Friday, February 8, 2019

"Elektromehhaaniline äratuskell viiendast dimensioonist"

Eellugu

Aastal 2008 avaldasin kogumiku "Formations". Toona viimase paari aasta jooksul minu jaoks kõige huvitavamad kodussalvestamise eksperimendid. Just nii kirju, nagu alustava kodulindistaja ideede valimikust oodata: pea iga lugu omaette stiilis. Osad ideed aga viitavad omamoodi kõlaesteetikale.

Kuna toona mul polnud orelit ega sünte ega ka ligipääsu klaverile, siis kõik klahvpillipartiid olid midi-instrumentidega tehtud. Teistest midikuttidest aga eristusin sellepoolest, kuidas ma kombineerisin virtuaalseid klavereid ja oreleid akustiliste pillidega. Nimetaks seda DIY-kammermuusika esteetikaks. Mõjusid nii minimalistlikest heliloojatest kui ka džässist. Sama aasta suve lõppu kavandasin ka juba kindlat plaaditegu ja oli ka kindel plaan eelnimetatud kõlaesteetikat jätkata.

Saamislugu

Suvel soetasin oma esimese Macbooki. Mis pidas vastu 2013. aasta kevadeni. Kolm korda suri kõvaketas. Esimesel korral sama suve augustikuuks olin juba katsetanud ühe Steve Reichi mõjutustega ideega. Oli üks klaveriakord, mis oli põhimõtteliselt do-mažoor helistik arranžeeritud intervallideks D-F-A-C-E-G-B. Mängisin seda kahe käega perkussiivselt oma midi-kontrolleri peal 5/16 taktimõõdus. Keerasin aga helistiku pooletooni võrra kõrgemaks, nii et Dmin13 akordist sai Eb-min13 akord.

Olemas olid see klaveriakord, kellamängupartii, alguse klarnetipartiid, bassiliin ja järgmisse ossa üleminev orelikäik. Esimesed kolm minutit oli juba paigas. Kuna mu muusikaline mälu on suhteliselt hea, olin võimeline selle Garagebandi demo korraks PC läpaka juurde naastes Abletonis taaslooma puhtalt mälu järgi.

Astral Dance'i (ja materjali, mis läks hiljem kasutusse sellel EP'l) salvestasin augusti 2008 kahe viimase nädala jooksul. Tegin enne ülejäänud ideed ära, siis 30. augustil võtsin kätte ja hakkasin tegema tööd loo kallal, mille tööpealkiri oli "Muusikat ühemehe bigbändile" või midagi sellist.

Toona kasutasin ka noodistamisprogrammi (konkreetselt: Anvil Studio) ja nii kirjutasin kolmanda minuti peal algavale orelikäigule otsa orelimeloodia. Keskkohta kavandasin juhtpilliks flöödi. Mis mängis pigem sellist lihtsamat meloodiat. Mille puhul on selgelt tunda Wrupk Urei mõjutusi. Sest mängisin samal suvel korraks selles bändis flööti ja nad juba siis tegid hästi mitmeid "Kõik Saab Korda" teemasid, k.a. plaati alustav tiitelpala. Ma mängisin toona selle tiitelpala "marimba"-meloodiat  (algab umbes 3:10) flöödil. Nii et mu oma tribüüdis Ameerika minimalistidele on keskkohas suht sarnane käik. Lõpuossa noodistasin veel ühe komponeeritud meloodia, džässiliku vibrafonisoolo.

Augusti lõpuks olid lood valmis ja pärast Abletoni salvestamist kandsin midi- ja audioread üle uue kõvakettaga Macbooki Garagebandi materjali miksima. Enamik midi-klahvpillidest panin paika Abletonis ja salvestasin audioträkkideks. Eranditeks olid mõned bassipartiid, mille jaoks määrasin Garagebandi kontrabassi. K.a. selle loo jaoks.

Kust võtsin pealkirja? Mis salata, mind väga meelitas see Formationsit kiitev arvustus. Kahju, et Opium Flirt samas arvustuses karvustada sai, aga minu jaoks oli Formationsi heakskiit kinnituseks, et ajan üksiküritajana õiget asja. Ma siis vaikimisi eeldasin, et ma oma uue kümneminutilise looga viisin elektromehhaanilise äratuskellana viiendas dimensioonis kõlamise uuele tasandile.

