Thursday, February 19, 2015

Helipea bassklarnetile / Pickup installed for bass clarinet

Alates eelmise aasta maist olin kasutanud ühte üsna odavat Shadow pieso-elementi oma bassklarneti võimendamiseks. Kuigi tulemus võimaldas eksperimenteerida elektroonikaga (eriti põnevaid tulemusi saavutasin pilli protsesseerimisega läbi süntesaatori), jäi üldine heli ise suht tuhmiks ja liiga saksofonlikuks. Teine probleem oli kontserdil trosti külge kleebitava pieso äravajumine.

Lahendasin probleemi sedasi, et võtsin Pasoana helipea, mida seni üsna edukalt sopranklarneti peal kasutatud. Siis soetasin teise bassklarneti (ei tahtnud originaaliga riskima hakata) huuliku, millesse auk puurida. Vaja läks drilliotsa paksusega 5.5mm. Puurisin augu läbi huuliku, mis oli fenoolvaigust plastmassist valmistatud. Kruvisin siis Pasoana külge. Proovisin siis arvutisse natuke salvestada pilli ja tundub, et võtab pilli sama hästi üles, kui sopranklarneti.

Helipea huuliku küljes / Pickup attached to the mouthpiece
Since last May I had used a Shadow piezo pickup to amplify my bass clarinet. Even though it enabled me to experiment with electronics (particularly fruitful were the attempts to process it through an analogue synthesiser), the basic sound itself was a bit dull in terms of frequencies as well as a bit too saxophone-ish for my liking. Plus the piezo element (glued to the reed) had a tendency to loosen off the reed at concerts.

I solved the problem by deciding to attach my trusty Pasoana clarinet pickup (so far used on my b-flat clarinet) to the instrument. To this end I first purchased a second mouthpiece (so that I would not ruin the original in case the experiment backfired) for the instrument. Then I borrowed a drill with a 5.5mm drill bit. I drilled the hole into the mouthpiece made of phenol resin (a hard plastic). I screwed the Pasoana into the new hole. Finally I made an attempt to record some of my playing and I managed to get a good sound out of it. Pasoana works just as alright for the bass clarinet as it does for my b-flat clarinet, amplifying from the mouthpiece fairly good.

Salvestamas elektriklarnetit / Recording the electric clarinet

Monday, January 26, 2015

Kui iPhone ekraan puruneb

Eelmine reede mõranes mul iPhone'i ekraan kildudeks. Juhtumisi olin pühapäeval sõitmas Lissaboni ja nii ma uurisingi võimalusi, kuidas ekraan ära vahetada. Sain ühest maci poest nimekirja Apple'i parandusteenindustega ja käisin täna lähimais nendest. Mulle öeldi, et on kaks võimalust: ma kas lasen telefoni täiesti välja vahetada (kallim ja ajakulukam variant) või ma lähen teeninduspunkti nimega Journey by Day, mis asub sama hoone teises otsas.

Leidsin Journey by Day üles ja sain teada, et iPhone 4S ekraanivahetus võtab 25 minutit ja läheb maksma 70 eurot. Olin juba mõelnud, et ehk võib remondikulu minna suisa kolmekohaliseks, nii et tegelt lõppkokkuvõttes isegi hea diil. Eestis tõenäoliselt oleks kulu 75 euri, nii et Portugalis on hind mõnede eurode võrra soodsam. Võib-olla mingi DIY variant oleks veel soodsam, aga ma ise veel ei söanda midagi sellist proovida. Nüüd on uus ekraan telefonil ja olen täitsa rahul. Nii et Portugalis on võimalik iPhone'e käia remontimas lasta Journey by Day teeninduspunktis. Aadress Avenida Afonso Costa 44.

Pildil sissepääs poodi.

Tuesday, December 9, 2014

Happy birthday Iris


Today Iris, Guido's daughter, is ten! We had a birthday party yesterday (pic here), but today's her real birthday! So Iris, here's to you you such a lovely girl ! ! !

Sunday, December 7, 2014

Kapingbdi, fado ja Viseu

Guido quinta'st umbes 1km kaugusel asub Kapingbdi baar. Nädal aega tagasi laupäeval oli seal fado-kontsert. Esinesid kitarristid Sousa ja Rui Pina ja ka paar fadista't (ehk laulusolisti). Sousa mängis juhtkitarri ja kohati olid ta soolod päris põnevad. Eriti meeldis mulle portugali kitarr. Kõla mõttes on see justkui mandoliini ja 12-keelse kitarri ristand, väga ilusalt kõlab.



