Saturday, July 31, 2010

Kuressaare, vanakoolipillid ja multiinstrumentalism revisited


Mina Orpheuse basskitarriga.

Käisin just mitmeks päevaks külas Kristjan Jansenil Kuressaares. Minu muusikukarjääril on ta selgelt üks toredamaid tutvumisi, mis mul eales juhtunud ja temaga on olnud huvitav igasugustel teemadel arutada ja vahest ka musitseerida, kui võimalust on. Kuna tal oli mitu vanakooli instrumenti, siis otsustasin, et proovin osadel instrumentidel salvestada partiisid oma uute laulude tarvis. Proovisime ka natuke tema enda ideede peal jämmida. Seadsime üles Philicorda oreli, mis tegelikult põlise saarlase Maria Fausti oma, aga mida ta siiani pole leidnud mahti vedada Taanisse. Selle peale läks arvuti ühes midikontrolleriga Rhodesi saundi tarvis. Kappidele panime kõrvuti Polivoksi ja Faemi 1M sündid. Kasutuses oli ka elektrikitarr ja Orpheuse bass.

Kirjutasin enne, et ma vist pole bassimees. Samas, kui ma Orpheuse kätte võtsin, siis mul justkui tekkis sellega eriline side. Üks asi, mis oli eriti lahe, oli see, et sellega sai mängida kõrgeid partiisid päris puhtalt, vanaaegsetel ja odavamate bassidel tihti see jama, et kui kõrget nooti mängida, tuleb mingi plärin. Nii et kõlbab nii sooloinstrumendiks kui madalaks otsaks. Nii et vähemalt paari loosse tegin Orpheuse bassiga partiid, kus alul plaanisin üldse vaid sündibassi kasutada. Proovisin ka Polivoksi, millega saab päris huvitavalt noise'i teha, samas meloodiapillina on tal siuke hullult kiire vibrato nagu takjas küljes. Samas ma olevat kuulnud, et Polivoksiga pidavat saama nt flööte simuleerida. Nii et võibolla ma ei saanud pihta. Samas Faemi stringsündil see puhkpillilik analoogsaund on super, just nii nagu mulle meeldib.

Maria Fausti Philicorda orel on ka päris huvitava saundiga. Sellega saab mängida madalaid bassipartiisid ja see kõlab ikka eriti teravalt. Mulle meeldib klahvpille mängida läbi kärina, aga see orel ei vaja kärinat. Kuid proovisime ühe vanakooli fuzz-wahi vahele panna ja fuzz pani Philicorda kõlama eriti tapvalt!

Maria ise astus ka Kuressaarest (mis tegelt täitsa tore linn, kõik kiviviske kaugusel ja mõnus jalutada linnas, aga Maria sõnul talvel olevat siin maru igav) läbi ühes oma Taani sõbrannadega. Saime siis viiekesi veinibaaris kokku. Maria Faust Group on valmis saanud oma teise albumi Warrior Horse ja ta oli just Tallinnast tiraaži kätte saanud. Nii mulle kui ka Kristjanile andis ta koopia. Jazzifännid, hoidke alt, see septembris ilmuv plaat tõotab tulla kõva sõna!

On tihti tüüpiline, et ma vahest pusin teatud partiisid ikka hunnitu arv kordi teha, enne kui midagi üldse õnnestub. Kristjan käis välja huvitava mõtte: tasub harjutada teatud partiisid vähemalt kaks-kolm päeva enne, siis peaks kuluma salvestamisel võimalikult vähe teike, et linti saada. Ah et sellepärast ma mängingi laivis tihti paremini kui salvestussessioonidel! Mul on nende sessioonidega veel Opium Flirdi ajast igast jama olnud, ei saa mängitud rütmis ja pidevalt komistan. Saint European King Daysi sessioon näiteks oli absoluutselt kohutav. Mina olen seal peal vaid minimaalselt, suur osa tööst on Ervini tehtud. Samas tolle perioodi laividel ma kütsin täie jõuga trumme ja tundus, et sky's the limit. Tagantjärele tundub, et on ikka vaks vahe, kas üritad nullist mingit trummikäiku sisse peksta või harjutad mitu päeva ette ilma igasuguse surveta olla mikroskoobi all kas plaadil või lives. Proovi tegime OF'i varajasel perioodil, up to Tehislend ütleme, päris kõvasti.

Kuigi basskitarr võib tunduda liiga suur käes või laul tulla liialt kõvasti-valesti (ja kui sa veel juhtuksid samal ajal olema Olav Ehala bändis, siis tuleb lihtsalt keegi Jaak Joala ja pushib su ilma pingutamata minema, kui viidata ühele ajaloolisele pretsedendile), on see kõik ikka harjutamise asi. Bassi suuremad krihvid nõuavad kindlasti harjumist, enne kui tõeliselt rock-solid bassiliinid jooksma hakkavad. Ja eks ikka peab alguses ikka vähemalt natukenegi kraaksuma, enne kui laul kenasti välja tuleb. Nii et tunnen, et kui tahan, siis võin muusika osas teha mis iganes. Muide, nägin viimati unes seda, et ma mängisin trompetit. Pilli laenasin muide Maria Fausti bigbändi liikmelt, huvitav kuidas küll tema grupp mu unenäkku sattus. :)


Philicorda oreli taga.

Thursday, July 22, 2010

Peatsed kontserdid

24. juuli - Multiphonic Rodent Manatargaq festivalil Võsus, Lääne-Virumaal.
31. juuli - Opium Flirt Plink Plongil.
14. august - mõlemad projektid Uue Ajastu Festivalil, Põlvas.

Thursday, July 15, 2010

Vaiko Eplik - Mul on Hea

Kuulakem Vaiko Myspace'ist lugu pealkirjaga "Mul on Hea". Mida seni oleme tundnud hoopis teises versioonis ulmelise instrumentaalpalana "Aelita". Kõlab nagu oleks sobinud nagu rusikas silmaauku neljandale plaadile. Ma muidugi eeldasin, et ehk on vokaal lihtsalt instrumentaalile juurde lisatud. Kuid hoopis unplugged-variant. Ei tea, kas Kosmoseodüsseialt tuttav backing track sai ennem valmis, ent siis otsustas Vaiko laulusõnad lisamata jätta või salvestas ta enne akustika ja alles siis, kui ta otsustas neid "ninnunännu" laulusõnu mitte plaadile panna, võttis kätte ja tegi loo "ulme"-variandi?

Endale meeldib muidugi instro-variant rohkem. Mitte et ma oleks armastuslaulude vastane, kaugeltki mitte, aga ma lihtsalt eelistan kraadi võrra atmosfäärilist space-rokkimist-trippimist rohkem. "Aelita" lihtsalt aktiveerib ajus mõnutundekeskused kohe eriti. :) Aga see vaid minu kaugeltki mitte objektiivne arvamus.