Monday, November 27, 2017

Oliivide korjamisest





Hakkasin novembri alguses oliive korjama oliivipuudelt. Mõtlesin, et mingi vähemalt 200kg saan ikka kätte. Paraku muidugi ilmnes kohe, et kuigi osade puude otsast sain vabalt 20kg kätte, teised ei andnud kilogrammigi. Neid väheviljakaid puid töödelda on muidugi maru tüütu tegevus. Ma ronisin enamasti puude otsa ja saagisin oksi maha. Olen nüüd lugenud, et tavaliselt liigutatakse puuoksi kas reha või pika kaikaga ja püütakse langevad oliivid võrgu või presendiga kinni.

Igatahes oli juba novembri keskpaigaks selge, et üle 150kg ma vaevalt, et saan. Kohalik lagar (pt. k. oliivide pressimistehas) on kehtestanud miinimumnõudeks 250kg, et teha eraldi press, muidu tuleb väiksemad kogused loovutada tehasele ja siis arvestatakse sealt teatud liitrid tehaseõli, mis enamasti pressitud kurat teab kelle viljadest. Täna käisin lagar'is ära.

Kui on väiksem kogus, siis on selle võrra lihtsam, et saad kohe kas kottidesse või pangedesse kogutud oliivid kaalul ära kaaluda ja siis tehasest valatakse kohe õli kanistrisse. Paraku unustasin ise mingit nõu kaasa võtta, seega pidin kolme euro eest kolm 5L plastpudelilt välja ostma. Sain 12.5L. Oliive oli umbes 156kg. Ma arvasin, et 140kg, nii et hea, et niigi läits.

Aga mõte, et nüüd olen saanud oliiviõli otse tehasest, on iseenesest tore. Näis, kas kunagi õnnestub korjata omal käel ka niipalju, et saab otse nendest pressitud õli. See on igatahes aga ajakulukam protsess. Pead võtma pileti, ootama oma korda, siis valama oliivid välja konveiersüsteemi ja alles paari päeva pärast, kui veab, saad oma õlile järgi tulla.

Monday, October 30, 2017

Oktoobri kokkuvõte

Mainisin eelmises postituses, et olin taas hakanud muusikat looma. Et septembri lõpus tulid vokaaliga teemad. See kuu jätkasin pillidele valu andmisel, et luua uut instrumentaalmuusikat.




Samal ajal jätkasin ka erinevate töödega. Guido soovis, et ma värviksin vannitoa seina ja laed valgeks. Tegin. Seinad värvisin odavat sorti seinavärviga, lae ja puitpinnad töötlesin emailiga.

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on



Tegin ka saetööd lõigatud puidu kallal. Riida ladusin rõdu alla, kasutades vanu ja kulunud toole riida struktureerimiseks. Sarah'le ja Guidole pilt muide meeldis.

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on



Aga jah, muusika on see kõige põhiline. Olen liikumas kergelt uute suunda. Kuulan parajasti kõige Epliku Kirevast selle postituse kõrvale ja imestan, et keegi minu soolotööd üldse tema omaga võrdleb. Vaiko on selline super kaasaja biitmuusik, traditsioonilisemat sorti, aga avara maitsega pop-rock tegija. Mul on aga enamik kompositsioonidest juba viimased mitu aastat totaalne luuperdamine ja minimalistliku tegutsemisideoloogia põhine värk. Kui ma Guidole teatasin 6 aastat tagasi Luuperikontserdist Nr 1 ja saatsin ka ETV video, siis ta ütles, et seda võib küll concerto'ks nimetada. Antifooniline element täiesti olemas, ma tutvustan ju pidevalt uusi elemente korduvelementidele peale.

