Friday, January 29, 2010

Poola


Mina Gorzow-Wielkopolskis

Eile saabusin Poolasse. Varssavist sõitsin mitme eri rongiga praktiliselt riigi teise otsa, selle peale kulus maru kaua aega, sest esimene rong läks rikki ja teised rongid hilinesid. Gorzow-Wielkopolskis sain küüti ühelt noormehelt, kelle oli mulle järgi saatnud WWOOF farmer, kelle juurde olen tulnud vabatahtlikuna paariks nädalaks. Noor naine nimega Justyna, kes on Loode-Poolas juba elanud jupp aega ning restaureerinud oma vana maja, mille ta ostis välismaal töötamise aja säästudest. Ja eilsest alates on kliima Poolas olnud pehme, peaaegu nagu sula! Külmast Eesti talvest reisi alustanuna oli mul eile igatahes üsna hea meel tunda pehmemat talve Poolas, kuigi Justyna hoiatas, et ka siin kipub temperatuur praegusel külmal talvel laskuma kuni -20 kraadini.

Igatahes on see minu esimene kord WWOOFida välismaal. Praegu pmst korraldangi oma elu sedasi, et selle asemel, et õppida v. töötada, ma keskendun sel aastal oma nn. vaba mehe elule ja reisin ning käin ökofarmides üle maailma vabatahtlikuks. Ja miks mitte, praegune aeg on igati sobiv alternatiivseteks eluviisideks. Siiani mul meeles ühe vanema tuttava seisukoht, et ülikooliaastad on noorele lahedaim periood üldse ja siis tuleb väikekodanlik elu. Loodan praeguses eluetapis seda seisukohta ümber lükata. Et ka niimoodi saab elada. Ma usun, et huvitavaim aeg mu elus alles algab.

Hetkel kasutan neti jaoks enamasti perenaise arvutit, sest majas puudub wifi ja minu arvutit ei ole saanud veel ühendada netti. Vahel siiski satun Gorzow-Wielkopolskisse, kus ühes kohvikus võimalik wifit kasutada. WWOOFimisega on see lahe asi, et nii kohtub huvitavate inimestega. Kõik farmerid, kelle juures olen käinud, on omapärased inimesed ja Justynagi on üsna tore inimene. Väga energeetiline ja elurõõmus, tundub nagu hispaanlanna (ja ta on ka Hispaanias elanud-WWOOFinud). Tema maja on ka üsna cool ja pealegi on sel ka ajalugu, see on üsna vana maja. Ning otse loomulikult on maaelu rahulik ja stressivaba. Kui ma veebruaris tagasi Eestisse naasen, siis tulen kindlasti ka soojemal ajal siia tagasi. Seni aga ennustan, et postitused jäävad pigem sporaadiliseks. Sest interneti kasutamine pole hetkel just mugavaim. Kunagi postitan kindlasti pilte Poolast.

1. veebruari seisuga: toimetasin terve teksti täpitähtedega ümber, sest saan hetkel oma arvutit kasutada. Lisan ka ühe foto endast Poolas.

Sunday, January 17, 2010

Video: Multiphonic Rodent 15 jaanuaril Genklubis

Multiphonic Rodent Live 15th January 2010

Setlist:

Methadone Methodology
Katkise Kuuega Kraakleja Kevade
Ekstsentrik
Microscopic Trumpet
Improvisation

Üks korralik laks jazz-rock fusiooni...

...bändilt, keda muidu teatakse softimate pop-hittide poolest. Täitsa p...is, kui hea! Ja superhea kvaliteet kah! Recommended! "A Hit By Varese" on alati olnud üks mu lemmar Chicago laule ja nüüd siis ka lahe laiv-video ajast, mil muusikas julgesid meinstriim-bändid rohkem riske võtta.



Monday, January 11, 2010

Järgmine kontsert

toimub Tartus Genklubis Eesti Pops kogumiku esitluskontserdil reedel 15ndal jaanuaril.

Peale minu esinevad 3Pead ja Avalon Sutra. Algus 21.00 ja pilet 50.

Kohtumiseni!

Laupäev Puhtas Kullas (fotod)

Käisin nädalavahetusel Viljandis külas noorpaaril Alo ja Merilin, kelle meespool tähistas laupäeval Puhtas Kullas oma sünnipäeva. Seal toimus kontsertpidu koos bändidega Animal Drama ja Superliustik. Filmisin 'liustikut ja pildistasin jõudumõõda mõlemat ansamblit. Nüüd laadisin paremad kaadrid ülesse.


