Wednesday, August 20, 2014

Muusika tagamaad: "Art Trip"

Alustan seeriaga, millega olen algust teha mõelnud juba pikemat aega. Nimelt tegi Villem Varik ettepaneku mängida Tartu baaris Arhiiv live see neljapäev ja arvestades, et viimasest kontserdist on peaaegu juba üheksa kuud, otsustasin jah-sõna anda. Juba paar aastat tagasi mõtlesin selle peale, et mis oleks, kui eksperimenteerida sellega, et selgitada lahti mõne oma pala sünnilugu. Ja kuna mul on plaanis muuseas ette mängida Multiphonic Rodent'i perioodi (2008-2013) retrospektiiv koos mõningate oma tähtsamate lugudega, siis otsustasingi kirjutada ühest või isegi kahest muusikateosest.

Alustan palast, millest tegelikult saigi minu kodussalvestaja tegevus alguse. "Art Trip". Esimesed katsetused kodus salvestamisega tegin juba 2005. aasta suvel. Opium Flirt oli valmis saanud plaadiga "Saint European King Days" ja asjaolu, et Ervin Trofimov oli enamik pille selle plaadi peal ise sisse mänginud ja trumme on seal tegelikult suhteliselt vähe, oli indikaator, kui võimekas mu bändikaaslane oli. Otsustasin, et on ülim aeg võtta kätte ja proovida ise ka täiesti omal käel muusikat komponeerida ja seda ka kuidagimoodi salvestada.

Ei saa öelda, et toona oli kasutuses eriliselt palju tööriistu. Kohe kindlasti kasinam valik võrreldes tänasega. Nailonkeeltega kitarr, mingi odav mikker, trummikomplekt, muud mul polnudki. Polnud isegi mitte oma arvutit. Seega salvestasin vanema venna arvutisse, mil iganes see minu kasutada oli. Selleks, et asi üldse kõlaks piisavalt huvitavalt (loe: mitte liiga primitiivselt) ja ka eksperimentaalselt (vähemasti minu jaoks), tuli üsna palju arvutis helisid manipuleerida. Mul oli kompuutrisse salvestatud Audacity programm, millega sai salvestada ja ka helisid lõigata. Samuti sebisin Cubase'i, millega sai  ka efekte keerata.

"Art Trip" näiteks sündis sämplimisega katsetamisest ja sellisena on ta ka üsna erandlik, seda trikki pole enda teada hiljem korranud. Võtsin Soft Machine'i ühest salvestusest mingi lühikese trioolijupi ja panin selle kordama 11 korda. Tegin sellise 11/4 taktimõõdus loop'i. Pikendasin seda kaks korda, teise poole transponeerisin tooni võrra alla. Tulemuseks sain kaheakordilise loop'i. Akordid oleks pmst F#m7/B ja Em7/A.

Sellele tegin otsa mitu kihti kitarripartiisid. Kõigile lisasin Cubase'is efekte. Põhiluubile järgneb tagurpidi kajaefektiga taustaosa ja sellele omakorda üks ringmodulaatorliku heliga kontrapunkt. Siis tuleb meloodia, mis kukkus ilmselt suht jazzilik välja. Saatsin lugu hiljem kuulata ühele Ameerika tüübile ja tema arust oligi see siuke huvitav elektrooniline jazz.

Jaanuaris 2006. sain aga juba oma esimese läpaka (siiani alles, aga kasutan äärmiselt harva, vastavalt vajadusele). Ning ka helikaardi. And last, but not least, Korg Kaoss Pad 2. Toona oli mul toanaabriks üks Ervini tuttav noor poiss, kes ise ka kitra mängis. Laenasin talt üks õhtu kitarri ning salvestasin uue versiooni "Art Trip"'ist. Erinevalt eelmisest versioonist ma esiteks tegin oma kitarrimeloodia suht selgemaks ja paremini struktureeritumaks, teiseks ma panin enne salvestamist paika kõik efektid oma kitarripartiidele (kasutasin KP2 presetipangast efekte nagu Reverse Delay, Broken Modulation ja LFO Wah). Mulle meeldis selline aus lähenemine, et kõik efektid on juba raudvaraga paigas, selmet teha arvutis mingit postproduktsiooni. Veider heliefektide osa lõpus peegeldab minu toonast vaimustust Frank Zappa plaadi "Läther" vastu, kus paljud laulud algavad või lõpevad mingite veidrate perkussiooni vms helidega. Zappafiilide seas kasutatakse sedasorti audiolinkide kohta terminit grout.

