Saturday, April 21, 2018

Tagasi Portugalis

Hakkasin sõitma teisipäeval 10 aprillil. Ületasin Baltikumi ja sõitsin Varssavist mõõda. Kõige väsitavam ots. Siis järgmine päev sõitsin Berliinini välja. Veetsin öö Guido ja pere korteris. Neljapäeva hommik sõitsin Guido soovil Schönefeldi lennujaama tema emale järele, kes tuli külla mõneks päevaks.

Siis sõitsin Hollandisse. Olin sõlminud nimelt ühe hollandlannaga Portugalis kokkuleppe, et transpordin talle mõned kastid. Muidugi ta maksis mulle selle eest. Kauplesin isegi välja võimaluse, et ööbin tema ema majas. Kuigi tema inglise keel oli suht piiratud, saime väga hästi omavahel läbi. Ja reedel käisime laos kastide järel. Instagrammi panin pildi, põhimõtteliselt sama süsteem: kastid ümber kahe laua, mille all magamisase.



Sõitma hakkasin uuesti reedel 12.30 või nii. Läbisin Hollandi ja Belgia ja sõitsin Prantsusmaale sisse umbes nii kolmandiku jagu. Järgmine päev läbisin ülejäänud Prantsusmaa ja ületasin Hispaania piiri. Portugali jõudsin pühapäeva pärastlõunal, puhkasin veidi ja siis kella kuueks andsin kastid üle.

Vahepeal oli muru päris kõrgeks kasvanud, seega lasin kohalikul mehhaanikul trimmeri üle vaadata. Vaja oli välja vahetada süüteküünal ja samuti soovitas ta mul soetada parem kütus. Masin jookseb pärast natuke trimmerdamist paremini küll. Pärast üsna vihmast märtsi ja aprilli esimest poolt on see nädal esimest korda olnud siin tõeliselt kevadine ilm, eesti mõistes suvine siis. Praegune ilm on küll pilvine, aga eks ta praegu varieerub.

Monday, April 9, 2018

TMW 10 - Erinevaid Muljeid

Neljapäev



Maria Fausti ja Kira Skovi kontsert Rootsi-Mihkli kirikis esindas Fausti viljakat koostööd laulude loomise vallas. Samuti puhkpillide integreeritust kooriga. Kitarri, klaveri või kandle puudumine tähendas, et kõik akordiharmooniad tulid puhkpillidelt (trompet, kaks saksofoni ja bassklarnet) ja koorilauljatelt. Kira Skovi suitsune ja sensuaalne tämber istus mugavalt teravate sopranite ja tummiste madalvokaalide vahel. Üks täisinstrumentaal oli ka kavas: töötlus ühest loost Sacrum Facere pealt, mis selles instrumentaal-koosseisus kõlas veidi teistmoodi, säilitades siiski oma karakteri. 

Reede



Abbie Gobeli
Päevasel ajal toimus muuseas ka Muusikanõukogu TMW eri, kus kohal oli saatejuht Raul Saaremets, resident-kriitik Siim Nestor ja välisdelegaadid. John Rogers kui vana tegija ja siis kolm uut nägu. Raul pidi muusika ise üle kuulama ja seekord välja valima. See andis teatud kvaliteedikontrolli ja seega oli muusikavalik huvitavam, kui nt. aastal 2011, kui John Rogersit kõnetas demopaneelis ainult paar lugu kümnest. Kõige suurem arvamuste lahknevus Nestori ja välismaa tüüpide vahel oli Suzi Wu vs. Rainer Ild. Viimase loomemajanduslik punnitamine sai välisdelegaatidelt madalad punktid, samas kui välisdelegaate võlunud Suzi Wu toores siirus ei kõnetanud Nestorit, isegi Saaremets ütles, et keskpärane lugu. Oma positiivse energiaga ja ameerikaliku entusiasmiga nautisin kõige enam KEXP delegaadi Abbie Gobeli kommentaare.



