Blogisoovitus: Endise Konservatiivi Pihtimused

Väljavõte Former Conservative veebist.

Sattusin hiljuti ühe usuteemalise blogi peale. Anonüümne blogija, kes esitleb ennast lihtsalt kui Former Conservative (endine konservatiiv), on üks liberaalne kristlane, kes kunagi oli parempoolne konservatiiv. Siis aga leidis ta, et liberaalne maailmavaade on kristliku filosoofiaga märksa sobivam. Nii on täna ta eesmärgiks jälgida Jeesust pigem sedasi, et aidata vaeseid, nõrku ja vaevatuid.

Ühtlasi ka paljastada lugejatele konservatiivse ja enamasti ka fundamentaalse kristluse tõeline pale. Ja näidata, et kõik kristlased ei ole tegelikult küündimatult rumalad fanaatikud, kes oma puritaanlikku ja upsakat moraaliorientatsiooni kõigile pähe suruvad. Seda ta teeb fundamentalistliku blogikriitika kaudu, võttes ette mingi eriti võika postituse ja siis tsitaat-tsitaadi haaval kommenteerides.

Oma osa saavad näiteks need, kes Steve Jobsi surma puhul kraaklevad, et Jobs läks väidetavalt budismi järgimise eest põrgusse. Kui ka need, kes näevad telefonireklaamides hindu jumalannade kujutamises paganlike religioonide häbematut propagandat. Ja muud loomad homovihkajatest "pereväärtusi" jutlustavate kanatädideni välja. Vanemates postitutes ka blogipidaja konservatiivsem mina aastate tagant. Armu ei saa keegi!

Kuigi toon on tihti rämedalt sarkastiline, kumab autori sügav humanism ja ligimesearmastus läbi. Mis paljudele võib tunduda kui aus, konservatiivne, õigeid väärtusi jutlustav jutt, paljastub blogipidaja läbi lugejatele küündimatu arrogantsina, variserliku upsakuse ja totaalselt empaatiavõimetu tundetusena. Ei tasu lasta igasugustel Varro Vooglaidudel ennast lollitada: märtri mängimine, süstemaatiline vastaspoole demoniseerimine ja oma doktriinide/ideoloogia pidamine teiste inimeste tunnetest tähtsamaks on ühed räpased trikid fundamentalistide arsenalis.

Kui "see maailm" vihkabki taolisi usuhulle, siis mitte sellepärast, nagu tal oleks midagi tõe kui sellise avastamise vastu. Taolise pealetükkiva epistli pidamise vastu ongi kõige normaalsem ja elutervem reaktsioon võõristus. Ligimesearmastuse ja teistele soovitava kohtlemise osutamise sisu ei seisne fundamentalistide evangelismi taktikates. Kaugeltki mitte. Kui jumal ongi olemas, eks aeg anna arutust, kas talle on meelepärasemad näiteks Rapture Ready maailmalõpu sekti esindajad või hoopis ausad liberaalid, kes tõepoolest üritavad teha teistele head ja kes suhtuvad sektantidesse umbes nagu Jeesus ise suhtus variseridesse.

Mulle ei meeldi puritaanlus!

Inimest on läbi aegade vaevanud küsimus, mis teda eristab loomast. See paistab eeldavat, et inimese loomuses oleks justkui püüelda mingi eriti kõrgema standardi poole käitumise ja üldse olemise mõttes. Kõrgemad väärtused, see on tore, kui keegi üritab millegi poole püüelda, aga mis mind eriti masendab, on see, et tihti kaasneb nende püüdlustega rangus ja üsna puritaanlik hoiak. Inimene muutub esiteks teatud käitumislaade välistavaks ja teiseks oma välistavate ideede suhtes väga väga fanaatiliseks. Mõned näited: religioosne üliasketism ning teatud toitude vältimine pigem ideoloogilistel alustel.

