Tuesday, December 9, 2014

Happy birthday Iris


Today Iris, Guido's daughter, is ten! We had a birthday party yesterday (pic here), but today's her real birthday! So Iris, here's to you you such a lovely girl ! ! !

Sunday, December 7, 2014

Kapingbdi, fado ja Viseu

Guido quinta'st umbes 1km kaugusel asub Kapingbdi baar. Nädal aega tagasi laupäeval oli seal fado-kontsert. Esinesid kitarristid Sousa ja Rui Pina ja ka paar fadista't (ehk laulusolisti). Sousa mängis juhtkitarri ja kohati olid ta soolod päris põnevad. Eriti meeldis mulle portugali kitarr. Kõla mõttes on see justkui mandoliini ja 12-keelse kitarri ristand, väga ilusalt kõlab.



Teisipäeval aga korraldas Guido road trip'i Viseusse. Seal käisime kõigepealt Itaalia restoranis ja siis käisime ühes kultuurikeskuses vaatamas Jim Jarmuschi "Only Lovers Left Alive" linateost, mis oli päris põnev.

Täna on aga Kapingbdis feira da ladra (ehk kirbuturg). Ostsin Guido tütardele mõned jõulukingid.

Saturday, November 29, 2014

Kohalik siider

Sain täna sünnipäevaks Guidolt (alates 19. novembrist Portugalis ja minu esimene valik oli muidugi mõista vana hea Quinta do Boiço ehk prtg keeli "Metsa talu") selle pudeli siin:


Pole veel pudelit avanud, aga kindlasti on see suurepärane. Ehk siis kodus valmistatud siider ühelt tema sõbralt.
Tervitus: "Happy Birthday Edmund. Love, Guido"


Wednesday, October 29, 2014

Sessioonifotod Vooremaalt

Lõppenud suvi sai veedetud taas Triinu talus Vooremaal, kus ma eelminegi aasta tööd tegema sain. Veetsin seal tervelt viis kuud seekord, maist oktoobrini. 14ndal kuupäeval lendasin tagasi Itaaliasse, läksin taas vabatahtlikuks Stefano juurde.

Töö tegemise kõrvalt salvestasin uut muusikat ka. Välja sai antud EP The Low Beeflatter. Kuulata saab, nagu ikka, Bandcamp saidilt.



Panen mõned pildid ka.

Seadsin esimesel võimalusel prooviruumi üles. Sinnasamma tulevase vannitoa ruumi, mille kivimüürid ma eelmine aasta valmis ladusin. Harjutasin igasugu vanu lugusid juhuks kui live-pakkumine peaks tulema ning proovisin ka uusi ideid genereerida.

Aja mõõdudes tuli mõte, et kui mu uus materjal saab juba esimest korda sisaldama salvestatud bassklarnetiosi, siis miks mitte seda uudset faktorit maksimiseerida ja tehagi kõik puhkpilliosad vaid selle pilliga. Nii tekkis mõte teha nelja looga EP (kõik minu vanemad EP'd on olnud viie looga. Kontrastiks tegi Opium Flirt 2010. aastal kolme looga EP) väga spetsiifilise kontseptsiooniga: üks puhkpill, üks kindel noot (si-bemoll), mis dikteerib iga loo harmoonilise kliima.
Üldse tuli mõte teha tagasihoidlikuma pillivalikuga arranžeeringud. Erinevalt eelmistest salvestustest otsustasin esmalt sisse taguda trummid...

…siis tegin Prophet 08 klahviosad.

Ja viimaks salvestasin bassklarneti nii elektriliselt (keele peal on pieso-element, mille juhet on ka pilli kaela ümber näha) kui ka läbi kondensaatormikri, tihti stereos (mikrisaund vasakul, piesosaund paremal). Mängisin sisse nii soolod, ansambli- kui ka madala otsa partiid. Nimelt "The Low Beeflatter" (ehk siis: madal sibemoll-pill) ja "Zen Spicebox" on üles ehitatud bassklarneti ostinatode peale. Tegin kahekihilise bassi nende kahe loo jaoks, normaalne mikrisaund ning piesosaundile panin bassipluginaid peale, et asi ikka madalsageduslik oleks.
Käisin veel Tartus salvestamas elektriorelit (kasutasin kahes eelnimetatud loos) ning tiitelpala intros kasutasin ka Vermona firma elektroonilist klaverit Ida-Euroopast. Vokaalid salvestasin ülakorrusel. Salvestasin juhtvokaali tervetooni võrra madalamalt sisse läbi Varispeed funktsiooni Logicus (varispeedi sai palju kasutatud eelmine aasta puhkpillide jaoks Art Disease albumil).
Kui materjal valmis sai, siis sellega paralleelselt lõpetasin ka põrandapaneku töö (osa tehtud Triinu isa abil) ja kolisin kogu kupatuse pärast Arhiivi kontserti ülalkorrusele. Tegin proovi Möku Tänavamuusikafestivali jaoks ja hakkasin veel uut materjali salvestama. Prophet 08 on siin pildi peal statiivil, mille puujuppidest kokku kruvisin üsna rohmakalt ja algeliselt. Vasakul all nurgas on Vermona võimendi.