Kuna reedeks oli õhtul plaan käia nii siin ja seal, siis otsustasin vaadata Mart Avit ühel päevasel linnalaval. Avi on seekord võtnud oma kontseptroonilisest lähenemist maksimumi ja loonud oma paarikümneminutilise seti miniatuurse etendusena. Algne kulminatsioon oli Mart Avile adresseeritud paki avamine, kust muuseas tulid välja ka lendlehed Avizonas, mis kujutas Mart Avit kui krüpto-popstaari. Kui looja võiks olla ekstreemne versioon iseendast, siis Avi on võtnud nõuks minna üle võlli teatud fantaasiamaailma loomisel. Aga Avi muidugi laulis ka ja tema omapärane tämber õigustab kontseptualismi rohkem kui küllalt.



Erinevate Tubade Klubis esinenud Rake’i debüütalbum oli natuke lähemal Ouu stiilis produktsiooniväärtustele ja ehk osales salvestusel ka väiksem koosseis. Live bänd praegu on aga suurem ja vb. veidi poleeritum ja žanritruum ja ütleks isegi, et otsakoolilik. Kuigi individuaalselt mulle täitsa meeldisid klahvineiu kreemjad sündipartiid (ja ka üks klaverisoolo ühe loo keskel) ja Caspar on super trummar. Parim lugu: “What a Shame”, mis algas sugestiivselt ja kulmineerus suht rokilikult. Rake paistab olevat valikute ees: kas teha äratuntava Ouu DNAga funki-souli või ajada taga totaalset žanritruudust või proovida Hyrri ja Raheli tuumikuna leida mingi oma identiteet. 



Kui Rahel ja tema taustalauljad on äärmiselt poleeritud vokaalitunnetusega, siis Kuku Klubis esinenud Suzi Wu (UK) vokaal on just nimelt toorem ja seeläbi midagi, millega ehk kergemini haakub. Muusika külje pealt (indie pop + hiphop + elektroonika) on potentsiaal igatahes olemas, aga oleks huvitav näha, kuidas see tulevikus realiseerub.




Potentsiaali on suurepäraselt realiseerinud aga Wojtek Mazolewski kvintett Poolast Philly Joe klubis. Veidi traditsiooniline jazz-kombo (trompet, tenorsaks, klaver, bass, trummid), aga ebatraditsiooniline lähenemine alates free-jazzilikust hullusest pungilike plahvatusteni ja kontserdi lõpupoole ka Kanada räpparite lavaletulekuni, mis tekitas paralleeli Ghostface Killah ja BadBadNotGood’i koostööga.


Ouu - Tiit, Jaan ja Rihard

KiviPaberKäärides esines kvartetiks kahanenud Ouu. Lühike set sisaldas paari lugu nii Mango Fetchilt kui Papa Solveigi EP’lt ja ka üht uut lugu, kus Tiit laulis ja mängis sünti. Sündiakordid andsid seni enneolematu dramaatilise efekti, mida bänd loodetavasti tulevikus enda kasuks keerab. Tiit laulis enamik lugudest, Hyrr oli solist üksnes loos “Payday” (pani kitarri maha, seega kogu raju kitarr oli Tiidult). Hoolimata koosseisumuutustest ikkagi vabariigi parim bänd.
Rihard ja Hyrr


Trad Attack - Jalmar Vabarna 

Või on vabariigi parim bänd hoopis Trad Attack? See trio kõlas oma Vaba Lava kontserdil üsna trummiselt. Tõnu Tubli jõuline mäng kõlas valjemini kui muud elemendid, eriti jäi varju 12-keelne kitarr. Vähemasti lava ees. Igatahes saab seda rahvapille live-elektroonikaga ja regilaule indie-rock dünaamikaga kombineerivat hea energiaga triot kuulates selgeks, miks see bänd suudab kõnetada suht laia kuulajasbaasi nii folgifanattidest kui alternatiivmuusika asjatundjatest kuni tegelikult suht muusikakaugete inimesteni.