Popsulugu

Ja Erkki Tero arvas põhimõtteliselt samamoodi. Sarnaselt teistele retsensentidele toona ei olnud temagi väga vaimustuses Astral Dance'i kahest esimesest progerokilikumast teemast, aga "Elektromehhaanilise Äratuskella" kohta kirjutas: "Kuskil veerandi pealt lööb aga pildi selgeks Philip Glassi kummardav hüpnootiline tiks, peaaegu nagu vanasti Bel-Airis."

Mis esialgu tundus lihtsalt kriitilise konsensuse ühe indikaatorina, näitas edaspidi lisaks suunda loo edasise ajaloo seisukohast. Septembris tuli e-posti kiri Erkkilt. Tema ja Janek Murd olid koostamas-kavandamas Eesti alternatiivpopmuusika kogumikku ja nad soovisid minu lugu kogumikku alustama. Olin meelitatud tähelepanust. Alguses pakkusin välja mingit üht uuemat ideed, aga Tero oli justnimelt "äratuskellast" huvitet. Konks? Ta soovis, et ma lugu lühendaks, sest kümme minutit oleks liiga palju olnud.

Olin alguses veidi skeptiline selle lühendamise soovi osas. Lõpuks aga siiski mõtlesin oma esimese katsetuse peale seda lugu kontserdil mängida, kus polnud nii palju kordusi võrreldes plaadiversiooniga (live-ajaloost allpool) ja leidsin, et ma saaks kordusi ära lõigata. Mis seal ikka, avasin faili Audacitys ja hakkasin kordusi siin-seal maha võtma. Lõpuks lõikasin ära tervelt 2 minutit ja 50 sekundit. Saatsin tulemuse Erkki Terole ja ta andis rohelise tule. "Elektromehhaaniline äratuskell" ilmus seitsmeminutilises variandis aasta 2009 lõpus kogumikul "Eesti pops 1".

Kontsertesituste ajalugu

Alguses ma ei uskunud, et ma suudaks oma jõududega seda lugu teha. Mõtlesin ikka, et ju ma siis vajan mingit kammeransamblit. Kui aga Vaikol oli tema neljas plaat tulemas augusti hakul 2009, siis sebisin end Genkluppi soojendusesinejaks ja selle kontserdi jaoks katsetasin teistsuguse luuperi ja pillide konfiguratsiooniga. Sain teha rohkem klahvpillilikke teemasid senisega võrreldes (mängisin näiteks Phases and Stages lugu esimest ja seni ka viimast korda). Ning hakkasin ka eksperimenteerima selle perkussiivse klaveriakordiga.

Tulemus oli plaadiversiooniga võrreldes muidugi lihtsustatum. See oli aeglasem variant, orelimeloodia jätsin tegemata, vibrafonisoolot proovisin skättida. Tuli välja halvasti. Umbes niimoodi ma panin aasta otsa, vahepeal kasvas ainult tempo. Selles videos kõlab katkend esmaettekandest, on kuulda keskmist osa (oreliriff ilma meloodiata ja siis flöödiosa koht) 1:05-2:50.



2011. märtsiks oli broneeritud minu ülesastumine Tallinn Music Weekil. Veebruaris avanes võimalus klaverit harjutada. Mõtlesin, et prooviks ära õppida need keerukamad meloodiad. Nii ma siis praktiliselt iga päev harjutasin oma neli nädalat, kuni paar nädalat enne kontserti oli asi käpas. Soundcloudis on väike klipp sellest, kuidas ma kombineerin lõpuosa oreliakorde ja vibrafonisoolot klaveri peal:



Tallinn Music Weeki kontsert oli esimene kord, mil mängisin "Elektromehhaanilist Äratuskella" nii nagu peab pmst. Tauno, kes Odessa Pop Showcase'i korraldas, hiljem riputas klipi üles ja see oli ka kontserdil kõige paremini välja tulnud pala. Alguses luuperdamine on pisut kohmakas (akustiliste pillide sissemängimine oli suur jama toona minu jaoks), aga äsja selgeksõpitud klahvpillipartiid kandsin välja.



Järgmise aasta suvel mängisin mõned lood Moostes koolilõpuaktusel. Seal oli tiibklaver, mida ma kombineerisin oma Prophet sündiga. Sellest, kuidas klaveri abiga lugu veelgi paremini kõlas, ma juba kirjutasin. Sama esinemise heliproovis ma salvestasin ka klaveriluubi, mida edaspidistel esinemistel kasutasin. Nagu alljärgnevas klipis.



Mis on aastast 2014, mil ma esinesin Mõku tänavamuusika kontserdil. Selleks ajaks oli mul juba paigas praegune luuperdamise konfiguratsioon: ainult elektrilised või elektriliselt võimendatavad pillid ja flööt + löökriistad otse. Seega kasutan mängimiseks ainult Prophetit ja keskosas flööti.

