Kaks kompositsiooni ühes

Multiphonic Rodent - Kevadine Paaž (Live) from Edmund E.J. Hõbe on Vimeo.

Üle tõsiselt hulga aja panin jälle üles video. Kink Kongist 6 oktoober. Mängin kaht pala, mida ma olen juba aprillist saadik koos mänginud. Esimene pala on instrumentaal "Hästi Kevadine", mille originaaldemo (salvestatud 4. aprillil 2012 magamistoas Põlvas) ma muide kasutasin ka taustamuusikana Roy Strideri ökoteemalisel sõnakontserdil. Ja teine on "Printsess Ja Page", võiks öelda, et minu mini-hitt, arvestades, et seda on raadios mängitud oma tubli (kuradi)tosin korda, minu rekord seni. Eriti hästi tulid viimase loo lõpus välja soolod elektriklarnetil ja trummidel. Ning üldse, visuaalid on super, tänud, kes iganes tol õhtul slaide lasi.

Tummfilmikontserdi tagasivaade

Teisipäeval jõudsin Tallinnasse veerand viieks, Eplik juhatas mu auto Kinomaja hoovi, kuhu mahub kaks kompaktsema suurusega sõidumasinat parkima. Asusime asju üles seadma. Trummikomplekti laenas mulle tolleks õhtuks Vaiko ise. Nii, kui esimest korda basstrummi müdistasin, tuli kohe see "Põgene Ragnar" intro meelde "Kosmoseodüsseialt". Saime nii umbes tunniga või isegi vähem ajaga ühendatud kõik.

Pidin pmst mängima seljaga publiku poole. Sest ega mind teisiti polekski võimalik ära paigutada. Samuti pidin istuma kogu aeg, muidu ma oleks ekraani üleliia varjutanud. Vahepeal toimus raamatuesitlus, siis juhatati film sisse, Vaiko tutvustas mind väga sümpaatselt ja umbes 18.45 asusin musitseerima.

Kava oli mul ettevalmistatud teatud teemade jagu, jättes ruumi improvisatsioonidele. Juhtus aga nii, et ma kodus harjutasin DVD järgi, kus film oli valesti renderdatud! Näiteks üks stseen, mis ma alguses arvasin olevat vot nii 30nda minuti peal, ilmus tegelikult aga umbes paarkümmend minutit hiljem. Mingid stseenid olid vahetusse läinud. Selle tulemusena ma lülitusin kohe 30nda minuti juures või nii ümber elektriklaveri improvisatsioonile, mis oli plaanitud tegelikult kuhugi 43-44 minutile. Ja sellest tulenevalt ka edaspidised teemad organiseerisin spontaanselt ümber.

Kui film sai läbi ja lõpetasin mängimise, sain osaks kirgliku aplausi. Tundub, et filmifanaatikutele oli mu esitus tõsiselt muljet avaldanud. Jaan Ruus kiitis ikka ülivõrdes, film ise jätvat soovida, aga just muusika töötas väga hästi ja ta oli veel pahane, et keegi ei võtnud üles! :)

Ka Vaiko hinnangul tegin korralikku tööd. Ja ta mainis veel, et võib nii minna, et tummfilmikontsert kordub ka Tartus. Muuseas, Prantsusmaal olevat Vaiko sõnul igasugu tummfilmikontserdid juba traditsioon, aga Eestis oli teisipäevane üritus pretsedenditu. Nii, et tegin natuke ajalugu! Ja ütlen juba ette ära: Tartus Elektriteatris saab tummfilmikontserti juba näha 18. detsembril ! ! !

Trummi mängides muuseas veendusin, et trummisaund on enamasti pigem mängijas, kui pillides kinni. Hoolimata Vaiko Epliku trummikomplektist kõlasin ikkagi omamoodi. Kuidas siis veel Zilmer näiteks oleks kõlanud? Aga Eplikul olevat ka omad nipid.

Luuperimuusika probleemidest

Pildil üks heitlev luuperimuusik (foto Ivo Krustok)

Nii, lubasin ei tea kui ammu kirjutada luuperiga musitseerimise probleemidest ja tunnen, et olen selleks valma alles nüüd!

Luuperiga muusika tegemisel on palju eeliseid: saab üksinda mängida, saab kasutada just nii palju pille, kui soovi ja jaksu on, samuti nautisin 2009-2011 perioodil suuresti võimalust nullist lugusid improviseerida. Viimane aspekt toimis ka uute lugude genereerimise seisukohast. Nii mõnigi asi, nt. "Ekstsentrik" ja Luuperikontserdi 5. osa on laivis mängitud improvisatsiooni modifikatsioon after the fact.

