Laadisin just üles paar katkendit oma osalusmuusika projektidest, mis ma seni teinud olen.
Esimene jupp pärineb "Gilgameši" unenäostseenist. Salvestatud nii umbes 2-3 juunil 2012. Kika Mosaiik Stuudios, vahetult pärast meie Mosaiigi singli tegemist. Mängin järgnevaid pille: Prophet 08, basskitarr, Formanta elektroonilised trummid, elektroakustiline klarnet, flööt.
Teine pärineb heliribalt, mille komponeerisin 1925. aastast pärineva kodumaise antikommunistliku tummfilmi "Tšekaa komissar Miroštšenko" taustaks eelmise aasta oktoobris-novembris. Katkend on kontsertsalvestus Tartu Elektriteatrist 18. detsembril 2012.
Tuesday, May 21, 2013
Monday, May 6, 2013
Sunday, May 5, 2013
Kreatiivmootor + Candy Empire Mailaulul 3 V 2013
Põhimõtteliselt ilmusingi reedel kohale John Brainlove Rogers'i lemmikbändi pärast! Kreatiivmootor on hakanud jälle lugusid laivis esitama, võrreldes 2011-12 vabavormsema kavaga. Avalugu oli kohe eriti super ja lihtsalt kirjeldamatu! Teise loo ajaks hakkasin mõtlema oma varasemate Mike Pattoni paralleelide peale ja paganapihta, mingi Fantomasi/Bungle'i kiiks ikka 'mootoril on küll! "Elu eest" teiselt plaadilt oli rõõm kuulda, tuli ka üks suuresti Jakapi häälutusele toetuv frii pala, mitte küll nii sõge, kui Phloxi "Käsi", aga põnev vahepala sellegipoolest.
"Irratsionaalne" oli originaaliga võrreldes peaaegu tundmatu, ent milline energia!
Candy Empire alustas looga "Sundown", millele tuli kohe otsa tuttav Floydilik d-minoor jämm! Natuke sünti uuelt kutilt ja siis tuli 'mootori saksofonist Maria Lepik ja mängis üle mõistuse hea soolo! Võrreldes Kink Kongiga eelmine kord olid instrumendid miksis paremini eristatavad ja kuulsin ka süntesaatoriosi seal, kus need esinesid. Candy Empire on hakanud natuke rohkem jämmima ja eks nad ise ka tunnistasid, et neile meeldib sedasi teha. Muuseas, Katarina rääkis sellest, kuidas TMW välispressis muudkui levisid jutud, et Ervin on pool Opium Flirti ja ehk olevat ka Candy Empire seeläbi mingi uimastibänd. Tegelt on neil kõik lood ikka armastuslood. Kui seda juttu tõlkisin mingitele prantsuse tsikkidele, siis nad paistsid ilgelt disappointed, haha.
Üle mitme kuu ilmusin sellele kontserdile taas kohale oma Panasonicu kaameraga. Mis vahepeal seisis jõude tänu akulaadija kadumisele. Ostsin eelmine kuu mingi uue laadija ja nüüd saan jälle kasutada kaamerat, kui ikka akud laaditavad. Kreatiivmootori setti filmisin, seega pildid, mis samal ajal klõpsida said, tulid madalama resolutsiooniga. Lihtsalt seetõttu, et minu kaamera oli lülitatud öörežiimile.
Candy Empire alustas looga "Sundown", millele tuli kohe otsa tuttav Floydilik d-minoor jämm! Natuke sünti uuelt kutilt ja siis tuli 'mootori saksofonist Maria Lepik ja mängis üle mõistuse hea soolo! Võrreldes Kink Kongiga eelmine kord olid instrumendid miksis paremini eristatavad ja kuulsin ka süntesaatoriosi seal, kus need esinesid. Candy Empire on hakanud natuke rohkem jämmima ja eks nad ise ka tunnistasid, et neile meeldib sedasi teha. Muuseas, Katarina rääkis sellest, kuidas TMW välispressis muudkui levisid jutud, et Ervin on pool Opium Flirti ja ehk olevat ka Candy Empire seeläbi mingi uimastibänd. Tegelt on neil kõik lood ikka armastuslood. Kui seda juttu tõlkisin mingitele prantsuse tsikkidele, siis nad paistsid ilgelt disappointed, haha.
