Thursday, December 31, 2009

Ilusat aastavahetust ja kohtume Von Krahlis!

Kus esineb Opium Flirt koos Andres Lõoga, kes kuulutab OF'ile uut popikevadet. :) Esineme esialgse kava järgi (mis ma siiralt loodan, et edasi ei nihku eriliselt) kl 00:45. Loodame publikut ikka eriliselt üllatada ja võluda. Nii et trehvame!

Tuesday, December 29, 2009

Loominguline tegevus versus töö

Postitasin taas Inno blogis ühe kommentaari, sedapuhku teemal, et kas kirjutamine on töö. Kirjutasin sedasi:

Isegi kui me aktsepteerime, et kirjutamine võib olla töö, siis kahjuks elame ühiskonnas, kus loomingulist tööd üldse ei väärtustata. No ok, osad kirjanikud isegi suudavad teenida piisavalt, et ära elada. Aga ruumi on vähestele, Sofi Oksanen või kaks Soome ühiskonnas, ent see ka kõik. Ülejäänud tõesti peavad tegema midagi muud, et ära elada. Ja täiesti õige on ka jutt, et loomingulise tööga teenib enamasti kõigest ühe keskmise kuupalga jagu, kui sedagi. See lihtsalt on keskmise loomeinimese saatus ühiskonnas, kus loomingulist tööd ei väärtustata. Kes iganes suudab teenida piisavalt, et ära elada, nagu Sofi Oksanen kirjanduses või meitel ütleme Vaiko Eplik muusikuna, võib ennast pidada loomeinimeste aristokraatia liikmeks. :)

Põhjus aga, miks loomingulist tööd ei väärtustata nii palju, võib peituda selles, et enamik töid, mida vaja ühiskonna ülal pidamiseks, on nii nüristavad ja ebameeldivad, et kui puuduks sundus teha neid ja oleks vaid vabadus teha, mida iganes hing ihkab, siis ei oleks me lääne tsivilisatsioon nii jätkusuutlik. Optimaalne ühiskond oleks selline, kus töökamad inimesed on leidnud endale töö, mida nad armastavad ning nemad ei põlga üldse neid nn "priileivasööjaid", vaid neil on pigem kahju, et nad pole endale sobivat tegevusala leidnud. Kui ainult ametitega oleks täpselt samasugune lugu, mis elukaaslase leidmisega. Paraku aga on naised enamasti siiski nauditavamad, kui töötegemine, hehee.

Saturday, December 26, 2009

Minu kommentaar vägivalla ja suhete teemal

...mille avaldasin just siin:

Füüsiline vägivald toob kaasa füüsilisi vigastusi, mille elab kergemini üle, kui vaimse vägivalla tagajärje - tunde, et osa sinust just suri, mis on kõige masendavam tunne üldse. Sinikas silma alt kaob, murtud luu terveneb, noahaav kasvab kinni, aga mis küll raviks psühhoterrorist tulenevaid hingehaavu? Kõik need alandused, pinged, solvangud ja närvesöövad konfliktid jäävadki sinusse sisse, isegi kui sa ei mõtle nendele. Kurb aga tõsi.

Kui inimene ei suuda endale leida elukaaslast, kellega ei pea tülitsema ega maid jagama, siis on abielu kui institutsioon minu arvates täiesti mõttetu. Vaidleksin siiski vastu sellele, kes väitis, et naiste puhul on kõige kurja juur lapsesaamise iha. Mina väidan, et mõlema soo puhul (meestel seksiiha, naistel lapsesaamise iha) on süüdi omandiiha. Suhtevägivaldurid ei oska olla, nad üksnes soovivad inimest omada. Mees võib suhtuda naistesse kui vallutustesse ja naine võib meestesse suhtuda kui kullaaukudesse. Either way, it's fucked up.

Endal kogemus puudub, aga meestele, kes otsivad sobivat elukaaslast, annaksin ühte väärtuslikku nõu, mida olen lugenud kusagilt mujalt. Vaadake naise puhul seda, kas ta on armas inimene. Sest naine, kes kohtleb oma ligimesi heasoovlikult, lahkelt ja südamlikult, olles seejuures uskumatult siiras, on hea ka oma mehe suhtes. Siin, mulle tundub, on eksimisruumi vähem. Kui naine on kas või vähegi uss kellegi teise inimese suhtes, on ta arvatavasti uss ka sinu suhtes.

Thursday, December 24, 2009

Piiblijumal kui julm lapsevanem

Loen seda, kuidas Veiko Rämmel oma blogis tsiteerib üht Delfi netikommentaatorit, kel nii mõndagi ütlemist humanismi kohta ja kes siis raiub, et inimene peab alluma Jumala Tahtele®, isegi kui ta tunneb, et kannatab. Mis tundub ikka ilgelt võigas. Sest esiteks, miks peaks Jumal tahtma sundida inimest kannatama. Teiseks, aga kust me teame, et see Jumal, kellel on Tahe®, on tegelikult ka hea jumal. See piiblijumal võib lõdvalt olla ka kurjuse kehastus! Hell yeah, evil to the core. Mis tunduks ka loogiline, sest tegelikkuses on palju paralleele piiblijumala ning vägivaldse lapsevanema vahel.

Siin ka üks pikem temaatiline jutt inglise keeles. Tõepoolest, miks me põlastame lapsevanemaid, kes sunnivad oma lapsi enda absoluutsete piiride sisse ja kelle piirid põhjustavad lastele kannatusi, isegi suurimat valu? Ent samas ülistame piiblijumalat, kes kohtleb inimkonda täpselt samamoodi, kui vägivaldne isa oma lapsi? Inimene võib ju piiblidogma alusel olla patune, ent ometigi oleme me vist ikkagi moraalsemad, kui meie endi kummardatud piiblijumal. Lihtsalt hämmastav, kui väga sunnib pimesi allumine autoriteetidele inimest allutama neid autoriteete üksnes kõige rudimentaarsematele moraalstandarditele, samas kui inimest, kel täpselt samad puudused, mis autoriteedil, me tormaks kohe karistama. Kel võim, sel õigus?

Mitte keegi ei saa olla rõõmus, kui ta kannatab. Kui ma peaksin valima mingi religiooni, ma oleksin ennem budist, sest vähemasti seal õpetatakse, et kannatustest on väljapääs. Monoteistlik kannatuste fetišeerimine on minu jaoks ääretult võigas. Kõigil ju ei ole sadomaso kalduvusi või mis?

Üks põnev dokumentaal: "Possum Living"

Olen varem lugenud Dolly Freed'i raamatut "Possum Living" (mida saab veebis ühel arhiivleheküljel lugeda kas või siit) ja hinnanud seda, kuidas Dolly oma isaga lihtsalt saadavad 9st 5ni töölkäimise ja tarbimise kus seda ja teist ja hakkavad elama oma iseseisvat elu, kus nad ise kasvatavad ja kütivad oma toitu, parandavad oma kodu ja saavad hakkama ise veel kõige muuga, mille eest tavainimene tänapäeval peab raha maksma, et keegi proff nende eest teeks. Igas mõttes looduslähedane eluviis, või nagu Freed ise armastab kirjeldada, umbes nagu opossumielu. Kahtlemata väärt eeskuju neile, kes on mõelnud, kuidas elada võimalikult väheses sõltuvuses rahamajandusest. Täna ma siis avastasin, et Dollyst tehti kunagi isegi dokumentaal vahetult pärast raamatu ilmumist. Mis on siin:





Wednesday, December 23, 2009

Minu selle aasta lemmikalbumid

Täna Postimehes oli Aasta Albumite rubriik. Võitis Animal Collective'i Merriweather Post Pavilion, mis on tõesti päris hea. Vaiko Epliku Neljas sai, heh, neljanda koha. :) Samas on just see plaat minu lemmik Vaiko albumitest seni. Igatahes siin minu poolt välja toodud 15 plaati:

1. Vaiko Eplik - Neljas
2. Air - Love2
3-15:
Jim O'Rourke - The Visitor
Tortoise - Beacons of Ancestorships
Grizzly Bear - Veckatimest
Animal Collective - Merriweather Post Pavilion
Sian Alice Group - Troubled Shaken Stirred Etc.
Super Furry Animals - Dark Days/Light Years
Bear in Heaven - Beast Rest Forth Mouth
Yo La Tengo - Popular Songs
maudlin of the Well - Part the Second
The Mars Volta - Octahedron
Neon Indian - Psychic Chasm
Magma - Emehntehtt-Re
Andromeda Mega-Express Orchestra - Take Off!

Tuesday, December 22, 2009

Kultuuriteadaanne: jõulunäituse "Achtung Xmas" avamine!

26. detsembril kell 21:00 avatakse Von Krahli Teatri baaris järjestikku teist aastat rändav näitusesari "Achtung X_mas!" (eelmisel aastal nimega „HARE CHRISTMAS, HARE WEIHNACHTEN!“ Tartu Y-galeriis), mis pakub alternatiivi pühadekarusellile nii kirikutes kui ka kaubamajades. Näitus uurib jõulude tähendust nüüdisaegsele õhtumaa inimesele, täpsemalt eestlasele ning seab vastakuti Jeesuse kui Jumalinimese käsitluse, kristliku pärimuse ning tänapäeva sekulariseerunud multikultuurse vaimu.

Mis need jõulud veel on? Mis on jõuludest saanud? Mis on jõulude tegelik sisu ja mõte? Kes on Jeesus, mis tähendust ta meile omab? Kuidas luua oma enda tootemit?

Ajugümnastika jõulukursus – otsmiksagaras jõulumõte tursus!

Alan Proosa vaatleb läbi fotoobjektiivi, mis on püha? Mis eristab sakraalset profaansest?

Erkki Luuk ja Erkki Hõbe kannavad esmakordselt ette oma uue, spetsiaalselt näituse avamiseks valminud missa. Hõbe kirjutab muusika, Luuk teksti. Üheskoos vaatlevad nad päkapiku äraspidist maailma läbi üksiklase habemiku silmade, seovad tema teekonna inimeste juurde mõtisklustega inimestest ja maailmast väljaspool inimsugu. Esimest korda jõulude ajaloos on meil võimalus näha jõule läbi päkapiku silmade.

Berit Talpsepp – installatsioon „GRACE“: moodne altar, millega viib kokku sarnaste nähuste erinevad elemendid, milleks on traditsiooniline kiriku altar ning argipäeva transtsendeeriv klubikultuur ja viimase altar koos puldi ning plaadimängijatega, mille taga toimetab teispoolsust ja lunastust vahendav dj.

Madis Luik küsib oma videoinstallatsiooniga, kuidas tänapäeva eesti inimene kirikus toime tuleb, kui ta sinna ainult jõuludel satub?

Akky Lippo katsetab maalitehnikaga, et uurida, kas igaühel on võimalik ise luua oma personaalne Jeesus.

Kiwa & Toomas Thetloff vaatlevad oma lõhna- ja heliinstallatsiooniga “Krudises Aisakell” kuidas kulgevad jõulud tühjuses.

Alver Ekast põimib kuuseboa ja hõbekuulid kriiskavaks virvarriks ning nimetab selle “Aprilliks”.

Boonus: noor kirjanik Birk Rohelend pritsib jõulumuljeid ja S.S.Fabrique sekundeerib talle improvisatoorselt sämpleri-pargi kammerorkestril.

Näituse kuraatoriks on Tartu Ülikooli teoloogiamagistrant Indrek Spungin aka Chungin.

Näituse avamine päädib elektroonilise tantsumuusika õhtuga „Y-MAS“, algusega kell 22:00

esinevad esinejad:

Chungin&Eva Naleva – Life goes like Russian Roulette!

Fuck You I'm a Robot - Fuck You Robocop!

Aivar Tõnso – Ulmemehe Päikesepõimik

S.S. Fabrique – Häppy Hardwhore

Barthol Lo Mejor – Dadamidgets Stegdimadad

Monday, December 21, 2009

Uut Opium Flirdi mussi üleval!

Nüüd Opium Flirdi Myspace'i leheküljel uus lugu nimega "Dejavoodoo". Ehk siis esimene vili meie koostööst Andres Lõoga, kelle vokaal on tänasele OF'i saundile nii mõndagi juurde andnud.

Järgmine OF'i kontsert koos Andresega muide vana-aasta õhtul Krahlis üleval saalis, nii et näeme sõbrad!

Thursday, December 17, 2009

Ostsin täna elektrioreli!


Minu uusim leid instrumentidest: Kawai elektriorel

Täna jõudsin üle jupi aja taas Tartu. Käisin vahepeal Viljandimaal ühes ökotalus WWOOFimas, ent täna pidin Opium Flirdi prooviks siiski Tartu tulema. Keskpäeva paiku otsustasin ma linnas esimese asjana käia läbi Annelinnas asuvast Muusa poest, kus müüakse kasutatud instrumente, nägemaks, kas sealt ka midagi põnevat leiab.

