Miks süüdistatakse vägistatuid?

Friendly Atheisti veebis on shokeeriv stoori selle kohta, kuidas üht naisseersanti seksuaalselt ahistati ja lõpuks vägistati. Ja kui ta põõrdus sõjaväekaplani poole, oli tema vastus, et aga see oli jumala tahe, et ta ära vägistati ja et üldse peaks ta tihemini kirikus käima.

Kuitahes tundetu see ka poleks, kristlikud fundamentalistid on väga autoritaarsed inimesed. Ja mida autoritaarsem on inimene, seda enam ta soovib uskuda, et maailm on õiglane paik. Õiglase maailma teooria kohaselt on inimene valmis uskuma mida iganes selleks, et saada kinnitust, et maailm on õiglane. Ja kui maailmas on kohutavalt palju ebaõiglust, siis see tekitab kognitiivset ebakõla. Üks meetod sellega toimetulekuks on kanda üle süü otse neile, kes on ülekohut kannatanud. Ehk ohvri süüdistamise mentaliteet. Vägistatud naine järelikult oli ilmselt liiga lits või muul moel noris seksuaalset kallaletungi. Ja mida autoritaarsem maailmavaade, seda karmim ollakse vägistamise ohvrite suhtes.

Mistõttu pole mõni ime, et need fundamentalistid selliste öövastavate steitmentidega lagedale tulevad. Aga tegelikult toetub autoritaarsus äärmiselt nõrgal psühholoogilisel pinnasel: autoritaarsed inimesed ei suudaks toime tulla maailma ebaõiglusega. Ega ka õieti mitte surmahirmuga. Nii et haaaa-leeeee!

Mulle ei meeldi puritaanlus!

Inimest on läbi aegade vaevanud küsimus, mis teda eristab loomast. See paistab eeldavat, et inimese loomuses oleks justkui püüelda mingi eriti kõrgema standardi poole käitumise ja üldse olemise mõttes. Kõrgemad väärtused, see on tore, kui keegi üritab millegi poole püüelda, aga mis mind eriti masendab, on see, et tihti kaasneb nende püüdlustega rangus ja üsna puritaanlik hoiak. Inimene muutub esiteks teatud käitumislaade välistavaks ja teiseks oma välistavate ideede suhtes väga väga fanaatiliseks. Mõned näited: religioosne üliasketism ning teatud toitude vältimine pigem ideoloogilistel alustel.

Victor küsis Robertolt täna hommikul, et kas veganism tähendab ka mee vältimist. Sest mesi on ju toodetud elusorganismide poolt. Roberto vastus oli, et ta on tuttav mõningate argumentidega, et mee ekstraheerimine mesilastelt ei tee neile füüsiliselt kahju, aga kas ta ise oleks õnnelik, kui talt teine elusorganism midagi ära võtaks? Ehk siis: veganism dikteerib, et igasugune loomne produkt peab olema inimese toidulaual välistatud, lihtsalt sellepärast, et see on loomne produkt ja loomset produkti tarvitades sa a priori kuritarvitad loomi. Ma tunnustan Roberto õigust oma arvamusele, aga mulle jääb ikka arusaamatuks, miks inimeste püüdlused miski kõrgema (toitumis)ideaali poole on nii hullusti miskist veidrast süütundest ajendatud? Või kuidas inimesed üldse sellise süütundeni jõuavad?

Teine näide on organiseeritud religiooni äärmiselt karm seksuaalmoraal. Sel kuul palju kära tekitanud Valentine Alvre on äärmiselt välistav igasugu seksuaalkäitumise üle, mis ei mahu kristliku abielu rangetesse raamidesse. Alvre on koguni nii karm fanaatik, et siunab igaüht, kel on ohtralt kogemusi seksiga enne abielu "varasteks". Võiks ju kiruda, et Alvre on üks ignorantne fundamentalistist kitsarinnaline sallimatu usuhull jnejne. Aga Alvre steitment ütleb rohkem pigem organiseeritud religiooni, kui et selle uskujate kohta. Tema religioon nimelt dikteerib, et absoluutselt kõik, kes jumalale kas või pisemalgi kombel sõnakuulmatud on, väärivad igavest karistust põrgutules. Pole tähtis, kas sa oled Stalini stiilis massimõrvar või aus skeptik, kes lihtsalt ei suutnud ennast panna uskuma kogu seda usumulli, sa lähed põrgu ja kõik! Vot, mis tähendab, et jumala ees olla kõik võrdsed. Mõni ime, et kristlased võrdlevad abielueelset seksi varastamisega. Nad on dresseeritud maast-madalast nägema igasuguses kristlikust moraalist divergentses käitumises kõige kohutavamat pattu.

