Monday, November 29, 2010

Multiphonic Rodent - Formations (uuesti saadaval!)

Üks hea idee, miks laadida oma muusikat tasuta üles failidena, on, et kuitahes palju teised ka sinu mussi tasuta ei laadiks alla, sul on ikka oma muusika alles. Eeldusel, et sul on kõik kenasti salvestatud ja lingid püsivad. Vahel siiski juhtub, et lingid surevad ja pahatihti sureb ka kõvaketas, mistõttu võid ikkagi oma muusikafailid kaotada.

Siin tulebki mängu kingimajanduse (gift-economy) teine pool: sinu fännid võivad sinu muusika uuesti üles laadida. Meilisin mitmele sõbrale sooviga laadida üles uuesti oma esimene kogumik "Formations" (2008). Berk Vaheril olid failid alles ja täna sain just kätte. Thanks Berk!

Laadisin just terve albumi Soundcloudi setina ülesse kuulamiseks. See peaks igatahes olema piisavalt permanentne link. Lisaks uploadisin üles tekstifaili, kus on kirjas minu formatiivsete kodulindistus-aastate ajalugu ja kommentaarid iga pala kohta kronoloogilises järjekorras. Head kuulamist ja lugemist!

Multiphonic Rodent - Formations (2008) by stereom

Saturday, November 27, 2010

Natuke farmijuttu kah

Täna oli Vale da Lama quintas erandlik laupäev. Sest ees oli suur projekt, milleks olid ettevalmistused käinud juba paar nädalat. Istutasime nimelt puid quinta laagriplatsile. Hommikupoole valmistasime veel auke ette, kus segasime mulda kompostiga. Pärastlõunal aga tulid vabatahtlikud, keda olime oodanud, ent kelle tulek ei olnud heitliku ilma tõttu kindel. Ilm igaljuhul läks siis paremaks ja vabatahtlikke tuli ikka üksvahe. Ja nii me siis tegime päris suure seltskonnaga kolm tundi tööd, traktor käis toomas komposti veel täitmata aukude jaoks. Osad puud, kaitsmaks jäneste ja teiste näriliste eest, vajasid kaitsevõret enda ümber. Kasutasime selleks bambuskeppe ja kanaaediku võret. Väiksematele panime lõigatud plastikpudelid ümber. Enamik puid vajas siiski vaid bambuskeppi toetuseks. See nädal ongi suuresti kulgenud puid istutades, nädala sees panime ka viljapuud mulda mujal territooriumil.

Eile aga tegin esimest korda teistele süüa täiesti iseseisvalt. Ma tahtsin teha midagi risotto laadset, aga teatud oluliste komponentide puudumisel (mida vist ükski risotto retsept välja ei jäta) ma lihtsalt keetsin riisi ühes juurviljadega niimoodi väga katseliselt. Kui sa ise ei ole eriti harjunud keerukaid toite valmistama, siis tundub päris hirmutav teinekord proovida midagi ise teha. Permakultuuriga on samamoodi: see kõik on väga raske töö ja paneb proovile. Aga mida aeg edasi läheb, seda rohkem olen valmis endale väljakutseid esitama ja proovima sellegipoolest midagigi teha. Sest mis oleks alternatiiv: kui ma ei teeks üldse süüa, peaksin rohkem nõusid pesema ja see oleks päris igav väljavaade. Närv on alati sees ja kõik tundub ponnistusena, kuid vähemasti õpid iga kord midagigi ja lõpuks on hea tunne, et vähemalt sain millegagi hakkama.

Ran Prieur, kellele ma varem ka viidanud olen, on oma maatükil tööd tehes samamoodi lähenenud: teatud asjad tunduvad eriti rasked ja siis ta lihtsalt proovib katse-eksituse meetodil, vaatab, millega on võimalik asi üldse aetud saada. Minu eilse õhtusöögi kohta: mulle baastasemel see üldiselt maitses ja ilmselt ka Victorile. Aga kui ma nägin, kuidas Renato muutis riisiroa enda portsjoni veel isuäratavamaks lisades oliiviõli, peterselli ja päevalilleseemneid, siis see andis juba ettekujutuse, mida võiks edaspidi taolise roa puhul arvesse võtta. Igatahes tundub, et eksperimentaalset muusikat tegeva inimesena suudaksin ma kindlasti taluda ka pinget eksperimenteerida muudes eluvaldkondadeks. Sest sellist asja, nagu totaalne läbikukkumine ei ole olemas, on vaid tulemused, mis mõnikord huvitavamad, üllatavamad kui vahest.