Teisipäeval aga korraldas Guido road trip'i Viseusse. Seal käisime kõigepealt Itaalia restoranis ja siis käisime ühes kultuurikeskuses vaatamas Jim Jarmuschi "Only Lovers Left Alive" linateost, mis oli päris põnev.

Täna on aga Kapingbdis feira da ladra (ehk kirbuturg). Ostsin Guido tütardele mõned jõulukingid.

Saturday, November 29, 2014

Kohalik siider

Sain täna sünnipäevaks Guidolt (alates 19. novembrist Portugalis ja minu esimene valik oli muidugi mõista vana hea Quinta do Boiço ehk prtg keeli "Metsa talu") selle pudeli siin:


Pole veel pudelit avanud, aga kindlasti on see suurepärane. Ehk siis kodus valmistatud siider ühelt tema sõbralt.
Tervitus: "Happy Birthday Edmund. Love, Guido"


Wednesday, October 29, 2014

Sessioonifotod Vooremaalt

Lõppenud suvi sai veedetud taas Triinu talus Vooremaal, kus ma eelminegi aasta tööd tegema sain. Veetsin seal tervelt viis kuud seekord, maist oktoobrini. 14ndal kuupäeval lendasin tagasi Itaaliasse, läksin taas vabatahtlikuks Stefano juurde.

Töö tegemise kõrvalt salvestasin uut muusikat ka. Välja sai antud EP The Low Beeflatter. Kuulata saab, nagu ikka, Bandcamp saidilt.



Panen mõned pildid ka.

Seadsin esimesel võimalusel prooviruumi üles. Sinnasamma tulevase vannitoa ruumi, mille kivimüürid ma eelmine aasta valmis ladusin. Harjutasin igasugu vanu lugusid juhuks kui live-pakkumine peaks tulema ning proovisin ka uusi ideid genereerida.

Aja mõõdudes tuli mõte, et kui mu uus materjal saab juba esimest korda sisaldama salvestatud bassklarnetiosi, siis miks mitte seda uudset faktorit maksimiseerida ja tehagi kõik puhkpilliosad vaid selle pilliga. Nii tekkis mõte teha nelja looga EP (kõik minu vanemad EP'd on olnud viie looga. Kontrastiks tegi Opium Flirt 2010. aastal kolme looga EP) väga spetsiifilise kontseptsiooniga: üks puhkpill, üks kindel noot (si-bemoll), mis dikteerib iga loo harmoonilise kliima.
Üldse tuli mõte teha tagasihoidlikuma pillivalikuga arranžeeringud. Erinevalt eelmistest salvestustest otsustasin esmalt sisse taguda trummid...

…siis tegin Prophet 08 klahviosad.

Ja viimaks salvestasin bassklarneti nii elektriliselt (keele peal on pieso-element, mille juhet on ka pilli kaela ümber näha) kui ka läbi kondensaatormikri, tihti stereos (mikrisaund vasakul, piesosaund paremal). Mängisin sisse nii soolod, ansambli- kui ka madala otsa partiid. Nimelt "The Low Beeflatter" (ehk siis: madal sibemoll-pill) ja "Zen Spicebox" on üles ehitatud bassklarneti ostinatode peale. Tegin kahekihilise bassi nende kahe loo jaoks, normaalne mikrisaund ning piesosaundile panin bassipluginaid peale, et asi ikka madalsageduslik oleks.
Käisin veel Tartus salvestamas elektriorelit (kasutasin kahes eelnimetatud loos) ning tiitelpala intros kasutasin ka Vermona firma elektroonilist klaverit Ida-Euroopast. Vokaalid salvestasin ülakorrusel. Salvestasin juhtvokaali tervetooni võrra madalamalt sisse läbi Varispeed funktsiooni Logicus (varispeedi sai palju kasutatud eelmine aasta puhkpillide jaoks Art Disease albumil).
Kui materjal valmis sai, siis sellega paralleelselt lõpetasin ka põrandapaneku töö (osa tehtud Triinu isa abil) ja kolisin kogu kupatuse pärast Arhiivi kontserti ülalkorrusele. Tegin proovi Möku Tänavamuusikafestivali jaoks ja hakkasin veel uut materjali salvestama. Prophet 08 on siin pildi peal statiivil, mille puujuppidest kokku kruvisin üsna rohmakalt ja algeliselt. Vasakul all nurgas on Vermona võimendi.