Victor küsis Robertolt täna hommikul, et kas veganism tähendab ka mee vältimist. Sest mesi on ju toodetud elusorganismide poolt. Roberto vastus oli, et ta on tuttav mõningate argumentidega, et mee ekstraheerimine mesilastelt ei tee neile füüsiliselt kahju, aga kas ta ise oleks õnnelik, kui talt teine elusorganism midagi ära võtaks? Ehk siis: veganism dikteerib, et igasugune loomne produkt peab olema inimese toidulaual välistatud, lihtsalt sellepärast, et see on loomne produkt ja loomset produkti tarvitades sa a priori kuritarvitad loomi. Ma tunnustan Roberto õigust oma arvamusele, aga mulle jääb ikka arusaamatuks, miks inimeste püüdlused miski kõrgema (toitumis)ideaali poole on nii hullusti miskist veidrast süütundest ajendatud? Või kuidas inimesed üldse sellise süütundeni jõuavad?

Teine näide on organiseeritud religiooni äärmiselt karm seksuaalmoraal. Sel kuul palju kära tekitanud Valentine Alvre on äärmiselt välistav igasugu seksuaalkäitumise üle, mis ei mahu kristliku abielu rangetesse raamidesse. Alvre on koguni nii karm fanaatik, et siunab igaüht, kel on ohtralt kogemusi seksiga enne abielu "varasteks". Võiks ju kiruda, et Alvre on üks ignorantne fundamentalistist kitsarinnaline sallimatu usuhull jnejne. Aga Alvre steitment ütleb rohkem pigem organiseeritud religiooni, kui et selle uskujate kohta. Tema religioon nimelt dikteerib, et absoluutselt kõik, kes jumalale kas või pisemalgi kombel sõnakuulmatud on, väärivad igavest karistust põrgutules. Pole tähtis, kas sa oled Stalini stiilis massimõrvar või aus skeptik, kes lihtsalt ei suutnud ennast panna uskuma kogu seda usumulli, sa lähed põrgu ja kõik! Vot, mis tähendab, et jumala ees olla kõik võrdsed. Mõni ime, et kristlased võrdlevad abielueelset seksi varastamisega. Nad on dresseeritud maast-madalast nägema igasuguses kristlikust moraalist divergentses käitumises kõige kohutavamat pattu.

Ma ei ütle, et igaüks peaks sööma loomaliha või et inimesed võiksid ohjeldamatult seksida. Minu arust seks ilma armastuseta pole ikka päris see ning ma ei välista, et võtan tulevikus omaks taimetoitluse, kui sellest peaks olema lootust paremale tervisele. Ma tahan pigem öelda, et üks suurus ei sobi igaühele. Ja nii näiteks soovitaksin ma liha söömist vältida neile, kelle jaoks see tervislikult vastunäidustatud on. Ning kui sinu jaoks surve seksida talumatu ja sa parema meelega ootaksid abieluni, siis muidugi tasub oodata, kuni abieluni või vähemalt kuni õige inimese leidmiseni, kui oled natuke valmis reegleid painutama.

Kuid miks peaks liha söömisest loobuma inimene, kelle isikliku kehabioloogiaga lihasöömine sobib? Või miks peaks kõrgema sugutungiga inimene suruma alla oma loomupärast tungi? Oma sugutungi iga hinna eest taltsutamine ei ole seesama, mis hoida varast eemale poodidest, see on nagu hoida jooksuaegset kassi kinni toas, selmet lasta tal paarituda emastega. Ja kes siis arvab, et see kõuts selle kõige eest ilgelt tänulik on, siis loodan, et täis siristatud toanurgad annavad ammendava vastuse. Või siis vähemalt muutke inimesed steriilseks, aga ups, siis ei saa ju enam lapsi, mis tulistab augu kristliku pere loomise ideaali, haa haa.

Aga muidugi, ma unustasin. Ranged puritaanid on kinni "miski kõrgema inimliku ideaali" poole püüdlemise idee fixe'is. "Sest inimene on loodud kõrgemaks, kui loom". Selle loogikaga pole vist vaielda mõtet. Või siiski, kes veel kahevahel on, tasub mõelda, kas iga ideaal on üldse realistlik, rääkimata vajalikkusest.

