Detsembri kokkuvõte

Pärast suht kuiva sügist on detsembris ka rohkem vihma olnud. Mida on maale väga vaja. Aga see muidugi tähendab vähem päikest ja vähem elektrit. Akud on vanad ja ei säilita energiat enam nii hästi. Muidu saab hakkama küll, senikaua kui akusid mitte liiga kurnata. Lasin ka generaatori korda teha, mis oli hakanud jukerdama. Reedel tõmbasin käima ja töötab paremini kui enne.

Kui päikest on, siis ikka teen muusikat. Viimaks ometi otsustasin hakata tegelema Luuperikontserdiga Nr 2. Oleks aeg. Praegu mingi nn. esimene mustand valmis, eks ma vaatan, kuidas ta uuel aastal areneb.

The instruments in the living room for the winter again, as was the case last winter. I'm working on new stuff again, finally started Loop Pedal Concerto No. 2, a follow up to Loop Pedal Concerto No. 1 (2011-12) when I was known as Multiphonic Rodent. A continuous piece of loop pedalling for half an hour and four movements it will be. #prophet08 #drumkit #drummer #looppedal #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 23, 2017 at 6:46am PST

Pillid on taas üles elutoas, kus ka köök ja seeläbi pidev ahjuküte külmal ajal. Ei taha, et pillid külmetuvad ja niiskust imavad. Ega seda, et mu bassklarneti häälestus kukub veerandtooni võrra allapoole. Panin jõulude ajal kaks klippigi üles oma töösolevast luuperikontserdist järjekorranumbriga kaks:

Loop Pedal Concerto 2 - a work in progress. This is a more minimalist section, loads of repetition and echo. #twelvestring #looppedal #minimalistmusic #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 24, 2017 at 2:23am PST

See on selline minimalistlikum sektsioon. Kõvasti kordust ja kajaefekti.

Loop Pedal Concerto 2. From a work in progress. A jazzier bit. #bassclarinet #avantjazz #looppedal #musiciansofinstagram

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 25, 2017 at 4:59am PST

Siin aga jällegi selline psühhedeelsem jazzisoolo koht. Isegi kui ma ei tee kunagi Meelis Vindile tuult alla, puhkpillide kasutamine tundub asja huvitavaks tegevat. Vähemalt arvestades üldist tagasisidet oma muusikale.

This for lunch yesterday at my neighbours - chanfana, a Portuguese goat stew #food #Portugal #ILovePortugal #xmas

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 26, 2017 at 2:34am PST

Esimesel jõulupühal käisin naabritel külas, kes elavad kümne minutilise jalutuskäigu kaugusel lähedalolevas külas. Lõunasöögiks oli chanfana, see on portugali kitsehautis.

The book I just got: Steve Hanley's memoir about his time in the mighty Fall. Some would say Mark Smith's score-settling antics in "Renegade" is where it's at, but not me. Ever since I've seen the BBC doc on The Fall and MES I've always found Hanley the one guy with a balanced perspective on the Fall story. So far he doesn't disappoint. #thefallband #stevehanley #markesmith #marcriley #craigscanlon #karlburns #brixsmith #thebigmidweek

A post shared by Edmund Hõbe (@edmundhobe) on Dec 7, 2017 at 9:18am PST

Detsembris olen ma lugenud ohtralt The Falli kõige tähtsaima bassimehe Steve Hanley memuaare kirjutet kahasse Olivia Piekarskiga, "The Big Midweek". Alates sealtmaalt, mil tsekkasin BBC dokki "The Wonderful and Frightening World of Mark E Smith", tundus mulle Hanley muhe jutt ja suht-tasakaalus perspektiiv täitsa sümpaatne olevat, nii et muidugi tekkis huvi raamatu vastu, liiatigi, et Saaremets mainis Vibratsioonis ennast olevat kuulnud, et raamatus pidavat olema põnevat siseinformatsiooni. Pettuda ei pidanud kummalgi rindel, väga kaasahaarav lugemine ja väga põnev on lugeda bändidest, mille sisekliima on kordades kaootilisem ja düsfunktsionaalsem, kui minu enda bänd aastaid tagasi.

Nüüdseks kõik ja uude aastasse uute väljakutsetega!

Vabatahtlike laager jätkub.

Bought this flute in 2006. Took it to the repairsman recently and he did a complete overhaul, all the pads changed etc. So it's almost like new. Sounds awesome too. #flute #woodwind

A photo posted by @edmundhobe on Jun 9, 2015 at 3:07am PDT

Flöödi tegi Aare Nõmm korda. Ta pidi tegema kapitaalremondi, sest padjad klappide all olid ikka väga vanad ja vägagi kulunud. Nüüd on pill samahästi kui uus ja kõlab vaatet pareminigi kui varem. Madal ulatus kõlab eriti hästi, esimest korda saan ma kõige madalama C noodi korralikult kätte.

Aga vabatahtlike laager kestab. Nt. täna tegime karjaaiale nurgaposte. Kaevasime augud, panime vertikaalselt ühe posti seisma auku ja siis installeerisime diagonaalsed toetuspostid. Esimest korda täna lõikasin ka mootorsaega. Sest vertikaalpostile oli salke vaja sisse lõigata, et kinnitada diagonaalpostid.

Fencing job was done today, with corner posts for the cows installed. #wwoof #fencing

A photo posted by @edmundhobe on Jun 10, 2015 at 9:17am PDT

Lõunasöögiks oli meil näiteks see siin. Sealiha ja oad. Paras proteiinipomm või mis. Itaallane küpsetas täna pizzat. Kahju, et pilti ei teinud.

Beans + pork = loads of protein for hard-working wwoofers (including yours truly). Now for lunch. #food

A photo posted by @edmundhobe on Jun 8, 2015 at 3:07am PDT

Musa rindel siin aga üks kitarripõhine klipp:

Some new tune'age that I'm working on. #newmusic #guitar #dub

A video posted by @edmundhobe on Jun 8, 2015 at 9:03am PDT

Nõgesed, nõgesed, nõgesed...

Huvitav, et Eplik laulab nõgestest kui taimedest, mis "torgib ja ei täida kõhtu". Ma samas olin juba kaks aastat varem proovinud nõgesesuppi Portugalis. Mis oli päris hea tegelt. Seega proovisin ka ise nõgesesuppi teha.

Lõikasin lauku, praadisin oliiviõlis, lisasin vett, tükeldasin kooritud kartulit (oma kümme tükki) ja paar porgandit. Siis lõikasin nõgeseid õuest, panin kindad kätte. Eemaldasin varred ja keetsin lehti. Siis tükeldasin keedetud nõgeselehed ja lisasin ülejäänud supile.

Pildil supp enne püreestamist.

Ja pildil valmis püree õhtusöögilaual

Lisasin sojakoort. Proovisin tilgutada sinna üht teatud muusikalist kujundit.

Ja tulemus sai täitsa hea! Ehk üks paremaid suppe, mis olen teinud! Sellest jagub mitmeks õhtuooteks nüüd. Guidole oleks see meeldinud, talle istus üks köögiviljapüree, mille ma viimati Portugalis valmis keetsin.

Kastrulis kuumutatud nõgeselehed maitsevad ka omaette päris hästi. Võib lisada ka nt. seemneid v. pähkleid, ja siis koort, ehk ka oliiviõli ja vastavalt maitsele maitseaineid. Seega ma polegi kindel, kas seda "ei täida kõhtu" osa saab päris sõna-sõnalt võtta.

Tagasi Itaalias

Guido naases eelmine kolmapäev Inglismaalt. Housesitting läks päris edukalt minu jaoks, Alma sünnitas 31. märtsi hommikul kaks isast talle. Panen siia ka ühe pildi.

Eelmine nädalavahetus jõudsin Itaaliasse, naasesin Christina tallu Piemontes. Ilm on alates laupäevast olnud päris hea, kuigi Portugalis oli ilm pigem vihmane ja jahe viimased paar minu veedetud nädalat. Enne, kui Christina mulle Alba rongijaama järgi tuli, veetsin natuke aega Albas. Klõpsutasin mõned pildid kesklinnas.

Iga laupäev on vanalinnas turg...

…mis jaotub ikka mitme tänava peale ja nii mõnegi...

…arhitektuurilise atraktsiooni ette, nt. see kõrge torn taamal.

Siinkandis müüdi rohkem mahekaupa.

Plaan on siin olla oma kolm nädalat. Oktoobris läks meil kooriproovidega nii hästi, et Christina otsustas kontserdi korraldada. Mitte ainult ühe, vaid isegi kaks. Proovid nagu ikka, kolmapäeviti.

Hommikut ja lõunat sööme koos, vahepeal teeme tööd. Õhtul teen enda kasutuses olevas majas omale ise süüa. Eile oli õhtusöögiks hirsipuder, millele lisaks tegin salatit…võilillelehtedest. Lõikasin sisse küüslauku, lisasin soola, äädikat ja oliiviõli. Päris hea tuli!