Monday, September 29, 2014

Vaiko Eplik ja Eliit - Tartu Uus Teater 27 IX 2014

Tere tulemast tagasi, klahvpilli-Vaiko! Juulis mäletatavasti võttis Vaiko oma senised katsed taas-tutvustada elektriklaverit Eliidi pilliarsenali kokku sedasi: "Mulle ei meeldi klahvpille püsti mängida, mulle ei meeldi, kui mu bänd liiga Coldplaylikult kõlab". Mõtlesin tema sõnade üle päevad hiljem. Mõte jäi pidama ka selle peale, et Epliku bassimehel Kostjal on ju täitsa oma Fender Rhodes. Huvitav lahendus oleks selle pilli kaasamine Eliidi live-setuppi. Kas bänd selle peale tuleks või mitte, jäi toona selgelt iseasjaks.

Eeldasin, et minu esimene võimalus näha Eliiti aastal 2014 saab olema 2012-13 perioodist juba selle poolest teistmoodi, et olin Vaikolt läbi mingi intervjuu kuulnud, et ta mängib jälle naturaalkitarri. Sest tal oli ju hiljuti välja tulnud valdavalt akustiline plaat "Nelgid" ja ta oli ka juulikuisel soolokontserdil kiitnud oma uut pilli.

Ilmusin Tartu Uude Teatrisse kusagil poole ja kolmveerand üheksa vahel. Õnneks ei olnudki nii pikka saba, kui ma esiotsa kartsin. Kohe kiirustasin lava juurde pilliparki uudistama. Ja ennäe: laval oligi Rhodesi klaver! Ilmselt oli Vaikot ikka tükk aega painanud probleem, kuidas ikkagi teha teatud klaverilaule. Osad neist ka uusima plaadi peal. Ootused kontserdi osas olid igal juhul lakke kruvitud.

Vaiko pillid: Rhodes, elektrikitarr, akustiline kitarr. Akustilisest kitarrist paremal pool on ka näha üht aparaati võimendi peal, mis läks kasutusse kava teises pooles, aga sellest hiljem.
Lavale tulles alustati lauluga "Suu lilli täis", mis kõlas kohe eriti hästi live-seades. Kui lauluosa läbi, vajutas Vaiko kärinaploki põhja ja terve Eliit mängis võimsa progeroki jämmi laulule otsa. Et Eliit oskab rokkida, selles pole viimased kaks aastat vähimatki kahtlust olnud. Aga see oli elektriseeriv!

Vaiko, nelgid ja Rhodes klaver.

Sten Sheripov muide mängis akustilist kitarri avaloos. Pill paraku vilistas aeg-ajalt, vist oli viga piesoelemendis. See oli ka ainus lugu, kus Sten naturaali tinistas.
Järgmiseks tulid naturaalkitarriga esitatud laulud "Nelkide" pealt. Laulus "Mina ja Mr Bean" istus Kostja - kelle oma see Rhodes tegelikult oligi - ka ise elektriklaveri taha.

Kostja, nelgid ja Rhodes klaver.
Bassimängijal oli ka sitaks plokke oma pedalboard'is. Viiendas laulus "Kuningal on külm" üllatas ta päris maadraputava bassikärinaga. Meenus millegipärast Metallica "Orion" intro, kus Cliff Burtoni bassisaund sarnanes väga overdrive'iga Hammondile.


Vaiko ei võtnudki elektrikat kätte enne kuuendat laulu, milleks oli määratud "Käis ja naeris". Üllatav valik, kuni kuulsin instrumentaalset keskosa. Vaiko ja Sten nimelt tegid kitarridega naerusaunde. Vaiko mängis kromaatilisi liine ja Sten libistas vasakut kätt mõõda kidrakeeli. Lava ees keskel olles on stereoefekt super!

Vasakul Sten
Ja paremal Vaiko


Esimeses osas kantigi terve plaat ette. Ja otse loomulikult lõpetas kava instrumentaal "Tiitrid". Jällegi rokkis Vaiko kärinaga Rhodesi ning filmimuusikalik instrumentaal transformeerus powerhouse jämmiks, kus oli kuulda, et Vaiko pole siiski lõplikult maha jätnud oma proge/psühhedeelia kalduvusi.

Teise kava avasid trummimasina saundid. Uurisin asja ja nägin, et võimu peale oligi mingi analoog-trummimasin paigaldatud. Biidi järgi oli aru saada, et kava esimene laul saab olema "Mõtetes mõrudais". Hea versioon. Taustvokaalid Stenilt ja Kostjalt kostsid hästi välja, Sten andis oma kitarriga hästi palju sellele soul-laulule juurde. Sellele tuli otsa "Murelik brünett", ka trummimasina põhja peale. Mulle meeldis see live-versioon rohkemgi plaadiversioonist. Vaiko Todd Rundgreni sensibiliteet ja Steni psühhedeelne kidra andsid meeldiva kombo. 

