Kumu ÖÖ

Nii, olen Kumu Auditooriumi bäkksteidžis, parajasti mängib Imandra Lake. Kahe tunni pärast astun ise lavale. Mängin akustilise klaveriga muuseas, proovisin mõningaid oma teemasid sellega mängida, väga unenäoline tunnetus oli kohati, ala Satie "Gymnopedie 1". Sain just Epliku uue plaadi paar tundi tagasi. Ootan väga, kuidas see kõlab tervikuna. Varsti aga lähen Maria Minervat kaema.

21.05.2011, kl 12.00 lõunal: Maria oli päris mõnusalt sümpaatne. Tema lava-act on suht lihtsale valemile üles ehitatud, et laval on üks kutt arvuti ja midikontrolleriga ning siis Maria seksikalt riides võtmas järjepanu igast sensuaalseid poose ja laulmas oma õrna, ent tundelise (ja kajadesse uputatud!) häälega. Nii lihtne aga nii töötab! Välja arvatud juhtum, kus laval oli elektrikatkestus, või mingi muu häire, mistõttu Maria mikrist ega ka vist Rolandi (see Music For Your Plantsi kutt kahtlustan) arvutist ei tulnud vahepeal mingit heli. Aga publik ootas kannatlikult, kuni probleem laheneb ja elas toetavalt kaasa kuni jupp aega hiljem jätkunud kava lõpuni.

Mõtlesin, et kuna peaesineja Seefeel alustas minuga samal ajal, et kui suure osa publikust see ära võtaks. Õnneks oli rahvast kogunenud minu ajaks päris kenasti. Alguses muidugi läks päris kohmakalt, eelkõige tehnilises mõttes. Ma saan täiesti aru, miks Ramo nimetab oma laiv-setappi tihti "luuperijukerdiseks". Luuperiga on enamasti ikka äärmiselt ebakindel esineda, pahatihti helikvaliteet pigem keerab pekki, mis omakorda tuletas meelde, et kui ma 4 aastat tagasi Tartu ühes kohvikus Dynamite Vikingsit nägin, siis trummari Karsten Mathieseniga vahetasin paar sõna Loopstationi teemal ja ta rääkis, et muidu põnev riist, aga stuudios ei tasu kasutada, sest see ei anna head helilist kvaliteeti. Tjah, eks ta ole. Samas, üks lugu mul, nimega "Oota Sa" on küll luuperiga tehtud, põhiträkk ongi üks suur kiht flööte, mille lindistasin vot tegelt juba siis, kui luuper oli Ebayst kohale jõudnud 2007nda kevadel. :)

Aga kava kulgedes läks aina paremaks. Kontsertkavaga oli selle poolest huvitav, et oli tunda rokk-kontserdi loogika hajumist. Tihti aplodeeriti pikkade tuliste soolode lõpus, näiteks viimases osas mängisin ühe eriti kiire sündisoolo ja ma kuulsin, et kui olin soolo lõpetanud rifiga, mille luuperisse mängisin, et kui hakkasin seda torudega duubeldama, siis publik samal ajal plaksutas.

Väga tore oli mängida akustilise klaveriga. Samas ma saan aru, miks seda peetakse autonoomseks instrumendiks eraldi võrreldes teistsuguste klahvidega pillidega. Mäletan, et kui Portugalis täiega woodsheddisin oma klahvkaoskusi kahes talus, kus ühes oli elektrooniline klaver ja teises päris pianiino, siis pärast raskeid klaveriklahve tundusid koju naastes mu oreli ja Casio klaviatuurid nii väikesed! Eriti arvestades, kui pikalt oli paus klahvkade mängus alates Eestist lahkumisest. Ja luuperikontserdi viimase osa soolo Casio klaviatuuril eile läks märksa libedamalt, kui minu klaverisoolode ponnistused.

Publikult sain igatahes entusiastliku vastuvõtu. Seega tegin esimest korda ka lisalugusid. Alguses "Katkise Kuue" akustiline versioon tiibklaveril, mind totaalselt ei huvitanud, kui mõõda laulan, ikka tegin ära. Kuid "Pisike Kosmoselaev" tuli eriti kuulilt välja: hea energia sees esimeses osas ja tiibklaverisoolo teises, vaiksemas osas.

Natuke nägin Seefeeli ka lõpus, mingi 15-20 minuti jagu. Kohati oli väga hea, siis kui oli sellist hevit daabilikku draivi, aga minu jaoks valgus liiga laiali. Võibolla mu igavuse lävi on natsa liiga madalaks läind. Mouse on Mars oli aga päris hull, väga mürarikas ja tantsuline ja igast veidrate saundidega. Tundsin kavas ära "Idiology" (2001) albumi avaloo "Actionist Respoke". Kuulasin mõnda aega, siis läksin asju pakkima.