Kas kontsertide friendlistid on kurjast?

Nii mõnigi aktiivselt muusikat teinud inimene on rohkem kui ühel hetkel kokku puutunud inimestega, kes kontserdi saabudes lunivad pääset sõbralisti. Paljude inimeste jaoks on listi pääsemine üks viis, kuidas hoida kokku kulusid meelelahutusele. Teised aga jällegi siunavad listi-optsiooni ülekasutajaid parasiitideks, kes ajavad ürituse korraldaja kahjumi äärele. Ühest seisukohta mul endal ei ole. Olen ise ka kasutanud listi-optsiooni korduvalt ja olen ka ise listi pannud teisi. Samas jällegi olen nii Opium Flirdis kui ka soolokarjääri tehes puutunud kokku ise kontserdite korraldamisega ja mõlemal puhul, mil ma niigi ei saanud õieti mingitki kasumit, oleks listipanemise võimalus olukorda vaid kehvendanud. On selge, et listid on luupainaja enamasti korraldaja jaoks. Või nagu Berk Vaher sarkastiliselt pröökaks listilunijatele vastuseks: "Mille eest ma su lemmikartistile maksan, kullake?" (tsitaat Rada7 foorumist).

Samas jällegi on paratamatult küsimus, et kas see, kes muusika eest raha maksab, peab tingimata toetama korraldajat (kui just muusikud ise ei korralda). Seda muidugi olukorras, mil esinejad ise ei näe mingi korraldatava ürituse pealt mingit tulu. Ürituste külastamise eest maksmine on oma olemuselt kõige mõistlikum justament olukorras, kui sellest sõltub ka see, kuidas esinejad tasustatud saavad. Mitte, et peaks korraldajaid kahjumi äärele meelega ajama, aga muusika eest kulutatud raha puhul ma eeldaks, et sellest saaks kõige rohkem toetust ikkagi muusikud. Seda ühest küljest. Teisalt ma aga mõtlen, et kui listioptsioon ära jätta ja nõuda, et kõik külastajad maksaksid, siis kas sellest ikka suureneks üritusele kasum ja inimesed oleksid rohkem sunnitud rahakotiraudasid lahti kangutama? Listilisamine, hoolimata kriitikute argumentidest, ei tekita kontserdituludes iseenesest auke, vaid lihtsalt lisab maksvate külastajate hulka ka mõned muidu sisse saavad inimesed.

Seega, terve see argument, kas panna listi või mitte, on ikka väga hall ala ja tihti võivad diskuteerides ette tulla semantilised miiniväljad. Mul on hea meel, et see võimalus on kontserdite puhul olemas, aga ma mõistan, et süsteem ei ole täiuslik.

Mida tähendab sõnavabadus lühidalt öeldes?

Minu jaoks on sõnavabadus õigus kaitsta ebapopulaarseid ideid või isikuid ja ka vastupidi, õigus kritiseerida populaarseid isikuid ja ideid. Kas keegi vaidleks vastu?

Film "Happy Go Lucky"

Kaunis naine jalgrattal (kujutis "Happy Go Lucky" juutjuubi treilerist)

Käisin täna Ateena Keskuses kaemas Mike Leighi filmi "Happy-Go-Lucky", kus siis peategelaseks oli üks algkooli naisõpetaja, kes on hästi positiivne ja optimistlik, selline vähe Pollyannalik tegelane. Juba filmi esialgsed kaadrid olid ikka päris šarmantsed, kuidas Poppy (keda kehastas Sally Hawkins) rattaga muretult mõõda linna sõidab. Kusjuures mulle väga meeldivad jalgratastega naised. Poppy käib siis raamatupoes, kus ta üritab kaasata vestlusesse poodnikku, aga viimane paistab olevat paraku liiga endassetõmbununa, otsekui teravaks kontrastiks peategelase enda kirglikule avatusele.

