Abraham's Cafe Treffil

Nägin täna vanalinnas Abraham's Cafe ansamblit, kes esines Tallinna Treff festivali raames. Bänd, kes esines ka Tallinn Music Weekil, aga keda ma ei näinud, sest olin busy Mustpeade Majas seoses oma laiviga, aga nad said ka pressidelegaatidelt hiljem kiita. Väga hea kraam, viited idamaade muusikale, klassikatöötlused, 5/4 taktimõõdud, jazzilikud soolod pea igaühelt ja äärmiselt meisterlik klarnetimäng. Üks mu meelest highlight oli number, mis algas väga aeglaselt ja atmosfääriliselt, vähe noote, psühhedeelsem helimassiiv kui muidu, mis hiljem moondus viie peale jazzimiseks, väga hea klarneti-akordioni unisoon, viimane pill kõlas eriti puhkpillilikult ühes esimesega. Ja nad suutsid lõpu poole ka publikut kaasa haarata, mitte ehk küll niipalju tantsima nagu nad oleks tahtnud, aga on ebatavaline näha publikut plaksutamas viie peale rütmis. Soovitan neid soojalt kuulata!

Kuidas ma Londonis muusikafestivalil osalesin

Eelmine nädalavahetus täitus viimaks üks mu unistusi, ja tegelt isegi teine. Esimest korda sain ära käia Londonis. Ja teiseks sain seal ka muusikat teha, ehk siis esimene välismaine soolokontsert. Mind oli siis Brainlove'i festivalile kutsunud Tallinn Music Weeki delegaat John Rogers, kelle lemmikbändid TMWlt olidki kolm esimest esinejat Odessa Popi showcase'ilt, peale minu aga sai tulla veel Kreatiivmootor, Pastacas ütles ära.

Hakkasin Londoni poole samme seadma ühes ligi 28kg jagu pagasiga, millest Casio klahvpill, klarnet, flööt ja kellamäng läks äraantavasse klahvkakasti ning pedaalid, virtuaalanaloogräkk Blofeld ja adapterid seljakotti, juba reedel. Sõitsin kõigepealt bussiga Tartust Valgasse, seejärel rongiga Riiga. Ajastus oli ikka maru tihedalt koos, kui ma lõpuks lennujaama jõudsin, siis oli lennuki minekuni vaid 50 minutit. Siiski õnnestus edukalt pardale pääseda ja minu hullemad hirmud Londoni reisu ärajäämisest osutusid alusetuks. Lennuk tõusiski lõpuks õhku 22.20, või isegi mõned minutid varem.

Kell kaks tundi tagasi GMT ajavööndisse, kohal 22.35 Stanstedis või umbes niimoodi. Kuid maru pikaks saab see lennujaamast Londonisse pääsemine. Esiteks oli lennujaamas passikontroll, mis tähendas järjekorras seismist. Kui see läbi, siis ootasin bussi Londonisse. National Express aga sõitis maru kaua, mingi 90 minutit kuni Liverpool Streetile.

Vahepeal sain John Rogersilt sõnumi. Ta soovitas võtta Liverpool Streetile jõudes takso, kulud lubas ise hüvitada. Pöörasin tänavalt paremale, kus paljud ootasid taksot ja nii ma pidin esimest korda elus seisma taksojärjekorras. Asi ikka venis. Lõpuks takso peale saades oli aga sekeldus aadressiga, sohver ei suutnud GPSist leida esialgu. Tuli välja, et John oli sõnumis saatnud oma maja nime ja korteri numbri ning piirkonna nime ühes postkoodiga. Aga unustas mainimata, et see asub Fortis Green teel.

Taksosõit võttis aega 20-25 minutit, mis tundus nagu igavik ja lõpuks tiksus taksomeeter 30 naelsterlingi peale. Aga raha sain, nagu lubatud, Johnilt tagasi.

Nii et kokku võttis mul lennukist mahatulek kuni Johni asupaigani jõudmine tervelt neli tundi, kell oli pool kolm läbi öösel. Ajasime veidi juttu ja siis keerasime magama.

Ärgates olid peale minu ja Johni platsis veel James aka Napoleon IIIrd oma elukaaslase Kate'iga ning Joel Chicagost alias Bastardgeist. Viimase muusika avaldas mulle kõige enam muljet, kui olin veidi eelnevalt Brainlove festi kava uurinud, eriti just virtuoosne kalimbamäng oli väga teema. Napoleon asus autoga Windmill klubi poole teele Brixtonisse ning John, mina ja Joel võtsime takso.


