Thursday, June 23, 2016

Kumu Öö 2016

Mõned pildid. Arvustust saab lugeda kultuuriportaalist.

Tõnu Naissoo Trio

Ouu esiliini vaade

Ouu, pildil Jaan Sinka, Hyrr Innokent Vainola ja Rihard Niinberg

Cubus Larvik Quartet

ekke

Mirel Wagner

Tõnu Pedaru (Röövel Ööbik)

Raul Saaremets ja Sten Šeripov

Eric Copeland

Erik Alalooga

AR Kane

Prince Rama

Kaido Kirikmäe & Robert Jürjendal

Dinner

Saturday, June 11, 2016

Argo Vals + Karl Petti Band 10 VI 2016 Genklubi


Kui seni võis näha Argo Valsi istumas, kitarr käes ja pedaalid põrandal, siis sedapuhku oli tal hästi palju live-elektroonikat kogutud laua peale ja suur osa tööst, mis polnud kitarrisõrmitsemine, oli ära tehtud kätega. Hästi palju lugusid tuli justnimelt Nokturni pealt, aga võis kuulda ka paljulubavat töösolevat materjali. Live-elektroonikaga on Vals selgelt rohkem sina peal, kitarri ja elektroonika sümbioos toimub tänaseks üsna vahetuna. Viimane pala oli vana hea "Hallitussilmad", aga isegi see kõlas endiselt värskena. Andeka muusiku tunnusmärk!


Meeldis see, et kontsert ei alanudki kes-teab-kui-hilja. Vals alustas juba 22.10 ja täpselt poole kaheteistkümneks olid rivistunud ja stardivalmis Karl Petti ja tema neli saatemuusikut. Argo Vals mängis teist kitarri ja Prophet 08 süntesaatorit. Kuigi bänd oli Petti nimeline, tõusid esile saatemuusikud. Hans Kurvitsa jõuline ent tundeline trummeldamine tuntud headuses, aga ka Liis Ringi asendaval sündinaisel Kirke Karjal oli väga prominentne roll ja ta oli igati ülesannete kõrgusel. Pettil olid tihti pigem sporaadilisemad kitarriosad (algusosas olid väga maitsekad slaid-partiid) ja lauldes ei näppinud ta kidrakeeli üldse.

Ma oskan maailmanimedest nimetada kaht kitarristi, kes ei osanudki korraga laulda-mängida: Frank Zappa ja BB King. Tihti tundus Vals olevat rohkem esindatud oma kitarriga, aga üldine helipilt oli üsnagi sündikeskne. "Drive" põhines aga päris heal Petti rütmipartiil, tüübil on tegelikult laitmatu kitarritunnetus. Ja mulle meeldis ka "Vasepuude" keskkoht, kus kaks kitarri ja vibrafonliku tämbriga klahvpill esitasid põimuvaid partiisid elektrilise kammermuusika tunnetusega ja siis ühtäkki tundus, et kogu asi vajub laiali, aga see oli vaid selline lõbus valesignaal ja kaks kitarristi lõid ikkagi oma raju riffimisega kiirelt korra majja.

Neli lugu kavast olid Talamaki lood, need Petti kirjutatud siis. Lisaloona tehti "Omega", väga hästi töötav live-lugu, sisaldades ekstra-energiat võrreldes salvestatud variantidega.

Karl Petti, Kirje Karja, Argo Vals, Hans Kurvits

KP, KK

AV Prophetil

AV, HK, Siim Avango

KK, KP, SA, HK, AV

Setlist
Instagrami pildid, mis kohapeal üles läksid:

A photo posted by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on



A photo posted by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on

Thursday, May 26, 2016

Vikatiga niitmisest

A photo posted by @edmundhobe on



Natuke sellest, mis tööd ka tegema olen pidanud. Hästi palju niitmistööd. Nädalas vähemalt üks päev tuleb muruniiduk käima ajada. Muidugi on ka hästi palju kaldaid jm. kaldega kohti, kuhu niidukiga ligi ei pääse. Siis ongi kaks varianti, kas trimmer või vikat. Kui mul valida anti, otsustasin vikatiga niita. Trimmer ja mina lihtsalt ei nõustu üksteisega. Saan hakkama küll, aga nii raske tundub. Müra ja vibratsioon on ka üsna ebameeldivad faktorid. Ja põletab kütust. Aga vikatiga niitmine tundub täitsa meeldiv tegevus, lihtne füüsiline töö ja madaltehnoloogiline (low-tech) tööriist ka veel. Kindlasti on huvi oma vikatiosavust arendada. On kindlasti põhjus, miks on internetis olemas videosid, kus vikatiniitja teeb ära trimmerdajale. Aga peab ikkagi olema proff vikatikäsitsemisel.

A photo posted by @edmundhobe on



Pilt ka sõidumasinast. Mul on nüüd kaubik. Mis on kindlasti parem masin laias laastus ringituuritamiseks (s.t. kontserdile sõit, wwoof-kohtade vahelt sõit, matkamas käimine). Ja sõidab päris hästi ka, tõeline nauding on sellega ringi liikuda.

Monday, May 23, 2016

Uue kitarriga salvestamisest

Läksin hiljuti Lätti. Riia lähistel on üks tore kämpingu-plats, kelle omanikud ka vabatahtlikke vastu võtavad. Esimest korda käisin nende juures aastal 2013. ja sealt alates olen vähemalt korra aastas tagasi tulnud. Minu saabudes olid kohapeal juba üks paar, kelle inglasest meespool nägi mind 2014. aastal Tartus laivis muide! Naispoolega aga trehvasin samal aastal ühel muusikaviktoriinil Naiivis. Jah, maailm on väike. 

Nemad ööbisid karavanis, mis on siin pildil paremal ja kuhu ma koos uue vabatahtlikuga Prantsusmaalt oleme vahepeal sisse kolinud: 


Seega esimesed ööd veetsin pigem selles vee peal hõljuvas hütikeses:

Otsustasin eelmine teisipäev ka uusi asju salvestama hakata. Mul oli mingi paar ideed juba sügisest idanemas, seega otsustasin need salvestada. Seega seadsin üles oma arvuti ja aparatuuri ühe voodi peale:


Ehk siis hetkel on kombo 12-keelne elektrikitarr ja bassklarnet. Endiselt genereerin korduvriffe klarnetiga, aga nüüd mängin igasuguseid harmooniaid 12-keelsega. Mul isegi on tekkimas mõningad sellised kitarripalad, kus loo meloodia ja harmoonia on põimitud ühte kitarripartiisse. Seda meloodiat võib sarrustada muude pillidega (soolokitarr, süntesaator, puhkpillid), aga kui seda ainult kitarriga mängida, siis on meloodia juba olemas. 

Väike lo-fi klipp ka ühest uuest ideest. Viimasest plaadist Indian Summer in Portugal oli muide oma kolm arvustust ja kõigis neis tehti võrdlusi Eplikuga (kuigi tegelikult on vaid üks lugu seal sarnasest ooperist ja see on väidetavalt albumi kehvim lugu, kui uskuda seda, et see ühes kriitikute raadiosaates karvustada sai). Seda siin küll juba Vaikoga segamini ei ajaks ;) Kindel plaan on järgmine reliis (järgmiseks aastaks võib-olla?) teha 12-keel-kitarrialbumina ja kasutada  ära igasugu võimalusi, mida vähegi ära kasutada saab. 

Monday, May 2, 2016

Epifolium 1 V 2016 Nedsaja Külakeskuses

Jäädvustus Epifolium'i FB lehelt.

Käisin eile vaatamas Iisakut aka Epifolium'i esinemas eelmisel aastal valminud Nedsaja külakeskuses. Veel üks Eesti luuperiartist seega ära nähtud oma silmaga. Külakeskus on mu praegusest talust ainult circa 20km kaugusel. Eile tähistasid setod oma lihavõttepühi ja nii umbes kella kuuest õhtul oli esinemine.