Usu proovilepanekust

Mõned kristlased usuvad oma usu proovilepaneku tähtsusesse. Mis siis peaks tähendama seda, et neile meeldib, kui keegi ateist seab kahtluse alla nende religiooni, et siis seeläbi testida nende omaenda usu sügavust. Ja eks mõned ateistid esitavad ka pahatihti usklike vaadetele väljakutseid ja hakkavad vaidlema.

Mina arvan, et see on mõttetu. Esiteks, kui religioon oleks lihtsalt see teema, et armasta oma ligimest nagu iseennast ja tee teistele, mis sa tahad, et sulle tehtakse, ehk siis hoolivus ja armastus oma kaasinimeste suhtes, siis mina seda ei vaidlustaks. Enamasti paneb inimesi ikka mässama kogu muu ballast, seksuaalsest puritanismist ja repressiivsetest moraalinormidest kuni usuni imedesse ja sellesse, et patuseid ootab igavene karistus. Ent isegi neid, kes mõistavad hukka homoseksualismi ja kes usuvad, et ainult t6eline kristlane saab taevasse ja kõik teised lähvad põrgu, ei hakkaks ma proovile panema nende veendumuste osas. Täpselt nagu ei paneks ma proovile skisofreeniku kalduvust kuulda hääli v6i suurushullustunu uskumust, et ta on Napoleon. Sest padukonservatiivsed usklikud tahavad tihti veenduda, et kogu muu maailm on nende vastu ja iga kriitiline seisukoht nende ideoloogia suhtes on usu test. Nii nagu mõni ihkab iga hinna eest tähelepanu, ihkab ka keegi teine usku, et just tema on kõrgemalt poolt väljavalitu ja määratud kannatama teiste põlgust. Ent kas seda peaks usklikega vaidlemise näol rahuldama?

Muidugi needsamad kristlased võivad proovida ühiskonnas võimu haarata ja keelata ära kõik alates homoabieludest kuni evolutsiooniteooria õpetamisest. Ent see tähendab, et sekularistid peavad kaitsema oma õigusi. Samas ma ei usu, et eneses kindlat ateisti või agnostikut peaks ähvardama see, kui keegi usub mingi jumala olemasolu. Inimesed on ju nii erinevad, osad tunnevad, et jumal on raudselt olemas, teised mõtlevad, et ehk on keegi jumal olemas, ent kahtlevad selle veendumuse mõistuspärasuses (need on siis agnostikud, pean iseendki selliseks) ja teised ei tunneta üldse kellegi jumala olemasolu ja sugugi mitte sellepärast, nagu nad poleks kunagi püüdnud uskuda. Mina ikka väärtustan usulist sallivust.

Religioon kui eskapism ja lootus olla õnnelik

Martin Vällik alias Skeptik kirjutas hiljuti oma koduleheküljel sellest, kui sobilik tegevus on skeptiku jaoks religioonide kritiseerimine. On üks asi kritiseerida erinevaid usundeid ja usulisi veendumusi. Eks ole seda isegi teinud ja arvatavasti teen edaspidigi. Hoopis omaette probleem on teadvustamine, et miks ikkagi inimesed religiooni manu pöörduvad.

Minu arvates on usklikuks olemisega enamvähem sarnane lugu, mis alkoholi või narkootikumide tarbimisega. Palvetamine võib tõsta endorfiinide taset ajus täpselt sama palju nagu teatud narkootiliste või psühhotroopiliste ainete tarvitamine. Ja kui aju on ikka tugeva endorfiinilaksu kätte saanud, siis ühtäkki tundub kõik helgem, ilusam ja rõõmsam.

Sarnaselt alkoholismile ja narkomaaniale on ka usklikkus kui reaktsioon tajutud maailma ebaõiglusele. Kus süütud inimesed surevad, kus käputäis rikkaid on kogunud vara miljonite vaeste arvelt, kus inimesi pidevalt diskrimineeritakse välimuse ja muude kaasasündinud näitajate alusel, kus osad inimesed justkui pärivad maailma ja teised kannatavad masendavat puudust. Tajudes tegelikkust kurva ja ebaõiglasena pole mingi ime, kui suure kiiruga tegelikkuse eest põgenema kiputakse. Enamik inimesi ei suuda tegelikkusele ausalt silma vaadata ega pöörata seda enda kasuks.