Ma ei ütle, et igaüks peaks sööma loomaliha või et inimesed võiksid ohjeldamatult seksida. Minu arust seks ilma armastuseta pole ikka päris see ning ma ei välista, et võtan tulevikus omaks taimetoitluse, kui sellest peaks olema lootust paremale tervisele. Ma tahan pigem öelda, et üks suurus ei sobi igaühele. Ja nii näiteks soovitaksin ma liha söömist vältida neile, kelle jaoks see tervislikult vastunäidustatud on. Ning kui sinu jaoks surve seksida talumatu ja sa parema meelega ootaksid abieluni, siis muidugi tasub oodata, kuni abieluni või vähemalt kuni õige inimese leidmiseni, kui oled natuke valmis reegleid painutama.

Kuid miks peaks liha söömisest loobuma inimene, kelle isikliku kehabioloogiaga lihasöömine sobib? Või miks peaks kõrgema sugutungiga inimene suruma alla oma loomupärast tungi? Oma sugutungi iga hinna eest taltsutamine ei ole seesama, mis hoida varast eemale poodidest, see on nagu hoida jooksuaegset kassi kinni toas, selmet lasta tal paarituda emastega. Ja kes siis arvab, et see kõuts selle kõige eest ilgelt tänulik on, siis loodan, et täis siristatud toanurgad annavad ammendava vastuse. Või siis vähemalt muutke inimesed steriilseks, aga ups, siis ei saa ju enam lapsi, mis tulistab augu kristliku pere loomise ideaali, haa haa.

Aga muidugi, ma unustasin. Ranged puritaanid on kinni "miski kõrgema inimliku ideaali" poole püüdlemise idee fixe'is. "Sest inimene on loodud kõrgemaks, kui loom". Selle loogikaga pole vist vaielda mõtet. Või siiski, kes veel kahevahel on, tasub mõelda, kas iga ideaal on üldse realistlik, rääkimata vajalikkusest.

Lihtsustatud lahendused ja rumalate võidukäik - ehk võrdõiguslikkusest

Economist kirjutab, kuidas naised on hõivamas juba poole tööturust. Mis on siis indikaator, et feminism on teinud edukat võidukäiku. Paljudele on see kindlasti rõõmustav uudis, kuigi on ka neid, kes nii väga ei nõustu. On neid, kes usuvad, et naiste emantsipatsioon on välja toonud naiste vägivaldsuse ja halastamatuse. Paljud meesõigusaktivistid usuvad, et see on halb asi, et naistele on antud nii palju õigusi, samal ajal kui meestel üksnes kohustused. See, kui moraalselt ja majanduslikult laastavalt võib lahutus mõjuda meestele, kellel siis kohustus maksta alimente ja mitte läheneda oma laste emale (ja tihti peab ta lastestki olema isoleeritud), on üks indikaator, et naiste võim ei tundu kõigile positiivne.

Feminism kerkis esile osaliselt kindlasti sellepärast, et naistel ei olnud erilist kontrolli selle üle, kuidas mees, kes on perekonnapea, neid naisi üldse kohtleb. Aastakümneid tagasi oli naistel kordades keerulisem jätta maha vägivaldne abikaasa ja alustada elu otsast peale. Nüüd, kus olukord on naiste jaoks lihtsam, on alati oht, et olukord põõrdub vastupidiseks. Et nüüd on mehed need, kes peavad oma abikaasa vägivalda taluma. Meestel puuduvad reproduktiivsed õigused, naine võib alati aborti teha aga mees ei saa keelduda lapsest, kes kasvab naise kõhus. Ja kui mees avastab, et tema abikaasa on talle sobimatu ja armastusavalduste asemel saab ta kogema psüühilist (vahel ka füüsilist) vägivalda, siis tekib paratamatult tunne, et ta on lõksu sattunud. Kus ultimaatumiks on kas kannatada oma vaenulikku naist enda kõrval kuidagi välja või jätta ta maha. Ning saada albatrossina enda kaela alimendid lapse eest, kelle sündi ta ise päris ei oodanud. Kes ütleb, et see on eelistatavam saatus, kui olla oma mehele peksukott?