Väga hea meel oli taas näha Iisakut, Marist jt. tuttavaid eelmisest hilissuvest. Tõin natuke perenaise küpsetatud kooki kah, mis läks ilmselt külarahvale päris hästi peale. Umbes 18.15 või nii hakkas Iisak end valmis seadma oma kitarri, bassi, kandle, plaatpillide, iseehitatud jalg-kontrolleri ja arvuti manu. Kui külarahvas oli kogunenud, võiski esinemine alata.

Epifoliumi muusikas esinevad kõlakombinatsioonid on hästi helged ja mahedad. Aga ikkagi juba esimese loo ajal pidin tõdema: Iisak on suurepärane kitarrist. Ilmselt üks minu lemmikuid eesti kitarrimängijatest. Pärast kolme luuperilugu mängis ta ühe pala kitarril, mis oli täiesti uus lugu ja mida ma juba augustist mäletan teda seda mängivat naturaalkitarri peal. Seejärel tuli ainult kandlega esitatud "Piiri-Jüri Valts", mis on Epifolium'i plaadi avalugu.

Tagasi luupimise juurde naastes väitis Iisak end mängimas järgmisena üht viisi Vigalast. Selle kitarriakordid olid mängitud kuidagi eriti huvitava lo-fi saundiga, mingi selline saund oleks kindlasti kõlvanud kasutada Kurt Cobain'ile sellel Nirvana Unplugged plaadil.

Kogu kontsert oli suhteliselt lühike, mingist kaheksast loost koosnev. Lisalugu tuli ka, alguses proovis Iisak midagi arvutist mängida, siis tegi nalja selle üle, et kui bändis keegi vigu teeb, siis ikka tekib küsimus, milles asi. Arvuti mitte-koopereerumise tulemusel lõpetas kontserdi ikkagi üks kitarripala.

Iga luuperiartist Eestis paistab tegevat asju omamoodi, vastavalt kasutatud pillidele ja olemasolevale tehnikale ja komponeerimisstiilile. Iisak ja üks teine luuperimuusik Arno Tamm pärast huviga vahetasid luupimise kogemusi ja kõlama jäigi mõte, et ehk võiks asju ka lihtsamalt korraldada. Arno isegi lubavat oma luuperit laenata (tal see suur Bossi oma).

Pilte kahjuks ei teinud, iPhone ütles üles ja kaameral avastasin SD kaardi sootuks puudu olevat. Nojah, vahel tõesti parem nautida käesolevaid hetki ja Epifolium'i muusika on hästi meeldiv ja kõrvale mõnusasti kuulatav.

Saturday, April 30, 2016

12-keelne elektrikitarr



Alates neljapäeva õhtust Eestis tagasi. Olin ära täpselt 6 kuud ja 2 päeva. Esimene öö olin sõbranna poolt ja nüüd olen läinud uude tallu Põlvamaal. Võtsin ka mõned pillid ja pedaalid kaasa. K.a. Danelectro 12-keelne elektrikitarr, mille sain sünnipäevaks ja mida pidin seega viis kuud ootama.

Väga põnev pill, üsna hea saundiga tegelikult. Mõtlesin, miks mul see Epiphone nii pannilt kõlas ja vist oligi asi kitarris endas. Aga Danelectro kõlab väga hästi ja päris huvitav on mängida keelte peal ja kuulda seda veidrat oktaaviefekti. Eilse õhtuse proovitegemise põhjal ütleks, et paljud minu kitarriasjad töötavad päris hästi 12-keelsega.

Ma ikka hindan teatud omapära ja erilisust. Luuperiga tegijaid palju, aga 12-keelne kitarr ja bassklarnet on ilmselt üsna harvaesinev kombinatsioon. Loodetavasti peagi õnnestub esineda kah.