Monday, September 29, 2014

Vaiko Eplik ja Eliit - Tartu Uus Teater 27 IX 2014

Tere tulemast tagasi, klahvpilli-Vaiko! Juulis mäletatavasti võttis Vaiko oma senised katsed taas-tutvustada elektriklaverit Eliidi pilliarsenali kokku sedasi: "Mulle ei meeldi klahvpille püsti mängida, mulle ei meeldi, kui mu bänd liiga Coldplaylikult kõlab". Mõtlesin tema sõnade üle päevad hiljem. Mõte jäi pidama ka selle peale, et Epliku bassimehel Kostjal on ju täitsa oma Fender Rhodes. Huvitav lahendus oleks selle pilli kaasamine Eliidi live-setuppi. Kas bänd selle peale tuleks või mitte, jäi toona selgelt iseasjaks.

Eeldasin, et minu esimene võimalus näha Eliiti aastal 2014 saab olema 2012-13 perioodist juba selle poolest teistmoodi, et olin Vaikolt läbi mingi intervjuu kuulnud, et ta mängib jälle naturaalkitarri. Sest tal oli ju hiljuti välja tulnud valdavalt akustiline plaat "Nelgid" ja ta oli ka juulikuisel soolokontserdil kiitnud oma uut pilli.

Ilmusin Tartu Uude Teatrisse kusagil poole ja kolmveerand üheksa vahel. Õnneks ei olnudki nii pikka saba, kui ma esiotsa kartsin. Kohe kiirustasin lava juurde pilliparki uudistama. Ja ennäe: laval oligi Rhodesi klaver! Ilmselt oli Vaikot ikka tükk aega painanud probleem, kuidas ikkagi teha teatud klaverilaule. Osad neist ka uusima plaadi peal. Ootused kontserdi osas olid igal juhul lakke kruvitud.

Vaiko pillid: Rhodes, elektrikitarr, akustiline kitarr. Akustilisest kitarrist paremal pool on ka näha üht aparaati võimendi peal, mis läks kasutusse kava teises pooles, aga sellest hiljem.
Lavale tulles alustati lauluga "Suu lilli täis", mis kõlas kohe eriti hästi live-seades. Kui lauluosa läbi, vajutas Vaiko kärinaploki põhja ja terve Eliit mängis võimsa progeroki jämmi laulule otsa. Et Eliit oskab rokkida, selles pole viimased kaks aastat vähimatki kahtlust olnud. Aga see oli elektriseeriv!

Vaiko, nelgid ja Rhodes klaver.

Sten Sheripov muide mängis akustilist kitarri avaloos. Pill paraku vilistas aeg-ajalt, vist oli viga piesoelemendis. See oli ka ainus lugu, kus Sten naturaali tinistas.
Järgmiseks tulid naturaalkitarriga esitatud laulud "Nelkide" pealt. Laulus "Mina ja Mr Bean" istus Kostja - kelle oma see Rhodes tegelikult oligi - ka ise elektriklaveri taha.

Kostja, nelgid ja Rhodes klaver.
Bassimängijal oli ka sitaks plokke oma pedalboard'is. Viiendas laulus "Kuningal on külm" üllatas ta päris maadraputava bassikärinaga. Meenus millegipärast Metallica "Orion" intro, kus Cliff Burtoni bassisaund sarnanes väga overdrive'iga Hammondile.


Vaiko ei võtnudki elektrikat kätte enne kuuendat laulu, milleks oli määratud "Käis ja naeris". Üllatav valik, kuni kuulsin instrumentaalset keskosa. Vaiko ja Sten nimelt tegid kitarridega naerusaunde. Vaiko mängis kromaatilisi liine ja Sten libistas vasakut kätt mõõda kidrakeeli. Lava ees keskel olles on stereoefekt super!

