasvatamine on see, mis tegelikult loeb. See on nii keeruline, et ta jääb kusagile kunsti ja teaduse vahepeale. Tõsiselt mõtlen, et lapsevanemaks saamisele peaks eelnema tõsine lapsevanema väljaõpe. Mitte kõik potentsiaalsed lapsevanemad pole võrdsed, seega parem oleks, kui õnnestuks edaspidi düsfunktsionaalseid lapsevanemaid nagu naise- ja lapsepeksjad, pedofiilid, joodikud, kasiinosõltlased, Tiigrimammad, inimesed, kes tapavad oma perekonna ja seejärel iseenda ning last but not least, raevunud väiksed Hitlerid nagu Läpakapapa üleüldse ära hoida.
Janar Siniväljalt põrutav artikkel FBs ACTA vastu. Tema idee on, et kui muusika on juba niigi muutunud kergemini kättesaadavaks ja produtseeritavamaks, siis selmet viriseda kahanevate sissetulekute pärast, peaks terve kopirait-süsteemi reformima sedasi, et laiatarbekultuuri pealt saaks passiivtulu teenida vaid viis aastat, samas väärtkultuuri võiks autoritasustada kauem.
Minu poliitika on mitte nii väga postitada oma senistest HelpX kogemustest, kuni ma Portugalist naasen, aga hiljuti Alentejos juhtus niimoodi, et sattusin ühte talusse ühe Austraalia folk-muusikuga. Õppisime koos mängima mõningaid rahvaviise ja meie perenaine orgunnis meile ühte restorani õhtusöögi, mille raames mängisime (ilma võimenduseta) koos muusikat. Philip mängis viiulit ja mina kitarri. Siin Monte Alvorada Facebook, kus ka paar klippi üleval.
Kyle Gann, helilooja ja kriitik, kirjutas mõned aastad tagasi essee, mida sattusin just lugema, teemal, kuidas popmuusikalised mõjud on imbunud nüüdismuusikasse. Alustab Laurie Andersonist ja sellest, kuidas tema "O Supermanist" sai üllatus-hitt 1980ndate alguses. Jätkab teemal, kuidas klassikaheliloojad alati imetlesid rokkmuusika puhul nooruslikku energiat ja olid salaja tüdinenud avangardi kuivast akadeemilisusest. Seejärel toob ta välja, kuidas nüüdismuusika mõjutas popmuusikat ja vastupidi. Mainitakse tegijaid nagu Rhys Chatham, Glenn Branca, Diamanda Galas jt. Viimaks tutvustab ta kontseptsiooni nimega totalism, mis tähendab sisuliselt minimalismi edasiarendust veidi keerulisemates suundades. Totalism tähendab kindlat rütmilist pulssi, just nagu ka minimalistlikus muusikas, ent samuti ka soovi ühendada nii akadeemilist tausta kui ka garaažibändide kogemusi oma muusikas. Põhimõte on omada piisavalt energiat, et rõõmustada popkuulajat kui ka piisavalt keerukust rahuldamaks nüüdismuusikafänne. Sedasorti heliloojad ei aja taga ei kommertsedu ega ka akadeemikute tunnustust. Ajendav jõud on pigem muusika sildistamise ja kategoriseerimise eitamine ning soov stimuleerida nii aju, keha kui südant.
Soovitan kindlasti kaeda ka Kyle Ganni veebilehte. Palju tasuta muusikat üleval muide, just tõmbasin mõned tema pikemad teosed alla. Ta on kirjutanud igasugu muusikat kõikvõimalikele instrumentidele alates elektrikitarridest keelpillikvartetini välja ning ka midiklaverile (ehk disklavier). Väga erinevaid mõjutusi on tõepoolest tunda. Arvatavasti on mul nüüd üks favoriit-komponist veel juures.
