Uue EP kontseptsioonist ja kaanekujundusest paar sõna

Otsustasin uue EP puhul minna tagasi "Antenna Tendencies" EP stiili juurde: kõrvetada ise plaadid ja printida välja kaanekujundus. See stiil ei anna küll nii professionaalset resultaati, kui CDLahenduste firma kaudu, aga vähemalt on mul kontroll selle üle, kui palju ma koopiaid vorbin, mis peakski olema vastavalt vajadusele. Viimane asi, mida ma tahan, oleks meeletu plaatide ülejääk, sest kellele sa ikka neid müüa suudad pärast. Ainult, et kui 3.5 pool aastat tagasi läks kaanekujundus mustvalgelt ja odavalt rohelise paberi peale, kasutasin seekord ka värvilise printimise teenust. Mis läks maksma 1.28 A3 kohta, aga ühe A3 peal on kolm kaane koopiat välja lõikamiseks.

Kaanekujunduseks kasutasin üht fotot Poolast, väljavaade ühe Varssavi hotelli aknast. Kus me Erviniga ööbisime, kui käisime oma viimast Opium Flirdi kontserdit tegemas Varssavis ühel filmifestivalil. Mudisin natuke toone, kirjutasin andmed peale ja voila! Siuke lihtne kaanekujundus, mis samas sobib plaadi kontseptsiooniga Lääne tsivilisatsioonist. Linnafotograafia vs. rohekad toonid. Tsiviliseeritus vs. looduslähedus.

Esimeses loos laulan: "mulle ei meeldi tsivilisatsioon". Aga just nimelt Lääne tööstustsivilisatsioon on see tsivilisatsioon, kus elu on neetud ja maailm on hukas. Teine lugu on "Elu teravad maitsed", mille originaaldemo ma kasutasin Roy Strideri ökoloengul. Too demo, millel mul toona õnnestus võrdlemisi dubstepilik wub-wub saundiga ostinato teha, meeldis mulle nii väga, et otsustasin just siis, kui mul jälle üks kõvaketas sussid püsti viskas, salvestada selle peale uue versiooni võrreldes varasema versiooniga. Seda enam, et täna ma seda wub-wubitamist samamoodi reprodutseerida ei oskakski. Äkki teen hiljem mingi uue arranžeeringu päris bassiga. Intuitiivse sündimängija häda ongi selles, et kõik tema head saundid on juhuse tulemus!

Instrumentaalpalades jällegi on osad pillid mängitud sisse WWOOF taludes, kui mul oli toona ilge obsessioon kodulindistaja ja wwooferi elustiilide ühendamise osas. Kitarr lugudes 3 ja 4 on tehtud Poola WWOOF farmis ja 3nda klarnetid ning 5nda loo klaver ja klarnetid Portugalis Guido Montgomery quintas, kus elektrienergia tuleb päikesepaneelidest! Ma käisin aastavahetusel Guidol jälle wwoofimas, lõhkusin puid, mängisin lastega ja veetsin oma wwoof-puhkuse õndsas rahus ja sellest neetud tsivilisatsioonist eemal. :)

Multiphonic Rodent - Civilisation EP

Uus EP. Viis lugu.

Tsivilisatsioon

Elu teravad maitsed

Sic Transit Gloria Mundi (instrumentaal, trompet: Priit Rusalepp)

Winter Song (instrumentaal)

Happiness is Within You (instrumental, trompet: Priit, tromboon: Henri Aruküla)

Kõik muud pillid, pluss muusika ja sõnad ning kaanekujundus: Edmund E. J. Hõbe.

Kaks kompositsiooni ühes

Multiphonic Rodent - Kevadine Paaž (Live) from Edmund E.J. Hõbe on Vimeo.

Üle tõsiselt hulga aja panin jälle üles video. Kink Kongist 6 oktoober. Mängin kaht pala, mida ma olen juba aprillist saadik koos mänginud. Esimene pala on instrumentaal "Hästi Kevadine", mille originaaldemo (salvestatud 4. aprillil 2012 magamistoas Põlvas) ma muide kasutasin ka taustamuusikana Roy Strideri ökoteemalisel sõnakontserdil. Ja teine on "Printsess Ja Page", võiks öelda, et minu mini-hitt, arvestades, et seda on raadios mängitud oma tubli (kuradi)tosin korda, minu rekord seni. Eriti hästi tulid viimase loo lõpus välja soolod elektriklarnetil ja trummidel. Ning üldse, visuaalid on super, tänud, kes iganes tol õhtul slaide lasi.

Multiphonic Rodent - Luuperikontsert Nr 1

Luuperikontsert Nr 1 (Loop Pedal Concerto No. 1) koosneb viiest osast:

I - Vikerkaare Ees (Before A Rainbow)
II - Tsivilisatsioon Neab End (Civilization Will Curse Itself)
III - Kaunishing (A Beautiful Bloke)
IV - Parem Kosmogoonia (A Better Cosmogony)
V - Kas Soovid Aedvilju (Would You Like Some Greens)

Komponeeris, esitas ja salvestas Multiphonic Rodent.
Tekst IV osas Paul-Eerik Rummo.
Trompet V osas: Priit Rusalepp
Salvestatud 2011.

Kontserdikava (viimane uuendus 14 aprill):
6 aprill - Aal, Põlva
14 aprill - Nälg, Tartu
26 aprill - Von Krahl, Tallinn
27 aprill - Dynamo, Turu, Soome.
3 mai - Kink Konk, Tartu

Katkend:


CD Baby (koos helikatkenditega)
iTunes

Ostsin Prophet 08 süntesaatori

"The first time I ever played a Prophet synthesizer, I knew immediately I wanted one"
- Francis Monkman Sequential Circuits Prophet 5 kohta.