Kohe, kui ma uksest sisse astusin, ma armusin! Ei, paraku seekord ma sobivat elukaaslast ei leidnud, küll aga vahtis mulle ukse juures otse näkku üks isevärki elektriorel. Mis kangesti meenutas Lowrey Holiday koduorelit, seda, mida ka Soft Machine'i klahvpildur Mike Ratledge kasutas väga hästi. Küsisin müüjalt natuke selle oreli kohta. Väga rariteetne leid igatahes küll. Vot mis haruldusi ilmub poodi, siis kui mina linnast ära olen! Proovisin pilli nats ja mulle meeldis saund, just selline mõnus 60ndate orelisaund, mida ka mina väga armastan. Pill muide on Kawai, vist E-60A, Jaapani toodang igatahes. Müüja käest küsisin, et palju pill ka maksab, ma võtaks kohe ära. Ta küsis kaht tuhandet. Olin selle diiliga kohe müüdud! Tõsi küll, võttis natuke aega, enne kui pill mu koju jõudis. Ma pidin helistama isale ja paluda tal võtta pill oma furgooni peale, sest minu luukpäraga VW Golfi ei mahtunud see raske kobakas kuidagi ära. Kui me pidime pilli isaga mu korterisse üles tassima, siis see oli neljandale korrusele trepist ülesse vedada ikka tohutu vaev!

Käisin täna Ervini pool proovi tegema. Paraku siiski kahekesi. Andres Lõo ei jõudnudki Tartu. Loodetavasti homme ikka. Andres, me igatahes jääme su peale lootma. Pärast proovi andsin Ervinile miksida uut materjali, mis ma olin Viljandimaa talus (kus oli klaver) salvestanud töötegemisest vabal ajal siis, kui pererahvast kodus ei olnud. Sellest materjalist aga kuuleb õige pea! Suundusin koju.

Hakkasin kohe oma uue lemmikuga tutvust tegema. Pill on kaheklaviatuuriline, ülemine ja alumine manuaal, mõlemad 37-klahvilised. Lisaks on veel bassipedaalid. Nii et täna oli mu esimene kord elus sõtkuda pedaalklaviatuuri! Moog Tauruse jaoks ei olegi vist vaja raha kõrvale panna, teine ikka maru kallis. Lisaks on orelil veel trummimasinapresetid ja volüümipedaal. Nii et igati kihvt pill. Ainus miinus muidugi see, et pilli klahvid on millegipärast häälestunud natuke kõrgemale (vist umbes veerandtooni võrra või nii). Kuid loodetavasti annab häälestada normaalkõrgusele kuidagimoodi. Helistasin Vaiko Eplikule ja te oleksite pidanud kuulma, kuidas tüüp toru otsas üllatusest kiljus, kui ta kuulis kui hea diili ma olin täna saanud! Ilmselt tema naine Kristel küll kuulis. :) Igatahes Vaiko lubas uurida orelite häälestuse kohta, ta vist tunneb isegi üht tüüpi.

Kodulindistajana olen igatahes õnnelik, et mu pillipark on ühe laheda ja omapärase retrooreli võrra täiustunud. Kui pill ühendada veel mu loopstationi ja Kaoss Pad 2 efektiprotsessori võimalustega, siis saab tõenäoliselt maru kihvti koduse elektroonilise ühemehebändi variandi. Lähiajal kindlasti plaanis proovida ka, kuidas pill kõlab, kui sellele kitarri distortion taha panna. Arvatavasti annab ikka korraliku Ratledge-tüüpi tooni välja. Minu jaoks selgelt aasta ost. Ja järgmine aasta loodan sellega salvestada nii mõndagi head.


Mina oma pilli taga.


Parameetrite lähivõte

Monday, December 14, 2009

Opium Flirt reedel Sadamateatris

See reede, 18ndal detsembril, esineb Opium Flirt Sadamateatris üritusel Ekstaas on Uus Sagedus. Tulemas on OF'i esimene kontsert uue bändiliikmega nimega Andres Lõo. Tema abiga oleme salvestanud üksvahe uut materjali, mida me kontserdil ka ette kanname. Üritusel toimub ka mõndagi muud:

LIVE:
Superliustik - Kuulikindel Noorus
Psyhhoterror- Anarhia&Dekadents
SHELTON SAN – Our Heroes Are Killing Themselves
OPIUM FLIRT - Tehislendurid
Kaido Kirikmäe - Teknopolise Virgumine
KIWA Noid - Errorsmith Gehirntherapie
SEQOUIA - Epileptiline Kujundliikumine

DJ:
Alan Proosa – Ilusad Inimesed
Miss Katrin&Kautechre - Heidegger On Speed
Cat Wanamb - Industriaallament
Gammapoiss – GammaHüperBurgeen
Katja from Amsterdam - Sportmusic
Dr. Dark - Braincore

ALGUS 21.00, pilet 100, maskiga 75.

Ekstaas tähistab enesest väljaspool viibimist, vaimustuse kõrgemat astet, muutunud teadvuse seisundit, psüühikahäiret, hinge lahkumist kehast, jumalaga ühenduse loomist, kunsti, muusika ja ilu kogemisest saadud elamust.

Ürituse kontseptsioon on luua soodsad võimalused loetletud seisundite tekkeks ning pakkuda tihedat ja eriilmelist, ent tunnetuslikult terviklikku programmi, juhtida erinevaid stiile ja distsipliine ühtsesse vooluringi.

Festivalil astuvad üles mitmed video- ja tegevuskunstnikud, skulptorid, rock-, techno- ja eksperimentaalmuusika kollektiivid ning dj.-d. TKK tudengid näitavad omi filme ja animatsioone. Osa saab võtta UUE kunstiteose valmimisel.

MASK on UUS TEEMA!!!

Saladuslikkuse võlu ja sundimatu õhkkonna kultiveerimiseks soovitame külalistel kanda maske. Mask kehtib sisenemisel piletihinda soodustava fleirina, samuti on võimalik neid ka kohapeal meisterdada.

http://www.myspace.com/sheltonsan

http://www.myspace.com/opiumflirt

http://www.myspace.com/kaidokirikmae

http://www.myspace.com/kiwanoia

http://www.myspace.com/superliustik

Friday, December 11, 2009

Lugu USA tudengist, kes elab minibussis

Salon kirjutab ühest USA tudengist, kes selleks, et lubada endale kõrgharidust, ent samas mitte langeda õppelaenuvõla lõksu (sest haridus USAs maksab ikka roppu raha), on võtnud appi ekstreemsed säästliku eluviisi abinõud. Ent mitte selleks, nagu ta oleks tõesti mingi kehvik või luuser. Vaid selleks, et teha eksperimenti: kas ta suudaks lubada endale kõrgharidust ilma jäämata raha võlgu. Tema jaoks on ta minibuss, kuhu ta on elama kolinud, otsekui Walden Thoreau jaoks: võimalus seikluseks ning omaenda võimete piiri kompamine. Ja ilmsesti ka protest ultrakapitalistliku ühiskonna vastu. Tema "radikaalne elustiil" on talle selgeks teinud, et kõik see, mille pärast keskmine ameeriklane võlgadesse satub, ei ole ju tegelikult üldse vajalik. Soovitan väga lugeda, kes tahab aimu saada, millised probleemid kaasnevad keskmise ameeriklase jaoks ülikooli minemisega (eeskätt majanduslikud) ning mida ikkagi tähendab teistmoodi elamine. Artikli kangelase elu on küll seiklus, ent mitte easy ride.

Wednesday, December 9, 2009

Jean-Benoit Dunckeli Mellotron on tegelikult...

...hoopis Memotron! Just sedasi sain informeeritud Rada7 topikus, kus muuhulgas ka selgus, et elektriklaveriks ei olnud mitte Rhodes, vaid hoopis Wurlitzer 200A. Memotroni kohta saab lugeda näiteks siit.

AIR Tallinnas: minu muljed

Jõudsin umbes veerand 9 paiku õhtul Rock Cafe manu ja nägin, et järts klubisse oli ikka päris pikk. Mis seal ikka, rivistusin ja ootasin, kuni sain sisse. Ütlesin kassas, et mu nimi peaks olema kirjas ja sain siis käepaela. Jope sain garderoobi umbes selleks ajaks kui soojendusbänd We Fell To Earth mängis, mis nagu hiljem selgus, oli viimane lugu. Bänd mängiski vaid pool tundi. Erilist muljet soojendajatest ei jäänud. Aga noh, võibolla oleks pidanud kõvasti varem kohale tulema. Tõsi küll, ma hilinesin tänu sellele, et istusin Balti jaamas vale trammi peale ja sattusin Tartu mnt asemel kuhugi pärapõrgu, kust võimalikult kiiresti tulema tulin.

Siis nägin inimmassi sees (mul õnnestus siiski suhteliselt ettepoole tungida) seda, kuidas transamehed panid paika peaesineja instrumendipagasit. Ja minu kella järgi natuke enne 9t tulidki lavale Dunckel-Godin+trummar. Olin juba kuulnud, et nüüd esineb AIR laivis triona ja mõtlesin, et huvitav, kuidas nad sedasi kõlavad. Kas jääb mulje, nagu midagi oleks puudu või laulud liiga skeletaalsed?

Ent ei, kolmekesi laval kõlas AIR päris hästi. "Do The Joy" tõmbas oma käriseva fuzz-bass saundiga konsa vägagi hästi käima, sealt edasi veel paar lugu Love 2 albumilt ning edasi vaheldumisi laule kõigilt plaadilt. Oli nii hitte kui ka obskuursemaid palu, meeldivaks üllatuseks oli kuulda "Radian'i" 10000Hz Legend albumi pealt ning ühte lugu Premiers Symptomes EPlt, sekka ka crowd pleaser'id Moon Safari ja Talkie Walkie plaatidelt ja ka instrumentaalne "Playground Love".

Trummar paistis olevat vasakukäeline, arvestades, et ta mängis normaalselt paigutatud trumme "valede" kätega. Aga väga täpselt ja hästi mängis. Kõik muud instrumendid olid ära jaotatud Dunckeli ja Godini vahel. Dunckel oli lava vasakus nurgas oma klahvipagasiga, kus võis näha Rhodes'i, Moogi, Korgi, Solina String sünte ja ka ühte valget klahvkat string-sündi all, mis oli kangesti Mellotroni moodi. Lugesin PopMattersist just, et Dunckel on hakanud taas mellotroni kasutama (nt uuel albumil loos "Night Hunter"), mis paistab olevat üle tõsiselt pika aja, arvestades Planet Mellotroni raporti, et päris-'Tron asendus sämplitega pärast mellotronisse lausa uputatud Virgin Suicides'i. Dunckel igatahes kasutas kompaktsemat masinat, mis võib olla mingi uuem mudel. Igatahes kui Dunckelit võis näha ühes loos tihti kasutama kõiki oma klahvkasid, siis Godin enamasti kasutas ühes loos vaid ühte pilli, kas bassi, naturaalkitarri või süntesaatorit/vokoodrit.

Muusikaliselt oli kõik üsnagi täpselt paigas. Väga vähe oli improvisatsiooni. Mõnele see täpsus meeldib, teistele tundub jälle liiga robotlik ja hillitsetud. Samas AIR on hea elektroonika-sugemetega popbänd, kes kasutab ikka šeffe instrumente, nii et ise ei kurda. Viimases lisaloos "La Femme d'Argent" bänd siiski psühhedeelitses ja jämmis päris lahedasti. Kontsert lõppes circa 22.20. Seega AIR tegi tund ja 20 minutit kestva kava, mis on üsna lühike. Aga siiski korralik.

Minu arvates on AIR üks valesti mõistetuimaid bände üldse. Paljude arust on nad vaid kerglased meeleolumuusikud, iroonilised kitšimeistrid, kelle taustaks mõnus chillida. Justkui neil poleks mitte mingit sügavust üldse. Üsna masendav on olnud lugeda arvustusi AIR'i uue plaadi kohta. Üks RateYourMusicu kasutajatest igatahes küll summeeris kõikide teiste halvustajate kohta, et ta vist on pärit teiselt planeedilt, kuna tema arust on Love 2 just väga hea plaat. AIR teeb fantastilist muusikat. Kus kõlab nii mõndagi, mida ka mina muusikas väga hindan: eklektikat, maitsekust, soojust, nutikaid meloodilisi ja harmoonilisi mustreid, rikkalikke kõlavärve. Kui see on vaid kerglane meeleolumuusika, siis mis ses halba on, kui mõned muusikud otsustavad maailma täita kerglase meeleolumuusikaga. Kui juba maailm on täidetud tobedate armastuslauludega, siis seal kõrval võiks vabalt olla ka kerglast meeleolumuusikat! :) Sedasorti muusikast mul küll villand ei ole.