Vasakul Sten
Ja paremal Vaiko


Esimeses osas kantigi terve plaat ette. Ja otse loomulikult lõpetas kava instrumentaal "Tiitrid". Jällegi rokkis Vaiko kärinaga Rhodesi ning filmimuusikalik instrumentaal transformeerus powerhouse jämmiks, kus oli kuulda, et Vaiko pole siiski lõplikult maha jätnud oma proge/psühhedeelia kalduvusi.

Teise kava avasid trummimasina saundid. Uurisin asja ja nägin, et võimu peale oligi mingi analoog-trummimasin paigaldatud. Biidi järgi oli aru saada, et kava esimene laul saab olema "Mõtetes mõrudais". Hea versioon. Taustvokaalid Stenilt ja Kostjalt kostsid hästi välja, Sten andis oma kitarriga hästi palju sellele soul-laulule juurde. Sellele tuli otsa "Murelik brünett", ka trummimasina põhja peale. Mulle meeldis see live-versioon rohkemgi plaadiversioonist. Vaiko Todd Rundgreni sensibiliteet ja Steni psühhedeelne kidra andsid meeldiva kombo. 

Murelike brünettide poiste kvartett mängib teile rokki, souli, bossat, folki ja isegi psühhedeelset progerokki. What's not to like?
Järgnes kahe laulu jagu ka "Varielu" materjali, selle Eliidi koosseisu raison d'etre. "Homne päev" ja "Soorebased". Mõlemas mängis Vaiko elektrikat, kuigi hiljutiselt Kuressaare kontserdilt on YouTube'is video, kus Vaiko esitab "Soorebaseid" akustikal.

Vaiko vabandab, et plaadid (ilmselt on silmas peetud Nelkide LP formaadis helikandjaid) jäid Tallinnasse, kuid lubasid muusikalisi kingitusi. "Lilled Algernonile" tegi meele rõõmsaks sellel reporteril siin (ja nii mõnelgi teisel, ühel fännil suisa silt selle laulu pealkirjaga kaasas). Väga kena versioon. Sellele otsa tuli mingi laul, mille puhul ma tükk aega mõtlesin: kurat, mis see küll olla võiks? Algus meenutas kangesti Stereolab'i "Nothing To Do With Me". Kui vokaal sisse tuli, siis selgus, et "Must Uks" on ümber seatud Rhodesi klaverile. Väga nautisin seda versiooni. Järgnes veel paar lugu "Nõgeste" pealt, millest ühe laadisin just YouTube'i. 

"Lauludest ja muust", no midagi ei saa parata, Radar oma hiljuti elavate kirjast lahkunud Jaak Joala perioodist tuleb kangesti selles laulus meelde!

Lisalugusid oli kolm ja kõigis neis mängis Vaiko elektrikitarri. Kõige rabavam hetk oli Kostja Tsõbulevski ronimine Rhodesi parema serva otsa. Siin saigi olla kaks võimalust: kas Kostja ei tea, mida ta teeb või ta teab, mida ta teeb. Tuli välja, et teab. 

Vaiko igatahes jäi oma Rhodesi kogemusega väga rahule. Justnimelt see pill oligi lahendus klahvpilli dilemmale. Rhodes ongi vist elektriklaver, mis meeldib kõigile, välja arvatud Keith Jarretti tüüpi puristidele, kelle meelest kõik elektr(oon)ilised klahvpillid on "mänguasjad". Jääb vaid loota, et ehk koguneb Vaikole üks päev piisavalt kapitali, et ka omale see super "mänguasi" (ehk asi, millega mängida kontserdil laule nagu "Lilled Algernonile", "Suu lilli täis" ja "Mõtetes mõrudais") osta.

See oli esimene Vaiko Epliku kontsert, mis mind üle hulga aja tõeliselt entusiastlikult tundma pani. Olin midagi sellist juba viimased kaks aastat kannatlikult oodanud ja mu ootused isegi ületati. Kahe viimase plaadi materjali ning ka akustilise kitarri ja elektriklaveri kaasamine aitas sel rokkbändil esitada materjali, mis näitab nende laia stilistilist haaret. Kallervost muide, kui "Varielu" tuuride ajal oli tal kaasas see pesumasinatrummel, siis seekord oli ta oma trummisetti lisanud rattakella. Samuti mängis ta üsna palju harjadega, esimest korda kuulsin talt sedasorti mängustiili. Pean Kallervost lugu kui võimekast trummarist, kes oskab hästi musitseerida, aga kes õnneks mitte kunagi ei kipu ülemängima. Ta oskab Vaiko lugusid Vaikost paremini trummeldada, ilma lisamata liigset ballasti. 