Kirjutasin pea pool aastat tagasi kaasaegsetest analoogsüntidest, muuhulgas sai mainitud ka Dave Smithi poolt toodetud Prophet '08. Dave Smith oli sama tüüp, kes töötas välja ka Sequential Circuitsi süntesaatorid, millest Prophet 5 oli ühe maailma esimese tõsiseltvõetava polüsündina ikka väga kõva sõna. Vahepeal panin tähele, et ka Jakob Juhkam oli Propheti ostnud. Muuseas, eelmine kord tegin vea, et oletasin Jakobit mängimas Põhuteatris Propheti saundidega järgi Vaiko plaadiklahvkasid, Prophet oli siiski midikontroller.

Mõtteid Propheti omamisest hellitasin isegi. Sest ma ikkagi mõtlesin, et Waldorf Blofeld pole ikka päris see. Soov oli osta kas mingi virtuaalanaloogi klahvpillivariant või parem veel päris analoog-polüsünt. Alguses heidutas mõnevõrra mind Propheti üsna kõrge hind. Kuu aega tagasi aga hakkasid asjad sinna poole liikuma, et mul oli piisavalt raha kõrvale pandud. Ma müüsin vahetult pärast Gilgameši lõppu Blofeldi maha rahavarude täienduseks ja septembri keskpaigas andsin sisse tellimuse Thomanni leheküljel. Kus oli pakutud ka rohkem kui 200 eurot odavam soodusvariant (B-Stock). Kaalusin alguses ka rackmount-versiooni. Otsustasin siiski klahvkavariandi kasuks, kuna minu jaoks on mentaalselt mugavam, kui on täiskomplektina üks tükk, selmet kasutada racki ja siis midikontrollerit.

Kolmapäeval jõudis pill kohale. Kuus päeva võttis saadetud pilli sõit aega Frankfurdist, vahepeal oli Thomannis implementeeritud parcel tracking süsteem, mille järgi sai vaadata, kui kaugel pakk on. Ma eeldasin, et pean ilmselt tänaseni ootama, kuid juba kolmapäeval oli Thomanni kliendileheküljel märge, et pakk on Tallinnas ja vahetult enne lõunat sain ka kullerilt telefonikõne, pidin vaid ootama kolm tundi kulleri saabumiseni Lõuna-Eestisse.

Hakkasin esimesel võimalusel uurima, mis helisid sellega tekitada saab. Ja esimene asi, mis ma tähele panin, sellega saab väga hästi orelisaunde teha. Avastasin näituseks ühe Farfisa moodi tooni, mis sarnanes väga sellele Farfisa soundfont'ile, mida olin kasutanud oma laivides (ja ka Opium Flirdi "Dejavoodoo" albumil). Kahjuks kaotasin selle novembris 2009, kui arvuti kõvaketas kokku varises. Nüüd oli mul igati hea meel seda orelitooni jälle kuulda.

Teine orelitoon, mis mu kõrvu kikitama pani, oli üks Hammondi simulatsioon, mis oli paari pandud arpeggiatoriga. Mulle meeldis see, milliseid ekstra harmooniaid ma kuulsin, kui iga noot oli arpedžeeritud kvintides ja mul tuli mõte kirjutada üks pala akordide ümber, mida ma mängisin.

Prophet 08 klahvpill on koos velocity ja aftertouchiga. Avastasin aga, et mida kõvemini klahve pressida mõnedel patchidel, kus velocity kõrgeks keeratud, seda rohkem hakkab ostsillaatorite pitch võnkuma. Ka arpedžeeritud "Hammondil" oli selline võbelev saund. Otsustasin aga, et kui võbeleb, siis võbeleb, annabki karakterit. Loo intros ma meelega survestasin C-klahvi, et ostsillaator muudkui võnguks. Salvestasin arpeggio-saundi (vajutada Split A/B nuppu) ja Hammondi saundi (vajutada Stack A/B nuppu) eraldi.

Salvestasin ka Farfisa tooniga paar harmoniseeruvat oreli-ostinatot outrosse, mille otsustasin nimme teha Glass-out'iks (minu termin kiiretempolistele sektsioonidele koos Philip Glass'ilike või Steve Reich'ilike korduvmustritega) ja ühe orelisoolo keskkohta.

Salvestama hakkasin öösel vastu reedet. Hiljem üles ärgates lisasin trummid ja hakkasin klarnetiga meloodiat kirjutama. Duubeldasin seda ka ühe Propheti string-saundiga ja lõpu poole glockenspieliga.

Igaljuhul tulemus on siin: "Emergency Room Lizard". Head kuulamist!
Multiphonic Rodent - Emergency Room Lizard by stereom

Paar linki seoses mu muusikaga

Marju Potter tegi oma lõputööks animatsiooni Balti keti teemal, heliribana läks kasutusse "Elektromehhaniline Äratuskell Viiendast Dimensioonist".



Ja siin on üks arvustus Brainlove'i festivalist.

Odessa Pop Showcase'i videod TMWlt!

Ma ei kahtlegi, et kõige paremini tuli justament välja see lugu. Virtuoossed klahvimeloodiad selles Eesti Popsu loos kenasti paigas, nii et mul on hea meel, et selle loo live-versioon nüüd üleval on.


Ja siin ka minu külalisetteaste Pastaca setis, loos "Sinu Plaadid".

Ülejäänd Odessa Popi TMW videosid saab vaadata siit kanalist.