Kui Einar Laigna andis välja raamatu "Imede Aeg", ilmus Areenis sellest arvustus Inno Tähismaa sulest. Mille lõpusõnad on üsnagi asjakohased. Tsiteerin:

Autor... loodab Bulgakovi kombel, et õnn ootab inimest teises ilmas ja et see olemasolev, praegune ilm on vaid ettevalmistus selleks teiseks ilmaks. Mis siis, et taevas lendavad lennukid ja pilve peal pole eriti kedagi. Inimene aga tahab olla õnnelik. See vajadus on istutatud kuhugi väga sügavale rohujuure tasandile. Ja pole kindel, kas selle vajaduse väljajuurimiseks ka teadus võimeline on.

Mida aga annab teha, et vähendada inimeste sõltuvust narkootilistest ainetest või nende kalduvust langeda ohtlike ususektide küüsi (sest arvestatav osa neist, kes otsib lohutust usust on tihti fundamentalistid), on see, kuidas adresseerida inimese tahet ja vajadust olla õnnelik. Kindlasti on viise, kuidas inimene saaks tunda "pilves" või "joobunud" olemise tunnet ka loomulikul viisil. Arvata võib, et iga inimese jaoks võib leiduda kõige sobivam viis, kuidas tõsta endorfiinide taset ajus. Iseenesest pole selles midagi halba, kui inimene tahab tunda teatud joovastust oma ajus. Küll aga mida vähem kaasneb sellega igasuguseid negatiivseid tagajärgi (nagu näiteks tervisekahjustused, või siis usufanatismi puhul ideoloogiline sallimatus endast erinevate inimeste suhtes), seda parem.

Piiblijumal kui julm lapsevanem

Loen seda, kuidas Veiko Rämmel oma blogis tsiteerib üht Delfi netikommentaatorit, kel nii mõndagi ütlemist humanismi kohta ja kes siis raiub, et inimene peab alluma Jumala Tahtele®, isegi kui ta tunneb, et kannatab. Mis tundub ikka ilgelt võigas. Sest esiteks, miks peaks Jumal tahtma sundida inimest kannatama. Teiseks, aga kust me teame, et see Jumal, kellel on Tahe®, on tegelikult ka hea jumal. See piiblijumal võib lõdvalt olla ka kurjuse kehastus! Hell yeah, evil to the core. Mis tunduks ka loogiline, sest tegelikkuses on palju paralleele piiblijumala ning vägivaldse lapsevanema vahel.

Siin ka üks pikem temaatiline jutt inglise keeles. Tõepoolest, miks me põlastame lapsevanemaid, kes sunnivad oma lapsi enda absoluutsete piiride sisse ja kelle piirid põhjustavad lastele kannatusi, isegi suurimat valu? Ent samas ülistame piiblijumalat, kes kohtleb inimkonda täpselt samamoodi, kui vägivaldne isa oma lapsi? Inimene võib ju piiblidogma alusel olla patune, ent ometigi oleme me vist ikkagi moraalsemad, kui meie endi kummardatud piiblijumal. Lihtsalt hämmastav, kui väga sunnib pimesi allumine autoriteetidele inimest allutama neid autoriteete üksnes kõige rudimentaarsematele moraalstandarditele, samas kui inimest, kel täpselt samad puudused, mis autoriteedil, me tormaks kohe karistama. Kel võim, sel õigus?

Mitte keegi ei saa olla rõõmus, kui ta kannatab. Kui ma peaksin valima mingi religiooni, ma oleksin ennem budist, sest vähemasti seal õpetatakse, et kannatustest on väljapääs. Monoteistlik kannatuste fetišeerimine on minu jaoks ääretult võigas. Kõigil ju ei ole sadomaso kalduvusi või mis?

The greatest bullshit story ever sold

George Carlin (RIP) on klassik, midagi pole öelda!