Superliustik: Pille


Sander klahvidel


Tanel


Sander kitarril ja Tanel


Karl


Sass ja Pille


Sass


Tanel: "Palju õnne, Alo!"


Animal Drama: Liis Ring


Kristjan-Julius Laak


Karl-Juhan Laanesaar


Argo, Fredy, Julius


Indrek Mällo


Argo Vals


Fredy Schmidt

Friday, January 8, 2010

Thursday, January 7, 2010

Lihtsustatud lahendused ja rumalate võidukäik - ehk võrdõiguslikkusest

Economist kirjutab, kuidas naised on hõivamas juba poole tööturust. Mis on siis indikaator, et feminism on teinud edukat võidukäiku. Paljudele on see kindlasti rõõmustav uudis, kuigi on ka neid, kes nii väga ei nõustu. On neid, kes usuvad, et naiste emantsipatsioon on välja toonud naiste vägivaldsuse ja halastamatuse. Paljud meesõigusaktivistid usuvad, et see on halb asi, et naistele on antud nii palju õigusi, samal ajal kui meestel üksnes kohustused. See, kui moraalselt ja majanduslikult laastavalt võib lahutus mõjuda meestele, kellel siis kohustus maksta alimente ja mitte läheneda oma laste emale (ja tihti peab ta lastestki olema isoleeritud), on üks indikaator, et naiste võim ei tundu kõigile positiivne.

Feminism kerkis esile osaliselt kindlasti sellepärast, et naistel ei olnud erilist kontrolli selle üle, kuidas mees, kes on perekonnapea, neid naisi üldse kohtleb. Aastakümneid tagasi oli naistel kordades keerulisem jätta maha vägivaldne abikaasa ja alustada elu otsast peale. Nüüd, kus olukord on naiste jaoks lihtsam, on alati oht, et olukord põõrdub vastupidiseks. Et nüüd on mehed need, kes peavad oma abikaasa vägivalda taluma. Meestel puuduvad reproduktiivsed õigused, naine võib alati aborti teha aga mees ei saa keelduda lapsest, kes kasvab naise kõhus. Ja kui mees avastab, et tema abikaasa on talle sobimatu ja armastusavalduste asemel saab ta kogema psüühilist (vahel ka füüsilist) vägivalda, siis tekib paratamatult tunne, et ta on lõksu sattunud. Kus ultimaatumiks on kas kannatada oma vaenulikku naist enda kõrval kuidagi välja või jätta ta maha. Ning saada albatrossina enda kaela alimendid lapse eest, kelle sündi ta ise päris ei oodanud. Kes ütleb, et see on eelistatavam saatus, kui olla oma mehele peksukott?

Tihti tundub, et feministlik propaganda on mingis mõttes olnud lihtsustatud lahendus keerulisele probleemile. Milleks on, et inimesed kuritarvitavad oma võimu ja teiste usaldust. Eelmises paragrahvis esitatud perspektiiv (meesõiguslaste oma siis) on mingis mõttes sama lihtsustatud, kuna ta skandeerib üsnagi kindlalt, et feminism on läbikukkunud, sest naiste ja meeste vahel ei saagi olema õiget võrdsust. Igal juhul naised, kes võidukäiku teevad nii ülikoolides kui ka tööpostil, ei pruugi tingimata olla veel targad. Tarkus käib käsikäes headusega, või nagu Sven Grünberg kunagi postuleeris, tuumafüüsik, kes oma naist peksab, on oma haridusele vaatamata rumal. Naine võib niisamuti avastada AIDS-i ravimi, ent kui ta ikkagi oma mehele psühhoterrorit teeb, on ta kahjuks empaatiliselt rumal.

Tõeline võrdsus ja vastastikune sugudevaheline austus saab õitseda üksnes siis, kui inimesed hakkavad mõistma, et õigustega kaasnevad ka vastutused ning tarkus, mis au sisse läheb, on südametarkus. Oma ligimesest hoolimine. Otse loomulikult on see inimese suhtes kõvasti nõudlikum, kui võimalus teha karjääri ja teenida vastassooga võrdväärset palka. Paraku aga inimloomuse tõttu me peame laias laastus ikkagi leppima lihtsustatud isoleer-pael lahendustega ning et võidukäigu võimalus on kahjuks antud ka rumalamatele.

