Täna hakkan taas soojale maale sõitma. Seega eile võtsin viimast ja käisin kahel kultuuriüritusel. Tahtsin väga ära näha Terje filmi "Nõukogude hipid", aga ka Phloxi plaadipresekat Gennis, seega, kui välja kuulutati, et Phlox saab kontserdi lükata poole ühe peal öösel, siis oli selge, ei peagi väga ohverdama. Muidugi Tartu Popi ja Roki Instituudi kontsert jäi nägemata.
Hipifilm oli aga vägagi nauditav ja üsnagi mõtlemapanev. Arhiivimaterjalid, animatsioon ja intervjuud põhiliste tegijatega nõuka hipiskeenes ühes psühhedeelse rock-muusikaga raudse eesriide tagant andsid päris paeluva terviku.
Phlox on alati sama, alati teistmoodi. Omale rajale jääb see bänd kindlaks, aga muudatusi võib esineda näiteks instrumentatsioonis. Zilmeril oli väga põnev komplekt: tommide asemel rototomid ja ta kasutas pretsedenditult (vähemasti selle reporteri jaoks siis) elektroonilist perkussiooni. Mängis isegi poolelektroonilise trummisoolo ühe loo sissejuhatuseks.
Kalle mängis pea eranditult sopransaksofoniga. Paaris seniavaldamata loos kasutas ta oma puhksüntesaatorit. Kui veel arvestada Kristo üht efektirikast soolot, siis põhiliselt tegidki elektroonikat trummar, puhkpillimees ja kitarrist, Pearu mängis ainult Rhodesi. Muidu olid lood "Keri" pealt ja meeldiva üllatusena oli "Talu" albumilt "Augustin". Zilmeri kompositsioonid "Talu" pealt on ehk üks faktor, miks ma aastal 2014 kriitikute küsitluses Eesti parimate albumite selgitamisel mainisin oma isiklikus tabelis Phloxi suht kõrgel kohal - kolmandal kohal Röövel Ööbiku ja Epliku järel.
"Itku" jaoks oli kohal Jakapi ja kuigi lugu sai ehk veidi kiirustades mängitud, see, mis Jakapi teeb, on ikkagi geniaalne. Lutsoja elektriviiul oli ka meeldiv täiendus soolopilli näol.
Lisalugu oli "Käsi". Hullult hea, nagu ikka. Ostsin "Keri" vinüüli ka. Nii et on ka eesti muusikat, mida vinüülilt kuulata, kui soojale maale tagasi jõuan. Eile ostsin näiteks Gramophonetree poest Gennis Public Image Ltd debüütplaadi vinüülil ja Robi sõnul oli see väga heas konditsioonis. Andsin muide sinnasamma poodi ka oma uut albumit "Free Range Derangement", nii, et kel huvi on, võib sealt küsida.
Nüüd üleval Juutuubis järgmise teisipäeva tummfilmikontserdi treiler ühes muusikalise klipiga. Salvestasin selleks lühikese jupi 13/8 (7/8+6/8) taktimõõdu peale, see oli üks esimesi ideid, mille ma tummfilmi jaoks genereerisin.
Teisipäeval jõudsin Tallinnasse veerand viieks, Eplik juhatas mu auto Kinomaja hoovi, kuhu mahub kaks kompaktsema suurusega sõidumasinat parkima. Asusime asju üles seadma. Trummikomplekti laenas mulle tolleks õhtuks Vaiko ise. Nii, kui esimest korda basstrummi müdistasin, tuli kohe see "Põgene Ragnar" intro meelde "Kosmoseodüsseialt". Saime nii umbes tunniga või isegi vähem ajaga ühendatud kõik.
Pidin pmst mängima seljaga publiku poole. Sest ega mind teisiti polekski võimalik ära paigutada. Samuti pidin istuma kogu aeg, muidu ma oleks ekraani üleliia varjutanud. Vahepeal toimus raamatuesitlus, siis juhatati film sisse, Vaiko tutvustas mind väga sümpaatselt ja umbes 18.45 asusin musitseerima.
Kava oli mul ettevalmistatud teatud teemade jagu, jättes ruumi improvisatsioonidele. Juhtus aga nii, et ma kodus harjutasin DVD järgi, kus film oli valesti renderdatud! Näiteks üks stseen, mis ma alguses arvasin olevat vot nii 30nda minuti peal, ilmus tegelikult aga umbes paarkümmend minutit hiljem. Mingid stseenid olid vahetusse läinud. Selle tulemusena ma lülitusin kohe 30nda minuti juures või nii ümber elektriklaveri improvisatsioonile, mis oli plaanitud tegelikult kuhugi 43-44 minutile. Ja sellest tulenevalt ka edaspidised teemad organiseerisin spontaanselt ümber.
