Panin eile pillid üles ja hakkasin kohe uute asjade kallal nokitsema. Plaanis koguda ideid albumi jaoks, kus 12-keelne kitarr on keskne pill ja siis ehk veel nii mõndagi huvitavat. Aga esiotsa kogun ideid ja neid tuleb üsna mitmekesiselt. Võib aga üsna kindel olla, et mul ei tasu karta enesekordumisse takerdumist või eneseparoodiaks moondumist. See oht on alati olemas, aga tahaks uskuda, et selle vastu aitab a) pidev katsetamine teistmoodi lähenemistega ja b) tugev teadlikkus oma tugevustest.
Mis ehk tähendab ka seda, et kui mingi idee puhul on kahtlusi, kas see üldse töötab, järelikult pole mõtet sellega jamada. Päris huvitav, et kaks aastat tagasi ma tegin üsna hea bassklarneti-EP ja siis salvestasin terve albumi jagu materjali, millest ainult EP jagu söandasin lõpuks panna Indian Summer… albumile ja ülejäänu lihtsalt heitsin kõrvale, sest see tundus suvalise tapeedina. Ja isegi sel plaadil pidasid Muusikanõukogu kriitikud eelmine sügis üht lugu ikkagi liiga suvaliseks. Või suisa täis-jubeduseks, mina ausalt öeldes pole seda saadet söandanud kuulata. Go figure. Suvalist tapeeti loodan seekord vähem ja uut kvaliteeti rohkem.
