Mis on enamasti väga sümpaatne, kas või peresõbraliku atmosfääri poolest. Kas pole mitte vahva näha näiteks väikeseid lapsi lava juures mängimas-tantsimas. Kõige tüütum on ehk lärmakate jõmmide kõrge kontsentratsioon järelpeo ajaks. Kui aga isegi sellise kontingendi suudab klubis esinedes nii trotslikult ekstsentriline ansambel nagu Kreatiivmootor kaasa elama panna, siis ehk pole väga probleemi.
Imandra Lake
Festivali avasid kaks introvertsemat kodumaist esinejat. Imandra Lake’i kuulates ei pääse mööda paratamatusest, et tegelikult on parim kuulamiskeskkond selle bändi puhul magamistuba. Igal juhul mõjub sümpaatsena kõrgendatud eestlaslik eneseteadvus, bänd on lisaks «Ärkamise ajale» nüüd jõudnud kaverdada ka Janika Sillamaa «Lootuse».
Ramo Teder puhumas kaht plokkflööti
Luuperivõlur Pastacas pidi aga esinema vastu lõõmavat päikest ja puhuvat tuult, mis natuke segasid Ramo Tederi esitust. Teder mängis oma kava igal juhul välja ja kuigi tema live-metoodika on paratamatult lo-fi poole peal, ei kujutakski teda ette asja ajamas kuidagi poleeritumate vahenditega. On selge, miks Pastacas Tallinn Music Weeki delegaatidele silma-kõrva jäi.
Starmetis
Starmetis Lätist oli esimene välisbänd pärast kahte usaldusväärse muusikalise kvaliteediga kodumaist esinejat. Kitarri, bassi, süntesaatori ja trummimasina kvartett segas oma muusikas dub’ilikku postpunki, shoegaze’imat osa postrokist ja näpuotsaga elektropoppi. Bändi hõredavõitu saund töötas mõnes loos päris hästi, üldiselt jäi aga pahatihti monotoonseks.
Superliustik+torud. Jube sitt pilt sai, kahju et ei taibanud üritada paremaid teha.
Tartu kvartett Superliustik on edukalt tõestanud oma võimekust instrumentaalse rokkbändina. Schillingu kontsert oli eriline, sest nende saundi täiendasid sedapuhku puhkpillid. Saksofonist ja trombonist, keda on ka nähtud laval ühes Opium Flirdiga, sulasid bändi saundi hästi sisse ja nende hoolikalt paika pandud partiid andsid muidu kitarrikesksele Superliustiku helile ekstra kihte, kuigi saks jäi tihti trombooni varju.
If We.
Järgnes idanaabrite If We Peterburist, kelle lääne inditroonika ja vene roki sümbioos oli parimatel hetkedel meeldivalt sümpaatne. Kõige silmapaistvaim väljamaine bänd oli aga progepoppi ja indifolki seganud Oddfellows Casino, kes kasutas väga hästi ära oma topelt-klahvpilli konfiguratsiooni, aeg-ajalt varieerides klahvpille ka kitarridega. Ka bändiliider David Bramwelli mõnusalt väljapeetud briti huumor oli meeldiv element.
Oddfellows Casino, pildil David Bramwell trummariga.
Ultima Thule - Riho Sibul + Toomas Rull.
Ultima Thule laiv oli erandlik, sest Aare Põderi haigestumine dikteeris klahvpillivaba kvartetikava. Kriitikute ja nooremate kuulajate seas eelmisel aastal sooja vastuvõttu kogenud «Jälgede jälgedes» oli kavas prominentselt esindatud, rütmisektsiooni gruuv toetas jõuliselt käredat kitarrisaundi ning ballaadilikumates lugudes oli tajutav teatud džässilik tunnetus, mis fusion’i-taustaga bändiliikmete puhul ilmselt paratamatu.
Design A Wave - see AKAI AX73 sünt muide on olemas ka Ervin Trofimovil.
Design A Wave’i kava alustas liider Tom Hirst üksinda, tema karaokekava ühes vokaali ja süntesaatoriga aga tundus algul kuidagi ilmetu. Parema hoo sai Design A Wave sisse, kui lavale tulid kaks naisklahvpillimängijat ja musta maani kleiti riietunud bassimees. Meeldejäävaim moment oli inspireeritud kaver PiL’i loost «Order of Death».
Kuigi taolist süntesaatorimuusikat on ka paremini tehtud, elas publik Inglismaalt pärit viimasele bändile väga kaasa. Schillingut ka varem nautinud rahvas ei pidanud seekordki pettuma, selleaastane festival oli üldiselt korda läinud.
Arvustus ilmus täna ajalehes Postimees.
No comments:
Post a Comment