Kui 2008. otsustasin hakata kasutama pseudonüümi Multiphonic Rodent ja ühtlasi valida välja parimad kodusalvestused, millega esialgu lagedale tulla, siis sai "Art Trip", salvestatuna jaanuaris 2006, "Formationsi" nimelise netikogumiku avalooks. Ja miks mitte, seda võib pidada päris korralikuks esimeseks saavutuseks. Olen eksperimenteerinud pärast seda ka muude arranžeeringutega, mis enam ei sõltu sellest sämplist. Suudaksin seda lugu esitada ka palja klaveripalana, kui vaja. Kontserdi jaoks aga harjutan versiooni, kus kitarri (instrument, millest otsustasin loobuda kevadel 2011) asendab bassklarnet.


Lugu kuulatav "Soundcloudi" leheküljel.
"Art Trip" ja nii mõned teisedki tulevad esitusele neljapäeval 21. augustil Arhiivi Laivil.

Sunday, August 3, 2014

Intsikurmu Muusikafestival 1-2 VIII 2014

Panen üles väikse valiku pilte ka teistelt esinejatelt peale eile kajastatud Epliku/Randalu.

Reede 1 VIII 2014

Publik Argo Valsi ansambli ajaks. Minu hinnangul ehk 50-100 inimest, samal ajal eelmine aasta pidin festivali avama max. 15 inimesele. Üldiselt on vist idee hea, et festivali avab põlvamaa mees, aga olgem ausad, järgmine kord teeksin ise seda parema meelega alles siis, kui ma olen oma tuntust muusikuna kasvatada suutnud. :)

Kena poiss ja kitarr. Repertuaaris enamasti Tsihcier perioodi materjal,  erinevused ehk vaid nende lugude mängustiilis, Kurvitsa trummirütm Tsichieri nimipalas oli varasemast teistmoodi.


See brasiilia kitarrist mängis pilli päris hästi, ühes loos oli mingi puupulgaga soolo, kus keel õnnestus tšellolikult vibreerima panna. 

Odd Hugo.

Chalice esines klaveriga, materjali tuli suures osas "Liiga palju viiuleid" pealt. Vaherepliigid olid ka Jarek oma tuntud vaimukuses.

The Irrationals (Soome)

Frankie Animal


Marten Kuningas keskel, vasakul Marteni sõnul "psühhedeeliasse rokkiv" Raul Ojamaa ja paremal elektroakustiliste bassidega (kontrabass ja akustiline basskidra siis) Peedu Kass.

Lätlaste Instrumenti jäi üldiselt minu jaoks veidi staadionilikuks, kuigi üldiselt väga proff bänd. Jäädvustatud hetke karje juhtsolistilt oli muljetavaldav.

Sibyl Vane. Nägin kohal ka muusikakriitikut Mart Niinestet ja tundub, et tema judgmenti Eesti rokkmuusika osas võib usaldada. Hea bänd tõesti.

Super Hot Cosmos Blues Band.
Laupäev 2 VIII 2014.

Daniel Levy. Mulle meeldis tema publikuga suhtlemine tegelikust muusikast rohkem.

MiaMee. Solist-laulukirjutaja Liina Saar laulab päris hästi. 

Esimest korda pildistasin galvaanikuid iPhone'iga.  USA kuti Dirk'i sündid läksid seti lõpus päikesepaiste tõttu häälest ära.

