Mida tähendab tolerantsus?

Konservatiivide arust on tolerants kõigest eufemism igasugu pahede ja perverssuste heakskiidule. Eriti kohtab seda retoorikat homoabielude debattides. Tolerantsus laiemas mõistes võiks siiski tähendada midagi muud. Järgneb üks asjalik veebikommentaar artiklile Ameerika poisist, kes koolikiusamise tõttu enesetapu sooritas.

Bullying gets at the route of our culture. Namely, we are an intolerant people. We don't tolerate diversity well in this country. Children and adolescents only amplify what they learn from our socieity. Different=bad. We idolize phyical beauty/handsomeness and we WORSHIP sports stars. They are our gods and goddesses. They are the ideal and we are constantly measuring ourselves and OTHERS against that ideal.Until we learn to look beyond the superficial and truly value the goodness in others and see that part of us that unites us all...kids will continue to die due to bullying.

Ehk siis, tolerants võiks tähendada seda, et me ei mõõda kedagi ühe pealiskaudse mõõdupuu järgi, vaid hindame omapära ja headust igaühes. Seega, kes pole koolis tippatleet, ei peaks kannatama kiusamist ja vägivalda sellepärast, et ta ei vasta ei väliselt ega olemuslikult spordistaarile kui keskkoolikultuuri jumalakujule.

Mis puutub homoseksualismi, siis olenemata sellest, mida ütleb teoloogia seksuaalse sättumuse kohta, on ikkagi häbiväärne, et homosid koheldakse paariatena. Sama artikli kommentaariumis lisas üks teine kommentaator, et kui me tahame, et homorahvas panustaks ühiskonda rohkem, siis tuleb nende eest lastena hoolitseda. Kui noor homo või lesbi täiskasvanuks saab ja ta on kogenud enda ümber sallivat ja hoolivat kasvatust, siis tal tekib ka tahe ühiskonnale headuse eest vastu anda. Kui me aga kiusame neid, siis miks peaks nad üldse suhtuma austusega ühiskonda, mis neid põlgab? Arm sünnitab armastust ja ühtsust ja kõik võidavad sellest. Vihkamine sünnitab hirmu ja eraldatust ja kõik kaotavad.

Usu proovilepanekust

Mõned kristlased usuvad oma usu proovilepaneku tähtsusesse. Mis siis peaks tähendama seda, et neile meeldib, kui keegi ateist seab kahtluse alla nende religiooni, et siis seeläbi testida nende omaenda usu sügavust. Ja eks mõned ateistid esitavad ka pahatihti usklike vaadetele väljakutseid ja hakkavad vaidlema.

Mina arvan, et see on mõttetu. Esiteks, kui religioon oleks lihtsalt see teema, et armasta oma ligimest nagu iseennast ja tee teistele, mis sa tahad, et sulle tehtakse, ehk siis hoolivus ja armastus oma kaasinimeste suhtes, siis mina seda ei vaidlustaks. Enamasti paneb inimesi ikka mässama kogu muu ballast, seksuaalsest puritanismist ja repressiivsetest moraalinormidest kuni usuni imedesse ja sellesse, et patuseid ootab igavene karistus. Ent isegi neid, kes mõistavad hukka homoseksualismi ja kes usuvad, et ainult t6eline kristlane saab taevasse ja kõik teised lähvad põrgu, ei hakkaks ma proovile panema nende veendumuste osas. Täpselt nagu ei paneks ma proovile skisofreeniku kalduvust kuulda hääli v6i suurushullustunu uskumust, et ta on Napoleon. Sest padukonservatiivsed usklikud tahavad tihti veenduda, et kogu muu maailm on nende vastu ja iga kriitiline seisukoht nende ideoloogia suhtes on usu test. Nii nagu mõni ihkab iga hinna eest tähelepanu, ihkab ka keegi teine usku, et just tema on kõrgemalt poolt väljavalitu ja määratud kannatama teiste põlgust. Ent kas seda peaks usklikega vaidlemise näol rahuldama?

Muidugi needsamad kristlased võivad proovida ühiskonnas võimu haarata ja keelata ära kõik alates homoabieludest kuni evolutsiooniteooria õpetamisest. Ent see tähendab, et sekularistid peavad kaitsema oma õigusi. Samas ma ei usu, et eneses kindlat ateisti või agnostikut peaks ähvardama see, kui keegi usub mingi jumala olemasolu. Inimesed on ju nii erinevad, osad tunnevad, et jumal on raudselt olemas, teised mõtlevad, et ehk on keegi jumal olemas, ent kahtlevad selle veendumuse mõistuspärasuses (need on siis agnostikud, pean iseendki selliseks) ja teised ei tunneta üldse kellegi jumala olemasolu ja sugugi mitte sellepärast, nagu nad poleks kunagi püüdnud uskuda. Mina ikka väärtustan usulist sallivust.