Tuesday, December 8, 2009

NB!! Eesti Pops - uus kogumikplaat ning esitluskontsert

http://www.biit.me/post/272935562/design-3-pead-kuula-lisa-3pead-myspace

Plaadiesitluskontsert ja pidu! Von Krahli teatris 11.12.09. Uksed avatakse 23.00. Pilet enne südaööd 75, hiljem 100.

Eesti Pops kogumikplaat on ei vähem ega rohkem kui (siiski 21 lugu) muusikalise kollektiivi ja plaadifirma 3Pead silmapilk sisukasse 2009. aasta eesti popmuusikasse, jättes kõrvale ilmselged müügi- ja haibikroonid ning keskendudes imepärasele helimustrile, mida siinsete polaarsete muusika - maailmade kokkutoomine on loonud. Uued sfäärid tervitavad nüüd ka sind, me kuulaja.

Järgmise mahvini!

LIVE:

Multiphonic Rodent
Paf
Vaiko Eplik
3Pead

DJ'd

Villu Kraan
Jaagup Jalakas
Madis Nestor

http://www.myspace.com/multiphonicrodent
http://www.pafmusic.com/
http://www.myspace.com/vaikoeplikjaeliit
http://www.myspace.com/3pead
http://www.biit.me

Monday, December 7, 2009

Mõned pildid laupäevasest esinemisest


...on üleval siin. Puhta Kulla laiv oli muide päris lahe. Rahvast oli parasjagu, heli tundus ka üldiselt suht normull olevat ja mõnele inimesele isegi väga meeldis. Mängisin materjali uue EP pealt, siis veel mõned teised lood ja lõpetuseks tegin ka päris metsiku impro-kütte (alates oktoobrist olen igal kontserdil midagi täiesti nullist improviseerinud ja jätkan seda liini ka edaspidi). Publikuks olid enamasti noored rokihuvilised, kes olid tulnud Puhtasse Kulda aftekale pärast Tehaserocki festarit. Enda jaoks oli põnev teada saada, et kuidas siis sedasorti publik minu muusikasse suhtub. Sellised kogemused on harivad, sest nii saab selgemaks, mis inimestele meeldib ja mis nende meeli erutab ja niimoodi laiv-artist kindlasti areneb ja suudab ajapikku leida omale suurema publiku. Mul igatahes on, mille kallal töötada. Siiski, ma jään põhiolemuselt ikkagi iseendaks, sest nagu ma ka viimases improloos laulsin, selline ma olen, armastage mind või vihake! Aitäh noorpaarile Alo+Merilin, kes mind esinema kutsusid ja mulle öömaja Viljandis pakkusid.

Täna aga lähen kuulama Rock Cafe'see AIR'i ja We Fell to Earth'i. Seekord mitte küll kriitikuna, sest kontserdist kirjutamise ülesanne anti hoopis ühele toimetuse liikmele, aga oma muljetest katsun siin kirjutada ikkagi.

Friday, December 4, 2009

Jutt jumala õige: variserlikkus on suurem patt kui seksuaalne lodevus

Alternetis täna päris hea arvamuslugu Tiger Woodsi kohta, kes on kujunenud viimasel ajal suhtekorraldajate peksukoeraks tänu tema armuafääri avalikuks tulemisele. Asi ei ole isegi mitte selles, et kuulus golfimängija oleks seksuaalselt lodev, vaid et ta jutlustas avalikult traditsionaalseid pereväärtusi ja isegi teenis kasu tänu sellele, ent ta ei jälginud sugugi iseenda sõnu. Kuulsused nagu Angelina Jolie ei kannata armuafääride ilmsikstuleku pärast, sest kõigile on teada Jolie biseksuaalsus. Ent kui keegi teine loob avalikkuse ees kuvandit idüllilisest abielust või hullem veel, jutlustab kristlik-konservatiivseid pereväärtusi, siis häda talle, kui ta petmisega vahele jääb!

Selles artiklis pole kindlasti midagi väga uut filosoofilises plaanis. Tiger Woodsi tüüpi juhtumid tõusevad esile, sest inimesed elavad valede ühiskonnas. Kus on levinud teeselda näiteks ülimat voorust, samal ajal aga varjus hoorata nii et maa must. Inimese hinge aga samal ajal me ei näe ja tema tegeliku pale paljastamiseks ongi vaja skandaalset sündmust. Woods võib vabalt olla oma naisega koos õnnetu, ent seda ta ei tunnista. Mittetraditsionaalne seksuaalkäitumine pole veel iseenesest hirmus patt, swingerlus ja polüamooria on viimaste aastakümnete jooksul üsna levinud praktika. Seega kõik ei peagi traditsionaalseid väärtusi järgima, kui nad südames tunnevad, et see ei sobi neile.

Kes julgeb olla see, kes ta on, ei pea teiste ees teesklema mingit pühaduseetaloni. Kahjuks aga paljud inimesed kardavad olla ausad. Eelkõige enda suhtes, teistest rääkimata. Ja kui avalikkuse silmis liiga ausaid inimesi tembeldatakse tihti hulludeks, pole raske mõista, miks elatakse elu teistele, mitte nii väga endale. Ent sellele, kelle valed ja teesklused kord päevavalgele tulevad, saab niikuinii osaks karm, kui mitte karmim hukkamõist. Nii et teiste arvamus ei ole pooltki nii tähtis kui enda vastu aus olemine.

Wednesday, December 2, 2009

Ekstsentrikutest


Filmi "Vincent: Elu Värvides" treiler YouTube'is.

Käisin Viljandi Pärimusmuusika Aidas vaatamas PÖFFi filmi "Vincent: Elu Värvides" (2008), mis on dokumentaal ühest ekstsentrilisest härrasmehest nimega Vincent Falk, kes kannatab nägemispuude all, ent kes on üsnagi ekstsentriline tüüp, kes on tegelenud elu jooksul sukeldumisega, DJ-tamise ja arvutiprogrammeerimisega, ent kes paistab silma oma tohutu ülikonnakogu poolest, mille erinevaid eksemplare ta vaheldumisi käib tänavatel demonstreerimas.

Kuigi film ise jäi teostuselt suhteliselt lahjaks ja tundus, et lugu lihtsalt venitati, et oleks ikka pooleteisetunnine dokk olemas, pani Vincenti lugu mind ikkagi mõtlema. Ekstentrikutega on tihti selline lugu, et neil on hoopis teistsugune psühhoemotsionaalne kapatsiteet, kui teistel inimestel. On inimesi, kes ei suudaks välja kannatada tähelepanu keskpunktis olemist. Ent teised on valmis igasugu meeletusteks, et tähelepanu keskmes olla.

Vaiko Epliku arust oli see nonsenss, et Ariel Pink Tallinna kontserdil drag'i riietas. Sest kui Arieli muusika on niigi fucked-up, siis see lollitamine laval on ju üleliigne. Mulle tundub, et tegelastel nagu Falk ja Pink on lihtsalt piisavalt psühhoemotsionaalseid eeldusi, või kui soovite, julgust, et olla iseenda ekstreemne versioon. Tihti tundub, et ega teisiti kuulsaks ei saagi, kui tuleb julgeda olla iseenda ekstreemne versioon, enda teatud omapära ja "hullust" igatepidi rõhutada. Eks meis kõigis ole sisemine ekstsentrik olemas, nii mõnigi meist on peegli ees igasugu põnevaid garderoobitrikke teinud. Ent kui paljude närvikava võimaldaks selletaolisi (ja siis veel teistsorti) ekstsentrilisusi avalikkuse ees demonstreerida?

Tuesday, December 1, 2009

Süntesaatoritest

Vaiko tänane saade on pühendatud Moog-süntesaatoritele. Foorumisse palus Vaiko kirjutada kommentaare unistuste süntesaatorite kohta.

Päriselt pole küll omanud midagi muud peale ühe pisikese midi-klaviatuuri, aga olen kasutanud Junosti süntesaatoreid, Junost 75 ja Junost 21. Olen Junost 75st ka bloginud, ent novembris jõudsid need klahvpillid tagasi oma omaniku, Kristjani kätte.

Mõnda vanaaegset keyboardi oleks küll lahe omada, aga nad kõik võtavad maru palju ruumi, kaaluvad palju ning enamasti on neil ka mingi defekt või kui ka ei ole, siis maksavad roppu raha. Analoogsüntidel on kõige lahedamad kõlad üldse, samas on nende omamine mingis mõttes overrated. Vaiko ju oma unelmate vintage süntidega mis ta omad, laivi teha ei saaks, või mis? Seega virtuaal-analoogid a la Nord Lead 3 oleks hea omada muusikutele, kes tahaks ka laivi teha (nagu mina).

Aga kurask, ühte tahaks küll omada: Moog Taurus bassipedaal-synt! Teate küll, see millega jalgadega bassipartiisid mängitakse. Ühemehebändidele annaks see madala otsa hästi välja!

Olles seda öelnud, kindlasti tahaksin omada mingit vintage elektriorelit, millega kodus salvestada ning mingit virtuaal-analoogi, millega laivis mängida. Kuid eks valiku tegemine ole kindlasti mõnevõrra keeruline, arvestades rahalisi võimalusi ning millised on erinevate süntide endi võimalused. Tursk kasutab päris asjalikku Korgi sünti mingi kolme oktaaviga, mis annab hea bassisündisaundi ja peaks olema ka suht soodne. Miinus muidugi see, et see võimaldab kõige rohkem ainult neljahäälseid akorde mängida. Nii et septakordidest tihedamaid akorde ei saaks mängida, kui just sünti mitte ühendada kontrollerina arvuti külge. Nii et loodetavasti torkab midagi paremat ja samas soodsamat silma.

Monday, November 30, 2009

Mis on juhtunud MySpace'iga?

Juba tükk aega ei ole mul õnnestunud Myspace'ist muusikat kuulata. Mistahes artisti puhul muutuvad Myspace'i pleieris lood mängimatuks ning esineb veateadet "the song is currently not available". Ons viga vaid minus või ongi süsteemis hetkel mingi kamm?

Peatsed kontserdid!

Aitäh kõigile, kes tulid mind laupäeval Genklubisse kuulama ja mulle ka sünnipäevaks õnne soovisid. Järgmised kontserdid, kus mind näha saab:

5 detsember Puhas Kuld, Viljandi. Tehaserock jätkupidu bändiga Multiphonic Rodent ja Dj Mart Saarega Algus 23:30, Pilet: 25/35.- (festivali pileti ettenäitamisel soodustus)

11 detsember Von Krahl, Tallinn. Tuleb ühe uue põneva Eesti kogumikplaadi esitlus. Täpsem info tulevikus!

Saturday, November 28, 2009

Põnev lugu ühest naisest, kes on 13 aastat elanud ilma rahata...peaaegu

Times Online kirjutab ühest Saksa naisterahvast, kes on elanud juba 13 aastat ilma rahata. Raha maksab ta ainult rongipiletite eest. Ent muidu ta on läinud üle pigem naturaalmajanduse peale. Kõik sai alguse 22 aastat tagasi, kui Heidemarie Schwermer lahutas abielu ja kolis Dortmundi, kus ta märkas suurt kodutute hulka. Ta otsustas asutada Tauschringi, nn. vahetuskaupluse, kus inimesed võivad oma oskuste ja omanditega teha vahetustehinguid teistega, kel teised oskused või omandid. Sisuliselt võis Tauschringis saada juukselõikuse autoremondi eest. Näiteks. Kodutuid see ligi ei tõmmanud, küll aga töötuid ja pensionäre. Igatahes sai Tauschring väga populaarseks.

Lõpuks aga muutus Schwermer ise üha enam rahulolematuks oma senise eluga, oma tööga, oma asjadega, mida ta ei vajanud. Ning hakkas üha enam oma elu lihtsustama, kuni lõpuks ta pani tähele, et tema rahalised vajadused olid kahanenud ning tema heaolu- ja õnnetunne oli kasvanud. Ta ütles üles oma korteri ja õpetajaameti ning hakkas katsetama rändelustiiliga, liikudes majast majja, tehes toa ja söögi eest majapidamistöid. See kujunes püsivaks elustiiliks ja nii ongi Schwermer elanud aastaid Gib und Nimm (anna ja võta) põhimõtte järgi. Praktiliselt ilma rahata.

Schwermeri lugu on kahtlemata inspireeriv. Kuigi igaüks tema moodi elada kas ei suudaks või ei tahaks, näitab ta ometigi, et ka teistmoodi eluviis on võimalik. Neile, kes konsumerismist ja kapitalismist läbi põlenud on. Praegustel kriisiaegadel kuuleme sedasorti elustiilipioneeridest veel ilmselt edaspidigi.