Wednesday, January 6, 2010

Religioon kui eskapism ja lootus olla õnnelik

Martin Vällik alias Skeptik kirjutas hiljuti oma koduleheküljel sellest, kui sobilik tegevus on skeptiku jaoks religioonide kritiseerimine. On üks asi kritiseerida erinevaid usundeid ja usulisi veendumusi. Eks ole seda isegi teinud ja arvatavasti teen edaspidigi. Hoopis omaette probleem on teadvustamine, et miks ikkagi inimesed religiooni manu pöörduvad.

Minu arvates on usklikuks olemisega enamvähem sarnane lugu, mis alkoholi või narkootikumide tarbimisega. Palvetamine võib tõsta endorfiinide taset ajus täpselt sama palju nagu teatud narkootiliste või psühhotroopiliste ainete tarvitamine. Ja kui aju on ikka tugeva endorfiinilaksu kätte saanud, siis ühtäkki tundub kõik helgem, ilusam ja rõõmsam.

Sarnaselt alkoholismile ja narkomaaniale on ka usklikkus kui reaktsioon tajutud maailma ebaõiglusele. Kus süütud inimesed surevad, kus käputäis rikkaid on kogunud vara miljonite vaeste arvelt, kus inimesi pidevalt diskrimineeritakse välimuse ja muude kaasasündinud näitajate alusel, kus osad inimesed justkui pärivad maailma ja teised kannatavad masendavat puudust. Tajudes tegelikkust kurva ja ebaõiglasena pole mingi ime, kui suure kiiruga tegelikkuse eest põgenema kiputakse. Enamik inimesi ei suuda tegelikkusele ausalt silma vaadata ega pöörata seda enda kasuks.

Kui Einar Laigna andis välja raamatu "Imede Aeg", ilmus Areenis sellest arvustus Inno Tähismaa sulest. Mille lõpusõnad on üsnagi asjakohased. Tsiteerin:

Autor... loodab Bulgakovi kombel, et õnn ootab inimest teises ilmas ja et see olemasolev, praegune ilm on vaid ettevalmistus selleks teiseks ilmaks. Mis siis, et taevas lendavad lennukid ja pilve peal pole eriti kedagi. Inimene aga tahab olla õnnelik. See vajadus on istutatud kuhugi väga sügavale rohujuure tasandile. Ja pole kindel, kas selle vajaduse väljajuurimiseks ka teadus võimeline on.


Mida aga annab teha, et vähendada inimeste sõltuvust narkootilistest ainetest või nende kalduvust langeda ohtlike ususektide küüsi (sest arvestatav osa neist, kes otsib lohutust usust on tihti fundamentalistid), on see, kuidas adresseerida inimese tahet ja vajadust olla õnnelik. Kindlasti on viise, kuidas inimene saaks tunda "pilves" või "joobunud" olemise tunnet ka loomulikul viisil. Arvata võib, et iga inimese jaoks võib leiduda kõige sobivam viis, kuidas tõsta endorfiinide taset ajus. Iseenesest pole selles midagi halba, kui inimene tahab tunda teatud joovastust oma ajus. Küll aga mida vähem kaasneb sellega igasuguseid negatiivseid tagajärgi (nagu näiteks tervisekahjustused, või siis usufanatismi puhul ideoloogiline sallimatus endast erinevate inimeste suhtes), seda parem.

Tuesday, January 5, 2010

Üks huvitav blogi: Introvertsuse Kuningriik

Sattusin uue aasta saabudes lugema ühte huvitavat blogi, mida julgen ka teile väga-väga soovitada: Kingdom of Introversion. Blogi peab mees, kes nimetab ennast kui Gluon. Ja kes kirjeldab üksasjalikult oma keerulist elu introverdina maailmas, kus ekstraverdid on enamuses ja enamuse türannia on introvertidest vähemusele tihti rõhuv. Ekstraverdid on Valjud (Loud) tüübid, introverdid Peened (Subtle). Introverdid suhestuvad spordi, muusika, reisimise ja kõige muuga hoopis teistmoodi, kui ekstraverdid. Ekstravertidele on tähtis teistelt tähelepanu püüda iga hinnaga, introverdid armastavad kõike head ikka asja enda pärast. Tihti peab Gluon silmitsi seisma vääriti mõistmisega, et introverdid on nõrgad, haletsusväärsed, reaalsustaju kaotanud ja võibolla isegi vaimuhaiged, halvimal juhul suisa psühhopaatsed inimesed. Kõiki neid eksiarvamusi püüab Gluon jõudumõõda ümber lükata, lisaks kirjeldustele, kui keeruline on ikkagi ellu jääda ekstravertsusele orienteeritud Lääne tsivilisatsioonis.

