Ostsin Prophet 08 süntesaatori

"The first time I ever played a Prophet synthesizer, I knew immediately I wanted one"
- Francis Monkman Sequential Circuits Prophet 5 kohta.

Kirjutasin pea pool aastat tagasi kaasaegsetest analoogsüntidest, muuhulgas sai mainitud ka Dave Smithi poolt toodetud Prophet '08. Dave Smith oli sama tüüp, kes töötas välja ka Sequential Circuitsi süntesaatorid, millest Prophet 5 oli ühe maailma esimese tõsiseltvõetava polüsündina ikka väga kõva sõna. Vahepeal panin tähele, et ka Jakob Juhkam oli Propheti ostnud. Muuseas, eelmine kord tegin vea, et oletasin Jakobit mängimas Põhuteatris Propheti saundidega järgi Vaiko plaadiklahvkasid, Prophet oli siiski midikontroller.

Mõtteid Propheti omamisest hellitasin isegi. Sest ma ikkagi mõtlesin, et Waldorf Blofeld pole ikka päris see. Soov oli osta kas mingi virtuaalanaloogi klahvpillivariant või parem veel päris analoog-polüsünt. Alguses heidutas mõnevõrra mind Propheti üsna kõrge hind. Kuu aega tagasi aga hakkasid asjad sinna poole liikuma, et mul oli piisavalt raha kõrvale pandud. Ma müüsin vahetult pärast Gilgameši lõppu Blofeldi maha rahavarude täienduseks ja septembri keskpaigas andsin sisse tellimuse Thomanni leheküljel. Kus oli pakutud ka rohkem kui 200 eurot odavam soodusvariant (B-Stock). Kaalusin alguses ka rackmount-versiooni. Otsustasin siiski klahvkavariandi kasuks, kuna minu jaoks on mentaalselt mugavam, kui on täiskomplektina üks tükk, selmet kasutada racki ja siis midikontrollerit.

Kolmapäeval jõudis pill kohale. Kuus päeva võttis saadetud pilli sõit aega Frankfurdist, vahepeal oli Thomannis implementeeritud parcel tracking süsteem, mille järgi sai vaadata, kui kaugel pakk on. Ma eeldasin, et pean ilmselt tänaseni ootama, kuid juba kolmapäeval oli Thomanni kliendileheküljel märge, et pakk on Tallinnas ja vahetult enne lõunat sain ka kullerilt telefonikõne, pidin vaid ootama kolm tundi kulleri saabumiseni Lõuna-Eestisse.

Hakkasin esimesel võimalusel uurima, mis helisid sellega tekitada saab. Ja esimene asi, mis ma tähele panin, sellega saab väga hästi orelisaunde teha. Avastasin näituseks ühe Farfisa moodi tooni, mis sarnanes väga sellele Farfisa soundfont'ile, mida olin kasutanud oma laivides (ja ka Opium Flirdi "Dejavoodoo" albumil). Kahjuks kaotasin selle novembris 2009, kui arvuti kõvaketas kokku varises. Nüüd oli mul igati hea meel seda orelitooni jälle kuulda.

Teine orelitoon, mis mu kõrvu kikitama pani, oli üks Hammondi simulatsioon, mis oli paari pandud arpeggiatoriga. Mulle meeldis see, milliseid ekstra harmooniaid ma kuulsin, kui iga noot oli arpedžeeritud kvintides ja mul tuli mõte kirjutada üks pala akordide ümber, mida ma mängisin.

Prophet 08 klahvpill on koos velocity ja aftertouchiga. Avastasin aga, et mida kõvemini klahve pressida mõnedel patchidel, kus velocity kõrgeks keeratud, seda rohkem hakkab ostsillaatorite pitch võnkuma. Ka arpedžeeritud "Hammondil" oli selline võbelev saund. Otsustasin aga, et kui võbeleb, siis võbeleb, annabki karakterit. Loo intros ma meelega survestasin C-klahvi, et ostsillaator muudkui võnguks. Salvestasin arpeggio-saundi (vajutada Split A/B nuppu) ja Hammondi saundi (vajutada Stack A/B nuppu) eraldi.

Salvestasin ka Farfisa tooniga paar harmoniseeruvat oreli-ostinatot outrosse, mille otsustasin nimme teha Glass-out'iks (minu termin kiiretempolistele sektsioonidele koos Philip Glass'ilike või Steve Reich'ilike korduvmustritega) ja ühe orelisoolo keskkohta.