The greatest bullshit story ever sold



George Carlin (RIP) on klassik, midagi pole öelda!

Friday, November 27, 2009

Mis siis, kui religiooni kohelda metafoorina?

Sedasi arutleb Alternetis üks autor. Umbes nagu kohtlevad oma uskumusi metafooridena Star Treki fännid ja sekulaarsed juudid. Olen alati arvanud, et religioonid võivad toimida kui kasulike ja õpetlike lugudena. Et sõnasõnaliselt nende tõlgendamine on pigem halb kui hea. Igas usundis on nii oma head kui ka halvad küljed. Leidub palju inimesi, kes peavad kas Jeesuse või Siddharta Gautama õpetussõnu inspireerivateks ja õpetlikeks. Samas aga igasugused fanaatikud, kes kas torkavad endal silma peast välja või siis lähevad teisi inimesi tapma "sest jumal käskis", on hirmsad.

Omamoodi hirmsad on ka need, kes üritavad homoabieludele kätt ette panna. Sest jumal on öelnud, et homoseksuaalsus on patt. Kuna sellistel usklikel on kõvasti pretensioone meie kodanikeõiguste suhtes (ehk siis, nad tahavad teatud inimeste õigusi kitsendada, sest see olevat "jumala tahe"), siis peaks ka meil olema pretensioone selles suhtes, et kas jumala sõna on ikka jumala sõna? Või lihtsalt mingi stoori, mida teatud ringkonnad liiga tõsiselt võtavad, olenemata sellest, kui hästi on see kooskõlas ratsionaalse tegelikkusega? Konfliktis usudogma vs inimlik mõistus mina olen alati mõistuse poolt. Ja kui mõistus leiab, et teatud religiooni osad on bullshit, siis ma arvan, et mõistust võib usaldada.

Täiendus: nagu näha, on ka Veiko Rämmel taas mind tähelepanu alla võtnud. Tüüp ikka hoiab oma vastastel päris teravalt silma pääl, justkui mittemagava vaenlase arhetüüpi tõeline kehastaja, kas pole? Olen jätkuvalt seisukohal, et kui organiseeritud religiooni ees ei oleks, siis oleks edusammud inimõigustes olnud kiiremad tulema. Kes teab, kui palju rutem oleksime keelustanud orjuse, andnud hääletamisõiguse ka naistele, pannud põlu alla rassilise diskrimineerimise jne. Kuna me ei saa enam teist inimest omada, naist suruda kinder kuche kirche raamidesse ega mustanahalistele keelata õigust kasutada valgetega samaväärseid avalikke hüvesid, siis on homoseksuaalsed inimesed ainsad järelejäänud nn. teise klassi kodanikud, keda piiratud mõttemaailmaga inimesed saaksid rünnata.

Usklikud võivad ju siinkohal väita, et on põhjusi, miks jumal homoseksualismi on keelanud. Nemad muidugi on aga absoluutselt veendunud, et jumal tõesti ongi olemas. Ent ometigi, religioon on hüpotees. Sedasi vaidleb Greta Christina, kes ka eelmainitud teksti kirjutas. Ja peale selle ka äärmiselt kehvake hüpotees meie maailma kohta. Mis ei allu falsifitseerimisteooriale, nagu kõik head hüpoteesid ning mis on tohutult palju teinud väiteid, mis lähimal vaatlusel osutuvad totaalseks jamaks (a la noore maa kreatsionism). Ja kristlik versioon sellest hüpoteesist sisaldab ühtlasi ka väga autoritaarset vaatenurka ühiskonnale. Pühakiri, mis sätestab, et inimene on patune ning mis peab vooruseks pea orjameelset kuulekust (ning paneb paika lausa kuulekushierarhia, mille tipus on jumal ning mille all on terve hulk inimesi, keda on liiga kerge vihata ning kus eelisolukorras inimestest on valged, heteroseksuaalsed mehed) on põhimõtteliselt vastuolus demokraatia ning inimvabaduse printsiipidega. Mõni ime, et USA loonud riigimehed pidasid tähtsaks kiriku ja riigi lahusust.

Thursday, November 26, 2009

Muusika tulevik

Sattusin jupp aega tagasi põneva blogisissekande peale. Üks muusik Jack Pryor leiab selgelt, et muusikute jaoks on olukord muutunud. Enam ei käi asjad nii, et ostad plaadi, räägid sellest kümnele sõbrale ja varsti saab plaadist hitt. Tänapäeval heal juhul plaadi ostja pigem laseb sõpradel kõrvetada koopiad. Enamasti aga lihtsalt visatakse MySpace'i ja YouTube'i linke, selleks, et uut muusikat soovitada.

Mida siis nälgivad artistid teha saaksid? Esiteks soovitab Pryor lahti öelda suurplaadifirmade mentaliteedist. Muusika on alati olnud kunstivorm ning nähtus, kus firmad teenivad muusika pealt sama moodi kasumit, nagu on teenitud teiste kaupade pealt, on inimkonna ajalugu arvestades ikka üsna noor nähtus. Ning selles poleks midagi imelikku, kui muusika kaubana kohtlemise praktika taas ajaloo prügikasti satuks.

Kas siis kõik muusikud peaksid kibestunult loobuma rokkstaariunelmatest ja rahulduma üksnes sellega, et nad saavad musitseerida üksnes iseenda jaoks? Pryor seletab, et aga selline ongi kunstnike saatus. Kas meil üldse on kunagi eksisteerinud nn. rokk-staar-maalikunstnikke?

Muusikute (ent mitte muusikamagnaatide) jaoks näeb Pryor siiski helget tulevikku. Muusikud musitseerivad armastusest muusika vastu ja selleks, et vaigistada oma sisemisi deemoneid. Kuulaja aga puutub kokku üsna mitmekesise muusikaga ning parimatele neist saab isegi osaks andunud fännide rahaline toetus. Umbes nii, nagu on kunstimaailmas. maksad galerii külastustasu ja siis kulutad teatud summa oma lemmik-kunstiteose peale.

Popmuusikal on alati koht, sest see ei ole kunstmuusika, vaid heliline rämpstoit. Küll aga tõeline artist võib kogeda mitmete andunud fännide toetust, millest peaks piisama. Praktikas on see kõik muidugi väga sketšilik, aga eks näis milline tulevik olema saab.

Wednesday, November 25, 2009

Üks põnev YouTube'i dokk: konsumerism

Siin üks YouTube'i dokumentaal ühe suure idee kohta, mis muutis maailma. Konsumerism, ehk tarbimishullustus. Kuidas see esile kerkis, mis selle idee mõju maailmale oli ja on, mis probleeme see põhjustab ning mis võiks olla lahendused. Soovitan!

Enamvähem samasse auku läheb ka see 2008. aastal Orionis ilmunud artikkel. Soov tarbida palju ei ole mitte loomulikult kujunenud vajadus, vaid aastatepikkuse propaganda kalkuleeritud tulemus. See artikkel võtab sihikule alljärgnevas dokus põgusalt mainitud Edward Bernaysi mõju Ameerika tarbimiskultuurile.







Tuesday, November 24, 2009

Hommikune tervitus kõigile neile...

...kes saabusid siia blogisse tänase Delfi lingi kaudu.



Frank Zappa on klassik, midagi pole öelda. If we're dumb, then god is dumb! Või siis, medali teine pool on, et mitte rumal jumal pole meid lolle lojuseid loonud, vaid rumalad (loe: ignorantsed) inimesed on mõelnud välja jumalaid, kelles võimenduvad kõik inimkonna halvimad tendentsid.

Monday, November 23, 2009

NB!!!! Uus EP "Antenna Tendencies" + esitlus laupäeval!!!!

Peatselt on ilmumas minu uus EP "Antenna Tendencies". Millelt on juba natuke muusikat kõlanud ka raadiosaadetes (aitäh Siim Nestorile ja Berk Vaherile). Selle uue do-it-yourself stiilis minialbumi tracklist on selline.

1. Elektriküülik
2. Oota Sa
3. Antennitendentsid
4. Kuraas
5. Metadoonimetodoloogia

Ja natuke pressi ka Genklubi kodulehelt kopipeistituna:

L28.11.2009 / 21.00 / 40.-
Kontsert ja pidu:
PÖFFI TANTSUKAS
Tantsukas ja EP Antenna Tendencies esitlus
Live: MULTIPHONIC RODENT

Multi-instrumentaalne helilooja Erkki Hõbe loob oma muusikat magamistoas, kuhu mahub kontserdisaalidesse sobiv eklektiline minimalism a la Philip Glass, mis kombineerub klassikalise trubaduurimentaliteediga. Pop-potentsiaalne materjal võib muretult koos eksisteerida eksperimentaalhõngulise kontseptualismiga. Sarnaselt oma magamistoa seinast seina kulgeb ka uus EP “Antenna Tendencies”, mille helikeel võib kõlada kui robotite vihtlus saunas ühel, liblikakeelne kudrutamine teisel hetkel. Muusikat saundigurmaanidele ja muidu nõudlikule maitsele.

Live & DJ’s: KashéL & DROID_DE + saksofonist-improviseerija ALEKSANDER PETROF (baile-funk\salsa\break´n´bossa\afrobeat)
Dj: DON ERIKSON (Athens Sound), DAYSLEEPER (Maailmamustrid)
+ Casa de Baile tantsuklubi salsatajad


EP avaloo "Elektriküülik" laiv-versioon 9nda aprilli Genklubi kontserdilt.

Friday, November 20, 2009

Tants taltsutamatu loomaga

Rada7 foorumis avaldas Vaiko pahameelt, et inimesed arvavad, et Eliit teeb proove või lepib mingeid asju kokku. Sellest oli tegelikult juttu ka meil omavahel eelmisel nädalavahetusel. Pean tunnistama, et suuri osasid neist müütidest uskusin ka mina. Sest ikka on ju palju räägitud ümberringi, et Eliidi improlaivid on kõik ühesugused. Või, olles ise tegelenud muusikas improvisatsiooniga, olen pidanud kokku puutuma muusikaliste seaduspäradega, millele kippusin mõtetes allutama ka Eliiti ennast. Ent kas need on seaduspärad? Või pigem subjektiivsed piirangud? Igatahes, ma olen nüüd nõus uskuma pigem seda, et Vaiko ja gäng oskab tõesti hästi improviseerida, kui et kõik see improjutt on üks suur vale ja mulliajamine, mille Eplik on mainekujunduslikel eesmärkidel välja mõelnud.

Üks välismaine näide improviseerivast artistist, keda võiks kõrvutada Vaikoga, oleks kindlasti Damo Suzuki, kes laive teeb alati varieeruva seltskonnaga. Damo on öelnud, et Damo Suzuki Network ei tee kunagi proove. Saundchecke teevad (ja kindlasti ka Eliit), aga proove mitte. Kui juba DSN'i puhul on teada, et proove ei tehta, siis miks eeldatakse, et Eliit teeb proovi impro-laivide jaoks? Ainuke kord, mil Eliit vast proovi teeb, on siis kui on need Praha Kevad tüüpi laulukontserdid. Või plaadipresekad, kus peab laule mängima.

Miks on inimestel nii raske uskuda, et osad artistid on tõesti väga andekad improviseerimises? Ilmselt vist seetõttu, et paljud muusikahuvilised on harjunud improvisatsiooni kui protsessi umbusaldama, arvates, et impro on enamasti mingi "ona" või "nuudeldamine". Kui tihti kurdetakse, et improviseeritud muusika on raskesti kuulatav või igav? Kas Vaiko ja tema Tursk-Saaremets-Kasar-jt gäng on superinimesed teiselt planeedilt? Ei usu. Improviseerimisanne ja kogemused tulevad kindlasti kasuks, aga improartistiks olemiseks on vaja ka sedasorti mentaliteeti, et sa oleksid nõus aktsepteerima, et vahel on sul head päevad ja vahel halvad. Vahel improviseerid geniaalseid asju ja vahel tulebki ona! Ent samas jällegi: ka laulude esitajatel on head ja halvad päevad! Mõni kontsert laabub, teisel tulevad tehnilised ja mängulised kalad.

Ega Vaiko vist ei pahandagi selle üle, et keegi tema improviseeritud kontserte kritiseerib. Sest eks ole temagi valmis kiirelt tunnistama, et tal on olnud musti ona-päevi, mil miski laval ei õnnestu. Küll aga ta vist pahandab selle üle, et kriitika stiilis "oleks pidanud veel proovi tegema" on väga-väga patroniseeriv: justkui oleks tal improkontsert ebaõnnestunud tänu sellele, et ta ei jälginud reegleid, millest Eliit on ammu lahti öelnud. Improvisatsioon ongi selline kurioosne monstrum, mis ei allu kontrollile. Sekundi pealt, kui üritad improt kontrollida mingite meetmete abil (proovid, kokkulepped jms) sa paratamatult üritad taltsutada looma, kes ei olegi taltsutamiseks loodud. Ma eeldan, et suurem osa kriitikutest on ise ka mingid pillimehed. Kui suurel määral oleksid nemad valmis tantsima taltsutamatu loomaga?

