Tavira, Algarve

The Algarvean sunrise. Near Tavira. #sunrise #Portugal #Algarve #nofilter

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Aug 30, 2018 at 11:21pm PDT

Olgugi, et olen juba kaks aastat Kesk-Portugalis enam-vähem paikne olnud, on korra aastas ikka õnnestunud Algarves lõunarannikul käia. Pildil tänane päikesetõus Tavira lähedal.

Laulutegu - panna punkti? Või panna punki?

The instruments are up again after four months. #bassclarinet #flute #prophet08 #doepferdarkenergy #synthesiser #twelvestring #danelectro #drums #nofilter #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Jul 6, 2018 at 6:56am PDT

Eelmine nädal sain viimaks ometi pillid taas püsti pandud. Ja tore oli tõesti hakata taas proovi tegema. Eeskätt olen lihtsalt vanu asju harjutanud nagu ikka. Aga ka proovinud uusi ideid.

Eelmises postis kirjutasin, et kaalun mõtet instrumentaalmuusika juurde minna. Aga täna siiski tuli mul üks idee punk-rockilikus võtmes. Miks mitte proovida punki, kui varem on nii seda kui teist proovitud. Nii et kui õnnestub genereerida piisavalt materjali, mis kõlab piisavalt erinevalt teadagi-kelle-loomingust, võib-olla õnnestubki realiseerida unistus luua pooleldi lauludega ja pooleldi instrumentaalidega kauamängiv.

Talu müügis

Just valmis veebileht talu kohta. Lõpuks ometi pärast veidi tööd maja kallal ja veebilehe kallal nokitsemist (mille eest vastutas üks Guido sõber) on talu põhimõtteliselt müügis. Oleks huvitav näha, kaua aega võtab, enne kui ostja tuleb. Isiklikult eeldan, et vähemalt ühe talve pean siin veel veetma. Aga mulle see sobib. Väljakutse on hoida nii maja kui ka ümbrus võimalikult heas korras. Aga viimasel ajal on ilm nii veider olnud, kord täitsa kuum, aga siis on olnud paar nädalat sajust ja jahedat ilma. Nii et muru endiselt kasvab erinevalt eelmistest aastatest.

Portugalis muide jaanipäev pole riigipüha. Aga nädal aega tagasi olid siinseal pidustusi küll. Käisin Varzea külas toimuval peol. Kus pakuti sardiine, mis maitsesid päris head. Ja isegi väike lõke oli tehtud munakivitee peale, nägin noori üle hüppamas.

Guido muide on ka siin. Tuli 19 juunil ja lahkub tagasi Saksamaale kolmandal juulil. Nii et toimetamist on olnud ehk veidi rohkem. Aga eile tegime tööriistakuuri korda. Näeb parem kui eales varem välja. Pärast tema minekut loodan taas muusika tegemisega pihta hakata. Võimalik, et pärast suht pikka perioodi laulude kirjutamist hakkan jälle (enamasti) instrumentaalmuusikat tegema. Aga eks näis.

Tagasi Portugalis

Hakkasin sõitma teisipäeval 10 aprillil. Ületasin Baltikumi ja sõitsin Varssavist mõõda. Kõige väsitavam ots. Siis järgmine päev sõitsin Berliinini välja. Veetsin öö Guido ja pere korteris. Neljapäeva hommik sõitsin Guido soovil Schönefeldi lennujaama tema emale järele, kes tuli külla mõneks päevaks.

Siis sõitsin Hollandisse. Olin sõlminud nimelt ühe hollandlannaga Portugalis kokkuleppe, et transpordin talle mõned kastid. Muidugi ta maksis mulle selle eest. Kauplesin isegi välja võimaluse, et ööbin tema ema majas. Kuigi tema inglise keel oli suht piiratud, saime väga hästi omavahel läbi. Ja reedel käisime laos kastide järel. Instagrammi panin pildi, põhimõtteliselt sama süsteem: kastid ümber kahe laua, mille all magamisase.

And delivering another batch of boxes back to Portugal! From Netherlands #van #travels #transport

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Apr 14, 2018 at 9:00am PDT

Sõitma hakkasin uuesti reedel 12.30 või nii. Läbisin Hollandi ja Belgia ja sõitsin Prantsusmaale sisse umbes nii kolmandiku jagu. Järgmine päev läbisin ülejäänud Prantsusmaa ja ületasin Hispaania piiri. Portugali jõudsin pühapäeva pärastlõunal, puhkasin veidi ja siis kella kuueks andsin kastid üle.