Salvestama hakkasin öösel vastu reedet. Hiljem üles ärgates lisasin trummid ja hakkasin klarnetiga meloodiat kirjutama. Duubeldasin seda ka ühe Propheti string-saundiga ja lõpu poole glockenspieliga.

Igaljuhul tulemus on siin: "Emergency Room Lizard". Head kuulamist!
Multiphonic Rodent - Emergency Room Lizard by stereom

Gilgameš Postmortem

Kui ma kirjutasin oma loo Gilgameši näidendisse muusikuks minekust ja teatritöö kulgemisest, siis minu eesmärk oli informeerida inimesi. Anda teistele mõista, et need, kes tulevad teatrisse eesmärgiga kaardistada minu järjekordseid muusikalisi suundi, peavad arvestama sellega, et mitte iga noot tükis ei pärine minu sulest. Mulle tundus, et osalusmuusika köögipoolest ei oldud seni eriti räägitud ja nii ei teadnudki alguses isegi, millised katsumused ees ootavad. Kuni ma siis raskel teel kõik nõmedused ise läbi kogesin ja otsustasin, et parem informeerin teisi, et ega see kõik väga lilleline ka pole.

Head kavatsused, aga sihtkohaks põrgu

Osad mu sõbrad kiitsid mu juttu. Kinnitades mulle, et see on nii tuttav ja täiesti normaalne, igal pool asjad toimivadki sedasi. Kristjan isegi soovitas, et kuule vaata, kuidas su tunded etenduste lõpuperioodiks on ja kirjuta kindlasti postmortem sellele saagale. Hea mõte, aga on põhjus, miks ma sellest kirjutan täpselt 17 päeva pärast viimast etendust Kultuurikatlas.

Öeldakse, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ja mitte asjata. Hiljem tuli välja, et helikunstnik Renzo van Steenberger oli mu blogiposti läbi Google Translatori lasknud ja teda oli välja loetu ikka pisut solvanud. Ja siis mul oli tükk tegemist, et end seletada ja püüda teda maha rahustada, liiatigi, et Postimehe artiklist olevat Renzo valesti välja lugenud, et ma olevat Enkidu reiviloole mingid oma tuurid peale keeranud (tegelikult oli see Renzo ja Peeter Jalaka ühislooming). Sorry Renzo!

Plaan kirjutada postmortem aga püsis. Kuid mul oli tükk aega probleeme, kuidas seda kõike sõnastada. Muidu pärast jälle jääb mulje, nagu ma elaksin oma kibestunud tundeid välja, pritsides musta pori näkku neile, kes seda tegelt ei vääri.

Võrratu Mari ja ootuste põrmustumine

Kiitsin eelmine kord Mari Abelit. Ta on lihtsalt võrratu, tõeliselt isetu inimene ja kuldse südamega naine. Patt oli lihtsalt talle pahaks panna tema Kate Bushi lembust ja seostada seda mingi vandenõuga minu vastu. Nagu Mari selgeks tegi, talle üliväga imponeeris Kate Bushi tants ja sellejaoks ta ka "Wuthering Heightsi" kopulatsiooni-stseeni sooviski.

Ta on valgus minu mõnevõrra segaduses tunnetemaailmas tänigi. Lugesin läbi Naistemaailma loo temast ja ta lastest. Mulle hakkas silma tsitaat tema vanimast lapsest Richardist, kes teise poja sündides viskas end maha ja kurtis, et ta sureb nüüd nälga ja mitte keegi ei armasta teda. Puhtlapselikumat afektiseisundit annab ette kujutada, aga ega täiskasvanudki neist päris immuunsed pole.

Minnes tagasi päeva juurde, mil ilmusin pühapäeva pärastlõunal Kultuurikatlasse proovi, kindla eeldusega, mis minu ideedest saab, no kujutagem ette, mis tunne mul võis olla, kui Renzo laseb mingit ideed Katla saalis ja jutud käivad ümberringi, et see on Renzo panus "tunnelimuusika" stseeni, kus Gilgameš talitab Enkidu teispoolsusesse. Hiljem Peeter Jalaka juuresolekul demonstreerib Renzo oma uut ideed, mis võetakse omaks. Minu head ootused seal stseenis ise mingit mõnusat psühhedeelset veidrust organiseeruda põrmustuvad. Brutaalselt.

Nii nagu Riks kurtis, et teda ei armastata ja teda ootab näljasurm, nii hakkas minugi peas vasardama häirekell. Mis dikteeris, et ma pole piisavalt hea ja ma ilmselt väärin vallandamist tervest sellest projektist, sest Renzo olevat nii palju parem. Aga kuramus, ma olin liiga vesipüks, et nõuda Peeter Jalakalt otse aru, et kuule, mis värk see on ja kuhu see õieti kõlbab. Ma ei tahtnud näha konflikti paisumist ja siis saadagi teada, et ups kui sitt ma tegelikult olen! Siiani kirun end, et ma ei pingutanud vist projekti heaks piisavalt ja mul ei jätkund munasid, et enda huvide eest seista, siis kui mulle tundus, et mind saboteeriti mu selja taga. Vähemalt mulle jäi mulje, et saboteeriti.

Null-summa mängud ja koopainimeste psühholoogia

Hilisemad vestlused teistega kinnitasid, et selline kompromisside tegemine ja kohati oma tahtmise mitte saamine on teatris tavaline värk ja et kui läbi ja lõhki soolomees hakkab ühekorraga teistega koostööd tegema, siis ta puutub peagi kokku koostöö tegemise kainestava tegelikkusega. Ikkagi oli kohati nadi tunne, et kas peabki minema just nii, nagu tegelikult läks. Rahutuks tegi eriti vastandamine: egoistlik sooloartist versus tõeline tiimpleier.

Tegelikkuses tundub ülekohtune teha maha neid negatiivseid afektiseisundeid ja pidada neid ülekäte läinud egoismi tundemärgiks. Minu ja Renzo konflikt oli tegelikult klassikaline nullsummakonflikt. Nullsummamäng dikteerib, et ühe inimese võit on teise inimese kaotus. Kui on teatritükis stseen ja mängus on kaks muusikalist kujundajat, siis stseeni kujundamise au saab kuuluda tegelikkuses vaid ühele.

Tulles tagasi Mari lapse juurde, ka tema kartis täiesti õigustatult nullsumma-mängu tema enda kahjuks. Olen absoluutselt veendunud, et tegelikkuses on meie hirmudel ja ebakindlustel enamasti kindel evolutsiooniline taust. Vanasti võis vabalt nii juhtuda, et uue lapse sünd võis vanemale lapsele tuua kaasa hülgamise ja hiljem surma. Muusikalistes kollektiivides on tihti nii juhtunud, et kui keegi hakkab huvituma välisest muusikust, kellel on eeliseid konkreetse teise liikme ees, siis teise liikme jaoks tähendas see situatsioon enamasti kollektiivist vallandamist.

Evolutsiooni peale mõeldes tundub loogiline, et koopainimeste seas oli vägivallaga probleemide lahendamine, tihti elu ja surma peale, levinud ja sealt on moodne mees saanud pärandiks negatiivsed psühholoogilised seadumused. Null-summa konflikti primitiivseim näide on elu ja surma küsimus. Näide, mis garanteeritult toob inimestes välja halvima. Kiviajast edasi on null-summa mängude kvantiteet mitmekesistunud, aga psühholoogilist negativismi inspireerib see endiselt sama intensiivsusega. Kuidas muidu seletada aumõrvasid lihtlabase armukadeduse puhul, äritülide lahendamist püstolilasuga, vendade ja õdede saamist vihavaenlasteks, kui nad ei suuda oma erimeelsusi balansseerida ja nii edasi.

Mis vahe on koopainimesel ja moodsal inimesel õieti?

Öeldakse, et raha on kõige kurja juur. Aga raha on vaid üks näide valdkonnast, kus null-summa konfliktsus keerab kõik kurjaks kätte. Tänapäeval ei pea huvide konfliktid tingimata tähendama suurt hädaohtu ja isegi vist mitte totaalset win-lose situatsiooni. Igatahes minu koopainimese jäänukmina, minu roomaja-ajulik külg nägi Gilgameši puhul Renzos ohtlikku konkurenti mängus, mida ma oma peas liialt üledramatiseerisin. See oli minu suurim takistus hindamaks seda, kui palju Renzo tegelt vaeva nägi oma helikujunduse kallal.