Kõige vastuolulisem sissekanne siin blogis on kahtlemata Introverdid ja Prostituudid. Gluon leiab, et introvertidel on kõvasti raskem vastassoost partnerit leida. Sest esiteks on introvertseid naisi vähem ja teiseks on introvertsetel naistel tema nägemuse kohaselt tihti liiga madal enesehinnang, et kohtuda väärilise mehega, langedes enamasti ikka ülbe ja tihti vägivaldse ekstraverdist alfa-isase küüsi. Igaljuhul on Gluon kaotanud usu sellesse, et ekstreemne introvert võiks üldse leida tõelist armastust. Selleks, et üldse naist leida, peab tema nägemuses oskama võrgutada ja flirtida. Ent seda varianti peab ta ebaeetiliseks, sest PUA-de (pick-up artist elik flirtimisvirtuoosid) taktikad taandavad naise tihti instinktide paketiks. Prostituudilt seksi ost on aga aus vahetuskaup ja seega vähem ebaeetiline viis saada seksuaalset rahuldust. Kõlab meeleheitlikult, aga samas jällegi leiab Gluon, et kui meinstriim-ühiskonna ortodoksia on ahistav, siis tuleb sellest loobuda. Pärast seda, kui Gluon sai Amsterdamis tänu prostituudile maitsta seksi, siis muutus ka tema suhtumine ja hoiak vähem meeleheitlikumaks ning tal hakkas ka vastassooga veidi paremini vedama.

Kohati võib selle blogi toon kõlada ka pessimistlikult. Kuid siiski, kirjeldus, kuidas Gluon nägi Lõuna-Ameerika ühiskonnas oma ekstravertidest kaasmaalasi saamas kultuurišokki, sest seal ei olnud dominantne ühiskond nii Valju kui nemad on harjunud olema, tõi naeratuse näole. Mis paneb mind mõtlema, et mil iganes keegi tunneb, et ta on oma ühiskonnas justkui ekstsentrik, hälvik või isegi vaimuhaige, siis kusagil mujal kultuuriruumis või kas või mingil muul ajastul oleks selline inimene jumaldatud. Seega mina saan aru mõningatest eestlastest, kes siit ära lähevad: eks nemadki otsi sobivamat keskkonda. Kindlasti ei kavatse Gluon ise aga muutuda, sest teiste heakskiidu ära teenimine ei ole seda väärt, et sa loobud kõigest sellest, mis sind isikupäraseks teeb. Sest elu introverdina, nagu siit blogist ka lugeda võib, sisaldab nii võlu kui ka valu.

Monday, January 4, 2010

Veel üks lugu elust ilma rahata!

Guardian kirjutab noorest naisest nimega Katharine Hibbert, kes alates töölt koondamisest saadik on elanud praktiliselt ilma rahata. Ta ei olnud õieti kunagi rahul eluga, kus ta oli lihtsalt üks süsteemi mutrike, makstes renti, töötades ajakirjanikuna ning nautides ühiskonna hüvesid, mida raha eest saab osta, aga mis tegelikult tulevad ju keskkonna arvelt. Ent siis saabus masu, Hibbert sai koondamisteate, majaomanik hakkas rohkem üüri nõudma ja Hibbertil sai kõigest villand. Ta hakkas otsima squatte ning toitu ja muud tarbitavat prügikastidest. Alguses oli raske, aga lõpuks leidis Hibbert stabiilse squati, sai hea soone peale dumpster diving'us ja isegi õppis natuke raha teenima leitud asjade müügist. Ent raha on naise jaoks muutunud siiski üleliigseks.

Hibbert on väga kriitiline süsteemi suhtes, mis toodab metsikus koguses jääki, mida meinstriimühiskond ei jõua ära tarbida, ent takistab ikkagi bottom feeder'itel äravisatud kraami enda hüveks kasutamast. Prügikastid on lukus, squattidest visatakse välja. Ometigi oleks tasuta hüvede, millest tavaliselt huvitatud ei olda, võimaldamine vaesematele efektiivne lahendus olukorra vastu, kus nii palju ressursse läheb raisku ja kus ometigi kannatatakse nii väga puudust. Raha on vägagi piiratud ressurss ja igaüks ei saa selgelt teenida piisavalt hästi. Seega minu silmis on ilma rahata elavad elustiilipioneerid kangelased.