Miks süüdistatakse vägistatuid?

Friendly Atheisti veebis on shokeeriv stoori selle kohta, kuidas üht naisseersanti seksuaalselt ahistati ja lõpuks vägistati. Ja kui ta põõrdus sõjaväekaplani poole, oli tema vastus, et aga see oli jumala tahe, et ta ära vägistati ja et üldse peaks ta tihemini kirikus käima.

Kuitahes tundetu see ka poleks, kristlikud fundamentalistid on väga autoritaarsed inimesed. Ja mida autoritaarsem on inimene, seda enam ta soovib uskuda, et maailm on õiglane paik. Õiglase maailma teooria kohaselt on inimene valmis uskuma mida iganes selleks, et saada kinnitust, et maailm on õiglane. Ja kui maailmas on kohutavalt palju ebaõiglust, siis see tekitab kognitiivset ebakõla. Üks meetod sellega toimetulekuks on kanda üle süü otse neile, kes on ülekohut kannatanud. Ehk ohvri süüdistamise mentaliteet. Vägistatud naine järelikult oli ilmselt liiga lits või muul moel noris seksuaalset kallaletungi. Ja mida autoritaarsem maailmavaade, seda karmim ollakse vägistamise ohvrite suhtes.

Mistõttu pole mõni ime, et need fundamentalistid selliste öövastavate steitmentidega lagedale tulevad. Aga tegelikult toetub autoritaarsus äärmiselt nõrgal psühholoogilisel pinnasel: autoritaarsed inimesed ei suudaks toime tulla maailma ebaõiglusega. Ega ka õieti mitte surmahirmuga. Nii et haaaa-leeeee!

Ekstsentrilise kunstniku farmis

Vahetasin jälle quintat ja eile saabusin tallu, mille omanikuks on üks ekstsentriline kunstnik, helilooja ja disainer. Võin isegi ta nime öelda, ta nimi on Sam Abercromby. Ta elab Kesk-Portugalis Torres Novas ja Tomari vahel, tal on oma maja ning lisaks omab ta ka mitut restaureeritud elamut, hetkel on valmimas uus maja wwoofijatele. Seni aga on wwoofijatele tema ateljee.

Hetkel on viis wwoofijat ühes minuga. Üks belglane, üks kanadalanna ja kaks ameeriklast. Üks nendest on ka muusik! New Orleansist on pärit üks helilooja, pianist ja laulukirjutaja, nimega Mark Darnell. Ma alul arvasin, et ta on kõige rohkem ehk 40, pigem siiski ehk 35-37, aga tuleb välja et ta on 52 aastat vana! Välimuse poolest meenutab natuke Ran Prieurit ja ka kõne poolest. Igatahes leidsin temaga päris kähku ühise keele muusika osas. Ta reisib oma suure ja kaaluka Yamaha elektroonilise klaveriga. Ta on mul lubanud harjutada pilli ja tänu sellele olen jälle üle tõsiselt hulga aja saanud oma klahvka-asju harjutada. Tema muusikat saab kuulata siit: päris andekas tüüp, I say!

Sam on paras permakultuurifanatt, tal muide on siuke huvitav aianduslik leiutis: ta kasvatab tomateid, kartuleid, spinatit jms sedasi, et kõik muld, kus taimed kasvavad, on mässitud meetrikõrgusesse traatvõreringi, enne traatvõret veel tihti ka heinakiht multšiks. Mis tähendab, et kuna ta on juba päris vana mees, siis kummardamise asemel võib ta vilju korjata püstiasendis.

Muidu on Sam aga päris ekstsentriline tüüp. Ta on pärit Austraaliast, elanud siinseal kuni lõpuks kolis paar dekaadi tagasi Portugali, aga juurtelt on ta šotlane. Tal on üsna omapärane huumorimeel ja ta võib olla väga kindlameelne oma arvamuse avaldamises. Väga siuke anti-establishment tüüp, vihkab politseinikke ("vampiirlikud sitapead!") ja pankureid ("banksters", vot umbes nagu gängsterid), tema poliitilised vaated kohati meenutavad Thoreau'd, ta arvab et valitsus ei tohiks tegelt pea üldse valitseda, mis tuletas mulle väga meelde "Kodanikuallumatuse" esseed, armastab teatrit. Väga temperamentaalne ja intensiivne karakter.

Samas on tema kohalolek omamoodi värskendav. Sest ma pole kindel, kas Portugal on maa, kuhu ma lõpuks tahaks pidama jääda. Kindlasti külastaks seda edaspidigi hästi palju, aga siin ühiskonnas on omad probleemid. Ja kui Sam alustab jälle mõne vihase rant'iga ühiskonna vastu, siis see on värske annus tegelikkust, et olud pole siin mitte kõige optimaalsed ja liiga romantiliselt ei tasuks ka siinsesse maasse suhtuda.

Ma endiselt arvan, et olen tulnukas tundmatult planeedilt. Kuid pigem, et uskuda, nagu oleks mõni muu koht minu jaoks temperamentaalselt sobivam, ma väärtustan reisimist, kui võimalust kokku puutuda huvitavamate inimestega, nendega, kellega kergem samastada või vähemasti oleks neilt, mida õppida. Sam on väga kriitiline austraallaste suhtes, kes arvavad, et nad teavad kõike, aga kelle maailmavaade on äärmiselt müoopiline ja piiratud.

Ühte kohta kinni jäämine on parimal juhul masendavalt igav, halvimal juhul vaimselt atrofeeriv. Ja inimestega laivis kohtumine on hoopis teine ooper. Olen reisil kohanud mitmeid inimesi, keda võin oma lemmikuteks pidada ja päriseluvestlused on igatahes rahuldavamad kui interneti teel suhtlus. Ainuke probleem on, et tihti peab inimestest eralduma ja vahel on vaid mõni päev aega, et teineteisega koos aega veeta. Nagu wwoofides sa kas pead ise lahkuma või peab keegi teine lahkuma. Ja ma endiselt arvan, et inimeste vahel on kõige tähtsaim sobivus ja see võib olla päris haruldane nähe. Aga mõõda maailma ringi käies on suurem tõenäosus leida sobivamaid tuttavaid ja sõpru.

Lõpetan tänaseks. Täna sai kinnitatud muide esialgne esinejate list Tallinn Music Weekil 2011 ja mina olen ka seal. Võin juba avaldada, et esinen 25ndal märtsil Mustpeade Majas. Nii et kohtume vot nii umbes viie nädala pärast juba ehk?

Kuidas mul seni läind on

Pole viitsinud viimasel ajal eriti blogida. Aga mu wwoof-seiklus Portugalis jätkub. Lahkusin eelmisest Aljezuri farmist, sest mul tekkis eelmine laupäev tüli omanikuga. Mis oli kaunis närvesööv kogemus, nii et otsustasin lahkuda. Minu arust ei ole mõtet jääma pidama ei taludesse ega ka üldse igasugustesse suhetesse (jah, ka bändisuhe), kus igasugused konfliktid või vastuolud võivad tekkida. Nii et eelmine pühapäev liikusin põhja poole.

Pühapäeval sõitsin Lissaboni. Sain oma viimase minuti couchrequestile aktsepti ühelt toredalt lissabonlaselt Victorilt. Käisime koos väljas nautimas Portugali toitu. Portugali restoranides on see tüüpiline, et mitmele inimesele serveeritakse üks suur roog, mida siis võib laiali jagada. Sellepärast tundusidki igatahes hinnad suht kõrged. Aga see hind läheb pooleks. Hiljem käisime klubis kuulamas forro muusikat. Inimesed tantsisid! Ja tõesti oskuslikult tantsisid, paariline paarilisega. Nii peabki. Suvaline ringikargamine, mida pidudel enamasti näeb, pole mulle väga meelt mõõda. Ja portugali/brasiilia muusika rütmika on mõnus.

Minu uus farm on Herdade da Agolada de Cima. Pikemat kirjeldust võib lugeda siit, aga see on väga ajalooline valdus, mis eksisteerinud juba 19. sajandist. Kus saab korraldada pulmi, suvelaagreid, jahiüritusi, seminare jms. Omanik Antonio elas ise muide kaks dekaadi Kanadas ja seega ta on esimene portugaallane, kelle inglise keel on laitmatu ka aktsendi mõttes: kõlab nagu ehtne põhja-ameeriklane, mil iganes ta inglise keeles räägib.

Ja ma kohtasin eestlasi! Tuli välja, et kaks Eesti tüdrukut on siin veel. Liina ja Annaliis on ka alates augustist reisil olnud, aga nemad on rohkem saksakeelsetes riikides peatunud. Portugali saabusid nad nädala eest. Neljas wwoofija on ameeriklanna Keely. Tunda on, et siinne kliima on Algarve'i omast jahedam. Täna lõuna paiku oli siiski suht soe.

Hetkel külastavad meid ajakirjanik ja fotograaf, kes teevad ühe ajakirja jaoks feature-stoorit wwoofist, välja valitud sai siinne quinta. Nad tegid igaühega eraldi intervjuu ja klõpsutasid väga palju pilte. Ei mäleta, kuna mind viimati nii palju pildistati. Arvatavasti ei teinud isegi Riina Varol Opium Flirdist eelmise aasta märtsi lõpus nii palju klõpse. Pildistati igas kontekstis, nii tööl, lõunal kui ka vabal ajal. Nad lahkuvad homme. Artikkel ise peaks ilmuma veebruari teises pooles millalgi.