Koopainimene muretses ellujäämise vajaduse rahuldamise pärast. Moodsal inimesel on Maslow vajadustehierarhia seisukohast kõrgemad vajadused. Näiteks tunnustusevajadus. Minul on see olemas. Kuigi Mari teise lapse sünd ei tähendanud esimesele tema hukkumist, tunnetas vanim poeg sellegipoolest, et tema vajadus armastuse järele võis jääda tänu nooremale pojale mõnevõrra rahuldamata.

Nii oli mulgi tunne, et Renzo võttis endale osa aust, milles lootsin ise esialgu kümmelda. Võib aimata, et osale publikust meeldis Enkidu reivikoht ja tunnelimuusika stseen palju rohkem, kui minu pillimängukohad. Sest nagu Jüristo hiljem mõista andis, nende musataust lihtsalt toimis hästi publiku peal. Otse loomulikult on suur kiusatus tunda ennast teisejärgulise tegijana, keda ei panda pea üldse tähelegi.

Perspektiiv edaspidiseks

Isegi, kui minu muusikuroll ei tundunud tegelikult nii anonüümne midagi, siis ikkagi pole lihtne toime tulla maailmas, kus isegi vajadused armastuse ja tunnustuse järele on allutatud konkurentsi seaduspäradele. Kui osad inimesed saavad rohkem armastust ja rohkem tunnustust, kui teised. Kui siseneda teatrimaailma eeldusega, et ainult oma nimi on plakatil kirjas, siis konflikt reklaamitu ja tegelikkuse vahel võib valmistada pettumust.

Kui miski annab lootust, siis on see Liina Vahtriku hinnang, et mida vanemaks sa saad, seda vähem on sinus hiljem egoismi. Väljakutse on jõudmises siit sinna. Edaspidistes kogemustes teatriga koostöö puhul võiksid aidata senisest märksa ausam ja läbinähtavam suhtlus. Muusikule peab olema selgitatud, kas talt oodatakse ikka kogu tüki kujundamist või peaks ta arvestama ka kõrvalise abiga või isegi tuntud pophittide kasutamisega. Ja kui talle tundub miski imelik, siis tal peaks olema õigus nõuda aru. Mitte süüdistades, mitte märtrit mängides, küll aga selgitades.

Kui tababki negatiivne afekt, siis sellel on kindlasti põhjus. Negatiivse sisekõne taga võib vabalt olla su paanikas koopainimese mina, kes röögib täiest kõrist "Hädaoht hädaoht!". Kuula seda koopainimest ja mõtle, kas asjad on ikka nii dramaatilised, kui sinu koopamees tahaks sulle dikteerida. Irratsionaalsetest afektidest päris vabaks saamine on ebarealistlik. Suurenenud teadlikkus ja kaine mõistusega oma afektiseisundite kõrvalt vaatamine aga tulevad suuresti abiks. Parimat taktikat oma tegeliku heaolu eest ise vastutamiseks ei oskagi välja pakkuda. Võibolla enamat polegi vaja?

Jarek Kasar & Uku Uusberg - Katuselt

Jarek Kasari esimene ooper "Katuselt" põhines suuresti äratuntaval suhtekolmnurga mudelil: on Mees ja Naine ja siis veel üks kõrvaline mees. Äratuntav oli nii mõnegi klišee. Kas või kolmanda tegelase enesemääratlus Katusemehena juba viitas üsnagi otseselt ja üheselt mõistetavalt Karlssonile katuselt. Oluline on aga, kuidas äratuntavat esitleda.

Meeste ja naiste suhted on keeruline teema. Samas iga paari lugu on erinev ja nii on ka Kasari-Uusbergi libreto, lähtudes kas või oma valitud metafooridest suhteprobleemide kirjeldamiseks. Juhmivõitu töönarkomaanist Mehe (Uku Uusberg) jaoks on esikohal materiaalne edu, tähelepanuta jääb aga Naine (Hannaliisa Uusma). Kes mitte ainult ei soovi, et teda märgataks, vaid kellel on romantilised unistused. Nende suhtes on auk, mis on näha ka füüsiliselt suure praguna paari elamus. Konflikt ei eksisteeri vaid sugude, vaid ka väärtusorientatsioonide (kõvad vastukaaluks pehmetele väärtustele) vahel.