Vahepeal oli muru päris kõrgeks kasvanud, seega lasin kohalikul mehhaanikul trimmeri üle vaadata. Vaja oli välja vahetada süüteküünal ja samuti soovitas ta mul soetada parem kütus. Masin jookseb pärast natuke trimmerdamist paremini küll. Pärast üsna vihmast märtsi ja aprilli esimest poolt on see nädal esimest korda olnud siin tõeliselt kevadine ilm, eesti mõistes suvine siis. Praegune ilm on küll pilvine, aga eks ta praegu varieerub.

TMW 10 - Erinevaid Muljeid

Neljapäev

Maria Fausti ja Kira Skovi kontsert Rootsi-Mihkli kirikis esindas Fausti viljakat koostööd laulude loomise vallas. Samuti puhkpillide integreeritust kooriga. Kitarri, klaveri või kandle puudumine tähendas, et kõik akordiharmooniad tulid puhkpillidelt (trompet, kaks saksofoni ja bassklarnet) ja koorilauljatelt. Kira Skovi suitsune ja sensuaalne tämber istus mugavalt teravate sopranite ja tummiste madalvokaalide vahel. Üks täisinstrumentaal oli ka kavas: töötlus ühest loost Sacrum Facere pealt, mis selles instrumentaal-koosseisus kõlas veidi teistmoodi, säilitades siiski oma karakteri. 

Reede

Abbie Gobeli

Päevasel ajal toimus muuseas ka Muusikanõukogu TMW eri, kus kohal oli saatejuht Raul Saaremets, resident-kriitik Siim Nestor ja välisdelegaadid. John Rogers kui vana tegija ja siis kolm uut nägu. Raul pidi muusika ise üle kuulama ja seekord välja valima. See andis teatud kvaliteedikontrolli ja seega oli muusikavalik huvitavam, kui nt. aastal 2011, kui John Rogersit kõnetas demopaneelis ainult paar lugu kümnest. Kõige suurem arvamuste lahknevus Nestori ja välismaa tüüpide vahel oli Suzi Wu vs. Rainer Ild. Viimase loomemajanduslik punnitamine sai välisdelegaatidelt madalad punktid, samas kui välisdelegaate võlunud Suzi Wu toores siirus ei kõnetanud Nestorit, isegi Saaremets ütles, et keskpärane lugu. Oma positiivse energiaga ja ameerikaliku entusiasmiga nautisin kõige enam KEXP delegaadi Abbie Gobeli kommentaare.

Kuna reedeks oli õhtul plaan käia nii siin ja seal, siis otsustasin vaadata Mart Avit ühel päevasel linnalaval. Avi on seekord võtnud oma kontseptroonilisest lähenemist maksimumi ja loonud oma paarikümneminutilise seti miniatuurse etendusena. Algne kulminatsioon oli Mart Avile adresseeritud paki avamine, kust muuseas tulid välja ka lendlehed Avizonas, mis kujutas Mart Avit kui krüpto-popstaari. Kui looja võiks olla ekstreemne versioon iseendast, siis Avi on võtnud nõuks minna üle võlli teatud fantaasiamaailma loomisel. Aga Avi muidugi laulis ka ja tema omapärane tämber õigustab kontseptualismi rohkem kui küllalt.

Erinevate Tubade Klubis esinenud Rake’i debüütalbum oli natuke lähemal Ouu stiilis produktsiooniväärtustele ja ehk osales salvestusel ka väiksem koosseis. Live bänd praegu on aga suurem ja vb. veidi poleeritum ja žanritruum ja ütleks isegi, et otsakoolilik. Kuigi individuaalselt mulle täitsa meeldisid klahvineiu kreemjad sündipartiid (ja ka üks klaverisoolo ühe loo keskel) ja Caspar on super trummar. Parim lugu: “What a Shame”, mis algas sugestiivselt ja kulmineerus suht rokilikult. Rake paistab olevat valikute ees: kas teha äratuntava Ouu DNAga funki-souli või ajada taga totaalset žanritruudust või proovida Hyrri ja Raheli tuumikuna leida mingi oma identiteet. 

Kui Rahel ja tema taustalauljad on äärmiselt poleeritud vokaalitunnetusega, siis Kuku Klubis esinenud Suzi Wu (UK) vokaal on just nimelt toorem ja seeläbi midagi, millega ehk kergemini haakub. Muusika külje pealt (indie pop + hiphop + elektroonika) on potentsiaal igatahes olemas, aga oleks huvitav näha, kuidas see tulevikus realiseerub.

Potentsiaali on suurepäraselt realiseerinud aga Wojtek Mazolewski kvintett Poolast Philly Joe klubis. Veidi traditsiooniline jazz-kombo (trompet, tenorsaks, klaver, bass, trummid), aga ebatraditsiooniline lähenemine alates free-jazzilikust hullusest pungilike plahvatusteni ja kontserdi lõpupoole ka Kanada räpparite lavaletulekuni, mis tekitas paralleeli Ghostface Killah ja BadBadNotGood’i koostööga.