Kui film sai läbi ja lõpetasin mängimise, sain osaks kirgliku aplausi. Tundub, et filmifanaatikutele oli mu esitus tõsiselt muljet avaldanud. Jaan Ruus kiitis ikka ülivõrdes, film ise jätvat soovida, aga just muusika töötas väga hästi ja ta oli veel pahane, et keegi ei võtnud üles! :)
Ka Vaiko hinnangul tegin korralikku tööd. Ja ta mainis veel, et võib nii minna, et tummfilmikontsert kordub ka Tartus. Muuseas, Prantsusmaal olevat Vaiko sõnul igasugu tummfilmikontserdid juba traditsioon, aga Eestis oli teisipäevane üritus pretsedenditu. Nii, et tegin natuke ajalugu! Ja ütlen juba ette ära: Tartus Elektriteatris saab tummfilmikontserti juba näha 18. detsembril ! ! !
Trummi mängides muuseas veendusin, et trummisaund on enamasti pigem mängijas, kui pillides kinni. Hoolimata Vaiko Epliku trummikomplektist kõlasin ikkagi omamoodi. Kuidas siis veel Zilmer näiteks oleks kõlanud? Aga Eplikul olevat ka omad nipid.
Aitüma tantsulisele prügikastikutile, kes mind filmide ja muusika kohta küsitles ja sissejuhatuseks ka päris sooja kommentaari kirjutas. Küsitlus ise on siin.
Meil on hea meel teatada, et üks meie vanem lugu "Saint European King Days" valiti USA mängufilmi "Catfish" soundtrackile kus teiste seas Beach Boys ja Philip Glass.
Olen varem lugenud Dolly Freed'i raamatut "Possum Living" (mida saab veebis ühel arhiivleheküljel lugeda kas või siit) ja hinnanud seda, kuidas Dolly oma isaga lihtsalt saadavad 9st 5ni töölkäimise ja tarbimise kus seda ja teist ja hakkavad elama oma iseseisvat elu, kus nad ise kasvatavad ja kütivad oma toitu, parandavad oma kodu ja saavad hakkama ise veel kõige muuga, mille eest tavainimene tänapäeval peab raha maksma, et keegi proff nende eest teeks. Igas mõttes looduslähedane eluviis, või nagu Freed ise armastab kirjeldada, umbes nagu opossumielu. Kahtlemata väärt eeskuju neile, kes on mõelnud, kuidas elada võimalikult väheses sõltuvuses rahamajandusest. Täna ma siis avastasin, et Dollyst tehti kunagi isegi dokumentaal vahetult pärast raamatu ilmumist. Mis on siin:
Käisin Viljandi Pärimusmuusika Aidas vaatamas PÖFFi filmi "Vincent: Elu Värvides" (2008), mis on dokumentaal ühest ekstsentrilisest härrasmehest nimega Vincent Falk, kes kannatab nägemispuude all, ent kes on üsnagi ekstsentriline tüüp, kes on tegelenud elu jooksul sukeldumisega, DJ-tamise ja arvutiprogrammeerimisega, ent kes paistab silma oma tohutu ülikonnakogu poolest, mille erinevaid eksemplare ta vaheldumisi käib tänavatel demonstreerimas.
Kuigi film ise jäi teostuselt suhteliselt lahjaks ja tundus, et lugu lihtsalt venitati, et oleks ikka pooleteisetunnine dokk olemas, pani Vincenti lugu mind ikkagi mõtlema. Ekstentrikutega on tihti selline lugu, et neil on hoopis teistsugune psühhoemotsionaalne kapatsiteet, kui teistel inimestel. On inimesi, kes ei suudaks välja kannatada tähelepanu keskpunktis olemist. Ent teised on valmis igasugu meeletusteks, et tähelepanu keskmes olla.
Vaiko Epliku arust oli see nonsenss, et Ariel Pink Tallinna kontserdil drag'i riietas. Sest kui Arieli muusika on niigi fucked-up, siis see lollitamine laval on ju üleliigne. Mulle tundub, et tegelastel nagu Falk ja Pink on lihtsalt piisavalt psühhoemotsionaalseid eeldusi, või kui soovite, julgust, et olla iseenda ekstreemne versioon. Tihti tundub, et ega teisiti kuulsaks ei saagi, kui tuleb julgeda olla iseenda ekstreemne versioon, enda teatud omapära ja "hullust" igatepidi rõhutada. Eks meis kõigis ole sisemine ekstsentrik olemas, nii mõnigi meist on peegli ees igasugu põnevaid garderoobitrikke teinud. Ent kui paljude närvikava võimaldaks selletaolisi (ja siis veel teistsorti) ekstsentrilisusi avalikkuse ees demonstreerida?
