Monday, October 25, 2010

kiire blogipost Portugalist


Nädal tagasi jõudsin Portugali. Olen seni peatunud talus 15km eemal Sao Teotoniost. Talu peab Saksa immigrandipere Esta ja Nils koos kahe lapsega, kes ise plaanivad lõpetada WWOOF-hooaja novembrist, seega mina olen neil tänavu aasta viimane WWOOFija. Ja ma pole üksi, peale minu on veel kaks noorukit USAst, Elizabeth ja Cody. Nii et esimest korda olen töötanud ühes teiste WWOOFijatega. Seltsis on tõesti segasem, peab tõdema. Tööd oleme teinud hobusetallis, aiamaal, põllul ning eelmise nädala suurprojekt oli hobuste ratsutamisplatsiks mõeldud territooriumi rookimine kividest.



Territoorium on hämmastavalt suur. Pere ise magab ühes väikses majakeses, mille ees on väliköök. Lisaks on ehitus/renoveerimis-järgus üks suurem maja. Maal on laiali kolm karavani, ühes neist, mis on värvitud üle hipi-stiilis, ööbin siis mina. Gert „Trash“ juba ironiseeris, et Saksamaal elavat ma hipitalus. See on palju hipilikum talu. Nils ja Esta on ikka igati vabameelsed ja mõnusad tüübid, peale tööd oleme ikka ühes õlut ja veini koos joonud ning naernud, eelmine reede käisime ka rannas ning laupäeval jämmimas ning ühes teises talus väikest viisi pidu pidamas. Nii et seltskonna mõttes igati bueno. J



Portugal tundub olevat ideaalne maa, kus talu pidada. Maastik hämmastavalt kaunis, ilma et kõrgus merepinnast hullupööra varieeruks. Ja siinses kliimas saab ka väga paljusid vilju kasvatada. Miinusteks ehk suvine kuumus ja talvine vihm. Aga praegu on kõik ilus, Saksamaal juba läks külmaks, aga siin olen kogenud suisa temperatuure üle 20. Nii et igati kenal ajal sattusin siia. Nüüd on küll jahedam, aga see on ikka troopika võrreldes külmade kodumaiste temperatuuridega. Või perse, Eesti on Põhjapoolus võrreldes subtroopilise võõndiga!



Seda lumma, mis mind kevadel siia tõmbas, tundsin igatahes nädala eest saabudes jälle ja kui meeldiv äratundmine see oli. Portugal on maa, kus olla õnnelik, mistõttu pole ime, et siin niipalju immigrante on. Siin lõuna pool leidub sakslasi, põhja pool rohkem inglasi, hollandlasi ja belgialasi. Kas ma järgneva viie kuu jooksul ka eestlasi näen, see selgub. Kuid järgmine talunik, keda külastada plaanin, võin öelda, et on natuke leedukas oma veres.



Praeguseks lõpetan. Internetti saab siin enamasti kasutada pigem meilide lugemiseks, nii et enne novembrit ma vist uuesti ei blogi.

Wednesday, October 13, 2010

Kuidas ma Saksamaal elanud olen



Postitan mõned pildid vagunelamust/ehitussoojakust/karjusehütist, mida siis mulle Saksamaal WWOOFides peavarjuna on võimaldatud. Alguses ma kasutasin hoopis üht magamistuba suures majas, aga esiteks hakkas karjusehütt mulle meeldima, teiseks saab siin ligi naabri wifile, kolmandaks kolis tuppa sisse hoopis üks noor umbes 20-23-aastane sakslanna, kellega Kathrin on juba mõned aastad tuttav olnud ja kes on aidanud viimasel ajal talutöödega. Mis tõi kaasa selle, et ma kolisin tervenisti karjusehütti.


Veel üks pilt karjusehüti eest.


Taustal koiku, mille peal magan.


Pildistatuna hüti tagant. Kõik fotod on korraliku kaamera puudumisel tehtud Maci Photo Boothiga, nii et sellest ka sitem kvaliteet ja väiksem reso. Eriti raske on saada head pilti, kui sisseehitatud kaamerale vahib päike vastu.


Ja siin pildil on ahi, mida ma siin kütnud olen. Ilm on seni endiselt olnud hea ja päikseline, kuid kiskumas ka juba jahedaks. Eriti öösel, mistõttu olen ahju kütma hakanud. Õnneks tuleb ahju kütmine mul juba palju paremini välja. Mul pole vaja isegi enam iga kord uut lõket alustada, vaid teatud intervallide tagant lihtsalt sõetükkidele uusi halge lisada ja tuli varem või hiljem süttib taas. Muidu aga on hütis olemine väga mõnus, tubane oma Thoreau-likul viisil.