Üle mitme kuu ilmusin sellele kontserdile taas kohale oma Panasonicu kaameraga. Mis vahepeal seisis jõude tänu akulaadija kadumisele. Ostsin eelmine kuu mingi uue laadija ja nüüd saan jälle kasutada kaamerat, kui ikka akud laaditavad. Kreatiivmootori setti filmisin, seega pildid, mis samal ajal klõpsida said, tulid madalama resolutsiooniga. Lihtsalt seetõttu, et minu kaamera oli lülitatud öörežiimile.
Monday, April 22, 2013
Wolfredt + Wrupk Urei
Käisin laupäeval Konkis vaatamas Wrupk Ureid ja Pia Frausist tuntud Margus Voolpriidu uut projekti Wolfredt. Rahvast oli vähe, kuigi sedasorti muusika väärib kindlasti enamat. Eriti nõme oli näha osasid inimesi kontserdi ajal baaris hängimas. Isegi niisuguse nišimuusika puhul käidakse üritustel enamasti mingitel muusikavälistel põhjustel, mis on natuke frustreeriv. Okei, see on küll tore, kui sedasorti kontingent raha maksab, et toetada üritust ja seeläbi ka esinejaid, aga ega siit mingit kestvat sidet bändide ja publiku vahel ikka ei arene küll. Parimal juhul on tegu puht utilitaristliku sümbioosiga: üritusele on vaja maksvaid kundesid, ent osa maksvaid kundesid tahab lihtsalt kuskil tantsu lüüa või selle puudumisel lihtsalt baaris õlut juua. Sedasorti jutt pole küll midagi uut, aga ega see probleem taha küll kuidagi aeguda.
Wolfredt pole võib-olla kellegi arusaam tantsumuusikast, kuid selline mogwailik lähenemine klassikalisele Seksound stiilis shoegaze'ile on veel üks võimalus rikastada Eesti instrumentaalmuusika maastikku. Voolpriit mängis basskitarri, midisünti ja metallofoni, teda toetas kaks kitarristi, üks mängis rohkem rütmipartiisid ja teine pigem juhtpartiisid, ühes loos ka poognaga mängu. Kuigi post-rock stiilis crescendodeni arendamine on juba vana ja mõnevõrra kulunud trikk, tundus mulle üks vali koht eriti maadraputavana.
Viimase loona tehti "The Lost Art of Humming" ja asi rokkis küll! Minu ainus kriitika puudutab arvutitaustadele toetumist, mis paratamatult tähendab loo suht staatilist samasust igal kontserdil. Võib-olla oleks mõistlikum võtta live-trummar, et "The Lost Art of Humming" jämmipotentsiaal lahti kangutada?
Wrupk Urei on viimasel ajal väga tihedasti mänginud. Oma käe sõrmedel oskan kokku lugeda hetkel neli kontserti sel aastal. Viis-kuus vast isegi, kui arvestada ka neid, mida pole näinud. Eelmine kord Candy Empire livel sattusin kokku vana tuttavaga, kelle hinnangul pole Eestis veel tehtud eriti krautrock stiilis muusikat. Mingis ühes loos aga tundus Wrupkil küll toimivat väga klassikaline motorik-gruuv. Võib-olla nemad suudaksid ka krautrokki teha, kui tahaksid?