Housesitting Kesk-Portugalis

Guido läks 19. märtsil perega Inglismaale kaheks nädalaks. Leppisime juba veebruaris kokku, et ma tulen võtan ta taluvalduse housesitter'ina (ehk majahoidjana) üle. Juba veebruari keskel õppisin sellega seoses kitsi lüpsma. Guidol on kolm kitse: Uma, Anne-Sophie ja Alma. Viimane ootab uusi tallesid, nad peaks see nädalavahetus sündima. Ülejäänusid lüpsan. Piima saab kaks liitrit päevas.

Kuna Guido teeb ka kitsejuustu, siis õpetas ta mulle sellegi protseduuri selgeks. Reedel 21. märtsil tegin esimese portsu. Pildid siin.

Juustumassi kaalumine. Tuli umbes kilo jagu.

Segasin soola sisse

Vormid.

Täna korraldasin pannkoogilõuna. Kohal käisid Guido sõbrad Steve (oma naise ja tema sõbrannaga) ja Dave (oma naisega). Kuuekesi. Guido oli telefoni teel soovitanud, et nädala vanune juust maitseb kõige hüvam. Panin isegi natuke pannkoogi peale. Paistab, et teised jäid minu esimese katsetusega rahule. Guido läänepoolses toas (kus on klaver) kuivab veel kolme-neljapäevavanune uus ports. Mida ehk võib serveerida perele, siis kui nad tagasi tulevad 2. aprillil.

Tegin ka leiba eile. Valmistasin ette kahe pätsi jagu tainast ja siis valasin vormidesse. Pildil pätsid enne ahju panekut. Paraku pealisosa tuli natuke must, nii et ei teinud pilti pärast ahjust väljavõttu. Oleks minu näruse telefoniga näinud välja nagu kolossaalne läbikukk. Aga maitseb hüva. Kodustehtud täisteraleiva vastu ei saa!

Mõned lingid

Irja Tähismaa kirjutab sellest, kuidas emade toitumine rasedusajal mõjutab lapse tervist. See pole tõsi, et ema võib süüa mida tahes ja et laps võtab "perfektse parasiidina" emaorganismist vaid seda, mis vaja. Tõtt-öelda tundubki siuke arusaam veidi ebaloogilisena ja mul on hea meel, et teaduslikud uuringud on selle ümber lükanud.

Kindlasti mõjutab ema toitumine ka lapse vaimset tervist. Nii, et tervete ja heade laste saamiseks oleks vaja kõigepealt luua sobiv suhe ja siis toituda võimalikult tervislikult. Iseasi, kas see peab olema peaaegu paleoliitiline dieet, koosnedes vaid kalast, puu- ja juurviljadest. Natuke laiemaid arusaamu tervislikust toitumisest on Ran Prieur kajastanud essees "Kuidas paremini süüa".

Dirk Campbelliga intervjuuklipp YouTube'is. Teemal muusika ja loomingulisus. Päris alguses toob Campbell välja olulise tõiga: see, mis defineerib sind, on pahatihti ka sinu suurim hirm. Campbelli on vaevanud kartus, et kui ta muusikuna läbi kukub või ta ei täida oma potentsiaali, siis kes ta on, ta võib olla ruumi raiskamine. Umbes sel põhjusel loobus Campbell ka proge-roki tegemisest. Ühes teises intervjuus on ta välja toonud, et need proge-bändid, kus ta mängis, ei suutnud teisi kõnetada. Siit võib väga kärmelt tekkida tunne, justkui oleks muusik vaid ruumiraisk. Ei teagi, kuidas sest tundest üle olla.

Muusika tegemisest loobumine tundub olevat lihtsamaid lahendusi. Suurem väljakutse on aga selles, kuidas leida muusikaliselt oma nišš, mis endale rahuldust pakub ja ka kellelegi enamale korda läheb. Kuid seda ei saavuta kindlasti teadlike ponnistustega. Nagu ka Campbell videos ütleb, loominguline protsess on kollaboratsioon alateadliku loomingulise meele ning teadliku meele vahel. Ja alateadliku meele roll on kindlasti defineerivam.

Üks gluteenivaba pannkoogiretsepti variant

Tutvustan siinkohal üht uut meetodit valmistamaks gluteeni- ja laktoosivabu pannkooke, mille olen viimasel ajal avastanud. Tulemus on igal juhul rahuldavam, kui minu varasemad ponnistused tatrajahupliinidega.

Vaja läheb:
Gluteenivaba jahusegu: tatra-, riisi- ja maisijahu (viimase asemel võib ka nt. kikerhernejahu kasutada)
Mune
Suhkrut, soovitatavalt pruunsuhkur
Soja- või riisipiima, või piisab ka veest.

Valmistusjuhend ühe inimese jaoks: 5-6 spl jahu segada umbes kolmveerand klaasitäie laktoosivaba piima või veega ning suhkruga, seejärel vahustada kaks muna (või ka kolm) ja segada ülejäänud taignaga. Praadimiseks võib kasutada oliiviõli taignasse panemise trikki, mis üldiselt töötab. Samas oleks soovitav esimese pannkoogi jaoks panna õli ka pannile, et kooki saaks ümber keerata, järgmiste jaoks piisab ka õlist taignas. Väiksemat sorti pannile, ütleme diameetriga 15-20cm sobib valada tainast ütleme ühe väikse kohvitassi jagu (suurus vot umbes selline, milles näiteks Portugali kohvikutes võib tellida uma bica). Seejärel laotada taigen pannile ühtlaselt laiali, mis peaks tagama pigem õhukesed, kui paksud koogid. Kui valmis, siis võib serveerida kas keedise, meega või millega iganes!

Sellise retseptini jõudsin tänu ühele HelpX hostile Alentejos. Üks muutus sel aastal minu jaoks on olnud naasmine laktoositu ja (enamasti) gluteenitu menüü manu ning Carol Monte Alvorada'st oli minu õnneks piisavalt teadlik alternatiivsemat sorti menüüde järgi kokkamisest. Kui ma tema juurest lahkusin, sain kaasa järgmisse paika terve purgi jagu tema eelkirjeldatud jahusegu. Nii olen korra nädalas kuni tänaseni endale neid pannkooke teinud ja asi tuleb järjest paremini välja.

Tagasi Guidoga!

Olen tagasi Guido quintas! Tulin tulema Sami quintast, sest mida aeg edasi, seda enam sai selgemaks, et ta polnud ikka päris see inimene, kelleks ma teda pidasin. Plaanin sinna jääda kuni 10ndani. Pesamuna Ruby on vahepeal ikka kasvanud. Kaheaastase tüdrukutirtsuna on tal rohkem juukseid, oskab korralikult kõndida ja ka kõnelda, lugeda numbreid kümneni ja isegi laulda. Meil on teine wwoofija Prantsusmaalt nimega Marine. Taaskord oleme kartuleid pannud ning kaks esimest päeva olen hullult sitta visanud kitsetallist. Mis on õudselt väsitav töö. Üks kits nimega Marie-Joao sünnitas kaks talle, nimeks pani Guido neile Carlos ja Joni (Santana ja Mitchell vastavalt siis). Ja täna õppisin leivategu!

Ma pole absoluutselt kindel, kas Portugal on ikka see maa, kuhu ma võiks emigreeruda. Ega siin tegelt kõik niiväga hunky-dory ei ole, väga palju on probleeme, esineb vaesust ja bürokraatlikku kägistamist igast nurgast. Samuti ma pole kindel, kas ma võiks oma meelelaadilt portugaallastega üldse sobida. Muidugi olen ma kohanud mõningaid oma lemmik-inimesi siin, aga erandid enamasti kinnitavad reeglit.

Samuti elan endiselt üle seda, et ma pidin lahkuma Vale de Lamast. Sisuliselt olen juba alates 4ndast jaanuarist olnud siukses siirdeperioodis ja mulle tundub, et see endiselt kestab. Ma pidin tagasi tulema Guido juurde, sest kõik muud post-Vale de Lama quintad on olnud ilgelt pettumustvalmistavad enamasti. Näiteks Sam Abercromby lõpuks vihastas mind, sest ma avastasin oma suureks õuduseks, et ta on lootusetu vandenõuteoreetik ja seega on tal reaalsusest kaunis moonutatud arusaam. Mul viskas kopa ette see, et ta pidevalt nämmutamiseni vaidles neid samu nõmedaid teemasid. Pealegi, Mark Darnelli jt. wwooferite lahkumine 22'l veebruaril muutis kõik veel kurvemaks. Ma pole leidnud uut farmi, kus mulle tõsiselt meeldiks, kus oleks hea seltskond ja kus oleks huvitav.