Ma tahaks kunagi teha ka päris improviseeritud kontserti. Aga enamasti ma peaksin selle ettevõtmise siiski täiesti üksinda ette võtma ja alati on võimalus, et looperi abil tehes degenereerub asi monotoonseks nuudeldamiseks. Kuid kes teab. Palju keerulisem on leida sobivaid muusikuid, kellega püsiksin ühel lainel. Põhjus, miks ma arvan, et Eliidi koosseis on püsinud läbi aegade sarnane, on see, et klapp Vaiko, Tursa ja Saaremetsa vahel on kadestamisväärselt hea.

Mida õieti tähendab monotoonsus muusikas?

Tänane "Muusikanõukogu" R2s oli pisut jahmatav. Külas oli Kene Vernik, kolmas lugu oli üks uus Bad Apples'i lugu nimega "Lead Sister", täitsa mõnus lauluke. Verniku arvates on lugu aga liiga monotoonne ja seega sai laul hindeks kahe. Mitte üks laul muide ei saand Vernikult kõrgemat hinnet, kui kolm. Olgugi et ausalt öeldes olid muud lood ka ikka üsna keskpärased. Igal juhul mõtlesin, et huvitav-huvitav, mis muusikat siis prl Vernik heaks kiidab.

Siis tuli aeg kuulata külalise poolt kaasa toodud lugu. Ja mida üllatust, Verniku valituks osutus üks lugu, kus mingi tüüp laulis peale üsnagi askeetlikult skeletaalsele elektro-disko tüüpi põhjale ja see lugu kestis kuus minutit! Ses suhtes oli küll natuke irooniline kuulda paar lugu tagasi Kene Vernikut dissimas Eesti indiebände monotoonsuse eest, kuid ise lastes raadioeetrisse veelgi silmnähtavamalt minimalistlikku materjali!

Mis paneb mind mõtlema, et suur osa muusikakriitikast on semantiliselt valesti sihitud. Et kas ikka tasub seda ja toda artisti süüdistada monotoonsuses, kui enam vähem sama pattu võib ette heita ka sinu lemmikule? Maitse asi muidugi, et mis ühele tundub üheülbalisena kõlab teisele jälle jube põnevalt. Ja vastupidi. Ent mida ikkagi tähendab monotoonsus muusikas? Kas mängimist vaid ühe akordi peal? Sarnast dünaamilist taset terve loo vältel? Ja nagu näha, on monotoonsust raske mõtestada isegi eelmainitud parameetrite kaudu kõigile ühteviisi arusaadavana.

Verniku valitud lugu oli muide Arthur Russelli repertuaarist. Vaiko on oma raadiošõus muide päris palju Russelli materjali mänginud ja päris häid asju valinud, nii et ma ei ütleks, et Russelli musa on jama. Paraku jah, see Verniku valitud laul ei olnud ilmselt Russelli parimate killast. Või siis keskendusin ma liiga palju muusikalise monotoonsusega seonduvale irooniale, et tabada laulu geniaalsust? ;)

Ja tunneli lõpus on must uks

Thursday, November 19, 2009

Phlox klubis Plink Plonk - video

Viimaks ometi olen hakanud arvutisse importima ka kaks nädalat tagasi Plink Plongi klubis filmitud Phloxi laiv-materjali. Esimene video on nüüd üleval. Loo nimi peaks olema "Marshall"*, kui otsustada setlisti järgi, mis oli üles kleebitud lavale bändi esinemise ajal. Loo algust ma linti ei saanud, nii et paratamatult see pole terviklik video. Ent suures osas on kompositsioon ikkagi kenasti esindatud. Nats pime on küll, paar esimest lugu oligi lavavalgustatus suhteliselt hämar.



*Klahvimees Pearu meilis ja täpsustas, et loo pealkiri on "Marshalli Kepike (Paunas)".

Wednesday, November 18, 2009

No comments!


Üks vastuoluline teoloog, kes minu arust ei vääri isegi linkimist, siunas mind just Edgari õpilaseks. Selle põhjal, mis ma olin eile kirjutanud. Kirjutasin vastuseks, et esiteks pole ma keskerakondlane ja teiseks mul puudub Savisaare kohta arvamus. Tema vastus?

Kui mõttemaailm on Edgarlik, siis on iseloomustus omal kohal.

Kommentaarid on üleliigsed, tsitaat räägib tema enda kohta palju rohkem, kui minu kohta. Linki nagu ütlesin, ei pannud, küll aga on üleval screenshot.

Videot Vincent Courtois kvarteti kontserdilt

Laadisin just üles väikse video, mille filmisin Vincent Courtois' kvarteti kontserdil Ateena Keskuses. Grupp esitab siin lisaloona ühte John Greaves'i pala nimega "Round and Round". Originaalversioon ilmus 2007ndal aastal ühe Prantsuse romantilise komöödia heliribal, kuhu kirjutas muusikat ka Courtois ise.

Tuesday, November 17, 2009

Üks tagasiside minu eelmisele sissekandele ja minu kommentaar

Minu eelmist sissekannet kommenteeris blogija nimega Obesega Riiga. Kirjutasin vastu ühe kommentaari, mille toon ära siin, siis omamoodi täienduseks eelnevalt kirjutatule:

Ma ei tahtnudki sugereerida, justkui nõuaks ma religiooni tasalülitamist. Ma ise arvan, et niikaua kuni inimesed tunnevad teatud psühholoogilisi vajadusi ja nad leiavad, et just spiritualiteet täidab neid, senikaua ka uskumine igasugu jumalatesse püsib. Kuigi jah, samas tekib küsimus, et kas USAle aluse pannud deistid nagu Jefferson, Paine jt. soovisid ka kristluse lõplikku tasalülitamist või mitte? Sam Harris ilmselt soovib, sest ta nii innukalt kuulutab usu lõpust (The End of Faith). Organiseeritud religiooni mõju ühiskonnale on olnud nii ambivalentne ja nii frustreeriv, et paratamatult see nõuab kõvasti mõtlemist, et mis koht võiks üldse usul ja spiritualiteedil olla.

Vooglaid ja tema antikristlikud tondid

Helsingi Ülikooli õigusteaduskonna doktorant Varro Vooglaid hädaldab täna Delfis, et uus lauamäng on liiga kristlusevaenulik. Kristlik-konservatiivset demagoogiat leiab seal arvamusloos üksvahe. Mis muidugi demonstreerib ka tüüpilisi sekularismivastaseid hoiakuid.

Ei ole raske arvata, mis juhtuks, kui keegi levitaks lauamängu, milles saaks punkte nt homoklubide rüüstamise või sünagoogide põletamise eest. Suure tõenäosusega langeksid mängu autorid avalikkuse põlu alla ning avalik võim käsiks üllitise müügilt kõrvaldada.

Ei ole sugugi välistatud, et prokuratuur algataks mängu autorite ja levitajate suhtes karistusseadustiku §-le 151 (vaenu õhutamine) toetudes krimininaalmenetluse. Erinevalt homo- ja juudivihast näib kristluseviha olevat aga igati sallitud ja sellega nõustumine või leppimine isegi nn avatud mõtlemisega kultuursete inimeste ringi kuulumise tingimus.

Vooglaid tuleb kohe lagedale oma homofoobse (ja ehk isegi antisemiitlike) hoiakutega, sugereerides, et justkui homodele on lubatud see, mis kristlastele keelatud. Millest Vooglaid ei suuda aru saada, on, et esiteks pole homoseksualism ideoloogia, vaid seksuaalne sättumus. Homodel, hoolimata homofoobide propagandast ja demagoogiast, ei ole võimalik oma seksuaalset sättumust muuta. Küll aga isiklik ideoloogia on alati valitav. Minu isiklik standard on, et nalja ei tohiks teha selle üle, mille suhtes inimene midagi parata ei saa. Inimese enda valikuid võib aga alati allutada kriitikale või huumorile. Teiseks pole homod kunagi kiusanud taga endast erinevaid inimesi nii ulatuslikult ja nii vaenulikult, nagu seda on teinud kirik. Kas homokogukonna hingel on patte nagu inkvisitsioon, ristiretked, teisitimõtlejate tagakiusamine ja tapmine jms?

Võib kui palju tahes seletada, et kitsarinnalised inimesed ei saa naljast aru vms, ent kultuurne inimene mõistab, et huumori ja teiste kõige sügavamate tõekspidamiste naeruvääristamise vahelt läheb selge piir ning et väärika käitumise eelduseks on hoidumine ka hulgast sellistest tegudest, mis ei ole seadusega keelatud.

Järgmiseks oletab Vooglaid, et tema valitud religiooni kritiseerimine on automaatselt "naeruvääristamine", justkui oleks kõik religiooni kriitikud mingid pahatahtlikud ilkujad. Aga mis siis, kui kriitikutel on kõrini sellest, kui palju halba on usu nimel tehtud? Oleks siis need sügavamad tõekspidamised inimese isiklik asigi. Aga ei, konservatiivsemad kristlased nutavad selgelt taga aegu, mil kristlik religioon oli ühiskonnas dominantne ideoloogia ja inimesed pidid kas kuuletuma või kannatama ristirahva püha viha. Mina kindlasti nende aegade tagasi tulemist näha ei tahaks.

Ja kes ütleb, et religioossed ideed peavad olema huumorist immuunsed? Nagu ma juba ühes varasemas blogipostituses konstateerisin, miks inimesed kardavad pühadele lehmadele näkku sülitada, kui mina ise kardan juba pühade lehmade kultust ennast? Kriitiline mõtlemine on vajalik, et näha, mis on mõistusega kooskõlas ja mis on ületähtsustatud mannavaht.

Mõne päeva eest ajalehes Postimees avaldatud intervjuust („Kivirähki Jumal kaante vahel“, 3.11), milles Kivirähk nimetab end „Jumala lugudest“ puudutatuna tundvaid inimesi otsesõnu lollideks, järeldub, et end ateistina määratleva kirjaniku ettevõtmistel on põhimõtteliselt sügavam dimensioon.

Nimelt, vastates küsimusele, mis siiski ajendas „Jumala lugusid“ kirjutama, ütles hr Kivirähk avameelselt, et tema eesmärgiks on ei miski muu kui Jumala desakraliseerimine.

Kivirähult küsiti, et kas ta on kogenud fundamentalistlike kristlaste vastuseisu. Kivirähk vastas, et mitte ja järeldas lootusrikkalt, et ehk see tähendab, et päris lolle meil ei leidugi. Päris lollide all pidas Kivirähk silmas mitte kristlasi, vaid fundamentaliste. Fundamentalism on usulollus, punkt! Ja desakraliseerimine seostub sellega, mida ma algul väitsin: võtta jumalalt ära see püha lehma kultusekiht ja kohelda teda ühe fantaasiakangelasena. Sest tõesti, piiblijumala eksistents on täpselt sama tõenäoline, kui kõikide teiste jumaluste eksistents. Kivirähk lihtsalt usub ühte jumalat vähem, kui Vooglaid. Kui Vooglaid hakkaks taipama, miks ta eitab teisi jumalaid, ehk ta mõistaks, miks Kivirähk eitab tema oma.

Muidugi on hr Kivirähk samavõrd võimetu Jumalat desakraliseerima kui inimest dehumaniseerima. Küll aga on tema võimuses aidata kaasa inimeste ja terve ühiskonna lahutamisele pühadusetunnetusest ja nõnda eksistentsi sügavama tähenduse hoomamisest, just nagu on tihti õnnestunud lahutada suur osa ühiskonnast põlatud ühiskonnagruppi kuuluvates kaasinimestes inimsuse nägemisest.

On raske mõelda dehumaniseerivamat õpetust, kui kristlik religioon, mis kuulutab, et inimene on patune ja väärib igavest karistust põrgus. Kristlus ja humanism on alati olnud teineteisega pigem vaenlased kui sõbrad. Kui juba kristlik religioon inimeses head ei näe, siis miks peaks inimene kristluses head nägema? Kas ainult sellepärast, et vastasel juhul ootab ees igavene hukatus? Kui suur osa pühadusetunnetusest võiks tegelikult olla võimetus mõelda oma peaga ning hirm esitada irratsionaalsetele dogmadele väljakutseid?