Vot siuke nägigi välja festivalipaik

Juba eelneval ööl selgeks saanud Londoni suureulatuslikkus kinnitus, kui taksosõit võttis oma 45minutit kuni tund, et Fortis Greenilt Brixtonisse jõuda. Kui kohale jõudsime, siis ma olin natuke üllatunud, kui nägin Windmilli näol enda ees rohkem siukest Tartu Rokiklubi/Zavoodi moodi urgast, mis mahutab vaid 220 inimest. Võibolla ootasin ehk midagi Schillingu stiilis või jällegi nagu Odessa Pop Mustpeade Majas tüüpi üritust, aga oli selge, et tänane kava sai rohkem meenutama mulle pigem Diletantide Avangardide aegu Polymeris.

Õige pea ilmus välja ka Kreatiivmootor oma seitsmeliikmelises inkarnatsioonis, kust puudus sündimees, kel parajasti mujal muud tegemist. John pani ette, et kuna Kreatiivmootori setup on tehniliselt nõudlikum, siis las nemad teevad heliproovi. Saundtseki aegu muide üldse eriti ei olnudki, iga bänd pidi vahetult enne pealeminekut kõik kiirelt läbi testima, keskmine kontsertkava kõigil umbes 30 minutit.

Pärastlõunal suundusime Kreatiivmootori liikmetega (Roomet, Kaur, Maria) lõunat sööma, sattudes ühte restorani ühe turu sees. Tagasi jõudsime natuke pärast kella nelja. Siis olid juba esimesed bändid mängima hakanud, kuigi esimesed tegijad polnud minu arust suuremad asjad, pigem igavad. Kahjuks pandi algusesse ka Bastardgeist, kes muidu oleks pidanud mängima kl 18, aga üks suht lahja indibänd minu arust nimega Patterns jäi hiljaks. Tänu sellele ei näinud ma Joeli setti. Mis võis olla päris põnev.



Pagan Wanderer Lu

Kontsert sai hoo õieti sisse, kui siselavale astus Pagan Wanderer Lu. Ühemehebänd koos arvuti, sämpleritega, kitarri ja sündiga. Väga head ja kaasakiskuvad inditroonika laulud, hea energia. Selleks ajaks oli ka juba natuke rahvast kogunema hakanud. Väljas sai aga tasuta grilltoitu talongi eest.


Tom Milson

Väljas esinejatest hakkas kõigepealt silma üks noor kutt nimega Tom Milson. Kel oli Boss RC2 pisike luuper, Casiotone Mt500, mingi Rolandi trummimasin, elektriukulele ning mõned efektipedaalid. Väga siuke võluvalt teismeline värk, kohati tundus nagu ta oleks minu noorversioon.


Nägin paari loo jagu ka Bear Driverit, nende muusikastiil tuletas mulle meelde Küberkaru kommi Rada7st, et vahet pole kui vahest mõni bänd kõlab natuke geneerilisemalt, tähtis on see, kuidas sa selle generic asja välja mängid. Ja Bear Driver mängis oma geneerilisema indirokkimise välja, nende lood olid hästi hoogsad ja energilised.

Hakkasin siis oma setuppi üles seadma. Mis muidugi tuli olusid arvestades hästi kohmakas. Kui ma ütleks, et mu sett läks pekki, siis ma kindlalt mõtlen siin seda, et asjad ei õnnestunud mul tehniliselt päris nii nagu ma oleks tahtnud. Võrreldes Kumu ÖÖga, mis kulges kui laitmatult, tundus mul laupäeval olevat offnight, kui välja arvata mõned briljantsed kohad. Publik siiski aplodeeris entusiastlikult minu luuperikontserdi lõpus. Ja mul oli ikkagi hea meel, et sain esineda ja paarile Briti punter'ile ennast hinge mängida. :) Üks neist andis isegi päris heldelt raha minu "Electric Thoreau" EP eest.

