Saturday, April 21, 2018

Tagasi Portugalis

Hakkasin sõitma teisipäeval 10 aprillil. Ületasin Baltikumi ja sõitsin Varssavist mõõda. Kõige väsitavam ots. Siis järgmine päev sõitsin Berliinini välja. Veetsin öö Guido ja pere korteris. Neljapäeva hommik sõitsin Guido soovil Schönefeldi lennujaama tema emale järele, kes tuli külla mõneks päevaks.

Siis sõitsin Hollandisse. Olin sõlminud nimelt ühe hollandlannaga Portugalis kokkuleppe, et transpordin talle mõned kastid. Muidugi ta maksis mulle selle eest. Kauplesin isegi välja võimaluse, et ööbin tema ema majas. Kuigi tema inglise keel oli suht piiratud, saime väga hästi omavahel läbi. Ja reedel käisime laos kastide järel. Instagrammi panin pildi, põhimõtteliselt sama süsteem: kastid ümber kahe laua, mille all magamisase.



Sõitma hakkasin uuesti reedel 12.30 või nii. Läbisin Hollandi ja Belgia ja sõitsin Prantsusmaale sisse umbes nii kolmandiku jagu. Järgmine päev läbisin ülejäänud Prantsusmaa ja ületasin Hispaania piiri. Portugali jõudsin pühapäeva pärastlõunal, puhkasin veidi ja siis kella kuueks andsin kastid üle.

Vahepeal oli muru päris kõrgeks kasvanud, seega lasin kohalikul mehhaanikul trimmeri üle vaadata. Vaja oli välja vahetada süüteküünal ja samuti soovitas ta mul soetada parem kütus. Masin jookseb pärast natuke trimmerdamist paremini küll. Pärast üsna vihmast märtsi ja aprilli esimest poolt on see nädal esimest korda olnud siin tõeliselt kevadine ilm, eesti mõistes suvine siis. Praegune ilm on küll pilvine, aga eks ta praegu varieerub.

Monday, April 9, 2018

TMW 10 - Erinevaid Muljeid

Neljapäev



Maria Fausti ja Kira Skovi kontsert Rootsi-Mihkli kirikis esindas Fausti viljakat koostööd laulude loomise vallas. Samuti puhkpillide integreeritust kooriga. Kitarri, klaveri või kandle puudumine tähendas, et kõik akordiharmooniad tulid puhkpillidelt (trompet, kaks saksofoni ja bassklarnet) ja koorilauljatelt. Kira Skovi suitsune ja sensuaalne tämber istus mugavalt teravate sopranite ja tummiste madalvokaalide vahel. Üks täisinstrumentaal oli ka kavas: töötlus ühest loost Sacrum Facere pealt, mis selles instrumentaal-koosseisus kõlas veidi teistmoodi, säilitades siiski oma karakteri. 

Reede



Abbie Gobeli
Päevasel ajal toimus muuseas ka Muusikanõukogu TMW eri, kus kohal oli saatejuht Raul Saaremets, resident-kriitik Siim Nestor ja välisdelegaadid. John Rogers kui vana tegija ja siis kolm uut nägu. Raul pidi muusika ise üle kuulama ja seekord välja valima. See andis teatud kvaliteedikontrolli ja seega oli muusikavalik huvitavam, kui nt. aastal 2011, kui John Rogersit kõnetas demopaneelis ainult paar lugu kümnest. Kõige suurem arvamuste lahknevus Nestori ja välismaa tüüpide vahel oli Suzi Wu vs. Rainer Ild. Viimase loomemajanduslik punnitamine sai välisdelegaatidelt madalad punktid, samas kui välisdelegaate võlunud Suzi Wu toores siirus ei kõnetanud Nestorit, isegi Saaremets ütles, et keskpärane lugu. Oma positiivse energiaga ja ameerikaliku entusiasmiga nautisin kõige enam KEXP delegaadi Abbie Gobeli kommentaare.



