Gilgameš Postmortem

Kui ma kirjutasin oma loo Gilgameši näidendisse muusikuks minekust ja teatritöö kulgemisest, siis minu eesmärk oli informeerida inimesi. Anda teistele mõista, et need, kes tulevad teatrisse eesmärgiga kaardistada minu järjekordseid muusikalisi suundi, peavad arvestama sellega, et mitte iga noot tükis ei pärine minu sulest. Mulle tundus, et osalusmuusika köögipoolest ei oldud seni eriti räägitud ja nii ei teadnudki alguses isegi, millised katsumused ees ootavad. Kuni ma siis raskel teel kõik nõmedused ise läbi kogesin ja otsustasin, et parem informeerin teisi, et ega see kõik väga lilleline ka pole.

Head kavatsused, aga sihtkohaks põrgu

Osad mu sõbrad kiitsid mu juttu. Kinnitades mulle, et see on nii tuttav ja täiesti normaalne, igal pool asjad toimivadki sedasi. Kristjan isegi soovitas, et kuule vaata, kuidas su tunded etenduste lõpuperioodiks on ja kirjuta kindlasti postmortem sellele saagale. Hea mõte, aga on põhjus, miks ma sellest kirjutan täpselt 17 päeva pärast viimast etendust Kultuurikatlas.

Öeldakse, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ja mitte asjata. Hiljem tuli välja, et helikunstnik Renzo van Steenberger oli mu blogiposti läbi Google Translatori lasknud ja teda oli välja loetu ikka pisut solvanud. Ja siis mul oli tükk tegemist, et end seletada ja püüda teda maha rahustada, liiatigi, et Postimehe artiklist olevat Renzo valesti välja lugenud, et ma olevat Enkidu reiviloole mingid oma tuurid peale keeranud (tegelikult oli see Renzo ja Peeter Jalaka ühislooming). Sorry Renzo!

Plaan kirjutada postmortem aga püsis. Kuid mul oli tükk aega probleeme, kuidas seda kõike sõnastada. Muidu pärast jälle jääb mulje, nagu ma elaksin oma kibestunud tundeid välja, pritsides musta pori näkku neile, kes seda tegelt ei vääri.

Võrratu Mari ja ootuste põrmustumine

Kiitsin eelmine kord Mari Abelit. Ta on lihtsalt võrratu, tõeliselt isetu inimene ja kuldse südamega naine. Patt oli lihtsalt talle pahaks panna tema Kate Bushi lembust ja seostada seda mingi vandenõuga minu vastu. Nagu Mari selgeks tegi, talle üliväga imponeeris Kate Bushi tants ja sellejaoks ta ka "Wuthering Heightsi" kopulatsiooni-stseeni sooviski.

Ta on valgus minu mõnevõrra segaduses tunnetemaailmas tänigi. Lugesin läbi Naistemaailma loo temast ja ta lastest. Mulle hakkas silma tsitaat tema vanimast lapsest Richardist, kes teise poja sündides viskas end maha ja kurtis, et ta sureb nüüd nälga ja mitte keegi ei armasta teda. Puhtlapselikumat afektiseisundit annab ette kujutada, aga ega täiskasvanudki neist päris immuunsed pole.

Minnes tagasi päeva juurde, mil ilmusin pühapäeva pärastlõunal Kultuurikatlasse proovi, kindla eeldusega, mis minu ideedest saab, no kujutagem ette, mis tunne mul võis olla, kui Renzo laseb mingit ideed Katla saalis ja jutud käivad ümberringi, et see on Renzo panus "tunnelimuusika" stseeni, kus Gilgameš talitab Enkidu teispoolsusesse. Hiljem Peeter Jalaka juuresolekul demonstreerib Renzo oma uut ideed, mis võetakse omaks. Minu head ootused seal stseenis ise mingit mõnusat psühhedeelset veidrust organiseeruda põrmustuvad. Brutaalselt.

Nii nagu Riks kurtis, et teda ei armastata ja teda ootab näljasurm, nii hakkas minugi peas vasardama häirekell. Mis dikteeris, et ma pole piisavalt hea ja ma ilmselt väärin vallandamist tervest sellest projektist, sest Renzo olevat nii palju parem. Aga kuramus, ma olin liiga vesipüks, et nõuda Peeter Jalakalt otse aru, et kuule, mis värk see on ja kuhu see õieti kõlbab. Ma ei tahtnud näha konflikti paisumist ja siis saadagi teada, et ups kui sitt ma tegelikult olen! Siiani kirun end, et ma ei pingutanud vist projekti heaks piisavalt ja mul ei jätkund munasid, et enda huvide eest seista, siis kui mulle tundus, et mind saboteeriti mu selja taga. Vähemalt mulle jäi mulje, et saboteeriti.

Null-summa mängud ja koopainimeste psühholoogia

Hilisemad vestlused teistega kinnitasid, et selline kompromisside tegemine ja kohati oma tahtmise mitte saamine on teatris tavaline värk ja et kui läbi ja lõhki soolomees hakkab ühekorraga teistega koostööd tegema, siis ta puutub peagi kokku koostöö tegemise kainestava tegelikkusega. Ikkagi oli kohati nadi tunne, et kas peabki minema just nii, nagu tegelikult läks. Rahutuks tegi eriti vastandamine: egoistlik sooloartist versus tõeline tiimpleier.