Tiit Kikas

Micucu. Kõige rohkem mulle meeldisid need muusikapalad, kus kolm meeslauljat kooris laulmas olid.

Gorö Lana. Väga kuul räpibänd, räpp venekeelne, vahetekstid  aga aktsendiga eesti keeles.

Liisi Koikson

Oleg Pissarenko. Veel üks andekas vene-eesti muusik ja taaskord tänu Mart Niinestele ja tema arvustustest tulenevale positiivsele eelhäälestatusele. Tõsiselt kuulasin ja nautisin. See ei ole tavajazz, see on pigem nagu jazzmuusikud jämmimas a la varajane Pink Floyd. Respekt!

Phlox tõi taas kohale oma guest vocalist extraordinaire'i Roomet Jakapi. Ja ikka eriti hästi mängisid. Unustage ära, mis ma Kullaaugu peo kohta kirjutasin, Hunt suudab endiselt murda, eriti kui saata ta publikut rebima hilisel õhtutunnil!

Pärast Phloxi on vaatet igaüks antikliimaks, aga see "jangle pop" (Phloxi ajal lava ees kõige entusiastlikumalt rokkinud Helmut Kooli aka Tony Tonni tsitaat) bänd Neon Noir ei paistnud küll millegi erilisega silma/kõrva.

I Wear Experiment. Not my cup of tea, kui päris aus olla. Tegelt saavad väga vähesed esinejad pidada ennast tõeliselt avangardseks ja isegi siis ma eelistaks, et teised omistaks neile seda avangardistaatust. Presenteerigu bänd ennast ausa staadioni-süntrokk bändina, sarnaselt sellele, kuidas galvaanikud loobusid üsna targaste oma kahtlasest "popi ja eksperimentaalmuusika" "kuldse kesktee" otsimise retoorikast.

Saturday, August 2, 2014

Eplik & Randalu Intsikurmu Festivalil 1 VIII 2014

Eile käisin (ja plaanin täna ka minna) Intsikurmu muusikafestivalil agaralt muusikat kuulamas ja pilte tegemas. Hetkel peatun pikemalt aga Epliku ja Randalu kaval.


Alati, kui see duo on seni kontserte andnud, olen mina paraku Eestist ära olnud. Seega Vaiko ja Kristjani kavva lisamine otsustus minu jaoks üsna definitiivseks argumendiks ilmuda festivalile kohale. Enne kella 9 õhtul ma juba uudistasin neid endid üles seadmas. Panin Vaiko puhul tähele kaks erinevust võrreldes tavapärase Eplik/Randalu setupis: esiteks oli ta kaasanud soolo- ja basstrummi oma lavaarsenali, teine erinevus oli totaalne live-elektroonika puudumine. Seega Eplik toetus seekord üksnes oma vokaalsetele võimetele, ei mingeid masinaid ega süntesaatorlikke tekstuure seekord.


Eplik ja Randalu alustasidki mõnede lugudega oma Lahkhelide kavast. Varielu laulis Eplik püsti mikrofoni, toetamas ainult Randalu klaveril ja lauldi ära ka viies Ehini salm, trükitud kuuenda plaadi vahelehel, aga jäetud plaadiversioonilt välja. "Homse päeva" esimeses pooles laulis Vaiko taas pillita, vahepeal koputas solnikule, mis tõi meelde perkussioonisaundid stuudioversioonilt, teises pooles istus ta kitarriga maha.


Pärast "Virgumist" teatas Kristjan Randalu, et tulevad ette palad ebaõnnestunud projektist ehk Jaan Räätsa marginaalide töötlused. Kõlasid kaks instrumentaalpala, "Pöördumatult külm", mis oli minimalistlik klaverikompositsioon, kuid mille jaoks oli ka Vaikol oma kitarripartii. Hoolimata oma popstaarimainest on ka Vaiko Eplik siiski tõsine muusik. Töötlus ühest Räätsa marginaalidest oli aga kontserdi üks highlight: Eplik mängis siin trumme ja vist ka samaaegselt kitarri. Tulemus ei kõlanud mitte väga erinevalt võrreldes Epliku instrumentaalplaadiga "Tants klavessiini ümber" (Epliku most underrated album!).

