Osa multiinstrumentalisti Edmund E.J. Hõbe sooloprojekti Multiphonic Rodent uuest EPst „Civilisation” on mehe enda sõnul valminud orgaanilistes farmides tsivilisatsiooni eirates. Lääne tsivilisatsioon ongi selle plaadi kontseptsiooni keskpunktiks.
Keskpunktiks, mida Hõbe kirjeldab ise kui keskkonda „kus elu on neetud ja maailm hukas”. Sellest hoolimata ei tervita meid plaadi nimilugu kuulama asudes peale fraasi „mulle ei meeldi tsivilisatsioon” ei morbiidne või halav saund, kujutluspilt musta tossu eritavatest korstnatest ega antidepressandipurki tühjendavatest karjäärisõltlastest. Oleks hoopis justkui keskaegne lossiläbu, kus soundtrack’iks ketramas ajale omane helge kitarrinäppimine ja flöödihelid, millest peatselt aga mudase vokaali ning indie-roki kitarridega üle sõidetakse. Seesama drastiline üleminek vajutab korraks küll adrenaliinipedaalile, aga detaile ja jõudu, mis terveks looks tähelepanu endasse suudaksid imeda ning kakskümmend korda järjest uuesti play’d vajutama kutsuksid, siit esile ei kerki. Hõbe palju mõjuvam poolus avaldub aga loos „Elu teravad maitsed”, mis endas sügava hauakaevaja vokaali, kajaefekti ning hüpleva ja veniva meloodiavahetuste kooslusega huvitava kombinatsiooni moodustab. Lisaks veel loo „Happiness Is Within You” intro, mis hiljem küll mulle isiklikult kergelt vastumeelse džässiliku suuna võtab. Kõrv see-eest nõuaks kas või seitse minutit järjest just neid esimesi takte. Säravaimaks esituseks kujuneb plaadil aga kindlasti „Winter Song”, millest Hõbe oreli, sündi ja perkussiooni abiga eepilise kulminatsiooniga teose vormib.
Ilmselgelt on tegu intelligentse ja mitmekülgse plaadiga, aga kohati kipub see mitmekülgsus enda vastu töötama. Tulemuseks on see, et kui ühte viisi armastama hakkad, jõuab sellele juba loo teine, mitte nii väga imponeeriv poolus sisse sõita. Nii ma siin siis ketran juba mitmendat korda mõne loo esimest kolmekümmet sekundit.
Minu kommentaar: Päris asjalik konstruktiivne kriitika. Paneb mõtlema küll. Kas või selles osas, et mida võiks ehk lugude kirjutamisel-salvestamisel edaspidi paremini teha. Ja võib-olla ka, et milliseid suundi vältida. Isiklikult kommenteeriks seda kriitikule vastumeelset jazz-suunda sedasi, et mul oligi tõtt-öelda kahtlus, et kas lood 3 & 5 võiks üldse kellelegi meeldida. Sellepärast panin nad EP'le, sest ma ikka tahtsin neid välja anda, kas või sellepärast, et puhkpillikülalised on nende peal. Ja kuidas ma saan Priitu ja Henrit alt vedada, eks ole? Eks ta mingis mõttes ole selline maitse asi, näiteks Trash'ile meeldis küll lugu "Sic Transit Gloria Mundi".
Teisalt olen ka varem saand vasta näppe selle eest, et minu muusika läheb liiga jatsuks kätte (vt. Areeni arvustus Luuperikontsert nr I plaadile 17. V 2012), nii et mine tea, võib-olla tõesti suudaks ma palju mõjusam olla, kui ma teatud stiililisi mõjutusi oma loomingus pigem minimiseeriksin. Ja mis puudutab puhkpille, siis üks õppetund, mis ma olen raskel teel saanud, on et parem on mitte kutsuda külalismängijaid mõnevõrra keerulisi partiisid mängima, kui lõpptulemuseks on nagunii lugu, mida ei peeta stone cold klassikuks. Vähemalt "Printsess & Pagé" suutis piisaval määral tähelepanu meelitada, seega selles palas oli Priidu trompeti salvestamine igatepidi õigustatud.