Käisin eile Ateenas vaatamas "Musta Orfeust" (1959), mida näidati seeria "Ainult Friikidele: Piirideta Armastus" raames. Film oli huvitav mitte üksnes iidse kreeka Orfeuse ja Eurydike müüdi adaptatsiooni poolest 20nda sajandi Brasiilia tänavakarnevali keskkonda, vaid ka armastussuhte käsitluse poolest.
Filmis on Orfeus Rio de Janeiro mees, kes teenib elatist trollibussi juhtimisega ja kelle laulus ja kitarrimängus on eriline võlu. Ta on kihlatud Miraga, kauni ja peene daamiga, kes samas on Orfeuse jaoks selgelt sobimatu naine. Mira pressib peale, et Orfeus talle kalli sõrmuse ostaks, samas Orfeus tahab oma teenitud palga eest pandimajast välja osta oma kitarri. Filmis võib tihti näha stseene, kus Orfeus ja Mira tülitsevad. Need on sedasorti tülid, mis selgelt viitavad mehe ja naise omavahelisele sobimatusele. Mira tegelikult ei armastanud Orfeust, talle oli mees pigem kui vallutus. Samas nägi Mira ise ka välja mingis mõttes nagu siuke trofeenaine, keda on hea kaaslastele uhkustamise nimel näidata.
Teisest küljest Eurydike, lihtne maatüdruk, kes põgeneb mehe eest, kes arvatavasti tema elu tahab võtta, tundub justkui saatuse poolt olevat Orfeusele määratud. Mehe ellu on tulnud naine, kellele ta võib laulda oma kõige võluvamat laulu, kellega tal on olla hea ja keda ta on valmis kas või elu hinnaga kaitsma. Hiljem, kui Orfeuse ja Eurydike suhe oli juba võtnud traagilisema põõrde, oli ühe kõrvaltegelase hinnang, et Orfeuse ja Eurydike vaheline suhe oligi tõeline armastus. Mis tundus uskumatuna, aga nii see oli.
Tavaliselt, kui süžee põhineb armukolmnurkadel või romantilistel kõrvalhüpetel, kujutatakse vastuseisu kindlakskujunenud moraalse etaloni jälgimise (ehk siis, monogaamne truudus) ja ühe poole hedooniliste ihade (soov seksida teise inimesega, kui tema tegelik partner) vahel. Filmis "Must Orfeus" aga vastandusid ühiskondlikud ootused, surve abielluda ihaldusväärseks peetava naisega ning tõmme oma saatuse poole, soov olla koos naisega, kes oleks justkui tegelikult Orfeusele määratud. Kui mõelda, kui paljud inimesed on ikkagi vale inimesega koos, siis tundub tihti, et vale inimesega hakatakse koos elama, sest nii on kuidagi mugavam või hõlpsam mingis mõttes. Samas tõeliselt romantilises suhtes võib esineda üksvahe traagikat, väljakutseid ja vastuseisu.
Oma südame jälgimine on tihti kergem õelda kui teha. Samas lõpustseen, kus peale Orfeuse hukkumist üks Orfeust jumaldanud tänavapoiss võttis kitarri kätte ja pani oma pillimänguga päikese tõusma, võludes ära ühe väikse tüdruku, kes oleks justkui miniatuurne Eurydike, avaldas lootust, et ehk mõnele siiski antakse piisavalt õnne näha oma saatust enne, kui vahele segavad sobimatud kaaslased.
Filmi lõpustseen, kus noor tänavapoiss mängib Orfeuse kitarri.
Kaunis naine jalgrattal (kujutis "Happy Go Lucky" juutjuubi treilerist)
Käisin täna Ateena Keskuses kaemas Mike Leighi filmi "Happy-Go-Lucky", kus siis peategelaseks oli üks algkooli naisõpetaja, kes on hästi positiivne ja optimistlik, selline vähe Pollyannalik tegelane. Juba filmi esialgsed kaadrid olid ikka päris šarmantsed, kuidas Poppy (keda kehastas Sally Hawkins) rattaga muretult mõõda linna sõidab. Kusjuures mulle väga meeldivad jalgratastega naised. Poppy käib siis raamatupoes, kus ta üritab kaasata vestlusesse poodnikku, aga viimane paistab olevat paraku liiga endassetõmbununa, otsekui teravaks kontrastiks peategelase enda kirglikule avatusele.
