Alates pühapäevast on minu uus koht, kuhu vabatahtlikuks olen läinud, ühe inglase nimega Stephen maakoht Algarve'is Bensafrimi lähistel. 10km Lagosest. Vabatahtlike majutamiseks on tal üks eraldi kõrvalhoone, mis vajab renoveerimist ja see on üks tähtis projekt. Üks probleem muide on, et aken ei sulgu enam. Seega akna kinni hoidmiseks asetasin akna vastu asuvale toolile oma bassklarneti kohvri. Stephen siis küsis, et mis see on ja saades aru: "Bassklarnet on mu lemmikpill. Ise mängisin klarnetit noorena, kuni ma õnnetul kombel oma keskmise sõrme tipu ära lõikasin. Aga tead, mul on sopransaksofon, tahad ma näitan pärast?"
Õhtusöögi aegu näitaski Stephen oma Buescheri sopranit, mis pärit 1920ndate lõpust. Ehk siis ehtne vanakooli saks. Umbes sarnase välimusega on ka Phloxi Kalle sopran. Stephen hankis oma saksofoni 15a tagasi, kuna erinevalt klarnetist on soprani augud kaetud klappidega ja seega on seda võimalik mängida, kui lõigatud sõrme otsa proteesots paigutada. Ise ta pole aga saksofoni tükk aega mänginud ja nüüd ta siis andis pilli mulle ja soovitas mängida seda nii palju, kui vähegi võimalik, et pillile elu sisse puhuda. Suvel ehk hakkab uuesti saksi mängima ise.
Huvitav pill siis jah. Võrreldes teiste puhkpillidega omamoodi väljakutse. Kõlab aga päris huvitavalt küll, sellised vanakooli sopranid mulle isegi täitsa istuvad.
Klipp kah: mängin üht viisi Bela Bartoki "Rumeenia Rahvatantsudest".
Saksofonikvartetiversioon "Rumeenia Rahvatantsudest" muide siin. Ja minu arust kõige geniaalsem sopransaksofonist oli Steve Lacy. Ta ainult sopranit mängiski alates hetkest, kui ta oma jazz-muusiku karjäärile aluse pani. Kui üsna tihti taandub sopran teatud mängijate käes iseenese karikatuuriks (Kika hinnangul näiteks oli see sopranisoolo Epliku instrumentaalplaadil üsna midisaksiliku saundiga) ja teatud jazz(rock) bändide puhul tihti kipun saksofoniste süüdistama soprani ülekasutamises, siis siinsel soolol 4:07-6:01 tõestab Steve Lacy Praha kontserdilaval aastal 1990, et sopransaksofon võib ka väga ilusasti kõlada, kui teda korralikult mämgima õppida. Pill on küll moodne Selmer, mitte vanakooli Buescher, aga ikkagi saab meister üsna viisaka saundi kätte:
