Positivuse festivalil

Käisin tänavu aasta Positivuse festivalil esimest korda. Võitsin Rada7 kaudu piletid. Mis mulle nähtust siis meeldis? Elephants from Neptune kõlas tegelt ikka päris hea rokk-ansamblina, Kieron Tyleril oli õigus, laivis nad toimivad, mis siis, kui see TMW Check My Demo lugu oli mingi second-rate Incubus vms sitt. Jimi Tenor tegi koostööd Jessega, palju analoogsünte, mõnusad saksisoolod, jämm-sessioon rannalaval! Jagaspace'il üllatavalt hea drive sees, üks liige on hakand rohkem trumme mängima, Joe Dilworthi mäng ühes Tim Gane'i uues Cavern of Anti-Matter projektis tuli meelde. Paabel pani rahva elama. Galvanic Elephantsil on rohkem sünte nüüd. Sigur Rosi kontsert oli pooleteisetunnine jumalateenistus, kohati kannatust testiv, kohati väga lummav. Sturi Zevele oli pühapäeva pärastlõunaks ideaalne mellow indiepop, vist mängisime sama bändiga ühes kunagi Opiumiga Liepajas 6a tagasi, väga tuttavad tulid ette. French Films: hea punkrokk-energia ja popi meloodiate sümbioos. Odd Hugo puhkpillidega folk-lähenemine väga sümpaatne, üks tüüp kasutas ühes loos ka elektriklaverit, väga "No Quarterliku" saundiga kusjuures. Michael Kiwanuka autentne soul-rock esteetika väga viis pluss. Efterklang üllatas: nad ikka suudavad end muuta ja kõlada endiselt põnevalt. Puhkpille polnud, aga uus naisvokalist oli päris far-out. !!! funk-groovid kohati olid mõnusad, kohati liiga generic diskobändi värk, aga Nic Offer rõhutas oma seksapiili täiega. Muidugi oli ka tonnide viisi staadioni-indit nii UKst kui USAst. Osad tähtsad nimed jäid nägemata, oleks pidand kodutööd rohkem tegema.

Elephants from Neptune

Luministic

Jimi Tenor & Jesse

Zodiac

Jagaspace

Paabel

Zebra Island

Galvanic Elephants

Charli XCX

Candy Empire

Sigur Ros

Sturi Zevele

French Films

Odd Hugo

Michael Kiwanuka

Efterklang

!!!

Veidi müürsepatööd talus

Hetkel olen part-time wwoof'ija ühes Vooremaa talus, millega teeb algust üks tartlanna nimega Triin. Part-time sellepärast, et kohati käin sealt ära ka. Nagu mõnda aega tagasi Positivuse festivalil. Ja nüüd, seoses ettevalmistusega esinemiseks Intsikurmu festivalil.

Triinu maja on veel ehitusjärgus. Ööbin oma telgis (viimati kasutasin telki 3a tagasi, nüüd on aga telkimist väga tihedalt ette tulnud), vesi tuleb kaevust, olen territooriumil enamasti üksinda. Nii et peaaegu nagu majahoidja mingis mõttes. Ehituse mõttes: õppisin eelmine sügis kutsekas natuke müürsepatööd, kuid kevadel katkestasin õpingud. Mulle küll meeldis idee omandada ehitusalaseid oskusi, ent veendusin, et iga mees ei suuda olla edukas ehitusmeister.

Siiski, teadsin, kuidas see müüriladumine enamvähem käib ja nii paningi Triinule ette, et ma saaksin tema vannitoa seinad valmis laduda.

Töö algusjärgus

Positivuselt tulles hakkasingi tööga pmst pihta. Kasutasin vanu kärgtelliseid, mille Triin kelleltki tuttavalt sebis. Nendega oli ikka üksvahe sekeldamist. Esiteks olid kõrguse ja laiuse mõõdud kohati üsna kõikuvad. Mis tähendas, et päris mõlemalt poolt perfektselt loodis olevat seina on sama hästi kui võimatu laduda. Või vähemalt mul puudus see vilumus. Teiseks oli kividest raske lõigata välja sobivaid juppe, ikka läks arvestatav osa kive puruks.

Lõpuks võttis terve töö mul päris kaua aega. Ladusin kaks seina terve nädalaga valmis, kuigi osav müürsepp peaks ju selle töö suutma ära teha paari päevaga, kui mitte suisa ühe tööpäevaga. Igatahes veendusin, miks õpingute katkestamine oli hea idee. Ehitus on ikka keeruline ala. Üks ehitaja kurtis, et enamik inimesi laseb mõisa kõiel lihtsalt lohiseda, aga pärast tuleb ikka teha kalli raha eest töid ümber. Väga põhjapanev: kui ehitusalal on raske tõmmata mõisa kõis piisavalt pingule, siis ega ei maksa sel alal väga tööturule tungida. WWOOF-kontekstis ehk kannatab asja teha küll: sa ei pea aja peale tegema vähemasti. Ja ehk ei ole ka nii palju muret sellepärast, kas töö on täiuslikult tehtud või ei. Ehitusfirmas palgatöölisena oleks asi kõvasti nõudlikum.

Pärast töö valmimist. 

Vähemasti mulle meeldib, et saan teha korralikke meestetöid wwoof-kontekstis. Ma olen alati arvanud, et soovitavamad wwooferid ongi need, kel ka mingeid kasulikke oskusi või vähemasti teadmisi. Tõsi küll, mul see müüritöö värk on pigem vaim-valmis-aga-liha-veids-nõder küsimus: ma võin ju teada, mida ma teen, aga väga suure vilumusega asi siiski ei edene. Ehk teeks kunagi veel wwoof-kontekstis sama asja, kuid tööturule ehitama ma vaevalt et trügiks.