Õigepea saabub esimene katsumus Poppy ülioptimistliku hoiaku suhtes: jalgratas osutub varastatuks. Kuid ei heida naine meelt midagi: ta otsustab hakata võtma autosõidutunde. Nii puutub Poppy kokku Scottiga, kes on üks nendest keerukatest tegelastest, kellega naisel toime tulla tuleb. Teised tegelased on flamenkotantsu õpetaja, kes kogeb ühes tunnis emotsionaalset murdumist, mille arvatavasti kutsub esile tema isiklik ebaõnnestumine eraelus. Ning poiss, kes kiusab kaasõpilast ja kelle puhul tuleb välja, et tema ema kavaler peksab teda (no kas pole mitte tüüpiline, et koolis teisi õpilasi kiusavatel poistel on alati endal kodus probleeme). Ja Sally vanem last ootav õde, kes ise paistab olevat oma valikute vang ja ta ei paista mõistvat, kuidas saab üldse elada õnnelikult abielus olemata, ilma pangalaenuga soetatud majata, pensionikindlustuseta ja üldse siukse väikekodanliku pagasita, mis peaks iga kolmekümne-neljakümnese keskklassi inimese elus justkui kohustuslik olema. Aga Poppy loetles kohe nii mõndagi mis talle meeldib: ta armastab oma tööd, tal on head sõbrad, lõbus olla, mis sa hing ikka ihaldad. On ütlematagi selge, et õnn ei peitu üldsegi rahas või sotsiaalses staatuses. Vaid vabaduses olla sina ise ja teha just seda, mis sulle meeldib. Mis on veel üks põhjus, miks Poppy tundub nii armsa tegelasena: ta on vaba hing, kellele pole vaja midagi erilist, et olla õnnelik.
Aga eriti pingeline on muidugi suhe Scottiga. Alguses võib tunduda, et Poppy on oma naljatlemise ja fokuseerimatusega halva õpilase etalon, keegi kes ei saaks iialgi autojuhiluba. Või kes varem või hiljem teeb avarii. Samas, ei saa öelda nagu oleks Scott kõige eeskujulikum õpetaja. Tegelikult on selge, et õpetaja ja õpilase puhul on kindlasti oluline ka hea omavaheline klapp. Näiteks mina, kes ma olen erinevatel pillidel eratunde võtnud, ei klappinud kuidagi trummiõpetajaga, kes kippus arvustama ja etteheiteid tegema, kelle arust olin mina kõike varem valesti omandanud. Samas naissoost flöödiõpetaja, kellelt ma kaks aastat tagasi tunde võtsin, oli hästi südamlik ja soe inimene, hästi julgustav tüüp, kellelt oli lausa rõõm tunde võtta. Aga see selleks.
Scott ja Poppy on omavahel selgelt sobimatud tegelased. Scott, erinevalt Poppyst, paistab olevat õnnetu ja löödud mees. Tal tekib omal moel isegi kiindumus naisesse, mis aga muidugi tekitab frustratsiooni, kui ta näeb naist suudlemas sotsiaaltöötajat Timi, kes paistab Poppyga päris hästi sobivat. See kulmineerub eriti intensiivse konfliktiga, kus tuleb välja Poppy tegelik võime võtta vastutust. Scott elab välja oma frustratsioone ja represseeritud tundeid ja kuigi naine mõistab, kui ohtlik võib olla mees autojuhina, tunneb ta omal moel Scottile isegi kaasa.
Mul on hea meel, et sellised filme on tehtud. On eriti südamlik näha, kuidas üks naisterahvas naudib elu täiel rinnal, ei lase ennast emotsionaalsetest katsumustest eriti heidutada ning julgeb olla tema ise, samal ajal ka teiste õnnest hoolides. Ja ta leiab armastuse, kohtudes sotsiaaltöötaja Timiga. Kuigi Poppy toanaaber Zoe teeb etteheite, et too hoolib liiga palju teiste inimeste õnnest ja tõepoolest ma leian et tihti on inimese õnn just tema enda teha ja alati ei saa maailma parandada, on "Happy Go Lucky" sellegipoolest väga inspireeriv. Ja ma tahaksin loota, et see film andis paljudele vaatajatele inspiratsiooni otsida oma õnne just endale kõige loomulikumal, inimlikumal ja vabamal viisil.
Ja siin ka üks teemakohane rõõmus laul rõõmsast lihtsat elu elavast inimesest, kes ka vähe ekstsentriline tüüp just nagu selle filmi peategelanegi: Genesis - Happy The Man (1972)
