Junk Riot + Galvanic Elephants Genklubi 16 V 2014

Eelmine reede Genklubis uusi plaate esitlenud bändidest sümpatiseeris mulle kõige enam Junk Riot. Muusikaliselt üsna inglise dance-punk/garage rock revival mõjutustega bänd, aga arvestades bändiliikmete vene päritolu ja laulja Vadim Ivanovi tugevat slaavi aktsenti, mõjub Junk Rioti musa sellevõrra kuidagi sümpaatsemalt. Ma aktsepteerin bändi sellisena nagu ta on: moderniseeritud vene rokk! Mis suudab kitarrimuusikast kui muusikalisest idioomist pigistada veel viimast oma analoogsüntesaatorlike kitarritoonidega. Neil olid ka päris süntesaatorid laval seekord. Mis läksid kasutusse ühes laulus, mille minimalistlikum ja kosmilisem kõlapilt lähenes rohkem psühhedeelsele krautrokile. Loo pealkirja kahjuks ei tea. Võib-olla "Headache", ehk hoopis mingi uus laul. Lisaloona tegid kaks laulu, üks nende tavapärasem diskorokk-saund, teises oli aga rohkem sellist punk-energiat, mis mulle imponeeris. Laulu pealkirja ikka ei tea. Võis olla "Black Widow". Üks asi sümpatiseeris veel: ühes laulus kuulsin päris vene keelt! 

Galvaanikud see-eest mind päris lõpuni ikkagi ei kõneta, kui aus olla. Ei teagi, kas asi on nende teatud stiililistes manöövrites/mannerismides või selles, kuidas nad laule kirjutavad. Kindlasti on Galvanic Elephants tänase kvintetina mõnevõrra etem bänd, kui see kvartett, keda nägin Junior Boys'i soojendamas 2012 sügisel. Neil on parem trummar nüüd, pluss analoogsüntesaatorid (eriti ameeriklase Dirk Lloydi Moog Prodigy), vastukaaluks arvutiklahvpillidele nagu varem. No arvuti oli ka seekord laval, aga rohkem põhjade jaoks. 

Üllatas instrumendi vahetamise määr. Gert Look muidugi liigub harjumuspäraselt basskidra ja süntide vahet. Kuid esimestes lauludes mängis elektribassi solist Taavi-Peeter Liiv. Kontserdi teises pooles võttis üheks lauluks basskitarri kätte isegi kitarrist, kuuekeelne kitarr läks aga Taavi-Peetri kätte. Ja üllatus-üllatus, see oli õhtu parim laul üldse! Laul, mille pealkiri tundub olevat "Napoleon" (nagu hilisem Soundcloudi kuulamine selgitas), lähenes jällegi psühhedeelsemat sorti krautrokk-tüüpi territooriumile, ma tooks paralleele ehk Can'iga. Minimalistlik bassikäik, mürakidra, masinlik trummisünkoop, what's not to like. Erinevalt plaadiversioonist oli laulu esimene pool oli täis-instrumentaal ja vokaal tuli kõvasti hiljem sisse. 

Sellele laulule muidugi järgnes Galvanicu põhiline live-hitt ehk laul "Olympics", mis minu maitse jaoks on jällegi liiga ladna. Aga noh, laivis ongi vaja tantsulugusid ka mängida, et rahvas ikka rahule jääks, eks? Kui Junk Rioti lisalugudest meeldis mulle rohkem see teine, siis Galvanicu kahest lisaloost eelistasin seekord aeglasema triphopilikuma fooniga esimest. Nime jällegi ei oska nimetada.

Negatiivsest kriitikast Pixies'e tagasituleku ainetel

Väljavõte Musicfeeds veebist.

Pixies'e kitarrist Joey Santiago paistab väga kibestunud olevat indi-hipsterismi lipulaeva Pitchfork Media negatiivse arvustuse peale. Kus Pixiese esimene comeback EP sai vaid ühe punni kümnest, kõlama jäi süüdistus, et see sisaldab "näotuid ja kohtlasi alternatiivroki palasid". Santiago hinnangul paistab Pitchfork "vihkavat kõike", "tegevat seda ainult tähelepanu saavutamiseks", "mitte isegi kuulavat muusikat". Kriitik ise aga "ei vääri olemist muusikakriitik" ja "soovib hävitada, mitte luua" ning on "idioot" ja "munn".

Tjah, hakkasin seepeale mõtlema ka oma kogemustele kriitikutega. Pean siin silmas ainult sooloartistina tegutsemist, sest Opium Flirt sai ju "Õunakuu" eest küll 2/10, aga sama kriitik kiitis heaks minu "Formations" kogumiku, nii et sain toona natuke magusat kaasa lisaks kibedale.

