Saturday, April 30, 2016

12-keelne elektrikitarr



Alates neljapäeva õhtust Eestis tagasi. Olin ära täpselt 6 kuud ja 2 päeva. Esimene öö olin sõbranna poolt ja nüüd olen läinud uude tallu Põlvamaal. Võtsin ka mõned pillid ja pedaalid kaasa. K.a. Danelectro 12-keelne elektrikitarr, mille sain sünnipäevaks ja mida pidin seega viis kuud ootama.

Väga põnev pill, üsna hea saundiga tegelikult. Mõtlesin, miks mul see Epiphone nii pannilt kõlas ja vist oligi asi kitarris endas. Aga Danelectro kõlab väga hästi ja päris huvitav on mängida keelte peal ja kuulda seda veidrat oktaaviefekti. Eilse õhtuse proovitegemise põhjal ütleks, et paljud minu kitarriasjad töötavad päris hästi 12-keelsega.

Ma ikka hindan teatud omapära ja erilisust. Luuperiga tegijaid palju, aga 12-keelne kitarr ja bassklarnet on ilmselt üsna harvaesinev kombinatsioon. Loodetavasti peagi õnnestub esineda kah.

Monday, April 4, 2016

Intervjuu aastast 2013

Aprill 2016: Postitan intervjuu, mis ilmus ühes praegu enam mitte-avalikus muusikablogis nimega Sounding Starlight. See oli mul Safari lugemisnimistus endiselt olemas ja mõtlesin, et teeks ta oma blogis uuesti loetavaks. Kitarri teemal, see pill on mul taas pargis, aga ta ei oma tingimata tähtsamat rolli võrreldes puhkpillide ja süntesaatoriga. Tellisin eelmiseks sünnipäevaks ka elektrilise 12-keelse kitarri, seega eeldan, et 12-keelne, analoogklahvpillid ja elektriseeritud bassklarnet annavad endiselt vähem etteaimatava helikombinatsiooni. Vähemasti potentsiaalselt.