Friday, November 26, 2010

Mulle ei meeldi puritaanlus!

Inimest on läbi aegade vaevanud küsimus, mis teda eristab loomast. See paistab eeldavat, et inimese loomuses oleks justkui püüelda mingi eriti kõrgema standardi poole käitumise ja üldse olemise mõttes. Kõrgemad väärtused, see on tore, kui keegi üritab millegi poole püüelda, aga mis mind eriti masendab, on see, et tihti kaasneb nende püüdlustega rangus ja üsna puritaanlik hoiak. Inimene muutub esiteks teatud käitumislaade välistavaks ja teiseks oma välistavate ideede suhtes väga väga fanaatiliseks. Mõned näited: religioosne üliasketism ning teatud toitude vältimine pigem ideoloogilistel alustel.

Victor küsis Robertolt täna hommikul, et kas veganism tähendab ka mee vältimist. Sest mesi on ju toodetud elusorganismide poolt. Roberto vastus oli, et ta on tuttav mõningate argumentidega, et mee ekstraheerimine mesilastelt ei tee neile füüsiliselt kahju, aga kas ta ise oleks õnnelik, kui talt teine elusorganism midagi ära võtaks? Ehk siis: veganism dikteerib, et igasugune loomne produkt peab olema inimese toidulaual välistatud, lihtsalt sellepärast, et see on loomne produkt ja loomset produkti tarvitades sa a priori kuritarvitad loomi. Ma tunnustan Roberto õigust oma arvamusele, aga mulle jääb ikka arusaamatuks, miks inimeste püüdlused miski kõrgema (toitumis)ideaali poole on nii hullusti miskist veidrast süütundest ajendatud? Või kuidas inimesed üldse sellise süütundeni jõuavad?

Teine näide on organiseeritud religiooni äärmiselt karm seksuaalmoraal. Sel kuul palju kära tekitanud Valentine Alvre on äärmiselt välistav igasugu seksuaalkäitumise üle, mis ei mahu kristliku abielu rangetesse raamidesse. Alvre on koguni nii karm fanaatik, et siunab igaüht, kel on ohtralt kogemusi seksiga enne abielu "varasteks". Võiks ju kiruda, et Alvre on üks ignorantne fundamentalistist kitsarinnaline sallimatu usuhull jnejne. Aga Alvre steitment ütleb rohkem pigem organiseeritud religiooni, kui et selle uskujate kohta. Tema religioon nimelt dikteerib, et absoluutselt kõik, kes jumalale kas või pisemalgi kombel sõnakuulmatud on, väärivad igavest karistust põrgutules. Pole tähtis, kas sa oled Stalini stiilis massimõrvar või aus skeptik, kes lihtsalt ei suutnud ennast panna uskuma kogu seda usumulli, sa lähed põrgu ja kõik! Vot, mis tähendab, et jumala ees olla kõik võrdsed. Mõni ime, et kristlased võrdlevad abielueelset seksi varastamisega. Nad on dresseeritud maast-madalast nägema igasuguses kristlikust moraalist divergentses käitumises kõige kohutavamat pattu.

Ma ei ütle, et igaüks peaks sööma loomaliha või et inimesed võiksid ohjeldamatult seksida. Minu arust seks ilma armastuseta pole ikka päris see ning ma ei välista, et võtan tulevikus omaks taimetoitluse, kui sellest peaks olema lootust paremale tervisele. Ma tahan pigem öelda, et üks suurus ei sobi igaühele. Ja nii näiteks soovitaksin ma liha söömist vältida neile, kelle jaoks see tervislikult vastunäidustatud on. Ning kui sinu jaoks surve seksida talumatu ja sa parema meelega ootaksid abieluni, siis muidugi tasub oodata, kuni abieluni või vähemalt kuni õige inimese leidmiseni, kui oled natuke valmis reegleid painutama.