Põnev ülevaade ühest hiljutisest sotsiaalmeedia skandaalist. Ühes grillrestoranis käis kord üks klient, kes ei olnud rahul pakutava toiduga ja kes kirjutas restorani kohta kriitilise arvustuse. Tulemuseks oli totaalne nõiajaht Facebookis! Tema pilt postitati Boners BBQ nimelise restorani FB seinale ning kommentaariks kirjutati, et ta ei jätnud jootraha ning et teised restoranid peaksid ta välja viskama ja putsi saatma. Igasugused ebaviisakad kommentaarid järgnesid, kuni lõpuks julges keegi ka naisterahva kaitseks välja astuda. Ent restorani vastus nendele julgetele õilishingedele? Sisuliselt samamoodi: mine putsi raisk! Omanik õigustas end sellega, et kui naine julges jätta negatiivse arvustuse, siis nemad võivad ta kohta seinale mida iganes postitada. Tjah, kel võim, sel õigus.
Seejärel aga kustutati FB postitus ära. Aga taiplikumad netikasutajad olid enne jõudnud ekraanipilte teha. Seejärel ilmus restoranilt "vabandav teadaanne". Mille eesmärgiks oli pigem massiviha ohjeldamine, eriti arvestades kommentaari omanik Andrew Capronilt, kes tunnistas, et jah, tema käitumine polnud päris õigustatud, aga ka jootraha maksmata jätmine pole õigustatud.
Klient lõpuks andis teada, et ta jättis ikkagi jootraha. Tema tellimus tuli sooduskupongiga, mis tähendas, et ta tegelt ei pidanud 40 dollarit maksma, aga jättis lauale ikkagi kaks 20-kupüürist. Igal juhul asi jõudis uudistesse. Capron seejärel postitas pealtnäha siira vabanduse. Aga keegi idioot jättis väga õela kommentaari (jootraha mittemaksjad tuleks piinamisele saata). Ja kes klikkisid "like"? Üks neljast oli otse loomulikult Boners BBQ! Nii et mitte nii siiras vabandus!
On selge, et restoran tegi oma margi täiega täis. Nad proovisid nõiajahti teha oma kriitilisele kliendile, ent pigem paljastus nende enda ebaprofessionaalsus ja suhtumise probleem. Väga hea näide, kuidas mitte äri teha.
Intsident on kindlasti andnud põhjust Facebooki kiruda. Samas on küsitav, kas FB muudabki igasugused ärimehed sitapeadeks või FB lihtsalt võimendab nende sitapäisust. Aga väga unikaalne võimendaja on ta küll. Kas ilma FB'ita oleks võimalik samasugust nõiajahti korraldada? Ja kas see paljastaks nii läbinähtavalt omanike suhtumise?
Häirivaim on muidugi eeldus, et kõik kliendid peaks jootraha jätma. Justkui see oleks mingi kirjutamata reeglina paikapandud külastustasu. Mis minu arvates jällegi näitab, kui õnnetus seisus on USA's madalapalgalised töötajad. Probleemi ei eksisteeriks, kui ettekandjad vähemalt saaks korralikku palka. Selmet makstakse neile miinimumpalgast vähem ja siis peavad ülejäänud tasu saama jootrahast, kui neile üldse midagi sealt üle jääb. Nii et kui kellegi arust on see solvav, et jootraha ei tiksu, siis võtkem midagi ette ettekandjate tasustamise probeemiga!
Guardian kirjutab, et Briti ajutrust New Economics Foundation (NEF) on tulnud välja soovitusega vähendada töönädal poole võrra. Päris huvitav algatus ja paistab adresseerivat hästi probleeme nagu tööpuudus, ületöötamine, võlakriisid ja isegi keskkonna reostamine. Praktikas on kõik visandlik.
Kuidas mõjutab lühem töönädal madalapalgalisi, kelle töö on kõige enam arvestatav tundides? Töönädala, ja seeläbi ka saadava palga vähendamiseks peaks elamiskulude vähenemine olema paralleelselt sünkroonis. Ja muidugi on küsitav ka: kas poliitikas läheks selline asi läbi?
Üldjoontes olen aga nõus, et suurenenud produktiivsuse valguses peaks vaba aega töölistele rohkem jääma. Ning praegune mudel pole eriti jätkusuutlik. Näiteks, kui tööd jätkub ainult osadele inimestele, kas poleks mitte mõistlik töid jagada? Siit sinna, ehk praegusest tunduvalt kestlikuma süsteemini jõuda on aga väljakutse.
