Wrupk Urei - Ela (ja minu osalus selle valmimisel)

Eelmine suvi käisin Ö Stuudios ja salvestasin puhkpille Wrupk Urei uutele lugudele. Nad olid ühendust võtnud juba 2020. aasta lõpus ja kui nad oma uue materjali põhiread saatsid, juba siis imponeeris materjal mulle nii väga, et pidasin auväärseks olla osaline selle materjali valmimisel. Paraku läks muidugi aega stuudios käikude korraldamisega, asja ilmselt ajas natuke keeruliseks see, et ise elasin aasta tagasi Tallinnas. Siiski, juulikuu lõppu nad said mingi stuudioaja kavandatud ja kuu aega enne sain Siimu ja Kaspariga proovikas kokku, et ideid arutada.

Osade lugude jaoks nad tahtsid puhkpillidega teha teatud akorde, aga teistel olid jällegi käigud kitarril ja klahvidel, mida oli võimalik täiendada. Näiteks loos "Tonight Show" näitas Siim sedasorti käiku, mis kidral kõlaks nagu mingi pentatooniline klišee, aga kui ma flöödil seda proovisin, tundus see olevat see, mida vaja. "Neighbourhood Watchi" 5/4 osas keskel jällegi oli sündikäik, mida nii mina kui Jane mängime vastavalt bassklarnetil ja baritonsaksofonil. Siuksed pidevad ja korduvad käigud võivad nõuda ikka palju õhumahtu, kui mängida madalamaid või suuremaid puhkpille!

Igatahes 26. juuli hommikul läksin Ö-stuudiosse, võtsin oma pillid kaasa ja hakkasime järjest peale dubleerima. Stuudios olid Kikas, Siim ning päeva alguse ja lõpu poole ka Kaspar. Kohtades, kuhu oli kavandatud puhkpilliharmooniad, mängisin esialgu ise mitu partiid kohatäiteks. Üks minu idee, mis käiku läks, oli lõpulugu "Hollywood Kills" avava kitarrimeloodia progresseeruv harmoniseerimine flöödiga. 

Järjestikku mitme kihi pealetegemine oli stuudiosituatsioonis, kus mina pean vastutama ainult oma osade mängimise eest, samal ajal kui keegi teine salvestab ja teeb helirežiid, päris mõnus kogemus. Ja suht hästi läks ka, kõik osad said tehtud kas ühe või paari-kolme võttega. Olen ka oma flöödisoologa "Tonight Shows" igati rahul. 

Minu pillid (26. juulil Ö stuudios, kujutis Wrupk Urei FB lehelt)

Sealt saadik olen Wrupki ka paar korda uue kavaga kontserdil näinud. Kõigepealt septembris Armastuse Saalis ja siis novembri lõpus Genklubis. Neljakesti mängivad nad need uued lood päris hästi ära, pmst mängivadki nad lives kõiki neid palu, kuhu ka salvestasin (lood 2, 5, 6, 8, 10) ilmselt Genklubis oli kavas ka "Igatsuse Kristallid", kus pole üldse puhkpille. 

Wrupk Urei Armastuse Saalis 10. septembril

Igatahes uus Wrupk Urei on kuulatav Bandcampis. Hüva kuulamist!

Vaiko Eplik ja Eliit - Tartu 4 VIII 2021

Pole pikalt bloginud. Mitte seepärast, et muga kuidagi halvasti oleks läinud. Lihtsalt kaotasin huvi blogipidamise vastu täielikult. Lühikokkuvõte elust alates viimasest postitusest kuni tänaseni: kui pandeemia algas, jäin Portugali koroonalõksu kuni 2020. juunini, siis tulin Eesti tagasi ja sealt edasi käisin paar korda Lätis, kuni sügisel 2020. kolisin Tallinnasse. Sain tasuta elamise vastutasuks viimistustööde tegemise eest seal. See kestis seitse kuud ja siit edasi olen Tartus tagasi ja toetan end juhutöödega. Vot nii!

Kui tulemas oli Vaiko ja Eliidi kontsert Emajõe ääres, siis otsustasin mitte ainult kohal käia, vaid taaselustada ka aegade jooksul aus hoitud traditsiooni kirjutada sest blogipostitus pärast kommentaaride, mõnede piltide ja ka setlistiga lugudest, mis esitasid.

