Sunday, October 25, 2015

Oktoobrikuu kontserdid - tagasivaade

16. oktoobri kontserti külastati päris vähe. Hea asi oli see, et tuttavaid nende väheste inimeste seas siiski oli. Vanemad käisid ka. Nii et pigem nagu selline glorifitseeritud peaproov siis. Märgin ära siis laulud, mis mängisin:

Improvisatsioon
Loodan, aga ei usu 
A Bit Dark 
Fading Shades 1012 
Ruby You're My Friend I Love You 
Theropodium 
Saatanaga voodis 
Plain Obstinacy 
Merkuurimürgitus kaevupõhjas 
Zen Spicebox
13/8 Theme from Miroshchenko
Le Savoir C'est Le Pouvoir

Foto: Ahto Külvet (FB)
Järgmine päev Tallinnas oli veider. FB sündmuses olid kutsed saadetud paljudele, aga reageerisid nii vähe. Samas mingeid inimesi lõpuks koha peal oli, aga täitsa suvaline kontingent tuli. Kõige rohkem meeldis publikule lugu "Ruby You're My Friend I Love You", kõige vähem vist "Merkuurimürgitus kaevupõhjas", mille ajaks oli enamik inimesi baari siirdunud ja aplaus oli kõige napim, justnagu seda tegel't polnukski. Selline üritus, kuhu kindla peale tulevad laupäeviti Kelmi teatud püsikunded, aga mida vist muude musafriikide seas on kuidagi raske promoda. Setlist:

Introduktsioon/Elektromehhaaniline äratuskell
Fading Shades 1012
Ruby You're My Friend I Love You
A Bit Dark
Zen Spicebox
13/8 Theme from Miroshchenko 
Merkuurimürgitus kaevupõhjas
Le Savoir C'est Le Pouvoir





Veelkord tänud Carolinale kutsumast Värske Rõhu sünnipäevale. Aivar Tõnso oli plaate mängimas ja ta nägi minu setti esimese paari loo jagu. Sealt tuligi ettepanek esineda Üle Heli festivalil. Nii, et kui ma aasta alguses mõtlesin, et millal ma kurat uuesti Tallinnasse esinema pääsen, siis lõpuks õnnestus teha mitte ainult üks, vaid ka kaks kontserti. Üle Heli festivali kontsert oli kõige parem.

Jim ja Maarja paraku palusid mul kolmapäeval lahkuda. Kui olin tol päeval Tallinnasse jõudnud, hõikas Carolina välja FB's, et tal on füüsilist tööd pakkuda ja maksab ka selle eest. Ta orgunnis mulle septembris öömaja ka ja ma helistasin talle, küsides, et kas ka seekord oleks võimalik majutada, tuleks siis hea meelega. Otsustasin kohe Tartu sõita ja nii sattusingi kaheks ööks tema uude majja, kus parajasti renoveerimistööd käivad. Viskasime koos pööningult liiva välja, mida oli palju. Reedel tagasi Tallinnas.

Alguses mõtlesin teha terve plaadi otsast lõpuni, aga siis sain aru, et see paneks ajakava liialt nihkesse ja on paar asja, mis lihtsalt ei tööta nii hästi kontserdil. Seega jätsin kaks viimast lugu plaadilt ära ja tegin pika instrumentaali, kolm esimest laulu, mis on kõik inglise keelsed, viienda laulu eesti keeles ja lõpetasin lühema instrumentaaliga. Tuli väga tugev kava ja publik oli ka väga vastuvõtlik. Kava nägi siis välja selline:

Plain Obstinacy
Fading Shades 1012
Ruby You're My Friend I Love You 
A Bit Dark 
Saatanaga voodis 
Theropodium

Foto: Jim, kes koos Maarjaga kohale tuli.
Foto: Evert Palmets, ülejäänud pilte tervest üritusest saab näha  siin

Saturday, October 24, 2015

Current Live Rig

Part of my setup last night at Von Krahl. Photo by Evert Palmets
Instruments:

Epiphone SG Electric Guitar
Jupiter Bass Clarinet (with Pasoana Mk2.1 Clarinet Pickup)
Prophet 08 Synthesiser
Yamaha Flute
Sonor Drums (+ Sabian Cymbals)

Effects & Signal Paths:
Boss RC20XL Loopstation
Guitar & Bass Clarinet -> Korg Kaoss Pad 2 (mic input for guitar and line-in for bass clarinet) -> Boss Harmonist -> Mic Input of Loopstation
Prophet 08 - > Doepfer Dark Energy Synthesiser -> Behringer VD Distortion -> Instrument input of Loopstation 

The Loopstation's output normally connects into the input of a noiseless direct box, supplied by venues when I play live and that in turn is connected to the PA system.

Wednesday, October 14, 2015

A Bit Dark saamislugu

Hetkel on küll vara mingeid järeldusi teha, aga paistab, et teised inimesed, kes uut plaati kuulanud juba on, peavad väljapaistvaimaks palaks justnimelt avalugu "A Bit Dark". Okei, järeldusi teen vaid kahe näite põhjal. Esiteks palus Ants Kohviradio ringlusse justnimelt seda laulu. Ja nüüd siis mängis Siim oma teisipäevases R2 indie-saates ka justnimelt seda lugu (ja hõikas välja ka esitluskontserdite nimekirja, suur tänu!). 

