Tuesday, July 15, 2014

Vaiko Eplik Antoniuse Gildis 13 VII 2014

Mees ja kitarr. Esimene kord muide, mil tegin üritusel pilti iPhone'iga (ostsin oma mudeli 11 päeva tagasi, 4S minu oma siis. Filmisin ka üht laulu, vb. riputan selle pärast üles ka)
Vaiko Eplik andis pühapäeval täitsa sümpaatse soolokontserdi Antoniuse õues. Irooniline repliik järgnes iroonilisele repliigile, kuid kõige rohkem võttis karbi lahti kitarrimäng. Vaiko oskab ikka sigavingelt akustikat mängida. Esimene pala oligi (seni vist üldse avaldamata) instrumentaal "Halloo", väga kavalalt genereeritud kitarripala, kus madal e-keel oligi kogu aeg lahti ja mille kitarriakordide progressioon oli lihtsalt uskumatu. Siis tulid palad uue plaadi pealt ja kuigi alguses tõotas kava jälle tulla uus plaat siis greatest hits, pärast paari uue plaadi laulu hakkas kõik mõnusalt segamini minema. 

Keegi hüüdis välja esimese sooviloo ja see oli "Tavaline päev". Kuulsingi esimest korda kolmandat sorti seadet (võrdle: sämpleri-põhine stuudioversioon ja kitarribändilik live-seade). Kuigi Vaiko unustas sõnad ära, oli seda laulu rõõm kuulda. Päris palju lugusid tuligi Varielu pealt. Kõlasid "Varielu" koos viienda salmiga, mida plaadi peal ei ole, kuid mida Eplik laulus ühes Randaluga hiljuti "Lahkhelide" kontserdil. Siis tulid "Homne päev", "Soorebased", "Ajakaja" ja veel kaks Ehini laulu. Keegi mingi hetk pommitas küll, et Eplik teeks "Koske", aga Vaiko vasturepliik: "Tartus on juba kaks tüüpi, kes seda laulu laulavad, minge kuulake neid", karjusin siis, et "Keravälk!" ja Vaiko: "Ahah, ma pidingi Ehiniga jätkama". Reason prevailed. Varrukast oli ka võtta "Muuseas" süntesaatoritausta ümberseade naturaalkitarrile, mis kõlas ka hästi. Nii et seitse laulu "Varielu" pealt, not too shabby. 

"Varielu" ja uus "Nelgid" olidki kõige enam esitletud albumid pühapäevases kontsertkavas, mille pikkuseks arvestatud poolteist tundi (sest Vaiko soovis pärast kontserti ja kohustuslikku autogrammivooru pääseda ka jalkafinaali kaema). Esimese plaadi pealt ei tulnud midagi, teise plaadi pealt tulid kohustuslikud hitid "Armastus" ja "Sylvester". Kolmanda pealt tellis keegi publikust "Linnulaata", mis tegi meele heaks. Meele tegi heaks ka eesti vist parim kantrilaul üldse nimega "Kodutee". Neljanda plaadi pealt kõlas ainult "Sinu jälg". Viienda pealt tuli "Pöördumatult soe", aga ka "Moonaliisa" lühiversioon. Seitsmenda plaadi pealt vähemalt kolm laulu, "Brünett", "Mõtetes mõrudais" (kõlas väga hästi Vaiko lüürilise häälestuse peal, kõrge e-keel tooni võrra alla) ja "Hurraa". Kuna ma väga täpselt arvestust ei pidanud, siis muidugi mõista põhineb mu ettekanne sellel, mida ma mäletan. 
Publik.
Kuidagi väga vahetu ja sundimatu atmosfäär kipub olema nendel kontserditel, kus Vaiko vaid üksinda kitarriga esineb ja see on seni mu lemmik nendest, mida mul näha on õnnestunud. Pärast autogrammivooru õnnestus ka maestroga natuke vestelda. Tuli välja, et Vaiko kitarr oli tegelikult uus pill ja ta oli sellega väga väga rahul. Kui ma mainisin talle, et olin hakanud mitu kuud tagasi bassklarnetit mängima, vastas ta: "Väga lahe pill, tegin mingi aeg tagasi Meelis Vindiga improkontserdi". Minu küsimusele, kas bändi repertuaaris ka mingeid klahvpillilugusid on, vastas ta, et ta proovis küll elektriklaverit lisada bändi setuppi, aga ei jäänud kogemusega rahule. Liiga coldplaylikuks läks asi ja pealegi tal ei tule see klaverivärk väga hästi välja. Njah, tegelt tal tõesti tulebki paremini see kitarriasi välja, nii et tõesti, miks punnitada.