Sandra Vabarna

Tõnu Tubli


Kui Muusikanõukogu otseülekandel oli Regretilt tulnud lugu üks huvitavamaid, siis esinemine Kuku Klubis oli paraku sirgjooneline laptop-karaoke ja repertuaar võibolla homogeensem, kui võis aimata selle ühe loo eri elementide kokkusulatamisest.
Regret (UK)


Laupäev
The Hanged Man (SE) Biit Me poes


Tallinn Music Week kui juba kümnendat korda toimuv showcase-festival on kujunenud Eesti loomemajandus-skeene institutsiooniks par excellence. Mingis mõttes see tähendab alternatiivi peavoolustumist, millele on tähelepanu pööranud näiteks muusikakriitik Mart Niineste. Aga underground siiski elab. Kõige undergroundilikum showcase oli TMW Cryptomarket Kuku klubis nii reedel kui laupäeval. Seega erinevalt reedesest siin-seal käimisest otsustasin laupäeval vaid üht showcase’i vaadata. Ainus muu kontsert oli Biit Me plaadipoes nähtud sümpaatne slowcore’ilik psych-pop bänd The Hanged Man.




Laupäevane TMW Cryptomarket showcase algas üsna tugevalt. Kate NV’lt senikuuldud materjali põhjal tundus see venelanna nii paljulubava heliloojana kui ka elektroonilise abstraktsionistina. NV kava algaski abstraktsema elektroonikaga, keskel tuli mõningase üllatusena välja ka looja popilik pool. Lõpuosa jällegi läks veidi post-pungilikumaks ja võis sooloartisti näha panemas hullu sämpleril, sündil ja kajaefekti ühendatud mikrofonil. 




Sinna otsa tulnud rajum rock-bänd Spasibo oli totaalne kontrast, aga omamoodi töötas. Pungiliku energiaga ja metalse agressiooniga bänd on tõestus, et ka konventsionaalsemat rocki saab endiselt suht hästi teha, nagu kas või meie oma Nevesis eelmine aasta tõestas. Veel üks bänd, mille trummar lihtsalt ei peksa raju rütmi, vaid on kui kaheksajalg komplekti taga, kes juhib kitarride ja bassi poolt tekitatud müra.




Vene elektroonikaduo tema kresta oli üks nendest läptopiga esinejatest, kuigi neil oli üks arvuti visuaalide jaoks ja laval kaks ekraani. Kui juba teha läptoppidega, siis ehk veidigi kontseptuaalsust ja gesamtkunstwerki on kõige elementaarsem viis silma paista. 




Või ikkagi loeb omapära ja see, kuivõrd loodu väljendab midagi loojas olevat? Üle pika aja taas Eesti lavadel nähtud Maria Minerval omapära puudusega probleemi pole. See, kuidas ta kombineerib alternatiivse tantsumuusika trenditeadlikkust, 80ndate pop-tunnetust, kajadega vokaale ja sugestiivset, veidi haavatavat sensuaalsust ikkagi toimib. Üks nendest tuntud headuse kontsertidest tänavusel TMW’l.  




Üllatas aga Florian Wahl. Kes on laval võimeline lööma iroonia, anarhilise tunnetuse, teatraalsuse ja soostereotüüpidele vilistamisega. Seal, kus Suzi Wu on siiras, on Florian Wahl üle võlli performatiivne. Isegi, kui tema avaldatud muusika võib muidu tunduda kitš, kämp või kontseptuaalselt huvitavam kui teostusena, on Florian Wahl laval oma toore karismaga arvestatav jõud.


Paraku jäi viisaprobleemide tõttu ära Mirrored Lipsi kontsert, kes kindlasti oleks andnud põneva live, kui nad oleks kohale jõudnud. Nii lõpetas TMW Cryptomarket Pt 2 veidi varem Sloveenia КУКЛА, jällegi üks vokalist, kelle taustad tulevad kas läpakast või sämplerist, aga mitte nii huvitav, kui need, kes ses formaadis on reaalselt suutnud eristuda.

