Thursday, February 10, 2011

Kuidas mul seni läind on



Pole viitsinud viimasel ajal eriti blogida. Aga mu wwoof-seiklus Portugalis jätkub. Lahkusin eelmisest Aljezuri farmist, sest mul tekkis eelmine laupäev tüli omanikuga. Mis oli kaunis närvesööv kogemus, nii et otsustasin lahkuda. Minu arust ei ole mõtet jääma pidama ei taludesse ega ka üldse igasugustesse suhetesse (jah, ka bändisuhe), kus igasugused konfliktid või vastuolud võivad tekkida. Nii et eelmine pühapäev liikusin põhja poole.

Pühapäeval sõitsin Lissaboni. Sain oma viimase minuti couchrequestile aktsepti ühelt toredalt lissabonlaselt Victorilt. Käisime koos väljas nautimas Portugali toitu. Portugali restoranides on see tüüpiline, et mitmele inimesele serveeritakse üks suur roog, mida siis võib laiali jagada. Sellepärast tundusidki igatahes hinnad suht kõrged. Aga see hind läheb pooleks. Hiljem käisime klubis kuulamas forro muusikat. Inimesed tantsisid! Ja tõesti oskuslikult tantsisid, paariline paarilisega. Nii peabki. Suvaline ringikargamine, mida pidudel enamasti näeb, pole mulle väga meelt mõõda. Ja portugali/brasiilia muusika rütmika on mõnus.

Minu uus farm on Herdade da Agolada de Cima. Pikemat kirjeldust võib lugeda siit, aga see on väga ajalooline valdus, mis eksisteerinud juba 19. sajandist. Kus saab korraldada pulmi, suvelaagreid, jahiüritusi, seminare jms. Omanik Antonio elas ise muide kaks dekaadi Kanadas ja seega ta on esimene portugaallane, kelle inglise keel on laitmatu ka aktsendi mõttes: kõlab nagu ehtne põhja-ameeriklane, mil iganes ta inglise keeles räägib.

Ja ma kohtasin eestlasi! Tuli välja, et kaks Eesti tüdrukut on siin veel. Liina ja Annaliis on ka alates augustist reisil olnud, aga nemad on rohkem saksakeelsetes riikides peatunud. Portugali saabusid nad nädala eest. Neljas wwoofija on ameeriklanna Keely. Tunda on, et siinne kliima on Algarve'i omast jahedam. Täna lõuna paiku oli siiski suht soe.

Hetkel külastavad meid ajakirjanik ja fotograaf, kes teevad ühe ajakirja jaoks feature-stoorit wwoofist, välja valitud sai siinne quinta. Nad tegid igaühega eraldi intervjuu ja klõpsutasid väga palju pilte. Ei mäleta, kuna mind viimati nii palju pildistati. Arvatavasti ei teinud isegi Riina Varol Opium Flirdist eelmise aasta märtsi lõpus nii palju klõpse. Pildistati igas kontekstis, nii tööl, lõunal kui ka vabal ajal. Nad lahkuvad homme. Artikkel ise peaks ilmuma veebruari teises pooles millalgi.

2 comments:

Mari-Liis said...

Tere, Erkki!
Plaanin järgimisel nädalal sinna Monte da Agoladasse woofima sõita. Ning mõtlesin, et ehk on sul mahti natuke sealsest tööst ja elust-olust kirjutada. On see sinu arvates woofimiseks hea koht? Minu woofi kogemus piirdub ainult kahe taluga Kreekas, millest üks oli täiesti suurepärane kogemus, teine aga paras pähkel.

Tänudega,
Mari-Liis

Erkki said...

Minu jaoks polnud kõige parem kogemus. Sa võid muidugi proovida seal olla ja kui ei meeldi, siis võid südametunnistuspiinadeta edasi liikuda. Alternatiiviks soovitaks näiteks Casalinho farmi mägedes.

http://www.casalinho.com