Islandi Päev galerii - For A Minor Reflection, Lay Low & Hjaltalin

Tsekkasin Islandi Päeva raames mõningaid kontserte ja proovisin telefoni abiga ka pildistada. Mis on ilmselt märksa lihtsam väljas päevavalguse käes.

Esimene bänd oli Tarbekunsti ja Disainimuuseumis esinenud For A Minor Reflection - siuke Mogwai tüüpi postrokk, ei midagi tegelt väga erilist, aga nad tegid päevasel ajal akustilisema seti, mis sobis neile päris kenasti. Viimane lugu, mis bändi sõnul oli nende popilikum, kus kitarrist mängis koos pianistiga ühe suure digiklaveri peal, oli kõige sümpaatsem. Võibolla need nn. postrokibändid peakski proovima rohkem popilikemaid teemasid teha?





Järgmiseks ilmusin kohale Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone sisehoovi, kus esines Lay Low. Päris sümpaatne singer-songwriter teema, kus segunesid jazz, indi, folk ja kantri, kokkumäng rütmisektsiooniga oli mõnusalt hõre ja ruumikas.







Hjaltalini kontserti Gustav Adolfi Gümnaasiumi hoovis ootasin kõige enam. Septett koos laulja, kitarrist-vokalisti, bassimehe, trummari, pianisti, fagotimängija ja viiuldajaga. Viimased kaks kasutasid elektrilist võimendust (ja ka efekte) oma pillidel. Omamoodi huvitav oli tervet bändi näha muru peale positsioneerituna.

Aga nüüd ka "murukontserdi" muusikalisest küljest. Algus oli selline tüüpiline kammersudu, väga aeglane ja veniv intropala. Aga edasine üllatas: kohe teises loos sõideti sisse päris kehtestava kraut-funk gruuviga ning bänd osutus ikka väga meelt lahutavaks koosluseks, kelles olid ühendatud tugev rütmisektsioon (eriti just trummar oli väga muljetavaldav), põnevad kõlavärvid ja huvitavad teemaarendused kompositsiooni mõttes. Fantastiline bänd. Ilmselt see kammer-roki teema on juba alates Arcade Fire'ist mõnevõrra äraleierdatud (pidagem meeles, et ega muusikat ei tee põnevaks ainult teatud instrumentide lisamine), aga Hjaltalin stands out!

Kuidas ma sattusin Gilgameši tükki muusikuks

Pildil paari toreda leiuga (pluus kirjaga "Road Rebel" ja siis üks pikk tore taskutega sall) tohutust riidehunnikust, mis kasutuses näidendis. Otse loomulikult omastasin need.

Olen siis viimasel ajal tegutsenud Tallinnas. Seoses ettevalmistumistega näidendi "Gilgameš ehk Igaviku Nupp" etendusteks, millest esimene ees juba homme (täna õhtul aga kontrolletendus). Räägin paari sõnaga sellest, kuidas mul on läinud ja mida on mult oodata.

Eeljuttu ka. Olen alati tahtnud proovida kätt osalusmuusika vallas. Ja maikuu keskpaigas saingi ühtäkki kõne Ingrid Kohtlalt. Kes küsis, et kas oleksin huvitatud koostööst Von Krahli teatriga. Ma olin. Sealt edasi tekkis kontakt lavastaja Peeter Jalakaga. Leppisime kokku kohtumise 20ndal mail teatris, sest siis olin ju tulemas Tallinna esitlema Kumu ÖÖle oma esimest luuperikontserti.

Hakkasin 20ndal veidi enne lõunat Tallinna poole kihutama oma autoga, kuhu pakitud ka minu kontserditehnika. Jõudsin umbes poole kolmeks Krahli, kus kohal olid Jalakas ja siis mõned näitlejad Krahli trupist. Sain siis teada, et otsitakse kedagi, kes oskaks käsitseda luuperit ja kelle abil sünniks etendusest tervik tekstilistest ja muusikalistest osadest. Näitasin ühte oma YouTube'i videot ja sain vastuseks, et vot midagi sellist võiks olla.

Järgmiseks nädalaks leppisime kokku ühe proovi neljapäeval. Sest mul oli toona sõit Londonisse Brainlove'i festivalile ja ma sain anda vaid ühe päeva Tallinnas harjutamiseks-proovimiseks. Neljapäevane proov kulges paljulubavalt, kuigi katseliselt. Mulle meeldis väga näitlejatega koos eksperimenteerida, eriti olin võlutud Krahli naisnäitlejate nagu Riina Maidre, Mari Abel ja Liina Vahtrik häältest. Mõtted sellest, et mis võiks saada, olid kõrge lennuga.

