Võimaluse korral ikka täiendan oma väikest vinüülikogukest. Nt. augustis ostsin oma esimese Brasiilia muusika vinüüli: Jorge Ben'i kauamängiv aastast 1969. Maksis ainult 15 euri Coimbra Fnacis. Promotud kui O Album do Mes (kuu plaat).
Stereolab on aga vinüüli kordustrükkide lainele sattunud. Ja tänu taevale, sest vahepeal oli mingi suht nõme firma, mis masterdas oma vinüüli trükke CD pealt. Täielik jamadejama! Aga nüüd tuleb ametlikku kraami. Paar esimest stuudioalbumit, pluss Switched On seeria. Tellisin Bandcampist Switched On 2 elik Refried Ectoplasmi. Jõululaupäeval sain kätte Varzea kohvikust. Järgmine aasta aga tuleb terve Elektra diskograafia 1993-2004. Ja isegi kontsert või enamgi.
Paar nädalat tagasi aga käisin Coimbra Forumi kaubanduskeskuse Fnacis jällegi ja ostsin David Bowie "Low", John Coltrane'i "Impressions", Velvet Underground & Nico, Televisioni "Marquee Mooni" ja Sun Ra "The Nubians of Plutonia". Ehk siis muusikat pungist jatsuni.
Instagrami üks kasutaja laadis klipi Vaikost ja Eliidist Tartus. Katkend loost "Lame maa"
Minu jaoks on üsna huvitav olnud kuulata uut Vaiko Epliku albumit "Uus karjäär uues linnas". Kindlasti teistsuguse saundiga ja nagu Vaiko ka ise on vihjanud, eemaldub veidi epliklikust taagast. Kogu lugupidamise juures kolme esimese ja Varielu suhtes on siiski omamoodi kõige huvitamam Eplik olnud just see Eplik, kes iseennast dekonstrueerib. Ja nagu enamasti instrumentaalse viienda plaadiga, pakub ka "Uus karjäär uues linnas" võimalust kuulata Vaiko Eplikut tegutsemas väljaspool oma tavapärast mugavustsooni.
Kui juba Eplik iseennast dekonstrueerib aegajalt ja nüüdki, siis tema imitaatoritele võiks ka soovitada dekonstruktiivset lähenemist. Teisisõnu iidolitappu. Sest võib nõus olla mõnede kriitikutega, kelle arust kõikvõimalikud väikesed Vaikod ajavad segi osavat jäljendamisoskust muusikalise andekusega. Probleem on selles, et Eplikut on lihtne imiteerida, aga kordades keerulisem võrdväärne olla.
Ja siin võib olla ka probleem selles, et tema mõju alternatiivmuusikale on ikka üüratu. Mõtlen Juhkami peale, kelle teisel täispikal autoriplaadil oli üks kindel naissolistiga vokaalpala üsna lähedal Lennale aastal 2010 (muidu on ta üks väheseid, kes on mõjutatud Eplikust ilma kõlamata derivatiivsena). Mõtlen Ouu peale, kelle väidetav eplikism lahtus alles siis, kui nad hakkasid hoopis inglise keeles laulma. Mõtlen ka enda kunagise Vaiko suhtes pea isikukultusliku käitumise peale ja küsin eneselt, kas tõesti ainus viis vältida Eplikuks muutumist (nagu üks muusikakriitik ironiseeris) oleks tagasiminek oma juurte juurde (soolotöö enne 2010) ja teha taas täisinstrumentaali? Kas eestikeelset alternatiivpoppi saab teha Epliku mõjutustest iseseisvalt?
Samas on kõik suhteline. Näiteks Niineste sõnul ei olnud Ouu esikplaat "...liiga Vaiko Epliku moodi välja kukkunud, mis kipub olema teine praeguse aja eestikeelsete indie-bändide põhinõrkus." Neli aastat tagasi oli sõber Kika sõnul Ouu lives rohkem Dallas kui Eliit. Isegi enda puhul võrdles üks teine kriitik mu viimast plaati hoopis Tartu Popi ja Roki Instituudiga. Ning Saaremets ütles raadios, et see üks instrumentaalpala sealt kõlas kui "vana Röövel Ööbik". Ehk siis kodumaine ja kas või osaliselt kodukeelne muusika võib tihti olla kui Rorschachi test, igaüks mõtleb oma implitsiitse kallutatuse tasemel.
