Mina tsementi segamas Portugali talutöö raames. Ilma kindla põhjuseta leidsin, et see oleks ideaalne sissejuhatus muusikateemalisele postitusele.
Olles esinenud Tallinn Music Weekil kaks korda, leian, et on aeg teha kokkuvõte teemal, kuidas on see mind mõjutanud nii esinedes ansambliliikmena kui ka sooloartistina.
Opium Flirdi puhul oli meeldiv saada esimest korda välismaa pressist häid arvustusi. Tundus, et isegi mõni välismaine kontserdipakkumine teretab. Sealmaal paraku tegudeni ei jõudnud. Küll aga saavutas OF "Dejavoodoo" perioodil vabalt oma populaarsuse lae. Tegelikkuses on raske hinnata, kas TMW andis bändile populaarsuse-pushi, aga pärast seda hakkas bänd saama vähemalt ühe live-pakkumise kalendrikuu kaupa. OF oli suvel 2010 igal pool: Kumu ÖÖ 2010, Schilling, Plink Plonk ja Uue Ajastu Festival (minu viimane live Dejavoodoo koosseisuga*). Seega OF pärast TMW'i oli pigem kodumaine edulugu. OF tegi ühe laivi pärast minu lahkumist Riias Nabaklabis, aga see põhines, kahtlustan, ühel vanal tutvusel (OF esines esimest korda Lätis Septembris 2007, Nabaklabi konsa orgunnis sama tüüp).
Järgmisel aastal esinesin juba üksinda TMW'il. Mul ilgelt vedas tegelt, et mul tekkis paugupealt hea suhe Brainlove'i leibeli John Rogersiga. Kel oli grandioosne idee alustada briti ja eesti muusikute vahetusprogramm kontserditega Londonis ja seejärel Tallinnas. Londoni pool tähendas Brainlove'i festivali mai lõpus minule ja Kreatiivmootorile. Nii et minu jaoks unistus esineda Inglismaal läks täide.
Ka Gilgameši teatritüki otsa kahtlustan TMW eduloona. Nimelt nägi mind seal esimest korda laivis Ingrid Kohtla. Kes oli võlutud nii minu kontsertesinemisest kui ka minu heliloojavõimetest, siis kui Check My Demo paneelis läks masinasse "Printsess ja Pagé". Sealt edasi tekkis maikuus kontakt Peeter Jalakaga, kel oli idee kutsuda oma uude näidendisse mõni multi-instrumentalistist muusik luuperiga ja Kohtla oli talle just mind soovitanud. The rest is history. Kuigi, nagu olen varem kirjutanud sel teemal, oli kogu see koostöö teatriga päris karm katsumus nii loomingulise eneseteostuse kui ka psühholoogia mõttes, ma pean endiselt märkimisväärseks, et mulle just selline võimalus avanes.
Andmas intervjuud ETV'le seoses Gilgameši näidendiga.
Kõige suurem pettumus oli aga kõrvalejäämine enamikest muudest tähtsamatest kontserditest aastal 2011. Schillingule ei kutsutud. Eesti Popsule ei kutsutud. Citysonicu festivalile ei kutsutud. Kultuuripealinna 2011 programmi jaoks vist ei jätkunud rohkem ruumi minu jaoks, kui välja arvata TMW, Kumu ÖÖ ja Gilgameši näidend.
Kumu ÖÖst rääkides, see oli mu aasta parim laiv. Ma alguses lootsin end sinna festivalile lükkida kas mingi uue EP või videoesitluse kaudu. Siis aga tegin Krahlis aprillikuus ühe laivi, mille vähese publiku peal jälgitavad reaktsioonid olid hämmastavad. Nad tantsisid instrumentaalide järgi, ent lauludega palade vastu (vt. Electric Thoreau in Wired Walden EP) nad kaotasid huvi. Siis kuulsin sõbrannalt soovitust, et kuule, see vokaalasi on su nõrgim külg, keskendu rohkem instrumentalismile. Sellest inspireerituna heitsin kogu senise repertuaari üle parda ja hakkasin aprilli lõpus tööd tegema ühe kontsert-stiilis viieosalise teose kallal ilma pausideta. Enamasti instrumentaalne, ent siiski ka jõukohasemad (ja ebakonventsionaalsemad) hääleosad sees.