Kuidas ma Londonis muusikafestivalil osalesin

Eelmine nädalavahetus täitus viimaks üks mu unistusi, ja tegelt isegi teine. Esimest korda sain ära käia Londonis. Ja teiseks sain seal ka muusikat teha, ehk siis esimene välismaine soolokontsert. Mind oli siis Brainlove'i festivalile kutsunud Tallinn Music Weeki delegaat John Rogers, kelle lemmikbändid TMWlt olidki kolm esimest esinejat Odessa Popi showcase'ilt, peale minu aga sai tulla veel Kreatiivmootor, Pastacas ütles ära.

Hakkasin Londoni poole samme seadma ühes ligi 28kg jagu pagasiga, millest Casio klahvpill, klarnet, flööt ja kellamäng läks äraantavasse klahvkakasti ning pedaalid, virtuaalanaloogräkk Blofeld ja adapterid seljakotti, juba reedel. Sõitsin kõigepealt bussiga Tartust Valgasse, seejärel rongiga Riiga. Ajastus oli ikka maru tihedalt koos, kui ma lõpuks lennujaama jõudsin, siis oli lennuki minekuni vaid 50 minutit. Siiski õnnestus edukalt pardale pääseda ja minu hullemad hirmud Londoni reisu ärajäämisest osutusid alusetuks. Lennuk tõusiski lõpuks õhku 22.20, või isegi mõned minutid varem.

Kell kaks tundi tagasi GMT ajavööndisse, kohal 22.35 Stanstedis või umbes niimoodi. Kuid maru pikaks saab see lennujaamast Londonisse pääsemine. Esiteks oli lennujaamas passikontroll, mis tähendas järjekorras seismist. Kui see läbi, siis ootasin bussi Londonisse. National Express aga sõitis maru kaua, mingi 90 minutit kuni Liverpool Streetile.

Vahepeal sain John Rogersilt sõnumi. Ta soovitas võtta Liverpool Streetile jõudes takso, kulud lubas ise hüvitada. Pöörasin tänavalt paremale, kus paljud ootasid taksot ja nii ma pidin esimest korda elus seisma taksojärjekorras. Asi ikka venis. Lõpuks takso peale saades oli aga sekeldus aadressiga, sohver ei suutnud GPSist leida esialgu. Tuli välja, et John oli sõnumis saatnud oma maja nime ja korteri numbri ning piirkonna nime ühes postkoodiga. Aga unustas mainimata, et see asub Fortis Green teel.

Taksosõit võttis aega 20-25 minutit, mis tundus nagu igavik ja lõpuks tiksus taksomeeter 30 naelsterlingi peale. Aga raha sain, nagu lubatud, Johnilt tagasi.

Nii et kokku võttis mul lennukist mahatulek kuni Johni asupaigani jõudmine tervelt neli tundi, kell oli pool kolm läbi öösel. Ajasime veidi juttu ja siis keerasime magama.

Ärgates olid peale minu ja Johni platsis veel James aka Napoleon IIIrd oma elukaaslase Kate'iga ning Joel Chicagost alias Bastardgeist. Viimase muusika avaldas mulle kõige enam muljet, kui olin veidi eelnevalt Brainlove festi kava uurinud, eriti just virtuoosne kalimbamäng oli väga teema. Napoleon asus autoga Windmill klubi poole teele Brixtonisse ning John, mina ja Joel võtsime takso.


Vot siuke nägigi välja festivalipaik

Juba eelneval ööl selgeks saanud Londoni suureulatuslikkus kinnitus, kui taksosõit võttis oma 45minutit kuni tund, et Fortis Greenilt Brixtonisse jõuda. Kui kohale jõudsime, siis ma olin natuke üllatunud, kui nägin Windmilli näol enda ees rohkem siukest Tartu Rokiklubi/Zavoodi moodi urgast, mis mahutab vaid 220 inimest. Võibolla ootasin ehk midagi Schillingu stiilis või jällegi nagu Odessa Pop Mustpeade Majas tüüpi üritust, aga oli selge, et tänane kava sai rohkem meenutama mulle pigem Diletantide Avangardide aegu Polymeris.

Õige pea ilmus välja ka Kreatiivmootor oma seitsmeliikmelises inkarnatsioonis, kust puudus sündimees, kel parajasti mujal muud tegemist. John pani ette, et kuna Kreatiivmootori setup on tehniliselt nõudlikum, siis las nemad teevad heliproovi. Saundtseki aegu muide üldse eriti ei olnudki, iga bänd pidi vahetult enne pealeminekut kõik kiirelt läbi testima, keskmine kontsertkava kõigil umbes 30 minutit.

Pärastlõunal suundusime Kreatiivmootori liikmetega (Roomet, Kaur, Maria) lõunat sööma, sattudes ühte restorani ühe turu sees. Tagasi jõudsime natuke pärast kella nelja. Siis olid juba esimesed bändid mängima hakanud, kuigi esimesed tegijad polnud minu arust suuremad asjad, pigem igavad. Kahjuks pandi algusesse ka Bastardgeist, kes muidu oleks pidanud mängima kl 18, aga üks suht lahja indibänd minu arust nimega Patterns jäi hiljaks. Tänu sellele ei näinud ma Joeli setti. Mis võis olla päris põnev.



Pagan Wanderer Lu

Kontsert sai hoo õieti sisse, kui siselavale astus Pagan Wanderer Lu. Ühemehebänd koos arvuti, sämpleritega, kitarri ja sündiga. Väga head ja kaasakiskuvad inditroonika laulud, hea energia. Selleks ajaks oli ka juba natuke rahvast kogunema hakanud. Väljas sai aga tasuta grilltoitu talongi eest.


Tom Milson

Väljas esinejatest hakkas kõigepealt silma üks noor kutt nimega Tom Milson. Kel oli Boss RC2 pisike luuper, Casiotone Mt500, mingi Rolandi trummimasin, elektriukulele ning mõned efektipedaalid. Väga siuke võluvalt teismeline värk, kohati tundus nagu ta oleks minu noorversioon.


