Saturday, August 31, 2013

Kuivkäimla

Krt, mulle maal isegi meeldib elada. Senise kogemusega Vooremaal olen täitsa rahul. Muude toimetuste seas lõpetasin ka välikäimla ehituse mõnda aega tagasi. Mis alguses nägi välja vot selline:


Ehk siis oksajuppidega on täidetud üks sein. Niimoodi, et kaks vertikaalset puukaigast on kruvitud karkassile ja nende vahele käivad horisontaalsed lühemad kaikad. Samal põhimõttel tegin ka ülejäänud seinad valmis ning ka uksed.


Triin küll arvas, et ehk on tegemist pigem kahe mehe tööga. Siiski, mõtlesin, et ehk saaks ka üksinda tehtud. Põhiidee oli vertikaalsed kaikad juba ära fikseerida ja siis otsida horisontaalseid juppe, mida vahele mahutama. Neid ma leidsin metsast, kus lõikasin maasvedelevatest okstest sobivad jupid. Samuti lõikasin maha mõningaid noori lepapuid või sobivaid oksi nende küljest. Lõpptulemus näha siin:



Taluvaldusel on ka saun ning sauna taha on paigaldatud puiduhoidla. Eelmine nädalavahetus tegin ära järgneva töö: puiduhoidlal on kaheosaline luuk. Ühele oli juba tõrvapapp korralikult fikseeritud. Teisele oli vaja see veel teha. Selleks sain kasutada klammerdajat, mida ma seoses ühe sisetööga majas olin juba kasutanud. Panin tõrvapapile kinni jupi, mis juba provisoorselt teist luuki kattis ning lisasin ülekattega veel ühe jupi pappi. 

Järgmiseks oli vaja fikseerida luugid. Selleks kasutasin uksehingesid.  Esmalt fikseerisin hingede ühe poole toetava raami külge akudrelli abil. 


Järgmiseks toetasin luugi vertikaalselt ühe pikema puuroika abil ja kinnitasin hinge teise osa luugi külge. Pildil on näha parempoolne luuk fikseerituna.


Ja selline näeb välja saun tagantvaates ühe külje pealt.

Saturday, August 17, 2013

Müürilehe pidu Tartus

Käisin neljapäeval Müürileht 5(000) peol Tartus Genklubis. Tulin eeskätt kohale Vul Vulpes'e pärast. Several Symptomsi kaudu tuttava Mari-Liis Rebase sooloprojekti nägin juba TMW'il Nordic Hotel Forumi päevasel kontserdil. Vulpes läks peale mingi veerand 1 öösel. Kuulasin huviga, päris mõnusad saundid ja Mari-Liis laulab hästi. Ütleks, et see värk on isegi parem kui suht sarnast rida ajava paljukiidetud Maria Minerva kraam, aga noh maitse asi.





Pidu ise ei olnud väga laividele orienteeritud. Kui Vulpes lõpetas 0.40, siis edasi lasi Berk Vaher oma tunni aja jagu või nii tantsumussi, samal ajal kui all toimus Tour d'öö võistlus trenažöör-ratastel.

Berk Vaher
Velovõistlus
Lõpuks tuli lavale viieliikmeline bänd Black Madonna. Taustabändi gruuvis oli siukest 1970ndate moodi lõtvust, aga naissolist võiks vabalt olla mingi popbändi liider. Ei olnud päris minu maitse, vaatasin osa setti ära ja siis lahkusin.





Wednesday, August 14, 2013

Kompromiss kui räpane sõna

Väljavõte Dancing With Happiness veebist
Sattusin ühe toreda blogipostituse peale. Blogipidaja Meghana argumenteerib, et kompromisside tegemisega õnnelikku abielu ei saavuta. Kompromissi definitsioon võiks siis olla, et see on "vaidluse lahendus, mille käigus kumbki pool teeb järeleandmisi". Eluaeg kompromisse teha on eluaeg oma tahtmisest loobuda.