Wolfredt pole võib-olla kellegi arusaam tantsumuusikast, kuid selline mogwailik lähenemine klassikalisele Seksound stiilis shoegaze'ile on veel üks võimalus rikastada Eesti instrumentaalmuusika maastikku. Voolpriit mängis basskitarri, midisünti ja metallofoni, teda toetas kaks kitarristi, üks mängis rohkem rütmipartiisid ja teine pigem juhtpartiisid, ühes loos ka poognaga mängu. Kuigi post-rock stiilis crescendodeni arendamine on juba vana ja mõnevõrra kulunud trikk, tundus mulle üks vali koht eriti maadraputavana.
Viimase loona tehti "The Lost Art of Humming" ja asi rokkis küll! Minu ainus kriitika puudutab arvutitaustadele toetumist, mis paratamatult tähendab loo suht staatilist samasust igal kontserdil. Võib-olla oleks mõistlikum võtta live-trummar, et "The Lost Art of Humming" jämmipotentsiaal lahti kangutada?
Wrupk Urei on viimasel ajal väga tihedasti mänginud. Oma käe sõrmedel oskan kokku lugeda hetkel neli kontserti sel aastal. Viis-kuus vast isegi, kui arvestada ka neid, mida pole näinud. Eelmine kord Candy Empire livel sattusin kokku vana tuttavaga, kelle hinnangul pole Eestis veel tehtud eriti krautrock stiilis muusikat. Mingis ühes loos aga tundus Wrupkil küll toimivat väga klassikaline motorik-gruuv. Võib-olla nemad suudaksid ka krautrokki teha, kui tahaksid?
Thursday, April 11, 2013
Saturday, April 6, 2013
"Tsivilisatsioon" Check My Demo paneelis
Minule üllatuseks tuli "Civilisation" EP välja kolmandana! Kommentaarid olid päris huvitavad. Tähendati teatud retro-rokilikke mõjutusi (a la Stereolab v. Air) või üldse 60ndate-70ndate mõjutusi, filmilikku atmosfääri, flöödi kasutamist. Isegi trummimängu kohta tuli kiitev märkus, mis pani mind uhkust tundma. Esimene tüüp, vist Danny Berman küsis: "Is there a market for it?". Tasub mõelda küsimusele tegelt. Paraku ei meeldinud delegaatidele "Multiphonic Rodent" nimi, aga vähemalt thumbs up korrektse Briti häälduse eest!
Üks fotojäädvustus
See on vast üks paremaid pilte. Tundub, et väga Bunk Gardner-liku olemusega õnnestus pildile jääda. :)
Tuuripäevik P2 V2 - Head ootused ning vastus tegelikkuse näol
Ok, ütlen ilma keerutamata kohe ära, et ega see eilne TMW esinemine World Clinic Showcase'il minu jaoks eriti hästi ei läinud. Tehnika üles sättimine osutas närvesöövaks katsumuseks, nagu teinekord ikka juhtub. Ja kuigi lõpuks sain enamvähem paika pandud, kahjuks oli tegemist ühe selle juhusega, kus mul oli laval ebamugav olla. Kui ma mängima hakkasin, siis kohati käitus süntesaator koostöös vanakooli Vermona sustain-pedaaliga täna eriti veidralt, kuni viimaste lugude ajal jäidki noodid kestma (ja ma nägin, kuidas mu P08 kõik kaheksa nooditulukest vilkuma jäid). Trummiseting oli paika pandud järgmise esineja Junk Rioti trummari poolt ja väga harjumatu oli mängida siukse tantsuroki solniku peal.
Publiku vähesus mõjus ka psühholoogiliselt kurnavalt. Kohe kindlasti polnud saalis ühtki välismaist delegaati. Oleksin üllatunud, kui pärast selguks, et keegi ikka oli. Aga mine tea, arvestades, kui sitalt ma enda arust tegelt panin, võib olla polnudki see paha asi. Tõenäoliselt oleksingi ainult negatiivseid arvustusi saanud. Arvan, et võib kindlalt oletada, et täna edulugu minu jaoks ei tule.