Tihti tundub, et feministlik propaganda on mingis mõttes olnud lihtsustatud lahendus keerulisele probleemile. Milleks on, et inimesed kuritarvitavad oma võimu ja teiste usaldust. Eelmises paragrahvis esitatud perspektiiv (meesõiguslaste oma siis) on mingis mõttes sama lihtsustatud, kuna ta skandeerib üsnagi kindlalt, et feminism on läbikukkunud, sest naiste ja meeste vahel ei saagi olema õiget võrdsust. Igal juhul naised, kes võidukäiku teevad nii ülikoolides kui ka tööpostil, ei pruugi tingimata olla veel targad. Tarkus käib käsikäes headusega, või nagu Sven Grünberg kunagi postuleeris, tuumafüüsik, kes oma naist peksab, on oma haridusele vaatamata rumal. Naine võib niisamuti avastada AIDS-i ravimi, ent kui ta ikkagi oma mehele psühhoterrorit teeb, on ta kahjuks empaatiliselt rumal.

Tõeline võrdsus ja vastastikune sugudevaheline austus saab õitseda üksnes siis, kui inimesed hakkavad mõistma, et õigustega kaasnevad ka vastutused ning tarkus, mis au sisse läheb, on südametarkus. Oma ligimesest hoolimine. Otse loomulikult on see inimese suhtes kõvasti nõudlikum, kui võimalus teha karjääri ja teenida vastassooga võrdväärset palka. Paraku aga inimloomuse tõttu me peame laias laastus ikkagi leppima lihtsustatud isoleer-pael lahendustega ning et võidukäigu võimalus on kahjuks antud ka rumalamatele.

Üks huvitav blogi: Introvertsuse Kuningriik

Sattusin uue aasta saabudes lugema ühte huvitavat blogi, mida julgen ka teile väga-väga soovitada: Kingdom of Introversion. Blogi peab mees, kes nimetab ennast kui Gluon. Ja kes kirjeldab üksasjalikult oma keerulist elu introverdina maailmas, kus ekstraverdid on enamuses ja enamuse türannia on introvertidest vähemusele tihti rõhuv. Ekstraverdid on Valjud (Loud) tüübid, introverdid Peened (Subtle). Introverdid suhestuvad spordi, muusika, reisimise ja kõige muuga hoopis teistmoodi, kui ekstraverdid. Ekstravertidele on tähtis teistelt tähelepanu püüda iga hinnaga, introverdid armastavad kõike head ikka asja enda pärast. Tihti peab Gluon silmitsi seisma vääriti mõistmisega, et introverdid on nõrgad, haletsusväärsed, reaalsustaju kaotanud ja võibolla isegi vaimuhaiged, halvimal juhul suisa psühhopaatsed inimesed. Kõiki neid eksiarvamusi püüab Gluon jõudumõõda ümber lükata, lisaks kirjeldustele, kui keeruline on ikkagi ellu jääda ekstravertsusele orienteeritud Lääne tsivilisatsioonis.

Kõige vastuolulisem sissekanne siin blogis on kahtlemata Introverdid ja Prostituudid. Gluon leiab, et introvertidel on kõvasti raskem vastassoost partnerit leida. Sest esiteks on introvertseid naisi vähem ja teiseks on introvertsetel naistel tema nägemuse kohaselt tihti liiga madal enesehinnang, et kohtuda väärilise mehega, langedes enamasti ikka ülbe ja tihti vägivaldse ekstraverdist alfa-isase küüsi. Igaljuhul on Gluon kaotanud usu sellesse, et ekstreemne introvert võiks üldse leida tõelist armastust. Selleks, et üldse naist leida, peab tema nägemuses oskama võrgutada ja flirtida. Ent seda varianti peab ta ebaeetiliseks, sest PUA-de (pick-up artist elik flirtimisvirtuoosid) taktikad taandavad naise tihti instinktide paketiks. Prostituudilt seksi ost on aga aus vahetuskaup ja seega vähem ebaeetiline viis saada seksuaalset rahuldust. Kõlab meeleheitlikult, aga samas jällegi leiab Gluon, et kui meinstriim-ühiskonna ortodoksia on ahistav, siis tuleb sellest loobuda. Pärast seda, kui Gluon sai Amsterdamis tänu prostituudile maitsta seksi, siis muutus ka tema suhtumine ja hoiak vähem meeleheitlikumaks ning tal hakkas ka vastassooga veidi paremini vedama.