Konflikt ilmnes ka tegelaste sisemaailmas. Mehe puhul tuli laulus "Ninnunännutamine" välja tema ihalus raha ja teemantide järgi ning põlgus õrnuse suhtes, mida Mees pidas nõrkuseks ja "nõmeduseks". Selgelt joonistus välja neurootiline idee fixe materiaalse edu saavutamise suhtes, mida kinnistas kas või korduvmotiivina esinenud mantra vastutus-rahakasvatus-jne. Aga tekkis küsimus: milleks talle siis Naist vaja? Mitut head asja maksimumulatuses korraga enamasti ei saa ning kumbki koges teatud kognitiivset dissonantsi. Naine võis ju hellitada printsessiunelmaid ("Väikese Tüdrukuna"), aga materiaalne kindlustatus on ju samuti tema huvides, muidu poleks ta Mehega kokku sattunud.

Katusemehe (Jarek Kasar) ilmumine ajab Naise elevile oma spontaanses, salapärases ja kelmikas olekus. Kas siit koorub välja klassikaline armukolmnurk? Pigem mitte, sest siis, kui Naine on valmis Katusemeest suudlema, ehk isegi kibeledes kirglikemate armurõõmude järele, on Katusemehel aeg just lahkuda. On selge, et Katusemehel pole kavas konfliktiolukorda ära kasutada. Ta tundub pigem kõrvalise, ent aktiivse vaatlejana, kelle välja manamiseks piisab vaid läbi kajaefekti söödetud ohetest.

Pinge jõuab haripunkti reedel. Naine heidab vihast sokid Mehe pihta ja lööb lahti laulu "Medikament", mille sõnad kinnitavad, kui problemaatiliseks on Mehe ja Naise suhe ikkagi kujunenud. Mees üritab olukorda päästa õhtusöögi ettepanekuga. Ent saadud võimaluse, mille kallal Naine vaeva näeb, saates isegi Katusemehe pikalt, laseb ikkagi käest jäädes tulemata ja maandudes lõpuks purjuspäi diivanile magama.

Murrang saabub laupäeval, kui Mees viimasel minutil ärgates hoiab ära Naise katuselt alla kukkumise. Jäik karjeristlik hoiak hakkab viimaks mõranema. Pühapäeval ilmub Naise une ajal välja Katusemees, kes kohtub esimest korda Mehega. Katusemehe ja Mehe vahel areneb dialoog, mis kulgeb konfrontatiivsest vaidlusest (Mehe senine liin on olnud vale ja võlts, kõlab Katusemehe süüdistus) kuni mõlema mehe katusele minekuni. Korrutades mantrat - vastus küsimusele, mis selle kõige mõte on - seni, kuni meil pole mõtet, me oleme ikka siin.

Süžee struktureeritus nädalasse kestusesse viitab tsüklilisele ajakäsitlusele. Kuigi Mees lõpuks embab Naist täies siiruses, on võimalik, et raske nädal kordub täpselt samamoodi. Kuid eksisteerib ka võimalus suhteaugust üle saamiseks: katusemantra idee sugereerib, et mõtestamata eksistents hoiab paari endiselt kinni oma probleemides. Millest on aga võimalik üle saada, kui õppida tunnustama teist ja tasakaalustama erinevaid huve suhtes. "Katuselt" käsitleb üsna ausalt sugudevahelisi erinevusi ning ka seda, mida on õieti vaja harmooniliseks kooseluks.

Uku Uusbergi robustne maskuliinsus, mida lauldes toestasid äkilised ksülofoni- ja kitarriliinid ning Jarek Kasari lõdvalt elegantne koomilisus olid üsna nauditavad. Kõige enam säras aga Hannaliisa Uusma. Mitte üksnes kõrge kompetentsi poolest laulu osas, vaid ka lavaline olek, kus kooseksisteerisid enesekindel jõulisus lapseliku haavatavusega, sugereeris Uusma sobivust lavale nagu kala vette. Uusmal jagub piisavalt karismat, et portreteerida üht noort naist oma soovide, unistuste, kapriiside ja frustratsioonidega viisil, mis kõnetab publikut.

Jarek Kasari muusikaline ja lüüriline talent kandub orkestraalse muusika ja ooperisüžee konteksti väga hästi. Juba oma varasemas loomingus on täheldada üsna arenenud harmoonilist taju, eklektilist tunnetust ning orkestraalset vaistu kõlavärvide sobitamisel. Antud kontekstis oli Noorteorkester Reaalmažoor sobiv koosseis toetamaks helilooja muusikalisi mõtteid.