Eks ma võiks pikalt laialt filosofeerida tervel sellel edulootuste ja läbikukkumiste teemal. Eks ma ole seda juba nämmutamiseni varem teinud. Igatahes pole ma kindel, kas TMW praegune korraldus tegelt on ikka nii optimaalne. Liiga palju bände! Konkurents on tegelt päris hull ikkagi! Delegaatide tähelepanu on klassikaline null-summa mäng: see, et ühel bändil õnnestub keegi delegaat teda kuulama meelitada, tähendab teise bändi (ning kümnete teistegi) jaoks selle tähelepanu saamata jäämist. Ma kahtlustan, et TMW 2011 edulugu-sort-of seisnes ka õigel ajal õiges kohas olemises.
Igatahes Aivar Meos on väga sümpaatne ja sõbralik mees, kel kindlasti olid head ootused ja kes oli piisavalt entusiastlik minu loomingu suhtes, et mind TMW 2013 programmi kaasata. Kahjuks alati head ootused ei saa võrdväärset vastust tegelikkuse osas. Elu annab õppetunde, isegi kui nad on karmid.
Publiku vähesus mõjus ka psühholoogiliselt kurnavalt. Kohe kindlasti polnud saalis ühtki välismaist delegaati. Oleksin üllatunud, kui pärast selguks, et keegi ikka oli. Aga mine tea, arvestades, kui sitalt ma enda arust tegelt panin, võib olla polnudki see paha asi. Tõenäoliselt oleksingi ainult negatiivseid arvustusi saanud. Arvan, et võib kindlalt oletada, et täna edulugu minu jaoks ei tule.
Eks ma võiks pikalt laialt filosofeerida tervel sellel edulootuste ja läbikukkumiste teemal. Eks ma ole seda juba nämmutamiseni varem teinud. Igatahes pole ma kindel, kas TMW praegune korraldus tegelt on ikka nii optimaalne. Liiga palju bände! Konkurents on tegelt päris hull ikkagi! Delegaatide tähelepanu on klassikaline null-summa mäng: see, et ühel bändil õnnestub keegi delegaat teda kuulama meelitada, tähendab teise bändi (ning kümnete teistegi) jaoks selle tähelepanu saamata jäämist. Ma kahtlustan, et TMW 2011 edulugu-sort-of seisnes ka õigel ajal õiges kohas olemises.
Igatahes Aivar Meos on väga sümpaatne ja sõbralik mees, kel kindlasti olid head ootused ja kes oli piisavalt entusiastlik minu loomingu suhtes, et mind TMW 2013 programmi kaasata. Kahjuks alati head ootused ei saa võrdväärset vastust tegelikkuse osas. Elu annab õppetunde, isegi kui nad on karmid.
Friday, April 5, 2013
Tuuripäevik Phaze Two, Vol 1 - Gennis ja Apollos
Pühapäeva õhtul sain kõne Ahto Külvetilt. Korraldas neljapäevaks mingit üritust ühe soome bändiga, kutsus mind esinema. Kuigi neljapäev on äärmiselt kahtlane esinemispäev, mida olen katse-eksituse meetodil isegi kogenud, otsustasin pakkumise vastu võtta. Esiteks lootsin siit võimalust end ette valmistada TMW World Clinic Showcase'iks. Teiseks pakkus Ahto ka rahalist kompensatsiooni, mis aitab leevendada asjaolu, et TMW'l peab ilma rahata mängima.
Üritus oligi maru veider. Kohal olid mõned soomlased, kes olid TundraSpunki (tegelt täitsa korralik folk-punk-misiganes-rokk bänd) pärast kohale tulnud. Mul oli tunne, et minu esinemisajaks (esialgu määratud 1:30 peale) nad tõmbavad jeehat. Nii oligi. Saal oli veerand kolmeks ikka üsna tühi. Ahto jt juba pärisid, et kas ma ikka tahan teha ses olukorras. Otsustasin, et mängin ära, kui mul juba pillid püsti on. At this point, see kontsert oli selgelt võtmas avaliku peaproovi ilme. On with the show!