Teose nimeks panin Luuperikontsert Nr. 1. Andsin Helen Sildnale oma uue kava esitlusplaanidest teada ja varsti edastas ta kutse ETVsse. Esitlesin Terevisioonis Luuperikontserdi esimest osa ja ühtlasi uut imidžit lühemate juustega, justkui andes märku tähtsast suunamuutusest. Palusin luba kasutada Kumus akustilist klaverit, et anda natuke tonaalset variatsiooni lisaks mu sündisaundidele. Klaverisoolode kohta sain pärast Maria Mölderilt üsna ausat kriitikat. Aga palun, siin üks video, kus ma kasutan klaverit saatepillina, mängides parema käega sündimeloodiat. Just see eesmärk leian, et õigustas klaveri kasutust.
Võtsin muide kontserdil päris palju riske ja improviseerisin, aga kõik tuli enamvähem korralikult välja. Sain ideid, mida edaspidi kasutada. Samuti võtsin kätte ja salvestasin luuperikontserdi osad. Paljud pilliosad said muide tehtud Von Krahli teatris Gilgameši perioodil, eriti basskitarri ja trummipartiid.
Kõige veidraim laiv, mis oli ühtlasi ainus kontsert suveks, mis ma sain, oli Patarei Kultuuritolm. See, ütlen ausalt välja, oli totaalne rat-style üritus ja minu aasta absurdielamus muusikaskenes anno 2011. Väga sarnane igasugustele Diletantide Avangardidele, millega Opium Flirdi päevil sai palju jamatud. Masendav oli näha laupäevasel päeval varajasemaid esinejaid mängimas üksnes kümnele inimesele ja siis näha pidutsejaid hilistel õhtutundidel. Absurdi tipp oli minu meelest aga esinemiskoha valik minu jaoks. Oma võimalusi arvestades olnuks õiglaseim esineda suurel laval. Selmet paigaldati mind hoopis konteinerisse. Üritasin pinnida välja, kas leidub trumme konteinerilava jaoks. Muidugi mulle öeldi, et midagi ikka leiab. Ainult et minu esinemisaja lähenedes tuli muidugi välja, et trumme ikka ei leidu. Kuigi ma olin oma raiderisse selgelt kirja pannud täpsed selgitused ja nõuded instrumentatsiooni ja tehnika osas. Kas keegi üldse neid raidereid loeb?
Olukord oli frustreeriv. Ei paistnud olevat muud lahendust, kui lükata oma esinemine edasi. Keeldusin ilma trummideta esinemast, sest minu uus repertuaar nõudis neid. Lõpuks oli ainuke lahendus esineda hilisel ajal pärast PostUgandat ja transportida trummid pärast Kreatiivmootori laivi konteineri manu. Trummide vedamine oli igatahes paras kannatus. Negatiivsed emotsioonid keesid üle pea. Ehtne rat-style festival, paras nässerdamine ja täielik jama. Masendav oli mõelda, et kas tõesti paremini polegi võimalik, eriti mõeldes teistele, kes igasugu seksikamad kontserdipakkumised endale krabasid.
PostUganda Kultuuritolmul. Vabandan sita kvaliteedi eest.
Trummide ülespanekuga oli jamamist, pidin klahvpilli jaoks laenama statiivi Riina Maidre käest, kes oli PostUganda esinemise jaoks laenanud selle Von Krahli arsenalist. Mikritega oli jamamist. Ja kui ma lõpuks mängima hakkasin, mind totaalselt hämmastas helimehe küündimatus! Kui ma laulma hakkasin ja siis vilistas, õigem reaktsioon olnuks mind keerata maha mõistlikule levelile. Hahaa. Otse loomulikult helimees ei teinud midagi. Kogu situatsioon oli tragikoomiline.