Sunday, June 29, 2014

Kullaaugu kontsertpidu 2014 Päev 1

Eile korraldasid Valsid taas oma Ahja maakodus Kullaaugu kontsertpeo festivali. Käisin kohal esimesel päeval. Alustas Phlox. Panin tähele, et kui nad esitavad vanemat materjali, mis aastaid tagasi võis kõlada aeglasemas tempos, ent murdvama rokiküttena, siis nad mängivad nüüd teatud lõdvakäelise pingutamata elegantsiga. Isegi kärisevamad kohad väldivad otse-rokkimist, nt. näed Zilmerit "Hundi" kärinakohtades opereerimas oma trummipulki nõtkes jatsustiilis…

…Seega tõusis esile uus pala, mille pealkiri setlistis paistis olevat "Mahlad".  Klahvpildur Helenurm mängis seekord ainult Rhodesi (ja saksofonist jättis oma puhksüntesaatori ka koju), kuid heliefektid Rhodesil on seekord sündilikumad ja kosmilisemad, täiendades seda overdrive saundi, millega ta tavaliselt klahvisoolosid esitab. "Mahlad" algaski kosmoseefektidega Rhodesil, siis tuli sisse mingi metal-mõjutustega riff ja seejärel vahetati käiku mingi rahvatantsuliku viisi peale, mida kandsid traditsiooniliselt kitarr, Rhodes ja sopransaksofon. Sealt edasi tulid tüüpilised ja ehk ka vähemtüüpilised phloxilikud käänud ja pöörded...

…oli aga selge, et just seda pala esitades tuli Phloxi power-jazz olemus kõige suurema poweriga mängides...

…viie aasta pärast mängivad nad sedagi lugu vist kaks korda kiiremini, ent mahatimmitud plahvatusohtlikkusega?

Publik

Henri Hütt ehk siis üks poiss läptopi taga - tema kord oli järgmisena dekoreerida oma helidega kullauklaste tsillimist ja olesklemist. 

Kusjuures kummaline on see, et 2012. pidid galvaanikud oma konsa känseldama ja nii sattusin hoopis mina musitseerima Kullaugu peole too aasta. Lõpuks nad ikka jõudsid kohale!

Trummari Kiitmise Tund: kuulasin seekord hoolega üht kohustuslikku hitti: "Olympics". Okei, arranžeeringu mõttes on see mulle alati tundunud selline varajase Tallinn Daggersi stiilis teeme-retrosüntpoppi-läpaka-ja-midikontrolleriga-ehk-siis-ladnamalt-kui-need-kes-vanade-süntidega-kõvasti-vaeva-pidid-nägema. Võimalus on alati jäänud, et ehk võiks seda lugu päästa nt. hea trummimäng. Ma polnud kunagi super-rahul selle esimese trummariga, kes esitas tavalisi tantsuroki-gruuve. Siis hakkasid galvaanikud uut trummarit otsima. Mingi ükspäev hakkasin isegi fantaseerima, et mis oleks, kui ise prooviks. Ja siis kujutasingi ette, kuidas ma pööraksin selle konkreetse laulu diskogruuvi mingiks keerukaks breikbiidiks kätte vms. Aga see tüüp ei pidand seda tegema. Täitsa töötas kasvõi see, kuidas ta taldrikuid hittis või kuidas ta seda gruuvi kontrollis. Peensus trumpab alati üle nii showoffimise kui ka labase lihtsakoelisuse! Oleg Ivanov on suutnud loo ära päästa!

Veel publikut




Parajasti kõlas "Napoleon", kus Taavi-Peeter mängib kitarri ja Kaido Paapstel bassi. Ikka väga hea laul!