Ooperi klassikalise suhtedraama pole küll oma konfliktiderägastiku ja õnneliku lõpu mõttes teab kui revolutsiooniline. Kuid see polegi tähtis. Oma nägemus tundub Jarek Kasaril (ja ka Uku Uusbergil kui tema mõttekaaslasel) inimsuhetest sellegipoolest olevat ja miks mitte esitleda seda formaadis, kus solvumised ja frustratsioonid elatakse välja lauldes? Kasari esimest katsetust ooperivallas võib lugeda kordaminekuks.

Käesolev arvustus ilmus täna ajalehes Postimees.

Robin Guthrie - teistmoodi kitarrilegend Tartus

Taaskordne septembri alguse Eclectica festival sai tänavu arvestatava avalöögi kontserdi näol Tartus Teatri Kodus (endine Lutsu Teatrimaja), kus astus üles kitarrilegend Robin Guthrie. Tuntud kui Cocteau Twinsi kitarrist ja helilooja ning nüüdseks tegev sooloartistina, produtsendina ja filmimuusika vallas, resideerudes Prantsusmaal, on Robin Guthrie mõjutanud üksvahe nii kitarridega kui ka süntesaatoritega tehtavat muusikat.

Ka soojendajat Ragatmikat ei kujutaks ilma Cocteau Twinsita ette. Hiljuti taasühinenud trio, kes kombineerib ambienti ja elektroonilist indit idamaise vaimsusega, tegi üsna sümpaatse sissejuhatuse. Kajavate kitarride ning monotoonse bassi ja hõrgu elektroonikataustade foonil tõusis Kadi Uibo vokaal hästi esile. Laul ja sõnad olid selgelt kuulda ning nõudsid tähelepanu.

Kuitahes hea Ragatmika ka polnud, oli Robin Guthrie puhul selge, miks ta on oma järgijatest hoopis omaette tasemel. Aga enne kui tema geniaalsust täiel määral nautida sai, eelnes intsident projektoriga, mis algul ei tahtnud visuaale näidata. Guthrie aga jäi sangviiniliseks ja võttis juhtunut eluterve huumoriga. Lõpuks kui helitehnik Lauri Liivak projektori töökorda sai ning visuaalid lõpuks ekraanil, sai Robin Guthrie kontsert õige alguse.

Kuulsat Cocteau Twinsi kajasaundi on jäljendanud mitmed, aga Guthrie enda mängustiil on ometigi poleeritum, kindlam ja küpsem. Kitarristi kuulates ei teki kahtlustki, et ta on efektirohke kitarrimängustiili ning dream-popi alal tõeliselt professionaalne tegija, kellel tänaseks oma tubli kolm dekaadi kogemustepagasit.

Robin Guthrie kompetentsuse kasuks räägib ka tema suutlikkus mängida ambient'i, mis pole igav. Luuperi ja efektidega teostatud ühemehe-kava sisaldas helimaastikke, mis pigem rahustasid, kui uinutasid. Puhta ambienti kõrval kõlasid ka kergete biitidega palad ning ka üsna dream-popilikke kohti. Üks paladest sisaldas äkilist dünaamikamuutust õhulisest trillerdamisest raske rusuva bassi ja kehtestava biidi juurdetuleku näol.

Robin Guthrie muusika on selgelt saundikeskne. Kuid tundub ebaõiglane võtta seda pelgalt taustamuusikana. Kui miski mõjuski taustalikuna, siis olid need visuaalid. Hajusad värvitekstuurid, kus aegajalt vilksatasid ka erinevad selgelt defineeritud kujundid, järgis omal moel hoopis erinevat loogikat, kui muusiku heliklastrite sulandumine üksteisesse. Muusika aga kõitis oma kummastavas ilus ometi rohkem tähelepanu.

Sessamas kummastavas ilus, mis Cocteau Twinsi aegadel võis kõlada mõranenumana ja abrasiivsemana, ent tänaseks on võtnud järjest rahulikuma jume. Robin Guthrie võis oma firmamärgiks kujunenud stiili arendada välja tingituna oma mängutehniliste piirangute tajust. Kuid tema vanuses see enam ei loe. Kogenumana on ta paratamatult omandanud teatud täiuse ja äratuntavuse taseme oma üldises stiilis. Kontserdil kogetu põhjal võib julgelt järeldada, et Robin Guthrie stiilis hüpnootiline kitarrimuusika on kui hea vein, mis aastatega paraneb.

Arvustus ilmus toimetatud kujul 5ndal septembril ajalehes Postimees.