Siit videomeenutus eelmisest aastast, kus terve Gilgameši etendus näidatakse vähem kui minutiga. Muusika, mis all kõlab, on igatahes minu oma ja pärineb stseenist, kus Gilgameš ja Enkidu lähvad taplema Humbaba vastu. Filmitud ülevalt otse helipuldi juurest arvatavasti. Vähemasti sain ära näha, kui palju minu muusikunurka vasakul pool üldse paista oli.
Mina tsementi segamas Portugali talutöö raames. Ilma kindla põhjuseta leidsin, et see oleks ideaalne sissejuhatus muusikateemalisele postitusele.
Olles esinenud Tallinn Music Weekil kaks korda, leian, et on aeg teha kokkuvõte teemal, kuidas on see mind mõjutanud nii esinedes ansambliliikmena kui ka sooloartistina.
Opium Flirdi puhul oli meeldiv saada esimest korda välismaa pressist häid arvustusi. Tundus, et isegi mõni välismaine kontserdipakkumine teretab. Sealmaal paraku tegudeni ei jõudnud. Küll aga saavutas OF "Dejavoodoo" perioodil vabalt oma populaarsuse lae. Tegelikkuses on raske hinnata, kas TMW andis bändile populaarsuse-pushi, aga pärast seda hakkas bänd saama vähemalt ühe live-pakkumise kalendrikuu kaupa. OF oli suvel 2010 igal pool: Kumu ÖÖ 2010, Schilling, Plink Plonk ja Uue Ajastu Festival (minu viimane live Dejavoodoo koosseisuga*). Seega OF pärast TMW'i oli pigem kodumaine edulugu. OF tegi ühe laivi pärast minu lahkumist Riias Nabaklabis, aga see põhines, kahtlustan, ühel vanal tutvusel (OF esines esimest korda Lätis Septembris 2007, Nabaklabi konsa orgunnis sama tüüp).
Järgmisel aastal esinesin juba üksinda TMW'il. Mul ilgelt vedas tegelt, et mul tekkis paugupealt hea suhe Brainlove'i leibeli John Rogersiga. Kel oli grandioosne idee alustada briti ja eesti muusikute vahetusprogramm kontserditega Londonis ja seejärel Tallinnas. Londoni pool tähendas Brainlove'i festivali mai lõpus minule ja Kreatiivmootorile. Nii et minu jaoks unistus esineda Inglismaal läks täide.
Ka Gilgameši teatritüki otsa kahtlustan TMW eduloona. Nimelt nägi mind seal esimest korda laivis Ingrid Kohtla. Kes oli võlutud nii minu kontsertesinemisest kui ka minu heliloojavõimetest, siis kui Check My Demo paneelis läks masinasse "Printsess ja Pagé". Sealt edasi tekkis maikuus kontakt Peeter Jalakaga, kel oli idee kutsuda oma uude näidendisse mõni multi-instrumentalistist muusik luuperiga ja Kohtla oli talle just mind soovitanud. The rest is history. Kuigi, nagu olen varem kirjutanud sel teemal, oli kogu see koostöö teatriga päris karm katsumus nii loomingulise eneseteostuse kui ka psühholoogia mõttes, ma pean endiselt märkimisväärseks, et mulle just selline võimalus avanes.
Andmas intervjuud ETV'le seoses Gilgameši näidendiga.
Kõige suurem pettumus oli aga kõrvalejäämine enamikest muudest tähtsamatest kontserditest aastal 2011. Schillingule ei kutsutud. Eesti Popsule ei kutsutud. Citysonicu festivalile ei kutsutud. Kultuuripealinna 2011 programmi jaoks vist ei jätkunud rohkem ruumi minu jaoks, kui välja arvata TMW, Kumu ÖÖ ja Gilgameši näidend.
Kumu ÖÖst rääkides, see oli mu aasta parim laiv. Ma alguses lootsin end sinna festivalile lükkida kas mingi uue EP või videoesitluse kaudu. Siis aga tegin Krahlis aprillikuus ühe laivi, mille vähese publiku peal jälgitavad reaktsioonid olid hämmastavad. Nad tantsisid instrumentaalide järgi, ent lauludega palade vastu (vt. Electric Thoreau in Wired Walden EP) nad kaotasid huvi. Siis kuulsin sõbrannalt soovitust, et kuule, see vokaalasi on su nõrgim külg, keskendu rohkem instrumentalismile. Sellest inspireerituna heitsin kogu senise repertuaari üle parda ja hakkasin aprilli lõpus tööd tegema ühe kontsert-stiilis viieosalise teose kallal ilma pausideta. Enamasti instrumentaalne, ent siiski ka jõukohasemad (ja ebakonventsionaalsemad) hääleosad sees.
Teose nimeks panin Luuperikontsert Nr. 1. Andsin Helen Sildnale oma uue kava esitlusplaanidest teada ja varsti edastas ta kutse ETVsse. Esitlesin Terevisioonis Luuperikontserdi esimest osa ja ühtlasi uut imidžit lühemate juustega, justkui andes märku tähtsast suunamuutusest. Palusin luba kasutada Kumus akustilist klaverit, et anda natuke tonaalset variatsiooni lisaks mu sündisaundidele. Klaverisoolode kohta sain pärast Maria Mölderilt üsna ausat kriitikat. Aga palun, siin üks video, kus ma kasutan klaverit saatepillina, mängides parema käega sündimeloodiat. Just see eesmärk leian, et õigustas klaveri kasutust.
Võtsin muide kontserdil päris palju riske ja improviseerisin, aga kõik tuli enamvähem korralikult välja. Sain ideid, mida edaspidi kasutada. Samuti võtsin kätte ja salvestasin luuperikontserdi osad. Paljud pilliosad said muide tehtud Von Krahli teatris Gilgameši perioodil, eriti basskitarri ja trummipartiid.
Kõige veidraim laiv, mis oli ühtlasi ainus kontsert suveks, mis ma sain, oli Patarei Kultuuritolm. See, ütlen ausalt välja, oli totaalne rat-style üritus ja minu aasta absurdielamus muusikaskenes anno 2011. Väga sarnane igasugustele Diletantide Avangardidele, millega Opium Flirdi päevil sai palju jamatud. Masendav oli näha laupäevasel päeval varajasemaid esinejaid mängimas üksnes kümnele inimesele ja siis näha pidutsejaid hilistel õhtutundidel. Absurdi tipp oli minu meelest aga esinemiskoha valik minu jaoks. Oma võimalusi arvestades olnuks õiglaseim esineda suurel laval. Selmet paigaldati mind hoopis konteinerisse. Üritasin pinnida välja, kas leidub trumme konteinerilava jaoks. Muidugi mulle öeldi, et midagi ikka leiab. Ainult et minu esinemisaja lähenedes tuli muidugi välja, et trumme ikka ei leidu. Kuigi ma olin oma raiderisse selgelt kirja pannud täpsed selgitused ja nõuded instrumentatsiooni ja tehnika osas. Kas keegi üldse neid raidereid loeb?
Olukord oli frustreeriv. Ei paistnud olevat muud lahendust, kui lükata oma esinemine edasi. Keeldusin ilma trummideta esinemast, sest minu uus repertuaar nõudis neid. Lõpuks oli ainuke lahendus esineda hilisel ajal pärast PostUgandat ja transportida trummid pärast Kreatiivmootori laivi konteineri manu. Trummide vedamine oli igatahes paras kannatus. Negatiivsed emotsioonid keesid üle pea. Ehtne rat-style festival, paras nässerdamine ja täielik jama. Masendav oli mõelda, et kas tõesti paremini polegi võimalik, eriti mõeldes teistele, kes igasugu seksikamad kontserdipakkumised endale krabasid.
PostUganda Kultuuritolmul. Vabandan sita kvaliteedi eest.
Trummide ülespanekuga oli jamamist, pidin klahvpilli jaoks laenama statiivi Riina Maidre käest, kes oli PostUganda esinemise jaoks laenanud selle Von Krahli arsenalist. Mikritega oli jamamist. Ja kui ma lõpuks mängima hakkasin, mind totaalselt hämmastas helimehe küündimatus! Kui ma laulma hakkasin ja siis vilistas, õigem reaktsioon olnuks mind keerata maha mõistlikule levelile. Hahaa. Otse loomulikult helimees ei teinud midagi. Kogu situatsioon oli tragikoomiline.