Kui viimane kord Eplikut ja Eliiti nägin, siis nad olid ikka põõraselt laialivalguvad. See oli kaks aastat tagasi. Seekord andsid nad üsna korraliku ja sisutiheda läbilõike Vaiko soolotööst alates 2006 kuni 2018. aastani. Neil oli ka varuks paar üllatust. Nimelt lugude näol, mis ilmusid enne 2006. aastat. Kõigepealt 2003. aasta "Eighties Coming Back". See mulle on alati meeldinud. Nad tegid seda ka Lennaga 2015. aga ausalt öeldes kuulsin seda esimest korda Eliidi kvarteti esituses.

 Teine üllatus oli..."Maiu on Piimaauto". Mille jaoks usaldati tähtede etteveerimise osa publikule. Nad muidugi tegid "Venuse" ka lõpus, aga need kaks teist lugu oli küll midagi, mida oodata ei osanud.

Vaiko mängis oma tavalisi pille ja alguses tundus setlist olevat sümmeetriline, kolm elektrikitarrilugu, siis kolm akustilisega ja seejärel kolm digiklaveriga. Oleks päris põnev olnud, kui nad oleks teinud 18. looga kontserdi, kus kõik maestro pillid on sellise sümmeetriaga võrdselt esindatud. Kui aga pärast klaverile naasmist esitati "Lauludest ja muust", siis tuli teade, et tulemas on peale "armastusfilm" (loe: film Tartuffi kavas), siis tehti kaks viimast lugu suuresti ikkagi elektrikaga, ainult "Venusel" oli klahvpillil sisse- ja väljajuhatus. 

Setlisti panin ka kirja ja ühe asja tegin varasemaga võrreldes teistmoodi. Telefoni näppimise asemel kasutasin pastakat ja paberilipikut. Transkriptsioon ja loo nimed on värvidega kodeeritud olenevalt sellest, kas Vaiko mängis elektrikitarri, akustilist kitarri või klaverit.

Kibe ja kuum
Kosk
Sylvester otsustab surra
Sinu jälg
Soorebased
Nelgid
Mõtetes mõrudais
80s Coming Back
Lame maa
Homne päev
Samal ajal vee all
Maiu on piimaauto
Lauludest ja muust
Armastus päästab maailma
Venus (esimese ja viimase tähe värvitähistus viitab klahvpilli introle ja outrole)

P.S. Mis edasi? Isiklikust elust ma ilmselt edaspidi blogida ei viitsi, aga mõnest sündmusest tõenäoliselt kirjutan, niipalju kui kuhugi sattuda võimalik. Instagramis aegajalt ikka postitan pilte, nii et mind saab ka seal jälgida.

Uus koht Portugalis

Tagasi Portugalis alates septembri lõpust. Polnud alguses kindel, kuidas mul see sügis/talv üldse minema hakkab. Paar esimest nädalat olin oma ekskallima sõbra majas. Aga uus koduhoidmise võimalus terendas suht kiiresti. Üks minu ja Guido ühine tuttav pakkus välja, et kui ma tahan, võiksin hoida tema enda kodu. Kus ta pole elanud juba mitu aastat, selmet hoides teist kodu suht lähedal.

Käisin vaatamas ja tundus päris huvitav koht. Äärmiselt rustikaalne maakoht, kus on paar haagissuvilat ja ehitis, mis koosneb köögist ja küünist. Elektri osas on olemas ainult päikesepaneel ja 12V süsteem, kus telefone saab laadida sigaretisüütajast. Elektrit samas praegu polegi, sest hetkel on süsteemis rike, mis võibolla saab korda alles järgmine nädal. Vesi tuleb allikast ja koguneb betoonist paaki, seega käin seda ämbritega toomas. Allikaveel lasen otse tilkuda veepudelitesse joogivee jaoks.

