Täna oli Vale da Lama quintas erandlik laupäev. Sest ees oli suur projekt, milleks olid ettevalmistused käinud juba paar nädalat. Istutasime nimelt puid quinta laagriplatsile. Hommikupoole valmistasime veel auke ette, kus segasime mulda kompostiga. Pärastlõunal aga tulid vabatahtlikud, keda olime oodanud, ent kelle tulek ei olnud heitliku ilma tõttu kindel. Ilm igaljuhul läks siis paremaks ja vabatahtlikke tuli ikka üksvahe. Ja nii me siis tegime päris suure seltskonnaga kolm tundi tööd, traktor käis toomas komposti veel täitmata aukude jaoks. Osad puud, kaitsmaks jäneste ja teiste näriliste eest, vajasid kaitsevõret enda ümber. Kasutasime selleks bambuskeppe ja kanaaediku võret. Väiksematele panime lõigatud plastikpudelid ümber. Enamik puid vajas siiski vaid bambuskeppi toetuseks. See nädal ongi suuresti kulgenud puid istutades, nädala sees panime ka viljapuud mulda mujal territooriumil.
Eile aga tegin esimest korda teistele süüa täiesti iseseisvalt. Ma tahtsin teha midagi risotto laadset, aga teatud oluliste komponentide puudumisel (mida vist ükski risotto retsept välja ei jäta) ma lihtsalt keetsin riisi ühes juurviljadega niimoodi väga katseliselt. Kui sa ise ei ole eriti harjunud keerukaid toite valmistama, siis tundub päris hirmutav teinekord proovida midagi ise teha. Permakultuuriga on samamoodi: see kõik on väga raske töö ja paneb proovile. Aga mida aeg edasi läheb, seda rohkem olen valmis endale väljakutseid esitama ja proovima sellegipoolest midagigi teha. Sest mis oleks alternatiiv: kui ma ei teeks üldse süüa, peaksin rohkem nõusid pesema ja see oleks päris igav väljavaade. Närv on alati sees ja kõik tundub ponnistusena, kuid vähemasti õpid iga kord midagigi ja lõpuks on hea tunne, et vähemalt sain millegagi hakkama.
Ran Prieur, kellele ma varem ka viidanud olen, on oma maatükil tööd tehes samamoodi lähenenud: teatud asjad tunduvad eriti rasked ja siis ta lihtsalt proovib katse-eksituse meetodil, vaatab, millega on võimalik asi üldse aetud saada. Minu eilse õhtusöögi kohta: mulle baastasemel see üldiselt maitses ja ilmselt ka Victorile. Aga kui ma nägin, kuidas Renato muutis riisiroa enda portsjoni veel isuäratavamaks lisades oliiviõli, peterselli ja päevalilleseemneid, siis see andis juba ettekujutuse, mida võiks edaspidi taolise roa puhul arvesse võtta. Igatahes tundub, et eksperimentaalset muusikat tegeva inimesena suudaksin ma kindlasti taluda ka pinget eksperimenteerida muudes eluvaldkondadeks. Sest sellist asja, nagu totaalne läbikukkumine ei ole olemas, on vaid tulemused, mis mõnikord huvitavamad, üllatavamad kui vahest.
No comments:
Post a Comment