Kuid miks peaks liha söömisest loobuma inimene, kelle isikliku kehabioloogiaga lihasöömine sobib? Või miks peaks kõrgema sugutungiga inimene suruma alla oma loomupärast tungi? Oma sugutungi iga hinna eest taltsutamine ei ole seesama, mis hoida varast eemale poodidest, see on nagu hoida jooksuaegset kassi kinni toas, selmet lasta tal paarituda emastega. Ja kes siis arvab, et see kõuts selle kõige eest ilgelt tänulik on, siis loodan, et täis siristatud toanurgad annavad ammendava vastuse. Või siis vähemalt muutke inimesed steriilseks, aga ups, siis ei saa ju enam lapsi, mis tulistab augu kristliku pere loomise ideaali, haa haa.

Aga muidugi, ma unustasin. Ranged puritaanid on kinni "miski kõrgema inimliku ideaali" poole püüdlemise idee fixe'is. "Sest inimene on loodud kõrgemaks, kui loom". Selle loogikaga pole vist vaielda mõtet. Või siiski, kes veel kahevahel on, tasub mõelda, kas iga ideaal on üldse realistlik, rääkimata vajalikkusest.

Thursday, November 18, 2010

Kuu aega juba Portugalis



Nii, täna sai täis terve kuu alates ajast, mil ma Portugali saabusin ja seni ma olen rahul. On ikka sootuks teine tera, kui ilm on palju mahedam, sest ma tõesti vihkan külma ilma. Samas ma pole kindel, kas ma tahaks kogu aeg siin olla, sest suvel jälle läheb esiteks maru kuumaks ja teiseks on Portugali ühiskonnas probleemid, mis on tihti öövastavalt kurvad. Palju on vaesust ja raskusi ära elamisega. Kindlasti on paljulubav idee pidada siin talu, aga suvekuumus oleks paras väljakutse. Vähemasti külmaga on võimalik end rohkem riidesse panna (samas kulub põhjamaades kõvasti rohkem energiat), aga kuuma ilmaga on selge limiit, kui palju kihte sa saad riietuse osas maha võtta.

Nii et hetkel mulle täitsa meeldib idee talvituda lõunas, naastes põhja poole kevade-suve perioodiks. Vähemalt kolmandik ajast Eestimaal olla mulle täitsa sobiks. Aga on selge reegel: alla 12 tunni jagu päikesevalgust per päev dikteerib märksa ebameeldivamad olud minu jaoks 57ndal-59ndal laiuskraadil. 37s laiuskraad on aga märksa teine tera. Päiksevalguse hulk ei lange kunagi alla 9 tunni ja kui päike paistab eredalt, siis tundub temperatuur alati soojem, kui tegelikult. Mistõttu võib kas või 15 soojakraadiga rannas päikest võtta kui olud sobivad. :)

Eile saabus uus wwoofija. Roberto Itaaliast, kes on juba neli aastat rännanud ringi ja käinud erinevates kohtades õppimas uut jätkusuutliku elustiili ja permakultuuri kohta. Viimati oli ta Bulgaarias. Ta on veendunud taimetoitlane ja meil just oli päris terav vaidlus sellel teemal, mis minu jaoks oli pigem stimuleeriv. Vahest on hea, kui teise inimese sootuks erinev maailm seab sulle väljakutseid ja sa ise pead suutma oma seisukohtade eest seista. Ma kindlasti ei nõua, et kõik inimesed mõtleksid minu moodi, sest eks vahel oleks ka huvitav mingit uut vaatenurka enda jaoks avastada. Roberto tundub olevat päris tark inimene ja see juba on midagi. :)

Roberto tahaks tulevikus luua oma enda ökoküla või vähemalt community, kus elada. See oleks huvitav, aga probleem on selles, kuidas leida sobivad inimesed ja kas isegi kõige sobivamate inimestega oleks võimalik koos elada. Ma olen paratamatult paradoksaalselt jäärapäine individualist ja samas lootusetult passiivne. Juba kogemus Opium Flirdiga illustreerib, et ma olen rühmas pigem passiivne indiviid, kes siis vaatab kõrvalt, kuidas teised domineerivad ja minu ideed varju jäävad, ja siis ma muutun passiiv-agressiivseks, tundes põletavat resentmenti teiste vastu, kes mind alla suruvad, või ma kujutan ette, et mind surutakse alla. Mõni ime, et ma lõpuks ei näinud muud võimalust, kui lahkuda.