Piiblijumal kui julm lapsevanem

Loen seda, kuidas Veiko Rämmel oma blogis tsiteerib üht Delfi netikommentaatorit, kel nii mõndagi ütlemist humanismi kohta ja kes siis raiub, et inimene peab alluma Jumala Tahtele®, isegi kui ta tunneb, et kannatab. Mis tundub ikka ilgelt võigas. Sest esiteks, miks peaks Jumal tahtma sundida inimest kannatama. Teiseks, aga kust me teame, et see Jumal, kellel on Tahe®, on tegelikult ka hea jumal. See piiblijumal võib lõdvalt olla ka kurjuse kehastus! Hell yeah, evil to the core. Mis tunduks ka loogiline, sest tegelikkuses on palju paralleele piiblijumala ning vägivaldse lapsevanema vahel.

Siin ka üks pikem temaatiline jutt inglise keeles. Tõepoolest, miks me põlastame lapsevanemaid, kes sunnivad oma lapsi enda absoluutsete piiride sisse ja kelle piirid põhjustavad lastele kannatusi, isegi suurimat valu? Ent samas ülistame piiblijumalat, kes kohtleb inimkonda täpselt samamoodi, kui vägivaldne isa oma lapsi? Inimene võib ju piiblidogma alusel olla patune, ent ometigi oleme me vist ikkagi moraalsemad, kui meie endi kummardatud piiblijumal. Lihtsalt hämmastav, kui väga sunnib pimesi allumine autoriteetidele inimest allutama neid autoriteete üksnes kõige rudimentaarsematele moraalstandarditele, samas kui inimest, kel täpselt samad puudused, mis autoriteedil, me tormaks kohe karistama. Kel võim, sel õigus?

Mitte keegi ei saa olla rõõmus, kui ta kannatab. Kui ma peaksin valima mingi religiooni, ma oleksin ennem budist, sest vähemasti seal õpetatakse, et kannatustest on väljapääs. Monoteistlik kannatuste fetišeerimine on minu jaoks ääretult võigas. Kõigil ju ei ole sadomaso kalduvusi või mis?

Põnev lugu ühest naisest, kes on 13 aastat elanud ilma rahata...peaaegu

Times Online kirjutab ühest Saksa naisterahvast, kes on elanud juba 13 aastat ilma rahata. Raha maksab ta ainult rongipiletite eest. Ent muidu ta on läinud üle pigem naturaalmajanduse peale. Kõik sai alguse 22 aastat tagasi, kui Heidemarie Schwermer lahutas abielu ja kolis Dortmundi, kus ta märkas suurt kodutute hulka. Ta otsustas asutada Tauschringi, nn. vahetuskaupluse, kus inimesed võivad oma oskuste ja omanditega teha vahetustehinguid teistega, kel teised oskused või omandid. Sisuliselt võis Tauschringis saada juukselõikuse autoremondi eest. Näiteks. Kodutuid see ligi ei tõmmanud, küll aga töötuid ja pensionäre. Igatahes sai Tauschring väga populaarseks.

Lõpuks aga muutus Schwermer ise üha enam rahulolematuks oma senise eluga, oma tööga, oma asjadega, mida ta ei vajanud. Ning hakkas üha enam oma elu lihtsustama, kuni lõpuks ta pani tähele, et tema rahalised vajadused olid kahanenud ning tema heaolu- ja õnnetunne oli kasvanud. Ta ütles üles oma korteri ja õpetajaameti ning hakkas katsetama rändelustiiliga, liikudes majast majja, tehes toa ja söögi eest majapidamistöid. See kujunes püsivaks elustiiliks ja nii ongi Schwermer elanud aastaid Gib und Nimm (anna ja võta) põhimõtte järgi. Praktiliselt ilma rahata.

Schwermeri lugu on kahtlemata inspireeriv. Kuigi igaüks tema moodi elada kas ei suudaks või ei tahaks, näitab ta ometigi, et ka teistmoodi eluviis on võimalik. Neile, kes konsumerismist ja kapitalismist läbi põlenud on. Praegustel kriisiaegadel kuuleme sedasorti elustiilipioneeridest veel ilmselt edaspidigi.

The greatest bullshit story ever sold

George Carlin (RIP) on klassik, midagi pole öelda!

Mis siis, kui religiooni kohelda metafoorina?

Sedasi arutleb Alternetis üks autor. Umbes nagu kohtlevad oma uskumusi metafooridena Star Treki fännid ja sekulaarsed juudid. Olen alati arvanud, et religioonid võivad toimida kui kasulike ja õpetlike lugudena. Et sõnasõnaliselt nende tõlgendamine on pigem halb kui hea. Igas usundis on nii oma head kui ka halvad küljed. Leidub palju inimesi, kes peavad kas Jeesuse või Siddharta Gautama õpetussõnu inspireerivateks ja õpetlikeks. Samas aga igasugused fanaatikud, kes kas torkavad endal silma peast välja või siis lähevad teisi inimesi tapma "sest jumal käskis", on hirmsad.