Kuna reedeks oli õhtul plaan käia nii siin ja seal, siis otsustasin vaadata Mart Avit ühel päevasel linnalaval. Avi on seekord võtnud oma kontseptroonilisest lähenemist maksimumi ja loonud oma paarikümneminutilise seti miniatuurse etendusena. Algne kulminatsioon oli Mart Avile adresseeritud paki avamine, kust muuseas tulid välja ka lendlehed Avizonas, mis kujutas Mart Avit kui krüpto-popstaari. Kui looja võiks olla ekstreemne versioon iseendast, siis Avi on võtnud nõuks minna üle võlli teatud fantaasiamaailma loomisel. Aga Avi muidugi laulis ka ja tema omapärane tämber õigustab kontseptualismi rohkem kui küllalt.



Erinevate Tubade Klubis esinenud Rake’i debüütalbum oli natuke lähemal Ouu stiilis produktsiooniväärtustele ja ehk osales salvestusel ka väiksem koosseis. Live bänd praegu on aga suurem ja vb. veidi poleeritum ja žanritruum ja ütleks isegi, et otsakoolilik. Kuigi individuaalselt mulle täitsa meeldisid klahvineiu kreemjad sündipartiid (ja ka üks klaverisoolo ühe loo keskel) ja Caspar on super trummar. Parim lugu: “What a Shame”, mis algas sugestiivselt ja kulmineerus suht rokilikult. Rake paistab olevat valikute ees: kas teha äratuntava Ouu DNAga funki-souli või ajada taga totaalset žanritruudust või proovida Hyrri ja Raheli tuumikuna leida mingi oma identiteet. 



Kui Rahel ja tema taustalauljad on äärmiselt poleeritud vokaalitunnetusega, siis Kuku Klubis esinenud Suzi Wu (UK) vokaal on just nimelt toorem ja seeläbi midagi, millega ehk kergemini haakub. Muusika külje pealt (indie pop + hiphop + elektroonika) on potentsiaal igatahes olemas, aga oleks huvitav näha, kuidas see tulevikus realiseerub.




Potentsiaali on suurepäraselt realiseerinud aga Wojtek Mazolewski kvintett Poolast Philly Joe klubis. Veidi traditsiooniline jazz-kombo (trompet, tenorsaks, klaver, bass, trummid), aga ebatraditsiooniline lähenemine alates free-jazzilikust hullusest pungilike plahvatusteni ja kontserdi lõpupoole ka Kanada räpparite lavaletulekuni, mis tekitas paralleeli Ghostface Killah ja BadBadNotGood’i koostööga.


Ouu - Tiit, Jaan ja Rihard

KiviPaberKäärides esines kvartetiks kahanenud Ouu. Lühike set sisaldas paari lugu nii Mango Fetchilt kui Papa Solveigi EP’lt ja ka üht uut lugu, kus Tiit laulis ja mängis sünti. Sündiakordid andsid seni enneolematu dramaatilise efekti, mida bänd loodetavasti tulevikus enda kasuks keerab. Tiit laulis enamik lugudest, Hyrr oli solist üksnes loos “Payday” (pani kitarri maha, seega kogu raju kitarr oli Tiidult). Hoolimata koosseisumuutustest ikkagi vabariigi parim bänd.
Rihard ja Hyrr


Trad Attack - Jalmar Vabarna 

Või on vabariigi parim bänd hoopis Trad Attack? See trio kõlas oma Vaba Lava kontserdil üsna trummiselt. Tõnu Tubli jõuline mäng kõlas valjemini kui muud elemendid, eriti jäi varju 12-keelne kitarr. Vähemasti lava ees. Igatahes saab seda rahvapille live-elektroonikaga ja regilaule indie-rock dünaamikaga kombineerivat hea energiaga triot kuulates selgeks, miks see bänd suudab kõnetada suht laia kuulajasbaasi nii folgifanattidest kui alternatiivmuusika asjatundjatest kuni tegelikult suht muusikakaugete inimesteni.


Sandra Vabarna

Tõnu Tubli


Kui Muusikanõukogu otseülekandel oli Regretilt tulnud lugu üks huvitavamaid, siis esinemine Kuku Klubis oli paraku sirgjooneline laptop-karaoke ja repertuaar võibolla homogeensem, kui võis aimata selle ühe loo eri elementide kokkusulatamisest.
Regret (UK)


Laupäev
The Hanged Man (SE) Biit Me poes


Tallinn Music Week kui juba kümnendat korda toimuv showcase-festival on kujunenud Eesti loomemajandus-skeene institutsiooniks par excellence. Mingis mõttes see tähendab alternatiivi peavoolustumist, millele on tähelepanu pööranud näiteks muusikakriitik Mart Niineste. Aga underground siiski elab. Kõige undergroundilikum showcase oli TMW Cryptomarket Kuku klubis nii reedel kui laupäeval. Seega erinevalt reedesest siin-seal käimisest otsustasin laupäeval vaid üht showcase’i vaadata. Ainus muu kontsert oli Biit Me plaadipoes nähtud sümpaatne slowcore’ilik psych-pop bänd The Hanged Man.