Nägin paari loo jagu ka Bear Driverit, nende muusikastiil tuletas mulle meelde Küberkaru kommi Rada7st, et vahet pole kui vahest mõni bänd kõlab natuke geneerilisemalt, tähtis on see, kuidas sa selle generic asja välja mängid. Ja Bear Driver mängis oma geneerilisema indirokkimise välja, nende lood olid hästi hoogsad ja energilised.

Hakkasin siis oma setuppi üles seadma. Mis muidugi tuli olusid arvestades hästi kohmakas. Kui ma ütleks, et mu sett läks pekki, siis ma kindlalt mõtlen siin seda, et asjad ei õnnestunud mul tehniliselt päris nii nagu ma oleks tahtnud. Võrreldes Kumu ÖÖga, mis kulges kui laitmatult, tundus mul laupäeval olevat offnight, kui välja arvata mõned briljantsed kohad. Publik siiski aplodeeris entusiastlikult minu luuperikontserdi lõpus. Ja mul oli ikkagi hea meel, et sain esineda ja paarile Briti punter'ile ennast hinge mängida. :) Üks neist andis isegi päris heldelt raha minu "Electric Thoreau" EP eest.

Tänase seisuga olen suutnud netist leida ka esimese pildigalerii. Siit panen üles enda pildi:





David Thomas Broughton

Väljas aga esines üks eriti hull trubaduur - kujuta ette Syd Barretti, Tim Buckley ja Arthur Russelli ristsugutist ja sa pole ikka veel piisavalt lähedal tabamaks David Thomas Broughtoni hullumeelsust. Ta mängis kitarri, luupis, vahepeal pani kitarri käest, trummeldas vastu maad, kitarri, publiku tühje õlleklaase, mängis diktofonist veidraid saunde, tema laulusõnad olid teravalt vaimukad, ühesõnaga, tõeline ekstsentrik, võtan mütsi maha!


Kreatiivmootor

Kuigi see tähendas väikest nihet ajakavast, millest muidu peeti üsna korrektselt kinni, otsustati Kreatiivmootori esinemisajaks hetk, mil Broughton lõpetab. Ma pean häbiga tunnistama, et TMW esinemise nendelt magasin suuresti maha, nüüd siis parandasin vea ja tõesti, tremendous stuff, põidlad üles! Eriti kiidaks trummar Madise ühtlast rütmipulseerimist, mis tõepoolest nagu Can, nagu Holger Loodus vihjas paar kuud varem. Ning Maria üht saksihuulikusoolot, mis sobitus eriti briljantselt Roometi veidrate häälutamis-kontseptsioonidega.


Napoleon IIIrd

Napoleon IIIrdi set oli mõnevõrra sarnane Pagan Wanderer Luga, psühh-inditroonika hullus, kuid seekord toetas teda eriti võimas trummar.



Meursault oli viimane bänd, peaesinejad Šotimaalt Edinburgh'ist. Kitarribänd, neil oli laval harmooniumimängija, keda eriti kuulda ei olnud. Mõni lugu oli täitsa okei, aga väga muljet ei avaldanud.

Üldjoontes superfestival ja mul hea meel, et John mind ja Roometit gängiga sinna kutsus. Ma vähemasti nägin kohati ikka ehtsat vasakvälja indimussi avangardi ja ma mõtlen, et oleks huvitav nii mõndagi neist ka Eestisse saata, Helen Sildna ja John vist juba arutavadki seda teemat mõne tulevase ürituse jaoks.

Pühapäeval oli aga Johni sünnipäev. Napoleon ühes pruudiga lahkus, mina, Joel ja John aga läksime linna peale. Käisime Tate Modern kunstimuuseumis, kus sai palju tasuta kunsti näha, kus raha eest aga näidati Joan Miro maalinäitust. Käisime seal ühes kohvikus lõunat söömas. Hiljem aga trehvasime mõnede kreatiivmootorlastega ühes pubis nimega The Mucky Pup (alul oli plaan Old Queen's Headi minna, aga see oli ülerahvastatud). Kell 21. aga lahkusime, ma pidin asjad valmis panna, sest otsustasin juba enne keskööd lennujaama poole liikuma hakata. John andis mulle mõned Brainlove'i plaadid, millest ehk saaks arvustusi kirjutada Eesti väljaannetesse ja siis saatsid nad mind Joeliga kuni metrooni ära, minnes ise ühte pubisse.

Londonist lahkusin kell 6 varahommikul. Muidugi lennujaama saabumise ja äralennu vahepeal jäi siiski aega päris kenasti üle. Kaalusin huvi pärast ka asjad eraldi üle ja fakk, suur klahvakohver on oma 9kg, mis neelab poole pagasi kaalust! Mõni ime, et seda vedada on ikka paras pain in the arse! Oleksin igatahes tänulik, kui leiaks mõne parema alternatiivi, millega ringi reisida. Sest kindlasti ei jää Londonis käik mu viimaseks välismaiseks kontsertesinemiseks. Lõpuks jõudsin unedeprivatsiooni all kannatades, ent üsna rahul oma nädalavahetuste kogemustega, Tartusse kl 18 õhtul.

Üks video Kumu ÖÖlt

Esitan siin lisalugusid "Katkise Kuuega Kraakleja Kevade" ja "Pisike Kosmoselaev". Kumu ÖÖst endast ilmus täna aga Sirbis üks arvustus.