Opiumist rääkides, eks aastal 2010, sel hetkel, kui olin vastu võtnud otsuse grupist lahkuda (ja paralleelselt oli Andres Lõo poolt kaastüürimise alla läinud pänd hakanud kohe vägaväga Eesti hipsteritele meeldima!), tundus mullegi, et ma olen pigem muusikute ja kriitikute muusik. Eks muidugi olid lootused, et just sedasorti elitaarne kontingent mõistab minu ponnistusi loomingulisuse osas kõige paremini, kõige kõrgemad. See on ju klassika, et bänd, keda kommertsedu ei hellita, saab hellitada pigem asjatundjatelt.

Seda suurem oli mu pettumus järgmine aasta, kui Areeni muusikakriitik vastas minu arupärimise peale, et miks ei ole minu toonasest EP'st arvustust ilmunud, et ta oli selle väikeplaadi suhtes täielikult huvi kaotanud. Ma olin ikka natuke jahmatanud küll selle peale. Ise küll uskusin, et olin teinud seni oma parima EP ning ühtlasi teinud ka päris pretsedenditu plaadi koos laulunumbritega (vastukaaluks ainult instrumentaalmuusikat sisaldavatele reliisidele). Aga näe, paraku minus vist ei nähtud ikka Ariel Pinki (nimetan teda vaid sellepärast, et paralleelselt oli tulemas Ariel Pinki teine kontsert Eestis ja üks teatud promotekst muidugi haipis teda absoluutse geeniusena) kurat-teab-mitmendat-tulemist. :) So there you are.

Suurem võõrandumine hipsteri seltskonnast tuli aga aasta edasi, kui "Luuperikontsert nr 1" sai päris korralikult karvustada. Läksin ikka jubedalt endast välja selle peale, kuidas mind süüdistati teatud muusikalistes tabudes, kuidas mulle tundus, et kriitik oli kogemata kuulanud hoopis mingit muud plaati, kui see, mille ma valmis tegin. I was pretty pissed off to be honest. Tundsin, et mind on reedetud. Nii palju siis kriitikute muusikuks olemisest. Neelasin alla kibeda teadmise, et ega ma vist ikkagi hipsterimussi ei tee. Minu muusikalised eksperimendid ei paistnud kõnetavat seda osa publikust, kes paistab orienteeruvat alternatiivsemat (või isegi progressiivsemat) sorti muusikas.

Liigume veel aasta võrra edasi. August 2013, kindel plaan hakata uut materjali salvestama. Mul oli olemas juba neli uut kompositsiooni, enamikuga neist tegin 2012-13 isegi katset salvestada. Siis lendas mul kõvaketas järjekordselt vastu taevast ja ma kaotasin kõik (I never learn). Need olid: "Alentejo Blues", "Põlenud sild", "Kulunud kere" ja instrumentaal, toona pealkirjastatud "Lõuna kuue minuti pärast" (alternatiivsed pealkirjad olemas ka inglise ja prantsuse keeles), mis lõpuks sai nime "Resilience".

Mõtlesin, et salvestan need laulud uuesti. Ja siis kirjutan veel neli uut muusikapala, et tuleks selline a game of two halves. Üks uus idee oli mul 7/4 taktimõõdus koos "oreli"akordidega, kus orelipatchi VCA level oli keeratud kõrgele, nii et iga noot jäi kõlama. Lisasin trummid, bassipedaalid ja puhkpillid.  Tulemus tuli välja selline, et mul oli ausalt öelda tunne, et ootoot, kas seda lugu ikka tasub teha? Äkki keegi jälle siis kirtsutab nina, et mingi mõttetu nuudeldamine?

Siis ma sain aru: ma pean selle loo valmis tegema! Lihtsalt pean! Miks? Sest minu psühholoogiline heaolu sõltub sellest. Ma ei saa represseerida oma teatud muusikalisi instinkte, lihtsalt mingite teatud nõudlike hipsterite või muidu karvaste pärast, kes nimetavad endid muusika-asjatundjateks. Nii et sel laulul oli minu arvates õigus kaas-eksisteerida teiste lauludega, mis ma kirjutasin-salvestasin.

"Art Disease" saigi aasta lõppedes avaldatud. "Transitionit" mängiti tegelikult raadios siin-seal küll, isegi "Nestoris ja Mornas". Arvustused tulid isegi päris huvitavad tervele plaadile. Üks küll virises vokaali pärast, aga olgem ausad, kui sa ikka pole nii koolitatud häälega nagu mõned universaalselt heaks tunnistatud laulusolistid, siis keegi ikka kirtsutab nina. Elan sellega, missealsikka. Berk Vaher Müürilehes tabas olemust: kõike, mida kriitikud seni ette heitnud olid, sai veelgi rohkem ja veelgi võidukama ätitüüdiga. Jajah, nii vist juhtud, kui otsustad olla see, kes sa oled ja täielikult välistada püüded meeldida hard to please tüüpidele.