View this post on Instagram

New housesit in Portugal. Even more off grid and rustic than the last one but an interesting place enough to spend the Autumn and hopefully winter. #iloveportugal #housesitting #offgrid

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Oct 14, 2019 at 9:31am PDT

Koht näeb välja umbes selline. Olen hetkel kolinud kööki ja kasutan magamiseks oma üheinimese diivanimadratsit, mida olen kasutanud kaubikus magamiseks. Ühe otsa paigutan oma Vermona kõlli peale ja teise otsa pingile, mille lahtikäiva istme all hoiustan oma toidukraami. Eluruum on küll väike, aga olen ennast ära mahutanud. Eelis on see, et loodetavasti kulub talvel kütmiseks vähemalt paar korda vähem puid võrreldes endise elukohaga. Ma ei hakanudki ahju kütma enne novembri algust. Ilmad olid ka suht soojad endiselt. Väiksem ruum hoiab sooja paremini.

Uus koht Tábuast 6km kaugusel kirde suunas. Kokkuleppe kohaselt uute omanikega endises talus sain ma Guido endise wwoofijate-jalgratta omale ja enamasti kasutan seda transpordivahendina. Et käia raamatukogus netis surfamas ja oma seadmeid laadimas. Ja kauplustes ja turul oste tegemas. Kuna tee keskel asetseb org, on mõlemat teedpidi alguses langus ja siis tõus. Mis teeb rattasõidu füüsilist pingutust nõudvaks tõusul, aga saabki füüsilist koormust. 

Vaiko Eplik & Eliit - 7 IX 2019 Kolmes Tillis

Käisin eelmine laupäev Vaikot ja Eliiti kaemas Tartu Aparaaditehases asuvas restoranis Kolm Tilli. Mis oli üllatavalt teistmoodi võrreldes Sireleis esitluskontserdiga. Sellelt plaadilt ei tehtud ühtki lugu. Ega ka mitte Kirevase... ja Uue Karjääri... pealt. Kavas olid seega laulud esimese kaheksa sooloalbumi pealt ja...paar huvitavat kaverit.

Kontsert algas töötlusega Meie loost "Helgiheitja". Mis oli super võimalus bändile teha sulneid kolmehäälseid (Vaiko, Sten ja Kostja) vokaale ja siis kütta otsa Deep Purple MKII koosseisu algusaegu meenutavat raskerokijämmimist. Kava keskel tehti jällegi põnev afrofungilik motowni sugemetega töötlus Vaiko oma "Sylvesteri" loost, Vaiko klahvpillidel ja lugu D mažooris, kvardi võrra kõrgem originaalist. Sellele järgnes pea sarnases võtmes esitatud töötlus Uno Loopi laulust "Hoia korras tuletõrjevahendid". Muidugi "kaverdas" Eliit ka Claire's Birthday teadagi-mis-suurt lööklaulu. Mida enne mängis mingil pulmapeol üks peobänd, aga kurat, Vaiko teeb seda oma elitaarsete pillimeestega ikkagi kuidagi autentsemalt ja jõulisemalt.

Mujal ma nautisin klahvpillisoolot "Mustas ukses", tendentse nihestada juba mitmeid kordi mängitud hitid psühhedeelseteks jämmideks või "Suudluste aeg" puhul zappalikuks temponihestatud absurdiks ja "Keravälgu" doorsilikku tunnetust, kuna Vaiko mängis orelit ses loos kitarri asemel. eriti põnev avastus oli Vaiko lintkajaga kitarriintroduktsioon loole "Kibe ja kuum". Meenutas mulle "Pommivöö" algust, vb. lintkaja + mis-iganes-pill oligi see põhikõla selles loos?

Kontserdikava:

Helgiheitja (Meie)
Mõtetes mõrudais
Must uks
Soorebased
Kibe ja kuum
Põõrdumatult soe
S.O.S. (afrofunk motown versioon)
Hoia korras tuletõrjevahendid (Uno Loop)
Kosk
Keravälk tapab
Homne päev
Venus (Claire's Birthday)
Suudluste aeg

OFF Festival - kolmas päev

Tundub, et pühapäev oli muusikalise valiku osas veidi lahjem võrreldes eelmiste päevadega. Ühtteist huvitavat siiski nägin.