Mis siis, kui religiooni kohelda metafoorina?

Sedasi arutleb Alternetis üks autor. Umbes nagu kohtlevad oma uskumusi metafooridena Star Treki fännid ja sekulaarsed juudid. Olen alati arvanud, et religioonid võivad toimida kui kasulike ja õpetlike lugudena. Et sõnasõnaliselt nende tõlgendamine on pigem halb kui hea. Igas usundis on nii oma head kui ka halvad küljed. Leidub palju inimesi, kes peavad kas Jeesuse või Siddharta Gautama õpetussõnu inspireerivateks ja õpetlikeks. Samas aga igasugused fanaatikud, kes kas torkavad endal silma peast välja või siis lähevad teisi inimesi tapma "sest jumal käskis", on hirmsad.

Omamoodi hirmsad on ka need, kes üritavad homoabieludele kätt ette panna. Sest jumal on öelnud, et homoseksuaalsus on patt. Kuna sellistel usklikel on kõvasti pretensioone meie kodanikeõiguste suhtes (ehk siis, nad tahavad teatud inimeste õigusi kitsendada, sest see olevat "jumala tahe"), siis peaks ka meil olema pretensioone selles suhtes, et kas jumala sõna on ikka jumala sõna? Või lihtsalt mingi stoori, mida teatud ringkonnad liiga tõsiselt võtavad, olenemata sellest, kui hästi on see kooskõlas ratsionaalse tegelikkusega? Konfliktis usudogma vs inimlik mõistus mina olen alati mõistuse poolt. Ja kui mõistus leiab, et teatud religiooni osad on bullshit, siis ma arvan, et mõistust võib usaldada.

Täiendus: nagu näha, on ka Veiko Rämmel taas mind tähelepanu alla võtnud. Tüüp ikka hoiab oma vastastel päris teravalt silma pääl, justkui mittemagava vaenlase arhetüüpi tõeline kehastaja, kas pole? Olen jätkuvalt seisukohal, et kui organiseeritud religiooni ees ei oleks, siis oleks edusammud inimõigustes olnud kiiremad tulema. Kes teab, kui palju rutem oleksime keelustanud orjuse, andnud hääletamisõiguse ka naistele, pannud põlu alla rassilise diskrimineerimise jne. Kuna me ei saa enam teist inimest omada, naist suruda kinder kuche kirche raamidesse ega mustanahalistele keelata õigust kasutada valgetega samaväärseid avalikke hüvesid, siis on homoseksuaalsed inimesed ainsad järelejäänud nn. teise klassi kodanikud, keda piiratud mõttemaailmaga inimesed saaksid rünnata.

Usklikud võivad ju siinkohal väita, et on põhjusi, miks jumal homoseksualismi on keelanud. Nemad muidugi on aga absoluutselt veendunud, et jumal tõesti ongi olemas. Ent ometigi, religioon on hüpotees. Sedasi vaidleb Greta Christina, kes ka eelmainitud teksti kirjutas. Ja peale selle ka äärmiselt kehvake hüpotees meie maailma kohta. Mis ei allu falsifitseerimisteooriale, nagu kõik head hüpoteesid ning mis on tohutult palju teinud väiteid, mis lähimal vaatlusel osutuvad totaalseks jamaks (a la noore maa kreatsionism). Ja kristlik versioon sellest hüpoteesist sisaldab ühtlasi ka väga autoritaarset vaatenurka ühiskonnale. Pühakiri, mis sätestab, et inimene on patune ning mis peab vooruseks pea orjameelset kuulekust (ning paneb paika lausa kuulekushierarhia, mille tipus on jumal ning mille all on terve hulk inimesi, keda on liiga kerge vihata ning kus eelisolukorras inimestest on valged, heteroseksuaalsed mehed) on põhimõtteliselt vastuolus demokraatia ning inimvabaduse printsiipidega. Mõni ime, et USA loonud riigimehed pidasid tähtsaks kiriku ja riigi lahusust.

Hommikune tervitus kõigile neile...

...kes saabusid siia blogisse tänase Delfi lingi kaudu.