Alates kümnendast pean veel nädal aega veel ühes talus peatuma, enne kui ma alustan koduteed. Nädal aega suudaksin veel vastu pidada ükskõik kus, aga logistiliselt on siit mõnda teise farmi rännata suure tõenäosusega paras pain in the ass. Samuti on ühistransport Portugalis jõhkralt kallis! Vahel isegi absurdselt nii. Kuigi buss ütleme Lissabonist Coimbrasse maksab üks ots 13 eurot, siis umbes neli korda väiksem vahemaa sealt omakorda Tabuasse röövib mu rahakotist 7.50! Totaalselt proportsioonidest väljas! Alul tahtsin raha säästmiseks hoopis rongiga Santa Comba Daosse tulla regionaalse rongiga, aga kuna Guido ise oleks pidanud ka rohkem raha bensiini peale kulutama, leppisime kokku, et teeme hinnavahe pooleks.

Mis edasi saab, on aja küsimus. Igatahes olen juba suht excited Eestisse naasmise üle. Loodan, et kevadeks on temperatuur üldjoontes plussis, kuigi põhjamaises kliimas võib tont teab mida oodata.

Väike jõuluapdeit Vale de Lama quintast

Lissabonist naastes avastasin Vale de Lama quintasse tagasi jõudes inimhulga kasvu talus. Lisaks minule, Renatole ja teistele wwooferitele (Christian, Susannah, Victor) oli meile tulnud ka üks perekond. Pooleldi marokolane Yassine ning tema portugaallannast elukaaslane Joana on see paarike, kes aitas jurta üles seada ning nad tulid siia, et jurta materjalid üle vaadata ja korda teha. Neil oli ka kaheksakuune poisipõnn Isaac. Perekond on pärit Põhja-Portugalist, aga Walteril, quinta omanikul on plaan paarike palgata pikemaks ajaks, et teha talus aiandustöid jms vajalikku. Paarikese puhul on tegemist väga soojate, siiraste ja sõbralike inimestega, kellega huvitav vestelda.

Nüüd aga on inimesi järjest vähemaks jäämas. Perekond läks tagasi põhja jõuludeks, aga nad tulevad tagasi järgmine nädal. Täna (või postituse aja järgi juba eile, arvestades ajavõõndilisi erinevusi) aga lahkusid Chris ja Susannah, esimene läks otse Lissaboni aga teine Albufeirasse kohtuma ühe poisiga, keda ta Faros kohtas. Homme aga on minek Victoril jõuludeks Rotterdami, mis lõpetab tema osavõtu siinsest farmielust. Täna sai Victor muide valmis ühe üsna muljetavaldava ratastel kanakuudi. Mis toob minu järgmise paragrahvini.

Ka minu päevad on loetud Vale de Lamas. Minu kord lahkuda on küll alles jaanuari alguses, aga aeg hakkab otsa saama sellegipoolest. Asi on selles, et jaanuaris tuleb siia üks portugaallane oma abilistega, kes hakkavad quintas tegelema aktiivselt kanakasvatusega. Mis tähendab, et wwooferite jaoks ei jätku ruumi, liiatigi kui veel ka Yassine ja Joana end sisse seavad. Olen juba järgmise farmi valmis vaadanud.

Eile tegin viiele inimesele õhtusöögi, juurviljadega pastat. Paras väljakutse on olnud süüa teha, eriti mitmele inimesele korraga. Kuid eilne õhtusöömaaeg oli siiski päris uhke, liiatigi kui Chris tegi veel ka vahukoorepõhist magustoitu kõrvale. Esimest korda aga jäi õhtusöögist mul ülejääk, mille ma siis lõunal nahka panin.

Ei tea veel kindlalt, mida ma jõulude aegu teen. Küll on aga tõenäoline, et lähen Sevillasse homme. Igatahes soovin kõigile, kes seda loevad, mõnusaid pühi.

Paar linki täna. Free The Animali blogis on postitus, mis räägib sellest, kuidas veganism/äärmuslik taimetoitlus on sarnane fundamentalistliku religiooniga, mis kuulutab lihasöömise patuks ja selektiivselt manipuleerib teaduslike leidudega toitumise vallas, mis nende uskumusi toetavad. Samas tuuakse selgelt välja, et loomne rasv on saanud kriitikat, mis tegelikult tuleks suunata hoopis erinevate kahjulike toiduõlide, samuti valge nisujahu ja suhkru pihta. Need toiduained on põhjus, miks inimesed on paksud ja kogevad järjest enam terviseprobleeme.

Täitsa hämmastav tegelikult, et et miks on palju kergem leida taimetoitluse praktiseerijaid, kui neid, kes paleoliitilist dieeti jälgivad. Ma ise kahtlustan, et taimetoitlus on saanud kõvasti rohkem promo kui lihtsustatuim viis toituda nii tervislikult kui ka eetiliselt. Veganismiusku põõramiseks piisab, kui näidata mingit kalkuleeritult emotsionaalseid nuppe pressivat dokumentaali tapamajadest. Võtta omaks ebakonventsionaalsem dieet, nagu näiteks gluteenist täielik loobumine, nõuab veidi kaalutletumaid valikuid. Toorele emotsionaalsusele rõhuva propaganda abil vaevalt et keegi loobub nisujahust oma dieedis. Ja nagu lingis ka mainitakse, on religioon tihti käsikäes käinud lihasöömise vältimisega, nii et kiviajal enesestmõistetav eluviis tundub tänapäeval pigem pentsiku friiklusena.

Psychology Today kummutab müüdi, nagu oleks vaja elus kogeda kannatusi, et selle läbi tugevamaks saada. Kui keegi ongi pärast traumaatilist kogemust tugevam, siis seda hoolimata traumast, mitte selle tõttu. Samuti on toodud näide, et terrorismivastaseks võitluseks on tänavakoerad, kes on karmi tänavaelu kogenud ja kes peaks seeläbi suutma paremini hakkama saada võitluses kurikaeltega, tegelikult hoopis kasutud. Pigem peaks koeri kasvatama suure hoole ja armastusega, ainult nii on neid võimalik dresseerida võitluseks kuritegevuse vastu.

See läheb kokku sellega, mis ma mõnda aega tagasi koduõppe kasuks argumenteerisin. Täiskasvanumaailmaga kohandamiseks on halvim idee panna laps koolikeskkonda, mis on heitlik, ebakindel, vägivalda soodustav ja ei jäta erilist ruumi inimese individuaalsuse tõeliseks väljakujunemiseks. Et me arvame, et kannatused on need, mis inimest karastavad, viitab sellele, et me elame konformistlikus ühiskonnas, kus inimene peaks valmis olema kas või sitta sööma, kui sellest sõltuks tema hea käekäik. Ja teiseks elame me maailmas täis ebaõiglust, kuigi paraku oleme me ebaõigluse vähendamise asemel läinud kergema vastupanu teed, sellega iga hinna eest kohanemine. Kolmandaks, taaskord on näha organiseeritud religiooni pervasiivset mõju meie tsivilisatsioonile: kui üks mingil hetkel eriti dominantne usund kuulutab kannatuste õilsust, siis see mõju kestab teatud määral edasi isegi sekularismi leviku ajastul. Aga milleks fetišeerida kannatusi, kui võiks mõelda sellele, kuidas olla õnnelik ja tagada ka teistele rohkem õnne.

Natuke farmijuttu kah

Täna oli Vale da Lama quintas erandlik laupäev. Sest ees oli suur projekt, milleks olid ettevalmistused käinud juba paar nädalat. Istutasime nimelt puid quinta laagriplatsile. Hommikupoole valmistasime veel auke ette, kus segasime mulda kompostiga. Pärastlõunal aga tulid vabatahtlikud, keda olime oodanud, ent kelle tulek ei olnud heitliku ilma tõttu kindel. Ilm igaljuhul läks siis paremaks ja vabatahtlikke tuli ikka üksvahe. Ja nii me siis tegime päris suure seltskonnaga kolm tundi tööd, traktor käis toomas komposti veel täitmata aukude jaoks. Osad puud, kaitsmaks jäneste ja teiste näriliste eest, vajasid kaitsevõret enda ümber. Kasutasime selleks bambuskeppe ja kanaaediku võret. Väiksematele panime lõigatud plastikpudelid ümber. Enamik puid vajas siiski vaid bambuskeppi toetuseks. See nädal ongi suuresti kulgenud puid istutades, nädala sees panime ka viljapuud mulda mujal territooriumil.