Ouu - Tiit, Jaan ja Rihard

KiviPaberKäärides esines kvartetiks kahanenud Ouu. Lühike set sisaldas paari lugu nii Mango Fetchilt kui Papa Solveigi EP’lt ja ka üht uut lugu, kus Tiit laulis ja mängis sünti. Sündiakordid andsid seni enneolematu dramaatilise efekti, mida bänd loodetavasti tulevikus enda kasuks keerab. Tiit laulis enamik lugudest, Hyrr oli solist üksnes loos “Payday” (pani kitarri maha, seega kogu raju kitarr oli Tiidult). Hoolimata koosseisumuutustest ikkagi vabariigi parim bänd.

Rihard ja Hyrr

Trad Attack - Jalmar Vabarna 

Või on vabariigi parim bänd hoopis Trad Attack? See trio kõlas oma Vaba Lava kontserdil üsna trummiselt. Tõnu Tubli jõuline mäng kõlas valjemini kui muud elemendid, eriti jäi varju 12-keelne kitarr. Vähemasti lava ees. Igatahes saab seda rahvapille live-elektroonikaga ja regilaule indie-rock dünaamikaga kombineerivat hea energiaga triot kuulates selgeks, miks see bänd suudab kõnetada suht laia kuulajasbaasi nii folgifanattidest kui alternatiivmuusika asjatundjatest kuni tegelikult suht muusikakaugete inimesteni.

Sandra Vabarna

Tõnu Tubli

Kui Muusikanõukogu otseülekandel oli Regretilt tulnud lugu üks huvitavamaid, siis esinemine Kuku Klubis oli paraku sirgjooneline laptop-karaoke ja repertuaar võibolla homogeensem, kui võis aimata selle ühe loo eri elementide kokkusulatamisest.

Regret (UK)

Laupäev

The Hanged Man (SE) Biit Me poes

Tallinn Music Week kui juba kümnendat korda toimuv showcase-festival on kujunenud Eesti loomemajandus-skeene institutsiooniks par excellence. Mingis mõttes see tähendab alternatiivi peavoolustumist, millele on tähelepanu pööranud näiteks muusikakriitik Mart Niineste. Aga underground siiski elab. Kõige undergroundilikum showcase oli TMW Cryptomarket Kuku klubis nii reedel kui laupäeval. Seega erinevalt reedesest siin-seal käimisest otsustasin laupäeval vaid üht showcase’i vaadata. Ainus muu kontsert oli Biit Me plaadipoes nähtud sümpaatne slowcore’ilik psych-pop bänd The Hanged Man.

Laupäevane TMW Cryptomarket showcase algas üsna tugevalt. Kate NV’lt senikuuldud materjali põhjal tundus see venelanna nii paljulubava heliloojana kui ka elektroonilise abstraktsionistina. NV kava algaski abstraktsema elektroonikaga, keskel tuli mõningase üllatusena välja ka looja popilik pool. Lõpuosa jällegi läks veidi post-pungilikumaks ja võis sooloartisti näha panemas hullu sämpleril, sündil ja kajaefekti ühendatud mikrofonil. 

Sinna otsa tulnud rajum rock-bänd Spasibo oli totaalne kontrast, aga omamoodi töötas. Pungiliku energiaga ja metalse agressiooniga bänd on tõestus, et ka konventsionaalsemat rocki saab endiselt suht hästi teha, nagu kas või meie oma Nevesis eelmine aasta tõestas. Veel üks bänd, mille trummar lihtsalt ei peksa raju rütmi, vaid on kui kaheksajalg komplekti taga, kes juhib kitarride ja bassi poolt tekitatud müra.

Vene elektroonikaduo tema kresta oli üks nendest läptopiga esinejatest, kuigi neil oli üks arvuti visuaalide jaoks ja laval kaks ekraani. Kui juba teha läptoppidega, siis ehk veidigi kontseptuaalsust ja gesamtkunstwerki on kõige elementaarsem viis silma paista. 

Või ikkagi loeb omapära ja see, kuivõrd loodu väljendab midagi loojas olevat? Üle pika aja taas Eesti lavadel nähtud Maria Minerval omapära puudusega probleemi pole. See, kuidas ta kombineerib alternatiivse tantsumuusika trenditeadlikkust, 80ndate pop-tunnetust, kajadega vokaale ja sugestiivset, veidi haavatavat sensuaalsust ikkagi toimib. Üks nendest tuntud headuse kontsertidest tänavusel TMW’l.  