Dumb all over - Frank Zappa
Uploaded by ErichFranz. - Discover more life & style videos.

Frank Zappa on klassik, midagi pole öelda. If we're dumb, then god is dumb! Või siis, medali teine pool on, et mitte rumal jumal pole meid lolle lojuseid loonud, vaid rumalad (loe: ignorantsed) inimesed on mõelnud välja jumalaid, kelles võimenduvad kõik inimkonna halvimad tendentsid.

Üks tagasiside minu eelmisele sissekandele ja minu kommentaar

Minu eelmist sissekannet kommenteeris blogija nimega Obesega Riiga. Kirjutasin vastu ühe kommentaari, mille toon ära siin, siis omamoodi täienduseks eelnevalt kirjutatule:

Ma ei tahtnudki sugereerida, justkui nõuaks ma religiooni tasalülitamist. Ma ise arvan, et niikaua kuni inimesed tunnevad teatud psühholoogilisi vajadusi ja nad leiavad, et just spiritualiteet täidab neid, senikaua ka uskumine igasugu jumalatesse püsib. Kuigi jah, samas tekib küsimus, et kas USAle aluse pannud deistid nagu Jefferson, Paine jt. soovisid ka kristluse lõplikku tasalülitamist või mitte? Sam Harris ilmselt soovib, sest ta nii innukalt kuulutab usu lõpust (The End of Faith). Organiseeritud religiooni mõju ühiskonnale on olnud nii ambivalentne ja nii frustreeriv, et paratamatult see nõuab kõvasti mõtlemist, et mis koht võiks üldse usul ja spiritualiteedil olla.

Vooglaid ja tema antikristlikud tondid

Helsingi Ülikooli õigusteaduskonna doktorant Varro Vooglaid hädaldab täna Delfis, et uus lauamäng on liiga kristlusevaenulik. Kristlik-konservatiivset demagoogiat leiab seal arvamusloos üksvahe. Mis muidugi demonstreerib ka tüüpilisi sekularismivastaseid hoiakuid.

Ei ole raske arvata, mis juhtuks, kui keegi levitaks lauamängu, milles saaks punkte nt homoklubide rüüstamise või sünagoogide põletamise eest. Suure tõenäosusega langeksid mängu autorid avalikkuse põlu alla ning avalik võim käsiks üllitise müügilt kõrvaldada.

Ei ole sugugi välistatud, et prokuratuur algataks mängu autorite ja levitajate suhtes karistusseadustiku §-le 151 (vaenu õhutamine) toetudes krimininaalmenetluse. Erinevalt homo- ja juudivihast näib kristluseviha olevat aga igati sallitud ja sellega nõustumine või leppimine isegi nn avatud mõtlemisega kultuursete inimeste ringi kuulumise tingimus.

Vooglaid tuleb kohe lagedale oma homofoobse (ja ehk isegi antisemiitlike) hoiakutega, sugereerides, et justkui homodele on lubatud see, mis kristlastele keelatud. Millest Vooglaid ei suuda aru saada, on, et esiteks pole homoseksualism ideoloogia, vaid seksuaalne sättumus. Homodel, hoolimata homofoobide propagandast ja demagoogiast, ei ole võimalik oma seksuaalset sättumust muuta. Küll aga isiklik ideoloogia on alati valitav. Minu isiklik standard on, et nalja ei tohiks teha selle üle, mille suhtes inimene midagi parata ei saa. Inimese enda valikuid võib aga alati allutada kriitikale või huumorile. Teiseks pole homod kunagi kiusanud taga endast erinevaid inimesi nii ulatuslikult ja nii vaenulikult, nagu seda on teinud kirik. Kas homokogukonna hingel on patte nagu inkvisitsioon, ristiretked, teisitimõtlejate tagakiusamine ja tapmine jms?

Võib kui palju tahes seletada, et kitsarinnalised inimesed ei saa naljast aru vms, ent kultuurne inimene mõistab, et huumori ja teiste kõige sügavamate tõekspidamiste naeruvääristamise vahelt läheb selge piir ning et väärika käitumise eelduseks on hoidumine ka hulgast sellistest tegudest, mis ei ole seadusega keelatud.