Tõsised muusikud töös!
Järgnesid veel mõned laulud kahe uuema plaadi pealt. "Nõgeste" emotsionaalne alastiolek joonistus selles versioonis eriti liigutavalt välja. Sedasorti tundlikkust ei paista tulevat välja elektrikitarri põhises rokis, mida Eplik viimasel ajal kõige rohkem viljelema kipub. Ametliku programmi kaks viimast lugu olid "Ma olin teismeline libahunt", kust live-elektroonika puudus, aga Eplik kompenseeris trummimängimisega Randalu klaverisoolo taga; ning "Nähtamatus", Epliku vist sümpaatsemaid klaveriballaade üldse. Sellest laulust panin juutuubi video kah:



Lisalood olid "Pöördumatult soe" ja "Sinu jälg", viimane ikkagi lühemas versioonis, kui "Kooskõla" versioon. Mäletan seda ka veel oma päris esimeselt Epliku soolokontserdilt, mis ma eales nägin, et sügisel 2008. istus publik alguses maas, ent siis mingist laulust alates ("Kosk" vist) tõusis publiku eesmine osa püsti ja hakkas rohkem kaasa elama. Viimaste lugude ajaks oli ka lava ees palju fänne, tihti kaasa laulmas. Mõned asjad ei muutu eal.

Setlist:
Varielu
Homne päev
Virgumine
Pöördumatult külm
Jaan Räätsa Marginalia (katkend)
Nõgesed
Kuningal on külm
Hurraa
Ma olin teismeline libahunt
Nähtamatus

Lisalood:
Pöördumatult soe
Sinu jälg



Tuesday, July 15, 2014

Vaiko Eplik Antoniuse Gildis 13 VII 2014

Mees ja kitarr. Esimene kord muide, mil tegin üritusel pilti iPhone'iga (ostsin oma mudeli 11 päeva tagasi, 4S minu oma siis. Filmisin ka üht laulu, vb. riputan selle pärast üles ka)
Vaiko Eplik andis pühapäeval täitsa sümpaatse soolokontserdi Antoniuse õues. Irooniline repliik järgnes iroonilisele repliigile, kuid kõige rohkem võttis karbi lahti kitarrimäng. Vaiko oskab ikka sigavingelt akustikat mängida. Esimene pala oligi (seni vist üldse avaldamata) instrumentaal "Halloo", väga kavalalt genereeritud kitarripala, kus madal e-keel oligi kogu aeg lahti ja mille kitarriakordide progressioon oli lihtsalt uskumatu. Siis tulid palad uue plaadi pealt ja kuigi alguses tõotas kava jälle tulla uus plaat siis greatest hits, pärast paari uue plaadi laulu hakkas kõik mõnusalt segamini minema. 

Keegi hüüdis välja esimese sooviloo ja see oli "Tavaline päev". Kuulsingi esimest korda kolmandat sorti seadet (võrdle: sämpleri-põhine stuudioversioon ja kitarribändilik live-seade). Kuigi Vaiko unustas sõnad ära, oli seda laulu rõõm kuulda. Päris palju lugusid tuligi Varielu pealt. Kõlasid "Varielu" koos viienda salmiga, mida plaadi peal ei ole, kuid mida Eplik laulus ühes Randaluga hiljuti "Lahkhelide" kontserdil. Siis tulid "Homne päev", "Soorebased", "Ajakaja" ja veel kaks Ehini laulu. Keegi mingi hetk pommitas küll, et Eplik teeks "Koske", aga Vaiko vasturepliik: "Tartus on juba kaks tüüpi, kes seda laulu laulavad, minge kuulake neid", karjusin siis, et "Keravälk!" ja Vaiko: "Ahah, ma pidingi Ehiniga jätkama". Reason prevailed. Varrukast oli ka võtta "Muuseas" süntesaatoritausta ümberseade naturaalkitarrile, mis kõlas ka hästi. Nii et seitse laulu "Varielu" pealt, not too shabby. 

