Inimsõnnik

Alates eelmise nädala teisipäevast on minu uus koht olnud taas üks permakultuuriliste kalduvustega majapidamine. Minu uued võõrustajad on saksa-portugali segapere, Julia on permakultuuriasjatundja ning Filipe on puuhooldaja. See nädal panime aiamaal paika niisutussüsteemi ja hiljuti istutatud puudele oli ka juba väetis ootamas.

Võtsime Filipega lahti kuivkäimlakambri ja sinna oli kogunenud juba üsna mitu aastat komposteerunud inimsõnnik. Seega suurepärane väetis. Seega täna oli mul põhiline töö väetist noorte puude ümber kuhjata, üks kärutäis puu kohta.

Kuivkäimla on kahe kambriga. Vetsupotti saab ümber tõsta vastavalt sellele, kumb kamber parajasti tühjaks saab.

Viimane kärutäis, kus on kõige kauem komposteerunud osa inimsõnnikust.

Käega katsudes on kompost päris mõnus, isegi siis, kui see on aastaid tagasi inimese seedekulglast väljunud. Sita teebki tegelikult jäledaks igasuguste jubedate toksiinide kogum, millest lahti saamiseks tuleb inimsõnnikut komposteerida vähemalt aasta või kaks. Väidetavalt sisaldab pildilolev kärutäis suisa 8 aasta vanust inimkomposti.

Seega nägin esimest korda täielikult komposteerunud inimsõnnikut ja kasutasin ka kogu kuhja ära.

Pildil on üks noor puu, mille ümber terve kärutäis inimsõnnikut.