Kohati võib selle blogi toon kõlada ka pessimistlikult. Kuid siiski, kirjeldus, kuidas Gluon nägi Lõuna-Ameerika ühiskonnas oma ekstravertidest kaasmaalasi saamas kultuurišokki, sest seal ei olnud dominantne ühiskond nii Valju kui nemad on harjunud olema, tõi naeratuse näole. Mis paneb mind mõtlema, et mil iganes keegi tunneb, et ta on oma ühiskonnas justkui ekstsentrik, hälvik või isegi vaimuhaige, siis kusagil mujal kultuuriruumis või kas või mingil muul ajastul oleks selline inimene jumaldatud. Seega mina saan aru mõningatest eestlastest, kes siit ära lähevad: eks nemadki otsi sobivamat keskkonda. Kindlasti ei kavatse Gluon ise aga muutuda, sest teiste heakskiidu ära teenimine ei ole seda väärt, et sa loobud kõigest sellest, mis sind isikupäraseks teeb. Sest elu introverdina, nagu siit blogist ka lugeda võib, sisaldab nii võlu kui ka valu.

Minu kommentaar vägivalla ja suhete teemal

...mille avaldasin just siin:

Füüsiline vägivald toob kaasa füüsilisi vigastusi, mille elab kergemini üle, kui vaimse vägivalla tagajärje - tunde, et osa sinust just suri, mis on kõige masendavam tunne üldse. Sinikas silma alt kaob, murtud luu terveneb, noahaav kasvab kinni, aga mis küll raviks psühhoterrorist tulenevaid hingehaavu? Kõik need alandused, pinged, solvangud ja närvesöövad konfliktid jäävadki sinusse sisse, isegi kui sa ei mõtle nendele. Kurb aga tõsi.

Kui inimene ei suuda endale leida elukaaslast, kellega ei pea tülitsema ega maid jagama, siis on abielu kui institutsioon minu arvates täiesti mõttetu. Vaidleksin siiski vastu sellele, kes väitis, et naiste puhul on kõige kurja juur lapsesaamise iha. Mina väidan, et mõlema soo puhul (meestel seksiiha, naistel lapsesaamise iha) on süüdi omandiiha. Suhtevägivaldurid ei oska olla, nad üksnes soovivad inimest omada. Mees võib suhtuda naistesse kui vallutustesse ja naine võib meestesse suhtuda kui kullaaukudesse. Either way, it's fucked up.

Endal kogemus puudub, aga meestele, kes otsivad sobivat elukaaslast, annaksin ühte väärtuslikku nõu, mida olen lugenud kusagilt mujalt. Vaadake naise puhul seda, kas ta on armas inimene. Sest naine, kes kohtleb oma ligimesi heasoovlikult, lahkelt ja südamlikult, olles seejuures uskumatult siiras, on hea ka oma mehe suhtes. Siin, mulle tundub, on eksimisruumi vähem. Kui naine on kas või vähegi uss kellegi teise inimese suhtes, on ta arvatavasti uss ka sinu suhtes.

Jutt jumala õige: variserlikkus on suurem patt kui seksuaalne lodevus

Alternetis täna päris hea arvamuslugu Tiger Woodsi kohta, kes on kujunenud viimasel ajal suhtekorraldajate peksukoeraks tänu tema armuafääri avalikuks tulemisele. Asi ei ole isegi mitte selles, et kuulus golfimängija oleks seksuaalselt lodev, vaid et ta jutlustas avalikult traditsionaalseid pereväärtusi ja isegi teenis kasu tänu sellele, ent ta ei jälginud sugugi iseenda sõnu. Kuulsused nagu Angelina Jolie ei kannata armuafääride ilmsikstuleku pärast, sest kõigile on teada Jolie biseksuaalsus. Ent kui keegi teine loob avalikkuse ees kuvandit idüllilisest abielust või hullem veel, jutlustab kristlik-konservatiivseid pereväärtusi, siis häda talle, kui ta petmisega vahele jääb!