Tänase seisuga olen suutnud netist leida ka esimese pildigalerii. Siit panen üles enda pildi:





David Thomas Broughton

Väljas aga esines üks eriti hull trubaduur - kujuta ette Syd Barretti, Tim Buckley ja Arthur Russelli ristsugutist ja sa pole ikka veel piisavalt lähedal tabamaks David Thomas Broughtoni hullumeelsust. Ta mängis kitarri, luupis, vahepeal pani kitarri käest, trummeldas vastu maad, kitarri, publiku tühje õlleklaase, mängis diktofonist veidraid saunde, tema laulusõnad olid teravalt vaimukad, ühesõnaga, tõeline ekstsentrik, võtan mütsi maha!


Kreatiivmootor

Kuigi see tähendas väikest nihet ajakavast, millest muidu peeti üsna korrektselt kinni, otsustati Kreatiivmootori esinemisajaks hetk, mil Broughton lõpetab. Ma pean häbiga tunnistama, et TMW esinemise nendelt magasin suuresti maha, nüüd siis parandasin vea ja tõesti, tremendous stuff, põidlad üles! Eriti kiidaks trummar Madise ühtlast rütmipulseerimist, mis tõepoolest nagu Can, nagu Holger Loodus vihjas paar kuud varem. Ning Maria üht saksihuulikusoolot, mis sobitus eriti briljantselt Roometi veidrate häälutamis-kontseptsioonidega.


Napoleon IIIrd

Napoleon IIIrdi set oli mõnevõrra sarnane Pagan Wanderer Luga, psühh-inditroonika hullus, kuid seekord toetas teda eriti võimas trummar.



Meursault oli viimane bänd, peaesinejad Šotimaalt Edinburgh'ist. Kitarribänd, neil oli laval harmooniumimängija, keda eriti kuulda ei olnud. Mõni lugu oli täitsa okei, aga väga muljet ei avaldanud.

Üldjoontes superfestival ja mul hea meel, et John mind ja Roometit gängiga sinna kutsus. Ma vähemasti nägin kohati ikka ehtsat vasakvälja indimussi avangardi ja ma mõtlen, et oleks huvitav nii mõndagi neist ka Eestisse saata, Helen Sildna ja John vist juba arutavadki seda teemat mõne tulevase ürituse jaoks.

Pühapäeval oli aga Johni sünnipäev. Napoleon ühes pruudiga lahkus, mina, Joel ja John aga läksime linna peale. Käisime Tate Modern kunstimuuseumis, kus sai palju tasuta kunsti näha, kus raha eest aga näidati Joan Miro maalinäitust. Käisime seal ühes kohvikus lõunat söömas. Hiljem aga trehvasime mõnede kreatiivmootorlastega ühes pubis nimega The Mucky Pup (alul oli plaan Old Queen's Headi minna, aga see oli ülerahvastatud). Kell 21. aga lahkusime, ma pidin asjad valmis panna, sest otsustasin juba enne keskööd lennujaama poole liikuma hakata. John andis mulle mõned Brainlove'i plaadid, millest ehk saaks arvustusi kirjutada Eesti väljaannetesse ja siis saatsid nad mind Joeliga kuni metrooni ära, minnes ise ühte pubisse.

Londonist lahkusin kell 6 varahommikul. Muidugi lennujaama saabumise ja äralennu vahepeal jäi siiski aega päris kenasti üle. Kaalusin huvi pärast ka asjad eraldi üle ja fakk, suur klahvakohver on oma 9kg, mis neelab poole pagasi kaalust! Mõni ime, et seda vedada on ikka paras pain in the arse! Oleksin igatahes tänulik, kui leiaks mõne parema alternatiivi, millega ringi reisida. Sest kindlasti ei jää Londonis käik mu viimaseks välismaiseks kontsertesinemiseks. Lõpuks jõudsin unedeprivatsiooni all kannatades, ent üsna rahul oma nädalavahetuste kogemustega, Tartusse kl 18 õhtul.

Üks video Kumu ÖÖlt

Esitan siin lisalugusid "Katkise Kuuega Kraakleja Kevade" ja "Pisike Kosmoselaev". Kumu ÖÖst endast ilmus täna aga Sirbis üks arvustus.

Üks põnev link majade kaitsest üleujutuse vastu

Väljavõte Huffington Posti veebist.

Siin põnev fotoreportaaž sellest, kuidas üle äärte ajava ja aina tõusva Mississippi jõe vastu ehitatakse majade ümber piiravaid valle, et kaitsta maju üleujutuste eest. Sisuliselt on kodud tehtud saarteks. Paistab päris kõva hulk tööd ja ega kõik New Orleansi elanikud ka pole olnud võimelised oma maju päästma. Siiski on see hea tõestus, et katastroofidega aitab kõige paremini toime tulla leidlikkus ja suutlikkus mõelda välja nutikaid lahendusi.