Murelike brünettide poiste kvartett mängib teile rokki, souli, bossat, folki ja isegi psühhedeelset progerokki. What's not to like?
Järgnes kahe laulu jagu ka "Varielu" materjali, selle Eliidi koosseisu raison d'etre. "Homne päev" ja "Soorebased". Mõlemas mängis Vaiko elektrikat, kuigi hiljutiselt Kuressaare kontserdilt on YouTube'is video, kus Vaiko esitab "Soorebaseid" akustikal.

Vaiko vabandab, et plaadid (ilmselt on silmas peetud Nelkide LP formaadis helikandjaid) jäid Tallinnasse, kuid lubasid muusikalisi kingitusi. "Lilled Algernonile" tegi meele rõõmsaks sellel reporteril siin (ja nii mõnelgi teisel, ühel fännil suisa silt selle laulu pealkirjaga kaasas). Väga kena versioon. Sellele otsa tuli mingi laul, mille puhul ma tükk aega mõtlesin: kurat, mis see küll olla võiks? Algus meenutas kangesti Stereolab'i "Nothing To Do With Me". Kui vokaal sisse tuli, siis selgus, et "Must Uks" on ümber seatud Rhodesi klaverile. Väga nautisin seda versiooni. Järgnes veel paar lugu "Nõgeste" pealt, millest ühe laadisin just YouTube'i. 

"Lauludest ja muust", no midagi ei saa parata, Radar oma hiljuti elavate kirjast lahkunud Jaak Joala perioodist tuleb kangesti selles laulus meelde!

Lisalugusid oli kolm ja kõigis neis mängis Vaiko elektrikitarri. Kõige rabavam hetk oli Kostja Tsõbulevski ronimine Rhodesi parema serva otsa. Siin saigi olla kaks võimalust: kas Kostja ei tea, mida ta teeb või ta teab, mida ta teeb. Tuli välja, et teab. 

Vaiko igatahes jäi oma Rhodesi kogemusega väga rahule. Justnimelt see pill oligi lahendus klahvpilli dilemmale. Rhodes ongi vist elektriklaver, mis meeldib kõigile, välja arvatud Keith Jarretti tüüpi puristidele, kelle meelest kõik elektr(oon)ilised klahvpillid on "mänguasjad". Jääb vaid loota, et ehk koguneb Vaikole üks päev piisavalt kapitali, et ka omale see super "mänguasi" (ehk asi, millega mängida kontserdil laule nagu "Lilled Algernonile", "Suu lilli täis" ja "Mõtetes mõrudais") osta.

See oli esimene Vaiko Epliku kontsert, mis mind üle hulga aja tõeliselt entusiastlikult tundma pani. Olin midagi sellist juba viimased kaks aastat kannatlikult oodanud ja mu ootused isegi ületati. Kahe viimase plaadi materjali ning ka akustilise kitarri ja elektriklaveri kaasamine aitas sel rokkbändil esitada materjali, mis näitab nende laia stilistilist haaret. Kallervost muide, kui "Varielu" tuuride ajal oli tal kaasas see pesumasinatrummel, siis seekord oli ta oma trummisetti lisanud rattakella. Samuti mängis ta üsna palju harjadega, esimest korda kuulsin talt sedasorti mängustiili. Pean Kallervost lugu kui võimekast trummarist, kes oskab hästi musitseerida, aga kes õnneks mitte kunagi ei kipu ülemängima. Ta oskab Vaiko lugusid Vaikost paremini trummeldada, ilma lisamata liigset ballasti. 


Nii et igati kiiduväärt kontsert. Ka setlist - mille nüüd postitan - oli laitmatu:

Kava 1 - Nelgid

Suu lilli täis
Reede avab väravad
Juulia
Mina ja Mr Bean
Kuningal on külm
Käis ja naeris
Nelgid
Tantsijad
Suudluste aeg
Tiitrid

Kava 2 - Nõgestest ja muust (minu pealkiri)

Mõtetes mõrudais
Murelik brünett
Homne päev
Soorebased
Lilled Algernonile
Must uks
Hurraa
Lauludest ja muust

Lisalood

Sylvester otsustab surra
Armastus päästab maailma
Pidu saab otsa