Eeldasin, et minu esimene võimalus näha Eliiti aastal 2014 saab olema 2012-13 perioodist juba selle poolest teistmoodi, et olin Vaikolt läbi mingi intervjuu kuulnud, et ta mängib jälle naturaalkitarri. Sest tal oli ju hiljuti välja tulnud valdavalt akustiline plaat "Nelgid" ja ta oli ka juulikuisel soolokontserdil kiitnud oma uut pilli.
Ilmusin Tartu Uude Teatrisse kusagil poole ja kolmveerand üheksa vahel. Õnneks ei olnudki nii pikka saba, kui ma esiotsa kartsin. Kohe kiirustasin lava juurde pilliparki uudistama. Ja ennäe: laval oligi Rhodesi klaver! Ilmselt oli Vaikot ikka tükk aega painanud probleem, kuidas ikkagi teha teatud klaverilaule. Osad neist ka uusima plaadi peal. Ootused kontserdi osas olid igal juhul lakke kruvitud.
 |
| Vaiko pillid: Rhodes, elektrikitarr, akustiline kitarr. Akustilisest kitarrist paremal pool on ka näha üht aparaati võimendi peal, mis läks kasutusse kava teises pooles, aga sellest hiljem. |
 |
| Vaiko, nelgid ja Rhodes klaver. |
 |
| Sten Sheripov muide mängis akustilist kitarri avaloos. Pill paraku vilistas aeg-ajalt, vist oli viga piesoelemendis. See oli ka ainus lugu, kus Sten naturaali tinistas. |
 |
| Kostja, nelgid ja Rhodes klaver. |
Vaiko ei võtnudki elektrikat kätte enne kuuendat laulu, milleks oli määratud "Käis ja naeris". Üllatav valik, kuni kuulsin instrumentaalset keskosa. Vaiko ja Sten nimelt tegid kitarridega naerusaunde. Vaiko mängis kromaatilisi liine ja Sten libistas vasakut kätt mõõda kidrakeeli. Lava ees keskel olles on stereoefekt super!
 |
| Vasakul Sten |
 |
| Ja paremal Vaiko |
Esimeses osas kantigi terve plaat ette. Ja otse loomulikult lõpetas kava instrumentaal "Tiitrid". Jällegi rokkis Vaiko kärinaga Rhodesi ning filmimuusikalik instrumentaal transformeerus powerhouse jämmiks, kus oli kuulda, et Vaiko pole siiski lõplikult maha jätnud oma proge/psühhedeelia kalduvusi.
Teise kava avasid trummimasina saundid. Uurisin asja ja nägin, et võimu peale oligi mingi analoog-trummimasin paigaldatud. Biidi järgi oli aru saada, et kava esimene laul saab olema "Mõtetes mõrudais". Hea versioon. Taustvokaalid Stenilt ja Kostjalt kostsid hästi välja, Sten andis oma kitarriga hästi palju sellele soul-laulule juurde. Sellele tuli otsa "Murelik brünett", ka trummimasina põhja peale. Mulle meeldis see live-versioon rohkemgi plaadiversioonist. Vaiko Todd Rundgreni sensibiliteet ja Steni psühhedeelne kidra andsid meeldiva kombo.
 |
| Murelike brünettide poiste kvartett mängib teile rokki, souli, bossat, folki ja isegi psühhedeelset progerokki. What's not to like? |
Järgnes kahe laulu jagu ka "Varielu" materjali, selle Eliidi koosseisu raison d'etre. "Homne päev" ja "Soorebased". Mõlemas mängis Vaiko elektrikat, kuigi hiljutiselt Kuressaare kontserdilt on YouTube'is video, kus Vaiko esitab "Soorebaseid" akustikal.
Vaiko vabandab, et plaadid (ilmselt on silmas peetud Nelkide LP formaadis helikandjaid) jäid Tallinnasse, kuid lubasid muusikalisi kingitusi. "Lilled Algernonile" tegi meele rõõmsaks sellel reporteril siin (ja nii mõnelgi teisel, ühel fännil suisa silt selle laulu pealkirjaga kaasas). Väga kena versioon. Sellele otsa tuli mingi laul, mille puhul ma tükk aega mõtlesin: kurat, mis see küll olla võiks? Algus meenutas kangesti Stereolab'i "Nothing To Do With Me". Kui vokaal sisse tuli, siis selgus, et "Must Uks" on ümber seatud Rhodesi klaverile. Väga nautisin seda versiooni. Järgnes veel paar lugu "Nõgeste" pealt, millest ühe laadisin just YouTube'i.
"Lauludest ja muust", no midagi ei saa parata, Radar oma hiljuti elavate kirjast lahkunud Jaak Joala perioodist tuleb kangesti selles laulus meelde!
Lisalugusid oli kolm ja kõigis neis mängis Vaiko elektrikitarri. Kõige rabavam hetk oli Kostja Tsõbulevski ronimine Rhodesi parema serva otsa. Siin saigi olla kaks võimalust: kas Kostja ei tea, mida ta teeb või ta teab, mida ta teeb. Tuli välja, et teab.
Vaiko igatahes jäi oma Rhodesi kogemusega väga rahule. Justnimelt see pill oligi lahendus klahvpilli dilemmale. Rhodes ongi vist elektriklaver, mis meeldib kõigile, välja arvatud Keith Jarretti tüüpi puristidele, kelle meelest kõik elektr(oon)ilised klahvpillid on "mänguasjad". Jääb vaid loota, et ehk koguneb Vaikole üks päev piisavalt kapitali, et ka omale see super "mänguasi" (ehk asi, millega mängida kontserdil laule nagu "Lilled Algernonile", "Suu lilli täis" ja "Mõtetes mõrudais") osta.
See oli esimene Vaiko Epliku kontsert, mis mind üle hulga aja tõeliselt entusiastlikult tundma pani. Olin midagi sellist juba viimased kaks aastat kannatlikult oodanud ja mu ootused isegi ületati. Kahe viimase plaadi materjali ning ka akustilise kitarri ja elektriklaveri kaasamine aitas sel rokkbändil esitada materjali, mis näitab nende laia stilistilist haaret. Kallervost muide, kui "Varielu" tuuride ajal oli tal kaasas see pesumasinatrummel, siis seekord oli ta oma trummisetti lisanud rattakella. Samuti mängis ta üsna palju harjadega, esimest korda kuulsin talt sedasorti mängustiili. Pean Kallervost lugu kui võimekast trummarist, kes oskab hästi musitseerida, aga kes õnneks mitte kunagi ei kipu ülemängima. Ta oskab Vaiko lugusid Vaikost paremini trummeldada, ilma lisamata liigset ballasti.
Nii et igati kiiduväärt kontsert. Ka setlist - mille nüüd postitan - oli laitmatu:
Kava 1 - Nelgid
Suu lilli täis
Reede avab väravad
Juulia
Mina ja Mr Bean
Kuningal on külm
Käis ja naeris
Nelgid
Tantsijad
Suudluste aeg
Tiitrid
Kava 2 - Nõgestest ja muust (minu pealkiri)
Mõtetes mõrudais
Murelik brünett
Homne päev
Soorebased
Lilled Algernonile
Must uks
Hurraa
Lauludest ja muust
Lisalood
Sylvester otsustab surra
Armastus päästab maailma
Pidu saab otsa