Kumu ÖÖ

Nii, olen Kumu Auditooriumi bäkksteidžis, parajasti mängib Imandra Lake. Kahe tunni pärast astun ise lavale. Mängin akustilise klaveriga muuseas, proovisin mõningaid oma teemasid sellega mängida, väga unenäoline tunnetus oli kohati, ala Satie "Gymnopedie 1". Sain just Epliku uue plaadi paar tundi tagasi. Ootan väga, kuidas see kõlab tervikuna. Varsti aga lähen Maria Minervat kaema.

21.05.2011, kl 12.00 lõunal: Maria oli päris mõnusalt sümpaatne. Tema lava-act on suht lihtsale valemile üles ehitatud, et laval on üks kutt arvuti ja midikontrolleriga ning siis Maria seksikalt riides võtmas järjepanu igast sensuaalseid poose ja laulmas oma õrna, ent tundelise (ja kajadesse uputatud!) häälega. Nii lihtne aga nii töötab! Välja arvatud juhtum, kus laval oli elektrikatkestus, või mingi muu häire, mistõttu Maria mikrist ega ka vist Rolandi (see Music For Your Plantsi kutt kahtlustan) arvutist ei tulnud vahepeal mingit heli. Aga publik ootas kannatlikult, kuni probleem laheneb ja elas toetavalt kaasa kuni jupp aega hiljem jätkunud kava lõpuni.

Mõtlesin, et kuna peaesineja Seefeel alustas minuga samal ajal, et kui suure osa publikust see ära võtaks. Õnneks oli rahvast kogunenud minu ajaks päris kenasti. Alguses muidugi läks päris kohmakalt, eelkõige tehnilises mõttes. Ma saan täiesti aru, miks Ramo nimetab oma laiv-setappi tihti "luuperijukerdiseks". Luuperiga on enamasti ikka äärmiselt ebakindel esineda, pahatihti helikvaliteet pigem keerab pekki, mis omakorda tuletas meelde, et kui ma 4 aastat tagasi Tartu ühes kohvikus Dynamite Vikingsit nägin, siis trummari Karsten Mathieseniga vahetasin paar sõna Loopstationi teemal ja ta rääkis, et muidu põnev riist, aga stuudios ei tasu kasutada, sest see ei anna head helilist kvaliteeti. Tjah, eks ta ole. Samas, üks lugu mul, nimega "Oota Sa" on küll luuperiga tehtud, põhiträkk ongi üks suur kiht flööte, mille lindistasin vot tegelt juba siis, kui luuper oli Ebayst kohale jõudnud 2007nda kevadel. :)

Aga kava kulgedes läks aina paremaks. Kontsertkavaga oli selle poolest huvitav, et oli tunda rokk-kontserdi loogika hajumist. Tihti aplodeeriti pikkade tuliste soolode lõpus, näiteks viimases osas mängisin ühe eriti kiire sündisoolo ja ma kuulsin, et kui olin soolo lõpetanud rifiga, mille luuperisse mängisin, et kui hakkasin seda torudega duubeldama, siis publik samal ajal plaksutas.

Väga tore oli mängida akustilise klaveriga. Samas ma saan aru, miks seda peetakse autonoomseks instrumendiks eraldi võrreldes teistsuguste klahvidega pillidega. Mäletan, et kui Portugalis täiega woodsheddisin oma klahvkaoskusi kahes talus, kus ühes oli elektrooniline klaver ja teises päris pianiino, siis pärast raskeid klaveriklahve tundusid koju naastes mu oreli ja Casio klaviatuurid nii väikesed! Eriti arvestades, kui pikalt oli paus klahvkade mängus alates Eestist lahkumisest. Ja luuperikontserdi viimase osa soolo Casio klaviatuuril eile läks märksa libedamalt, kui minu klaverisoolode ponnistused.

Publikult sain igatahes entusiastliku vastuvõtu. Seega tegin esimest korda ka lisalugusid. Alguses "Katkise Kuue" akustiline versioon tiibklaveril, mind totaalselt ei huvitanud, kui mõõda laulan, ikka tegin ära. Kuid "Pisike Kosmoselaev" tuli eriti kuulilt välja: hea energia sees esimeses osas ja tiibklaverisoolo teises, vaiksemas osas.