Viimane kord mängisin "Elektromehhaanilist äratuskella" kontserdil 2015. sügisel. Aegajalt siiani harjutan ja kui mul jälle kontsert Eestis peaks tulema, kaalun selle taas repertuaari lisamist.

Friday, January 11, 2019

Vokaalid ja pealispillid




Tänane vokaalisessioon läks päris hästi. Oli väga rahulik ja isegi lõbus. Kuna ma olen proovinud laulda juba mingisugune 10 aastat peaaegu, siis paratamatult mingisugune edasiminek ju peab toimima. Ja nüüd olen ma võimeline a) genereerima materjali, mis ei kõla nagu mingi Vaiko Epliku albumilt kõrvalejäänud lugu ja b) salvestama vokaaliträkke, mis täitsa kuulatavad. Tõsi küll, suht outsider-popilikud need teemad, palju vähem tavapopilikumad teemad. Võibolla kunagi proovin koostööd teha päris laulja ja sõnadekirjutajaga.

Flöödipilt FB'st.

Natuke naljakas on teha sotsiaalmeedias postitusi millegi kohta, mis võib olla, nagu Mart Niineste oma Tabloitedi projekti kohta ironiseeris: "aasta kõige vähem oodatud album". Aga muusikategemisest saan ma endiselt piisavalt kaifi. Ja isegi kui vinüülitegemiseks kunagi ei lähe, mul on vähemalt kaks vinüülikülge nüüd materjali mõistes olemas, mida ma julgeks pärast teatud määral tööd esitleda ühel või teisel kujul.

Thursday, January 10, 2019

Põhiread




Põhimõtteliselt toimetan samamoodi nagu oktoobri lõpus. Salvestan põhiread laivis, kas luuperdades või salvestades ütleme kitarriträki luuperisse ja siis võttes üles kitarripartii luuperist koos elus trummidega arvutisse. Meenuvad sessioonid Opium Flirdiga, kus tihti Ervin ja mina mängisime kitarri ja trummipartiid sisse otse ja siis tegime pealiskihid. Mulle meeldib live-tunnetus ja kuigi paljud luuperimuusikud ei salvestaks luuperiga, ma julgen usaldada oma luuperi poolt ülesvõetavat helikvaliteeti ja kuna lugudel on olemas kindel BPM, siis on võimalus alati partiid ümber teha ja sünkroniseerida põhireaga.

Üks kolmest Instagrami pildist FB vahendusel


On olemas põhiread kolme uuema teema jaoks. Kaks on vokaaliga, üks täisinstrumentaal. Homme ja ehk ülehommegi proovin vokaale ja pealispille teha.

Tuesday, January 8, 2019

Vaikselt taas salvestamas





Seega viimati salvestasin mingeid ideid rohkem kui aasta tagasi. Mulle endiselt meeldib osa nendest ideedest, aga vahepeal on olnud vajadust veel ideid juurde teha. Otsustasin täna taas algust teha ja vaadata, mis nende uute ideedega saab. 

Monday, December 31, 2018

Vinüülid

Võimaluse korral ikka täiendan oma väikest vinüülikogukest. Nt. augustis ostsin oma esimese Brasiilia muusika vinüüli: Jorge Ben'i kauamängiv aastast 1969. Maksis ainult 15 euri Coimbra Fnacis. Promotud kui O Album do Mes (kuu plaat).



Stereolab on aga vinüüli kordustrükkide lainele sattunud. Ja tänu taevale, sest vahepeal oli mingi suht nõme firma, mis masterdas oma vinüüli trükke CD pealt. Täielik jamadejama! Aga nüüd tuleb ametlikku kraami. Paar esimest stuudioalbumit, pluss Switched On seeria. Tellisin Bandcampist Switched On 2 elik Refried Ectoplasmi. Jõululaupäeval sain kätte Varzea kohvikust. Järgmine aasta aga tuleb terve Elektra diskograafia 1993-2004. Ja isegi kontsert või enamgi.



Paar nädalat tagasi aga käisin Coimbra Forumi kaubanduskeskuse Fnacis jällegi ja ostsin David Bowie "Low", John Coltrane'i "Impressions", Velvet Underground & Nico, Televisioni "Marquee Mooni" ja Sun Ra "The Nubians of Plutonia". Ehk siis muusikat pungist jatsuni.