Monday, April 4, 2016

Intervjuu aastast 2013

Aprill 2016: Postitan intervjuu, mis ilmus ühes praegu enam mitte-avalikus muusikablogis nimega Sounding Starlight. See oli mul Safari lugemisnimistus endiselt olemas ja mõtlesin, et teeks ta oma blogis uuesti loetavaks. Kitarri teemal, see pill on mul taas pargis, aga ta ei oma tingimata tähtsamat rolli võrreldes puhkpillide ja süntesaatoriga. Tellisin eelmiseks sünnipäevaks ka elektrilise 12-keelse kitarri, seega eeldan, et 12-keelne, analoogklahvpillid ja elektriseeritud bassklarnet annavad endiselt vähem etteaimatava helikombinatsiooni. Vähemasti potentsiaalselt.

Edmund Hõbe näol pole kindlasti tegemist järjekordse kitarri tinistava indie-muusikuga. Edmund on väljapaistev noor muusik, kes rikastab Eesti muusikapinnast eksperimentaalsuse, improvisatsiooni ja ennekõike erilisusega (nt ei kasuta kitarri indie- muusika loomisel). Ega Eesti Teatriliidu Originaalmuusika auhind niisama potsti sülle ei kuku. Naudin Edmundi muusikat väga ja just samapalju nautisin Edmundi sisukaid vastuseid minu üheksale küsimusele. 
Varem lõid muusikat Multiphonic Rodent’i nime all ja nüüd Edmund Hõbena, miks?
Ma olen alati soovinud nime, mille läbi ma eristuksin teistest. Kas või uudissõna “multiphonic” (s.o. kunst puhuda monofoonilisest puhkpillist korraga mitu heli) on juba piisavalt harvaesinev termin. Varasema artistinime puuduseks on liigne keerukus. Selle hääldus on paras komistuskivi soomeugrilastele. Pluss, kui ma esinen pseudonüümi all, siis ma justkui seaks oma muusikalise loomingu eraldi sellest, kes ma muidu olen.
Edmund Hõbe on aga kindlasti enamatki kui vaid multi-instrumentalist ja helilooja. Kui kellelegi ei meeldi mu muusika, siis see tähendab, et Multiphonic Rodent tema jaoks on ebaõnnestunud. Aga Edmund Hõbena ei ole ma inimesena läbikukkumine, ma lihtsalt ei tee muusikat, mis seda inimest kõnetaks. Lisaks on Edmund nimi, mida inimesed, kelle arvamust ma usaldan, on heaks kiitnud. Mul üks inglasest sõber mainis kord: “My mother thinks Edmund is a good name”. See oli väga liigutav!
Milline on sinu muusikaline taust?
Mõned pillitunnid paaril instrumendil ja totaalne iseõppimine teistel.
Kuidas kirjeldaksid enda loodavat muusikastiili? 
Nimetaks väärtusi, mis mulle imponeerivad: psühhedeelia, improvisatsioon, meloodiad, unenäolised akordid, analoogklahvpillide saund, puhkpilliseaded, huvitavad rütmid ja taktimõõdud, korduvmotiivid ja lugude arendamine nende motiivide peal. Proovin oma muusikas neid väärtusi vastavalt vajadusele kombineerida. Proovin kindlasti kõlada ka teistest indie-artistidest erinevalt: näiteks loobusin sel eesmärgil kitarride kasutamisest. Kui minu saund baseerub pigem elektriorelil ja efektidega vürtsitatud klarnetil, siis see kõlab kindlasti vähem stereotüüpsemalt võrreldes kitarribändidega. Teiste kirjelduste läbi võiks ehk öelda, et ma võin kõlada nagu Pastacas + Eplik + punk või siis Stereolab kompresseerituna ühemehebändiks ja õpetatud luuperdama Owen Pallett’i poolt.
Kes on sinu suurimad eeskujud?
Frank Zappa, Steve Reich, Robert Wyatt, kui nimetada vaid mõningaid.
Sa äratasid ellu oma muusikaga 1925. aasta tummfilmi “Tšeka komissar Miroštšenko“. Kuidas avanes võimalus luua muusikat tummfilmile ja kui millisel määral on filmile muusika loomine erinev sinu igapäeva loomingulisest protsessist?