Eile aga tegin esimest korda teistele süüa täiesti iseseisvalt. Ma tahtsin teha midagi risotto laadset, aga teatud oluliste komponentide puudumisel (mida vist ükski risotto retsept välja ei jäta) ma lihtsalt keetsin riisi ühes juurviljadega niimoodi väga katseliselt. Kui sa ise ei ole eriti harjunud keerukaid toite valmistama, siis tundub päris hirmutav teinekord proovida midagi ise teha. Permakultuuriga on samamoodi: see kõik on väga raske töö ja paneb proovile. Aga mida aeg edasi läheb, seda rohkem olen valmis endale väljakutseid esitama ja proovima sellegipoolest midagigi teha. Sest mis oleks alternatiiv: kui ma ei teeks üldse süüa, peaksin rohkem nõusid pesema ja see oleks päris igav väljavaade. Närv on alati sees ja kõik tundub ponnistusena, kuid vähemasti õpid iga kord midagigi ja lõpuks on hea tunne, et vähemalt sain millegagi hakkama.

Ran Prieur, kellele ma varem ka viidanud olen, on oma maatükil tööd tehes samamoodi lähenenud: teatud asjad tunduvad eriti rasked ja siis ta lihtsalt proovib katse-eksituse meetodil, vaatab, millega on võimalik asi üldse aetud saada. Minu eilse õhtusöögi kohta: mulle baastasemel see üldiselt maitses ja ilmselt ka Victorile. Aga kui ma nägin, kuidas Renato muutis riisiroa enda portsjoni veel isuäratavamaks lisades oliiviõli, peterselli ja päevalilleseemneid, siis see andis juba ettekujutuse, mida võiks edaspidi taolise roa puhul arvesse võtta. Igatahes tundub, et eksperimentaalset muusikat tegeva inimesena suudaksin ma kindlasti taluda ka pinget eksperimenteerida muudes eluvaldkondadeks. Sest sellist asja, nagu totaalne läbikukkumine ei ole olemas, on vaid tulemused, mis mõnikord huvitavamad, üllatavamad kui vahest.

Mulle ei meeldi puritaanlus!

Inimest on läbi aegade vaevanud küsimus, mis teda eristab loomast. See paistab eeldavat, et inimese loomuses oleks justkui püüelda mingi eriti kõrgema standardi poole käitumise ja üldse olemise mõttes. Kõrgemad väärtused, see on tore, kui keegi üritab millegi poole püüelda, aga mis mind eriti masendab, on see, et tihti kaasneb nende püüdlustega rangus ja üsna puritaanlik hoiak. Inimene muutub esiteks teatud käitumislaade välistavaks ja teiseks oma välistavate ideede suhtes väga väga fanaatiliseks. Mõned näited: religioosne üliasketism ning teatud toitude vältimine pigem ideoloogilistel alustel.

Victor küsis Robertolt täna hommikul, et kas veganism tähendab ka mee vältimist. Sest mesi on ju toodetud elusorganismide poolt. Roberto vastus oli, et ta on tuttav mõningate argumentidega, et mee ekstraheerimine mesilastelt ei tee neile füüsiliselt kahju, aga kas ta ise oleks õnnelik, kui talt teine elusorganism midagi ära võtaks? Ehk siis: veganism dikteerib, et igasugune loomne produkt peab olema inimese toidulaual välistatud, lihtsalt sellepärast, et see on loomne produkt ja loomset produkti tarvitades sa a priori kuritarvitad loomi. Ma tunnustan Roberto õigust oma arvamusele, aga mulle jääb ikka arusaamatuks, miks inimeste püüdlused miski kõrgema (toitumis)ideaali poole on nii hullusti miskist veidrast süütundest ajendatud? Või kuidas inimesed üldse sellise süütundeni jõuavad?

Teine näide on organiseeritud religiooni äärmiselt karm seksuaalmoraal. Sel kuul palju kära tekitanud Valentine Alvre on äärmiselt välistav igasugu seksuaalkäitumise üle, mis ei mahu kristliku abielu rangetesse raamidesse. Alvre on koguni nii karm fanaatik, et siunab igaüht, kel on ohtralt kogemusi seksiga enne abielu "varasteks". Võiks ju kiruda, et Alvre on üks ignorantne fundamentalistist kitsarinnaline sallimatu usuhull jnejne. Aga Alvre steitment ütleb rohkem pigem organiseeritud religiooni, kui et selle uskujate kohta. Tema religioon nimelt dikteerib, et absoluutselt kõik, kes jumalale kas või pisemalgi kombel sõnakuulmatud on, väärivad igavest karistust põrgutules. Pole tähtis, kas sa oled Stalini stiilis massimõrvar või aus skeptik, kes lihtsalt ei suutnud ennast panna uskuma kogu seda usumulli, sa lähed põrgu ja kõik! Vot, mis tähendab, et jumala ees olla kõik võrdsed. Mõni ime, et kristlased võrdlevad abielueelset seksi varastamisega. Nad on dresseeritud maast-madalast nägema igasuguses kristlikust moraalist divergentses käitumises kõige kohutavamat pattu.

Ma ei ütle, et igaüks peaks sööma loomaliha või et inimesed võiksid ohjeldamatult seksida. Minu arust seks ilma armastuseta pole ikka päris see ning ma ei välista, et võtan tulevikus omaks taimetoitluse, kui sellest peaks olema lootust paremale tervisele. Ma tahan pigem öelda, et üks suurus ei sobi igaühele. Ja nii näiteks soovitaksin ma liha söömist vältida neile, kelle jaoks see tervislikult vastunäidustatud on. Ning kui sinu jaoks surve seksida talumatu ja sa parema meelega ootaksid abieluni, siis muidugi tasub oodata, kuni abieluni või vähemalt kuni õige inimese leidmiseni, kui oled natuke valmis reegleid painutama.

Kuid miks peaks liha söömisest loobuma inimene, kelle isikliku kehabioloogiaga lihasöömine sobib? Või miks peaks kõrgema sugutungiga inimene suruma alla oma loomupärast tungi? Oma sugutungi iga hinna eest taltsutamine ei ole seesama, mis hoida varast eemale poodidest, see on nagu hoida jooksuaegset kassi kinni toas, selmet lasta tal paarituda emastega. Ja kes siis arvab, et see kõuts selle kõige eest ilgelt tänulik on, siis loodan, et täis siristatud toanurgad annavad ammendava vastuse. Või siis vähemalt muutke inimesed steriilseks, aga ups, siis ei saa ju enam lapsi, mis tulistab augu kristliku pere loomise ideaali, haa haa.

Aga muidugi, ma unustasin. Ranged puritaanid on kinni "miski kõrgema inimliku ideaali" poole püüdlemise idee fixe'is. "Sest inimene on loodud kõrgemaks, kui loom". Selle loogikaga pole vist vaielda mõtet. Või siiski, kes veel kahevahel on, tasub mõelda, kas iga ideaal on üldse realistlik, rääkimata vajalikkusest.

Kui taskukohane on ökoelu?

Soovitan lugeda EPL-ist artiklit ökoelu kohta. Kummutatud on müüt, et ökoelu on kallim. Kui võtta ökoelu tõsiselt ja loobuda täielikult nõudepesumasinatest, autodest jms, mis kaasaja tsivilisatsiooni juurde käib, saab päris kenasti kokku hoida. Samuti on töödeldud toitu sisaldavates korvides palju igasugust jama, milleta saab ka hakkama. Nii et kahekordset toidukorvi kallinemist ei maksa karta.

Siiski, ökoelu elamine nõuab majanduslikult enamvähem head järge. Üks puudus artiklil on see, et ta mainib vaid neid, kes jaksavad osta igasuguseid kalapulki, viina, magusaid jooke jms. jura. Aga ekstreemses vaesuses inimeste olukord on nagunii lootusetu: ei kujuta hästi ette, kuidas vaesed tudengid, kes stereotüüpiliselt vaid nisumakaronidest toituvad, mitu korda kallimat ökopastat tarbima hakkavad. Muidugi, kindlasti leidub alternatiive ka makaronidele, mis on tervislikumad, aga kui rahaga kitsas, on taskukohase, ent samas tervisliku menüü leidmine keerukam.

Tõenäoline lahendus vähese raha puhul oleks võimalused hankida toitu ilma rahata. Kindlasti tuleb kasuks oskus ära tunda söödavaid taimi ning hea ka, kui oleks kas endal võimalus toitu kasvatada või siis kellegi sugulase peenralt midagi saada. Kõige äärmuslikum variant on muidugi dumpster diving: prügikastist toidu otsimine. Vahel võib prügikastist nii mõndagi väärtuslikku leida, aga vaja on lihtsalt kas tõelist meeleheidet või siis lihtsalt valmisolekut mõelda ja tegutseda väljaspool kasti. Ran Prieur kirjutab prügissukeldumisest siin.

Igaljuhul, parimad asjad on tõesti tasuta neile, kes taipavad neid leida. Ideaalis olekski ökoelu mitte lihtsalt elitarismimärk, millega hoobelda (mis samas ökokapitalistidele kenasti sisse toob), vaid viis, kuidas vähendada sõltuvust rahamajandusest. Oma maapinnal iseehitatud või renoveeritud majas elamine ning oma toidu kasvatamine ning mis veelgi parem, ka jätkusuutlik elustiil ilma vee- ja elektrivõrguta on kindlasti elutervem alternatiiv laenukoormatesse mattumisest, stressist, steriilsest linnaelust ning halvast toitumisest tingitud hullumeelsele ja kahjulikule elustiilile.