Üllatas aga Florian Wahl. Kes on laval võimeline lööma iroonia, anarhilise tunnetuse, teatraalsuse ja soostereotüüpidele vilistamisega. Seal, kus Suzi Wu on siiras, on Florian Wahl üle võlli performatiivne. Isegi, kui tema avaldatud muusika võib muidu tunduda kitš, kämp või kontseptuaalselt huvitavam kui teostusena, on Florian Wahl laval oma toore karismaga arvestatav jõud.

Paraku jäi viisaprobleemide tõttu ära Mirrored Lipsi kontsert, kes kindlasti oleks andnud põneva live, kui nad oleks kohale jõudnud. Nii lõpetas TMW Cryptomarket Pt 2 veidi varem Sloveenia КУКЛА, jällegi üks vokalist, kelle taustad tulevad kas läpakast või sämplerist, aga mitte nii huvitav, kui need, kes ses formaadis on reaalselt suutnud eristuda.

Tänase seisuga on TMW aktsepteeritav sellisena, mis ta on: võimalusena kammida läbi nii tuntud headused kui ka paljukiidetud tegijad, aga ka leida midagi uut enda jaoks, isegi kui see uus nõuab tänases infomüras veidi teadlikkust. Eriti kui ei või kunagi teada, kes toimib paremini stuudioprojektina ja kes live-esinejana. Kate NV, Wojtek Mazolevski ja Florian Wahl olid definitiivsed üllatajad laval. Rake ja Regret jällegi omavad salvestisi, mis on põnevamad nende kontsertidest. Kas igaühele midagi pakkumine tingimata garanteerib  igaühele võimalust avastada uus totaalne lemmikartist, kellel on nii hästi produtseeritud muusika kui ka soliidne kontsertesinemis-võimekus? Või tuleb mõnel ikkagi leppida tuntud headustega oma eelistatud nišis?

Korraks Eestis

Kuna kaubikul on märtsis ülevaatus, oli vaja Eestis käia. Samal ajal käis Guido kaheks nädalaks oma vanas kodus. Ja pakkis muuseas kokku igasugu asju, mida tuua Saksamaale.

On my way from Portugal to Estonia. Boxes to Germany and alongside them I've placed two tables to create sleeping space under these #van #travels

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Mar 25, 2018 at 9:28am PDT

Et neid vedada, mõtlesin välja sellise süsteemi, et vitsin mingisugused kaks lauda, mis kohapealt leidsin, leiutasin nende alla magamisaseme ja täitsin ülejäänud ruumi kastidega. Kuna Guido oli vaja lennujaama vedada (läks ise UK'sse) ja sihtkohaks oli perekonna uus maakodu Berliinist põhja pool, tegi see reisi oma 400-500km pikemaks.

Maakodu jõudsin esmaspäeval. Laadisin pakid maha. Tore oli taas Sarah't näha. Lapsed olid oma bioloogilise emaga. Esiotsa lootsin Eestis tagasi olla kolmapäeva õhtuks, aga tundsin end nii väsinult, et otsustasin küsida ühelt Läti sõbrannalt öömaja kolmapäevaks. Ta oli nõus.

Teisipäeva pärastlõunal järgnes väsitav sõit mõõda Poolat oma 700km, mis tundus terve igavikuna tänu küla-küla-otsas tüüpi infrastruktuurile ja igasugustele metsateedele. Kui aga kolmapäeva pärastlõunaks olin taas Baltikumis, oli sealt edasi juba pingevabam sõita. Ka oma Läti sõbrannat oli tore näha ja tema uut kallimat Šveitsist kohata ka.

A frugal traveler's way to stay fed: meals cooked on Primus stove. Buckwheat and stir-fried veggies. Yesterday after crossing the Lithuanian border. #food #travels #primusstove

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Mar 28, 2018 at 11:11pm PDT

Siin pildil aga üks priimusel keedetud roog: juurviljad, mille olin ära praadinud juba Saksa maakodus kombineerituna tatraga. Niimoodi toitub üks kokkuhoidlik reisija, kes püüab kulutada suurt midagi enamat peale kütusekulude. Kuna priimus pole muidu päris gurmeeroogade tegemiseks, siis tatar on kõige lihtsam, mida sellega keeta saab. Tänu oma veeimavusele kokkab tatar end pooleldi ise.

Siit edasi plaanin Eestis olla veel nädala. Ega pikalt ei saa Portugali talu tühjaks jätta.

Eesti muusikaskeene

Tabav karikatuur AW Stuff FB leheküljelt

Ka eesti esinejate jaoks totaalne klassika.

"Mis mõttes esinesid juba ära?"

Mis mõttes tulid alles nüüd kohale? Ja kas ootad, et ma Sinu pärast edaspidi oleksin osa probleemist esinemisgraafikute nihke pärast?