Ühesõnaga, kollektiivielu oleks vist minusuguse passiivse introverdi jaoks vastunäidustatud. Pigem kujutaksin ennast elavat nagu Thoreau, enamasti tegutsedes üksinda, ent vahest siiski toetudes või pakkudes tuge teistele. Samamoodi ka muusikas. Kõige parem on mängida kõiki pille ise, aga aegajalt kutsuda ka instrumentaliste, kes valdavad pille, mida mina ei oska mängida (nagu mina olen kasutanud vasktorude mängijaid), või mängides ise mõnda oma erilist pilli teise jaoks (nagu ma hiljuti puhusin flööti Krustoki jaoks). Mulle see valem sobiks, et ma ise loon enda ümber Epliku mõttes eliidi, aga oleksin hea meelega ka aegajalt osa kellegi teise eliidist (ja viis aastat tagasi ühel Kinomaja kontserdil trummi mängides ühe loo jaoks olin korraks osa ka Vaiko enda eliidist, loodetavasti kunagi veel). Äkki on võimalik jätkusuutliku elustiiligi mõistes omada enda ümber kogukonda, samas eemaldades need kogukonna kõige igavamad osad? Kes teab.

Monday, November 15, 2010

Koduõpe ja laste sotsialiseerumine

Aivi Renteli arutelus koolivägivalla teemal sisaldub muuseas ka alljärgnev tsitaat:

Osa peresid valib lapsele koduõppe, sel juhul on vaja koolis käia ainult õpetajatele vastamas. See polegi vilets variant, aga sotsialiseerumine kui selline jääb olematuks.

No muidugi, see on paljude kooliõppe pooldajate ja koduõppe vastaste lemmik-strawman argument, et koduõppes laps jääb sotsialiseerimata. Minu meelest on see argument pullikaka. Avalik kool, kus lapsed peavad alluma pea vanglalikule korrale ja kus igasugu jõhkrad konfliktid on pea sama kärmed tekkima kui viirused külmas ja ebasoodsas kliimas, on minu seisukohast kõige kehvem variant lapse sotsialiseerumiseks. Koduõppe vastased tihti targutavad, et lapsi peabki õpetama "reaalsusega kohanema", et see on elu, kui sind kiusatakse, siis see õpetab sulle nii mõndagi. Aga miks ei võiks inimese lapsepõlv olla õnnelik, miks meid peab igasugu ülekohtuste kannatustega peedistama? Maailmas on tohutult võimalusi inimestega kohtuda ja õppida teiste inimestega arvestama, mis ei nõua seda, et sa viibiksid vabakäiguvangla tüüpi institutsioonis, kus sa võid saada ja saadki vägivalla ohvriks. Isegi kui ei kiusata, on kool kui institutsioon parimal juhul ikkagi üsna intsestuaalselt piiratud viis sotsialiseeruda. Nii et igaljuhul ma soovitaks lapsevanematel, kel on kahtlusi terve selle koolipõhise haridusvalemi osas, saata see kooliinstitutsioon perse ja minna koduõppe teed.

Siin aga lugemist teemal, kuidas kanda hoolt sotsialiseerumise eest, kui valida koduõppe tee.

Monday, November 8, 2010

Ran Prieur ja tema savimaja


Soovitan lugeda Ran Prieur'i maablogi, kus ta kirjeldab kõiki töid ja projekte, mis ta oma isiklikul tsivilisatsioonist eraldatud maalapil ette võtab. Äsja sai põhimõtteliselt valmis tema savimajake. Dokumenteeritud on ehitusprotsess ühes fotodega. Minu arust on see muljetavaldav, kui keegi saab hakkama mingi ehitisega, hoolimata suht vähesest ehitusalasest kompetentsist. Savihütt näeb igatahes päris kena välja.

Mis aga minusse puutub, siis täna alustuseks istutasin kasvuhoones mõned taimed (peet, kapsas, piprataimed jne). Ilm kisub tuulisemaks, vihmasemaks ja jahedamaks.