Kõik on subjektiivne ja suhteline. Aga mis seal salata, ikka küsin enda pihta suunatud kriitika suhtes, et kas see on põhjendatud. Võib-olla mingi tõde on selles, et kui paljud artistid usuvad, et nende endi looming ei kõla niiväga mõjutatud sellest või tollest, siis kõrvalistele kõrvadele kostavad need mõjutused teistmoodi välja. Free Range'i tehes tõesti uskusin, et minu heliloome on metodoloogiliselt Vaiko omast piisavalt teistmoodi, kuni see üks arvustus kainestas.
Ja nii ma mõtlengi, et teen tulevikus vahelduseks instrumentaalplaadi ja vokaalilugusid, kui salvestan, siis pigem produktsioonitrikkidega eksperimenteerimiseks niisama sahtlisse. Võibolla mingi oma kõlapilt vokaalmaterjali osas ka tekib, "A Bit Dark" kõlas ju üsna paljulubavalt. See lugu muide järgib minu puhul keskmisest rohkem põhimõtet, et head artistid imiteerivad, suured artistid varastavad. Kui mõistate, kuhu tüürin.
Olgugi, et olen juba kaks aastat Kesk-Portugalis enam-vähem paikne olnud, on korra aastas ikka õnnestunud Algarves lõunarannikul käia. Pildil tänane päikesetõus Tavira lähedal.
Eelmine nädal sain viimaks ometi pillid taas püsti pandud. Ja tore oli tõesti hakata taas proovi tegema. Eeskätt olen lihtsalt vanu asju harjutanud nagu ikka. Aga ka proovinud uusi ideid.
Eelmises postis kirjutasin, et kaalun mõtet instrumentaalmuusika juurde minna. Aga täna siiski tuli mul üks idee punk-rockilikus võtmes. Miks mitte proovida punki, kui varem on nii seda kui teist proovitud. Nii et kui õnnestub genereerida piisavalt materjali, mis kõlab piisavalt erinevalt teadagi-kelle-loomingust, võib-olla õnnestubki realiseerida unistus luua pooleldi lauludega ja pooleldi instrumentaalidega kauamängiv.
Just valmis veebileht talu kohta. Lõpuks ometi pärast veidi tööd maja kallal ja veebilehe kallal nokitsemist (mille eest vastutas üks Guido sõber) on talu põhimõtteliselt müügis. Oleks huvitav näha, kaua aega võtab, enne kui ostja tuleb. Isiklikult eeldan, et vähemalt ühe talve pean siin veel veetma. Aga mulle see sobib. Väljakutse on hoida nii maja kui ka ümbrus võimalikult heas korras. Aga viimasel ajal on ilm nii veider olnud, kord täitsa kuum, aga siis on olnud paar nädalat sajust ja jahedat ilma. Nii et muru endiselt kasvab erinevalt eelmistest aastatest.
Portugalis muide jaanipäev pole riigipüha. Aga nädal aega tagasi olid siinseal pidustusi küll. Käisin Varzea külas toimuval peol. Kus pakuti sardiine, mis maitsesid päris head. Ja isegi väike lõke oli tehtud munakivitee peale, nägin noori üle hüppamas.
Guido muide on ka siin. Tuli 19 juunil ja lahkub tagasi Saksamaale kolmandal juulil. Nii et toimetamist on olnud ehk veidi rohkem. Aga eile tegime tööriistakuuri korda. Näeb parem kui eales varem välja. Pärast tema minekut loodan taas muusika tegemisega pihta hakata. Võimalik, et pärast suht pikka perioodi laulude kirjutamist hakkan jälle (enamasti) instrumentaalmuusikat tegema. Aga eks näis.
Hakkasin sõitma teisipäeval 10 aprillil. Ületasin Baltikumi ja sõitsin Varssavist mõõda. Kõige väsitavam ots. Siis järgmine päev sõitsin Berliinini välja. Veetsin öö Guido ja pere korteris. Neljapäeva hommik sõitsin Guido soovil Schönefeldi lennujaama tema emale järele, kes tuli külla mõneks päevaks.
Siis sõitsin Hollandisse. Olin sõlminud nimelt ühe hollandlannaga Portugalis kokkuleppe, et transpordin talle mõned kastid. Muidugi ta maksis mulle selle eest. Kauplesin isegi välja võimaluse, et ööbin tema ema majas. Kuigi tema inglise keel oli suht piiratud, saime väga hästi omavahel läbi. Ja reedel käisime laos kastide järel. Instagrammi panin pildi, põhimõtteliselt sama süsteem: kastid ümber kahe laua, mille all magamisase.