Ju siis võiks selle minimalismi teemaga veelgi kaugemale minna. Kuna ma olen a) hakanud taas kuulama nii inglise post-punki kui ka saksa krautrocki ehk mussi, mis mulle oma 15a tagasi üliväga meeldis ja b) avastanud, et elektroonilisemat sorti muusika imponeerib mulle praegu rohkem kui eales varem, olengi hakanud a) katsetama taas rohkem Kaoss Padiga nagu Opium Flirdi päevil vanasti ja kasutama seda heliloome tööriistana ja b) kirjutama uut materjali, mis kombineeriks krautrockilikku minimalismi ja postpungilikku kineetikat. Isegi olen hakanud vähe teistmoodi trumme taguma, vähem sellist jazzilikku sünkoopi ja rohkem rajusid hihatte. All üks stiilinäide:




Võtsin vastu otsuse esialgu praegused ideed salvestada demona, stiilis salvestada kõigepealt arvutisse kodune luuperikontsert ja siis salvestada peale vokaal ja akustilised pillid. Eelmine laupäev tegin põhiread, ehk võtsin peale luuperiträki ja elavad trummid.




Pühapäev salvestasin vokaalid lauludele ja akustilised pillid sinna, kus vaja. Mängisin akustilist 12keelset, flööti ja ka glockenspieli.




Mul uuel materjalil on päris mitmes kohas meloodilised löökpillipartiid. Muidugi eelistaks, kui oleks ligipääs vibrafonile. Siiani 6.5a tagusest Frankfurdi reisist, kus Couchsurfingut õnnestus teha kohalikku löökpillimängija/vibrafoniomaniku korteris, helged mälestused.

Tegin ühte lukku ka häälutamist Kaoss Padi kajaefektide abil. 

Eks hiljem selgub, mis parendusi võiks teha uuele materjalile ja kuivõrd erineb lõplikult valmis saav album (loodetavasti vinüül) esialgsest visioonist. Loodan siiski jääda truuks vokaalikülje ja instrumentaalkülje jaotusele.

Saturday, September 30, 2017

Taas omapäi

Olen taas üksi. Ja mulle see nii meeldib. Seitse nädalat wwoofimist võib olla omamoodi huvitav kogemus, aga ka väljakutse. Nii et naudin taas omaette olemist. Guido lahkus 19ndal septembril. Pärast kolme nädalat kahekesiolemist. Selle ajaga saime ära värvitud esiku, kööktoa ja magamistoa. Selline näeb esik välja pärast värvimist:

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on


Viimasel nädalal käis oma osavat tööpanust andmas ka belgia puusepp Erik, kes siin-seal parandusi tegi. Siin näeb magamistuba pärast värvimist, enne oli ikka üsna käest ära läinud:


Pärast kolme-poolt kuud oma viimast kontserti seadsin ka uuesti oma pillid ja luuperi-setupi üles. Alguses harjutasin lihtsalt avaldatud lugusid, aga nüüd on ka tekkinud täitsa uued lood. Olen kirjutanud sõnad ja puha. Laulukirjutamis-soonele tagasi jõuda on päris lahe. Praegu unistan tõsiselt vinüülplaadi väljaandmisest. Mõtlen, et esimene pool sisaldaks laule ja teine pool instrumentaale. 

Kuigi instrumentaalid vajavad veel kirjutamist, on võimalik, et hakkan neid uusi laule juba varsti salvestama. Kas või tooremal demokujul. See vähene tagasiside, mis mul õnnestus saada Free Range Derangementi kohta, toonitas, et asi võiks olla tegelikult paremini produtseeritud. Ja miks mitte. Üksinda on võimalik ainult nii palju teha. Mingi teine arvamus töösoleva materjali kohta oleks miinimumnõue. 


Pildil siis hetke proovikasätestus. Pangem tähele akustilist 12-keelset kitarri. Uusi kidraideid olengi viimasel ajal just selle pilli peal kirjutanud, samas kui pea kogu Free Range…albumi kirjutasin Danelectroga. Praegugi juba mõtlen, mis saab olema elektrikaga ja mis akustikaga sisse mängitud.

Friday, September 1, 2017

Koduremont hakkas pihta




Hakkasime kolmapäevast alates maalritööde ettevalmistustega pihta. Selle nädala lõpuks proovime hakkama saada maja esikuga. Guido magamistoa võtame ette järgmine nädal. Jube palju tööd, kruvida maha ebasoovitavaid elemente, täita augud, lihvida puitpindu ja pesta maha aastatega kogunenud mustust. Täna käis üks Guido sõber aitamas värvimas, samal ajal oli mul muud tegemist mujal.