Õigepea saabub esimene katsumus Poppy ülioptimistliku hoiaku suhtes: jalgratas osutub varastatuks. Kuid ei heida naine meelt midagi: ta otsustab hakata võtma autosõidutunde. Nii puutub Poppy kokku Scottiga, kes on üks nendest keerukatest tegelastest, kellega naisel toime tulla tuleb. Teised tegelased on flamenkotantsu õpetaja, kes kogeb ühes tunnis emotsionaalset murdumist, mille arvatavasti kutsub esile tema isiklik ebaõnnestumine eraelus. Ning poiss, kes kiusab kaasõpilast ja kelle puhul tuleb välja, et tema ema kavaler peksab teda (no kas pole mitte tüüpiline, et koolis teisi õpilasi kiusavatel poistel on alati endal kodus probleeme). Ja Sally vanem last ootav õde, kes ise paistab olevat oma valikute vang ja ta ei paista mõistvat, kuidas saab üldse elada õnnelikult abielus olemata, ilma pangalaenuga soetatud majata, pensionikindlustuseta ja üldse siukse väikekodanliku pagasita, mis peaks iga kolmekümne-neljakümnese keskklassi inimese elus justkui kohustuslik olema. Aga Poppy loetles kohe nii mõndagi mis talle meeldib: ta armastab oma tööd, tal on head sõbrad, lõbus olla, mis sa hing ikka ihaldad. On ütlematagi selge, et õnn ei peitu üldsegi rahas või sotsiaalses staatuses. Vaid vabaduses olla sina ise ja teha just seda, mis sulle meeldib. Mis on veel üks põhjus, miks Poppy tundub nii armsa tegelasena: ta on vaba hing, kellele pole vaja midagi erilist, et olla õnnelik.

Aga eriti pingeline on muidugi suhe Scottiga. Alguses võib tunduda, et Poppy on oma naljatlemise ja fokuseerimatusega halva õpilase etalon, keegi kes ei saaks iialgi autojuhiluba. Või kes varem või hiljem teeb avarii. Samas, ei saa öelda nagu oleks Scott kõige eeskujulikum õpetaja. Tegelikult on selge, et õpetaja ja õpilase puhul on kindlasti oluline ka hea omavaheline klapp. Näiteks mina, kes ma olen erinevatel pillidel eratunde võtnud, ei klappinud kuidagi trummiõpetajaga, kes kippus arvustama ja etteheiteid tegema, kelle arust olin mina kõike varem valesti omandanud. Samas naissoost flöödiõpetaja, kellelt ma kaks aastat tagasi tunde võtsin, oli hästi südamlik ja soe inimene, hästi julgustav tüüp, kellelt oli lausa rõõm tunde võtta. Aga see selleks.

Scott ja Poppy on omavahel selgelt sobimatud tegelased. Scott, erinevalt Poppyst, paistab olevat õnnetu ja löödud mees. Tal tekib omal moel isegi kiindumus naisesse, mis aga muidugi tekitab frustratsiooni, kui ta näeb naist suudlemas sotsiaaltöötajat Timi, kes paistab Poppyga päris hästi sobivat. See kulmineerub eriti intensiivse konfliktiga, kus tuleb välja Poppy tegelik võime võtta vastutust. Scott elab välja oma frustratsioone ja represseeritud tundeid ja kuigi naine mõistab, kui ohtlik võib olla mees autojuhina, tunneb ta omal moel Scottile isegi kaasa.

Mul on hea meel, et sellised filme on tehtud. On eriti südamlik näha, kuidas üks naisterahvas naudib elu täiel rinnal, ei lase ennast emotsionaalsetest katsumustest eriti heidutada ning julgeb olla tema ise, samal ajal ka teiste õnnest hoolides. Ja ta leiab armastuse, kohtudes sotsiaaltöötaja Timiga. Kuigi Poppy toanaaber Zoe teeb etteheite, et too hoolib liiga palju teiste inimeste õnnest ja tõepoolest ma leian et tihti on inimese õnn just tema enda teha ja alati ei saa maailma parandada, on "Happy Go Lucky" sellegipoolest väga inspireeriv. Ja ma tahaksin loota, et see film andis paljudele vaatajatele inspiratsiooni otsida oma õnne just endale kõige loomulikumal, inimlikumal ja vabamal viisil.



Ja siin ka üks teemakohane rõõmus laul rõõmsast lihtsat elu elavast inimesest, kes ka vähe ekstsentriline tüüp just nagu selle filmi peategelanegi: Genesis - Happy The Man (1972)

Lugemissoovitus: essee toitumise teemal

USA blogija Ran Prieur sai just valmis oma uue essee teemal "Kuidas paremini toituda". Soovitan lugeda neil, kellele tervislik toitumine tähtis on, siin on nii mõndagi õpetlikku.