View this post on Instagram

Trupa Trupa from Poland @offfestival . Note the custom-made guitar on the right #custommadeguitars #polishrock #offfestival #trupatrupa

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Aug 4, 2019 at 9:21am PDT

Poola post-punk ansambel Trupa Trupa paistis kõigepealt silma ühe kitarristi custom-made/DIY pilli poolest, kitarr paistis olevat meisterdatud mingist metallkarbist. Meenutas Sandri meisterdatud kohverkitarri, mida ka Ervin sai Opium Flirdiga mängida. Kuidas nad kõlasid? Natuke nagu Stranglers "Black and White" albumi pealt oma jõuliselt minimalistliku progetunnetusega, kohati mängisid nad isegi viie ja seitsme peale, kui bassimees laulis, oli tema vokaali peal mingi eriti kihvt metalse kõlaga efekt, mis hääle kuidagi androidilikumaks muutus.

View this post on Instagram

Tirzah @offfestival now #offfestival #tirzah

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Aug 4, 2019 at 11:33am PDT

Enne Stereolabi vaatasin poole tunni jagu Tirzah kava. Suht vildakas popitunnetus, võibolla nn. alternatiivne R&B, mis ka päriselt alternatiivselt kõlab. Mulle meeldis tema lauluhääl ja see, kuidas tema kaaslased laua taga näisid tegelikult mängivat oma elektroonilisi vidinaid pelga nupukruttimise (või "läptopi taga munade sügamise", nagu üks popigeenius meil teravalt ironiseeris omal ajal) asemel. Samas oli materjal suht aeglane ja ballaadilik, nii et hakkasin ennast vaikselt ümber häälestama Stereolabi rokkivamale setile.

View this post on Instagram

@stereolabgroop @offfestival, now #stereolab #offfestival

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Aug 4, 2019 at 1:00pm PDT

Mis ei olnud küll kõige täiuslikum kõlalises mõttes. Bass oli madalamates nootides jube jube vali ning uue bassimehe (kes ka taustvokaale laulis) meloodilisem osa mängust jäi kuidagi varju. Samuti ei kuulnud ma eriti hästi klahvimees Joe Watsoni pille. Rhodes oli okei, sünt selle peal ka, aga Yamaha Reface orelisimulaatorit kuulsin hädavaevu ja vahel üldsegi mitte.

Aga, nautisin Timi rütmikitarrimängu ja Andy trumme. Laetitia oli ka super. "Metronomic Undergroundis" pani Tim täiega hullu oma atonaalse soolotamisega, kohe nii hullu, et kitarrikeel läks katki. Varupill oli siiski olemas. Setlist oli enamasti suht greatest hits ('Labi mõistes muidugi), aga paar vähem tavalist lugu oli ka varuks. "Mars Audiac Quinteti" pealt tuli näiteks üks minu lemmik krautrocki stiilis lugu "Anamorphose" (mis tegelikult on ilmselt ikkagi Steve Reichi "Four Organs" tribuut). Definitiivne versioon on ABC Music kogumiku peal (BBC sessioonid), aga ilgelt hea meel, et nad seda mängida otsustasid. "Lo Boob Oscillator" lõpuloona polnud isegi mitte niiväga krautrock, kuivõrd kosmiline psühhedeelia, jazzilikult elastne, ent pungiliku dünaamikaga. Stereolabi teatakse lounge-muusika revivalistidena, aga tegelikult on nende muusikaline lähenemine suht punk-rock suhtumisega ja see oli olemas ka OFF Festivali kontserdil. Kava oli alljärgnev:

Percolator
Brakhage
French Disko
Rainbo Conversation
Miss Modular
Metronomic Underground
Anamorphose
Need to Be
Ping Pong
Crest
Lo Boob Oscillator

View this post on Instagram

Suede @offfestival #offfestival #suedeband

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Aug 4, 2019 at 3:25pm PDT

Vaatasin Suede kontserdi ka otsast lõpuni ära. Nii et nägin ära ka teise karismaatilise britpopi frontmani. Aga seal, kus Jarvis Cocker on selline šarmantne intellektuaal, Brett Anderson on ikka täielik rokkstaar. Enamasti oli kava täielik rokiküte, vahel ka mõni klaveriballaad ja isegi paar akustilist lugu (nt. lisaloona versioon 1999 loost "She's in Fashion"). Isegi kui ma pole suurem asi britpopi sõber, paistab Suede olevat üsna võimas kontsertbänd.