First loop pedal rehearsal since Xmas. These were the instruments used. The result: if I were to put together a set without keyboards, I could pull that off. #looppedal #twelvestring #acoustic #bassclarinet #flute #drums #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Jan 6, 2018 at 7:06am PST

Detsembri kokkuvõte

Pärast suht kuiva sügist on detsembris ka rohkem vihma olnud. Mida on maale väga vaja. Aga see muidugi tähendab vähem päikest ja vähem elektrit. Akud on vanad ja ei säilita energiat enam nii hästi. Muidu saab hakkama küll, senikaua kui akusid mitte liiga kurnata. Lasin ka generaatori korda teha, mis oli hakanud jukerdama. Reedel tõmbasin käima ja töötab paremini kui enne.

Kui päikest on, siis ikka teen muusikat. Viimaks ometi otsustasin hakata tegelema Luuperikontserdiga Nr 2. Oleks aeg. Praegu mingi nn. esimene mustand valmis, eks ma vaatan, kuidas ta uuel aastal areneb.

The instruments in the living room for the winter again, as was the case last winter. I'm working on new stuff again, finally started Loop Pedal Concerto No. 2, a follow up to Loop Pedal Concerto No. 1 (2011-12) when I was known as Multiphonic Rodent. A continuous piece of loop pedalling for half an hour and four movements it will be. #prophet08 #drumkit #drummer #looppedal #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 23, 2017 at 6:46am PST

Pillid on taas üles elutoas, kus ka köök ja seeläbi pidev ahjuküte külmal ajal. Ei taha, et pillid külmetuvad ja niiskust imavad. Ega seda, et mu bassklarneti häälestus kukub veerandtooni võrra allapoole. Panin jõulude ajal kaks klippigi üles oma töösolevast luuperikontserdist järjekorranumbriga kaks:

Loop Pedal Concerto 2 - a work in progress. This is a more minimalist section, loads of repetition and echo. #twelvestring #looppedal #minimalistmusic #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 24, 2017 at 2:23am PST

See on selline minimalistlikum sektsioon. Kõvasti kordust ja kajaefekti.

Loop Pedal Concerto 2. From a work in progress. A jazzier bit. #bassclarinet #avantjazz #looppedal #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 25, 2017 at 4:59am PST

Siin aga jällegi selline psühhedeelsem jazzisoolo koht. Isegi kui ma ei tee kunagi Meelis Vindile tuult alla, puhkpillide kasutamine tundub asja huvitavaks tegevat. Vähemalt arvestades üldist tagasisidet oma muusikale.

This for lunch yesterday at my neighbours - chanfana, a Portuguese goat stew #food #Portugal #ILovePortugal #xmas

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 26, 2017 at 2:34am PST

Esimesel jõulupühal käisin naabritel külas, kes elavad kümne minutilise jalutuskäigu kaugusel lähedalolevas külas. Lõunasöögiks oli chanfana, see on portugali kitsehautis.

The book I just got: Steve Hanley's memoir about his time in the mighty Fall. Some would say Mark Smith's score-settling antics in "Renegade" is where it's at, but not me. Ever since I've seen the BBC doc on The Fall and MES I've always found Hanley the one guy with a balanced perspective on the Fall story. So far he doesn't disappoint. #thefallband #stevehanley #markesmith #marcriley #craigscanlon #karlburns #brixsmith #thebigmidweek

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 7, 2017 at 9:18am PST

Detsembris olen ma lugenud ohtralt The Falli kõige tähtsaima bassimehe Steve Hanley memuaare kirjutet kahasse Olivia Piekarskiga, "The Big Midweek". Alates sealtmaalt, mil tsekkasin BBC dokki "The Wonderful and Frightening World of Mark E Smith", tundus mulle Hanley muhe jutt ja suht-tasakaalus perspektiiv täitsa sümpaatne olevat, nii et muidugi tekkis huvi raamatu vastu, liiatigi, et Saaremets mainis Vibratsioonis ennast olevat kuulnud, et raamatus pidavat olema põnevat siseinformatsiooni. Pettuda ei pidanud kummalgi rindel, väga kaasahaarav lugemine ja väga põnev on lugeda bändidest, mille sisekliima on kordades kaootilisem ja düsfunktsionaalsem, kui minu enda bänd aastaid tagasi.

Nüüdseks kõik ja uude aastasse uute väljakutsetega!

Oliivide korjamisest

The olive harvest I've started. Finished the first tree today, will aim to do one per day. #olives #harvest #oliveharvest #farming

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Nov 6, 2017 at 10:52am PST

Hakkasin novembri alguses oliive korjama oliivipuudelt. Mõtlesin, et mingi vähemalt 200kg saan ikka kätte. Paraku muidugi ilmnes kohe, et kuigi osade puude otsast sain vabalt 20kg kätte, teised ei andnud kilogrammigi. Neid väheviljakaid puid töödelda on muidugi maru tüütu tegevus. Ma ronisin enamasti puude otsa ja saagisin oksi maha. Olen nüüd lugenud, et tavaliselt liigutatakse puuoksi kas reha või pika kaikaga ja püütakse langevad oliivid võrgu või presendiga kinni.

