Kui tuli uudis, et reedel esineb Vaiko Tartus üksinda, siis ei olnud küsimustki, et lähen! Vaiko akustilisega on minu jaoks alati üsna sümpaatne olnud. Pealtnäha on tema hoiak alternatiivsele indirokile veidi traditsionalistlik, ses suhtes, et ta ikka eelistab, et lood oleksid sellised, mida saaks ka lõkke ääres naturaalkitarriga mängida. Aga naturaalkitarriga mängib ta lood ka huvitavaks. Kasutades perkussiivseid mänguvõtteid ja kohati visates lõdva käega jatsuakorde, kõlades kohati nagu mõni avangardne kitarrist. Ja kui veel arvestada Vaiko huumorimeelt ja karismalt, siis iga kord, kui ta trubaduurlikumas rollis esineb, on minul eriti lõbus ja tore olla!
Pärast kontserti ta müüs ka oma plaate. Küsisin talt Kirevase vinüüli ja sain selle niisama. Olin see aasta jälle kuulanud seda nii Spotifyst kui ka renoveeritud TÜ raamatukogu fonoteegist vinüüli pealt, ja pean seda üheks lemmikuks. Selline alahinnatud klassik.
No comments:
Post a Comment