Laupäevane TMW Cryptomarket showcase algas üsna tugevalt. Kate NV’lt senikuuldud materjali põhjal tundus see venelanna nii paljulubava heliloojana kui ka elektroonilise abstraktsionistina. NV kava algaski abstraktsema elektroonikaga, keskel tuli mõningase üllatusena välja ka looja popilik pool. Lõpuosa jällegi läks veidi post-pungilikumaks ja võis sooloartisti näha panemas hullu sämpleril, sündil ja kajaefekti ühendatud mikrofonil. 




Sinna otsa tulnud rajum rock-bänd Spasibo oli totaalne kontrast, aga omamoodi töötas. Pungiliku energiaga ja metalse agressiooniga bänd on tõestus, et ka konventsionaalsemat rocki saab endiselt suht hästi teha, nagu kas või meie oma Nevesis eelmine aasta tõestas. Veel üks bänd, mille trummar lihtsalt ei peksa raju rütmi, vaid on kui kaheksajalg komplekti taga, kes juhib kitarride ja bassi poolt tekitatud müra.




Vene elektroonikaduo tema kresta oli üks nendest läptopiga esinejatest, kuigi neil oli üks arvuti visuaalide jaoks ja laval kaks ekraani. Kui juba teha läptoppidega, siis ehk veidigi kontseptuaalsust ja gesamtkunstwerki on kõige elementaarsem viis silma paista. 




Või ikkagi loeb omapära ja see, kuivõrd loodu väljendab midagi loojas olevat? Üle pika aja taas Eesti lavadel nähtud Maria Minerval omapära puudusega probleemi pole. See, kuidas ta kombineerib alternatiivse tantsumuusika trenditeadlikkust, 80ndate pop-tunnetust, kajadega vokaale ja sugestiivset, veidi haavatavat sensuaalsust ikkagi toimib. Üks nendest tuntud headuse kontsertidest tänavusel TMW’l.  




Üllatas aga Florian Wahl. Kes on laval võimeline lööma iroonia, anarhilise tunnetuse, teatraalsuse ja soostereotüüpidele vilistamisega. Seal, kus Suzi Wu on siiras, on Florian Wahl üle võlli performatiivne. Isegi, kui tema avaldatud muusika võib muidu tunduda kitš, kämp või kontseptuaalselt huvitavam kui teostusena, on Florian Wahl laval oma toore karismaga arvestatav jõud.


Paraku jäi viisaprobleemide tõttu ära Mirrored Lipsi kontsert, kes kindlasti oleks andnud põneva live, kui nad oleks kohale jõudnud. Nii lõpetas TMW Cryptomarket Pt 2 veidi varem Sloveenia КУКЛА, jällegi üks vokalist, kelle taustad tulevad kas läpakast või sämplerist, aga mitte nii huvitav, kui need, kes ses formaadis on reaalselt suutnud eristuda.

Tänase seisuga on TMW aktsepteeritav sellisena, mis ta on: võimalusena kammida läbi nii tuntud headused kui ka paljukiidetud tegijad, aga ka leida midagi uut enda jaoks, isegi kui see uus nõuab tänases infomüras veidi teadlikkust. Eriti kui ei või kunagi teada, kes toimib paremini stuudioprojektina ja kes live-esinejana. Kate NV, Wojtek Mazolevski ja Florian Wahl olid definitiivsed üllatajad laval. Rake ja Regret jällegi omavad salvestisi, mis on põnevamad nende kontsertidest. Kas igaühele midagi pakkumine tingimata garanteerib  igaühele võimalust avastada uus totaalne lemmikartist, kellel on nii hästi produtseeritud muusika kui ka soliidne kontsertesinemis-võimekus? Või tuleb mõnel ikkagi leppida tuntud headustega oma eelistatud nišis?