Tegin mõned lauluga numbrid, paar veel avaldamata pala, siis need tekstiga lood "Civilisation" EP pealt. Siis äratasin ellu "Tomato Reality" Formationsi netikogumikult ja linkisin selle kokku katkenditega tummfilmikontserdilt.
Tegelt oli selle avaliku ja makstud proovitegemise kuulajate aplaus nii entusiastlik, et tundus kohati, nagu oleks mingi 30 inimest, mitte alla kümne, nagu tegelikult oli. Nägin, et saali tuli instrumentaalmuusika portsjonis üks neiu, kes hakkas tantsima. Selle üle oli hea meel. Lõpetasin esinemise ära ja mulle öeldi: "Tee üks lugu veel!". Otsustasin teha "Printsess & Page'i".
Nii et publiku mõttes niru tulemus nii esinejale, kui ka korraldajale (sest üritus tõi kahjumit). Kuid positiivsed indikaatorid on ikkagi a) tantsiv neiu b) entusiastlik aplaus c) lisaloo palve ja d) üks tüüp tuleb minu juurde ja embab, kiidab, et väga hea muusika jne.
Täna sõitsin Tallinnasse. Mul on hea meel tõdeda, et see aasta pole ma nii meeletult pidanud rahmeldama, kui 2a tagasi. Tempo on olnud pidev, aga mõistlik. Sebisin kõigepealt auto kuhugi parklasse, proovisin Nordic Hotel Forumist passid-käepaelad ära sebida. Edutult. Okei, moving on, järgmine peatus Solaris, kus Apollo raamatupoes oli väike etteaste ette nähtud. Olin tellinud digitaalse klaveri esinemise jaoks ja võtsin kaasa ka luuperi, klarneti ja paar juhet, et teha natuke teistmoodi versioon "Tsivilisatsioonist".
Soundcheck oli okei, sain asjad sellise stripped-down setupiga kiiresti tehtud. Siis läksin lavale ja märkasin kohale, et Nord Stage pilliga, mis mulle oli määratud, oli midagi nihu. Mitte nihu, aga ses mõttes setting, mida ma ei osanud ära võtta. Klaveri saund oli splititud elektriklaveri ja klaverisaundi vahepeal. Mul ei õnnestunud kuidagi saada ühtset klaverisaundi, nii et enamasti tagusin mingit Wurly tüüpi saundi, mingi nupuvajutusega sain vaid täiesti elektrilise klaverisaundi.
Minul oli ilgelt ebamugav olla tegelt. Idee teha trubaduurilik stripped-down set on hea, aga teostus jäi äbarikuks. "Tsivilisatsioon" oli enamvähem. Siin sain elektriklaver-naturaalklaver saundide splitti enda kasuks keerata. Ja lõpus puhusin klarnat. Moral of the story: mängi ainult pillidega, mida sa läbilõhki tunned!
Vaatasin Galvanic Elephantsi esinemist ka. Päris huvitav oli, kuidas bändi bassimees laivis mängis hoopis sünt-bassi. Tal oli Waldorf Blofeldi klahvpillivariant (ja temalt ostsin Blofeldi rackmounti, kuni ma otsustasin Prophet 08 jaoks rahakogumise eesmärgil kasutada võimalust pill maha müüa), ent ta kontrollis sellega Dark Energy sündisaunde. Mulle ilgelt meeldis see analoog-bassi saund. Laulud olid ka kuidagi huvitavamad, kui eelmine kord Junior Boysi soojendamas. Tundub, et bänd areneb.
Järgmine kord postitan oma World Clinic Showcase'i esinemisest.
Üritus oligi maru veider. Kohal olid mõned soomlased, kes olid TundraSpunki (tegelt täitsa korralik folk-punk-misiganes-rokk bänd) pärast kohale tulnud. Mul oli tunne, et minu esinemisajaks (esialgu määratud 1:30 peale) nad tõmbavad jeehat. Nii oligi. Saal oli veerand kolmeks ikka üsna tühi. Ahto jt juba pärisid, et kas ma ikka tahan teha ses olukorras. Otsustasin, et mängin ära, kui mul juba pillid püsti on. At this point, see kontsert oli selgelt võtmas avaliku peaproovi ilme. On with the show!