Igatahes oli juba novembri keskpaigaks selge, et üle 150kg ma vaevalt, et saan. Kohalik lagar (pt. k. oliivide pressimistehas) on kehtestanud miinimumnõudeks 250kg, et teha eraldi press, muidu tuleb väiksemad kogused loovutada tehasele ja siis arvestatakse sealt teatud liitrid tehaseõli, mis enamasti pressitud kurat teab kelle viljadest. Täna käisin lagar'is ära.

Kui on väiksem kogus, siis on selle võrra lihtsam, et saad kohe kas kottidesse või pangedesse kogutud oliivid kaalul ära kaaluda ja siis tehasest valatakse kohe õli kanistrisse. Paraku unustasin ise mingit nõu kaasa võtta, seega pidin kolme euro eest kolm 5L plastpudelilt välja ostma. Sain 12.5L. Oliive oli umbes 156kg. Ma arvasin, et 140kg, nii et hea, et niigi läits.

Aga mõte, et nüüd olen saanud oliiviõli otse tehasest, on iseenesest tore. Näis, kas kunagi õnnestub korjata omal käel ka niipalju, et saab otse nendest pressitud õli. See on igatahes aga ajakulukam protsess. Pead võtma pileti, ootama oma korda, siis valama oliivid välja konveiersüsteemi ja alles paari päeva pärast, kui veab, saad oma õlile järgi tulla.

Oktoobri kokkuvõte

Mainisin eelmises postituses, et olin taas hakanud muusikat looma. Et septembri lõpus tulid vokaaliga teemad. See kuu jätkasin pillidele valu andmisel, et luua uut instrumentaalmuusikat.

Not posted much music related content but I've been active for the past couple of weeks. Writing new music again as well as doing some experimentation with the synthesiser and Kaoss Pad. Came up with a pretty good almost techno-ish improvisation this afternoon. #prophet08 #korgkaosspad2 #flute #drums #looppedal #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Oct 10, 2017 at 9:34am PDT

Samal ajal jätkasin ka erinevate töödega. Guido soovis, et ma värviksin vannitoa seina ja laed valgeks. Tegin. Seinad värvisin odavat sorti seinavärviga, lae ja puitpinnad töötlesin emailiga.

Painting the bathroom #paintinganddecorating #white

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Oct 14, 2017 at 9:38am PDT

Tegin ka saetööd lõigatud puidu kallal. Riida ladusin rõdu alla, kasutades vanu ja kulunud toole riida struktureerimiseks. Sarah'le ja Guidole pilt muide meeldis.

A stack of wood laid by using old worn out chairs #wood #firewood

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Oct 26, 2017 at 10:52am PDT

Aga jah, muusika on see kõige põhiline. Olen liikumas kergelt uute suunda. Kuulan parajasti kõige Epliku Kirevast selle postituse kõrvale ja imestan, et keegi minu soolotööd üldse tema omaga võrdleb. Vaiko on selline super kaasaja biitmuusik, traditsioonilisemat sorti, aga avara maitsega pop-rock tegija. Mul on aga enamik kompositsioonidest juba viimased mitu aastat totaalne luuperdamine ja minimalistliku tegutsemisideoloogia põhine värk. Kui ma Guidole teatasin 6 aastat tagasi Luuperikontserdist Nr 1 ja saatsin ka ETV video, siis ta ütles, et seda võib küll concerto'ks nimetada. Antifooniline element täiesti olemas, ma tutvustan ju pidevalt uusi elemente korduvelementidele peale.

Ju siis võiks selle minimalismi teemaga veelgi kaugemale minna. Kuna ma olen a) hakanud taas kuulama nii inglise post-punki kui ka saksa krautrocki ehk mussi, mis mulle oma 15a tagasi üliväga meeldis ja b) avastanud, et elektroonilisemat sorti muusika imponeerib mulle praegu rohkem kui eales varem, olengi hakanud a) katsetama taas rohkem Kaoss Padiga nagu Opium Flirdi päevil vanasti ja kasutama seda heliloome tööriistana ja b) kirjutama uut materjali, mis kombineeriks krautrockilikku minimalismi ja postpungilikku kineetikat. Isegi olen hakanud vähe teistmoodi trumme taguma, vähem sellist jazzilikku sünkoopi ja rohkem rajusid hihatte. All üks stiilinäide:

Really productive past several weeks in terms of coming up with new material. Here's one idea, interlocking keyboard and guitar loops with active drumming on top. Been listening to some post-punk music for the past few months as well as a bunch of Krautrock stuff from my late teens. And it's having an effect on my new ideas #drums #twelvestring #prophet08 #postpunk #krautrock #newmusic #looppedal #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Oct 28, 2017 at 8:18am PDT

Võtsin vastu otsuse esialgu praegused ideed salvestada demona, stiilis salvestada kõigepealt arvutisse kodune luuperikontsert ja siis salvestada peale vokaal ja akustilised pillid. Eelmine laupäev tegin põhiread, ehk võtsin peale luuperiträki ja elavad trummid.

