Huvitav, et Eplik laulab nõgestest kui taimedest, mis "torgib ja ei täida kõhtu". Ma samas olin juba kaks aastat varem proovinud nõgesesuppi Portugalis. Mis oli päris hea tegelt. Seega proovisin ka ise nõgesesuppi teha.
Lõikasin lauku, praadisin oliiviõlis, lisasin vett, tükeldasin kooritud kartulit (oma kümme tükki) ja paar porgandit. Siis lõikasin nõgeseid õuest, panin kindad kätte. Eemaldasin varred ja keetsin lehti. Siis tükeldasin keedetud nõgeselehed ja lisasin ülejäänud supile.
|
Pildil supp enne püreestamist. |
|
Ja pildil valmis püree õhtusöögilaual |
|
Lisasin sojakoort. Proovisin tilgutada sinna üht teatud muusikalist kujundit. |
Ja tulemus sai täitsa hea! Ehk üks paremaid suppe, mis olen teinud! Sellest jagub mitmeks õhtuooteks nüüd. Guidole oleks see meeldinud, talle istus üks köögiviljapüree, mille ma viimati Portugalis valmis keetsin.
Kastrulis kuumutatud nõgeselehed maitsevad ka omaette päris hästi. Võib lisada ka nt. seemneid v. pähkleid, ja siis koort, ehk ka oliiviõli ja vastavalt maitsele maitseaineid. Seega ma polegi kindel, kas seda "ei täida kõhtu" osa saab päris sõna-sõnalt võtta.