Skeleton Race. Rohkem selline alternatiivmetali ja stoneri mõjutustega raskerokk, not my cup of tea. Mõtlesin isegi, et kunagi teismelisena kuulasin rohkem sellist rasket muusikat, kas ma siis olen oma loomusele vastu läinud? Tegelt oli see takkajärele mõeldes ikkagi faas, mille vast iga melomaan peab läbi tegema. Tegelt on paljude inimeste muusikamaitse mõjutatud kuuluvusest. Ja kui sa päkapikudisko austajatega ühte kuuluda ei taha, siis enamasti jääbki üle proovida olla solidaarne raskema muusika sõpradega. Kui ma olin 17 ja ma olin ostnud The Fall'i toonase plaadi, siis oli arusaam, et ma olen ainus, kes sellist mussi kuulab, üsna kainestav!

Badass Yuki setti filmisin ,seega see pilt Mart Avist on vaid screenshot videost, mille just arvutisse tõmbasin.

Nagu ka see pilt. Tegin nimelt poistele juba paar kuud tagasi ettepaneku, et ehk võiks proovida nendega koos üles astuda mõnes laulus. Tahtsin väga liikuda taas teiste muusikutega koos mängimise suunda, isegi kui natuke piiratumas ulatuses. Saime kokkuleppele, et proovime "Americat" koos teha. Kuigi mul see bassklarneti saund oli suhteliselt jama (sest kasutasin mingit piezo helipead standardse mikrofoneerimise asemel, võimalik, et peaksin pigem puurima augu oma huulikusse ja kruvima sisse hoopis Pasoana helipea, mida seni olen sopranklarnetil kasutanud) ja ma polnud üldsaundis piisavalt hästi esindatud, tundus nii bändile kui ka publikule see kollääb päris ägedana.

Siis kolis kogu pidu garaaži ja Taavi Laatsit tegi oma mahedat, enamasti tihedatest pad-tüüpi saundidest koosnevat ambienti. Lõppu tulid ka paar rütmilisemat pala, mis olid ka meeldiv kuulata. Lisalugusid mees ei teinud, kuigi sooviti. Soovitan kuulata "Sinist Platood" (12a tagasi), päris meeldiv kuulamine!

Tuesday, May 20, 2014

Junk Riot + Galvanic Elephants Genklubi 16 V 2014

Eelmine reede Genklubis uusi plaate esitlenud bändidest sümpatiseeris mulle kõige enam Junk Riot. Muusikaliselt üsna inglise dance-punk/garage rock revival mõjutustega bänd, aga arvestades bändiliikmete vene päritolu ja laulja Vadim Ivanovi tugevat slaavi aktsenti, mõjub Junk Rioti musa sellevõrra kuidagi sümpaatsemalt. Ma aktsepteerin bändi sellisena nagu ta on: moderniseeritud vene rokk! Mis suudab kitarrimuusikast kui muusikalisest idioomist pigistada veel viimast oma analoogsüntesaatorlike kitarritoonidega. Neil olid ka päris süntesaatorid laval seekord. Mis läksid kasutusse ühes laulus, mille minimalistlikum ja kosmilisem kõlapilt lähenes rohkem psühhedeelsele krautrokile. Loo pealkirja kahjuks ei tea. Võib-olla "Headache", ehk hoopis mingi uus laul. Lisaloona tegid kaks laulu, üks nende tavapärasem diskorokk-saund, teises oli aga rohkem sellist punk-energiat, mis mulle imponeeris. Laulu pealkirja ikka ei tea. Võis olla "Black Widow". Üks asi sümpatiseeris veel: ühes laulus kuulsin päris vene keelt! 








Galvaanikud see-eest mind päris lõpuni ikkagi ei kõneta, kui aus olla. Ei teagi, kas asi on nende teatud stiililistes manöövrites/mannerismides või selles, kuidas nad laule kirjutavad. Kindlasti on Galvanic Elephants tänase kvintetina mõnevõrra etem bänd, kui see kvartett, keda nägin Junior Boys'i soojendamas 2012 sügisel. Neil on parem trummar nüüd, pluss analoogsüntesaatorid (eriti ameeriklase Dirk Lloydi Moog Prodigy), vastukaaluks arvutiklahvpillidele nagu varem. No arvuti oli ka seekord laval, aga rohkem põhjade jaoks. 