Kui ma olin aasta tagasi taas Lõuna-Euroopasse talvituma siirdunud, sai minu jaoks selgeks, et võib-olla kõlbab uuest salvestatud materjalist kuskile ehk vaid pool, seega kõigest ühe EP jagu. Ma olin just EP teinud ja kaht EP'd korraga ma parema meelega ei teeks, muidu on neid liiga palju võrreldes albumitega. Seega, kui ma tahtsin vältida olukorda, kus vähemalt poole muusika puhul võiks kahtlustada enesekordust või iseenese karikatuuriks moondumist, oli mingisugune suunamuutus vajalik.

Niipea, kui olin Itaaliasse jõudnud ja oma meile esimest korda avanud, tegi Valner ettepaneku kultuuriportaali jaoks arvustada Peaking Lights'i äsjailmunud uut plaati. Võtsin ette ja kuulasin. Jäin plaadi suhtes suhteliselt rahulolematule seisukohale, võrreldes sellega, kui head albumid olid 936 ja Lucifer. Minu arvustus kinnitab seda.

Võimalik, et Peaking Lights üritas popilikumat plaati teha. Mis pole iseenesest patuasi, sest ma olen ju ikkagi Dejavoodoo-perioodi Opium Flirdi taustaga mees ja eks minagi panin tähele igasugu märkusi, et Dejavoodoo oli liiga järsk äraminek instrumentaalmuusika-perioodi OF'ist. Dejavoodoo siiski omab väga meeldivat kõlapilti Andrese vokaalide kõrval, väga kenasti on tegelikult balansseeritud igasugused sündid ja elektroonika kitarride, puhkpillide jms pillidega. Cosmic Logic aga kaldus liiga tugevalt digitaalsemat sorti elektroonilise saundi poolele.

Tänavu Jaanuaris tuli mul mõte teha midagi sarnases stiilis. Mõtlesin, et miks mitte võtta see sama süntesaator-popilik rida ja teha seda kõlavärvidega, mis mulle meeldivad. Asendada digitaalsed sündid kitarride ja klarnetitega. Niimoodi ma otsustasingi kirjutada oma muusikalise vastuse Peaking Lights'ile, umbes nagu We're Only In It For The Money oli Frank Zappa muusikaline vastus biitlitele. Inglise muusiku Dirk Campbelli sõnul olevat parim sorti muusikakriitika justnimelt mingi uus muusikapala.

Genereerisin arvutis dub'iliku rütmi ja siis bassklarnetil korduva rifi ja nii oligi gruuv paigas. Siis sämplisin natuke süntesaatoriakorde (kuna mu Prophet oli muidugi Eestis, aga ma olin salvestanud arvutisse mõningad klahviakordid, mida võimalik sämplida, kui vaja). Laulu akordilise struktuuri ma panin paika kitarril (põhiosa akordid Cm, Gm, Ab-maj7 ja Eb-maj7), aga ka klaveril (keskel vahelduv osa ja lõpuosa akordid Ab-maj7 - Bb-maj7 - Gm7 - Dm7, kitarril mängin hoopis selliseid akorde: Ab-maj7 - Gm9 - C9 - Dm7/G).

Laulusõnad kirjutasin suhteliselt kiiresti. Esimene salm oli paigas niipea, kui mul laulu kirjutamise idee üldse tuli, aga ülejäänud sõnad kirjutasin Guido jaoks tema talus puude raiumise kõrvalt iPhone'i niipea, kui mul idee kuskil suunas liikuma hakkas. Laulusõnade teema haakub Peaking Lights'i suunamuutuse polariseeriva mõjuga kui ka üldse terve selle raskusega omaks võtta oma lemmikbändide suunamuutusi. Sel aastal on olnud indie-skeenes põhipolariseerja vist Tame Impala, aga mulle Currents meeldib ja ma olen omadega natuke hämaras justnimelt sellega, miks ma võtan omaks näiteks Tame Impala suunamuutust, aga mitte näiteks Peaking Lights'i oma.

Pärast esimest salmi tuleb sämplitud mellotroniflööt esitamas esimest instrumentaalset meloodiaosa. Pärast teist salmi esitan sama meloodia mellotroni brassi-sämpliga (alates aastast 2010 ma pole enam midi klahvpille kasutanud ja mellotroni saundfondid on ainuke erand, mida endale lubanud olen) ja elektrilise bassklarnetiga. Tellisin talve jooksul teise huuliku ja võtsin oma Pasoana helipea kaasa. Veebruaris sain võimaluse drillida auk huulikusse ja niipea, kui see tehtud oli, tegin puhkpillipartiisid uue plaadi esimese kolme laulu jaoks (kuigi Ruby laulu lisasin vaid selle nelja noodi üles-alla progressiooni keskel, ülejäänud puhkpilliosad olid salvestatud juba Eestis oktoobris). 