Wednesday, November 3, 2010

Kolmas päev

Tänane põhiprojekt oli pajupuude ümberistutamine. Milles olid oma väljakutsed. Esiteks pidime mõned eile kaevatud augud pool meetrit ümber nihutama. Teiseks kolm ekstra auku jäid tunduvalt kõvema pinnase peale, ning vesi, millega augud kastsime, ei tahtnud kuidagi alaneda kahes kõige kõvema pinnasega augus. Kolmandaks olid pajud juuripidi nii kokku kasvanud, et neid eraldada oli päris raske. Vot mine ja tea, kas need pajupuud ellugi jäävad.

Samuti oli minu peal täna õhtusöögivalmistamine. Ma pole eriti harjunud keerukamaid toite valmistama, nii et mu ees seisis väljakutse. Otsustasime, et teen salati kõrvale riisi. Victor aitas hautatud juurviljade prepareerimisega. Lisatud sai ka tuunikala. Roog tuli päris maitsev.

Pärast sööki aga helistasin Guidole maja telefoniga. Jutustasime päris pikalt. Oli meeldiv üksteise hääli kuulda. Minu ja Guido hääled on ikka üsna sarnased ja ma olen isegi avastanud kohati ennast tema moodi kõnelemas. Tuli 17 minutit kestev vestlus. Tavaliselt ma telefoniga väga pikalt ei räägi, aga heade sõprade puhul võin alati erandeid teha. :)

Tänaseks kõik.

Tuesday, November 2, 2010

Lühidalt tänasest päevast


Pildil ujumisbassein.

Täna hommikul tegime uue kompostihunniku aeda. Pärast lõunat puhastasin aga kapsapeenra umbrohust. Pärast tööd käisin aga ujumisbasseinis ujumas. Vesi oli, kui uskuda kraadiklaasi, umbes 20 kraadi soe. Kindlasti soojem, kui ookeanivesi, kuid ometigi juba suhteliselt jahe. Täna oli väljas soe ja edaspidi on võimalik isegi kuni 22kraadi sooja. Järgmine nädal aga peaks sajusemaks, tuulisemaks ja jahedamaks minema.

Siin aga tutvustav profiil quintast, kus ma hetkel olen. Võimalik on lugeda põhiinfot ja vaadata ka paari pilti. Quinta do Vale da Lama.

Monday, November 1, 2010

Minu esimene päev uues quintas

Ärkasin täna kell 7. Surfasin kuni umbes üheksani netis ja siis läksin hommikust sööma. Söin müslit ja siis näitas Julia mulle quinta ümbrust. Päris suur ja uhke territoorium igatahes. Siis andis Julia mul valida: kas töötada aias ühes hollandlasest vabatahtliku Victoriga või aidata tal endal köögis keediseid prepareerida. Olin huvitatud viimasest variandist.

Kõigepealt keetis Julia viigilehisest kõrvitsast (Cucurbita ficifolia) moosi. Kasutusjuhendi moosi valmistamiseks leiab siit. Selleks korjasime aiast päris mitu kõrvitsat. Kasutasime siiski vaid paari, k.a. üks päris vana vili, mis Julia sõnul nägi perfektne välja. Siis õpetas Andrea, portugaallanna, kes küll ei osutunud Renato elukaaslaseks, küll aga käib ta suviti quintas lastelaagrit juhendamas ja on siin muidu tihe külaline, kuidas küdooniaviljadest (inglk. quince, ladk. Cydonia Oblonga) teha tarretist ja marmelaadi (kaks eri asja ikkagi). Siis läks ta ühes Renatoga shoppama.

Aa, küdoonia. Esimest korda maitsesin küdooniatarretist Guido quintas sel kevadel. Küdooniatarretist tehti ka Saksamaal Kathrini farmis ning küdooniad kasvavad isegi Eestis, believe it or not! Väga mõnus maitse igatahes. Ja vili ise lõhnab ka hästi, kuigi ise ta päris söömiseks ei kõlba, ikka keediste tegemiseks enamasti.