Oletame näiteks, et paar tahab osta esimest autot. Üks tahab musta autot, aga mitte sinist, nagu teine, kes jällegi ei taha musta. Mida teha? Kui minna rangelt kompromisside tegemise teed, siis on võimalik vähemalt üks järgnevatest stsenaariumitest: a) paar ostab hõbedakarva auto, mis ei vasta küll kummagi unistusele, ent pole ka päris vastumeelne. Tagajärg on aga see, et sinist autot nähes tunned sa tõenäoliselt ent õnnetuna. b) sa saad oma tahtmise, kui sul veab. Kui osta sinine auto, siis ehk lubatakse sulle järgmine kord osta must auto. Lootus on aga lollide lohutus, nagu öeldakse. Ja kui saadki ütleme musta mikrobussi, siis teeb musta sportauto nägemine sind ikka õnnetuks ja oma partnerile seda "meelde tuletada" ei ole abielusuhte seisukohalt jätkusuutlik, ütleme siis niimoodi c) sa kaotad oma mina. Musta mikrobussi juhtimine on nii võõras kogemus ja kaugel unistatud elust.

Meghana lahendus on lähtuda armastusest. Iseenda ja kaaslase vastu. Siin on võimalik et a) sa oled nõus loobuma suurema heameelega oma tahtmisest. Sinu elukaaslane võib selgitada pikalt laialt oma nooruspõlve unelmatest ja sellest, mida must spordiauto talle tegelikult tähendaks. Musta sportauto saamine tähendaks paljut tema jaoks. Armastav elukaaslane oleks liigutatud ja lubaks tal musta auto soetada.* b) sina saad oma tahtmise. Su elukaaslane tahab musta autot, aga sinuga juhtus lapsepõlves tõsine autoõnnetus, mis pani sind musti autosid kartma. Sinu elukaaslane on siis omakorda nõus oma tahtmisest loobuma, sest sinu turvatunne on talle olulisem.* Sina omakorda lubad tänutundest teha mida iganes, et elukaaslane saaks järgmine kord ikka musta sportauto osta.

*Autor rõhutab siinkohal, et kui sina (või kaaslane teises näites) endiselt nõuad oma tahtmise saamist, siis on probleem sügavamal kui oma tahtmise (mitte)saamises ja kompromissidega seda ei lahenda.

Kompromisside tegemisega võib tõesti olla risk, et oma tahtmisest tuleb pidevalt vähemalt poole võrra loobuda. Usun, et tõeliselt sobivas suhtes tuleb kompromisside järgi vajadust harvem ette kui sobimatutes suhetes. Pealegi, kompromiss on nii ebaromantiline kontseptsioon minu arvates, liigratsionalistlik lähenemine, mis ei kõneta idealiste, unistajaid. Mulle paistab, et Meghana üritas lihtsalt võtta kokku armastuse olemust: kumbki pool püüab maksimiseerida üksteise õnnetunnet. Seda saab teha, kui tabada ära vajadusi tahtmiste tagant. Kui see peaks välja tulema, siis on abielusuhe kindlasti jätkusuutlikum.

Kui bänditegemine on nagu abielu, siis samamoodi on kompromisside tegemine halvim võimalik viis tagada jätkusuutlikke suhteid. Mul on muusikuna olnud kogemusi, kus ma hea meelega loovutan oma tahtmise, sest ma näen, mida see tähendab teisele osapoolele. Kui ma Kikaga Mosaiigi singlit tegin eelmine aasta, ma muuseas lootsin salvestada ka üht minu spetsiaalselt selle projekti jaoks tehtud pala, arendatud 2011. oktoobri visiidi ajal. Paraku hingas aga aeg kuklasse ja meil oli vaid piiratud aeg minu, Kika ja trummar Priiduga lugusid salvestada. Kuna ma Kikat aga igati respekteerin, siis mõtlesin, ok, jätaks minu idee kõrvale ja prooviks tema ideed ära teha. Sest see tähendaks talle palju.

Üks õhtu siis Kika vabandas, et ei olnud aega tegeleda selle ideega, mis mul oli. Tegin talle selgeks, et minu jaoks polnud mingi probleem keskenduda eksklusiivselt vaid tema ideedele. Minu jaoks oli see väga tähtis, et kuigi ma võimaldasin tema ideede elluviimist, oli Kika ühtlasi piisavalt tundlik ka minu lootuste osas.