Puhkpille salvestamas veebruaris 2015.
Tehtud partiide seas oli ka teine instrumentaalne meloodiaosa loo lõpus, läbi kolme-osalise klarnetipartii loomise sai minu jaoks selgeks, et ma võin ükskõik mis bändi ette võtta žanriharjutamise eesmärkidel, aga mingil moel tuleb asi ikkagi omamoodi välja. Lõpuosas kostuva trummiosa sämplisin trummisalvestustest, mida mõtlesin oktoobris salvestada, juhuks, kui peaks tekkima idee midagi nendele trummidele peale teha. Trummide ja süntesaatorite salvestamine toona võimaldas mul seega uue plaadi jaoks võõrsil terve lugu põhimõtteliselt vaatet nullist üles ehitada.

Üsna kõnekas on Siimu kommentaar, et lugu on selline veider-pop. Selgitan siis, miks minu jaoks on muusikas teatud veidruse komponent oluline. Asi ei ole selles, nagu veider oleks olla kuidagi cool või et ma üritaks taga ajada mingit je ne sais quoi'd, mis ka Ariel Pink'ist paljutunnustatud geeniuse teeb. Tooksin välja kaks faktorit.

Ma olen alati leidnud, et kõige inspireeritumalt kõlavad minu arust justnimelt need lood, milles on mingisugune kiiks sees või midagi kergelt psühhootilist. Kui ma salvestasis "Zen Spiceboxi", siis minu soolo keskel on pigem teine võte, sest esimese võtte soolo oli selline mõnus ja selline kosmiline, aga ta ei veennud. Võtsin pilli uuesti kätte paar nädalat hiljem ja mõtlesin, prooviks sellise natuke hullumeelse soolo mängida. Ja see lähenemine töötas! Teise näitena tõstaks esile Rummo luuletuse deklameerimist "Paremas kosmogoonias". See kuidagi toimib väga hästi, kui friikluses on pauerit. Ehk teisisõnu, kui õnnestub loojana olla ekstreemne versioon iseendast.

Teine faktor on loojana oma piiratuste ärakasutamine. Mart Avi intervjuus Postimehele jäi kõige rohkem silma Mardi toonitamine, et tema varustus on kas odav või pidevalt rikkis. Mul võib olla selline arv instrumente, millega rahul olen, aga ka mul on puudusi. Paratamatult on mu vokaalimaterjal üsna piiratud. See nõuab teatud produktsioonilisi trikke kompenseerimaks. "The Dustbin of History" põhivokaali salvestasin tervetooni võrra madalamalt sisse kasutades Logicu Varispeed optsiooni. 

Varispeedida otsustasin ka oma "A Bit Dark" vokaali. Sama tehnikat kasutas Zappa oma eelmainitud "We're Only…" albumi salvestamise aegu. Tema vokaal oli veider, aga ta lihtsalt üritas produtsendina oma nõrkusi enda kasuks keerata. Kindlasti lähenes ta kogu protseduuri juures asjale temale omase huumoriga. Ja huumoriga lähenesin minagi.

Salvestasin kaks vokaali. Ühe tavakiirusel ja teise jaoks keerasin salvestuse minoorse tertsi jagu allapoole, ehk C-minoorist A-minoori. Ehk siis normal speed vocals ja hi-speed vocals. Aga Logicus panin träkkidele nimeks hoopis Normcore Speed Vocals ja Hipster-Speed Vocals. Tulemuseks mõnusalt dementne topelt-rida.

Lõpetuseks: kas ma teeksin terve plaadi sarnases stiilis? Võimalik, kui ma suudan mitte ainult piisavalt materjali sellises idioomis koguda, vaid ka täiesti töötava terviku luua. Hetkel aga olen rahul sellega, et mu uuel autoriplaadil on mitu eri suunda ja et ühe ja sama ketta peal on nii Glass-pärlimuusikaline instrumentaalpala "Plain Obstinacy" kui ka selline teistmoodi poplugu nagu "A Bit Dark". 

Tuesday, October 13, 2015

Tagasi Haral



Jim & Maarja võtsid minuga kuu alguses ühendust. Nad olid minemas Poola reisile ja nad tegid ettepaneku, et ma võiks housesit'i teha, kui nad ära on. Tulin siia juba nädal aega tagasi ja olen üksi olnud alates neljapäevast. Ega muud väga vaja teha olegi, kui et vaadata kanade ja partide järgi ja üldse, et asi oleks korras. Pühapäeval näiteks vahetasin gaasiballooni välja.

Elektrivool tuleb akudest, mida generaatori abiga laadida ja eks ma siis niimoodi olen ütleme tund päevas oma lugusid harjutanud. Paraku ütles Vermona võim üles, nii et harjutan luuperdamist kuidagi läbi kõrvaklappide. Aga prooviruum ise näeb Instagramis välja selline siis:





Monday, October 12, 2015

Indian Summer in Portugal

Nii, uus plaat on nüüd Bandcamp'is üleval.