Uus Ouu lugu on super!

Ouu - "Good Stuff" YouTube'is

Mulle on viimasel ajal Ouu uusimad asjad jubedalt meelde hakanud. "Worn Out Look" kõlas juba Tallinn Music Weekil 2018 päris põnevalt ja nüüd on see üks minu Ouu lemmiklugudest. "Brief Disbelief" on päris kena ballaad ja eelmisel nädalal nad tulid lagedale looga "Good Stuff". Ja see on enam kui hea kraam.

Juba alates Mango Fetchi plaadist (kus ühes loos mängisin ka mina) on Ouu kõlapilti defineerinud Jaan Sinka elektribassisaund. Mis on võrreldav kõikide nende neo-psych bändidega tänapäeval, kes Hofneri basskitarri kasutavad, aga kõlas on siiski ka veidi sedasorti teravust, mida ma seostaksin The Stranglersi või The Falli (Steve Hanley) bassisaundiga.

"Good Stuff" teeb see-eest põneva lükke: asendab elektribassi poole loo kaupa süntesaatoribassiga. Päris ärevalt on mängitud see bassikõla muutus välja, sündibass domineerib loo esimese salmi ja refrääni, siis korraks tuleb teise salmi ainult selleks, et sündibassile taas alla vanduda. Aga kui elektribass loo teise poole üle võtab, kõlab Sinka bassisaund Ouu jaoks veelgi väärtuslikumalt.

Ka video dramatiseerib sünt-bassi ja elektribassi vastuolu päris teravalt. Tiit (kes selles loos laulab ja eeldan, et ka klahvpille mängib, võib-olla tema on siis ka sündibassi eest vastutav?) kehastab gruuvivat tagaotsitavat, kes igakord oma bassiga puusa nõksutades suudab Hyrri ja Jaani poolt mängitavate miilitsameeste käest minema pääseda. Isegi kui mendid suudavad Faemi sündiga pressida välja teise diskoteegi asukoha tähtsalt mänekalt (keda mängib Rihard), tagaotsitav vingerdab ennast bassigruuvide abil ikkagi minema. Siis otsustab Jaani poolt mängitud ment proovida talle ära teha sõna otseses mõttes tema enda mängus.

Nii et väga hea lugu ja minu arust nende seni parim muusikavideo üldse. Samuti lisaks, et Ouu on minu jaoks väga hea näide, kuidas kodumaises muusikaskeenes kunagi Vaiko Epliku moodi kõlavaks tembeldatud bänd võib Epliku mõjud ületada ja avastada oma lähenemise. Saladus pole kindlasti vaid inglise keeles laulma hakkamises (nagu ma pea aasta tagasi oletasin), vaid ka muudes je ne sais quoi laadsetes faktorites. Seda ma üritan uurida, tudeerida ja sest õppust võtta, liiatigi, et mind ennastki on süüdistatud Epliku imiteerimises. Ja miks mitte, Eplik on endiselt südamelähedane, aga Ouu on ikkagi minu eesti lemmikbänd. Ootan väga nende uut albumit!