Üllatas instrumendi vahetamise määr. Gert Look muidugi liigub harjumuspäraselt basskidra ja süntide vahet. Kuid esimestes lauludes mängis elektribassi solist Taavi-Peeter Liiv. Kontserdi teises pooles võttis üheks lauluks basskitarri kätte isegi kitarrist, kuuekeelne kitarr läks aga Taavi-Peetri kätte. Ja üllatus-üllatus, see oli õhtu parim laul üldse! Laul, mille pealkiri tundub olevat "Napoleon" (nagu hilisem Soundcloudi kuulamine selgitas), lähenes jällegi psühhedeelsemat sorti krautrokk-tüüpi territooriumile, ma tooks paralleele ehk Can'iga. Minimalistlik bassikäik, mürakidra, masinlik trummisünkoop, what's not to like. Erinevalt plaadiversioonist oli laulu esimene pool oli täis-instrumentaal ja vokaal tuli kõvasti hiljem sisse. 

Sellele laulule muidugi järgnes Galvanicu põhiline live-hitt ehk laul "Olympics", mis minu maitse jaoks on jällegi liiga ladna. Aga noh, laivis ongi vaja tantsulugusid ka mängida, et rahvas ikka rahule jääks, eks? Kui Junk Rioti lisalugudest meeldis mulle rohkem see teine, siis Galvanicu kahest lisaloost eelistasin seekord aeglasema triphopilikuma fooniga esimest. Nime jällegi ei oska nimetada.









Saturday, May 10, 2014

Negatiivsest kriitikast Pixies'e tagasituleku ainetel

Väljavõte Musicfeeds veebist.

Pixies'e kitarrist Joey Santiago paistab väga kibestunud olevat indi-hipsterismi lipulaeva Pitchfork Media negatiivse arvustuse peale. Kus Pixiese esimene comeback EP sai vaid ühe punni kümnest, kõlama jäi süüdistus, et see sisaldab "näotuid ja kohtlasi alternatiivroki palasid". Santiago hinnangul paistab Pitchfork "vihkavat kõike", "tegevat seda ainult tähelepanu saavutamiseks", "mitte isegi kuulavat muusikat". Kriitik ise aga "ei vääri olemist muusikakriitik" ja "soovib hävitada, mitte luua" ning on "idioot" ja "munn".

Tjah, hakkasin seepeale mõtlema ka oma kogemustele kriitikutega. Pean siin silmas ainult sooloartistina tegutsemist, sest Opium Flirt sai ju "Õunakuu" eest küll 2/10, aga sama kriitik kiitis heaks minu "Formations" kogumiku, nii et sain toona natuke magusat kaasa lisaks kibedale.

Opiumist rääkides, eks aastal 2010, sel hetkel, kui olin vastu võtnud otsuse grupist lahkuda (ja paralleelselt oli Andres Lõo poolt kaastüürimise alla läinud pänd hakanud kohe vägaväga Eesti hipsteritele meeldima!), tundus mullegi, et ma olen pigem muusikute ja kriitikute muusik. Eks muidugi olid lootused, et just sedasorti elitaarne kontingent mõistab minu ponnistusi loomingulisuse osas kõige paremini, kõige kõrgemad. See on ju klassika, et bänd, keda kommertsedu ei hellita, saab hellitada pigem asjatundjatelt.

Seda suurem oli mu pettumus järgmine aasta, kui Areeni muusikakriitik vastas minu arupärimise peale, et miks ei ole minu toonasest EP'st arvustust ilmunud, et ta oli selle väikeplaadi suhtes täielikult huvi kaotanud. Ma olin ikka natuke jahmatanud küll selle peale. Ise küll uskusin, et olin teinud seni oma parima EP ning ühtlasi teinud ka päris pretsedenditu plaadi koos laulunumbritega (vastukaaluks ainult instrumentaalmuusikat sisaldavatele reliisidele). Aga näe, paraku minus vist ei nähtud ikka Ariel Pinki (nimetan teda vaid sellepärast, et paralleelselt oli tulemas Ariel Pinki teine kontsert Eestis ja üks teatud promotekst muidugi haipis teda absoluutse geeniusena) kurat-teab-mitmendat-tulemist. :) So there you are.