Teine näide: kui Mari Abel Gilgameši tehes selgitas, mida tema jaoks tähendas Kate Bushi megahitt, ma olin uskumatult liigutatud! Tõele au andes iga helilooja ei suudakski teha ideaalset taustamussi siukeste racyde stseenide jaoks nagu seal etenduses templiprostituudi kopulatiivne tants metsmees Enkiduga. Oli selge, et kõigest hoolimata Mari respektib ja armastab mind ning minus tekkisid ka tema vastu ainult sümpaatsed tunded. Nii et ma kinnitan alla Meghana väitele, et oma tahtmisest saab ka suure rõõmuga loobuda, kui on põhjust rõõmustada. Niipea kui aga teiste tegevus sind soovitust ilma jättes riivab sinu õiglustunnet või üldse psühholoogilisi vajadusi, ei päästa ka kompromisserdamine midagi. Case in point: Dejavoodoo plaadi tegemine, need I say more?

Monday, August 12, 2013

Põhibänd vs muud projektid

Veebruar 2017: Vahetasin surnud lingi välja.



Väljavõte Canadian Pressist
Steven Van Zandt - kuulus rokkmuusik, kes on tuntud eeskätt Bruce Springsteeni E-Street Band'i kidramehena, ent on teinud ka sooloprojekte ja näidelnud ka Sopranodes - annab järgnevat nõu artistidele, kes plaanivad oma juba edukate bändide kõrvalt midagi muud teha:

"Teisi asju teha on okei, aga ära iial loobu bändist ja ära loobu oma jõubaasist, ära loobu faktist, et sul on õnnestunud saada publiku poolt äratuntavaks"

"Sul on suhe oma publikuga, mis on absoluutne ime, mis juhtub vaid ühega miljonist. Ära eales võta seda iseenesest. Toida seda, arenda seda, toeta seda. Aastaks-paariks võid ju asja kõrvale panna, aga alati tule tagasi."

"Sul võib ju olla tunne, et sa ei vaja teisi, kogu see värk oli vaid eksitus ja nüüd lähed sa tõelise eluga edasi. Aga nii ei juhtu kunagi. Kas saatus, õnn või juhus, aga mingid jõud toimisid, mille abil terve värk üldse juhtus ja sa ei saa seda lihtsalt kõrvale heita. Ja seda kogemust ei loo sa enam iialgi taas."

Minu meelest pole asi tegelt midagi nii mustvalge. Võib-olla oli see hea asi näiteks, et biitlid kunagi uuesti kokku ei tulnud. Kes ütleks, et mingi 70ndate lõpus oleks hüpoteetiline reunion nii väga midagi parem olnud, kui paljukirutud eksbiitlite soolokarjäärid? Ehk oleks mingid reunion'id biitlite laitmatu pärandile olnud lihtsalt alaväärne postskriptum, mida lihtsalt ei saa vaadata 1962-70 kuldajast eraldi.

Võtame teise näitena Pink Floyd'i. Selle bändi puhul läksid bändisisesed suhted sõna otseses mõttes täiesti aia taha 70ndate lõpuks-80ndate alguseks. Roger Waters'i ja David Gilmour'i vaheline hõõrumine läks päris teravaks, kuni need kaks enam teineteist üldse ei talunud. Kuni asi läks üldse kohtusse. Ehk oleks omavahelised suhted kas või veidigi healoomulisemaks jäänud, kui oldaks laiali mindud juba vähemalt viis aastat enne reaalset PF'i ja R.Waters'i splitti?

Publik võib ju tahta, et kokku tuleks uuesti see bänd just selles kuldkoosseisus. Paraku see pole realistlik. Osad koosseisud lihtsalt pole jätkusuutlikud. Eriti kui ühes bändis on koos kaks alfaisast, kes pidevalt teineteisega sarvipidi kokku lähvad. Ja lõpuks prõmmibki üks kahest ukse jäädavalt kinni. Ja enam ei suhelda.

