Väga kurb uudis eile Kaarel Arbi lahkumisest. Juba Opium Flirdi perioodist, kui me hakkasime regulaarselt Tallinnas keikkatama oli raske mitte märgata üht suure habemega härrat, kes osutus päris tõsiseks melomaaniks. Väga tihti jäi ta pildile nendel kontserditel, kus ka fotograaf Aron Urb kohal oli.
Ma küll ei tundnud Kaarlit nii hästi võrreldes teiste inimestega, aga me suhtlesime ja ma väga hindasin tema muhedat olekut ja sangviinilist temperamenti. Seda traagilisem on mõelda igasuguste kadunuks jäämiste peale praegu. Heade inimestega vahel lihtsalt veab täiesti viltu.
Mingi aeg hakkas ta pidama ka seda Popop blogi. Ühtlasi ühines see ka Music Alliance Pact'iga. Opium Flirt saatis sinna oma loo "Parade in Chimes" 2010 suvel. Pärast minu lahkumist nimetatud kollektiivist otsustasin talle saata ühe loo, mida pidasin toona päris märkimisväärseks saavutuseks enda jaoks. Ja ta hea meelega lülitas selle loo nimega "Printsess ja Paaž" MAP ringlusse. Vahest saatsin talle ka muud uut, nt. proovisalvestust tulevase kontserdi promomiseks või uut singlit salvestatud uue süntesaatoriga.
Ta isegi kutsus mind kontserti tegema. Oli kord selline lokaal Tartus nagu Nälg. Seal aeg-ajalt toimus ka esinemisi ja millalgi 2011-12 oli juttu, et ehk võiks ma seal ka mingi esinemise teha. Seega mul oli uus plaat välja tulemas kevadel 2012 ja nii ma esinesingi seal aprill 14 kuupäeval.
See oli väga tore kontsert. Ma tegin neli lugu soojenduseks ja siis terve oma toonase luuperikontserdi. Inimesi oli nii umbes 30 ja oli selline mõnus jazz-kontserdilik atmosfäär. Tegin pärast kava lõppu ka paar vanemat lisalugu. Üks mu lemmik-kontserte. Üks klipp siin:
Ta vist oli kohal ka minu oktoobrikuu kontserdil Arhiivis, kus olid veel ka Ahto Külvet ja Janno Zõbin. Nii et mingis mõttes oli minu hiljutine kontsert Tartus nagu ajastu lõpp. Teatud kummitav dimensioon on tekkinud juurde. Eesti muusikaskeenet on tabanud märkimisväärne kaotus, aga tema panusele mõtlen ma kindlasti tagasi teatud tänutundega.
No comments:
Post a Comment