Thursday, January 22, 2009

Kas põrgu on teised inimesed?

Tsitaat Jean Paul Sartre'i näidendist "Kinnine Kohus" - teised inimesed ongi põrgu - on ilmselt üks vääritimõistetumaid mõtteid eelmisest sajandist. Sellele ideele on osaks saanud igasuguseid tõlgendusi. Paljudele tundub, et Sartre oli misantroop, kelle jaoks terve elu oli mõttetu. On teatud inimesi, kes selle peale suisa reaktsiooniliselt sisendavad, et teised inimesed ei ole põrgu. Nende seas kindlasti ka paljud usuinimesed, kellele Sartre'i ateistlikud implikatsioonid mõjuvad kui punane rätt. Aga see selleks.

Siin üks huvitav link esseele, kus arutletakse Sartre'i eksistentsiaalsete küsimuste üle. Muuseas on ära toodud ka Sartre'i enda tegelik seisukoht. Sartre ei mõelnud sugugi seda, et suhted inimestega on alati põrgulikult väljakannatamatud. Pigem viitab Sartre sotsiaalpsühholoogilisele faktile, et paljude inimeste probleemid tulenevad tihti just teistest. Kui meie suhted kellegi inimesega on hapud või halvaloomulised, siis võib selle teise inimese juuresolek mõjuda kui põrgu. Sest inimese mina on tihti sõltuvuses sellest, millisena teised teda talle peegeldavad. Ei ole realistlik eeldada, et inimese mina tekib teistest täiesti sõltumatult. Alati on inimest kujundanud keegi teine kas otseselt või kaudselt.

Tegelikult ma usun, et see, kas teised inimesed tunduvad põrgulikud või ei, sõltub sobivusest. Sarnased inimesed, kes mõistavad oma kaaslast hästi ja aktsepteerivad teda sellisena, nagu ta on, võivad tema jaoks olla kui taevalik seltskond. Kui aga teise inimesega ilmnevad vaid konfliktid, tülid ja egode katastroofiline kokkupõrge, siis on põrgu ehk tõesti teised inimesed. Õnnetu abielumees, kellel on kõrini oma naise näägutamisest ja psühhoterrorist, mõistab väga hästi, milline põrgu võib olla teine inimene. Sobiva elukaaslase leidmine aga tundub olevat võimalus maitsta paradiisi maa peal. Sartre'i tegelik sõnum on isikliku vastutuse tähtsus. Me oleme valikutes vabad senikaua, kuni me aktsepteerime tagajärgi. Sotsiaalsel tasandil aga on ka iga inimene ise vastutav selle eest, kellega ta lävib. Teised inimesed ei ole põrgu mitte seepärast, nagu see oleks vääramatu sotsiaalne seadus, vaid see võib olla nii, kui inimene ei vali oma sõpru või tuttavaid piisavalt hästi.

2 comments:

Tiiu said...

Teine inimene on niikaua põrgu, kuni endas põrgu vabastatakse. Seega ei saa mitte keegi minus põrgut organiseerida/luua/ehitada , vaid oeln selle ise endasse lubanud, nõnda nagu solvangud.

E.H. said...

Aitäh sulle kommentaari eest. Paratamatult tihti inimesed tõepoolest lasevad teistel oma tundeid mõjutada. Aga selle põrgu vabastamine - easier said than done. No kuidas sa küll ennast distantseerid toimunust, kui sind on räigelt solvatud või kui sul on siuke räige ohvritunne vms peal?

Siin muide on üks suurepärane essee isikliku vastutuse teemal. Vastutuse Matemaatika (autor Ran Prieur)