Recording session this weekend. I am doing all the new stuff as demos initially. This means recording the basic tracks live looping and adding overdubs later. Yesterday I did the basics. #drums #prophet08 #twelvestring #bassclarinet #flute #looppedal #recordingsession #newmusic #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Oct 29, 2017 at 5:25am PDT

Pühapäev salvestasin vokaalid lauludele ja akustilised pillid sinna, kus vaja. Mängisin akustilist 12keelset, flööti ja ka glockenspieli.

Sessions done for now. Overdubs today. Vocals, flute, glockenspiel, some electronics and last but not least the acoustic 12-string guitar. #twelvestring #acoustic #recordingsession #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Oct 29, 2017 at 11:04am PDT

Mul uuel materjalil on päris mitmes kohas meloodilised löökpillipartiid. Muidugi eelistaks, kui oleks ligipääs vibrafonile. Siiani 6.5a tagusest Frankfurdi reisist, kus Couchsurfingut õnnestus teha kohalikku löökpillimängija/vibrafoniomaniku korteris, helged mälestused.

Tegin ühte lukku ka häälutamist Kaoss Padi kajaefektide abil. 

Eks hiljem selgub, mis parendusi võiks teha uuele materjalile ja kuivõrd erineb lõplikult valmis saav album (loodetavasti vinüül) esialgsest visioonist. Loodan siiski jääda truuks vokaalikülje ja instrumentaalkülje jaotusele.

Taas omapäi

Olen taas üksi. Ja mulle see nii meeldib. Seitse nädalat wwoofimist võib olla omamoodi huvitav kogemus, aga ka väljakutse. Nii et naudin taas omaette olemist. Guido lahkus 19ndal septembril. Pärast kolme nädalat kahekesiolemist. Selle ajaga saime ära värvitud esiku, kööktoa ja magamistoa. Selline näeb esik välja pärast värvimist:

The walls and ceiling after painting #paintinganddecorating #homerepairs

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Sep 11, 2017 at 5:04am PDT

Viimasel nädalal käis oma osavat tööpanust andmas ka belgia puusepp Erik, kes siin-seal parandusi tegi. Siin näeb magamistuba pärast värvimist, enne oli ikka üsna käest ära läinud:

Pärast kolme-poolt kuud oma viimast kontserti seadsin ka uuesti oma pillid ja luuperi-setupi üles. Alguses harjutasin lihtsalt avaldatud lugusid, aga nüüd on ka tekkinud täitsa uued lood. Olen kirjutanud sõnad ja puha. Laulukirjutamis-soonele tagasi jõuda on päris lahe. Praegu unistan tõsiselt vinüülplaadi väljaandmisest. Mõtlen, et esimene pool sisaldaks laule ja teine pool instrumentaale. 

Kuigi instrumentaalid vajavad veel kirjutamist, on võimalik, et hakkan neid uusi laule juba varsti salvestama. Kas või tooremal demokujul. See vähene tagasiside, mis mul õnnestus saada Free Range Derangementi kohta, toonitas, et asi võiks olla tegelikult paremini produtseeritud. Ja miks mitte. Üksinda on võimalik ainult nii palju teha. Mingi teine arvamus töösoleva materjali kohta oleks miinimumnõue. 

Pildil siis hetke proovikasätestus. Pangem tähele akustilist 12-keelset kitarri. Uusi kidraideid olengi viimasel ajal just selle pilli peal kirjutanud, samas kui pea kogu Free Range…albumi kirjutasin Danelectroga. Praegugi juba mõtlen, mis saab olema elektrikaga ja mis akustikaga sisse mängitud.

Koduremont hakkas pihta

Started a massive home improvement project, which means painting the walls. Doing preparations on this here: #homerepairs #paintinganddecorating

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Sep 1, 2017 at 2:27am PDT

Hakkasime kolmapäevast alates maalritööde ettevalmistustega pihta. Selle nädala lõpuks proovime hakkama saada maja esikuga. Guido magamistoa võtame ette järgmine nädal. Jube palju tööd, kruvida maha ebasoovitavaid elemente, täita augud, lihvida puitpindu ja pesta maha aastatega kogunenud mustust. Täna käis üks Guido sõber aitamas värvimas, samal ajal oli mul muud tegemist mujal.