Tänase seisuga on TMW aktsepteeritav sellisena, mis ta on: võimalusena kammida läbi nii tuntud headused kui ka paljukiidetud tegijad, aga ka leida midagi uut enda jaoks, isegi kui see uus nõuab tänases infomüras veidi teadlikkust. Eriti kui ei või kunagi teada, kes toimib paremini stuudioprojektina ja kes live-esinejana. Kate NV, Wojtek Mazolevski ja Florian Wahl olid definitiivsed üllatajad laval. Rake ja Regret jällegi omavad salvestisi, mis on põnevamad nende kontsertidest. Kas igaühele midagi pakkumine tingimata garanteerib  igaühele võimalust avastada uus totaalne lemmikartist, kellel on nii hästi produtseeritud muusika kui ka soliidne kontsertesinemis-võimekus? Või tuleb mõnel ikkagi leppida tuntud headustega oma eelistatud nišis?




Saturday, March 31, 2018

Korraks Eestis

Kuna kaubikul on märtsis ülevaatus, oli vaja Eestis käia. Samal ajal käis Guido kaheks nädalaks oma vanas kodus. Ja pakkis muuseas kokku igasugu asju, mida tuua Saksamaale.



Et neid vedada, mõtlesin välja sellise süsteemi, et vitsin mingisugused kaks lauda, mis kohapealt leidsin, leiutasin nende alla magamisaseme ja täitsin ülejäänud ruumi kastidega. Kuna Guido oli vaja lennujaama vedada (läks ise UK'sse) ja sihtkohaks oli perekonna uus maakodu Berliinist põhja pool, tegi see reisi oma 400-500km pikemaks.

Maakodu jõudsin esmaspäeval. Laadisin pakid maha. Tore oli taas Sarah't näha. Lapsed olid oma bioloogilise emaga. Esiotsa lootsin Eestis tagasi olla kolmapäeva õhtuks, aga tundsin end nii väsinult, et otsustasin küsida ühelt Läti sõbrannalt öömaja kolmapäevaks. Ta oli nõus.

Teisipäeva pärastlõunal järgnes väsitav sõit mõõda Poolat oma 700km, mis tundus terve igavikuna tänu küla-küla-otsas tüüpi infrastruktuurile ja igasugustele metsateedele. Kui aga kolmapäeva pärastlõunaks olin taas Baltikumis, oli sealt edasi juba pingevabam sõita. Ka oma Läti sõbrannat oli tore näha ja tema uut kallimat Šveitsist kohata ka.



Siin pildil aga üks priimusel keedetud roog: juurviljad, mille olin ära praadinud juba Saksa maakodus kombineerituna tatraga. Niimoodi toitub üks kokkuhoidlik reisija, kes püüab kulutada suurt midagi enamat peale kütusekulude. Kuna priimus pole muidu päris gurmeeroogade tegemiseks, siis tatar on kõige lihtsam, mida sellega keeta saab. Tänu oma veeimavusele kokkab tatar end pooleldi ise.

Siit edasi plaanin Eestis olla veel nädala. Ega pikalt ei saa Portugali talu tühjaks jätta.

Monday, February 26, 2018

Eesti muusikaskeene

Tabav karikatuur AW Stuff FB leheküljelt

Ka eesti esinejate jaoks totaalne klassika.

"Mis mõttes esinesid juba ära?"
Mis mõttes tulid alles nüüd kohale? Ja kas ootad, et ma Sinu pärast edaspidi oleksin osa probleemist esinemisgraafikute nihke pärast?

Sunday, December 31, 2017

Detsembri kokkuvõte



Pärast suht kuiva sügist on detsembris ka rohkem vihma olnud. Mida on maale väga vaja. Aga see muidugi tähendab vähem päikest ja vähem elektrit. Akud on vanad ja ei säilita energiat enam nii hästi. Muidu saab hakkama küll, senikaua kui akusid mitte liiga kurnata. Lasin ka generaatori korda teha, mis oli hakanud jukerdama. Reedel tõmbasin käima ja töötab paremini kui enne.

Kui päikest on, siis ikka teen muusikat. Viimaks ometi otsustasin hakata tegelema Luuperikontserdiga Nr 2. Oleks aeg. Praegu mingi nn. esimene mustand valmis, eks ma vaatan, kuidas ta uuel aastal areneb.




