Konsumerismist, ahnusest, kadedusest ja vajadustest

Sedasi apelleerib laenufirma meie madalaimatele instinktidele.

Olgu õeldud, et alustasin sissekannet juba 28ndal. Valmis sai asi alles täna, 31nda mai õhtul.

Olen aegajalt veebis sattunud peale ühele reklaamile. Mis promob ühte laenufirmat, nimega Ferratum. Reklaamitrikk seisneb siis rõhutamisel, et on midagi, mis juba olemas, aga tahaks midagi veel juurde. "Juurviljad on küll head, aga vahel tahaks liha ka". Piltlik illustratsioon siis kutsumaks üles võtma tarbimislaenu, et rahuldada neid ihasid millegi rohkema järele.

Tundub päris küüniline õhutada pealiskaudseid tarbimisvajadusi ajal, mil majandussurutis on rahva niigi laostanud. Või loodetakse õnge võtta neid väheseid, kes veel pole ennast lolliks laenanud, aga kes ikkagi peavad püksirihma pingule tõmbama? Sisendades neile, et ainus võimalus põhivajadustele lisaks saada on laenu võtta. Kui palju ikkagi on neid, kes satuvad intresslaenude küüsi, kuna teisiti pole võimalik hakkama saada? Kindlasti vähem, kui neid, keda on ahvatletud soovima täita kunstlikke vajadusi. George Carlin käratas briljantselt, et inimesed raiskavad raha, mida neil ei ole, asjadele, mida nad ei vaja. Kui väga tahta, siis saab ju ka igasuguste laenudeta ära elada.

Samas peab arvestama, et konsumerism ei ole tegelikult naturaalne iha muudkui osta ja osta ning mitte iialgi rahulduda. Vaid aastatepikkuse propaganda kalkuleeritud tulemus. Kui USA ühiskonnas tootlikkus kasvas kuni määrani, mil võis juba mõtlema hakata lühendatud töönädalate peale, otsustasid valitseva eliidi esindajad, et pigem tuleks rahvast panna veelgi rohkem tootma ning selleks oligi vaja ahvatleda inimesi rohkem tarbima. Kardeti, et liiga palju vaba aega muudab massid vähem manipuleeritavaks. Siit ka tsükli tööta-tarbi-sure (work-consume-die) paikapanemine enamiku rahva jaoks. Sest, kes juba selle ratta peal oravatena jooksevad, need ei märka, et midagi on ühiskonnas valesti. Laenama õhutamine on igati loogiline järgmine samm töölistelt veelgi rohkem vaba aja röövimiseks: panna neid töötama kõvemini, sest intressid nõuavad tagasimaksmist.

Kuigi konsumerismi sümptomiks võib pidada ahnust, mis tuleneb arusaamast, et õnn peitub asjades ja nende omamises ja mis ajendab inimest muudkui krabama ja krabama kõike, mida võimalik krabada, võib tarbimishullustuse taga näha ka vajaduste väära mõtestatust ja kadedust. Mis seda ahnust omakorda toidavad.

Meie parasvõõtme kliimas on inimese põhilised vajadused söök, vesi, riided, peavari ja soojus. Kõik muu, mis maksab raha, on kas luksus või tehislik vajadus. Tahtmine tarbida tuleneb ka teadvustamatusest, mida on tegelikult vaja. Tulles tagasi toidu juurde (et juurviljad on head, aga tahaks vahel liha ka), sellega on tihti probleem, et jookseb väga õrnõhk piir "mitte piisavalt" ja "liiga palju" vahel. Inimene, kes on tarbinud piisavalt toitu, mida ta organism jõuaks vabalt enne järgmist söögikorda korralikult ära seedida, võib ikka tahta ühtteist põske pista. Ja kui ta söömisega liiale läheb, on tulemuseks seedehäired, kõhuvalu jm sedatüüpi hädad.

Isegi olen ülesöömisega ropult liialdanud (viimati näiteks eile). Ja samas olen ka hakkama saanud vähe söömisega. Kuna mu ainevahetus kahjuks pole selline, et ma võin tont teab, mida suu sisse ajada, ilma et kõht üles ei paistetaks, siis leian, et olen üks nendest inimestest, kellele sobib vähem süüa. Avaldan saladuse: ma harva söön kolm söögikorda päevas. Tihti kaks, vahel isegi vaid üks. Kolm korda päevas on ületähtsustatud režiim. Organismi seedesüsteemile võib see olla liiast.