Edmund Hõbe näol pole kindlasti tegemist järjekordse kitarri tinistava indie-muusikuga. Edmund on väljapaistev noor muusik, kes rikastab Eesti muusikapinnast eksperimentaalsuse, improvisatsiooni ja ennekõike erilisusega (nt ei kasuta kitarri indie- muusika loomisel). Ega Eesti Teatriliidu Originaalmuusika auhind niisama potsti sülle ei kuku. Naudin Edmundi muusikat väga ja just samapalju nautisin Edmundi sisukaid vastuseid minu üheksale küsimusele. 
Varem lõid muusikat Multiphonic Rodent’i nime all ja nüüd Edmund Hõbena, miks?
Ma olen alati soovinud nime, mille läbi ma eristuksin teistest. Kas või uudissõna “multiphonic” (s.o. kunst puhuda monofoonilisest puhkpillist korraga mitu heli) on juba piisavalt harvaesinev termin. Varasema artistinime puuduseks on liigne keerukus. Selle hääldus on paras komistuskivi soomeugrilastele. Pluss, kui ma esinen pseudonüümi all, siis ma justkui seaks oma muusikalise loomingu eraldi sellest, kes ma muidu olen.
Edmund Hõbe on aga kindlasti enamatki kui vaid multi-instrumentalist ja helilooja. Kui kellelegi ei meeldi mu muusika, siis see tähendab, et Multiphonic Rodent tema jaoks on ebaõnnestunud. Aga Edmund Hõbena ei ole ma inimesena läbikukkumine, ma lihtsalt ei tee muusikat, mis seda inimest kõnetaks. Lisaks on Edmund nimi, mida inimesed, kelle arvamust ma usaldan, on heaks kiitnud. Mul üks inglasest sõber mainis kord: “My mother thinks Edmund is a good name”. See oli väga liigutav!
Milline on sinu muusikaline taust?
Mõned pillitunnid paaril instrumendil ja totaalne iseõppimine teistel.
Kuidas kirjeldaksid enda loodavat muusikastiili? 
Nimetaks väärtusi, mis mulle imponeerivad: psühhedeelia, improvisatsioon, meloodiad, unenäolised akordid, analoogklahvpillide saund, puhkpilliseaded, huvitavad rütmid ja taktimõõdud, korduvmotiivid ja lugude arendamine nende motiivide peal. Proovin oma muusikas neid väärtusi vastavalt vajadusele kombineerida. Proovin kindlasti kõlada ka teistest indie-artistidest erinevalt: näiteks loobusin sel eesmärgil kitarride kasutamisest. Kui minu saund baseerub pigem elektriorelil ja efektidega vürtsitatud klarnetil, siis see kõlab kindlasti vähem stereotüüpsemalt võrreldes kitarribändidega. Teiste kirjelduste läbi võiks ehk öelda, et ma võin kõlada nagu Pastacas + Eplik + punk või siis Stereolab kompresseerituna ühemehebändiks ja õpetatud luuperdama Owen Pallett’i poolt.
Kes on sinu suurimad eeskujud?
Frank Zappa, Steve Reich, Robert Wyatt, kui nimetada vaid mõningaid.
Sa äratasid ellu oma muusikaga 1925. aasta tummfilmi “Tšeka komissar Miroštšenko“. Kuidas avanes võimalus luua muusikat tummfilmile ja kui millisel määral on filmile muusika loomine erinev sinu igapäeva loomingulisest protsessist?
Tänada tasub Vaiko Eplikut, kel oli idee hakata Kinomajas (kus ühtlasi nüüd ka klubi Sinilind) tegema tummfilmikontserte. Mina olin esimene, kellega ta ühendust võttis ja tal oli välja pakkuda justnimelt see film. Sellele muusika loomine oli üldjoontes sama, mis muidu lugude kirjutamine: magamistoas ideede improviseerimine ja saadud ideede hilisem korrastamine. Filmi puhul on mul lihtsalt olemas visuaalsed vihjed, millega arvestada.
Tummfilmikontserdiks ette valmistudes sain paraku DVD, kus stseenid olid renderdamise käigus ära vahetunud. Ma ei saanud kahjuks remasterdatud versiooni. See tekitas kontserdil olukorra, kus ma pidin suuresti toetuma oma improvisatsioonilistele instinktidele, et asi päris hukka ei läheks. Õnneks vedasin asja välja. Pärast sain filmihuvilistelt entusiastliku aplausi, Jaan Ruusile näiteks film ise ei istunud, aga filmi jaoks tehtud muusikast oli ta üdini vaimustuses!
Millisena näed Eesti muusikamaastikku praegu ja kas muusikutel on piisavalt võimalusi enda publikule näitamiseks?
Heade bändide hulk on kindlasti viimase kümne aastaga kasvanud. Selle negatiivne aspekt samas on turu üleküllastumine. Asi võiks olla parem, mind ikka kurvastab, kui igasugused Kink Konkid pärast kaht hooaega kinni lähevad. Kahjuks halvendab bändide võimalust end publikule näidata ka halb harjumus kontsertpidudele minekuga viivitada, tänu millele lähevad ka bändid reklaamitust hiljem peale. See on üsna frustreeriv. Samas respekt festivalikorraldajatele, kes proovivad õigetest kellaaegadest kinni hoida, ehk muudab ka Tallinn Music Week asja pikemas perspektiivis.
TMW’st rääkides, kui seal esineb 200+ bändi, siis mitte igaüks ei saa võrdväärsel määral tähelepanu. Delegaatide tähelepanu püüdmine on null-summa mäng, palju lihtsam on minna mõnele trendikale Von Krahli showcase’ile, kui et ilmuda klubisse Tapper. Siiski rõhutaks hea promo tähtsust. Nendel, kes oskavad, läheb kindlasti publiku kasvatamisega paremini võrreldes nendega, kes ei oska. Rõhutaksin veel sedagi, et meie kontserdikorraldajad on isegi olnud päris helded: nad on nõus sulle andma võimalust esineda ja sa võid tihti ka oma honorari tasku pista, isegi kui mängid lõpuks vaid kümnele inimesele saalis. Kusagil Ameerikas peaksid aga tõestama oma võimet meelitada publikut kohale.
Mida on sinult lähiajal oodata?
Plaanin hakata uusi laule kirjutama ja ka salvestama. Loodan kunagi lähitulevikus ka mingisuguse muusikavideoga lagedale tulla, jutud on käimas sel teemal.
Mis on sinu jaoks senini suurim saavutus muusikavaldkonnas?
Originaalmuusika auhind Eesti Teatriliidult muusika eest Von Krahli etendusele “Gilgameš ehk igaviku nupp” Olen tänulik ka selle eest, et pääsesin 2011. kevadel Inglismaale kontserti andma.
Milline on sinu kaugem tulevikuvisioon?
Ma ei tee mingeid viisaastakuplaane. Küll aga olen hakanud vähem muretsema selle pärast, kas ma olen ikka piisavalt aktsepteeritud. Teatud asjad võtavad lihtsalt kauem aega ning ka sedasorti muusika puhul, mida mina teen, on võimalus, et seda hakatakse mõistma alles aastate pärast. Loodetavasti siiski veel mu eluajal. Öeldakse, et igasugune hea muusika leiab lõpuks ikka oma publiku, proovin selle kannatlikult ära oodata. Tähtis on olla ka – nii vähegi kui võimalik – olla muutus, mida ise soovid näha.