Järgmiseks oletab Vooglaid, et tema valitud religiooni kritiseerimine on automaatselt "naeruvääristamine", justkui oleks kõik religiooni kriitikud mingid pahatahtlikud ilkujad. Aga mis siis, kui kriitikutel on kõrini sellest, kui palju halba on usu nimel tehtud? Oleks siis need sügavamad tõekspidamised inimese isiklik asigi. Aga ei, konservatiivsemad kristlased nutavad selgelt taga aegu, mil kristlik religioon oli ühiskonnas dominantne ideoloogia ja inimesed pidid kas kuuletuma või kannatama ristirahva püha viha. Mina kindlasti nende aegade tagasi tulemist näha ei tahaks.

Ja kes ütleb, et religioossed ideed peavad olema huumorist immuunsed? Nagu ma juba ühes varasemas blogipostituses konstateerisin, miks inimesed kardavad pühadele lehmadele näkku sülitada, kui mina ise kardan juba pühade lehmade kultust ennast? Kriitiline mõtlemine on vajalik, et näha, mis on mõistusega kooskõlas ja mis on ületähtsustatud mannavaht.

Mõne päeva eest ajalehes Postimees avaldatud intervjuust („Kivirähki Jumal kaante vahel“, 3.11), milles Kivirähk nimetab end „Jumala lugudest“ puudutatuna tundvaid inimesi otsesõnu lollideks, järeldub, et end ateistina määratleva kirjaniku ettevõtmistel on põhimõtteliselt sügavam dimensioon.

Nimelt, vastates küsimusele, mis siiski ajendas „Jumala lugusid“ kirjutama, ütles hr Kivirähk avameelselt, et tema eesmärgiks on ei miski muu kui Jumala desakraliseerimine.

Kivirähult küsiti, et kas ta on kogenud fundamentalistlike kristlaste vastuseisu. Kivirähk vastas, et mitte ja järeldas lootusrikkalt, et ehk see tähendab, et päris lolle meil ei leidugi. Päris lollide all pidas Kivirähk silmas mitte kristlasi, vaid fundamentaliste. Fundamentalism on usulollus, punkt! Ja desakraliseerimine seostub sellega, mida ma algul väitsin: võtta jumalalt ära see püha lehma kultusekiht ja kohelda teda ühe fantaasiakangelasena. Sest tõesti, piiblijumala eksistents on täpselt sama tõenäoline, kui kõikide teiste jumaluste eksistents. Kivirähk lihtsalt usub ühte jumalat vähem, kui Vooglaid. Kui Vooglaid hakkaks taipama, miks ta eitab teisi jumalaid, ehk ta mõistaks, miks Kivirähk eitab tema oma.

Muidugi on hr Kivirähk samavõrd võimetu Jumalat desakraliseerima kui inimest dehumaniseerima. Küll aga on tema võimuses aidata kaasa inimeste ja terve ühiskonna lahutamisele pühadusetunnetusest ja nõnda eksistentsi sügavama tähenduse hoomamisest, just nagu on tihti õnnestunud lahutada suur osa ühiskonnast põlatud ühiskonnagruppi kuuluvates kaasinimestes inimsuse nägemisest.

On raske mõelda dehumaniseerivamat õpetust, kui kristlik religioon, mis kuulutab, et inimene on patune ja väärib igavest karistust põrgus. Kristlus ja humanism on alati olnud teineteisega pigem vaenlased kui sõbrad. Kui juba kristlik religioon inimeses head ei näe, siis miks peaks inimene kristluses head nägema? Kas ainult sellepärast, et vastasel juhul ootab ees igavene hukatus? Kui suur osa pühadusetunnetusest võiks tegelikult olla võimetus mõelda oma peaga ning hirm esitada irratsionaalsetele dogmadele väljakutseid?

Nende tegevus on osake sellest „pluralismi“ ja „sallivuse“ vaimust, millest kantuna keelas Euroopa Inimõiguste Kohus sügavalt kristliku identiteediga Itaalia avalike koolide klassiruumides krutsifiksi eksponeerimise.