Suurem võõrandumine hipsteri seltskonnast tuli aga aasta edasi, kui "Luuperikontsert nr 1" sai päris korralikult karvustada. Läksin ikka jubedalt endast välja selle peale, kuidas mind süüdistati teatud muusikalistes tabudes, kuidas mulle tundus, et kriitik oli kogemata kuulanud hoopis mingit muud plaati, kui see, mille ma valmis tegin. I was pretty pissed off to be honest. Tundsin, et mind on reedetud. Nii palju siis kriitikute muusikuks olemisest. Neelasin alla kibeda teadmise, et ega ma vist ikkagi hipsterimussi ei tee. Minu muusikalised eksperimendid ei paistnud kõnetavat seda osa publikust, kes paistab orienteeruvat alternatiivsemat (või isegi progressiivsemat) sorti muusikas.

Liigume veel aasta võrra edasi. August 2013, kindel plaan hakata uut materjali salvestama. Mul oli olemas juba neli uut kompositsiooni, enamikuga neist tegin 2012-13 isegi katset salvestada. Siis lendas mul kõvaketas järjekordselt vastu taevast ja ma kaotasin kõik (I never learn). Need olid: "Alentejo Blues", "Põlenud sild", "Kulunud kere" ja instrumentaal, toona pealkirjastatud "Lõuna kuue minuti pärast" (alternatiivsed pealkirjad olemas ka inglise ja prantsuse keeles), mis lõpuks sai nime "Resilience".

Mõtlesin, et salvestan need laulud uuesti. Ja siis kirjutan veel neli uut muusikapala, et tuleks selline a game of two halves. Üks uus idee oli mul 7/4 taktimõõdus koos "oreli"akordidega, kus orelipatchi VCA level oli keeratud kõrgele, nii et iga noot jäi kõlama. Lisasin trummid, bassipedaalid ja puhkpillid.  Tulemus tuli välja selline, et mul oli ausalt öelda tunne, et ootoot, kas seda lugu ikka tasub teha? Äkki keegi jälle siis kirtsutab nina, et mingi mõttetu nuudeldamine?

Siis ma sain aru: ma pean selle loo valmis tegema! Lihtsalt pean! Miks? Sest minu psühholoogiline heaolu sõltub sellest. Ma ei saa represseerida oma teatud muusikalisi instinkte, lihtsalt mingite teatud nõudlike hipsterite või muidu karvaste pärast, kes nimetavad endid muusika-asjatundjateks. Nii et sel laulul oli minu arvates õigus kaas-eksisteerida teiste lauludega, mis ma kirjutasin-salvestasin.

"Art Disease" saigi aasta lõppedes avaldatud. "Transitionit" mängiti tegelikult raadios siin-seal küll, isegi "Nestoris ja Mornas". Arvustused tulid isegi päris huvitavad tervele plaadile. Üks küll virises vokaali pärast, aga olgem ausad, kui sa ikka pole nii koolitatud häälega nagu mõned universaalselt heaks tunnistatud laulusolistid, siis keegi ikka kirtsutab nina. Elan sellega, missealsikka. Berk Vaher Müürilehes tabas olemust: kõike, mida kriitikud seni ette heitnud olid, sai veelgi rohkem ja veelgi võidukama ätitüüdiga. Jajah, nii vist juhtud, kui otsustad olla see, kes sa oled ja täielikult välistada püüded meeldida hard to please tüüpidele.

Wednesday, April 30, 2014

Valitud pildid aprillikuu teisest poolest

Mul tuli lisaks muudele kohustustele Christina farmis ka kantseldada lambaid. Mis oli suht keeruline, sest eks need lambad ole sellised arad ja natuke rumalad loomad, tee üks vale liigutus ja nad hakkavad paanitsema ja sinu eest ära jooksma. Lammaste lüpsmine on ühtlasi natuke teistmoodi võrreldes kitse lüpsmisega. Võttis aega, enne kui ma hakkasin päriselt toime tulema.

Eelmine reede andsime kooriga kontserdi Cessole külas. Pildil kirik, kus esinesime. Samas külas asub üks restoran, kus koor kolmapäeviti harjutamas käib.

Siin kiriku sisemus

Ei mäletagi, mil mul viimati päevasärki ja lipsu kanda tuli.

Kiriku esine, pildil koori liikmed ja mõned inimesed, kes meid vaatama tulid.

Ega jah, Itaalia maastik on suht künklik  ja teed üsna looklevad.  Ütlen niipalju, et ilm peab olema ilus, kui tahad vastu pidada pooletunnist sõitu kahe küla vahel.