Tegelikult leian, et söömise kohta kehtib üks lollikindel reegel: kuula oma keha, mitte suud. Sinu suu käseb süüa kõike, mis mõnus, magus, rammus jne. Aga pärast su keha võib õelda, et see oli suur viga. Tähtis oleks kuulata just oma enda keha, mis annab õigel ajal teada, kui nälg on käes. See on suuresti sisetunde usaldamise ja enesedistsipliini küsimus. Kui arendada neid külgi endas, on tarbimishullustuse eest kaitse garanteeritud. Süües sobivaid toite (nt tsõliaakiahaiged peaksid välja jätma teravilja- ja piimatooted) loksuvad toitumisvajadused eriti hästi paika.

Hoopis omaette teema on kadedus. Olen tihti pead vaevanud, et miks inimesed muutuvad kadedaks, kui kellelgi teisel on midagi, mis endal jääb puudu. Ja miks ma ise kipun kadestama teisi, kel on minust mingis mõttes rohkem vedanud. Kadedus kindlasti põhjustab naabrist-parem tüüpi käitumist ja soovi jäljendada jõukate elustiili, isegi kui sellega kaasnevad üürgavad miljonivõlad.

Niipalju kui ma olen uurinud, mis nippidega saab kadedusest üle, on võtteid mitmeid. Võib uurida, et miks inimene tunneb kadedust. Mida kadedus ütleb sulle? Millised irratsionaalsed tunded on seotud? Näiteks, kui keegi tunneb kadedust tuttava üle, kes on leidnud omale elu armastuse, siis võib teda rõhuda hirm, et ehk ei leia tema ealeski kedagi, kes teda armastaks. Teistega võrdlemise asemel on huvitav trikk võrrelda ennast iseendaga. Nii umbes 10 aastat tagasi. Vähemalt mina võin küll õelda, et võrreldes 10 aasta taguse olukorraga olen ise oma eluga märksa rohkem rahul. Ja tihti võib kadeduse taga peituda ka soov enda unistusi ellu viia. Aga siis võib endalt küsida, mida ma saaksin teha, et see unistus täituks?

Samuti ma leian, et inimene on kõigele vaatamata õnnistatud vabadusega valida. Sinu naaber võib ju lubada reise Madagaskarile, samas kui sina parimal juhul saad vaid korra aastas Stockholmi sõita. Selleks, et ka sina saaksid Madagaskarile reisida, peaksid sa kõvasti rohkem raha teenima või olema võimeline seda hästi säästma. Alati on vabadus valida, kas püüda saada paremini tasustatud töö või jääda oma ameti juurde, millega teenid vähem, aga mis pakub ehk muud moodi rahuldust.

Aga mis siis, kui vahel keegi saavutab midagi praktiliselt ilma vaevata, aga samas teisel kukuvad ka parimad ponnistused läbi? Mis siis, kui keegi, kes on jäänud toppama miinimumpalga väärilise lihttöö peale ja kel on raske kas või oma põhivajadusigi rahuldada, peab pealt vaatama vesise suuga, kuidas tema tuttav pärandusest saadud rahast mõnusalt ära elab? Kuidas elab kehva välimusega naine, kes välimuse pärast endale kavalere ei leia, teadmisega, et nii mõnigi tavamõistes ilus naine on leidnud omale unistuste mehe? Pean tunnistama, et see viitab arusaamale, et elu on ebaõiglane ja eks mulgi läheb veel aega, enne kui selle läbi mõtestan täielikult.

Siiski, tahaks loota, et need raskused ei pea tingimata olema ilmvõimatud takistused. Vaid võivad olla ka väljakutsed. Ning et tihti on vaja oma unistuste ellu viimiseks tohutult leidlikkust ja loomingulist mõtlemist. Siiski, elu ebaõigluse seisukoha pealt ei ole mul veel lõplikke vastuseid, nii et olen ikka veel avatud kõikvõimalikele ideedele, kuidas seda probleemi lõpuni mõtestada.

Lõpetuseks leian, et tarbimishullustusel põhineva tsivilisatsiooni valguses vaadatuna tundub kristlus ühtäkki mõistlikuna. Paradiisiaias ei vajanud inimene rohkemat, kui seda, mis seal juba olemas oli. Ent ühtäkki tahtis inimene enamat ja nii ta oma püüdlustes sattuski vastuollu loodusega. Jeesuse sõnum tundub justkui üleskutse naasta lihtsama ja looduslähedasema eluviisi poole. Kus võid kindel olla, et küll jumal (või loodus) sinu vajaduste eest hoolt kannab, kui piisavalt usaldav oled. Kui tõsiselt mõelda, siis tundub tihti küll, et kui väga tahta, ei olegi vaja eriti palju selleks, et õnnelikult elada. Kes usub, et ta võib oma elu elada ka lihtsalt ja vähenõudlikult, ei pea tundma kadedust ega ahnust. Loodetavasti rohkem inimesi mõistab seda, enne kui me oma ahnusega tsivilisatsiooni hävingu näol tõsise apokalüpsiseni jõuame.