Selles artiklis pole kindlasti midagi väga uut filosoofilises plaanis. Tiger Woodsi tüüpi juhtumid tõusevad esile, sest inimesed elavad valede ühiskonnas. Kus on levinud teeselda näiteks ülimat voorust, samal ajal aga varjus hoorata nii et maa must. Inimese hinge aga samal ajal me ei näe ja tema tegeliku pale paljastamiseks ongi vaja skandaalset sündmust. Woods võib vabalt olla oma naisega koos õnnetu, ent seda ta ei tunnista. Mittetraditsionaalne seksuaalkäitumine pole veel iseenesest hirmus patt, swingerlus ja polüamooria on viimaste aastakümnete jooksul üsna levinud praktika. Seega kõik ei peagi traditsionaalseid väärtusi järgima, kui nad südames tunnevad, et see ei sobi neile.

Kes julgeb olla see, kes ta on, ei pea teiste ees teesklema mingit pühaduseetaloni. Kahjuks aga paljud inimesed kardavad olla ausad. Eelkõige enda suhtes, teistest rääkimata. Ja kui avalikkuse silmis liiga ausaid inimesi tembeldatakse tihti hulludeks, pole raske mõista, miks elatakse elu teistele, mitte nii väga endale. Ent sellele, kelle valed ja teesklused kord päevavalgele tulevad, saab niikuinii osaks karm, kui mitte karmim hukkamõist. Nii et teiste arvamus ei ole pooltki nii tähtis kui enda vastu aus olemine.

Seksiga teenuste eest tasumisest

Väljavõte Nelli Teataja veebist.

Siin üks huvitav artikkel tabloidilehest Nelli Teataja, mis räägib ühest Tallinna neiust Merlest, kes rahapuudusel on saanud auto remonditud ja aknad vahetatud tänu seksile armukestega, kes oskavad neid töid teha. Mõned mõtted selle artikli kohta.

1) Kohe hakkab silma, et loo peakangelanna on ikka väga seksapiilne naisterahvas. Seega mehena mul mingeid proteste naise eeldatava "litsakuse" vastu pole. Tundub, et enamik nendest, kes naist "litsiks" peavad on teised naised ise. Kes ise nii seksikad pole. Mistõttu ma arvan, et litsiks tembeldamine pole enam üldse tõsiseltvõetav hinnang kellegi naise seksuaalsele käitumisele. Ma ikka usun sellesse, et igal inimesel on õigus oma seksuaalsele enesemääramisele, like it or not.
2) Kuigi ma ei nõustu tingimata mõnede prostitutsiooni padukaitsjate suhtumisega, et prostituut olla on väärikas ja lahe, ma arvan, et prostitutsioon peaks ikkagi olema legaalne. Sest kui me juba muude teenuste eest tasu küsime rahas, siis miks ei võiks ka mõni naine eraettevõtjana oma keha müüa? Kui juba prostitutsiooni kritiseerida, siis parem võtame kriitika alla terve rahamajanduse! Ise usun nn. "kingimajandusse" (gift economy), kus teatud teenuste eest on tasu vabatahtlik ja tihti natuural põhinev. Nüüd ma näen näidet, kuidas oma keha pakkumine töötab kingimajanduse baasil! Mis on kindlasti põnev. Ja ega seksi pakkumine pole tingimata parem ega halvem muudest viisidest, kuidas autoremondi eest kompenseerida.
3) Kuigi Merle väidab, et ta pole selline naine, kes tahaks kelleltki meest üle lüüa, tundub mulle ometigi, et Ronald elab sobimatus suhtes. Sobiva elukaaslase olemasolul ei tuleks see kõne allagi, et mees läheks oma naise juurest kellegi teisega liini ajama. Aga samas paistab, et mees ei julge tunnistada, et ta pole oma suhtes õnnelik. Kes teab, kui mehel jätkuks närvi oma sobimatu abielu pikalt saata, ehk leiaks ta oma õnne Merlega? Igatahes loodetavasti leiab naine sobiva mehe, kellest ta unistab.