Thursday, March 3, 2016

Looduskivitrepp / Natural Stone Steps

EST: Viimasel ajal olen hakanud tegelema looduskivide ladumisega. Eelmine nädal sain valmis trepiastmetega. Minu jaoks on tegemist suhteliselt uue tööga, seega mul oli teatud ärevustunne sees, et kuidas ma hakkama saan. Aga see oli pigem meeldivat sorti ärevus. Head väljakutsed on ikka toredad. 

Kui teatud juhtnööridest kinni pidada, siis saab ikka hakkama. Esimene etapp on pinnase ettevalmistamine, mis sisaldab ka umbrohu ja kivide eemaldamist. Alustada tuleb alt ülespoole, sest kui esimene aste on paigas, on ülemiste astmete serv raskuseks alumisele astmele. See kindlasti abiks, sest trepikivid peavad kõvasti paigal olema. Ühe astme kõrgus ei tohiks olla rohkem, kui 20cm ja laius peaks olema vähemalt oma jala suurune. Kõige keerulisem ongi sobivaid kive leida ja siis neid sobitada. Aga kuna looduslikel kividel puuduvad igasugused tavaehitusele omased sirged servad, siis on kogu tööl mõneti improvisatsiooniline tunnetus.

A work in progress
ENG: I've been getting into building with dry stones. Last week I completed the first set of stone steps. For me it's been a relatively new work, so I did have a slight apprehension as to how I would succeed. But it was a nice apprehension, nice challenges are really good.

If one sticks to certain guidelines, one will still manage. The first stage was the preparation of the ground, which requires the removal of topsoil, weeds and any rocks to be found in the soil. One should start working from bottom up, because once you've laid the first step, it would be good to have the next stones in a step touching the top edge of the lower step. The resulting weight certainly would help, because the stones would have to be as firm as possible. One step should not be higher than 20cm. And it would have to be as wide as the size of one's foot. The most difficult part is indeed finding suitable stones. And then mixing and matching. But because natural stones have their own peculiar shapes far removed from the kind of straight lines prevalent in conventional construction, the whole work gains a bit of an improvisational feel to it, which is lovely.

Completed result


Another look via Instagram

Friday, February 19, 2016

Inimsõnnik

Alates eelmise nädala teisipäevast on minu uus koht olnud taas üks permakultuuriliste kalduvustega majapidamine. Minu uued võõrustajad on saksa-portugali segapere, Julia on permakultuuriasjatundja ning Filipe on puuhooldaja. See nädal panime aiamaal paika niisutussüsteemi ja hiljuti istutatud puudele oli ka juba väetis ootamas.

