Kas loomevallas on motivatsioonipankrot paratamatu?

Tänavu Intsikurmu festivalil. Foto: Sinencia Kass

Huvitav, et pea neli aastat tagasi kirjutasin oma blogis, et Eestis on ehk ruumi vaid ühele Schillingule, tõstes seda esile menuka muusikafestivali näitena. See nädal siis teated Schillingu ärajäämisest tuleval aastal. Ka Schillingu tegijatel on raske.. Kuigi siin on rõhutatud rohkem läbipõlemise moodi probleeme, ehk "motivatsioonipankrotti". Tulude ja kulude vahekorda pole mainitud ja targem olekski mitte pinnida seda infi välja.

Lootsin ise ka, et kunagi õnnestub Schillingul sooloartistina üles astuda, ma pean ses suhtes aus olema. Tegelikult on mõõdapääsmatu fakt, et üks asi on olla (ühel või teisel viisil) heitlev muusik ja teine asi on olla (ühel või teisel või kolmandalgi viisil) heitlev kontserdikorraldaja, muusikafestival või kontserdikoht. Kõigil on raske ja programmi kokku pannes tuleb tihti arvestada üsna mitme faktoriga, alates sellest, kui väga keegi muusik või esineja üldse korraldajate maitsega klapib kuni selleni, kui pop või tunnustatud ta parajasti tegelikult on. Teisisõnu, kui kedagi esinema kutsutakse, siis ikka põhjusega. Ju siis on mul üsna palju ihaldatud esinemisvõimalusi jäänud saamata, sest veenvat argumenti, miks just mina peaks sinna-tänna pääsema, pole nähtud. 

Schilling võis ju olla omandanud ilusa muusika institutsiooni maine, aga eks Eestis on seda institutsiooni üleval hoida keerulisem. Ei tea, kuidas küll Positivuse, rääkimata igasugu suuremate välismaiste festivalide tegijad töökoormuse, stressi ja muude probleemidega (ja olgem kuradi ausad, osad neist tulenevad ka kapitalistlikust turumajandusest) hakkama saavad. Olgu Eestis ruumiga ehk vaid üheks selleks edukaks muusikuks või üheks selleks edukaks festivaliks kuidas on, ka edukad põlevad läbi. Või takerduvad enesekorduseni või suisa enesekarikatuursuseni. Kui juba Eplik on ausalt tunnistanud, et ta ei suuda enam leida värsket lähenemisnurka oma soolostiilile, siis miks peaks mõni vähem edukam muusik üldse suutma 20 aastat ühte rida ajada, eriti, kui kaelas edupuuduse raske veskikivi. Festivalidega kindlasti samamoodi. Täna kuulutas motivatsioonipankroti välja Schilling, vaatame, kuidas homme (loe: lähimas tulevikus) läheb Intsikurmu festaril. 

Minulgi on peas olnud mõtted proovida, et kuidas oleks elu ilma muusikat loomata-salvestamata-avaldamata-taasesitamata. Aga siis ma lülitan jälle pillid sisse, harjutan mingeid uuemaid asju ja mõtlen, et päris alla anda ka ei tahaks. Nii, et ei teagi, mida tegelikult teha. Seetõttu soovin ka Schillingu korraldajatele jõudu avastamaks Schillinguvaba elu olemuse ja jõudmaks kõige sobivamate järeldusteni.