Londonist tagasi jõudes algaski kohe proovideperiood. Mis kestis paar nädalat kuni trupi suvepuhkuseni. Näidend otse loomulikult ei olnud veel õiget kujugi võtnud ja asi lihtsalt toppaski jupp aega, enne kui appi võeti dramaturgi rolli Tarmo Jüristo, seni pangandusega tegelenud, ent tegelt väga humanitaarsete-kultuursete huvidega inimene, kelle suunamisel hakkas juba vaikselt esimese prooviperioodi lõpupoole mingi kontseptsioon tekkima. Muusikat aga kirjutasin päris palju. Tihti lihtsalt mässasin luuperiga Krahli teatri proovisaalis, genereerisin palju ideid Orla digiklaveril, mida kasutatud PostUganda näidendis näiteks (ja ma nägingi suurt klahvkakasti, millel märge "PostUganda"!), mille abil kontrollisin oma Waldorf Blofeldi, tihti kombineerides kahe instrumendi toone.

Teine prooviperiood algas juuli keskel. Siis tulin minagi jälle Tallinnasse. Elamiseks võimaldati mulle Krahlis Sasha Pepeljajevi endine tuba, kuhu ma siis kenasti end sisse seadsin. Trupp oli aga proovideks ise kolinud Kultuurikatlasse, vanasse restaureerimisjärgis tehasehoonesse. Sinna plaanitud ka etendused. Proovid toimusid kuus korda nädalas alates kella neljast pärastlõunal.

Esimest korda midagi tehes on ikka teatud ootused ja lootused ning teatud pinge nende ja tegelikkuse vahel. Alul ma eeldasin, et ma peaks pmst vastutama terve muusikalise kujunduse eest. Et absoluutselt iga noot, mis etenduses kõlab, pärineb minu sulest. Informeerin aga juba ette ära, et tegelikkuses see pole ikkagi päris nii. Kuigi mul on olulisel määral tegemist tükis multi-instrumentalistist muusikuna ja tükis saab kuulda üsna mitu minu tehtud pala, kõlab etenduses paar võõrast lugu.

Samuti on asjade kulg läinud kaugele originaalsest ideest integreerida luuperisse muusikat ühes tekstidega. Tehniliselt osutus luupimisel muusika ja näitlejate häälte ühendamine põhimõtteliselt võimatuks ning tekstiluupide ja heliefektide eest kutsuti vastutama hollandlane Renzo van Steenbergen. Steenbergen on rohkem selline arvutimuusik ja tal oli päris mitu technolikumat ideed, mida ka peeti piisavalt heaks, et tükis kasutada.

Otse loomulikult olin ma pettunud. Aspektid nagu Renzo taustad ühest küljest ja siis see, et näiteks stseenis, kus metslast Enkidut tuleb tsiviliseerima kopulatsiooni kaudu hoor Šamhat, kõlab hoopis üks tuntud Kate Bushi lugu, tundusid mulle tõsise solvanguna minu heliloojatalendi suhtes. Justkui oldaks minu ideid peetud kuidagi liiga lahjaks või ebaadekvaatseks. Olukord tundus lihtsalt natuke veider.

Naisnäitlejad olid aga väga julgustavad. Liina näiteks soovitas mul jumala eest mitte kahelda oma andekuses lihtsalt selle pärast, et mitte kõik minu ideed ei leia sobitamist tükki. Sain ka teada, et tegelikult oli Kate Bush hoopis Mari idee. Ta oli seda videot näinud ja mõtles, et mingeid selliseid tantsuliigutusi tahaks ka tema teha. Asi polnud selles, nagu oleks minu katsetused luua muusikat, mille saatel sobiks seksida, osutunud kohtlaselt kasututeks, nagu ma kahtlustasin endast. Tuntud laulud võivad etenduses kõlada tihti harukordse emotsionaalse resonantsuse tõttu. Sellises olukorras ongi harukordselt raske heidelda popmuusika raskekaallastega, kes oma geniaalseima hiti kirjutasid tegelikult juba eas, mil mina ise polnud tegelikult reaalselt veel ühtki oma kompositsiooni teinud! Nüüd ma saan aru, miks mõned räägivad, et tõeliselt heade laulude kirjutamisoskus on justkui jumalik taju.

Kas ma olen end tundnud natuke kehvasti sellepärast, et mitte iga noot Gilgamešis pole minu looming? Olen ma tajunud kerget läbikukkumisetunnet? Absoluutselt! Eriti juhul, kui sinu jaoks on kõrgtasemel teatrimuusika helilooja mõõdupuuks see, et ta ongi iga noodi suveräänne autor, kes absoluutselt iga olukorra jaoks teab just täpselt, mida vaja. Ei ole võimalik avastada end situatsioonis, et tegelt oled osalusmuusika suhtes alles õpipoiss ilma tundmata igasugu negatiivseid tundeid alates alaväärsuskompleksidest kuni resentment'ini (a la see kuradi arvutimuusik tõrjub mind kõrvale!) välja. See on väga käänuline ja kole tee ja enamik muusikuid peavad selle läbi kõndima, et omas valdkonnas kasvada.