Nii et igati kiiduväärt kontsert. Ka setlist - mille nüüd postitan - oli laitmatu:

Kava 1 - Nelgid

Suu lilli täis
Reede avab väravad
Juulia
Mina ja Mr Bean
Kuningal on külm
Käis ja naeris
Nelgid
Tantsijad
Suudluste aeg
Tiitrid

Kava 2 - Nõgestest ja muust (minu pealkiri)

Mõtetes mõrudais
Murelik brünett
Homne päev
Soorebased
Lilled Algernonile
Must uks
Hurraa
Lauludest ja muust

Lisalood

Sylvester otsustab surra
Armastus päästab maailma
Pidu saab otsa

Sunday, September 14, 2014

The Fuxx, Ouu + Galvanic Elephants - 12 IX 2014 Genklubi

Eelmine reede esinesid Genklubis The Fuxx, Ouu ja Galvanic Elephants. The Fuxxi nägin esimest korda, kui tegin Indiroonika laivi veebruaris 2013. Siis olid nad kahekesti. Nüüd on neid kolm tänu trummari lisamisele. Trummar mängis väga hästi ja parendas bändi üksvahe võrreldes eelmise 19 kuuga.




Põhiline argument kohale tulemiseks minu jaoks oligi Ouu. Esimene kontsert. Tuli välja, et selle bändi jaoks aasta viimane. Nii et ajastusega isegi vedas. Olen seni nõus olnud kogu kiitusega, mis bändile osaks saanud on. Osad on nina kirtsutanud, et Ouu kõlab lives liiga lohakalt. Mulle just paistis välja, et bänd võtab täiesti vabalt ja sundimatult asja. Noortebänd selle sõna positiivses tähenduses, nooruslik energia on see, mis loeb. Tehti igasugu materjali, nii plaadi pealt kui ka plaadiväliseid teemasid. Üks nendest oli inglisekeelne funk-lugu, kus taustvokalist Rahel Ollisalu haaras vaid selleks looks esinaise positsiooni ja etendas täiega funk-soul diivat rahvale. See oli vokaalsete võimete demonstratsioon, kohati tulid Ollisalu kõrist kohe nii kõrged noodid, et tekkis paralleel alt-saksofoni altissimo nootidega, mida need friijätsu mehed ikka pillist välja piinavad. :)





Kui eelmine aasta mulle tundus igal pool esineva bändina Wrupk Urei, siis 2014. tundub Galvanic Elephantsi aasta. Alates maist olen neid juba neli korda lives trehvanud. Tuuritavad endiselt "Mosaic" materjaliga, seega siin on oht setlisti korduma hakkamises. Bändile võiks kasuks tulla uue materjali looma hakkamine.




Rahvast oli päris palju. Ouu ajaks oli saal selgelt täis ja ega Galvanikudki ei saanud publiku puudumise üle kurta.

Sunday, August 31, 2014

Möku Tänavamuusika kontsert 29 VIII 2014

Reedel 15. augustil jalutan õhtul Tartu linnas. Alates oma 30. sünnipäevast pole tolle seisuga mul veel kordagi olnud võimalust lives mängida. Mõtlesin kindlalt, et midagi peab ette võtma selle seisuga. Sattusin mõõda minema baarist nimega Möku ja nägin järgnevat kuulutust.


Pilt muidugi tehtud minu iPhone'iga nagu kord ja kohus, et pärast taipaksin ka meili saata. Nägingi üht korraldajat, kes juhtus mõõda minema. Vahetasime paar sõna. Pärisin, et kas võimendust ikka võimaldatakse ka, sest mul oli kindel idee eksperimenteerida elektrilise busking'uga. Sain mõista, et seda saab. Lubasin saata meili.

Mida ka tegin. Vastuseks sain, et umbes taoline luuperirida, nagu mina ajan, ongi see, mida nad oodanud on. Ööl vastu esmaspäeva võtab aga Genklubis minu paar live korraldanud ja nüüd Arhiivi pubis toimetav Villem ühendust. Ta pärib, kas oleksin huvitatud Arhiivis live tegemisest 21. augustil. Saime kokkuleppele ja tegin asja ära, pikemalt saab lugeda eelmisest postitusest.