Sõitma hakkasin uuesti reedel 12.30 või nii. Läbisin Hollandi ja Belgia ja sõitsin Prantsusmaale sisse umbes nii kolmandiku jagu. Järgmine päev läbisin ülejäänud Prantsusmaa ja ületasin Hispaania piiri. Portugali jõudsin pühapäeva pärastlõunal, puhkasin veidi ja siis kella kuueks andsin kastid üle.
Vahepeal oli muru päris kõrgeks kasvanud, seega lasin kohalikul mehhaanikul trimmeri üle vaadata. Vaja oli välja vahetada süüteküünal ja samuti soovitas ta mul soetada parem kütus. Masin jookseb pärast natuke trimmerdamist paremini küll. Pärast üsna vihmast märtsi ja aprilli esimest poolt on see nädal esimest korda olnud siin tõeliselt kevadine ilm, eesti mõistes suvine siis. Praegune ilm on küll pilvine, aga eks ta praegu varieerub.
Maria Fausti ja Kira Skovi kontsert Rootsi-Mihkli kirikis esindas Fausti viljakat koostööd laulude loomise vallas. Samuti puhkpillide integreeritust kooriga. Kitarri, klaveri või kandle puudumine tähendas, et kõik akordiharmooniad tulid puhkpillidelt (trompet, kaks saksofoni ja bassklarnet) ja koorilauljatelt. Kira Skovi suitsune ja sensuaalne tämber istus mugavalt teravate sopranite ja tummiste madalvokaalide vahel. Üks täisinstrumentaal oli ka kavas: töötlus ühest loost Sacrum Facere pealt, mis selles instrumentaal-koosseisus kõlas veidi teistmoodi, säilitades siiski oma karakteri.
Reede
Abbie Gobeli
Päevasel ajal toimus muuseas ka Muusikanõukogu TMW eri, kus kohal oli saatejuht Raul Saaremets, resident-kriitik Siim Nestor ja välisdelegaadid. John Rogers kui vana tegija ja siis kolm uut nägu. Raul pidi muusika ise üle kuulama ja seekord välja valima. See andis teatud kvaliteedikontrolli ja seega oli muusikavalik huvitavam, kui nt. aastal 2011, kui John Rogersit kõnetas demopaneelis ainult paar lugu kümnest. Kõige suurem arvamuste lahknevus Nestori ja välismaa tüüpide vahel oli Suzi Wu vs. Rainer Ild. Viimase loomemajanduslik punnitamine sai välisdelegaatidelt madalad punktid, samas kui välisdelegaate võlunud Suzi Wu toores siirus ei kõnetanud Nestorit, isegi Saaremets ütles, et keskpärane lugu. Oma positiivse energiaga ja ameerikaliku entusiasmiga nautisin kõige enam KEXP delegaadi Abbie Gobeli kommentaare.
Kuna reedeks oli õhtul plaan käia nii siin ja seal, siis otsustasin vaadata Mart Avit ühel päevasel linnalaval. Avi on seekord võtnud oma kontseptroonilisest lähenemist maksimumi ja loonud oma paarikümneminutilise seti miniatuurse etendusena. Algne kulminatsioon oli Mart Avile adresseeritud paki avamine, kust muuseas tulid välja ka lendlehed Avizonas, mis kujutas Mart Avit kui krüpto-popstaari. Kui looja võiks olla ekstreemne versioon iseendast, siis Avi on võtnud nõuks minna üle võlli teatud fantaasiamaailma loomisel. Aga Avi muidugi laulis ka ja tema omapärane tämber õigustab kontseptualismi rohkem kui küllalt.
Erinevate Tubade Klubis esinenud Rake’i debüütalbum oli natuke lähemal Ouu stiilis produktsiooniväärtustele ja ehk osales salvestusel ka väiksem koosseis. Live bänd praegu on aga suurem ja vb. veidi poleeritum ja žanritruum ja ütleks isegi, et otsakoolilik. Kuigi individuaalselt mulle täitsa meeldisid klahvineiu kreemjad sündipartiid (ja ka üks klaverisoolo ühe loo keskel) ja Caspar on super trummar. Parim lugu: “What a Shame”, mis algas sugestiivselt ja kulmineerus suht rokilikult. Rake paistab olevat valikute ees: kas teha äratuntava Ouu DNAga funki-souli või ajada taga totaalset žanritruudust või proovida Hyrri ja Raheli tuumikuna leida mingi oma identiteet.
Kui Rahel ja tema taustalauljad on äärmiselt poleeritud vokaalitunnetusega, siis Kuku Klubis esinenud Suzi Wu (UK) vokaal on just nimelt toorem ja seeläbi midagi, millega ehk kergemini haakub. Muusika külje pealt (indie pop + hiphop + elektroonika) on potentsiaal igatahes olemas, aga oleks huvitav näha, kuidas see tulevikus realiseerub.
