Mõrudest tunnetest

Küsisin ühelt healt tuttavalt inimeselt, et ega talle mu blogipostitused vahest liiga ennasthaletsevad ei tundu. Õnneks ei tundu. Ikkagi on konflikt kahe äärmuse vahel. Ühest küljest paljud inimesed ei räägi oma probleemidest. Ja teisalt teised inimesed jällegi virisevad üleliia ja haletsevad iseendid. Kuidas rääkida oma muredest end haletsemata on minu jaoks olnud paras väljakutse.

Aegajalt ikka tunnen küll masendust ja meeleheidet. On aegu, mil tundub, et mul ei lähe siin elus nii hästi, kui tahaks ja see tekitab läbikukkumistundeid. Eriti seonduvad need tunded muusikabisnesiga. Mõningate väikeste võitude kõrvalt on olnud tagasilöökegi. Eile oli näiteks üsna must tunne.

Mis tegin siis? Panin oma mõtted kirja iPhone'is Notes programmis. Varemgi olin arvutis päeviku vormis omi musti mõtteid kirja pannud. See kuidagi toimib küll. Parem ikka, kui melanhoolseid blogiposte teha. Õhtul igatahes hakkas parem. Tahaks olla suuteline endale meelde tuletada, kui tusapilved pea kohal hõljuvad, et ka see läheb mõõda.

A really small lamb, probably newly born

A photo posted by @edmundhobe on May 14, 2015 at 7:19am PDT

Siin aga pilt ühest väga väikesest tallest, kel kõndimine tuleb veel vaevaliselt. Võimalik, et äsja sündinud. Täna karjatamas käies ta jäi kuidagi teistest maha. Loodan, et ta pärast ikka ema ka üles leidis.