Pole pikalt bloginud. Mitte seepärast, et muga kuidagi halvasti oleks läinud. Lihtsalt kaotasin huvi blogipidamise vastu täielikult. Lühikokkuvõte elust alates viimasest postitusest kuni tänaseni: kui pandeemia algas, jäin Portugali koroonalõksu kuni 2020. juunini, siis tulin Eesti tagasi ja sealt edasi käisin paar korda Lätis, kuni sügisel 2020. kolisin Tallinnasse. Sain tasuta elamise vastutasuks viimistustööde tegemise eest seal. See kestis seitse kuud ja siit edasi olen Tartus tagasi ja toetan end juhutöödega. Vot nii!
Kui tulemas oli Vaiko ja Eliidi kontsert Emajõe ääres, siis otsustasin mitte ainult kohal käia, vaid taaselustada ka aegade jooksul aus hoitud traditsiooni kirjutada sest blogipostitus pärast kommentaaride, mõnede piltide ja ka setlistiga lugudest, mis esitasid.
Kui viimane kord Eplikut ja Eliiti nägin, siis nad olid ikka põõraselt laialivalguvad. See oli kaks aastat tagasi. Seekord andsid nad üsna korraliku ja sisutiheda läbilõike Vaiko soolotööst alates 2006 kuni 2018. aastani. Neil oli ka varuks paar üllatust. Nimelt lugude näol, mis ilmusid enne 2006. aastat. Kõigepealt 2003. aasta "Eighties Coming Back". See mulle on alati meeldinud. Nad tegid seda ka Lennaga 2015. aga ausalt öeldes kuulsin seda esimest korda Eliidi kvarteti esituses.
Teine üllatus oli..."Maiu on Piimaauto". Mille jaoks usaldati tähtede etteveerimise osa publikule. Nad muidugi tegid "Venuse" ka lõpus, aga need kaks teist lugu oli küll midagi, mida oodata ei osanud.
Vaiko mängis oma tavalisi pille ja alguses tundus setlist olevat sümmeetriline, kolm elektrikitarrilugu, siis kolm akustilisega ja seejärel kolm digiklaveriga. Oleks päris põnev olnud, kui nad oleks teinud 18. looga kontserdi, kus kõik maestro pillid on sellise sümmeetriaga võrdselt esindatud. Kui aga pärast klaverile naasmist esitati "Lauludest ja muust", siis tuli teade, et tulemas on peale "armastusfilm" (loe: film Tartuffi kavas), siis tehti kaks viimast lugu suuresti ikkagi elektrikaga, ainult "Venusel" oli klahvpillil sisse- ja väljajuhatus.
Setlisti panin ka kirja ja ühe asja tegin varasemaga võrreldes teistmoodi. Telefoni näppimise asemel kasutasin pastakat ja paberilipikut. Transkriptsioon ja loo nimed on värvidega kodeeritud olenevalt sellest, kas Vaiko mängis elektrikitarri, akustilist kitarri või klaverit.
Kibe ja kuum
Kosk
Sylvester otsustab surra
Sinu jälg
Soorebased
Nelgid
Mõtetes mõrudais
80s Coming Back
Lame maa
Homne päev
Samal ajal vee all
Maiu on piimaauto
Lauludest ja muust
Armastus päästab maailma
Venus (esimese ja viimase tähe värvitähistus viitab klahvpilli introle ja outrole)
P.S. Mis edasi? Isiklikust elust ma ilmselt edaspidi blogida ei viitsi, aga mõnest sündmusest tõenäoliselt kirjutan, niipalju kui kuhugi sattuda võimalik. Instagramis aegajalt ikka postitan pilte, nii et mind saab ka seal jälgida.