Vähemalt rahvast oli kogunenud piisavalt. Osa oli küll pärast PostUgandat lahkunud, aga tõesti, mulle tundus pärast kõiki neid aastaid esinedes avaesinejana tühjadele saalidele, et kurat, võibolla ongi parem esineda päris viimasena. Kui pidutsejad ongi totaalsed ööloomad, let's go with the flow. Luuperikontsert läbi, nõuti mult jälle lisalugu. Vihjeks: "tee midagi trummidega". Esimene mõte, mis pähe kargas, oli "Printsess ja Pagé". Mille lõpuosa laivis on trummitagumine. Pärast vabandasin küll tõenäolise kõvasti-valesti laulmise pärast, millele vastuseks sain "trummiosa päästis ära". Fair enough.
Kuigi järgmine aasta plaanin kindlasti ka mõne kontserdi teha, eelistaksin selgelt pääseda kodupiirest väljapoole mängima. Ja ka mõni muu teatri/filmimuusika projekt oleks ilgelt teretulnud. Senised kogemused igatahes kinnitavad kahte asja: osad esinejad sobivad pigem välismaale esinema, kui kodu ja teiseks: kui sul Eesti muusikaskenes hästi läheb, on see suuresti vedamise ja tutvuste küsimus. Isegi Tallinn Music Weekilgi nii palju edu saavutada oli tegelikult suur ime, sest ütlen ausalt, see oli minu aasta kehvim kontsert esinemise taseme mõttes. Siiski, mul on hea meel, et TMW on olemas ja see tõesti võimaldab oma muusikale tähelepanu tõmmata. Igal juhul hetkel soovin head vana aasta lõppu kõikidele kolleegidele meie konnatiigist ja ka kuulajatele-lugejatele.
*Opium Flirdiga tegin siiski juunikuus üürikese taasühinemise. Ervin teatas maikuus, et juuni keskpaigaks on kutse Poolasse ühele üritusele orgunnituna Eesti saatkonna poolt. Dejavoodoo materjali pole vaja teha, selmet võib esitada vana Flirdi kava. Pakkumine oli ahvatlev, sest vanade demode salvestamise aegu polnud ma veeranditki see muusik, kes täna. Otse loomulikult tahtsin proovida vanu asju teha uutes-parendatud kuubedes arvestades uusi kogemusi ja varustust. Valmistasime ette duo-kava kitarrile, kahele klahvpillile, puhkpillidele ja laiv-elektroonikale.
Proovikontserdi tegime Genklubis Tartus ja nädal aega hiljem lendasime Varssavisse. Kus saatkonna esindaja oli meile tõesti korraldanud suurejoonelise vastuvõtu: kõik transpordi- ja hotellikulud oli ta enda peale võtnud. Olime luksusliku kogemusega väga rahul. Rotistiili vastand.
Multifoonne rott rotistiililaividelt naudib vahelduseks kuningakassiks olemist. Pilt Varssavi hotellist.
Esinesime ühel filmifestivalil. Mängisime vanu asju nagu "Sandfire in Paris", "Facing Reality", "Basement Creatures", "The Man Who Never Was" jne. Tegime ka paar kaverit, muuseas Erik Satie "Gymnopedie No. 1" (minu idee) klahvkale ja flöödile. Ainus "uuem" asi, mis me tegime, oli lõpus see Fuck Buttons tüüpi reivijämm, mis Dejavoodoo ajastul kasvas välja "Mr Mutuille'ist", sedapuhku standalone palana. Kontsert tuli hästi välja, mängisin tunduvalt paremini võrreldes 2010. aasta laividega. Sealt edasi aga moodustas Ervin uue projekti: Brooklyn Candy Empire koos ühe tüdrukuga nimega Katarina, keda esimest korda nägin suvel Ervini korteris proovi tehes. Tuult tiibadesse, Ervin!