Vähemalt rahvast oli kogunenud piisavalt. Osa oli küll pärast PostUgandat lahkunud, aga tõesti, mulle tundus pärast kõiki neid aastaid esinedes avaesinejana tühjadele saalidele, et kurat, võibolla ongi parem esineda päris viimasena. Kui pidutsejad ongi totaalsed ööloomad, let's go with the flow. Luuperikontsert läbi, nõuti mult jälle lisalugu. Vihjeks: "tee midagi trummidega". Esimene mõte, mis pähe kargas, oli "Printsess ja Pagé". Mille lõpuosa laivis on trummitagumine. Pärast vabandasin küll tõenäolise kõvasti-valesti laulmise pärast, millele vastuseks sain "trummiosa päästis ära". Fair enough.
Kuigi järgmine aasta plaanin kindlasti ka mõne kontserdi teha, eelistaksin selgelt pääseda kodupiirest väljapoole mängima. Ja ka mõni muu teatri/filmimuusika projekt oleks ilgelt teretulnud. Senised kogemused igatahes kinnitavad kahte asja: osad esinejad sobivad pigem välismaale esinema, kui kodu ja teiseks: kui sul Eesti muusikaskenes hästi läheb, on see suuresti vedamise ja tutvuste küsimus. Isegi Tallinn Music Weekilgi nii palju edu saavutada oli tegelikult suur ime, sest ütlen ausalt, see oli minu aasta kehvim kontsert esinemise taseme mõttes. Siiski, mul on hea meel, et TMW on olemas ja see tõesti võimaldab oma muusikale tähelepanu tõmmata. Igal juhul hetkel soovin head vana aasta lõppu kõikidele kolleegidele meie konnatiigist ja ka kuulajatele-lugejatele.
*Opium Flirdiga tegin siiski juunikuus üürikese taasühinemise. Ervin teatas maikuus, et juuni keskpaigaks on kutse Poolasse ühele üritusele orgunnituna Eesti saatkonna poolt. Dejavoodoo materjali pole vaja teha, selmet võib esitada vana Flirdi kava. Pakkumine oli ahvatlev, sest vanade demode salvestamise aegu polnud ma veeranditki see muusik, kes täna. Otse loomulikult tahtsin proovida vanu asju teha uutes-parendatud kuubedes arvestades uusi kogemusi ja varustust. Valmistasime ette duo-kava kitarrile, kahele klahvpillile, puhkpillidele ja laiv-elektroonikale.
Proovikontserdi tegime Genklubis Tartus ja nädal aega hiljem lendasime Varssavisse. Kus saatkonna esindaja oli meile tõesti korraldanud suurejoonelise vastuvõtu: kõik transpordi- ja hotellikulud oli ta enda peale võtnud. Olime luksusliku kogemusega väga rahul. Rotistiili vastand.
Multifoonne rott rotistiililaividelt naudib vahelduseks kuningakassiks olemist. Pilt Varssavi hotellist.
Esinesime ühel filmifestivalil. Mängisime vanu asju nagu "Sandfire in Paris", "Facing Reality", "Basement Creatures", "The Man Who Never Was" jne. Tegime ka paar kaverit, muuseas Erik Satie "Gymnopedie No. 1" (minu idee) klahvkale ja flöödile. Ainus "uuem" asi, mis me tegime, oli lõpus see Fuck Buttons tüüpi reivijämm, mis Dejavoodoo ajastul kasvas välja "Mr Mutuille'ist", sedapuhku standalone palana. Kontsert tuli hästi välja, mängisin tunduvalt paremini võrreldes 2010. aasta laividega. Sealt edasi aga moodustas Ervin uue projekti: Brooklyn Candy Empire koos ühe tüdrukuga nimega Katarina, keda esimest korda nägin suvel Ervini korteris proovi tehes. Tuult tiibadesse, Ervin!
Mina ja Ervin Varssavis.
