"Luuperikontsert 1" sai eile suhteliselt negatiivse arvustuse. See pani mind mõtlema, et ehk mu soolo-muusika on liiga endakeskne kohati. Teised inimesed on mulle rääkinud, et muusika on kollektiivne protsess ja seda ignoreerida ei ole jätkusuutlik areng. Kahjuks tundub, et neil on õigus.
Pole raske näha, miks ma olen vältinud teistega muusika tegemist post-Opium Flirt. Keegi ei taha samu vigu uuesti teha. Ega kogeda samu halbu kogemusi jälle. Kahjuks minu eelmised bändikogemused koosnesid kohutavatest kompromissidest. Sellised, mida on võimalik klassifitseerida null-summa mängudeks.
Null-summa mängude teemal ma olen eelnevalt kirjutanud. Ma olen absoluutselt veendunud, et põhjus, miks nii paljud suhted (nii töö, kui ka isiklik elu) ebaõnnestuvad, peitub situatsioonides, kus ühe inimese võit seisneb teise kaotuses. Kui üks inimene tahab üht asja ja teine midagi muud, siis vaid üks isik võib saada, mida ta tahab. Ning teine inimene võib tunda vimma isiku vastu, kes oma tahtmise sai.
Teisest küljest, kes ütles, et konkurents on koostöö tegemise kõrvalprodukt? Ideaalis peaks olema võimalik luua võit-võit situatsioone kooperatiivsetes suhetes. Situatsioone, mis toovad kasu igale osalejale. Kas ma olen valmis uuteks koostööprojektideks? Kindlasti, kuid kaks faktorit on olulised minu jaoks: 1) Hea läbisaamine koostööpartnerite vahel. 2) Püüdlused leida võit-võit lahendusi ja leevendada null-summa probleeme. Teine on kindlasti keerulisem praktikas, kuid loodetavasti on see teostatav eesmärk.