Võib-olla bändist suhteliselt varaku lahkumine aitab ära hoida halvemat. Ning kuulsus ei saa ju olla ainus argument. Täpselt sama palju, isegi rohkemgi veel loevad ka loominguline autonoomia, kunstiline integriteet, psühholoogiline heaolu, soov uuenduste järele, autentsus jm. väärtused.

Sain isiklikult juba mais 2010 Portugalis (tervitused Guido'le sinna, tal isa just suri vähki, so stay strong mate!) viibides aru, et tee mis tahad, ma ei suuda üldse ei oma loomingulisi põhimõtteid maha müüa ega ka teha õudseid kompromisse puhtalt edu ja kuulsuse saavutamise nimel. See teadmine andis julgust astuda välja bändist, mis toona oli saamas populaarsemaks kui eales varem. Ent tuntus oli mulle tulnud oma hinnaga.

Siinkohal peabki tõdema erinevalt Van Zandt'ist, et pole olemas one size fits all vastuseid, et kas menu on ikka muusikule sedasorti hinda väärt. Parem olla vähetuntud, kuid omadega rahul. Kui et kogeda kuulsust, mis tuleb järelmaitsega. See on ehk õige, et ei tasu oodata, et mõni su muu projekt ületab endise põhibändi populaarsuse. Tark on igatahes arvestada, mis trade-off teatud valikutega kaasneb.

Pealegi ma kujutan ette, et ehk on Van Zandt'i nõuanne niikuinii suunatud pigem mainstream tüüpidele, kelle jaoks ongi populaarsus kõige tähtsam kriteerium. Kaalume aga progressiivsemate ja kunstiliselt ambitsioonikamate muusikute motiive. Bill Bruford ei nõustunud jääma pidama oma põhibändi. Niipea kui Yes sai valmis "Close to the Edge" LP 1972 aastal, ütles Bruford lihtsalt tavai, head aega teistele. Ja liitus King Crimson'iga. Kui KC laiali läks, mängis ta sessioonitrummarina siin-seal. Siis pani kokku oma fusion-bändi koos Allan Holdsworth'i, Jeff Berlin'i ja alahinnatud klahvisti David L. Stewart'iga. Hiljem tuli KC reunion, misjärel hakkas Bruford ühtäkki aga jazz-muusikuks.

Yes'i meestega taasühines Bruford vaid üürikeselt. Kuid keskendus jazz-trummariks olemisele. Kuni lõpuks 2009. aastal läks üldse erru. Yes võis ju olla Bruford'i kuulsaim bänd ever, aga mitte kõige lemmikum kogemus pillimehena. Ehk on Bruford vahest isegi tüdinud sellest, et teda suuresti just varajase Yes'iga seostatakse. Õiged muusikafännid aktsepteerivad tema muid tegemisi niikuinii.

Friday, August 9, 2013

Intsikurmu festival (osaline galerii)

Wrupk Urei

Esimene live üle hulga aja bariton-saksofonist Janega

Kallervo Karu (Eliit)

Vaiko Eplik 
Ja Eliidi kitarrid

Kosmofon

Panin pildi üles illustreerimaks, kuidas siukestel festivalidel avatunnil tavaliselt never-ever eriti rahvast ei ole.  Vot umbes nii hõre oli plats ka minu live'il, kuigi reedel võis ehk kiruda kehva ilma ja teederemonti Reola kandis, mis ka minu ilmumise heliproovi ootamatult edasi lükkas, saati siis varajasema rahva saabumise. Aga see pilt tehtud laupäeval, mil peale oli minemas....

...ansambel TNNVNÜM



Jakob Juhkami bänd


Candy Empire (alustas mingisuguse räpilooga)





Peresõbralikkus ennekõike!

Black Russian (Kienra + Anthony Mills)

State of Zoe




Fat Jon

Mart Avi koos Ajukajaga (kuid mitte Steve Vanoniga, kes parajasti oli hoopis Soomes)

Jan Jelinek

Andreya Triana

ja saatebänd