Kumu ÖÖ

Nii, olen Kumu Auditooriumi bäkksteidžis, parajasti mängib Imandra Lake. Kahe tunni pärast astun ise lavale. Mängin akustilise klaveriga muuseas, proovisin mõningaid oma teemasid sellega mängida, väga unenäoline tunnetus oli kohati, ala Satie "Gymnopedie 1". Sain just Epliku uue plaadi paar tundi tagasi. Ootan väga, kuidas see kõlab tervikuna. Varsti aga lähen Maria Minervat kaema.

21.05.2011, kl 12.00 lõunal: Maria oli päris mõnusalt sümpaatne. Tema lava-act on suht lihtsale valemile üles ehitatud, et laval on üks kutt arvuti ja midikontrolleriga ning siis Maria seksikalt riides võtmas järjepanu igast sensuaalseid poose ja laulmas oma õrna, ent tundelise (ja kajadesse uputatud!) häälega. Nii lihtne aga nii töötab! Välja arvatud juhtum, kus laval oli elektrikatkestus, või mingi muu häire, mistõttu Maria mikrist ega ka vist Rolandi (see Music For Your Plantsi kutt kahtlustan) arvutist ei tulnud vahepeal mingit heli. Aga publik ootas kannatlikult, kuni probleem laheneb ja elas toetavalt kaasa kuni jupp aega hiljem jätkunud kava lõpuni.

Mõtlesin, et kuna peaesineja Seefeel alustas minuga samal ajal, et kui suure osa publikust see ära võtaks. Õnneks oli rahvast kogunenud minu ajaks päris kenasti. Alguses muidugi läks päris kohmakalt, eelkõige tehnilises mõttes. Ma saan täiesti aru, miks Ramo nimetab oma laiv-setappi tihti "luuperijukerdiseks". Luuperiga on enamasti ikka äärmiselt ebakindel esineda, pahatihti helikvaliteet pigem keerab pekki, mis omakorda tuletas meelde, et kui ma 4 aastat tagasi Tartu ühes kohvikus Dynamite Vikingsit nägin, siis trummari Karsten Mathieseniga vahetasin paar sõna Loopstationi teemal ja ta rääkis, et muidu põnev riist, aga stuudios ei tasu kasutada, sest see ei anna head helilist kvaliteeti. Tjah, eks ta ole. Samas, üks lugu mul, nimega "Oota Sa" on küll luuperiga tehtud, põhiträkk ongi üks suur kiht flööte, mille lindistasin vot tegelt juba siis, kui luuper oli Ebayst kohale jõudnud 2007nda kevadel. :)

Aga kava kulgedes läks aina paremaks. Kontsertkavaga oli selle poolest huvitav, et oli tunda rokk-kontserdi loogika hajumist. Tihti aplodeeriti pikkade tuliste soolode lõpus, näiteks viimases osas mängisin ühe eriti kiire sündisoolo ja ma kuulsin, et kui olin soolo lõpetanud rifiga, mille luuperisse mängisin, et kui hakkasin seda torudega duubeldama, siis publik samal ajal plaksutas.

Väga tore oli mängida akustilise klaveriga. Samas ma saan aru, miks seda peetakse autonoomseks instrumendiks eraldi võrreldes teistsuguste klahvidega pillidega. Mäletan, et kui Portugalis täiega woodsheddisin oma klahvkaoskusi kahes talus, kus ühes oli elektrooniline klaver ja teises päris pianiino, siis pärast raskeid klaveriklahve tundusid koju naastes mu oreli ja Casio klaviatuurid nii väikesed! Eriti arvestades, kui pikalt oli paus klahvkade mängus alates Eestist lahkumisest. Ja luuperikontserdi viimase osa soolo Casio klaviatuuril eile läks märksa libedamalt, kui minu klaverisoolode ponnistused.

Publikult sain igatahes entusiastliku vastuvõtu. Seega tegin esimest korda ka lisalugusid. Alguses "Katkise Kuue" akustiline versioon tiibklaveril, mind totaalselt ei huvitanud, kui mõõda laulan, ikka tegin ära. Kuid "Pisike Kosmoselaev" tuli eriti kuulilt välja: hea energia sees esimeses osas ja tiibklaverisoolo teises, vaiksemas osas.

Natuke nägin Seefeeli ka lõpus, mingi 15-20 minuti jagu. Kohati oli väga hea, siis kui oli sellist hevit daabilikku draivi, aga minu jaoks valgus liiga laiali. Võibolla mu igavuse lävi on natsa liiga madalaks läind. Mouse on Mars oli aga päris hull, väga mürarikas ja tantsuline ja igast veidrate saundidega. Tundsin kavas ära "Idiology" (2001) albumi avaloo "Actionist Respoke". Kuulasin mõnda aega, siis läksin asju pakkima.

Ma oleksin justkui tulnukas teiselt planeedilt (ehk TMW juttu natuke)

Eelmine reede mängimas Genklubis.

Ma pole kindel, mis mõju see avastamine ja äramärkimine TMW-l on minu MPR projekti jaoks avaldanud. Kas minu muusikat nüüd teatakse rohkem? Tuntakse selle järgi suuremat huvi? Kas ehk terendab ka reaalselt mõni välismaa live?

On täiesti võimalik, et ehk on mu populaarsus ülesmäge minemas. Aga see tundub väga aeglane protsess olevat. Samuti pole mitte iga muusik õnnistatud suurepäraste promo-oskustega. Eriti raske on introvertsemal loojanatuuril.