"Varielu" ja uus "Nelgid" olidki kõige enam esitletud albumid pühapäevases kontsertkavas, mille pikkuseks arvestatud poolteist tundi (sest Vaiko soovis pärast kontserti ja kohustuslikku autogrammivooru pääseda ka jalkafinaali kaema). Esimese plaadi pealt ei tulnud midagi, teise plaadi pealt tulid kohustuslikud hitid "Armastus" ja "Sylvester". Kolmanda pealt tellis keegi publikust "Linnulaata", mis tegi meele heaks. Meele tegi heaks ka eesti vist parim kantrilaul üldse nimega "Kodutee". Neljanda plaadi pealt kõlas ainult "Sinu jälg". Viienda pealt tuli "Pöördumatult soe", aga ka "Moonaliisa" lühiversioon. Seitsmenda plaadi pealt vähemalt kolm laulu, "Brünett", "Mõtetes mõrudais" (kõlas väga hästi Vaiko lüürilise häälestuse peal, kõrge e-keel tooni võrra alla) ja "Hurraa". Kuna ma väga täpselt arvestust ei pidanud, siis muidugi mõista põhineb mu ettekanne sellel, mida ma mäletan. 
Publik.
Kuidagi väga vahetu ja sundimatu atmosfäär kipub olema nendel kontserditel, kus Vaiko vaid üksinda kitarriga esineb ja see on seni mu lemmik nendest, mida mul näha on õnnestunud. Pärast autogrammivooru õnnestus ka maestroga natuke vestelda. Tuli välja, et Vaiko kitarr oli tegelikult uus pill ja ta oli sellega väga väga rahul. Kui ma mainisin talle, et olin hakanud mitu kuud tagasi bassklarnetit mängima, vastas ta: "Väga lahe pill, tegin mingi aeg tagasi Meelis Vindiga improkontserdi". Minu küsimusele, kas bändi repertuaaris ka mingeid klahvpillilugusid on, vastas ta, et ta proovis küll elektriklaverit lisada bändi setuppi, aga ei jäänud kogemusega rahule. Liiga coldplaylikuks läks asi ja pealegi tal ei tule see klaverivärk väga hästi välja. Njah, tegelt tal tõesti tulebki paremini see kitarriasi välja, nii et tõesti, miks punnitada.

Sunday, June 29, 2014

Kullaaugu kontsertpidu 2014 Päev 1

Eile korraldasid Valsid taas oma Ahja maakodus Kullaaugu kontsertpeo festivali. Käisin kohal esimesel päeval. Alustas Phlox. Panin tähele, et kui nad esitavad vanemat materjali, mis aastaid tagasi võis kõlada aeglasemas tempos, ent murdvama rokiküttena, siis nad mängivad nüüd teatud lõdvakäelise pingutamata elegantsiga. Isegi kärisevamad kohad väldivad otse-rokkimist, nt. näed Zilmerit "Hundi" kärinakohtades opereerimas oma trummipulki nõtkes jatsustiilis…

…Seega tõusis esile uus pala, mille pealkiri setlistis paistis olevat "Mahlad".  Klahvpildur Helenurm mängis seekord ainult Rhodesi (ja saksofonist jättis oma puhksüntesaatori ka koju), kuid heliefektid Rhodesil on seekord sündilikumad ja kosmilisemad, täiendades seda overdrive saundi, millega ta tavaliselt klahvisoolosid esitab. "Mahlad" algaski kosmoseefektidega Rhodesil, siis tuli sisse mingi metal-mõjutustega riff ja seejärel vahetati käiku mingi rahvatantsuliku viisi peale, mida kandsid traditsiooniliselt kitarr, Rhodes ja sopransaksofon. Sealt edasi tulid tüüpilised ja ehk ka vähemtüüpilised phloxilikud käänud ja pöörded...