Ahjaa, viimasel ajal olen harinud aiamaad, kaevates komposti peenrate sisse. Ning terve perekonnaga pluss veel mõnede talus peatuvate külalistega puid vedanud. Ma ei mäleta, et oleks varem nii suure hulga inimestega koos elanud, söönud ja töötanud. Karjusehütt ongi minu üksinduse kindlaks linnaks-varjupaigaks, mis minusugusele introverdile sobib.

Wednesday, October 6, 2010

Trashi blogis

Aitüma tantsulisele prügikastikutile, kes mind filmide ja muusika kohta küsitles ja sissejuhatuseks ka päris sooja kommentaari kirjutas. Küsitlus ise on siin.
Täna oli õues päris soe ilm, võib julgelt pakkuda 20 kraadi või isegi nats üle. Kandsin täna jälle lühikesi pükse, mis viimati jalas vast 1,5 kuud tagasi, mil temperatuur Eestis hakkas kukkuma kõvasti alla võrreldes varasema kuni 30kraadise suvekuumusega. Täna puhastasin aiamaal ühe peenra umbrohust, kust varem olin ära korjanud oad. Siis kompostihunniku vasakust poolest koristasin ära kõrvitsataimed ühes mõnede kõrvitsatega. Kathrin seletas, et kõrvitsad võib vabalt nii umbes maikuus panna kasvama kõdunevale pinnasele, soovitavalt siis komposteeruvale orgaanilisele materjalile. Lõpetuseks korjasin ka vaarikaid.

Internetti saan kasutada muide "karjusehütist". Paistab, et naabri wifil pole salasõna vaja sisestada, et sellega ühineda. Täna ühendasime ka hobusetallist ühe pikendusjuhtme, et saaksin läpakale juhtme taha panna. Nüüd põleb ahjus lõke, mille ma just katse-eksituse meetodil põlema sain. Otsustasin, et kütan hüti soojaks täna ööseks. Tuletegemine on alati nii keeruline, igal ahjul on justkui omaette isiksus, mis tähendab, et need trikid, millega sa panid põlema X ahju, ei tööta üldse ahjus Y jne. Sellepärast ongi hea jahedamal ajal WWOOFimas käia, et erinevates ahjudes tule tegemine arendab lõkke süütamise oskusi. Täna öösel polegi vist teab kui külm, aga ei tee paha selle ahju isiksust tundma õppida.

Monday, October 4, 2010

WWOOF-talu keset tsivilisatsiooni


Tervitused Saksamaalt head lugejad!

Olen alates 1. oktoobrist peatunud Saksamaal, taaskord olen ette võtnud WWOOF-retke välismaale. Hetkel peatun Kesk-Saksamaal ühes külas, mis on umbes 35km Kasseli linnast, nimega Volkmarsen-Ehringen, mis kuulub Volkmarseni väikelinna valdusse. Ehringen on küla, kus elab umbes 900 inimest ja seal asub ka üks talu. Kus peatun mina.

Talu peab üks perekond, kus mees Florian töötab maastikuarhitektuuri õppejõuna Kasselis ja naine Kathrin on sotsiaaltöötaja, kes enamasti töötab kodus. Ja kasvatab Florianiga ühist tütart nimega Dora. Teised pere lapsed on pärit paari eelmistest abielust, kummaltki abikaasalt kaks last. Ehk siis nn. patchwork family. Talus on hobused ja lambad ning aiamaa. Nende maatükil asub üks suur vana savist elamu, mis on juba umbes 150 aastat vana ning mida paar on jõudumõõda renoveerinud. Samuti üks ratastel haagissuvila tüüpi ehitis, mida Kathrin ise kutsub "shepherd's hut" (karjuse hütt), kus Kathrin elas enne, kui ta esimesest lapsest rasedaks jäi, ent mis on siiamaani alles. Olen seal ööbinud ja kuigi öösel läheb juba külmaks, tuleb sellegipoolest seal ehtne Thoreau tunne peale.

Seni olen abiks olnud aiamaal, koristasin esimese asjana oad ära ja täna konserveerisime need. Ja siis veel nipetnäpet muid asju, nt. hobuselauta koristanud ja aidanud ühel poisil muruniitmisel. Muruniiduk, millega ta pidi täna naabri muru niitma, oli muide siuke, et korjab kogu niidetava heina plastikkonteinerisse, mis vajab iga paari hetke tagant tühjendamist ning minu ülesanne oli heina kärutada edasitagasi.