Pillid on taas üles elutoas, kus ka köök ja seeläbi pidev ahjuküte külmal ajal. Ei taha, et pillid külmetuvad ja niiskust imavad. Ega seda, et mu bassklarneti häälestus kukub veerandtooni võrra allapoole. Panin jõulude ajal kaks klippigi üles oma töösolevast luuperikontserdist järjekorranumbriga kaks:




See on selline minimalistlikum sektsioon. Kõvasti kordust ja kajaefekti.




Siin aga jällegi selline psühhedeelsem jazzisoolo koht. Isegi kui ma ei tee kunagi Meelis Vindile tuult alla, puhkpillide kasutamine tundub asja huvitavaks tegevat. Vähemalt arvestades üldist tagasisidet oma muusikale.




Esimesel jõulupühal käisin naabritel külas, kes elavad kümne minutilise jalutuskäigu kaugusel lähedalolevas külas. Lõunasöögiks oli chanfana, see on portugali kitsehautis.




Detsembris olen ma lugenud ohtralt The Falli kõige tähtsaima bassimehe Steve Hanley memuaare kirjutet kahasse Olivia Piekarskiga, "The Big Midweek". Alates sealtmaalt, mil tsekkasin BBC dokki "The Wonderful and Frightening World of Mark E Smith", tundus mulle Hanley muhe jutt ja suht-tasakaalus perspektiiv täitsa sümpaatne olevat, nii et muidugi tekkis huvi raamatu vastu, liiatigi, et Saaremets mainis Vibratsioonis ennast olevat kuulnud, et raamatus pidavat olema põnevat siseinformatsiooni. Pettuda ei pidanud kummalgi rindel, väga kaasahaarav lugemine ja väga põnev on lugeda bändidest, mille sisekliima on kordades kaootilisem ja düsfunktsionaalsem, kui minu enda bänd aastaid tagasi.

Nüüdseks kõik ja uude aastasse uute väljakutsetega!

Monday, November 27, 2017

Oliivide korjamisest





Hakkasin novembri alguses oliive korjama oliivipuudelt. Mõtlesin, et mingi vähemalt 200kg saan ikka kätte. Paraku muidugi ilmnes kohe, et kuigi osade puude otsast sain vabalt 20kg kätte, teised ei andnud kilogrammigi. Neid väheviljakaid puid töödelda on muidugi maru tüütu tegevus. Ma ronisin enamasti puude otsa ja saagisin oksi maha. Olen nüüd lugenud, et tavaliselt liigutatakse puuoksi kas reha või pika kaikaga ja püütakse langevad oliivid võrgu või presendiga kinni.

Igatahes oli juba novembri keskpaigaks selge, et üle 150kg ma vaevalt, et saan. Kohalik lagar (pt. k. oliivide pressimistehas) on kehtestanud miinimumnõudeks 250kg, et teha eraldi press, muidu tuleb väiksemad kogused loovutada tehasele ja siis arvestatakse sealt teatud liitrid tehaseõli, mis enamasti pressitud kurat teab kelle viljadest. Täna käisin lagar'is ära.

Kui on väiksem kogus, siis on selle võrra lihtsam, et saad kohe kas kottidesse või pangedesse kogutud oliivid kaalul ära kaaluda ja siis tehasest valatakse kohe õli kanistrisse. Paraku unustasin ise mingit nõu kaasa võtta, seega pidin kolme euro eest kolm 5L plastpudelilt välja ostma. Sain 12.5L. Oliive oli umbes 156kg. Ma arvasin, et 140kg, nii et hea, et niigi läits.

Aga mõte, et nüüd olen saanud oliiviõli otse tehasest, on iseenesest tore. Näis, kas kunagi õnnestub korjata omal käel ka niipalju, et saab otse nendest pressitud õli. See on igatahes aga ajakulukam protsess. Pead võtma pileti, ootama oma korda, siis valama oliivid välja konveiersüsteemi ja alles paari päeva pärast, kui veab, saad oma õlile järgi tulla.