Tegin mõned lauluga numbrid, paar veel avaldamata pala, siis need tekstiga lood "Civilisation" EP pealt. Siis äratasin ellu "Tomato Reality" Formationsi netikogumikult ja linkisin selle kokku katkenditega tummfilmikontserdilt.
Tegelt oli selle avaliku ja makstud proovitegemise kuulajate aplaus nii entusiastlik, et tundus kohati, nagu oleks mingi 30 inimest, mitte alla kümne, nagu tegelikult oli. Nägin, et saali tuli instrumentaalmuusika portsjonis üks neiu, kes hakkas tantsima. Selle üle oli hea meel. Lõpetasin esinemise ära ja mulle öeldi: "Tee üks lugu veel!". Otsustasin teha "Printsess & Page'i".
Nii et publiku mõttes niru tulemus nii esinejale, kui ka korraldajale (sest üritus tõi kahjumit). Kuid positiivsed indikaatorid on ikkagi a) tantsiv neiu b) entusiastlik aplaus c) lisaloo palve ja d) üks tüüp tuleb minu juurde ja embab, kiidab, et väga hea muusika jne.
Täna sõitsin Tallinnasse. Mul on hea meel tõdeda, et see aasta pole ma nii meeletult pidanud rahmeldama, kui 2a tagasi. Tempo on olnud pidev, aga mõistlik. Sebisin kõigepealt auto kuhugi parklasse, proovisin Nordic Hotel Forumist passid-käepaelad ära sebida. Edutult. Okei, moving on, järgmine peatus Solaris, kus Apollo raamatupoes oli väike etteaste ette nähtud. Olin tellinud digitaalse klaveri esinemise jaoks ja võtsin kaasa ka luuperi, klarneti ja paar juhet, et teha natuke teistmoodi versioon "Tsivilisatsioonist".
Soundcheck oli okei, sain asjad sellise stripped-down setupiga kiiresti tehtud. Siis läksin lavale ja märkasin kohale, et Nord Stage pilliga, mis mulle oli määratud, oli midagi nihu. Mitte nihu, aga ses mõttes setting, mida ma ei osanud ära võtta. Klaveri saund oli splititud elektriklaveri ja klaverisaundi vahepeal. Mul ei õnnestunud kuidagi saada ühtset klaverisaundi, nii et enamasti tagusin mingit Wurly tüüpi saundi, mingi nupuvajutusega sain vaid täiesti elektrilise klaverisaundi.
Minul oli ilgelt ebamugav olla tegelt. Idee teha trubaduurilik stripped-down set on hea, aga teostus jäi äbarikuks. "Tsivilisatsioon" oli enamvähem. Siin sain elektriklaver-naturaalklaver saundide splitti enda kasuks keerata. Ja lõpus puhusin klarnat. Moral of the story: mängi ainult pillidega, mida sa läbilõhki tunned!
Vaatasin Galvanic Elephantsi esinemist ka. Päris huvitav oli, kuidas bändi bassimees laivis mängis hoopis sünt-bassi. Tal oli Waldorf Blofeldi klahvpillivariant (ja temalt ostsin Blofeldi rackmounti, kuni ma otsustasin Prophet 08 jaoks rahakogumise eesmärgil kasutada võimalust pill maha müüa), ent ta kontrollis sellega Dark Energy sündisaunde. Mulle ilgelt meeldis see analoog-bassi saund. Laulud olid ka kuidagi huvitavamad, kui eelmine kord Junior Boysi soojendamas. Tundub, et bänd areneb.
Järgmine kord postitan oma World Clinic Showcase'i esinemisest.
Subscribe to:
Posts (Atom)