Teine aasta siin hakkas jooksma

Sarah, Iris ja Ruby nüüdseks Berliinis tagasi. Guido jääb veel kolmeks nädalaks siia. Plaanime palju tööd teha maja kallal. Eriti just siseseinade värvimine. Läänepoolne tuba, kus vanasti oli klaver, sai värvitud juba aprillis ja näeb praegu super välja, nagu võib alt pildilt näha. Enne oli ikka jubedalt plekke sein täis.

Nüüdseks jookseb juba teine aasta siin elada. Järgmise aasta kevadeni peaks vähemalt kestma. Guidol plaan talu maha müüa, sest ta on juba Saksamaal sisse seadnud, tüdrukud uue kooliga väga rahul ja talu alles jätmine pigem tülikas. Aga eks näis, kuidas sellega läheb, sest kinnisvara müümine Portugalis võib olla ajanõudlik. Talvel vaevalt, et keegi talu vaatama tuleb, aga kevadepoole juba võimalik.

Viimased neli nädalat on olnud töö osas nõudlikumad, aga samas on saanud selge(ma)ks, mis on see optimaalne kord, milles võiks olla nii maja kui ka seda ümbritsev. Et kui ma jälle omapäid jään, siis tean selle võrra paremini, mis korras elamist siin hoida. Ja kindlasti peab ka tulevastele ostjatele võimalikult esindusliku mulje jätma kohast. Kuna ma juunis tegin miinimumnõude kaupa rohuniitmist maja(de) ümbert ära, nägi perekonna tagasitulekuks talu märksa parem välja, kui minu eelmisel aastal siia sõites. Alati saab muidugi paremini.

Suvi Portugalis...

…polegi seni nii õudne olnud, kui ma ehk kartsin. Temperatuurid on olnud pigem 30, kui 40 kraadi ligidal. Tegelikult on ilm seni isegi päris hea olnud, arvestades, et eesti suvi on kaugelt jälgides tundunud päris jahedana. Mulle soojad temperatuurid isegi meeldivad, eriti siin, arvestades minu senist kogemust siin talus pigem talvisemal ajal. Kuumema ilmaga tulen toime, joon rohkem vett, käin jões ujumas ja proovin mitte päikesepõletust ega päikesepistet saada.

Pildil Mondego jõgi. Vesi on päris soe ja soojem, kui mõnes teises kohas oma 15-20km raadiuses. Seega meeldib.

Guido ja perekond maandusid just Portugali ja jõuavad piirkonda täna õhtul, nii et neil hakkab siis suvepuhkus siin pihta.

Drums - my pride and joy! Not playing much music ever since leaving Estonia but I am doing some drum practice these days. #drums #musiciansofinstagram #musicpractice

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Jul 7, 2017 at 9:58am PDT

Pillide mängimisest olen pärast Tartu kontserti (all üks videoklipp)  enamasti aja maha võtnud. Välja arvatud trummid, mida ma olen juulikuus üksvahe harjutanud.

Tagasi soojal maal

Portugalis tagasi juba alates neljapäevast. Tegin terve sõidu viie päeva ja nelja ööga ära. Marsruut riigipiiride ületamise osas oli muidu sama, mis varem, aga Saksamaale sisse sõitsin läbi Görlitzi/Zgorzeleci piirkonna, jätsin vahele Berliini seekord ja Prantsusmaa läbisin seni läbi lühemat marsruuti varasemast (otse Mulhouse'ist kuni Hispaania Iruni piirilinnani). Kokku tuli umbes 4100 km sõitu, ehk umbes 300-400km vähem, kui eelmised korrad.

On the road again en route from Estonia to Portugal. At a petrol station in Lithuania #van #driver #travels

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Jun 4, 2017 at 10:42am PDT

Peatus Leedus.

Passed through France yesterday. And went for a swim at this lake beach. The water was really good, made me realise how bloody miserable it was in Estonia this Spring. Had a good relaxing swim, on this picture a couple of training swimmers jogging. #letsgoswimming #swimming #travels

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Jun 8, 2017 at 12:53am PDT

Käisin Prantsusmaal ujumas Angouleme piirkonnas olevas Saint-Yrieux järve äärde kujundatud rannas (ehk plan d'eau prantsuse keeles). Vesi oli juba päris soe. Sain aru, kui külm on eesti kevad seekord olnud.

Ilmad lähevad siin juba päris kuumaks. Kolmkümmend kraadi ja enamgi tulevast nädalast. Kõvasti tuleb niitma hakata.