Paraku on aga ka puudusi. Heliline kvaliteet pole alati kõige parem. Eriti suur komistuskivi on olnud live-trummide kaasamine. Peale mängimine annab küll volüümika efekti, millega hea jämmida, kuid trummid võivad üle peksta ja neid on luuperisse salvestada päris tülikas. Kõige otstarbekam tundub mängida võimalikult suurel määral elektriliste pillidega. Klarneti juba tegin kevadel elektriliseks külgekruvitava helipea soetamise läbi. Samuti olen mõelnud elektritrummide peale.

Teine probleem on kahjuks see, et luuperimuusikaga on võimatu saada sellist mõju publikule, mis täis-bändiga mängimisel. Eriti tuleb see kahjuks festivalilaadsetest üritustest osavõtul. Kõige klassikalisem klišee: Multiphonic Rodent on enamasti pandud just nimelt esimeseks esinejaks. Ja seda hoolimata sellest, et siis on publikut naeruväärset vähe.

Tartu Muusikapäevad oli ses mõttes raevuajav: pidin esinema Taskus! Kas tõesti olen ma nii absurdsed otsad ära teeninud tänu sellele, et luuperimuusikaga olevat võimatu kõnetada inimesi samal määral, mis klassikalise kitarrid-bass-trummid rokikvartetiga? Ja otse loomulikult olin ma seal Taskus esinejana üksnes fooniks, mille saatel inimesed tulid ja läksid ja neid, kes kuulasid, võiksin ühe käe sõrmedel lugeda. Järgmise päeva kontserdil Y-Galeriis oli natuke rohkem publikut, aga need saundiprobleemid olid päris kuradi õudsed.

Selle tulemusena ma jõudsin loomingulise kriisini. Ja tõesti mõtlesin: fakk, raisk, nüüd ma panen pillid kotti ja enam seda luuperirida ei tee! Kui välja arvata spets projektid nagu Gilgameš, mis toona oli vaid loetud päevade kaugusel. Läksin Y-Galerii kontserdil samal päeval Põlvasse Uue Ajastu Festivalil Roy Strideriga sõnakontserti tegema ja mine noh, kui chill oli lihtsalt mp3 mängija süsteemi ühendada ja vaid trummipulkadega komplektil kolistada!

Septembri lõpuks aga sain pakkumise soojendada Marten Kuningat Kink Konkis. Selleks ajaks oli mu viha maailma ebaõigluse üle luuperiartistide suhtes juba üle läinud ja ma nõustusin osa võtma. Ma loobusin Luuperikontserdi Nr 1 ettekandest ja selmet tegin üsna laulukeskse kava, kus trummiluubid enamasti juba olemas ja mul vaid trumme vaja peale jämmida lõpukohtades. Jõudsin suvel kirjutada kolm uut vokaaliga pala ja kandsin nad kõik ette. Ma mängisin veel Luuperikontserdist osasid 2 ja 4 (need tekstiga palad), "Tsivilisatsioon" (Tartu Muusikanädala kogumiku pealt), "Hästi Kevadine" ja "Printsess & Pagé" (viimane eriti psühhedeelse lõpuosaga).

Üritus õnnestus päris kenasti. Rahvast oli, heli oli täitsa viisakas. Kahju oli muidugi sellest, et ei õnnestunud inimesi tantsima panna, nagu mul paaril õnnelikumal korral õnneks on läinud. Marten Kuningas pärast tegi üsna pika kava, mängisin külalisena flööti "Allveelaeva" loos.

Tegelikult ongi luuperiartistidele kõige paremad kontserdi võimalused soojendada kas üht või kaht tuntumat esinejat. Festivalid on natuke kahtlasem teema, kui just Schillinguga pole tegu. Kindlasti kavatsen edaspidi laia kaarega mõõda käia igasugustest Patarei Kultuuritolmudest jt. rotistiilifestivalidest. Esineda tahaksin edaspidigi, aga ma olen valivam pakkumiste suhtes, nii palju kui neid üldse tuleb.

Millele ma juba jah-sõna olen andnud, on homne tummfilmikontsert. Vaiko Eplik nimelt tegi oktoobris ettepaneku helindada üks tummfilm nimega "Tšekist Miroštšenko" (1925). Üritus toimub Kinomajas, kus praegu asub klubi Sinilind. Ootan homset seiklust väga. Muusika tuleb poolenisti improvisatsiooniline ja 100% instrumentaalne. Vahel on tore mitte laulmisega jännata.

Nii et taas üks osalusmuusika projekt! Tummfilmi saatel improviseerimine ja ideede genereerimine on igatahes minu huvi ühe mehe sooloesinemiste vastu taastanud. Just igasugused osalused ja saundträkid võivadki olla tegelikult minu forte!