Võtsime Filipega lahti kuivkäimlakambri ja sinna oli kogunenud juba üsna mitu aastat komposteerunud inimsõnnik. Seega suurepärane väetis. Seega täna oli mul põhiline töö väetist noorte puude ümber kuhjata, üks kärutäis puu kohta.

Kuivkäimla on kahe kambriga. Vetsupotti saab ümber tõsta vastavalt sellele, kumb kamber parajasti tühjaks saab.

Viimane kärutäis, kus on kõige kauem komposteerunud osa inimsõnnikust.

Käega katsudes on kompost päris mõnus, isegi siis, kui see on aastaid tagasi inimese seedekulglast väljunud. Sita teebki tegelikult jäledaks igasuguste jubedate toksiinide kogum, millest lahti saamiseks tuleb inimsõnnikut komposteerida vähemalt aasta või kaks. Väidetavalt sisaldab pildilolev kärutäis suisa 8 aasta vanust inimkomposti.
Seega nägin esimest korda täielikult komposteerunud inimsõnnikut ja kasutasin ka kogu kuhja ära.

Pildil on üks noor puu, mille ümber terve kärutäis inimsõnnikut.

Thursday, January 14, 2016

Sopransaksofon


Alates pühapäevast on minu uus koht, kuhu vabatahtlikuks olen läinud, ühe inglase nimega Stephen maakoht Algarve'is Bensafrimi lähistel. 10km Lagosest. Vabatahtlike majutamiseks on tal üks eraldi kõrvalhoone, mis vajab renoveerimist ja see on üks tähtis projekt. Üks probleem muide on, et aken ei sulgu enam. Seega akna kinni hoidmiseks asetasin akna vastu asuvale toolile oma bassklarneti kohvri. Stephen siis küsis, et mis see on ja saades aru: "Bassklarnet on mu lemmikpill. Ise mängisin klarnetit noorena, kuni ma õnnetul kombel oma keskmise sõrme tipu ära lõikasin. Aga tead, mul on sopransaksofon, tahad ma näitan pärast?"

Õhtusöögi aegu näitaski Stephen oma Buescheri sopranit, mis pärit 1920ndate lõpust. Ehk siis ehtne vanakooli saks. Umbes sarnase välimusega on ka Phloxi Kalle sopran. Stephen hankis oma saksofoni 15a tagasi, kuna erinevalt klarnetist on soprani augud kaetud klappidega ja seega on seda võimalik mängida, kui lõigatud sõrme otsa proteesots paigutada. Ise ta pole aga saksofoni tükk aega mänginud ja nüüd ta siis andis pilli mulle ja soovitas mängida seda nii palju, kui vähegi võimalik, et pillile elu sisse puhuda. Suvel ehk hakkab uuesti saksi mängima ise. 

Huvitav pill siis jah. Võrreldes teiste puhkpillidega omamoodi väljakutse. Kõlab aga päris huvitavalt küll, sellised vanakooli sopranid mulle isegi täitsa istuvad. 

Klipp kah: mängin üht viisi Bela Bartoki "Rumeenia Rahvatantsudest". 


Saksofonikvartetiversioon "Rumeenia Rahvatantsudest" muide siin. Ja minu arust kõige geniaalsem sopransaksofonist oli Steve Lacy. Ta ainult sopranit mängiski alates hetkest, kui ta oma jazz-muusiku karjäärile aluse pani. Kui üsna tihti taandub sopran teatud mängijate käes iseenese karikatuuriks (Kika hinnangul näiteks oli see sopranisoolo Epliku instrumentaalplaadil üsna midisaksiliku saundiga) ja teatud jazz(rock) bändide puhul tihti kipun saksofoniste süüdistama soprani ülekasutamises, siis siinsel soolol 4:07-6:01 tõestab Steve Lacy Praha kontserdilaval aastal 1990, et sopransaksofon võib ka väga ilusasti kõlada, kui teda korralikult mämgima õppida. Pill on küll moodne Selmer, mitte vanakooli Buescher, aga ikkagi saab meister üsna viisaka saundi kätte:


Thursday, December 10, 2015

Tšekaa Komissar Miroštšenko nüüd DVD'l

Tänavu aasta oli minu jaoks üks tähtsamaid muusikalisi projekte oma tummfilmikontserdi salvestamine. Seega ma võtsin ette ja tegin suvel asja ära. Tegelikult ma kombineerisin kontsertsalvestust aastast 2012 Tartus Elektriteatris uute salvestustega. Nii kõlab ühes vaatuses 2012. aasta live-salvestus, aga teises hüppan jällegi praegusesse aastanumbrisse. Miks ma kombineerida otsustasin?

Sest kontsertsalvestusel on kohati päris korralikud esitused. Näiteks esimese vaatuse muusika on lihtsalt kuidagi väga sujuv. Ja Raudsepa ülekuulamis-stseenis kuuldav trummimäng totaalselt psühhootiline. Aga olid ka teatud puudused teistes kohtades. Pluss ma tahtsin kasutada bassklarnetit kusagil ja teha kolmanda vaatuse alguse klahvpillisoolo päris klaveril. Viimase salvestasin Argo Valsi vanematekodus muide. Seega nii umbes 35 minutit pärineb 2012. tummfilmikontserdilt Tartus ja ülejäänu on salvestatud juunis 2015.

DVD müügil siin.


Ka see katkend on DVD peal.

Tuesday, December 8, 2015

In memoriam Kaarel Arb

Väga kurb uudis eile Kaarel Arbi lahkumisest. Juba Opium Flirdi perioodist, kui me hakkasime regulaarselt Tallinnas keikkatama oli raske mitte märgata üht suure habemega härrat, kes osutus päris tõsiseks melomaaniks. Väga tihti jäi ta pildile nendel kontserditel, kus ka fotograaf Aron Urb kohal oli.

Ma küll ei tundnud Kaarlit nii hästi võrreldes teiste inimestega, aga me suhtlesime ja ma väga hindasin tema muhedat olekut ja sangviinilist temperamenti. Seda traagilisem on mõelda igasuguste kadunuks jäämiste peale praegu. Heade inimestega vahel lihtsalt veab täiesti viltu.

Mingi aeg hakkas ta pidama ka seda Popop blogi. Ühtlasi ühines see ka Music Alliance Pact'iga. Opium Flirt saatis sinna oma loo "Parade in Chimes" 2010 suvel. Pärast minu lahkumist nimetatud kollektiivist otsustasin talle saata ühe loo, mida pidasin toona päris märkimisväärseks saavutuseks enda jaoks. Ja ta hea meelega lülitas selle loo nimega "Printsess ja Paaž" MAP ringlusse. Vahest saatsin talle ka muud uut, nt. proovisalvestust tulevase kontserdi promomiseks või uut singlit salvestatud uue süntesaatoriga.

Ta isegi kutsus mind kontserti tegema. Oli kord selline lokaal Tartus nagu Nälg. Seal aeg-ajalt toimus ka esinemisi ja millalgi 2011-12 oli juttu, et ehk võiks ma seal ka mingi esinemise teha. Seega mul oli uus plaat välja tulemas kevadel 2012 ja nii ma esinesingi seal aprill 14 kuupäeval.

See oli väga tore kontsert. Ma tegin neli lugu soojenduseks ja siis terve oma toonase luuperikontserdi. Inimesi oli nii umbes 30 ja oli selline mõnus jazz-kontserdilik atmosfäär. Tegin pärast kava lõppu ka paar vanemat lisalugu. Üks mu lemmik-kontserte. Üks klipp siin:



Ta vist oli kohal ka minu oktoobrikuu kontserdil Arhiivis, kus olid veel ka Ahto Külvet ja Janno Zõbin. Nii et mingis mõttes oli minu hiljutine kontsert Tartus nagu ajastu lõpp. Teatud kummitav dimensioon on tekkinud juurde. Eesti muusikaskeenet on tabanud märkimisväärne kaotus, aga tema panusele mõtlen ma kindlasti tagasi teatud tänutundega.