Kontaktide loomine kasulike tegijatega eeldab, et sa suudaksid nendega saada headeks semudeks ja suhelda nendega vahetult ja avatult. See efekt peaks kas nullima või vähemalt vähendama tunnet, nagu artist üritaks end pähe määrida. Andres Lõo mainis eelmine aasta TMW'l, et tal on Helen Sildnaga alati kõik loomulikult sujunud, et kunagi pole olnud siukest teemat, et ta nüüd põõrdub abipalvega tema poole.
Siukest vahetut fiilingut on väga raske tabada, kui sinu temperament on sootuks teine võrreldes Lõoga. Kohe kindlasti ma ei taha langeda sellesse lõksu, et ma lihtsalt käin tülitamas delegaate stiilis "Here's my CD" ja siis kohe vehkat. Aga mis oleks jõukohane alternatiiv?

Tegelikult oli mul eelaimdus, et ega sest TMWst igaühele kasu ka saa olema. Oodata kohe mingit edulugu on väga ebarealistlik. Alati on võimalus, et sinu showcase'il on vähem rahvast ja vähem delegaate ja seega vähem võimalust kas või mingitki tagasisidet saada, tunnustusest rääkimata. Eriti arvestades, et üritused sisuliselt konkureerivad festivali ajal üksteisega.
Mitte, et Odessa Pop selle all kannatas, aga ma tajun, et enamasti oldi kohal kuulamas kõiki teisi artiste pärast mind. See, et minu EP Check My Demo paneelis välja valiti, see ainult kinnitas minu sisetunnet, et pahatihti on muusikas mingid edusammud pigem vedamise küsimus.

Aga mul vähemalt läks hästi, et välisdelegaatidelt sain tunnustust. Ja siinkohal arutleksin üht raudkindlat positiivset efekti endale kui sooloartistile. Nimelt kõikvõimalik saadud tagasiside andis mulle mõista, et isegi kui mu muusika pole veel päris kohal, siis vähemasti olen õigel teel. Briti delegaadid demopaneelis eriti valideerisid minu tundeid muusikategemise kohta.
Selle tulemusena olen kindel, et teen muusikaliselt pigem vähem kui rohkem kompromisse. Ükskõik kui vähetunnustatud MPR ka kodumaal poleks, mitte mingil juhul ei näe ma põhjust teha nimme pingutusi selleks, et teistele meeldida. Veel vähem allun ma katsetele ennast muuta.

Ennem lõpetan muusikategemise üldse ära, kui et teen mingeid õudseid kompromisse selleks, et end edendada iga hinna eest. Minu arust muusikategemisel peaks olema eesmärk. Hirm mõttetuse (või eesmärgipäratuse ees, inglk. nimetas seda hirmu kui "fear of purposelessness") ees on liialt kohutav ja see on üks faktor, miks mõned muusikud nii kergesti alla annavad. Kuid kui ainus eesmärk on teistele meeldida iga hinna eest, siis see on veelgi kurvem väljavaade.

Viimaks esitan kommentaari, mida Eesti turu väiksus tegelikult tähendab. Ma pole kindel, kui väike see turg tegelikult on nendele artistidelele, kes on kodumaal populaarsed ja tunnustatud. Küll aga on ta kindlasti äärmiselt piiratud erilisemat muusikat tegevatele loojatele. Turu väiksus on kohe kindlasti katastroofilisem, kui sa pole absoluutselt kindel, kas need vähesedki muusikatarbijad võiks üldse su reaalne sihtgrupp olla.

Pole lihtne olla justkui tulnukas teiselt planeedilt (blogiposti pealkiri tuleneb loo "Ekstsentrik" sõnadest). Kuid kõiki muid alternatiive arvestades polegi see kõige hullem variant. See tasub ära, sest siiski vähemalt kellelegi meeldivadki just nimelt need ekstsentrilisemad tüübid rohkem, kui need, kes oskavad "õigeid nuppe" vajutada.

Electric Thoreau in Wired Walden EP

...on nüüd striimitav Bandcampi kaudu:



Mul on endiselt olemas ka mõned füüsilised koopiad. Tükihind 3EUR, lisanduda võib postikulu 1EUR, kui päris näost näkku käest kätte transaktsioon pole võimalik. Kontakti saab stereom ja siis gmail no teate isegi.

Tartus esitlen seda juba see reede Genialistide Klubis kontserdil Kuldnokkade Kevadball, kus peale minu astub üles veel Ans. Andur üle tõsiselt jupi aja, nad lubavad uusi palasid mängida. Nii et kohtume!

Nii hakkab ka pilte tulema TMW festivalist!

MPR


Pastacas (+mina külalisena)


Badass Yuki

Ülejäänud fotod siit: terve kollektsioon kogu festivalist niipalju kui fotograaf sai füüsiliselt kohal olla.

Krt eile mul täitsa vedas!

Käisin siis eile seminaridel. Tuuriorgunnimise seminar oli väga põnev ja aktuaalne. Hiljem oli "Check My Demo" paneel, kus siis erinevad artistid panid oma demod demokarpi ja siis loterii alusel kuulasid viis Briti tüüpi eri leibelitest ja puha neid ja arvustasid. Istusin kõrvuti Roometiga Kreatiivmootorist ja Roomet arvas et see on ebatõenäoline, et tema lugu tuleb. Ise mõtlesin, et oioi, kui nüüd minu oma peaks tulema, siis oleks ma ilgelt närvis.

Aga pagana pihta, enamik lugusid olid suht mittemidagiütlevad. Mulle tundus, et kõik need inglased pidid kindlasti olema suht underwhelmed nii palju keskpärasust kuulates. Mis enamik inglasi nt. Mimicry kohta ütles, see toetas mu tundeid sündipopi kohta: et ega see ikka nii greit ei ole küll kui teha nii lihtlabaselt 80ndate asja.