Todd Rundgren ütles kord, et tasemel muusiku tunnusmärk on oskus luua muusikat eesmärkideks. Teatud määrani on seda oskust õnnestunud arendada, aga vastupanu on olnud päris tugev. Ma lisaks siinkohal veel, et hea muusik on see, kes oskab edukalt komplementeerida tema ümber toimuvat. Ning kes teab, kuna mitte mängida. Ma imestan näiteks, kuidas Airto Moreira alguses ei tahtnud osaleda Weather Reporti debüütalbumil, kuna ta oli kuulanud teiste perkussioonimängijate tööd albumi materjalil (kes kahjuks olid Zawinuliga tülli keeranud ja seega viimane otsis kedagi, kelle nime plaadikaanel krediteerida) ja väitis: "Plaat on valmis, mul pole enam midagi lisada" ja kes lõpuks salvestaski vaid Zawinuli tungival pealekäimisel. Ainult tõeliselt ego-vaba muusik suudaks sedasi talitada.

Needki musitseerimissituatsioonid, mis mulle tükis võimaldatud on, annavad piisavalt oskust arendada endas rohkem seda ego-vabamat külge. Iga situatsioon, mis võimaldab väljakutseid ja arendab tohutult, ei saagi olla kolossaalne läbikukkumine. Hoolimata sellest, et mitte kõik ei kulgenud päris alguspärastele ootustele vastavalt, on terve kogemus olnud väga õpetlik. Kui mulle peaks edaspidi veel selline võimalus avanema, siis teeksin nii mõndagi teistmoodi, kui seni olen teinud. Seniks aga ootab ees pea kolm nädalat kestev etendusteperiood. Loodetavasti kohtume!

Palju õnne Vaiko Eplik!

Käisin laupäeval Põhuteatris Vaiko viienda esitluskontserdil (mis ajaliselt ajastatud tema 30nda juubeli ligidale) koos uue Eliidi koosseisuga. Rahvast oli palju, kõik istekohad olid välja müüdud ja päris palju inimesi jätkus ka lava ette. Nii et täismaja!

Ahjaa, ja muusika. Põhilisemad erinevused plaadimaterjali ja live-versioonide vahel peitusid instrumentatsioonis. Või õigemini rõhuasetustel. Klahvpillirohkemates lugudes tõusis selgelt rohkem esile Vaiko kitarr. Kalle Kleini saksofon, hoopis teises kontekstis kui Phloxi vabavormiline jazzrock, andis lugude meloodiatele ja teemadele hoopis teise värvingu. Margo Pajula on ehk üks parimaid trummareid, kes Vaikoga koostööd teinud on, hands down. Kontrabassi lisamine (Peedu Kass) oli ka väga viis pluss. Juhkam esitas Prophet 08 süntesaatoril edukalt järgi põhilised klahvipartiid plaadi pealt, kuigi kohati tundus, et ta jäi liialt teiste instrumentalistide varju volüümilt.

Varajane kõrgpunkt oli kahtlemata "Soolasem Kui Sool". Laul, mis plaadil on selgelt kõige konservatiivsema saundi ja arranžeeringuga kompositsioon (loe: puhtalt kitarrikeskne pop-rokk pala) kõlas kontsert-seades märksa põnevamalt. Vaiko mängis akustilist kitarri stuudiopala elektrikate asemel. Mõelda vaid, kui palju paremini oleks see lugu kõlanud, kui mõned kitarripartiid oleks plaadil asendatud puhkpilli ja elektrioreliga.

Meeldejäävatest momentidest tõstaks veel esile "Moonaliisa" kontrabassil esitatud meloodiat, "Džässitappu" rokkivat energiat, "Barokkpopi" harmooniaid sündil ja saksofonil korraga ja kui ka Vaiko suu lahti tegi, ei tekkinudki tunnet, nagu oleks midagi puudu. "Tants Klavessiini Ümber" oli transponeeritud tervetoon üles (sarnaselt mõnede teiste lugudega seni Epliku live-repertuaaris) ja bänd jämmis sellel enamasti 5/4 teemal päris korralikult. "Põõrdumatult Soe" loos ei teinud Jakob Juhkam katsetki teha järgi Randalu esitust "Kooskõla" peal (ehk targasti?), selle asemel harmoniseeris ta sündil jällegi saksiga. Rütmigrupp toetas üsna mõnusalt, kontrabass tegi soolo. Nii et väga hea versioon, mis "Kooskõla" variandiga kannatab võrdlust küll. "Rotikunigas" olid kitarrid rohkem esil, Kalle tegi soolo alt-saksofoniga stuudioversiooni soprani asemel.

Lisalugudena tehti uued seaded "Libahundi" ja "Armastus Päästab Maailma" lugudest. Teist korda tagasi plaksutades aga tehti teist korda "Džässitappu". Mis vist oli tõeline crowd-pleaser ja paljude jaoks kontserdi highlight.

Loodetavasti jätkab Vaiko Eplik selle uue Eliidi koosseisuga. Järgmine kontsert igatahes Uue Ajastu Festivalil Põlvas 13ndal augustil.