Potentsiaali on suurepäraselt realiseerinud aga Wojtek Mazolewski kvintett Poolast Philly Joe klubis. Veidi traditsiooniline jazz-kombo (trompet, tenorsaks, klaver, bass, trummid), aga ebatraditsiooniline lähenemine alates free-jazzilikust hullusest pungilike plahvatusteni ja kontserdi lõpupoole ka Kanada räpparite lavaletulekuni, mis tekitas paralleeli Ghostface Killah ja BadBadNotGood’i koostööga.
Ouu - Tiit, Jaan ja Rihard
KiviPaberKäärides esines kvartetiks kahanenud Ouu. Lühike set sisaldas paari lugu nii Mango Fetchilt kui Papa Solveigi EP’lt ja ka üht uut lugu, kus Tiit laulis ja mängis sünti. Sündiakordid andsid seni enneolematu dramaatilise efekti, mida bänd loodetavasti tulevikus enda kasuks keerab. Tiit laulis enamik lugudest, Hyrr oli solist üksnes loos “Payday” (pani kitarri maha, seega kogu raju kitarr oli Tiidult). Hoolimata koosseisumuutustest ikkagi vabariigi parim bänd.
Rihard ja Hyrr
Trad Attack - Jalmar Vabarna
Või on vabariigi parim bänd hoopis Trad Attack? See trio kõlas oma Vaba Lava kontserdil üsna trummiselt. Tõnu Tubli jõuline mäng kõlas valjemini kui muud elemendid, eriti jäi varju 12-keelne kitarr. Vähemasti lava ees. Igatahes saab seda rahvapille live-elektroonikaga ja regilaule indie-rock dünaamikaga kombineerivat hea energiaga triot kuulates selgeks, miks see bänd suudab kõnetada suht laia kuulajasbaasi nii folgifanattidest kui alternatiivmuusika asjatundjatest kuni tegelikult suht muusikakaugete inimesteni.
Sandra Vabarna
Tõnu Tubli
Kui Muusikanõukogu otseülekandel oli Regretilt tulnud lugu üks huvitavamaid, siis esinemine Kuku Klubis oli paraku sirgjooneline laptop-karaoke ja repertuaar võibolla homogeensem, kui võis aimata selle ühe loo eri elementide kokkusulatamisest.
Regret (UK)
Laupäev
The Hanged Man (SE) Biit Me poes
Tallinn Music Week kui juba kümnendat korda toimuv showcase-festival on kujunenud Eesti loomemajandus-skeene institutsiooniks par excellence. Mingis mõttes see tähendab alternatiivi peavoolustumist, millele on tähelepanu pööranud näiteks muusikakriitik Mart Niineste. Aga underground siiski elab. Kõige undergroundilikum showcase oli TMW Cryptomarket Kuku klubis nii reedel kui laupäeval. Seega erinevalt reedesest siin-seal käimisest otsustasin laupäeval vaid üht showcase’i vaadata. Ainus muu kontsert oli Biit Me plaadipoes nähtud sümpaatne slowcore’ilik psych-pop bänd The Hanged Man.
Laupäevane TMW Cryptomarket showcase algas üsna tugevalt. Kate NV’lt senikuuldud materjali põhjal tundus see venelanna nii paljulubava heliloojana kui ka elektroonilise abstraktsionistina. NV kava algaski abstraktsema elektroonikaga, keskel tuli mõningase üllatusena välja ka looja popilik pool. Lõpuosa jällegi läks veidi post-pungilikumaks ja võis sooloartisti näha panemas hullu sämpleril, sündil ja kajaefekti ühendatud mikrofonil.
Sinna otsa tulnud rajum rock-bänd Spasibo oli totaalne kontrast, aga omamoodi töötas. Pungiliku energiaga ja metalse agressiooniga bänd on tõestus, et ka konventsionaalsemat rocki saab endiselt suht hästi teha, nagu kas või meie oma Nevesis eelmine aasta tõestas. Veel üks bänd, mille trummar lihtsalt ei peksa raju rütmi, vaid on kui kaheksajalg komplekti taga, kes juhib kitarride ja bassi poolt tekitatud müra.
Vene elektroonikaduo tema kresta oli üks nendest läptopiga esinejatest, kuigi neil oli üks arvuti visuaalide jaoks ja laval kaks ekraani. Kui juba teha läptoppidega, siis ehk veidigi kontseptuaalsust ja gesamtkunstwerki on kõige elementaarsem viis silma paista.