Pühapäeval aga toimus üks jumalateenistuse moodi üritus, kus esinesime. Esitasime vaimulikke laule nii itaalia kui ka ladina keeles, sekka ka paar inglise keeles gospelilaulu. Ilmalikest lauludest olid muuseas esindatud mõned itaalia rahvalaulud.

Siin Bosia kirik väljast vaadatuna.

Plaan oli esmaspäeval Itaaliast lahkuda. Paraku lend tühistati. Ilm oli lihtsalt nii sitt, et see sandistas lennuliiklust natuke. Võtsin telefoni teel kiiresti ühendust ühe WWOOF hostiga ja saime kokkuleppele, et püsin tema juures kuni uue äralennu kuupäevani. Stefano tundub täitsa mõistlik tüüp olevat. Ilm endiselt suht kehvapoolne, nii et ma olen vaid pildil olevas majas natuke siseviimistlust praktiseerinud. Majas oli nimelt mõnda aega tagasi tulekahju ja siseseinad vaja üle värvida. Enne seda vaja seinad valgeks kraapida.

Monday, April 14, 2014

Nõgesed, nõgesed, nõgesed...

Huvitav, et Eplik laulab nõgestest kui taimedest, mis "torgib ja ei täida kõhtu". Ma samas olin juba kaks aastat varem proovinud nõgesesuppi Portugalis. Mis oli päris hea tegelt. Seega proovisin ka ise nõgesesuppi teha.

Lõikasin lauku, praadisin oliiviõlis, lisasin vett, tükeldasin kooritud kartulit (oma kümme tükki) ja paar porgandit. Siis lõikasin nõgeseid õuest, panin kindad kätte. Eemaldasin varred ja keetsin lehti. Siis tükeldasin keedetud nõgeselehed ja lisasin ülejäänud supile.

Pildil supp enne püreestamist.

Ja pildil valmis püree õhtusöögilaual

Lisasin sojakoort. Proovisin tilgutada sinna üht teatud muusikalist kujundit.
Ja tulemus sai täitsa hea! Ehk üks paremaid suppe, mis olen teinud! Sellest jagub mitmeks õhtuooteks nüüd. Guidole oleks see meeldinud, talle istus üks köögiviljapüree, mille ma viimati Portugalis valmis keetsin.

Kastrulis kuumutatud nõgeselehed maitsevad ka omaette päris hästi. Võib lisada ka nt. seemneid v. pähkleid, ja siis koort, ehk ka oliiviõli ja vastavalt maitsele maitseaineid. Seega ma polegi kindel, kas seda "ei täida kõhtu" osa saab päris sõna-sõnalt võtta.

Tuesday, April 8, 2014

Tagasi Itaalias

Guido naases eelmine kolmapäev Inglismaalt. Housesitting läks päris edukalt minu jaoks, Alma sünnitas 31. märtsi hommikul kaks isast talle. Panen siia ka ühe pildi.


Eelmine nädalavahetus jõudsin Itaaliasse, naasesin Christina tallu Piemontes. Ilm on alates laupäevast olnud päris hea, kuigi Portugalis oli ilm pigem vihmane ja jahe viimased paar minu veedetud nädalat. Enne, kui Christina mulle Alba rongijaama järgi tuli, veetsin natuke aega Albas. Klõpsutasin mõned pildid kesklinnas.

Iga laupäev on vanalinnas turg...

…mis jaotub ikka mitme tänava peale ja nii mõnegi...

…arhitektuurilise atraktsiooni ette, nt. see kõrge torn taamal.





Siinkandis müüdi rohkem mahekaupa.

Plaan on siin olla oma kolm nädalat. Oktoobris läks meil kooriproovidega nii hästi, et Christina otsustas kontserdi korraldada. Mitte ainult ühe, vaid isegi kaks. Proovid nagu ikka, kolmapäeviti.

Hommikut ja lõunat sööme koos, vahepeal teeme tööd. Õhtul teen enda kasutuses olevas majas omale ise süüa. Eile oli õhtusöögiks hirsipuder, millele lisaks tegin salatit…võilillelehtedest. Lõikasin sisse küüslauku, lisasin soola, äädikat ja oliiviõli. Päris hea tuli!