Natuke nägin Seefeeli ka lõpus, mingi 15-20 minuti jagu. Kohati oli väga hea, siis kui oli sellist hevit daabilikku draivi, aga minu jaoks valgus liiga laiali. Võibolla mu igavuse lävi on natsa liiga madalaks läind. Mouse on Mars oli aga päris hull, väga mürarikas ja tantsuline ja igast veidrate saundidega. Tundsin kavas ära "Idiology" (2001) albumi avaloo "Actionist Respoke". Kuulasin mõnda aega, siis läksin asju pakkima.

Müraluikede etteaimamatu süvarokk-etendus

New Yorgi legendaarne mürarokibänd Swans tõestas kontserdiga Tallinnas Von Krahli teatrisaalis, et nemad vana rasva peal liugu ei lase - bändi laiv-repertuaar paelub otsingulise ja improvisatsioonilise lähenemise ning pikkade arendustega.

Swansi juhatas sisse James Blackshaw, noor inglise kitarrivirtuoos, kes musitseerib 12-keelsel akustilisel alternatiivhäälestusega kitarril ja kelle pillimängustiil on võrreldav näiteks John Fahey ja Leo Kottkega. Mediaatori asemel on Blackshaw parema käe jaoks kasvatanud eriti pikad küüned.

Blackshaw repertuaar koosnes pikkadest modaalsetest, tihti ühel akordil põhinevatest minimalistlikest paladest. Mis võinuks ebakompetentsemates kätes kõlada igavalt, kõlas Blackshaw käepaari all aga hüpnootiliselt võluvalt. Omamoodi sobiv sissejuhatus peaesinejale, olgugi, et volüümi mõttes täiesti kontrastne.

Minimalistlike teemade pikavõitu arendamist jätkas ka Swans, kes alguses lasi hästi pikalt mängida oma rütmisektsioonil stevereichilikku löökpilliintrot, kus Thor Harris tagus torukellasid ja trummar Phil Puleo mängis haamritega kannelt. Lõpuks tuli ka terve bänd lavale, kes asus nimme kruvima pinget pikkamisi üles ja isegi, kui lõpuks tuligi pingevabastus, polnud see pelgalt etteaimatav rokkimine.

Swansi stiilis mürarokk püsis erinevates dünaamikastaažides võrdväärselt nurgelisena ja nihestatuna. Suur osa Swansi kui laivbändi mõjust tasub kindlasti kanda rütmisektsiooni arvele. Kuigi bändi esiliinis on kolm kitarri (liider Michael Gira Gibsonil ja Norman Westberg Fender Telecasteril ning horisontaalne steel-kitarr mängituna Christoph Hahni poolt), paistsid kõige enam välja siiski Chris Pravdica maavärinalikult võimas bass ning Puleo/Harrise kurioosne perkussioonitandem.

Phil Puleo on üks nendest vähestest rock-trummaritest, kes suudab kombineerida oma mängus jõudu, meisterlikkust, mitmekesisust ja etteaimamatust, tema rütmifaktuurid andsid Swansi müravallidele soliidse, ent ekstsentrilise selgroo. Thor Harris aga üllatas üsna mitmekesise pillipagasiga. Lisaks taldrikutele ja püsti-trummidele olid tal laval ka torukellad ja elektriliselt võimendatud vibrafon. Kuid Harrisel oli veel teisigi trikke varrukas. Aegajalt haaras ta välja ka iseehitatud poognapilli ning - üllatus-üllatus - klarnetigi. Tõeline multi-instrumentalist.

Bändi kava kestis umbes 90 minutit. Lisalugu oli eriti kõrvu kikitav. Harris puhus veidralt, freejazzilikult oma klarneti huulikut, Gira organiseeris ülejäänud bändi müra tegema ja rütmilisi aktsente lajatama viisil, mis tihti mõjus frankzappalikult. Kõige lõpuks aga jättis bänd oma americana'likult stiilse frontmani Gira üksinda a cappella laulma. Antud lisalugu oli päris meeldejääv lõpp 80ndate postpunk-legendi müraroki-etendusele, mis volüümi ja dünaamika poolest paelus rokifänne ning oma etteaimatamatuse poolest intrigeeris ka süvamuusikahuvilisi.

Arvustus ilmus täna Postimehes. Siin galerii.