Eelmine reede Genklubis uusi plaate esitlenud bändidest sümpatiseeris mulle kõige enam Junk Riot. Muusikaliselt üsna inglise dance-punk/garage rock revival mõjutustega bänd, aga arvestades bändiliikmete vene päritolu ja laulja Vadim Ivanovi tugevat slaavi aktsenti, mõjub Junk Rioti musa sellevõrra kuidagi sümpaatsemalt. Ma aktsepteerin bändi sellisena nagu ta on: moderniseeritud vene rokk! Mis suudab kitarrimuusikast kui muusikalisest idioomist pigistada veel viimast oma analoogsüntesaatorlike kitarritoonidega. Neil olid ka päris süntesaatorid laval seekord. Mis läksid kasutusse ühes laulus, mille minimalistlikum ja kosmilisem kõlapilt lähenes rohkem psühhedeelsele krautrokile. Loo pealkirja kahjuks ei tea. Võib-olla "Headache", ehk hoopis mingi uus laul. Lisaloona tegid kaks laulu, üks nende tavapärasem diskorokk-saund, teises oli aga rohkem sellist punk-energiat, mis mulle imponeeris. Laulu pealkirja ikka ei tea. Võis olla "Black Widow". Üks asi sümpatiseeris veel: ühes laulus kuulsin päris vene keelt!
Galvaanikud see-eest mind päris lõpuni ikkagi ei kõneta, kui aus olla. Ei teagi, kas asi on nende teatud stiililistes manöövrites/mannerismides või selles, kuidas nad laule kirjutavad. Kindlasti on Galvanic Elephants tänase kvintetina mõnevõrra etem bänd, kui see kvartett, keda nägin Junior Boys'i soojendamas 2012 sügisel. Neil on parem trummar nüüd, pluss analoogsüntesaatorid (eriti ameeriklase Dirk Lloydi Moog Prodigy), vastukaaluks arvutiklahvpillidele nagu varem. No arvuti oli ka seekord laval, aga rohkem põhjade jaoks.
Üllatas instrumendi vahetamise määr. Gert Look muidugi liigub harjumuspäraselt basskidra ja süntide vahet. Kuid esimestes lauludes mängis elektribassi solist Taavi-Peeter Liiv. Kontserdi teises pooles võttis üheks lauluks basskitarri kätte isegi kitarrist, kuuekeelne kitarr läks aga Taavi-Peetri kätte. Ja üllatus-üllatus, see oli õhtu parim laul üldse! Laul, mille pealkiri tundub olevat "Napoleon" (nagu hilisem Soundcloudi kuulamine selgitas), lähenes jällegi psühhedeelsemat sorti krautrokk-tüüpi territooriumile, ma tooks paralleele ehk Can'iga. Minimalistlik bassikäik, mürakidra, masinlik trummisünkoop, what's not to like. Erinevalt plaadiversioonist oli laulu esimene pool oli täis-instrumentaal ja vokaal tuli kõvasti hiljem sisse.
Sellele laulule muidugi järgnes Galvanicu põhiline live-hitt ehk laul "Olympics", mis minu maitse jaoks on jällegi liiga ladna. Aga noh, laivis ongi vaja tantsulugusid ka mängida, et rahvas ikka rahule jääks, eks? Kui Junk Rioti lisalugudest meeldis mulle rohkem see teine, siis Galvanicu kahest lisaloost eelistasin seekord aeglasema triphopilikuma fooniga esimest. Nime jällegi ei oska nimetada.
No comments:
Post a Comment