Nende kahe punkti vahel eksisteerib küll terve kontiinum ja mitte igaüks ei saa teha täielikku siiret täiesti tsiviliseeritud elust täiesti maalähedasse ellu, küll aga on alati ruumi oma elus teha positiivsemaid muudatusi ja leida endale sobivamad viisid. Ka läbilõhki linnainimene võib oma elu ümber korraldada vähem stressavamaks, rohkem tervislikumaks, säästlikumaks jne, ilma et ta peaks kolima maale, mis ei pruugi olla sobivaim keskkond tema jaoks. Kui Henry David Thoreau kirjeldas, kuidas õige filosoof peaks lisaks huvitavatele mõtetele julgema elada ka huvitavat elu, siis ma ei usu, et ta lootis näha leegionitäit inimesi tema Waldeni eluviisi imiteerimas. Julgus mõelda ja elada huvitavalt nõuab ikkagi teadlikkust sellest, mis isiklikult kõige sobivam on.

Muusika tootmisest - superprodutsentidest tehasefarmerid vs. kodulindistajatest ökotalunikud

Ühes hilisema perioodi Jaak Joala intervjuus (tänaseks on ta kuulsuse ahelatest kohe nii demonstratiivselt end vabastanud, et pagenud väga väga kaugele avaliku tähelepanu eest, mis tähendab, et temaga tänapäeval intervjuusid teha on praktiliselt võimatu, aga see selleks) viis aastat tagasi demonstreerib Joala ajakirjanikule oma kodustuudios, kuidas põhju tehakse. Vajuta lihtsalt klahvi ja noot kohe arvutis. Mida saab siis vastavalt vajadusele vormida ja trikke teha. Kõlama jäi mõte Joala muusika kohta ajast, mil ta pidi kõik ühe jutiga sisse laulma:

Võib-olla kuulatakse kümne aasta pärast Joala lugusid kui "ökokaupa". Nagu praegu otsitakse ussiga õunu, pritsimata kapsaid või muundamata maisi.

Väga tabav mõte! Muusika produtseerimise puhul tõmbaksin hea meelega paralleelid farminduse puhul. Nii nagu on farmimise puhul võimalus vastandada industriaalfarmindus ja ökotalundus, nii saab ka muusika puhul vastandada superstuudioproduktsioon ja DIY kodulindistamine.

Meinstriimrokk ja pop tekitab mus võõristust. Sest see kõlab tihti vägagi steriilselt ja üleprodutseeritult. Ja ega tõtt-öelda sisetunne väga valetagi. Sest meinstriimpopis võib kõige korporatiivsemat sorti produktsioonis tihti kohata igasugust nonsensit: produtsent võib oma suva järgi anda muusikalist sõnaõigust mõnedele muusikutele rohkem kui teistele, halvem veel, ta võib üldse osa bändist perse saata ja kutsuda hoopis sessioonimuusikud nende bändimeeste rolle üle võtma konkreetse plaadi tarvis. Ja siis veel toppida plaat täis kõvasti muid elemente, mis ei ole üldse seotud bändi autentse kõlapildiga. Ja hullem veel: tihti palgata välised laulukirjutajad, justkui bändisisest komponeerimistalenti ei saaks üldse usaldada. Rääkimata pettemanöövritest, nagu näiteks shit-hot "kidrasoolo" ludistamine süntesaatoril, mis distortitud kidrasaundi järgi aimab. Igatahes selline perfektsionistlik produktitootmise iha annab tulemuseks helikeeduvorsti, mis kõlab küll raadiosõbralikkuse mõttes täiuslikult, aga mis üldse ei representeeri bändi enda saundi.

Justnagu ei representeeri supermarketis saada olev säilitusaineid ja/või muud keemiat täistopitud läikimalöödud õun seda, milline õun tegelikult on. Juba Henry David Thoreau kirjeldas seda, kuidas kõige autentsemat sorti metsmarjamaitset saab tunda vaid see, kes ise metsas marjul käinud ja ma leian, et tal on point. Mitte, et marjade (või üldse mistahes viljade) müügikskasvatamine iseenesest oleks kurjast, aga tuleb vahet teha, kuidas nad on kasvatatud. Samamoodi, nagu ka muusika puhul tasub vahet teha, kas selle produktsioon annab aimu muusiku või bändi olemusest või mitte.

Suurprodutsendid, kes teevad, mida iganes saavad, selleks, et luua müügivalmis produkti, ongi justnagu industriaalfarmerid, kes kasutavad ohtrasti pestitsiide ja muid kemikaale ning kes oma kariloomi kasvatavad stressirikastes ja agoniseerivates tingimustes. Samas Vaiko Epliku taolised kodulindistajad, tee-seda-ise produtsendid on justkui mahetalunikud, kes ei kasuta kemikaale ja kes tihti üksinda oma maapinnal rasket tööd teha rassivad, saamata oma toodangu eest pooltki nii palju raha. Aga kelle kraam on mõeldud inimestele, kes on nõudlikud. Kes ei ole nõus rahulduma pelgalt laiatarbekraamiga, mida nii supermarketi töödeldud toit kui ka meinstriimpop paratamatult on.

Mitte, et kõik kodulindistajad oleks 100% "öko". Eks paljud kasutavad kindlasti ka ohtralt midi ja igasugu saundipettusi, a la sündipuhkpillid jms, või siis tehakse terve plaat Garagebandi softiga. Eks ma isegi ole minevikus midi kasutanud. Kuid nüüd üritan võimalikult palju kasutada päris instrumente, niipalju, kui saan. Olen saanud juurde senisest rohkem kas klahvpille, sünte või võimalusi neid kasutada.

Oma uusi lugusid olen alustanud täpselt samamoodi Garagebandi softidemodena, ent alati, kui ma mõne soft-instrumendi raudvarapilli vastu välja vahetan, hakkab tulemus minu kõrvade jaoks juba jumet võtma. Ja kui ma kõrvutan mõningaid oma lugude vanemaid versioone, mis olid kas 80 või 100% MIDI, siis mind alati hämmastab, kui elutud ja mannetud need midiversioonid kõlavad võrreldes variantidega, kus on juba pärisklaver või päristrompet juures. Nüüd ma pigem kutsun oma plaadile brassimängijaid, kui et üritan trompetisaundi elektrooniliselt järgi ahvida.

Sest kvaliteet ei ole vaid see, kui kõik on võimalikult müravaba. Vahel just vastupidi: üsna suure müraleveliga vene analoogsünt võib anda palale palju enam sära, kui mistahes tasemel sünditarkvara. Samamoodi, midi- või digiklaverist ei ole vastast akustilise klaveri kõlaliste võimaluste osas. Mulle lihtsalt meeldib salvestada seda, kuidas ma sostenuto-pedaali alla vajutan ja kuidas noodid kõlama jäävad. Mis siis, kui mikker haarab sisse ka selle, kuidas jalg pedaali pealt tõuseb? Lisabki karakterit. :)

Nii et mulle meeldib mõelda, et see, kuidas ma oma muusikat loon, on orgaaniline nii pillide kui ka salvestamistaktikate osas. Justnagu isetehtav mahepõllumajandus. Eks ma muidugi ei ole mahesalvestamises nii kõva superstaar nagu Vaiko, nii nagu ka osad farmerid, kellega olen kokku puutunud, peavad endiselt teenima elatist ka mõne muu alaga (Guido Portugalist on tai-chi instruktor). Aga isetegemisrõõm ja orgaanilisus on ju väärtused, mis minu jaoks tegelikult loevad. Ma kasutasin vanasti midi, sest algaja kodusalvestaja peab ju kusagilt alustama! Liiatigi, kui puudub veel reaalne oskus klahve mängida, aga sa tahaksid sündisaunde plaadile. Nii nagu ei saa ka igaüks kohe oma toitu edukalt kasvatada või puudub võimalus osta mahedat. Mul on laienenud võimaluste üle ainult hea meel.

Ahjaa: ühe olulise paralleeli võiks veel välja tuua! WWOOFi talud on tihtipeale sisuliselt Mahetalunik ja Eliit! Nii nagu Eplik kutsub oma plaadile sõpru kas tausta laulma või mõnda pilli mängima, ootavad ka soolotalunikud tihti vabatahtlikke appi. Vabatahtlik tahe olla abiks on ju ka iseenesest väga orgaaniline suhtumine ja tänapäeval kohtab seda muusikas üha rohkem. Makstud sessioonimuusikute aeg ongi samahästi kui läbi.