Neljandana tuligi Kreatiivmootori lugu "Kaleidoskoopi" plaadi pealt. Ja mul oli hea meel. Ilmselt ka kriitikutel, ma nägin kuidas keskmine tüüp nimega John Rogers naeratas. Ja siis tulidki kommentaarid stiilis lõpuks midagi huvitavat. Ma nägin kohe, et tüübid hindavad omapära. Ja kui on situatsioon, kus riburada tuleb mittemidagiütlevat elektropoppi, tavapärast indikidrarokki ja ka üks vokaaljazzpala, mille kohta olid kommentaarid umbes selline "you have to be absolutely the best in that genre to sound really good!", siis pole raske näha, miks võiks mõni vähegi veidram lugu tunduda kui sõõm värsket õhku.

Viimaks, oh üllatust, tuli ka minu lugu. Ma juba olin arvestanud, et pärast ehk lähen ise nende tüüpidega rääkima, kas või avaldamaks kaastunnet, kui palju nüri paska nad kuulama olid sunnitud. Aga minu lugu "Printsess & Pagé" lasti (mängiti vot kuni brassiansambli kohani) ja oh üllatust, inglastele täitsa meeldis. Siuke huvitav, mõnus minimalistlik ühemehestuff oli üldine mulje, ühele tüübile meeldis isegi mu vokaal, mis oli eriti üllatav, arvestades et mu vokaalitunnetus on suht umbne. John oli mind reedel lives ka näinud ja talle väga meeldis. Andsin inglastele oma EP ja ajasin natuke juttu. Soovitasin Johnil vaadata Cleaning Womenit pärast Juuksuris.

Mõtlesin varem, kas minna Rock Cafesse või mitte. Aga arvestades, kuidas mulle eile seal kohe mitte ei meeldinud ja kuidas inglaste nõudlik muusikamaitse toetas minu tundeid sedasorti muusika kohta, mida seal šõukeisiti, ja kui hästi mul hakkas klappima Johniga, otsustasin ikka minna Juuksurisse Cleaning Womenit vaatama pärast. Enne käisin veel Rotermanni aatriumis jatsušõukeisil, aga ma krt ei jaganud alguses üldse matsu ära kuidas sinna sisse saada, minuga ühes tiirles mõõda Rotermanni veel mõned jatsuhuvilised. Saime lõpuks sisse, nägin Rouge Madame'i ja siuke mõnus stuff. Mulle meeldis väga siuke huvitav luuperipõhine tõlgendus "Muinasloost Muusikas".

Seejärel Juuksurisse. Alguses esines Dr Normal ja MC Roki, see Marten Kuninga oldschool hiphop projekt. Good clean fun, vahel on täitsa meelelahutus midagi siukest kaeda ja muidugi Marten natsa teises elemendis. Siis tuli Cleaning Women lavale. Enne olin Võru galeriis Heikki ja Pinkseldajaärra Tomi (minu lapsepõlvesõber muide, superandekas kunstnik) näituse avamisel üht kolmandikku sest industriaalsest transvestiitide triost näinud ja see oli siuke väga mellow ja droning ühemehevärk. Aga see, mis nad ühes triona tegid, see oli ikka väga võimas! Ikka totaalne Neubauteni teema ja väga toores punkmetal agressioon heas mõttes. Ja publik sai ikka ohtralt kuuma. Nägin samuti üle tõsiselt pika aja tsikki, kellega mul õnnestus eelmine aasta TMW'l pildile jääda. Kargasime Malcolm Lincolni järgi toona. Aga seekord ML esines ise Rock Cafes ja Cleaning Womani kõrval kõlab ML küll nagu pühapäevaestraadiorkester.

Viimaks käisin läbi Krahlist ja seal ma pigem hängisin lihtsalt teiste inimestega, eriti delegaatidega. Minu senine kogemus dikteerib, et inglased on üks mõnus rahvas ja mul oli väga hea meel saada inglise delegaatidega sina peale. Ma pean Suurbritannias see aasta ära käima, isegi kui vaid reisimas. Aga loodetavasti saab livet ka teha. Kuid esialgu on kõik vaid ideede tasanditel...

Eilne päev...

...oli hull, kohati liiga hull. Pinged koguaeg, alates Tallinnas autoga sõitmisest, mis oli tihti parajalt närvesööv. Siis oli Nordic Hotel Forumis segadus, et minu delegaadipass on läinud, see veel omakorda tekitas ekstra jooksmist mõõda linna. Siis jäi mu saundchekiks naeruväärselt vähe aega. Mul vahepeal ilmselt oleks küll vaja enamat kui tundi selleks, et oma asju üles seada. Suur probleem oli, et ma eksperimenteerisin täistrummikomplekti mängimisega looperisse. See nõudis natuke peade ragistamist, et kuidas teha. Lõpuks ma kolisin kogu setupiga paika pandud trummikomplekti taha, niimoodi et kidravõim oli must vasakul pool ja muu pillipagas paremal. Seejärel jälle sõidutasin oma auto parklasse, sest Mustpeade Maja ees on vaja spets parkimisluba ja seda saab vaid tunniks-paariks.

Otse loomulikult jäin kontserdile hiljaks. Oma viis minutit. Kuid ma tegin oma setupi ära. Mängisin alustuseks Elektromehhaanilist Äratuskella. Need klahvpillil harjutatud keerukad meloodiaosised tulid mul ilusti välja. Aga pagan! Viis kuud ilma flöödimänguta on mulle ikka mõjunud küll, väga raske on pilli puhuda, eriti võimendatud helikeskkonnas. Siis oli kidrasaund mõnedes rokkivamates lugudes suht pann, mul ei jäänd absull aega kidrasaundi timmida.

Viies lugu oli improvisatsioon. Ramo tuli ja mängis flööti selles loos. Krt, tüüp ikka oskab puhuda, hoolimata tema tagasihoidlikust attitude'ist, et ta olla kehva pillimees. Ega ikka ole küll. :) Lõpetasin süntesaatorisoologa, Argo Valsile igatahes muide meeldis see portamento-saund, mis ma kasutasin.