Tänada tasub Vaiko Eplikut, kel oli idee hakata Kinomajas (kus ühtlasi nüüd ka klubi Sinilind) tegema tummfilmikontserte. Mina olin esimene, kellega ta ühendust võttis ja tal oli välja pakkuda justnimelt see film. Sellele muusika loomine oli üldjoontes sama, mis muidu lugude kirjutamine: magamistoas ideede improviseerimine ja saadud ideede hilisem korrastamine. Filmi puhul on mul lihtsalt olemas visuaalsed vihjed, millega arvestada.
Tummfilmikontserdiks ette valmistudes sain paraku DVD, kus stseenid olid renderdamise käigus ära vahetunud. Ma ei saanud kahjuks remasterdatud versiooni. See tekitas kontserdil olukorra, kus ma pidin suuresti toetuma oma improvisatsioonilistele instinktidele, et asi päris hukka ei läheks. Õnneks vedasin asja välja. Pärast sain filmihuvilistelt entusiastliku aplausi, Jaan Ruusile näiteks film ise ei istunud, aga filmi jaoks tehtud muusikast oli ta üdini vaimustuses!
Millisena näed Eesti muusikamaastikku praegu ja kas muusikutel on piisavalt võimalusi enda publikule näitamiseks?
Heade bändide hulk on kindlasti viimase kümne aastaga kasvanud. Selle negatiivne aspekt samas on turu üleküllastumine. Asi võiks olla parem, mind ikka kurvastab, kui igasugused Kink Konkid pärast kaht hooaega kinni lähevad. Kahjuks halvendab bändide võimalust end publikule näidata ka halb harjumus kontsertpidudele minekuga viivitada, tänu millele lähevad ka bändid reklaamitust hiljem peale. See on üsna frustreeriv. Samas respekt festivalikorraldajatele, kes proovivad õigetest kellaaegadest kinni hoida, ehk muudab ka Tallinn Music Week asja pikemas perspektiivis.
TMW’st rääkides, kui seal esineb 200+ bändi, siis mitte igaüks ei saa võrdväärsel määral tähelepanu. Delegaatide tähelepanu püüdmine on null-summa mäng, palju lihtsam on minna mõnele trendikale Von Krahli showcase’ile, kui et ilmuda klubisse Tapper. Siiski rõhutaks hea promo tähtsust. Nendel, kes oskavad, läheb kindlasti publiku kasvatamisega paremini võrreldes nendega, kes ei oska. Rõhutaksin veel sedagi, et meie kontserdikorraldajad on isegi olnud päris helded: nad on nõus sulle andma võimalust esineda ja sa võid tihti ka oma honorari tasku pista, isegi kui mängid lõpuks vaid kümnele inimesele saalis. Kusagil Ameerikas peaksid aga tõestama oma võimet meelitada publikut kohale.
Mida on sinult lähiajal oodata?
Plaanin hakata uusi laule kirjutama ja ka salvestama. Loodan kunagi lähitulevikus ka mingisuguse muusikavideoga lagedale tulla, jutud on käimas sel teemal.
Mis on sinu jaoks senini suurim saavutus muusikavaldkonnas?
Originaalmuusika auhind Eesti Teatriliidult muusika eest Von Krahli etendusele “Gilgameš ehk igaviku nupp” Olen tänulik ka selle eest, et pääsesin 2011. kevadel Inglismaale kontserti andma.
Milline on sinu kaugem tulevikuvisioon?
Ma ei tee mingeid viisaastakuplaane. Küll aga olen hakanud vähem muretsema selle pärast, kas ma olen ikka piisavalt aktsepteeritud. Teatud asjad võtavad lihtsalt kauem aega ning ka sedasorti muusika puhul, mida mina teen, on võimalus, et seda hakatakse mõistma alles aastate pärast. Loodetavasti siiski veel mu eluajal. Öeldakse, et igasugune hea muusika leiab lõpuks ikka oma publiku, proovin selle kannatlikult ära oodata. Tähtis on olla ka – nii vähegi kui võimalik – olla muutus, mida ise soovid näha.