Kas Hr Vooglaid on üldse midagi kuulnud riigi ja kiriku lahususe põhimõttest? Sorri Varro, aga usuvabadus tähendab ka vabadust usust, tahad või ei.

Muidugi võiks küsida, miks tahavad mõned aktivistid profaneerida teiste inimeste suhtumist Jumalasse. Vahest on tegu püüdlusega maandada isiklikke komplekse? Hirm kõige üleloomuliku ja selle tähenduse ees oma elus on Nõukogude okupatsiooni tõttu toimunud kultuurikatkestuse ja sellele võrsunud mõtestamata vabaduse kurb, kuid paratamatu tagajärg.

Teiselt poolt on teatud mõttes mõistetav ka hr Kivirähki soov kõneleda Jumalana, sest eks ole kaasaegne ühiskond paljuski seletatav paljude inimeste teadvustatud või teadvustamata püüdlusega asuda Jumala kohale, et olla ise kõige mõõduks ja oma tegemistes absoluutselt sõltumatu.

Kuidas oleks, et need aktivistid on lihtsalt võimelised kriitiliselt mõtlema ja mitte pimesi aktsepteerima igasuguseid dogmasid? Jumalata maailm tähendab lihtsalt seda, et iga inimene on vastutav omaenda käekäigu eest. Ei ole mõtet loota, et iga sinu häda peale keegi Jumal appi tõttab, et justkui kõigevägevam pilve peal tuleb vastu kõikidele su vajadustele ja kapriisidele. Sekulaarhumanistlikus paradigmas on inimene autonoomne agent, kes vastutab ise enda ja teiste heakäigu eest.

Milliseks saab üha enam kristlusele selga pöörava Euroopa nägu, seda näitab aeg. Samas võiks igaüks mõelda, milles seisneb meie identiteet eestlaste ja eurooplastena ning mis jääb meie ajaloolisest, kultuurilisest ja vaimsest identiteedist alles, kui sellest kristlus välja juurida. Kas mitte kultuuritult räuskav sovietlus, iseendasse sulgunud riiakas rahvuslus, hoolimatu mateeriakultuslik kapitalism, kõikelubav relativism ja lodev mõtestamata hedonism?

Kuidas oleks: eetiline humanism, kus inimene on vaba tegema oma otsuseid ja valikuid samas teist kahjustamata, kus head tehakse mitte taevapääsmise ootuses või põrguleekide kartuses, vaid headuse enda pärast? Või ehk viimaks ometi realiseerub teaduse tõeline potentsiaal, ilma et usulollid ja fundamentalistid teaduse arengule kätt ette panna püüaksid? Muidugi mõista ma hetkel idealiseerin, aga konservatiivsed usklikud kipuvad nägema sekularismis ähvardust. Kuigi seal võib näha ka potentsiaali. Eks see ole inimese enda valik, kas ta käib alla või realiseerib oma potentsiaali. Inimesed, kes vajavad organiseeritud religiooni, et hoiduda moraalse allakäigu eest, on vaimult nõrgad. Inimene, kes võiks ennast pidada autonoomseks moraalseks agendiks, ei vaja kellegi teise välist survet, et olla moraalne.

Pealegi on kristlik kultuurikiht eestlastele pigem ristisõdijate poolt pealesunnitud. Eesti rahvas enne 13ndat sajandit oli pigem maausku. Asi ei ole sugugi mitte selles, et inimene üldse usub midagi. Konservatiivsed kristlased tunnustavad ainult omaenda dogmasid ja kõik muu on kahtlane parimal juhul, saatanast halvimal. Optimaalses ühiskonnas peaks inimesel puuduma surve mõelda nii, nagu keegi tahab, et ta mõtleks. Seni tundub sekularism olevat parim viis, kuidas seda tagada.

Kuigi kristlikud konservatiivid näevad absoluutselt kõikjal tonte, tundub mulle, et usufanaatikute propaganda taustal on natuke püha lehma näkku sülitamist värskendava mõjuga.