Tuesday, September 18, 2018

Vaiko uus album ja Epliku mõjudest


Instagrami üks kasutaja laadis klipi Vaikost ja Eliidist Tartus. Katkend loost "Lame maa"


Minu jaoks on üsna huvitav olnud kuulata uut Vaiko Epliku albumit "Uus karjäär uues linnas". Kindlasti teistsuguse saundiga ja nagu Vaiko ka ise on vihjanud, eemaldub veidi epliklikust taagast. Kogu lugupidamise juures kolme esimese ja Varielu suhtes on siiski omamoodi kõige huvitamam Eplik olnud just see Eplik, kes iseennast dekonstrueerib. Ja nagu enamasti instrumentaalse viienda plaadiga, pakub ka "Uus karjäär uues linnas" võimalust kuulata Vaiko Eplikut tegutsemas väljaspool oma tavapärast mugavustsooni.

Kui juba Eplik iseennast dekonstrueerib aegajalt ja nüüdki, siis tema imitaatoritele võiks ka soovitada dekonstruktiivset lähenemist. Teisisõnu iidolitappu. Sest võib nõus olla mõnede kriitikutega, kelle arust kõikvõimalikud väikesed Vaikod ajavad segi osavat jäljendamisoskust muusikalise andekusega. Probleem on selles, et Eplikut on lihtne imiteerida, aga kordades keerulisem võrdväärne olla.

Ja siin võib olla ka probleem selles, et tema mõju alternatiivmuusikale on ikka üüratu. Mõtlen Juhkami peale, kelle teisel täispikal autoriplaadil oli üks kindel naissolistiga vokaalpala üsna lähedal Lennale aastal 2010 (muidu on ta üks väheseid, kes on mõjutatud Eplikust ilma kõlamata derivatiivsena). Mõtlen Ouu peale, kelle väidetav eplikism lahtus alles siis, kui nad hakkasid hoopis inglise keeles laulma. Mõtlen ka enda kunagise Vaiko suhtes pea isikukultusliku käitumise peale ja küsin eneselt, kas tõesti ainus viis vältida Eplikuks muutumist (nagu üks muusikakriitik ironiseeris) oleks tagasiminek oma  juurte juurde (soolotöö enne 2010) ja teha taas täisinstrumentaali? Kas eestikeelset alternatiivpoppi saab teha Epliku mõjutustest iseseisvalt?

Samas on kõik suhteline. Näiteks Niineste sõnul ei olnud Ouu esikplaat "...liiga Vaiko Epliku moodi välja kukkunud, mis kipub olema teine praeguse aja eestikeelsete indie-bändide põhinõrkus." Neli aastat tagasi oli sõber Kika sõnul Ouu lives rohkem Dallas kui Eliit. Isegi enda puhul võrdles üks teine kriitik mu viimast plaati hoopis Tartu Popi ja Roki Instituudiga. Ning Saaremets ütles raadios, et see üks instrumentaalpala sealt kõlas kui "vana Röövel Ööbik". Ehk siis kodumaine ja kas või osaliselt kodukeelne muusika võib tihti olla kui Rorschachi test, igaüks mõtleb oma implitsiitse kallutatuse tasemel.

Kõik on subjektiivne ja suhteline. Aga mis seal salata, ikka küsin enda pihta suunatud kriitika suhtes, et kas see on põhjendatud. Võib-olla mingi tõde on selles, et kui paljud artistid usuvad, et nende endi looming ei kõla niiväga mõjutatud sellest või tollest, siis kõrvalistele kõrvadele kostavad need mõjutused teistmoodi välja. Free Range'i tehes tõesti uskusin, et minu heliloome on metodoloogiliselt Vaiko omast piisavalt teistmoodi, kuni see üks arvustus kainestas.

Ja nii ma mõtlengi, et teen tulevikus vahelduseks instrumentaalplaadi ja vokaalilugusid, kui salvestan, siis pigem produktsioonitrikkidega eksperimenteerimiseks niisama sahtlisse. Võibolla mingi oma kõlapilt vokaalmaterjali osas ka tekib, "A Bit Dark" kõlas ju üsna paljulubavalt. See lugu muide järgib minu puhul keskmisest rohkem põhimõtet, et head artistid imiteerivad, suured artistid varastavad. Kui mõistate, kuhu tüürin.

Friday, August 31, 2018

Tavira, Algarve

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on


Olgugi, et olen juba kaks aastat Kesk-Portugalis enam-vähem paikne olnud, on korra aastas ikka õnnestunud Algarves lõunarannikul käia. Pildil tänane päikesetõus Tavira lähedal.