Nende tegevus on osake sellest „pluralismi“ ja „sallivuse“ vaimust, millest kantuna keelas Euroopa Inimõiguste Kohus sügavalt kristliku identiteediga Itaalia avalike koolide klassiruumides krutsifiksi eksponeerimise.

Kas Hr Vooglaid on üldse midagi kuulnud riigi ja kiriku lahususe põhimõttest? Sorri Varro, aga usuvabadus tähendab ka vabadust usust, tahad või ei.

Muidugi võiks küsida, miks tahavad mõned aktivistid profaneerida teiste inimeste suhtumist Jumalasse. Vahest on tegu püüdlusega maandada isiklikke komplekse? Hirm kõige üleloomuliku ja selle tähenduse ees oma elus on Nõukogude okupatsiooni tõttu toimunud kultuurikatkestuse ja sellele võrsunud mõtestamata vabaduse kurb, kuid paratamatu tagajärg.

Teiselt poolt on teatud mõttes mõistetav ka hr Kivirähki soov kõneleda Jumalana, sest eks ole kaasaegne ühiskond paljuski seletatav paljude inimeste teadvustatud või teadvustamata püüdlusega asuda Jumala kohale, et olla ise kõige mõõduks ja oma tegemistes absoluutselt sõltumatu.

Kuidas oleks, et need aktivistid on lihtsalt võimelised kriitiliselt mõtlema ja mitte pimesi aktsepteerima igasuguseid dogmasid? Jumalata maailm tähendab lihtsalt seda, et iga inimene on vastutav omaenda käekäigu eest. Ei ole mõtet loota, et iga sinu häda peale keegi Jumal appi tõttab, et justkui kõigevägevam pilve peal tuleb vastu kõikidele su vajadustele ja kapriisidele. Sekulaarhumanistlikus paradigmas on inimene autonoomne agent, kes vastutab ise enda ja teiste heakäigu eest.

Milliseks saab üha enam kristlusele selga pöörava Euroopa nägu, seda näitab aeg. Samas võiks igaüks mõelda, milles seisneb meie identiteet eestlaste ja eurooplastena ning mis jääb meie ajaloolisest, kultuurilisest ja vaimsest identiteedist alles, kui sellest kristlus välja juurida. Kas mitte kultuuritult räuskav sovietlus, iseendasse sulgunud riiakas rahvuslus, hoolimatu mateeriakultuslik kapitalism, kõikelubav relativism ja lodev mõtestamata hedonism?

Kuidas oleks: eetiline humanism, kus inimene on vaba tegema oma otsuseid ja valikuid samas teist kahjustamata, kus head tehakse mitte taevapääsmise ootuses või põrguleekide kartuses, vaid headuse enda pärast? Või ehk viimaks ometi realiseerub teaduse tõeline potentsiaal, ilma et usulollid ja fundamentalistid teaduse arengule kätt ette panna püüaksid? Muidugi mõista ma hetkel idealiseerin, aga konservatiivsed usklikud kipuvad nägema sekularismis ähvardust. Kuigi seal võib näha ka potentsiaali. Eks see ole inimese enda valik, kas ta käib alla või realiseerib oma potentsiaali. Inimesed, kes vajavad organiseeritud religiooni, et hoiduda moraalse allakäigu eest, on vaimult nõrgad. Inimene, kes võiks ennast pidada autonoomseks moraalseks agendiks, ei vaja kellegi teise välist survet, et olla moraalne.

Pealegi on kristlik kultuurikiht eestlastele pigem ristisõdijate poolt pealesunnitud. Eesti rahvas enne 13ndat sajandit oli pigem maausku. Asi ei ole sugugi mitte selles, et inimene üldse usub midagi. Konservatiivsed kristlased tunnustavad ainult omaenda dogmasid ja kõik muu on kahtlane parimal juhul, saatanast halvimal. Optimaalses ühiskonnas peaks inimesel puuduma surve mõelda nii, nagu keegi tahab, et ta mõtleks. Seni tundub sekularism olevat parim viis, kuidas seda tagada.

Kuigi kristlikud konservatiivid näevad absoluutselt kõikjal tonte, tundub mulle, et usufanaatikute propaganda taustal on natuke püha lehma näkku sülitamist värskendava mõjuga.

Monday, November 16, 2009

Hecuba kontsert: arvustus + fotogalerii


Pildil Jon Beasley ja Isabelle Albuquerque

Los Angelese võluv elektrojõud


Mustpeade Majas andis reedel gruuviva kontserdi tõusev Los Angelese alternatiivpopi duo Hecuba. Üritus toimus MTÜ Rampade Org ja Odessa Popi koostöös. Sooja tegid Antonina ja Sequoia.

Neist esimene, Helene Vetiku projekt pluss abiväed kitarril ja süntesaatoril, esitas leidlikku ja sarmikat lo-fi elektropoppi. Stella liikmete Kati ja Lotte kõrvalprojekt Sequoia paraku kannatas tehniliste viperuste ja konkreetse muusikalise fookuse puuduse all, kuigi šõu-elemendi peale oli duo vähemalt mõelnud.

Umbes kolmveerand kaks öösel astusid lõpuks lavalaudadele ka Jon Beasley ja Isabelle Albuquerque ehk Hecuba. Albuquerque oli juhtvokalist Beas­ley laulis taustaks ja mängis kõiki laval olnud instrumente, enamasti Moog süntesaatorit ja elektriklaverit, alguses ka basskitarri. Hecuba muusikas ja esituses oli kõik kenasti paigas. Duo tundis ennast laval vabalt, nende esituses oli karismaatilisust ja seksikust ja publik oli võlutud. Ning muusika, mida nad esitasid, ei olnud sugugi mitte kahvatum.

Hecuba minimalistlik elektrooniline pop ei olnud mitte ainult gruuviv ja kaasahaarav, vaid kõlas ka avaralt ja huvitavalt, jättes piisavalt ruumi ka üllatustele ja ootamatustele. Nii võis juhtuda, et Beasley mängis ühe loo alguses vilepilli. Või et üks lugu lõppes duo psühhootilise naeruga. Lõpuloos laulis Beasley ise, kõndides lavalt otse publiku sekka.

Lugude taustad tulid Maci sülearvutist. Kuigi on arusaadav, et kõik elektroonilise muusika artistid ei saa tänapäeval ilma läptoppideta läbi, tähendas Hecuba puhul kõikide lugude taustade mängimine arvutist arvatavasti ka seda, et taustvokaalid kõlasid arvutist: tihti võis vokaali koha pealt kuulda rohkem kui kaht häält.

Siiski on see vaat et ainus aspekt, mille puhul võiks Hecuba kallal norida. Üldiselt võib öelda, et Hecuba on sel aastal olnud Odessa Popi seeria üks säravamaid leide. Lisalugusid nad, muide, ei teinud. Kuigi rahvas plaksutas duot lavale tagasi, vabandas Beasley, et neil on repertuaar otsa saanud.

Arvustus ilmus täna Postimehes. Siit aga võib vaadata pildigaleriid.

Saturday, November 14, 2009

Jazz-kitarrist kaverdab Stereolabi

Brad Williams, Ameerika jazz-kitarrist salvestas 2005ndal aastal plaadi "The Vostok Record", kus muuseas tema kvintett esitab ka Stereolab'i lugu "The Flower Called Nowhere". Terve plaat kuulamiseks siin. Ei juhtu just iga päev, kui kuuleb Farfisa komboorelit jazzis.

Kärbes Moog-süntekal!


Pildil Hecuba klahvimees Jon Beasley Moog-süntesaator, kuhu oli tol hetkel maandunud kärbes!

All veel mõned pildid eilsest Hecuba laivist Mustpeade Majas. Ülevaatlikumat galeriid võib oodata järgmise nädala alul.


Isabelle Albuquerque


Taamal Jon Beasley basskitarril


Mul ei õnnestunud küll pildistada, aga ühes viimastest lugudes laulis juhtvokaali Jon. Aga käib ka see kaader! :)


Selle kaadriga olen eriti rahul!


Pildistas Teie Alandlik Teener Mitmeheliline Näriline.

Wednesday, November 11, 2009

Vincent Courtois Quartet Ateena Keskuses - arvustus ja pildigalerii


L-R: Jeanne Added, Vincent Courtois, Yves Robert, Francois Merville

Mitmekülgset jazzi prantsuse meistritelt


Tartus Ateena keskuses andis 5. novembril kontserdi Vincent Courtois’ kvartett Prantsusmaalt, kuhu peale tšellist Courtois’ kuulusid ka naisvokalist Jeanne Added, trummar Francois Merville ja trombonist Yves Robert. Juba instrumentatsiooni poolest võis aimata, et kvartetilt ei tasu oodata džässi tavapärases mõttes.


Ebakonventsionaalne oli ka kvarteti muusikaline süntees. Nelik sulatas nüüdismuusikat ja free-jazz’i, põimides sisse viiteid kaasaegsetele alternatiivmuusika suundadele. Kulgeti kammerlike tekstuuride improvisatsioonilistest põimingutest abstraktsete komponeeritud teemadeni, sealt päris lauludeni ja tagasi.

Courtois suutis tihti panna tšello kõlama muu instrumendina, särades leidliku poogna- ja pizzicato-tehnikaga, samas siiski endale üleliia tähelepanu tõmbamata. Aeg-ajalt mängis ta tšellot peaaegu kitarrilikult, tõmmates keeltel akorde või mängides pilli läbi distortion-pedaali. Addedi õrn vokaal võis hõljuda õhuliselt muusika kohal, ent ka sulanduda ühte tšello ja trombooniga.

Merville mängis trumme pianistlikul, tundelisel ja subtiilsel moel ning keeras tihti heliefektegi. Kõige enam tõusis siiski esile trombonist Robert oma osava ja julge mänguga. Ta puhus vahel ka vilepilli ja isegi piccolo-flööti.

Muusikute kokkumäng oli orgaaniline, fluiidne, vaheldus- ja nüansirikas. Muusika on suhtlus ja nende nelja muusiku suhtlemine demonstreeris head tasakaalu eruditsiooni, spontaansuse ja üksteisele reageerivuse vahel. Ja kuna kvartett kattis laia territooriumi kammerliku impro, klassitsismi, moderndžässi ja indiroki vahel, ei hakanud muusikuid kuulates pea kordagi igav.

Paar momenti särasid aga eriliselt. Ühest küljest üks Roberti tromboonisoolosid, kus Courtois ja Melville lukustusid kiiresse ja närvilisse post-bop-gruuvi ja kus kõik kolm instrumentalisti kõlasid oma mängus väga pühendunult.

Teine kõrghetk algas Roberti amüsantse soologa, kus trombonist tegi sordiini kasutades ja pilliga kaasa vokaliseerides humoorikaid heliefekte. Sellele liitus kärinaga tšello.

Improviseeritud intro läks üle ehtsaks indirokk-lauluks, kus Courtois sõna otseses mõttes rokkis tšellol ja trummari mäng järjest intensiivistus.

Lisaloona mängis Courtois’ kvartett ühe laulu romantilise komöödia soundtrack’ilt, kuhu Courtois kirjutas muusika. Oma osava (koos)musitseerimise, laia ampluaa ning uute ja erinevate mõjude integreerimise poolest kuuluvad Vincent Courtois’ kvarteti liikmed auga Prantsuse kaasaegse džässi avangardi.


Arvustus ilmus täna Postimehes.

Ülevaatlikumat pildigaleriid saab näha siit.

Friday, November 6, 2009

Phlox Plink Plonk Klubis 5 novembril

Käisin eile Plink Plonk klubis vaatamas Phloxi. Rahvast oli ikka maru vähe. Aga kontsert see-eest oli vist üks parimaid, mis ma olen Phloxilt kuulnud. Nad esitasid mitu päris uut lugu. Muuhulgas panin tähele, et saksofonist Kalle Klein mängis üle tõsiselt hulga aja taas rohkem alti, kuigi viimaste aastate jooksul on ta mänginud enamasti sopransaksofoni. Kuid seekord võis Kleini kuulda altsaksil kolmes loos, kaasa arvatud üks lugu päris alguses, mis algas saksofonist ja trummar Madis Zilmeri vabavormilise duetiga, mis oli ikka päris võimas ja kus Klein demonstreeris, et ta on üks jõulisemaid free-saksiste Eestis üldse. Tahad või ei, aga Phloxi tegelikud staar-muusikud ongi Klein ja Zilmer. Teised liikmed on ka olulised, aga instrumentaalse tulevärgi, plahvatusohtliku paueri (eriti just Zilmeri puhul, kes lihtsalt rebib trummidele uue perseaugu!) ja karismaatilise lavaloleku poolest domineerivad just saksofonist ja trummar. Paraku ei teinud Phlox seekord lugu "Rähn".

All mõned pildid. Varsti võib oodata isegi videomaterjali.