Või ikkagi loeb omapära ja see, kuivõrd loodu väljendab midagi loojas olevat? Üle pika aja taas Eesti lavadel nähtud Maria Minerval omapära puudusega probleemi pole. See, kuidas ta kombineerib alternatiivse tantsumuusika trenditeadlikkust, 80ndate pop-tunnetust, kajadega vokaale ja sugestiivset, veidi haavatavat sensuaalsust ikkagi toimib. Üks nendest tuntud headuse kontsertidest tänavusel TMW’l.
Üllatas aga Florian Wahl. Kes on laval võimeline lööma iroonia, anarhilise tunnetuse, teatraalsuse ja soostereotüüpidele vilistamisega. Seal, kus Suzi Wu on siiras, on Florian Wahl üle võlli performatiivne. Isegi, kui tema avaldatud muusika võib muidu tunduda kitš, kämp või kontseptuaalselt huvitavam kui teostusena, on Florian Wahl laval oma toore karismaga arvestatav jõud.
Paraku jäi viisaprobleemide tõttu ära Mirrored Lipsi kontsert, kes kindlasti oleks andnud põneva live, kui nad oleks kohale jõudnud. Nii lõpetas TMW Cryptomarket Pt 2 veidi varem Sloveenia КУКЛА, jällegi üks vokalist, kelle taustad tulevad kas läpakast või sämplerist, aga mitte nii huvitav, kui need, kes ses formaadis on reaalselt suutnud eristuda.
Tänase seisuga on TMW aktsepteeritav sellisena, mis ta on: võimalusena kammida läbi nii tuntud headused kui ka paljukiidetud tegijad, aga ka leida midagi uut enda jaoks, isegi kui see uus nõuab tänases infomüras veidi teadlikkust. Eriti kui ei või kunagi teada, kes toimib paremini stuudioprojektina ja kes live-esinejana. Kate NV, Wojtek Mazolevski ja Florian Wahl olid definitiivsed üllatajad laval. Rake ja Regret jällegi omavad salvestisi, mis on põnevamad nende kontsertidest. Kas igaühele midagi pakkumine tingimata garanteerib igaühele võimalust avastada uus totaalne lemmikartist, kellel on nii hästi produtseeritud muusika kui ka soliidne kontsertesinemis-võimekus? Või tuleb mõnel ikkagi leppida tuntud headustega oma eelistatud nišis?
Kuna kaubikul on märtsis ülevaatus, oli vaja Eestis käia. Samal ajal käis Guido kaheks nädalaks oma vanas kodus. Ja pakkis muuseas kokku igasugu asju, mida tuua Saksamaale.
Et neid vedada, mõtlesin välja sellise süsteemi, et vitsin mingisugused kaks lauda, mis kohapealt leidsin, leiutasin nende alla magamisaseme ja täitsin ülejäänud ruumi kastidega. Kuna Guido oli vaja lennujaama vedada (läks ise UK'sse) ja sihtkohaks oli perekonna uus maakodu Berliinist põhja pool, tegi see reisi oma 400-500km pikemaks.
Maakodu jõudsin esmaspäeval. Laadisin pakid maha. Tore oli taas Sarah't näha. Lapsed olid oma bioloogilise emaga. Esiotsa lootsin Eestis tagasi olla kolmapäeva õhtuks, aga tundsin end nii väsinult, et otsustasin küsida ühelt Läti sõbrannalt öömaja kolmapäevaks. Ta oli nõus.
Teisipäeva pärastlõunal järgnes väsitav sõit mõõda Poolat oma 700km, mis tundus terve igavikuna tänu küla-küla-otsas tüüpi infrastruktuurile ja igasugustele metsateedele. Kui aga kolmapäeva pärastlõunaks olin taas Baltikumis, oli sealt edasi juba pingevabam sõita. Ka oma Läti sõbrannat oli tore näha ja tema uut kallimat Šveitsist kohata ka.
Siin pildil aga üks priimusel keedetud roog: juurviljad, mille olin ära praadinud juba Saksa maakodus kombineerituna tatraga. Niimoodi toitub üks kokkuhoidlik reisija, kes püüab kulutada suurt midagi enamat peale kütusekulude. Kuna priimus pole muidu päris gurmeeroogade tegemiseks, siis tatar on kõige lihtsam, mida sellega keeta saab. Tänu oma veeimavusele kokkab tatar end pooleldi ise.
Siit edasi plaanin Eestis olla veel nädala. Ega pikalt ei saa Portugali talu tühjaks jätta.