Barcelonas 3 - Turud

Vaade la Boqueria turule.

Mis minu arust Barca puhul eriti lahe on, on see, et siin on palju turgusid või puu- ja juurviljapoode. Võimaluse korral olen neist alati läbi põiganud ja ostnud mõne õuna v. banaani kaasa. Samuti on Barcelona Dream hosteli lähedal üks värske toidu ja kala turg, mis asub Alfons XII ja Providencia nurga peal. Olen sealt käinud kala ostmas. Kusjuures nt. isegi gluteeni- ja laktoositalumatutele võib siinses piirkonnas leida nii mõndagi, kes otsib, see kohe kindlasti leiab.

Täna aga käisin läbi La Rambla sektsiooni ja avastasin Placa Catalunya poolses otsas ühe eriti laheda turu. See on Mercat de la Boqueria, mis on eriti suur ja värvikas turg, no Tartu turule annab kohe kindlasti silmad ette. Ostsin sealt serrano singijupikesi, kala õhtuks ning jällegi paar puuvilja tee peal nosimiseks. Ilmselt on mõõda Barcat laiali veel igasugu toredaid turge, aga just Boqueria on seni kõige lahedam, mis ma olen näinud.

Ainus jama asi Barca poodidega on see, et ma pole veel kuskilt poest leidnud seni tatart (hirsist rääkimata). Tont teab miks. Vb. peab lihtsalt rohkem ringi käima ja otsima. Tatar peaks igatahes hisp.k. olema trigo negro (v. trigo sarraceno). Proovin meelde jätta ja otsida. Muidu aga tervislikku ja värsket toitu leiab Barcast vabalt.

Ahjaa, juhul kui keegi peaks sattuma Barcelona Dream hostelisse, siis seal on tasuta hommikusöögi võimalus. Tsöliaagikutele ma seda varianti ei soovitaks, sest seal pakutakse saia, piima ja maisihelbeid, tsöliaagikutele selge no-no ja isegi muule osale inimkonnast kahtlane variant, sest valge nisujahu on ebatervislik ja piim on parem pastöriseerimata. See-eest on aga hostelis köök, mida saab vabalt kasutada ja seal iseendale meelepärast toitu valmistada. Soovitan kasutada just seda kööki, selmet raisata raha kalli restoranitoidu peale.

Väga hea algatus I2 blogis: TÄPU aja kööginurk

Proovisin ise ka ära latika tegemise inspireerituna ülal toodud videost. Esimese korra kohta oli küll ikka väga katse-eksituse meetodil tehtud. Alguses oli raske sisikonda välja rookida ja kindlasti mitte seepärast, et ma oleksin pidanud seda "mõrvaritööd" jubedaks. Ma ei näe põhjust, miks kalal sisikonna rookimine on millegi poolest hullem, kui ütleme sigade tapmine. Osadel inimestel lihtsalt on rohkem närvi teha teatud asju, seatapmisest lammaste kastreerimiseni välja. Pigem ikka algaja enda kogenematus oli minu probleem. Kuid olen absoluutselt veendunud, et hakkangi edaspidi latikat tarbima. Kindlasti üks põhjus veel, miks Tartu turgu väisata. Igal juhul jään põnevusega ootama, mida TÄPU aja kööginurga sarjast Tähismaad veel ülesse laadivad videona.

Post-scriptum: loobusin tatrajahust pannkookidest (algselt andis retsepti mulle meili teel Inno). Sest vajalik retsept nõuab ka suhkrut. Kõige tavalisem labasem suhkur on aga kahjulik tervisele (näide rafineeritud süsivesikutest sisuliselt), kvaliteedi poolest parim roosuhkur on aga pagana kallis. Seega üritan suhkrut üldse vältida ja viimasel ajal teen gluteenituid pannkooke hoopis maisijahust. Vahepeal proovisin Via Naturale ökopoest ostetud kanepijahust pannkooke teha. Kuigi sinna oli vaja lisada vaid vett, pettusin lõpuks tulemuses, sest pärast söömist tulid räiged kõhugaasid. Praegu valmistan pannkooke segades mõned supilusikatäied maisijahu, siis natuke vett ja paar mune. Olen rahul selle lihtsama ja minimalistlikuma retseptiga.

Kuidas toidutööstus on kaaperdanud me ajud ja muutnud meid paksuks

Siin üks hariv intervjuu dr David Kessleriga toidutööstuse ja ülesöömise teemal. Soovitan lugeda!

Well said, Inno!

Tervislik toitumine ei ole pirtsutamine

Pidasin ennast ka ilgeks pirtsutajaks vanasti. Ei maitsenud mulle mitte suurem osa kraami, mida peetakse kasulikuks. Kuni ma avastasin, et terve tühermaa jagu toitu sisaldab nisujahu, laktoosi, rafineeritud süsivesikuid ja muud paska. Kas või see minu poolt läbi elu vihatud mannapuder on ju täielik gluteenipomm! Ma kipun arvama, et kui mingi teatud toit tekitab süües oksereflekse, siis see on märk, et see toit on sobimatu. Praegu söön puu- ja juurvilju, kartulit, kala, riisi, maisi, tatart, hirssi, kinoat ja amaranti. Pannkoogid teen tatrajahust ja makaronide puhul tarbin maisipastat. Joon kas vett või ise puuviljadest pressitud mahla. Minu meelest on see dieet päris hea.

Kogutud retseptid Inno Tähismaa blogist

Mil iganes Inno ja Irja kirjutavad toitumisest ja iseäranis just tsöliaakia iseärasustest, küsivad kommentaatorid tihti, et aga mida siis I+I söövad? Neid ajendab hirm oma menüüd drastiliselt piirata. Seega otsustasin toitumishuvilistele hakata kokku koguma erinevaid retsepte Inno blogist. Andmaks siis mõista, et mida Tähismaad tavaliselt söövad. Olen tihti mõelnud paluda I+Il koostada oma lemmiktoitude top 10. Aga pole sinnamaani jõudnudki. Proovin siis koguda kokku kõik, mis blogist välja kaevata õnnestub.

Olgu õeldud, et alates teatud retseptide avaldamisest blogis on I+I toitumiseelistused mõnevõrra teisenenud. Viimane muudatus seni oli lihast loobumine.

1. Borši retsept.

"...võtta siis 1 kilo sea- või loomakonte ja panna need 2-3 liitri vee sisse keema, soovitavalt juba kuuma vee sisse. Lisada tunde järgi, umbes 5 vürtsitera ja kümmekond musta pipra tera, 5 loorberilehte. Ja keeta seda kupatust mingi pool tundi. Siis lisada järk-järgult juurviljad, esialgu need, mis kauem keevad, so siis mõned porgandid, viiludeks lõigatuna, siis 2-3 suuremat peeti (võib ka rohkem, siis tuleb tumedam supp), kuubikuteks lõigatuna, siis ühe küüslaugu küüned, võib kah need küüned kaheks-kolmeks tükiks lõigata, siis umbes kilo kartulit, kah vastavalt soovile tükeldatuna, siis jämedat soola paar supilusikatäit, lisada veel vett vastavalt vajadusele, ja maitseaineid. Ma lõikasin sisse ka veidi mädarõika juurt (ostsin Tartu turult), siis kimbu peterselli, ja sellerit, tilli ja maitseainetopsist kuivatatud basiilikut. Ja pool kilo hapukapsast. Sibulat võib ka lisada. Ja paar hapukurki sisse viilutada, seda on ka poest saada, Peipsi oma."

2. Pasta bolognese (ehk siis hakklihakastmes pastaroog - gluteenivaba versioon):

"Ülimaitsva kastme saab sedasi, et kõigepealt tuleb keskmise kuumusega pannile lõikuda natuke küüslauku (paar küünt), õli sisse küpsema. Seejärel panna hakkliha (pool kilo), siis maitsestada hakkliha pipraga (Inno kasutab viie pipra segu, ühe portsu peale neljandik väiksest pakist), siis mõnda aega pannil hakkliha küpsetada, siis lisada sibul (2-3 keskmist sibulat tükkideks lõigatuna), siis küpsetada veel mõnda aega, siis lõikuda sisse mõned tomativiilud (3-4 tomatit). Siis lasta veel mõnda aega haududa, lisada basiilikut (kolmandik väikest pakikest) ning siis lisada 30 %-line tomatipüree (ca 100 grammi), lasta veel 5 minutit haududa. Ja ongi kõik!"