Tuesday, August 29, 2017

Teine aasta siin hakkas jooksma

Sarah, Iris ja Ruby nüüdseks Berliinis tagasi. Guido jääb veel kolmeks nädalaks siia. Plaanime palju tööd teha maja kallal. Eriti just siseseinade värvimine. Läänepoolne tuba, kus vanasti oli klaver, sai värvitud juba aprillis ja näeb praegu super välja, nagu võib alt pildilt näha. Enne oli ikka jubedalt plekke sein täis.


Nüüdseks jookseb juba teine aasta siin elada. Järgmise aasta kevadeni peaks vähemalt kestma. Guidol plaan talu maha müüa, sest ta on juba Saksamaal sisse seadnud, tüdrukud uue kooliga väga rahul ja talu alles jätmine pigem tülikas. Aga eks näis, kuidas sellega läheb, sest kinnisvara müümine Portugalis võib olla ajanõudlik. Talvel vaevalt, et keegi talu vaatama tuleb, aga kevadepoole juba võimalik.

Viimased neli nädalat on olnud töö osas nõudlikumad, aga samas on saanud selge(ma)ks, mis on see optimaalne kord, milles võiks olla nii maja kui ka seda ümbritsev. Et kui ma jälle omapäid jään, siis tean selle võrra paremini, mis korras elamist siin hoida. Ja kindlasti peab ka tulevastele ostjatele võimalikult esindusliku mulje jätma kohast. Kuna ma juunis tegin miinimumnõude kaupa rohuniitmist maja(de) ümbert ära, nägi perekonna tagasitulekuks talu märksa parem välja, kui minu eelmisel aastal siia sõites. Alati saab muidugi paremini.

Monday, July 31, 2017

Suvi Portugalis...

…polegi seni nii õudne olnud, kui ma ehk kartsin. Temperatuurid on olnud pigem 30, kui 40 kraadi ligidal. Tegelikult on ilm seni isegi päris hea olnud, arvestades, et eesti suvi on kaugelt jälgides tundunud päris jahedana. Mulle soojad temperatuurid isegi meeldivad, eriti siin, arvestades minu senist kogemust siin talus pigem talvisemal ajal. Kuumema ilmaga tulen toime, joon rohkem vett, käin jões ujumas ja proovin mitte päikesepõletust ega päikesepistet saada.

Pildil Mondego jõgi. Vesi on päris soe ja soojem, kui mõnes teises kohas oma 15-20km raadiuses. Seega meeldib.
Guido ja perekond maandusid just Portugali ja jõuavad piirkonda täna õhtul, nii et neil hakkab siis suvepuhkus siin pihta.




Pillide mängimisest olen pärast Tartu kontserti (all üks videoklipp)  enamasti aja maha võtnud. Välja arvatud trummid, mida ma olen juulikuus üksvahe harjutanud.

Saturday, June 10, 2017

Tagasi soojal maal

Portugalis tagasi juba alates neljapäevast. Tegin terve sõidu viie päeva ja nelja ööga ära. Marsruut riigipiiride ületamise osas oli muidu sama, mis varem, aga Saksamaale sisse sõitsin läbi Görlitzi/Zgorzeleci piirkonna, jätsin vahele Berliini seekord ja Prantsusmaa läbisin seni läbi lühemat marsruuti varasemast (otse Mulhouse'ist kuni Hispaania Iruni piirilinnani). Kokku tuli umbes 4100 km sõitu, ehk umbes 300-400km vähem, kui eelmised korrad.

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on


Peatus Leedus.



Käisin Prantsusmaal ujumas Angouleme piirkonnas olevas Saint-Yrieux järve äärde kujundatud rannas (ehk plan d'eau prantsuse keeles). Vesi oli juba päris soe. Sain aru, kui külm on eesti kevad seekord olnud.

Ilmad lähevad siin juba päris kuumaks. Kolmkümmend kraadi ja enamgi tulevast nädalast. Kõvasti tuleb niitma hakata.