Keskpäeval sõime lõunaks suppi ja siis jätkasime küdooniaviljadega. Tarretise valmistamisega läks aga väheke nihu, sest suhkur, vesi ja kooretükid-seemned said lisatud vales järjekorras. Samuti juhtus Juliaga õnnetus, ta sai kuumast veest vähe kõrvetada, mistõttu ta pidi oma käe laskma Andreal kinni siduda. Marmelaadiga aga läks kõik kenasti. Kell 3 lõpetas Julia oma töö, mina aga hiljem alustanuna tõin viimase asjana aiast käsnkõrvitsaid (luffa), millest saab looduslikke käsnu valmistada. Puhastasin ära juba mõned pliidi kohal rippuvad värsked käsnad ja koos Victoriga prepareerisime kaks käsnkõrvitsat.

Siis otsustasin randa minna. Võtsin läpaka kaasa ja pildistasin natuke ümbrust.


Selline on külalistemaja esine.


Siin on päiksepaneelid. Tõsi küll, need on pigem basseinis vee soojendamiseks.


Siin just valmis saanud jurtatelk, mis tulevikus peaks wwoofereid majutama.


Ja siin mina poseerimas jurta sees. Täitsa äge struktuur, peaks ütlema.


Vaade kasvuhoonele ja juurviljaaiale.


Ja siin mina Atlandi ookeani ääres. Söandasin ujumaski käia. Vesi on juba suht jahe, aga üht karastavat-värskendavat suplust saab ikka lubada. Kui Kristjan Melega Portugalis elas, siis Kristjan olevat suisa pea detsembri alguseni ujumas käinud meres.

Vahepeal oli meile külla tulnud üks Portugali paarike. Ja niimoodi siis seitsmekesi sõime õhtuks pastat mereandide ja tsukiiniga, hiljem magustoiduks rõstitud kastaneid, mida ma tegelt esimest korda sain maitsta juba kaks nädalat tagasi, siis kui eelmises quintas päris mõnusa grilliõhtu tegime.



Oma magamistuppa naastes võtsin välja klarneti, et oma pillil tavapärased skaalaharjutused läbi teha ja avastasin, et ruumil on ikka päris võimas naturaalne reverb. Lagi on siinsetes tubades ikka päris kõrge ja nii kajab pill ikka väga hästi. Naturaalne reverb on ikka üle prahi võrreldes mistahes elektroonilise efektisimulatsiooniga, veendusin selles ise. Salvestasin jazz-improvisatsiooni Audacityga ja siis sain ma Ervinilt meili, kus muuseas ta soovitas, et ma võiks reisil ikka mingeid audioasju ka üles panna, kas või field recordingut. Mis seal ikka, by request siit tuleb see salvestus.



Edaspidi ilmselt teen oma pillimänguharjutused läbi jurtas, sest ehk on seal intiimsem õhkkond, kui majas, kus teised paratamatult mu tõrtse kuulma peavad. Tänaseks aga kõik, varsti aeg nagunii magama minna.

Tartu kodulindistajate koostöö!!!

Puhusin Saksamaal Ivo Krustoki ühele uuele loole natuke flööti (aitüma Kathrinile, et laenas). Lugu pealkirjaga "Mu Truudus on Ruudus" saab kuulata-allatirida vot siit.

Ja taas uues Portugali quintas sedapuhku


Veel vanas farmis.

Jõudsin jupp aega tagasi Sao Teotoniost Lagosesse. Tulin oma eelmisest farmist, kus interneti kasutusvõimalused olid piiratud ja mis oli tsivilisatsioonist ikka väga eraldatud, uude quinta'sse. Paistab vägaväga teistmoodi olevat, peatun külalistemajas, mis peaaegu nagu hotell. Ja internet levib päris kenasti. Ma ikka olen seekord tõesti üllatunud igakord, kui ma uude farmi lähen vabatahtlikuks. Esta ja Nilsi talus sai palju nalja ja oli muidu lõbus, seda poleks mitte oodanudki. Eks näis mis siin edasi saama hakkab.

Vastu võttis mind Lagose bussijaamas siinses plaanimisjärgus olevas külalistemajas elav majahoidja Renato ühe portugaallannaga, vist tema elukaaslane. Ning üks Ameerika wwoofija Julia. Peremees Walter ise elab hoopis eemal ning peaks siia tulema alles uuel nädalal millalgi. Loodetavasti saab siin töö mõttes nii mõndagi põnevat teha. Aga eks see selgu.