…oli aga selge, et just seda pala esitades tuli Phloxi power-jazz olemus kõige suurema poweriga mängides...

…viie aasta pärast mängivad nad sedagi lugu vist kaks korda kiiremini, ent mahatimmitud plahvatusohtlikkusega?

Publik

Henri Hütt ehk siis üks poiss läptopi taga - tema kord oli järgmisena dekoreerida oma helidega kullauklaste tsillimist ja olesklemist. 

Kusjuures kummaline on see, et 2012. pidid galvaanikud oma konsa känseldama ja nii sattusin hoopis mina musitseerima Kullaugu peole too aasta. Lõpuks nad ikka jõudsid kohale!

Trummari Kiitmise Tund: kuulasin seekord hoolega üht kohustuslikku hitti: "Olympics". Okei, arranžeeringu mõttes on see mulle alati tundunud selline varajase Tallinn Daggersi stiilis teeme-retrosüntpoppi-läpaka-ja-midikontrolleriga-ehk-siis-ladnamalt-kui-need-kes-vanade-süntidega-kõvasti-vaeva-pidid-nägema. Võimalus on alati jäänud, et ehk võiks seda lugu päästa nt. hea trummimäng. Ma polnud kunagi super-rahul selle esimese trummariga, kes esitas tavalisi tantsuroki-gruuve. Siis hakkasid galvaanikud uut trummarit otsima. Mingi ükspäev hakkasin isegi fantaseerima, et mis oleks, kui ise prooviks. Ja siis kujutasingi ette, kuidas ma pööraksin selle konkreetse laulu diskogruuvi mingiks keerukaks breikbiidiks kätte vms. Aga see tüüp ei pidand seda tegema. Täitsa töötas kasvõi see, kuidas ta taldrikuid hittis või kuidas ta seda gruuvi kontrollis. Peensus trumpab alati üle nii showoffimise kui ka labase lihtsakoelisuse! Oleg Ivanov on suutnud loo ära päästa!

Veel publikut




Parajasti kõlas "Napoleon", kus Taavi-Peeter mängib kitarri ja Kaido Paapstel bassi. Ikka väga hea laul!

Skeleton Race. Rohkem selline alternatiivmetali ja stoneri mõjutustega raskerokk, not my cup of tea. Mõtlesin isegi, et kunagi teismelisena kuulasin rohkem sellist rasket muusikat, kas ma siis olen oma loomusele vastu läinud? Tegelt oli see takkajärele mõeldes ikkagi faas, mille vast iga melomaan peab läbi tegema. Tegelt on paljude inimeste muusikamaitse mõjutatud kuuluvusest. Ja kui sa päkapikudisko austajatega ühte kuuluda ei taha, siis enamasti jääbki üle proovida olla solidaarne raskema muusika sõpradega. Kui ma olin 17 ja ma olin ostnud The Fall'i toonase plaadi, siis oli arusaam, et ma olen ainus, kes sellist mussi kuulab, üsna kainestav!

Badass Yuki setti filmisin ,seega see pilt Mart Avist on vaid screenshot videost, mille just arvutisse tõmbasin.

Nagu ka see pilt. Tegin nimelt poistele juba paar kuud tagasi ettepaneku, et ehk võiks proovida nendega koos üles astuda mõnes laulus. Tahtsin väga liikuda taas teiste muusikutega koos mängimise suunda, isegi kui natuke piiratumas ulatuses. Saime kokkuleppele, et proovime "Americat" koos teha. Kuigi mul see bassklarneti saund oli suhteliselt jama (sest kasutasin mingit piezo helipead standardse mikrofoneerimise asemel, võimalik, et peaksin pigem puurima augu oma huulikusse ja kruvima sisse hoopis Pasoana helipea, mida seni olen sopranklarnetil kasutanud) ja ma polnud üldsaundis piisavalt hästi esindatud, tundus nii bändile kui ka publikule see kollääb päris ägedana.