Tegelikkuses tundub ülekohtune teha maha neid negatiivseid afektiseisundeid ja pidada neid ülekäte läinud egoismi tundemärgiks. Minu ja Renzo konflikt oli tegelikult klassikaline nullsummakonflikt. Nullsummamäng dikteerib, et ühe inimese võit on teise inimese kaotus. Kui on teatritükis stseen ja mängus on kaks muusikalist kujundajat, siis stseeni kujundamise au saab kuuluda tegelikkuses vaid ühele.

Tulles tagasi Mari lapse juurde, ka tema kartis täiesti õigustatult nullsumma-mängu tema enda kahjuks. Olen absoluutselt veendunud, et tegelikkuses on meie hirmudel ja ebakindlustel enamasti kindel evolutsiooniline taust. Vanasti võis vabalt nii juhtuda, et uue lapse sünd võis vanemale lapsele tuua kaasa hülgamise ja hiljem surma. Muusikalistes kollektiivides on tihti nii juhtunud, et kui keegi hakkab huvituma välisest muusikust, kellel on eeliseid konkreetse teise liikme ees, siis teise liikme jaoks tähendas see situatsioon enamasti kollektiivist vallandamist.

Evolutsiooni peale mõeldes tundub loogiline, et koopainimeste seas oli vägivallaga probleemide lahendamine, tihti elu ja surma peale, levinud ja sealt on moodne mees saanud pärandiks negatiivsed psühholoogilised seadumused. Null-summa konflikti primitiivseim näide on elu ja surma küsimus. Näide, mis garanteeritult toob inimestes välja halvima. Kiviajast edasi on null-summa mängude kvantiteet mitmekesistunud, aga psühholoogilist negativismi inspireerib see endiselt sama intensiivsusega. Kuidas muidu seletada aumõrvasid lihtlabase armukadeduse puhul, äritülide lahendamist püstolilasuga, vendade ja õdede saamist vihavaenlasteks, kui nad ei suuda oma erimeelsusi balansseerida ja nii edasi.

Mis vahe on koopainimesel ja moodsal inimesel õieti?

Öeldakse, et raha on kõige kurja juur. Aga raha on vaid üks näide valdkonnast, kus null-summa konfliktsus keerab kõik kurjaks kätte. Tänapäeval ei pea huvide konfliktid tingimata tähendama suurt hädaohtu ja isegi vist mitte totaalset win-lose situatsiooni. Igatahes minu koopainimese jäänukmina, minu roomaja-ajulik külg nägi Gilgameši puhul Renzos ohtlikku konkurenti mängus, mida ma oma peas liialt üledramatiseerisin. See oli minu suurim takistus hindamaks seda, kui palju Renzo tegelt vaeva nägi oma helikujunduse kallal.

Koopainimene muretses ellujäämise vajaduse rahuldamise pärast. Moodsal inimesel on Maslow vajadustehierarhia seisukohast kõrgemad vajadused. Näiteks tunnustusevajadus. Minul on see olemas. Kuigi Mari teise lapse sünd ei tähendanud esimesele tema hukkumist, tunnetas vanim poeg sellegipoolest, et tema vajadus armastuse järele võis jääda tänu nooremale pojale mõnevõrra rahuldamata.

Nii oli mulgi tunne, et Renzo võttis endale osa aust, milles lootsin ise esialgu kümmelda. Võib aimata, et osale publikust meeldis Enkidu reivikoht ja tunnelimuusika stseen palju rohkem, kui minu pillimängukohad. Sest nagu Jüristo hiljem mõista andis, nende musataust lihtsalt toimis hästi publiku peal. Otse loomulikult on suur kiusatus tunda ennast teisejärgulise tegijana, keda ei panda pea üldse tähelegi.

Perspektiiv edaspidiseks

Isegi, kui minu muusikuroll ei tundunud tegelikult nii anonüümne midagi, siis ikkagi pole lihtne toime tulla maailmas, kus isegi vajadused armastuse ja tunnustuse järele on allutatud konkurentsi seaduspäradele. Kui osad inimesed saavad rohkem armastust ja rohkem tunnustust, kui teised. Kui siseneda teatrimaailma eeldusega, et ainult oma nimi on plakatil kirjas, siis konflikt reklaamitu ja tegelikkuse vahel võib valmistada pettumust.

Kui miski annab lootust, siis on see Liina Vahtriku hinnang, et mida vanemaks sa saad, seda vähem on sinus hiljem egoismi. Väljakutse on jõudmises siit sinna. Edaspidistes kogemustes teatriga koostöö puhul võiksid aidata senisest märksa ausam ja läbinähtavam suhtlus. Muusikule peab olema selgitatud, kas talt oodatakse ikka kogu tüki kujundamist või peaks ta arvestama ka kõrvalise abiga või isegi tuntud pophittide kasutamisega. Ja kui talle tundub miski imelik, siis tal peaks olema õigus nõuda aru. Mitte süüdistades, mitte märtrit mängides, küll aga selgitades.

Kui tababki negatiivne afekt, siis sellel on kindlasti põhjus. Negatiivse sisekõne taga võib vabalt olla su paanikas koopainimese mina, kes röögib täiest kõrist "Hädaoht hädaoht!". Kuula seda koopainimest ja mõtle, kas asjad on ikka nii dramaatilised, kui sinu koopamees tahaks sulle dikteerida. Irratsionaalsetest afektidest päris vabaks saamine on ebarealistlik. Suurenenud teadlikkus ja kaine mõistusega oma afektiseisundite kõrvalt vaatamine aga tulevad suuresti abiks. Parimat taktikat oma tegeliku heaolu eest ise vastutamiseks ei oskagi välja pakkuda. Võibolla enamat polegi vaja?