Lõppeva nädala esmaspäeval hakkasin proovi tegema tõenäoliseks tänavamuusika festivalil esinemiseks. Otsustasin oma setuppi vähendada. Välja jätsin trummitaldrikud, parema käe trummimäng jäi solniku serva ja cowbell'i peale, viimase upitasin mingi puujupiga basstrummi peale. Agregaatidest jäid alles vaid luuper ja Bossi harmoniseerimispedaal oma klarnetite jaoks. Häda oli muidugi selles, et Korg Kaoss Pad'il, mida seni klarnetite jaoks kasutasin, on input switch ja Boss Harmonistil vaid üks input. Probleemi otsustasin lahendada setlisti kahte poolde jaotamisega. Esimeses pooles mängisin rohkem sopranklarnetit ja üleminekul bassklarneti poolde ma lihtsalt vahetasin juhtmed välja.

Reedel tulin Tartusse poole seitsmeks. Sättisin kiirelt asjad üles, tegin ühe laulu läbi. Heliproovis tegi natuke muret see, et mingid juhtmed vms. ajas heli ragisema. Lootsin, et seda jama kontserdil ei tule.

Natuke vaatasin ka ülejäänud esinejaid. Nagu võis oodata, tegid need, kes enne mind, kitarridega muusikat. Ma ikka olen veendunud, et kitarrimängijaid on maailmas nii palju, et sa pead absoluutselt olema tõeliselt kõva ja leidlik kitarrimees, et selle pilliga võluda. Nagu Argo Vals vms tegija. Vähemalt teadsin, et olen alates maist 2011. (mil otsustasin hakata kitarrivabaks luuperiartistiks) püüdnud selgelt arendada oma kõlapildilist nišši.

Ja nii ma siis enne kümmet kulgesingi linna peal siia sinna mõlemal pool Mökut kusjuures. Veidi enne kl. kümmet lõpetas eelmine punt enne mind. Sain oma pillid siis võimalikult kiiresti tagaruumist välja ja üles.

Olin tähele pannud ka seda, et eelmistel esinejatel polnudki kohvreid vms. väljas, et annetusi koguda. Seega tundus see tänavafestival väga teistmoodi spontaansematest tänavamuusika ilmingutest. Kena hulk muusikuid mängiski tasuta.

Õnneks oli mul idee inspireerituna ühest Barcelona elektroakustilisest tänavatriost: nad kogusid oma annetusi ja kui teatud arv eurosid annetasid, võisid vabalt võtta plaadi. Valmistasin siis ette hinnasildid ja nii jätsin oma klahvkakotti Civilisation EP ja Art Disease'i koopiaid, nii palju, kui mul neid veel oli.

Kontsert läks täitsa kenasti. Kuulajaid oli kogunenud muljetavaldav hulk ja paistab, et nende peal repertuaar - suures osas Art Disease plaadi materjal - töötas. Mängisin oma 50 minutit muusikat ära ja pärast tuldi ikka lausuma igatsorti kiidusõnu: trummimängust kuni bassklarneti kasutamise ja korduvmustrite hea toimimiseni väja. Plaate ka osteti. Ongi Art Disease koopiad praktiliselt otsas.

Kui õnnestub sedasorti avalikke esinemisi teha, siis on pärast tunne hea. Oma augusti kontsertidest saadud heaolutunne oligi see hea süst käsivarde, mida minusugusele muusikule vaja. Kui selja taga kontserte, kus ainult kümme (või veel vähem) inimest või üldse pikk põud laivitegemises, siis ikka hakkab endast natuke kahju ja sa mõtled, mis küll on viltu läinud. Aga pärast reedet näen ma ennast vähem raskustes muusikuna ja rohkem lootustandva artistina, kellel on potentsiaal läbi murda. Senikaua, kuni see tunne püsib, on kõik korras.

Pilt Möku Facebooki leheküljelt

SETLIST:
Elektromehhaaniline äratuskell 5ndast dimensioonist
Alentejo Blues
Põlenud sild
Päikesekell varjus
Transition
Zen Spicebox
Soojalt sinu - >
Kulunud kere
Le Savoir, C'est Le Pouvoir

- > viitab pausita üleminekule.