Proovisin mängida lugu "Tsivilisatsioon" (Kohviradiost saab muide requestida siit), mis minu arust võttis kokku kogu mu kava olemuse: kõvasti head energiat, aga teatud vajakajäämised saundis. Kell oli 21.10 ja ma uurisin, et kas ühte lugu saaks veel teha. Tauno oli alguses pigem seda meelt, et võiks juba lavalt maha tulla, aga teised olid täitsa huvitatud, et ma veel mängiks. Tegin siis lühikese "Printsess & Pagé" versiooni, mille lõpetasin soolode asemel sedasi, et mängisin lihtsalt trumme peale.

Järgmiseks läks lavale Pastacas. Tema setlistis tegin ka üks-kaks külalisetteastet klarnetil. Ramo looper, Boss RC50 tundub igatahes pakkuvat rohkem võimalusi ja ma hakkasin mõtlema, et võibolla vajan upgrade'i. Siis ma nägin hiljem, et huvi minu uue EP vastu jätkus ja ma pidin isegi parklasse jooksma, et koopiaid juurde tuua autost. Mis tähendas jälle hullult jooksmist ja tulemus oli, et ma nägin vaid natsa Badass Yukit. Aga väga hea live-bänd oli! Trummari lisamine oli hea idee minu arvates. Aigaril (Argo vend siis) on rütmitunnetus väga kindel ja laitmatu.

Järgmiseks jooksin taas parklasse, sedapuhku siis eesmärgiga sõita Rock Cafesse, et näha Leslie Da Bassi. Aga ma eksisin meeletult ära, sõitsin mingi ilge pika ringi maha, kuni lõpuks olin sunnitud GPS lugeja sisse lülitama, et üldse kuhugi välja jõuda. Jõudsin lõpuks kohale. Mõtlesin et LDB oli lõpetand, aga tegelt ta ikka mängis üheni välja. Nii et ma mõningaid hitte isegi kuulsin, nt. "Pisar", "Kassatšekk" ja "Sinu Nõiduses". LDB on kindlasti väga andekas muusik ja songwriter, aga ma vaatasin publikut ja mul tuli meelde jutuajamine ühe vana keskkooliaegse semuga, kelle meelest on ikka vaks vahet, kas teha muusikat, mida tulevad kuulama inimesed, kes tegelt tõesti on huvitatud või teha muusikat, mis nimme suunatud neile, kelle arust see võiks lahe olla. Mulle tundus, et need inimesed seal saalis pole päris minu inimesed.

Ja ühtäkki ma aktsepteerisin, et minu populaarsus on väiksem. Ma ei suudaks mitte mingil juhul edu nimel kompromisse teha (ja sellepärast ma ka OFi maha jätsin) ja kui kõigile neile Mimicryt, Tallinn Daggersit jm. siukest poleeritud sündipoppi (sinna lahtrisse tundub saundi mõttes ka LDB mahtuvat) kuulavatele tüüpidele ei tähenda mu enda muss mitte midagi, siis see poleks big deal. Samas Eesti on väike, sest raskem on leida neid inimesi, kellega oleks see autentne muusiku-fänni sünergia ehedam ja kuna mul pole plaanis nimme teha pingutusi ülejäänutele meeldimiseks, siis ega ma vist niipea ikka kuulsaks saa küll. :) Kuid positiivne on see, et olen taas energiat muusikategemiseks juurde saanud, nii et panen armastusest muusika vastu edasi!

Hiljem sõitsin Martini ja Eva-Maria juurde, kus ma öömaja sain. Seejärel veel üks keeruline sõit mööda linna: et Mustpeadest oma tehnika järgi korjata. Otse loomulikult oli autojuhtimine taas pingerikas.

Täna loodan tunduvalt rahulikumalt võtta. Lihtsalt käia seminaridel ja õhtuti bände kuulamas. Täna ootan eriti seda tuuriorgunnimise seminari kl 12.30.

Multiphonic Rodent - Electric Thoreau In Wired Walden EP!

Esitlen homme TMWl uut EP'd nimega "Electric Thoreau In Wired Walden". Pikema pressiteate saatsin paari muusikablogisse ja TMW pressile laiali, lugeda saab näituseks siit. Olen alates teisipäevast ka proove teinud ja tõesti mõnus on mängida luuperiga üle jupi aja! Siin üleval üks versioon ühest EP loost pealkirjaga "Pisike Kosmoselaev".

Tracklist:

Printsess & Page
Katkine Kuub
Ekstsentrik
Pisike Kosmoselaev
Freedom of Speech Essentials

Multiphonic Rodent - Formations (uuesti saadaval!)

Üks hea idee, miks laadida oma muusikat tasuta üles failidena, on, et kuitahes palju teised ka sinu mussi tasuta ei laadiks alla, sul on ikka oma muusika alles. Eeldusel, et sul on kõik kenasti salvestatud ja lingid püsivad. Vahel siiski juhtub, et lingid surevad ja pahatihti sureb ka kõvaketas, mistõttu võid ikkagi oma muusikafailid kaotada.

Siin tulebki mängu kingimajanduse (gift-economy) teine pool: sinu fännid võivad sinu muusika uuesti üles laadida. Meilisin mitmele sõbrale sooviga laadida üles uuesti oma esimene kogumik "Formations" (2008). Berk Vaheril olid failid alles ja täna sain just kätte. Thanks Berk!

Laadisin just terve albumi Soundcloudi setina ülesse kuulamiseks. See set on praeguse seisuga (viimati toimetatud 4 novembril 2017) kõvasti permanentsem link olnud.