3. Pannil hautatud tatar (kommentaaride seas):

"Ma teen nii, et ajan panni kuumaks, siis panen sinna veidi õli (kasutan oliiviõli, aga ilmselt sobiks ka muu, näiteks rapsiõli), ootan veidi, et ka õli kuumeneks, siis valan pannile tatratangu, ütleme nii, paar klaasi, ütleme siis, et tunde järgi, et pannipõhi oleks ca 1 cm kihina kaetud, ja lasen sel 5-6 minutit küpseda, aegajalt segades. Siis saavutab tatar sellise mõnusama küpsema maitse. Panen ka veidi soola. Ja siis valan peale umbes liitri vett, panen pannile kaane peale, ja lasen sel keeda, kuni vesi otsas, ja tatar ongi söömiseks valmis! Väga hästi sobib näiteks koos seentega. Seeni praen ka õliga, panen veidi soola ja väga head tulevad! Või millega iganes, näiteks kurki ja tomatit saab kõrvale lõigata. Hautada lillkapsast ja broccolit.

Ja NB! Ma ei soovita ka hapukoort. Ega ka võid."

4. Paella (kommentaaride seas):

"Ma tegin näiteks paellat. Kalaga. Ajasin oliiviõli pannil kuumaks ja lõikusin sinna sisse küüslauku, pipart, paprikat, kala, oliive. Siis valmistasin ette safrani: panin tassi poole poes müügil oleva pakikese sisust ja valasin sinna peale kuuma vett poole tassi ulatuses, ning lasin mõnda aega tõmmata. Siis kallasin selle safranitee pannile. Samal ajal keetsin riisi, mille kallasin pärast keetmist samuti pannile. Ja oligi paella valmis."

5. Õlis hautatud aedviljad:

"Hautasin täna pannil vähese oliiviõli sees keskmise kuumusega kooritud ja ca 1 cm jämedusteks ratasteks lõigatud punast peeti ja kaalikat.

Hautada, või ütleme siis et tasasel kuumusel praadida, kaane all, tuleb kõigest kuskil 15 minutit, selle aja sees võib viilakaid paar korda pannil ringi tõsta. Ja tulemus on selline, et kaalikas, mis muidu on sellise kibeda maitsega, muutub magusaks nagu banaan. Või ananass.

Peet maitseb samuti hea, aga mitte nii hea kui kaalikas."

6. Sushi (olgu õeldud, et täpsema valmistamisõpetuse (ka eestikeelse) võib leida mujalt netist. Aga kuna I+I on selgelt andnud mõista oma sushi-lembust ja Inno on kirjeldanud sushi tegemist, saab see siin ikkagi ära toodud):

"Taustaks niipalju, et ma pole veel Jaapanis käinud, kuigi tahaks, aga erialasest kirjandusest, piltide pealt ja katse-eksituse meetodil olen õppinud tegema nn kalifornia-makisid, seda populaarset USA varianti sushist, mida ka Eesti restoranides on hakatud pakkuma, ja poodides. (selles sisaldub kurk, mis kooritakse, siis samuti kooritud ja viilutatud avokaado, värske kala, kuivatatud merevetikalehed ehk nori, riis, milleks sobib tavaline pudruriis, mida ei tohi eriti pudruks keeta. Riisile pole vaja keetmise ajal soola lisada, pärast keetmist võib sisse segada veidi riisiäädikat. Siis bambusematt lauale, sellele nori-leht, peotäis riisi nori-lehele, viilutatud kala, kurk ja avokaado vahele, võib näpuotsaga tõmmata ka triibu wasabi-pastat, ning kogu krempel rulli, mis siis tükkideks lahti lõigatakse. Täpsema valmistamisõpetuse leiab igaüks veebist."

7. Meemartsipan:

"Jahvatasin kohviveskis (kõige parem on see tavaline, nagu vanasti vene ajal) mandlid peeneks, või kel on kinnise purgiga saumikser, need võivad ka seal pähklid peeneks hekseldada. Lahtises purgis lendavad tükid laiali. Ja siis segada meega. Ja tulemus on NÄMM! Nii nämm, et hulluks ajab. Ma pole juba ammu midagi nii head saanud. Ma kujutan ette, kuidas see lastele meeldib. Ma ise küll ei saanud seda massi nii paksuks, et sellest saaks kujukesi voolida, aga kui see mass seisma jätta, siis läheb ta kõvemaks, nagu mesi kivistub seistes ise ära. Ja hästi tervislik ka, tundub."

8. Ahjukana ahjuõunadega:

"Ahjukana tegemine on lihtsamast lihtsam. Tuleb osta poest Talleggi ahjukana (meie ostsime kana pohladega) ning panna see kana kodus ahju. Lõigata küpsetuskotil üks nurk maha ja küpsetada kuumusel 200 kraadi umbes kaks tundi.

Ahjuõunad, mille valmistamise ma enda peale võtsin, on suts keerulisem. Kõigepealt tuleb osta poest 4 suurt õuna, pähkleid, kuivatatud ploome, kollaseid rosinaid, heledat siirupit, võid ning kas vaniljekastet või -jäätist.

Seejärel lõigata koorimata õunad pooleks ning neil sisemus välja uuristada, nõnda et keskele jääb auk. Sinna sisse panna pähklite-rosinate-ploomide segu. Peale valada siirupit ja sulavõid.

Küpsetada ahjus, 200-kraadises kuumuses või kuni õunad on pehmed. Naudi kas soojalt, koos vaniljekastme või vaniljejäätisega."

9. Kuidas Inno ja Irja asendavad võileibu?

"Siis võtsin pakist mõned Dr Nature riisigaletid (khm! me ei saa ju saia-leiba süüa), määrisin nende peale Valio laktoosivaba võid ning sõin nad ära koos hispaania jamon serrano singiga."

10. Koorega keedetud kartul lõhega (kommentaaride seast):

"Ma keedan neid koos koorega, panen poest ostetud pestud kartulid otse potti, veidi soola, lasen keema ja mõnda aega keeda, ca 20 min, kuni on enam-vähem pehmed, siis valan vee ära ja lasen veel potis kaane all minuti auruda, ja siis võtan poti pliidilt ja kaane pealt. Vesi aurab ära ja kartul suurepärane.

Ning kõrvale küpsetasin ahjus fooliumis lõhet, küpseb ca 20 min 200 kraadi juures, lõikan lõhe pooleks, panen peale Santa Maria seafood&fish maitseainesegu, müüakse koos veskiga."

11. Gluteenivaba pastaroog (mida siis Inno tänapäeval valmistab hakklihal baseeruva pasta bolognese asemel, nüüd kus Tähismaad on lihast loobunud):

Olen teinud viimastel päevadel sellist toitu, et ostnud poest gluteenivaba pastat, mida on Selverites müüa, sellised fusillid, keerdus makaronid. Ja teinud seda, see on hea hinnaga, 20 krooni pakk, muidu on gluteenivaba pasta poes mitu korda kallim. Ning teinud peale tomatikastet seentega, kus siis tükeldan pannile oliiviõli sisse küüslaugu, sibula, mõned tomatid, seened (kasutan praegu konserveeritud šampinjone, panen ühe suure purgi), panen maitseks piprasegu ja basiilikut, viimasel ajal ka tüümiani (värskelt), ning siis veel ca 200g 20%list tomatipastat (konservipurgist).

Esialgu kõik, mis olen seni leidnud. Kel midagi lisada, palun kommenteerige! Või kui ma ise veel midagi leian, siis kindlasti apdeidin.

BOONUS 1: Irja kirjutab tsöliaakiahaigete menüüst.

BOONUS 2: Tatrajahust pannkookide retsept (Selgituseks, et Inno ei tarbi mune, seega ise ta pannkooke enam üldse ei söö. Küll aga jagas ta meili teel lahkesti mulle teadmist, mille peatselt ka rakendasin, järgnevad relevantsed tsitaadid meilivahetusest):

"Paned mingi 6spl jahu, ja segad veega, siis võtad 3 muna klopid enne lahti ja segad muna sellele massile hulka. Ma soovitan jahu sisse enne segada veel ka ära suhkur ja sool, siis ei jää jahu veega segades väga tükki."

Küsides täpsemalt vajaliku vee, suhkru ja soola koguse kohta, sain vastuseks:

"No ma ei tea täpselt, tunde järgi, mingi 3 spl suhkrut selle koguse peale ja lusikaotsatäis soola. Ja vett paned juurde kuni taigen on parajalt paks, või siis vedel. Mida vedelam tainas, seda õhemad pannkoogid tulevad. Võib ka neljanda muna juurde panna, kui on vedelam tainas."

Viimati täiendatud 8.juulil 2009.

Konsumerismist, ahnusest, kadedusest ja vajadustest

Sedasi apelleerib laenufirma meie madalaimatele instinktidele.

Olgu õeldud, et alustasin sissekannet juba 28ndal. Valmis sai asi alles täna, 31nda mai õhtul.

Olen aegajalt veebis sattunud peale ühele reklaamile. Mis promob ühte laenufirmat, nimega Ferratum. Reklaamitrikk seisneb siis rõhutamisel, et on midagi, mis juba olemas, aga tahaks midagi veel juurde. "Juurviljad on küll head, aga vahel tahaks liha ka". Piltlik illustratsioon siis kutsumaks üles võtma tarbimislaenu, et rahuldada neid ihasid millegi rohkema järele.