Minu retsensendidebüüt ajalehes "Sirp"

Epohhi loova innovatiivsuseta


Veljo Tormis „Töötlused: laulu jäävuse seadus”. Ulmeplaadid, 2009.

See kogumikplaat on sündinud taotlusest luua kokkupuude akadeemilise ja mitteakadeemilise muusika vahel. Täpsemalt seisnes projekt selles, et Veljo Tormise teosed anti töötlemiseks Eesti alternatiivartistidele. Aivar Tõnso projektis oma Ulmeplaatide label’i jaoks lõi kaasa viisteist artisti (kaasa arvatud Tõnso ise) elektroonikutest kuni indie-gruppideni. Juba Veljo Tormis ise on olnud oma heliloomes töötleja. Minnes süvitsi eesti regilaulu ja rahvamuusika pärandisse, on ta võtnud algmaterjali – tihti meeles pidades ka unustatud traditsioone ja kultuuripärandit – ning andnud sellele täiesti uue hingamise. Tormis on rikastanud runo kaasaegsete kompositsiooni- ja arranžeerimistaktikate abil, võtmata talt ära põhiolemust. Nüüd tekib huvi, millistes suundades on Eesti alternatiivartistid Tormise enda pärandit arendanud.

Epohhiloovat innovatiivsust ei maksaks siit plaadilt siiski oodata, „Laulu jäävuse seadus” ise allub tavalise tribuut/remiksalbumi seaduspäradele. Osa interpreete esitab laule enamvähem üksühele originaali suhtes, teised sooritavad tavapärase remiksi, lisades originaalsalvestistele oma elektroonilisi rütme ja taustu. Kaasaegses pop- ja alternatiivmuusikas on töötlusel tihti mõte vaid siis, kui originaaliga võetakse ette midagi põnevat. Artiste, kes teevad seda Tormise lauludega, siin siiski leidub. Kirtana Rasa muudab „Kutse jaanitulele II” india rahvalaulu sarnaseks, näidates, kui iseloomulik on monotoonsuse piiril kulgev hüpnootilisus nii runole kui ragale. Muschraum arendab „Ilu kaob õue pealt” progelikus suunas ja uputab laulu vokoodrisse, justkui toimuks eest ja tagant laulmine inimese ja masina vahel. Pastaca mänguline elektroakustika vajutab juba tuntud omapärasuses loole „Röntüška III” oma pitseri. Üllatuslikult tugev on aga Taavi Tulev, kes koostöös Tui Hirvega raamib runo edukalt inditroonika konteksti. Tulemuseks üsna julge sooritus, mis annab aimu, kui hästi võiks toimida rahvalaulu integreerimine tänapäeva indie- ja elektropopi stiiliga.

Hoopis erinevas idioomis (ambient) juhib aga Saksamaal baseeruv Marsen Jules tormisliku koorimuusika veelgi minimalistlikumas suunas, kui juba Tormise enda lähenemine sugereerib. Enamasti jääb „Laulu jäävuse seadust” kuulates siiski mulje, et muusikud on võtnud Tormise töötlemist lihtsalt omamoodi huvitava kõrvalprojektina. Tormise töö regilauludega oli tõsine pühendumus, mille viljade innovatiivsuses ei saa kahelda. Transformatsioon, mille ta läbi viis, oli epohhi loov: unustusehõlma vajuvatest runoviisidest said tema nägemuses akadeemilise koorimuusika repertuaari kuuluvad teosed. Tormise looming on hea näide sellest, kuidas rahvamuusika võib andeka akadeemilise helilooja kätes hakata elama sootuks omaette elu. Enamik selle plaadi töötlustest jääb aga viisaka austusavalduse tasemele ega tõsta Tormise enda tööd täiesti uuele tasandile, sest siinsed töötlejad kahjuks ei arenda tema loodut edasi piisavalt julgelt.

Samas võib öelda, et Veljo Tormis on juba isegi kõva tööd teinud pärimusmuusikale uue hingamise andmisel, mistõttu on raske ette kujutada, kuidas oleks tema loomingut võimalik veelgi kõrgematesse kõrgustesse tõsta. Kes selle kogumiku vastu siiski huvi tunneb, võiks kindlasti huvi tunda ka originaalide vastu.

Arvustus ilmus 6ndal novembril 2009 "Sirbis".

Friday, October 30, 2009

Kas eestlased on vaimult orjarahvas?

Tihti on eestlaste mentaliteeti peetud liiga orjameelseks. Justkui oleks kõik see võõrvõimu orjamine olnud nii jube, et oleks meist teinud eriliselt orjameelse rahva. Aga samas ei tea, kas eestlased ikka kannatasid kõige rohkem orjuse all. Seda ühelt poolt. Teisalt, olles väikest viisi psühholoogiahuviline nagu ma olen, leian ma, et eestlaste konservatiivsus ja vaenulikkus igasuguse teistest erinemise suhtes tuleneb kahest probleemist: õpitud abituse sündroom ja krabimentaliteet. Võõrvõimu rõhumine paratamatult juurutab pimedat kuuletumist autoriteetidele, sest usutakse tõemeeli, et midagi ei ole võimalik teha tugevate rõhujate vastu. Eesti rahvas pole veel jõudnud üle saada sisseharjutatud kalduvustest lõmitada. Krabimentaliteet sisuliselt tähendab, et kui ise olen sitas seisus, siis pead ka sina sitas seisus olema! Et kui me ise oleme murtud konformistid, siis me murrame ka igasuguste julgete mässajate vaimu! Siit pinnalt tulenevad ka probleemid nagu usufundamentalism, natsionalism jm ideoloogiline vaenumeelsus. Me ihkame kõva korda, sest me ise tunnetame endiselt ahelate raskust ja ei taha näha teisi ahelatest vabadena. Varem või hiljem tuleb niikuinii oma kollektiivsest ebakindlusest üle saada. Vastasel juhul jääbki tõeliselt vaba ühiskond ilusaks unistuseks.

Monday, October 26, 2009

Kimmo Pohjose progetrio pluss osavad tehnikud

Möödunud neljapäeva esines Rock Cafés akordionišamaan Kimmo Pohjonen koos King Crimsoni rütmisektsiooniga Trey Gunn ja Pat Mastelotto. Psühhedeelset progeroki power-triot KTU soojendas Mihkel Kleisi vabaimproprojekt Edasi.

Edasi kuueliikmelisest koosseisust tõusis hetketi subtiilse ja teisalt jõulise mänguga selgelt kõige enam esile trummar Madis Zilmer. Ülejäänud instrumentalistid tegid tihti kaootilist müra, kus oli väga raske eristada, mis pill millist häält teeb. Kahjuks polnud neljapäevane kontsert Edasi kõige parem live.

Tund hiljem jõudsid lavale õhtu peakangelased. Ja alustasid kohe üsnagi crimsonliku proge-instrumentaaliga, mis kõlas võimsalt, aga täpselt. Pohjose elektr(oon)iline akordion võis kõlada nagu hiiglaslik harmoonium, kirikuorel või hoopis omamoodi huvitav süntesaator.

Trey Gunni warr-kitarri käsitsus oli vaheldumisi raju riffimine ning pianistlik sõrmitsemine. Mastelotto toetas oma kaaslasi võimsate rütmidega, kuigi temagi tegi aeg-ajalt põnevaid saunde oma trummimasinate, sämplerite ja taldrikute abil.

Paraku juhtus poole laivi pealt tehniline õnnetus Pohjose akordioniga. Kohe tormasid lavale akordionitehnikud, kellest kujunesid õhtu külalisstaarid.

Kuigi publik on harjunud keskenduma muusikutele, näitas too õnnetus, kui olulised on lava taha jäävad mehed. Igatahes võib mõista, miks osa bände peavad ka näiteks oma helimehi bändiliikmeteks.

Pohjonen ise tuli oma õnnetust seisust auga välja ning kontsert ei katkenud hetkekski. Pillist prii Pojanen lasi bändiliikmetel esineda rütmisektsioonil, kus kuulis ka trummar Pat Mastelotto soolot. Üsna pea lisandus Trey Gunni ja Pat Mastelotto loodud helidele Pohjose vokaal ning lisaks haaras mees appi suupilli.

Ei juhtu just iga päev, et võib kuulda Crimso stiilis instrumentaali koos suupilliga. Publik elas Pohjosele igatahes julgustavalt kaasa. Pill sai korda veerand tunniga ning kontsert jätkus plaanipäraselt.

Lisalugude ajal tänas Pohjonen tehnikuid ühe Soome rahvaviisiga, mille helide saatel Gunn ja Mastelotto lõid laval energilist tantsu. Publikule näis see meeldivat.

KTU on üsnagi tasemel modernne progeroki power-trio, kus rõhuasetus on muusikute sünergial ning roki energia ja helieksperimentalismi sulatamisel.

Ometi andis kontserdile vürtsi ning võiks lausa öelda, et vajutas sellele pitseri Pohjose akordioniõnnetus, millest mees esinemist katkestamata suutis suurepäraselt välja tulla.

Arvustus ilmus täna Postimehes.

Tuesday, October 20, 2009

Saksa avangardi täpsus ja jõulisus

Antud arvustus Blixa Bargeldi etendusest reedel Kanuti Gildi saalis ilmus kõvasti lühendatud variandis täna Postimehes. Avaldan lõikamata versiooni.

Saksa avangardi täpsus ja jõulisus

Reedel esines Tallinnas Kanuti Gildi saalis legendaarne Einstürzende Neubauteni vokalist Blixa Bargeld oma soolokavaga "Rede/Speech". Saksa avangardiguru on selle kavaga esinenud juba enam kui kümme aastat ja 16ndal oktoobril oli tema esimene kontsert Baltikumis.

Õhtu peategelane ilmus lavale kell 21 mustas ülikonnas ja demonstreeris alustuseks oma etenduse põhimõtet, esitades sissejuhatava pala vokaalile ja looperile. Mis algas vaikse ja madala üminaga, millele Bargeld vokaliseeris järk-järgult eritoonilisi kihte peale, kuni lõpuks kulmineerus avamäng kõrvulukustavalt valjude kriisetega. Sedasi demonstreeris Bargeld mitte ainult oma hääle ulatuslikku diapasooni, vaid ka jõudu. Bargeld oskab vokaalselt trikitada, samas pannes selle ka üsna võimsalt kõlama. Avademonstratsioon andis aimu ees ootavast intensiivsusest.

Edaspidi järgnes terve programmaatiline seeria pseudoteaduslikke vokaaleksperimente. Alguses lõi Bargeld ingli DNA kombineerides inimese ja tuvi geneetilised andmed. Kahtlemata lähtub Bargeld omaenda loogikast, kuidas ta inimhääle ja looperi abil teatud situatsioonid lavastab, mis ei pruugigi alul mõistetav olla. Igatahes oli tulemuseks nüüdki kurdistavalt valjuks kulmineerunud müraatakk, milletaolist suudaks teha vaid mees, keda tuntakse võime järgi teha inimlikkusest väljapoole jäävaid hääli.

Edaspidi kutsus Bargeld ka publikut osa võtma. Näiteks kosmoseloomise eksperimendis lasi ta tekitada kosmose loomiseks vajaliku kiirguse, pannes publiku ümisema pikka madalat nooti. Millele salvestas looperisse peale tähtsaimate planeetide ja taevakehade nimed täpselt välja arvestatud intervallide järgi. Blixa Bargeldi etteastet sobibki hästi iseloomustama täpsus. Kuitahes kaootiline tema avangardne esitus ka ei tunduks, võib kindel olla, et kõik on tema etteastes kindlalt välja arvestatud. Kuigi Bargeldi etenduses esineb improvisatsiooni, on tema kava üldjuhul siiski hoolega läbimõeldud.

Kõige spontaansem on Bargeld kahtlemata publikuga dialoogi astudes. Pärast Saksa autobahnidel kumava techno parodeerimist lahkus Bargeld korraks lavalt ja kui publik ta tagasi plaksutas, palus ta eestlastel pakkuda sõnade poksiringiks välja kaks eestikeelset sõna . Pakkumiseks läks üsna palju erinevaid variante, kuid lõpuks jäi Bargeldile meelde "viha" ja "perse". Eriti viimase sõna õppimist oli publiku jaoks üsna amüsantne kuulata. Juhus dikteeris selgelt, mis sõnad poksiringi lähevad ning kumb vastastest võidab. Tasavägises võitluses, kus nagu Bargeld ise naljatas, oli kahel sõnal erinevad võitlustaktikad, jäi lõpuks peale see ropum sõna.

On tõenäoline, et Blixa Bargeldi kava "Rede/Speech" enamik etendusi on olnud põhiolemuselt sarnased. Samas esimest korda seda etendust kuulama sattudes on põnev elamus sellegipoolest garanteeritud. Kui publiku hulgas oligi inimesi, kelle jaoks ei olnud päris esimene kord "Rede/Speech" etendust näha, võib eeldada, et äratundmisrõõmu oli neile küllaga.