Talu on igaljuhul päris mõnus koht. Nagu eelpool mainitud, asub ta külas, mis on suht tihedalt asustatud. Nii et minu senine WWOOF-talu, mis on kõige vähem isoleeritud. Tüüpiline on see, et WWOOF-farmerid elavad parimal juhul oma naabritest pea kilomeetri kaugusel, või nad on üldse väga hõredalt asustatud asukohas. Nüüd on aga peaaegu tunne, nagu WWOOFiks kuskil väikelinnas. Ja ka muidu igati vinks-vonks olemine. Perekond on ka väga sümpaatne, perenaisega on alati huvitav jutustada ning Dora on lihtsalt nunnu, üldse on kõik väga sõbralikud ja elurõõmsad siin. Nii et minu jaoks igati sobilik. Arvata võib, et tulen järgmine aasta tagasigi.

Siinses peres on mõned instrumendid ka. Kaks nailonkeeltega kitarri. Kusjuures Kathrin on ka flööti õppinud. Ma olen ta pilli, mis seisab külmkapi peal flöödi-stand'il, ka väheke uuristanud ja jumala korralik instrument, parem kui minu oma isegi, ka Yamaha pill. Üks positiivne omadus on see, et pillil tuleb madal C-noot päris kenasti välja, minu omal ikka kuidagi nõrgalt kohiseb, kui sedagi. Ja siis ma sain aru, et ilmselt on viga ikkagi lekkinud klapipadjas, mitte selles, nagu ei oskaks ma üldse madalaid noote eriti puhuda. Tulevikus peaks laskma enda pilli üle vaadata.

Kaasa võtsin seekord oma pillidest klarneti. Plaanin tõsiselt kätte võtta ja oma pillimänguoskusi harjutada. Harjutangi vabal ajal "karjusehütis" skaalasid. Mõned mu tuttavad muusikud võivad ju arvata, et ma oskavat hästi puhkpille mängida. Ervin ütles Areaali saates, et minu tugevam külg on puhkpillid, Ramo aka Pastacas peab minu flöödimängu isegi osavamaks, kui enda oma ja ka Vaiko näeb minus klassikalist puhkpillimeistrit. Kahjuks ma ise tunnen, et mul on veel arenguruumi kõvasti ja mu stiil on esialgu suht piiratud. Arvata võib, et teistel on karp lahti, sest see on ju nii rariteetne, et keegi hakkab 20ndates eluaastates mitte aint ühte, vaid ka kahte puhkpilli mängima ja näib, justkui oleks tal omaette suhe nendega. Samas mikroskoobi all paljastuks, et ma olen ikka paras amatöör. Albert Linntam ja Tanel, kes nüüd Opium Flirdis mult puupuhkpillide rolli üle võtnud on (ja ta sisuliselt toodigi bändi mind asendama!), puhuks mulle iga kell tuule alla. Igal juhul nüüd on mul palju aega, et ennast arendada. Vähemasti seni olen osanud mängida seda, mida tahan ja teab, kas nt. "Ratatouille" oleks ikka seesama, kui ma oleks seal kiiremaid ja sõrmimurdvamaid käike tulistanud?


Vanakooli puhkpillimeister? Või pigem toores amatöör? :)

Ilm oli siis, kui ma tulin, sügisele tüüpiliselt sombune, kergete sademetega. Pühapäeval aga läks ilm päris ilusaks ja tänagi oli mõõdukalt soe ilm, nii umbes 15-20 vahemikus soojakraade. Kindlasti ehtne suvi võrreldes jaheda Eesti kliimaga praegu, mille eest ma tõtt-öelda kodunt putku paningi. Minu eesmärk on teha tänavu aasta midagi, mida ma varem ei ole teinud: talvituda lõunas. Paar nädalat hiljem on plaanis jälle Portugali sõita ja seal peaks vähemalt novembri lõpuni veel Eesti mõistes suvetemperatuurid võimalik olema. Kindlasti ei kuku temperatuur talviti väga külmaks ja pärast eelmise talve jubedat pakast on igasugune pääsemine soojemasse keskkonda teretulnud. Ma ei ole üldse talveinimene paraku. Ideaalis ma teeks muidugi nn. hemisphere hopping'ut, ehk hüppaks põhjapoolkeralt lõunapoolkerale aastaaegade vaheldudes, aga see läheb arvatavasti liig kulukaks. Vb. järgmine aasta teen ära selle triki, et sõidan talvituma nt. Brasiiliasse. Eks näis.