Tundub päris küüniline õhutada pealiskaudseid tarbimisvajadusi ajal, mil majandussurutis on rahva niigi laostanud. Või loodetakse õnge võtta neid väheseid, kes veel pole ennast lolliks laenanud, aga kes ikkagi peavad püksirihma pingule tõmbama? Sisendades neile, et ainus võimalus põhivajadustele lisaks saada on laenu võtta. Kui palju ikkagi on neid, kes satuvad intresslaenude küüsi, kuna teisiti pole võimalik hakkama saada? Kindlasti vähem, kui neid, keda on ahvatletud soovima täita kunstlikke vajadusi. George Carlin käratas briljantselt, et inimesed raiskavad raha, mida neil ei ole, asjadele, mida nad ei vaja. Kui väga tahta, siis saab ju ka igasuguste laenudeta ära elada.

Samas peab arvestama, et konsumerism ei ole tegelikult naturaalne iha muudkui osta ja osta ning mitte iialgi rahulduda. Vaid aastatepikkuse propaganda kalkuleeritud tulemus. Kui USA ühiskonnas tootlikkus kasvas kuni määrani, mil võis juba mõtlema hakata lühendatud töönädalate peale, otsustasid valitseva eliidi esindajad, et pigem tuleks rahvast panna veelgi rohkem tootma ning selleks oligi vaja ahvatleda inimesi rohkem tarbima. Kardeti, et liiga palju vaba aega muudab massid vähem manipuleeritavaks. Siit ka tsükli tööta-tarbi-sure (work-consume-die) paikapanemine enamiku rahva jaoks. Sest, kes juba selle ratta peal oravatena jooksevad, need ei märka, et midagi on ühiskonnas valesti. Laenama õhutamine on igati loogiline järgmine samm töölistelt veelgi rohkem vaba aja röövimiseks: panna neid töötama kõvemini, sest intressid nõuavad tagasimaksmist.

Kuigi konsumerismi sümptomiks võib pidada ahnust, mis tuleneb arusaamast, et õnn peitub asjades ja nende omamises ja mis ajendab inimest muudkui krabama ja krabama kõike, mida võimalik krabada, võib tarbimishullustuse taga näha ka vajaduste väära mõtestatust ja kadedust. Mis seda ahnust omakorda toidavad.

Meie parasvõõtme kliimas on inimese põhilised vajadused söök, vesi, riided, peavari ja soojus. Kõik muu, mis maksab raha, on kas luksus või tehislik vajadus. Tahtmine tarbida tuleneb ka teadvustamatusest, mida on tegelikult vaja. Tulles tagasi toidu juurde (et juurviljad on head, aga tahaks vahel liha ka), sellega on tihti probleem, et jookseb väga õrnõhk piir "mitte piisavalt" ja "liiga palju" vahel. Inimene, kes on tarbinud piisavalt toitu, mida ta organism jõuaks vabalt enne järgmist söögikorda korralikult ära seedida, võib ikka tahta ühtteist põske pista. Ja kui ta söömisega liiale läheb, on tulemuseks seedehäired, kõhuvalu jm sedatüüpi hädad.

Isegi olen ülesöömisega ropult liialdanud (viimati näiteks eile). Ja samas olen ka hakkama saanud vähe söömisega. Kuna mu ainevahetus kahjuks pole selline, et ma võin tont teab, mida suu sisse ajada, ilma et kõht üles ei paistetaks, siis leian, et olen üks nendest inimestest, kellele sobib vähem süüa. Avaldan saladuse: ma harva söön kolm söögikorda päevas. Tihti kaks, vahel isegi vaid üks. Kolm korda päevas on ületähtsustatud režiim. Organismi seedesüsteemile võib see olla liiast.

Tegelikult leian, et söömise kohta kehtib üks lollikindel reegel: kuula oma keha, mitte suud. Sinu suu käseb süüa kõike, mis mõnus, magus, rammus jne. Aga pärast su keha võib õelda, et see oli suur viga. Tähtis oleks kuulata just oma enda keha, mis annab õigel ajal teada, kui nälg on käes. See on suuresti sisetunde usaldamise ja enesedistsipliini küsimus. Kui arendada neid külgi endas, on tarbimishullustuse eest kaitse garanteeritud. Süües sobivaid toite (nt tsõliaakiahaiged peaksid välja jätma teravilja- ja piimatooted) loksuvad toitumisvajadused eriti hästi paika.

Hoopis omaette teema on kadedus. Olen tihti pead vaevanud, et miks inimesed muutuvad kadedaks, kui kellelgi teisel on midagi, mis endal jääb puudu. Ja miks ma ise kipun kadestama teisi, kel on minust mingis mõttes rohkem vedanud. Kadedus kindlasti põhjustab naabrist-parem tüüpi käitumist ja soovi jäljendada jõukate elustiili, isegi kui sellega kaasnevad üürgavad miljonivõlad.

Niipalju kui ma olen uurinud, mis nippidega saab kadedusest üle, on võtteid mitmeid. Võib uurida, et miks inimene tunneb kadedust. Mida kadedus ütleb sulle? Millised irratsionaalsed tunded on seotud? Näiteks, kui keegi tunneb kadedust tuttava üle, kes on leidnud omale elu armastuse, siis võib teda rõhuda hirm, et ehk ei leia tema ealeski kedagi, kes teda armastaks. Teistega võrdlemise asemel on huvitav trikk võrrelda ennast iseendaga. Nii umbes 10 aastat tagasi. Vähemalt mina võin küll õelda, et võrreldes 10 aasta taguse olukorraga olen ise oma eluga märksa rohkem rahul. Ja tihti võib kadeduse taga peituda ka soov enda unistusi ellu viia. Aga siis võib endalt küsida, mida ma saaksin teha, et see unistus täituks?

Samuti ma leian, et inimene on kõigele vaatamata õnnistatud vabadusega valida. Sinu naaber võib ju lubada reise Madagaskarile, samas kui sina parimal juhul saad vaid korra aastas Stockholmi sõita. Selleks, et ka sina saaksid Madagaskarile reisida, peaksid sa kõvasti rohkem raha teenima või olema võimeline seda hästi säästma. Alati on vabadus valida, kas püüda saada paremini tasustatud töö või jääda oma ameti juurde, millega teenid vähem, aga mis pakub ehk muud moodi rahuldust.

Aga mis siis, kui vahel keegi saavutab midagi praktiliselt ilma vaevata, aga samas teisel kukuvad ka parimad ponnistused läbi? Mis siis, kui keegi, kes on jäänud toppama miinimumpalga väärilise lihttöö peale ja kel on raske kas või oma põhivajadusigi rahuldada, peab pealt vaatama vesise suuga, kuidas tema tuttav pärandusest saadud rahast mõnusalt ära elab? Kuidas elab kehva välimusega naine, kes välimuse pärast endale kavalere ei leia, teadmisega, et nii mõnigi tavamõistes ilus naine on leidnud omale unistuste mehe? Pean tunnistama, et see viitab arusaamale, et elu on ebaõiglane ja eks mulgi läheb veel aega, enne kui selle läbi mõtestan täielikult.

Siiski, tahaks loota, et need raskused ei pea tingimata olema ilmvõimatud takistused. Vaid võivad olla ka väljakutsed. Ning et tihti on vaja oma unistuste ellu viimiseks tohutult leidlikkust ja loomingulist mõtlemist. Siiski, elu ebaõigluse seisukoha pealt ei ole mul veel lõplikke vastuseid, nii et olen ikka veel avatud kõikvõimalikele ideedele, kuidas seda probleemi lõpuni mõtestada.

Lõpetuseks leian, et tarbimishullustusel põhineva tsivilisatsiooni valguses vaadatuna tundub kristlus ühtäkki mõistlikuna. Paradiisiaias ei vajanud inimene rohkemat, kui seda, mis seal juba olemas oli. Ent ühtäkki tahtis inimene enamat ja nii ta oma püüdlustes sattuski vastuollu loodusega. Jeesuse sõnum tundub justkui üleskutse naasta lihtsama ja looduslähedasema eluviisi poole. Kus võid kindel olla, et küll jumal (või loodus) sinu vajaduste eest hoolt kannab, kui piisavalt usaldav oled. Kui tõsiselt mõelda, siis tundub tihti küll, et kui väga tahta, ei olegi vaja eriti palju selleks, et õnnelikult elada. Kes usub, et ta võib oma elu elada ka lihtsalt ja vähenõudlikult, ei pea tundma kadedust ega ahnust. Loodetavasti rohkem inimesi mõistab seda, enne kui me oma ahnusega tsivilisatsiooni hävingu näol tõsise apokalüpsiseni jõuame.