Saturday, October 17, 2009

Joose Keskitalo ja Multiphonic Rodent 23ndal Pärmivabrikus!

kes: Joose keskitalo ja Kolmas Maailmanpalo (Soome)
Multiphonic Rodent
Dj: Eha tänava poisid
kus: Pärmivabrik, Tartu
millal: 23-10-09
palju: 75

JOOSE KESKITALO JA KOLMAS MAAILMANPALO (SOOME)

Odessa Popi teema alt: Joose Keskitalo ehk Joose Frans Esko Keskitalo on 1982.a. sündinud, Savonlinnas elav laulja ja laulukirjutaja. Joose alustas lugude kirjutamist juba aastal 2001, kuid laiema avalikkuse ette jõudis ta oma 2004.a. debüüütplaadiga “Luoja auta” (looja aita – tõlk.), mis oli küll kõlalt toores ja produtseerimata, kuid mõjus äärmiselt küpse ja omanäolisena. Endale esikplaadiga gospellaulja maine loonud Keskitalo on iga plaadiga oma väljenduslaadi laiendanud ja gospelfolgist üha enam eemaldunud. Tänaseks on temast saanud Soomes hinnatud ja nõutud laivesineja, keda kontsertreisid on viinud ka Stockholmi ja Moskvasse. Kõrgeid hindeid on muusikapressis saanud kõik ka seni ilmunud albumid – neli stuudioplaati ja üks laivsalvestus – mida on muuhulgas kiidetud lugude haruldaselt haarava esituse ja isikupärase sõnakasutuse eest. Kuigi Keskitalo muusika juured on 17.-18. sajandi Soome rahvamuusikas, on ta oma eeskujuna nimetanud ka Vladimir Võssotskit. Laulja ise on oma muusika kohta öelnud, et see on “vastand kogu produtseeritud muusikale” (kuigi alates 2006.a. kõlavad ta plaadid suhteliselt kõrvasõbralikult ega liigitu tavamõistes lo-fi'ks). Tema lood käsitlevad teemasid nagu surm, maailmalõpp, vabadus, (ligimese)armastus, aga ka puskariajamine ja luupainajad. Vaatamata tihti raskemeelsetele teemadele ei kõla Keskitalo lood raskepäraselt, vaid võluvad kuulajat kordumatu häälekasutuse, meloodilisuse ja vahetu esitusega. Lisaks soolokarjäärile on Joose laenanud oma isikupärast tämbrit ka plaadifirma Fonal rahvusvaheliselt tuntuima artisti Paavoharju lugudesse. Paavoharjo liikmed on omakorda aidanud salvestada ja esitada Keskitalo soololoomingut. Kontserditel esineb Keksitalo nii üksi kui koos andekatest muusikutest koosneva bändiga Kolmas Maailmanpalo, kellega koos astub ta üles ka Juuksuris.

Multiphonic Rodent

Eesti Ekspress: Multiphonic Rodenti multiinstrumentaalne niiditõmbaja kõlistab aeglaselt kellukesi, iga järgnevat avastust vaikselt ja uurivalt laborisse saates. Kel aega on, astugu läbi.

Niidirulli otsas tiksub pealtnäha küll hipilikke metsaande, aga mis siis? Lähemalt kuulates voolab nende sees tüüne motoorika; võnkuv gruuv, mis parema kuuseisuga ja kruttivama heliga kaunistaks ulmediskoteeke. Samas peab tunnistama, et sissejuhatavad teemad on veidi segadusseajavad - keerdudesse kaduvad ja pole kindel, et kuhu.


Videod:

Joose Keskitalo & Kolmas Maailmanpalo Provinssirockissa 2009
http://www.youtube.com/watch?v=Je309VwOMEA&feature=related

Joose Keskitalo ja Kolmas Maailmanpalo @ UMF5, osa 4/5
http://www.youtube.com/watch?v=DskPCDhZxXk&feature=related

Joose Keskitalo ja Kolmas Maailmanpalo @ UMF5, osa 5/5
http://www.youtube.com/watch?v=JNzCa7hSJUQ&feature=related

Joose Keskitalo ja Kolmas Maailmanpalo @ UMF5, osa 2/5
http://www.youtube.com/watch?v=jriQoU7JjKo&feature=related

Multiphonic Rodent - David Synclavier
http://www.youtube.com/watch?v=qQOY_H-9950&feature=related

Kontsert toimub koostöös Odessa Popi, Soome Suursaatkona ning Soome Instituudiga.

Uksed kell 21

Monday, October 12, 2009

Esimene lörts tuli tänavu varakult


Vaade aknast õue

It's official! Tänavust aastat võib pidada külmemaks kui eelmist. Arvestasin kokku, et eelmise aasta keskmine temperatuur Tartus oli TÜ Keskkonnafüüsika Instituudi ilmajaama andmeid arvestades 7,4°C. Temperatuuri keskmine perioodist Jaanuar-11. oktoober oli aastal 2008 9.36°C. Tänavu aastal on aga sama perioodi keskmine olnud 8.31°C. Tänavunegi oktoobrikuu on võtnud üsna jahedad tuurid, et juba ilmutab talviseid märke.

Miks on siis tänavu aasta olnud jahedam? Esiteks oli eelmine talv kõvasti lumerohkem ja sestap ka külmem. Märtsikuu ei näidanud ka seekord mingeid erilisi märke kevade tulekust, olgugi, et veel kaks aastat tagasi oli see normaalne, et temperatuur võis päevasel ajal juba märtsi lõpus tõusta suisa 15-16°C kõrgusele. Suvigi oli väga-väga heitliku algusega. Mai lõpus-juuni alguses tuli intensiivne soojalaine, millele järgnes masendavalt jahe vihmaperiood. Otsekui oleks kell tagasi keeratud vähemalt nelja nädala kaupa. Ainult septembrikuu ongi olnud märkimisväärselt soojem võrreldes mullusega. Ja nüüdseks on see soe siis läinud.

Parasvõõtmekliima Eesti-stiilis tähendabki sisuliselt ligi pool aastat (aprill-september) soojemat perioodi ja siis ülejäänud poolest ajast vahelduval tasemel külma. Palju on neid, kes Eesti kliimaga rahul ei ole. Samas omaette küsimus on, et miks siis siit Eestist ära ei minda? Eks igaüks peaks elama pigem kliimas, mis talle sobib. Kuigi ma talve suhtun negatiivselt, ei ütleks ma tingimata, et parim suvi on 30-kraadise temperatuuriga. Mulle see päris ka ei meeldi, kui ma higistan meeletult ja päike muudkui kõrvetab mu nahka. 20-25°C on minu jaoks just paras. Ja ma võin kas või septembrikuu lõpupoolegi veel järves suplemas käia. Kuid külma suhtes olen sellegipoolest üsnagi tundlik. Ja mõistan, miks nii paljud kiirustavad talvisel ajal reisima Taisse ja mujale, kus on soe. Seega minu jaoks kõlbab Eestis kui põhjamaises riigis vabalt elada suviti ja kevadeti. Muul ajal aga oleks meeldiv küll elada kuskil mujal.

Armastuslauludest ja loomingulisest autentsusest

Täna siis käisid kaks head sõpra (Martin ja Lehari) külas. Mängisin neile oma uut muusikat, mis ma suvel salvestasin. Nende kommentaarid võiks summeerida sedasi, et see, mida ma teen, on huvitav ja intellektuaalne muusika, ent paraku piiratud apellatsiooniga. Martin läks isegi nii kaugele, et soovitas mul luua ehtne popilik armastuslaul, kui ma tahaksin üldse kuulsamaks saada.

Võin julgelt öelda, et seda niipea ikka ei juhtu. Mitte, et ma a priori peaksin armastuslaulu kui sellist läbikukkunud žanriks, mida viljeledes sünnib alati lääget ja imalat kräppi, mis annaks isegi Kalevi kommide sisule silmad ette. Vastupidi, mõned armastuslaulud mulle täitsa meeldivad. Näiteks Paul McCartney "Maybe I'm Amazed". Või Robert Wyatti "Sea Song", väga huvitav ja unikaalsete sõnadega kompositsioon. Ja vähemalt pool Vaiko Epliku neljandast plaadist on täidetud armastuslauludega, mis pole kaugeltki mitte rumalad. Ja Eplik on varemgi armastuslaule teinud, kuulsaim näide "Armastus Päästab Maailma".

Ent kas panite tähele, mis ühendab McCartneyt, Wyattit ja Eplikut? Kõik nad komponeerisid oma kaunimad lembelaulud oma sobivale elukaaslasele. McCartney Lindale, Wyatt Alfie Benge'ile ning Vaiko Kristelile. Keegi neist ei laulnud eelpool toodud näidete puhul lihtsalt tšikkidest, keda nad ise pole pannud (patt, mille vastu enamik popmuusikuid eksib). Kõik on pidanud silmas oma naisi, keda nad peavad korraga nii oma armastajaks, parimaks sõbraks kui hingesugulaseks. Ja see teebki nende heliloojate lembelaulud tõeliselt armsaks. Sest nende autorid tõesti mõtlevad tõsiselt iga nooti ja sõna, mis paberile (ja seejärel linti) jäädvustatud.

Mulle meeldib popmuusika. Ja eks ma ole viimasel ajal genereerinud mitu klaveripõhist ideed, millel oleks teatud popilikku potentsiaali. Loodan, et tulevikus neist asja saab. Paraku on minu isiklik standard, et ma ei kavatse kirjutada armastuslaulu enne, kui ma tõesti olen endale õige inimese kõrvale leidnud. Martin vaidles vastu, et aga võib ju laule kirjutada oma muusale. Ent see variant ei rahulda mind.

Inimesele piisab vaid ühest kaasinimesest, kes oleks tema parim sõber ja armuke ühes. Ainult selline suhe saab olla tõeliselt ehe ja õnnelik. Õige inimese puudumisel kedagi teist kohelda kui muusana ja inspiratsiooniallikana tähendab seda inimest üleidealiseerida. Mina olen minevikus teisi üleidealiseerinud ja alati olen ma pidanud pettuma. Sest mida erinevam kaasinimene sinust on, seda suuremaks osutub lõhe kujutelma ja tegelikkuse vahel. Üleidealiseerimine on andumine igatsuse ahvatlevale magnetismile. Pärast mida ei ole võimalik haiget saanuna süüdistada kedagi peale iseenda.

Äkki sellepärast suurem osa popmuusikast pask ongi, et see on täis võltse tundeid? Et laulukirjutajad ei mõtle siiralt seda, mida nad paberile kirja panevad? Et ükski nendest mesiste ja läägete liinitööde autoritest, kelle eesmärk on tihti kas kirjutada Top 40 hitt või Eurovisiooni võidulaul, pole saanud kogeda tõelist kõikeületavat armastust, mis paneks neid hoobilt ütlema lahti kõigest võltsist ja ebaautentsest? Suurem osa popmuusikast on puhas liinitöö, selles ma ei kahtle. Epliku neljas plaat on aga omal tagasihoidlikul moel ambitsioonikas, isegi kontseptuaalsusele viitav teos, mida saab ainult teha mees, kes tõepoolest on oma naisega õnne leidnud. Ja kellel on ka tõelist talenti. Talent aga paistab garanteerivat üha vähem edu, kui võiks eeldada. Miks muidu nii palju andetuid poser'eid popis leidub?

Iga artist peaks olema oma loomingus võimalikult autentne. Minule kui loojale tõepoolest on igasugused teesklused, reaalsusega vastuolus olevad ootused ja (enese)pettus vastumeelne. Mis kasu on maailma võitmisest, kui kaotad oma hinge? Tihti kurdetakse, et tänapäeva muusika on kõvasti kehvem kui vanasti. Mis päästaks muusika? Väidan, et ausus. Kui kõik muusikatööstuses olijad muutuks ausamaks, siis muutuks nii mõndagi paremuse poole. Küsimus on vaid selles, kuidas jõuda siit sinna. Loodetavasti jõuame siit sinna rutem, kui inimesed hakkavad rohkem mõtlema selle peale, mida mehe ja naise omavaheline (sh seksuaalne) sobivus ikkagi tähendab. Sest arvatavasti on ka paljud popmuusikud vale inimesega koos ja kobavad seega pimeduses. Mida juhtub tihti, kui muusika tegemisega on lihtne naisi võluda. Arvatavasti on võimalik leida suurema tõenäosusega endale õige elukaaslane mängides free-jazzi, kui et tehes popmuusikat. Kuid allpool eelnimetatud näited popmuusikast, kus domineerivad autentsed tunded.