Siis kolis kogu pidu garaaži ja Taavi Laatsit tegi oma mahedat, enamasti tihedatest pad-tüüpi saundidest koosnevat ambienti. Lõppu tulid ka paar rütmilisemat pala, mis olid ka meeldiv kuulata. Lisalugusid mees ei teinud, kuigi sooviti. Soovitan kuulata "Sinist Platood" (12a tagasi), päris meeldiv kuulamine!

Tuesday, May 20, 2014

Junk Riot + Galvanic Elephants Genklubi 16 V 2014

Eelmine reede Genklubis uusi plaate esitlenud bändidest sümpatiseeris mulle kõige enam Junk Riot. Muusikaliselt üsna inglise dance-punk/garage rock revival mõjutustega bänd, aga arvestades bändiliikmete vene päritolu ja laulja Vadim Ivanovi tugevat slaavi aktsenti, mõjub Junk Rioti musa sellevõrra kuidagi sümpaatsemalt. Ma aktsepteerin bändi sellisena nagu ta on: moderniseeritud vene rokk! Mis suudab kitarrimuusikast kui muusikalisest idioomist pigistada veel viimast oma analoogsüntesaatorlike kitarritoonidega. Neil olid ka päris süntesaatorid laval seekord. Mis läksid kasutusse ühes laulus, mille minimalistlikum ja kosmilisem kõlapilt lähenes rohkem psühhedeelsele krautrokile. Loo pealkirja kahjuks ei tea. Võib-olla "Headache", ehk hoopis mingi uus laul. Lisaloona tegid kaks laulu, üks nende tavapärasem diskorokk-saund, teises oli aga rohkem sellist punk-energiat, mis mulle imponeeris. Laulu pealkirja ikka ei tea. Võis olla "Black Widow". Üks asi sümpatiseeris veel: ühes laulus kuulsin päris vene keelt! 








Galvaanikud see-eest mind päris lõpuni ikkagi ei kõneta, kui aus olla. Ei teagi, kas asi on nende teatud stiililistes manöövrites/mannerismides või selles, kuidas nad laule kirjutavad. Kindlasti on Galvanic Elephants tänase kvintetina mõnevõrra etem bänd, kui see kvartett, keda nägin Junior Boys'i soojendamas 2012 sügisel. Neil on parem trummar nüüd, pluss analoogsüntesaatorid (eriti ameeriklase Dirk Lloydi Moog Prodigy), vastukaaluks arvutiklahvpillidele nagu varem. No arvuti oli ka seekord laval, aga rohkem põhjade jaoks. 

Üllatas instrumendi vahetamise määr. Gert Look muidugi liigub harjumuspäraselt basskidra ja süntide vahet. Kuid esimestes lauludes mängis elektribassi solist Taavi-Peeter Liiv. Kontserdi teises pooles võttis üheks lauluks basskitarri kätte isegi kitarrist, kuuekeelne kitarr läks aga Taavi-Peetri kätte. Ja üllatus-üllatus, see oli õhtu parim laul üldse! Laul, mille pealkiri tundub olevat "Napoleon" (nagu hilisem Soundcloudi kuulamine selgitas), lähenes jällegi psühhedeelsemat sorti krautrokk-tüüpi territooriumile, ma tooks paralleele ehk Can'iga. Minimalistlik bassikäik, mürakidra, masinlik trummisünkoop, what's not to like. Erinevalt plaadiversioonist oli laulu esimene pool oli täis-instrumentaal ja vokaal tuli kõvasti hiljem sisse. 

Sellele laulule muidugi järgnes Galvanicu põhiline live-hitt ehk laul "Olympics", mis minu maitse jaoks on jällegi liiga ladna. Aga noh, laivis ongi vaja tantsulugusid ka mängida, et rahvas ikka rahule jääks, eks? Kui Junk Rioti lisalugudest meeldis mulle rohkem see teine, siis Galvanicu kahest lisaloost eelistasin seekord aeglasema triphopilikuma fooniga esimest. Nime jällegi ei oska nimetada.