OFF Festival - teine päev

Laupäeval ma polnud kindel, mida ma veel näha tahaksin peale Boogarinsi Brasiiliast. Seega jälgisin kohale jõudes põhimõtet, et kui kahtled, tšekka Eksperimentaalset Lava (Scena Experimental), seal ikka midagi huvitavat võib leiduda.

View this post on Instagram

Polmuz - a droning Polish quartet with Polivoks synth, drums, double bass and saxes (alto, baritone, bass) @offfestival #offfestival #avantgarde #jazz #basssax #polivoks

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Aug 3, 2019 at 7:42am PDT

Ja seal oligi päris huvitav avangardmuusika kvartett Polmuz. Polivoksi süntesaator, kontrabass, trummikomplekt ja saksofonist alt-, bariton- ja basssaksofoniga. Vaheldumisi drooniv, free-jazzilik, süvamuusikaline, pärimusmuusikaline, hullelektrooniline, ehk isegi The Comet is Comingi moodi kohati. Ja mulle ilgelt meeldib, kui Poola jazzmuusikud oma maa rahvaviise (või nende moodi kõlavaid meloodiaid) oma pillidel esitavad, viimane lugu basssaksofoniga oli lihtsalt super!

View this post on Instagram

Boogarins starting their @offfestival set just now #boogarins #offfestival

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Aug 3, 2019 at 9:18am PDT

Boogarins võib väga kena kõlada oma plaatidel, aga kontserdil on nad üsna võimas ja improvisatsiooniline. Jällegi kiitus trummarile, veel üks sick motherfucker! Indie-bändid super trummaritega on palju paremad kui need, kelle trummimäng jääb pigem harju keskmise tasemele. Ma ausalt öelda naudin meie oma Vaikot ka palju rohkem lives koos Kallervoga kui plaatide pealt, aga see selleks. Bändi teine kitarrist Benke Ferraz oli muide ainus esineja, kellega mul veidigi kontakti saada õnnestus. Ütlesin talle: "A otima atuação, obrigado!" ("Suurepärane esinemine, aitäh!") ja surusin kätt.

Samal ajal, kui pealaval esines mingi punkbänd, otsisin omale söögipoolist. Proovin iga õhtu midagi muud, eile sõin makarone, täna otsustasin tai nuudliroa kasuks. Pärast seda uudistasin taas vaheldumisi eksperimentaallava ja metsalava. Viimasel esines mingi New Orderi mõjudega sünt-pop-rokk duo, mis väga ei kõnetanud. 

View this post on Instagram

Bamba Pana & Makaveli's insanely fast dance music @offfestival #offfestival #electronicmusic #electronicdance

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Aug 3, 2019 at 12:09pm PDT

Vähemalt eksperimentaallaval oli eriti haiget ja superkiiret aafrika elektroonilist tantsumuusikat esitanud duo Bamba Pana. Hämmastav, kuidas osad inimesed nii julmalt selle saatel tantsida suudavad.

View this post on Instagram

Soccer Mommy @offfestival #offfestival #soccermommyband

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Aug 3, 2019 at 2:24pm PDT

Seni olen senistest tuttavatest trehvanud üksnes Elizabete Balcusega ja Cai Treforiga, elik TMW delegaadiga aastast 2018. Cai arust oli õhtu peaesineja Foals liiga ülbe bänd ja hiljem see väide osutus tõeseks. Tema ootas Soccer Mommy kontserti, seega otsustasin tema soovitust kuulda võtta. Ja tegu oli hästi sümpaatse dreampopilik indie-rockiga, Soccer Mommy kannab sedasorti stiili laitmatult välja minu arvates.

View this post on Instagram

Electric Wizard @offfestival #offfestival #electricwizard #stonerdoom

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Aug 3, 2019 at 2:55pm PDT

Kontrastiks Soccer Mommy feminiinsele indierockile oli Electric Wizardi jõuline stoner-doom energia just sobiv vaheldus. Vahel mulle meeldib ka doom metalit kuulata ja tundub, et Electric Wizard on üks stoner-doom skeene eesrindlikumaid esindajaid.