Omamoodi hirmsad on ka need, kes üritavad homoabieludele kätt ette panna. Sest jumal on öelnud, et homoseksuaalsus on patt. Kuna sellistel usklikel on kõvasti pretensioone meie kodanikeõiguste suhtes (ehk siis, nad tahavad teatud inimeste õigusi kitsendada, sest see olevat "jumala tahe"), siis peaks ka meil olema pretensioone selles suhtes, et kas jumala sõna on ikka jumala sõna? Või lihtsalt mingi stoori, mida teatud ringkonnad liiga tõsiselt võtavad, olenemata sellest, kui hästi on see kooskõlas ratsionaalse tegelikkusega? Konfliktis usudogma vs inimlik mõistus mina olen alati mõistuse poolt. Ja kui mõistus leiab, et teatud religiooni osad on bullshit, siis ma arvan, et mõistust võib usaldada.

Täiendus: nagu näha, on ka Veiko Rämmel taas mind tähelepanu alla võtnud. Tüüp ikka hoiab oma vastastel päris teravalt silma pääl, justkui mittemagava vaenlase arhetüüpi tõeline kehastaja, kas pole? Olen jätkuvalt seisukohal, et kui organiseeritud religiooni ees ei oleks, siis oleks edusammud inimõigustes olnud kiiremad tulema. Kes teab, kui palju rutem oleksime keelustanud orjuse, andnud hääletamisõiguse ka naistele, pannud põlu alla rassilise diskrimineerimise jne. Kuna me ei saa enam teist inimest omada, naist suruda kinder kuche kirche raamidesse ega mustanahalistele keelata õigust kasutada valgetega samaväärseid avalikke hüvesid, siis on homoseksuaalsed inimesed ainsad järelejäänud nn. teise klassi kodanikud, keda piiratud mõttemaailmaga inimesed saaksid rünnata.

Usklikud võivad ju siinkohal väita, et on põhjusi, miks jumal homoseksualismi on keelanud. Nemad muidugi on aga absoluutselt veendunud, et jumal tõesti ongi olemas. Ent ometigi, religioon on hüpotees. Sedasi vaidleb Greta Christina, kes ka eelmainitud teksti kirjutas. Ja peale selle ka äärmiselt kehvake hüpotees meie maailma kohta. Mis ei allu falsifitseerimisteooriale, nagu kõik head hüpoteesid ning mis on tohutult palju teinud väiteid, mis lähimal vaatlusel osutuvad totaalseks jamaks (a la noore maa kreatsionism). Ja kristlik versioon sellest hüpoteesist sisaldab ühtlasi ka väga autoritaarset vaatenurka ühiskonnale. Pühakiri, mis sätestab, et inimene on patune ning mis peab vooruseks pea orjameelset kuulekust (ning paneb paika lausa kuulekushierarhia, mille tipus on jumal ning mille all on terve hulk inimesi, keda on liiga kerge vihata ning kus eelisolukorras inimestest on valged, heteroseksuaalsed mehed) on põhimõtteliselt vastuolus demokraatia ning inimvabaduse printsiipidega. Mõni ime, et USA loonud riigimehed pidasid tähtsaks kiriku ja riigi lahusust.

Üks tagasiside minu eelmisele sissekandele ja minu kommentaar

Minu eelmist sissekannet kommenteeris blogija nimega Obesega Riiga. Kirjutasin vastu ühe kommentaari, mille toon ära siin, siis omamoodi täienduseks eelnevalt kirjutatule:

Ma ei tahtnudki sugereerida, justkui nõuaks ma religiooni tasalülitamist. Ma ise arvan, et niikaua kuni inimesed tunnevad teatud psühholoogilisi vajadusi ja nad leiavad, et just spiritualiteet täidab neid, senikaua ka uskumine igasugu jumalatesse püsib. Kuigi jah, samas tekib küsimus, et kas USAle aluse pannud deistid nagu Jefferson, Paine jt. soovisid ka kristluse lõplikku tasalülitamist või mitte? Sam Harris ilmselt soovib, sest ta nii innukalt kuulutab usu lõpust (The End of Faith). Organiseeritud religiooni mõju ühiskonnale on olnud nii ambivalentne ja nii frustreeriv, et paratamatult see nõuab kõvasti mõtlemist, et mis koht võiks üldse usul ja spiritualiteedil olla.

Vooglaid ja tema antikristlikud tondid

Helsingi Ülikooli õigusteaduskonna doktorant Varro Vooglaid hädaldab täna Delfis, et uus lauamäng on liiga kristlusevaenulik. Kristlik-konservatiivset demagoogiat leiab seal arvamusloos üksvahe. Mis muidugi demonstreerib ka tüüpilisi sekularismivastaseid hoiakuid.

Ei ole raske arvata, mis juhtuks, kui keegi levitaks lauamängu, milles saaks punkte nt homoklubide rüüstamise või sünagoogide põletamise eest. Suure tõenäosusega langeksid mängu autorid avalikkuse põlu alla ning avalik võim käsiks üllitise müügilt kõrvaldada.

Ei ole sugugi välistatud, et prokuratuur algataks mängu autorite ja levitajate suhtes karistusseadustiku §-le 151 (vaenu õhutamine) toetudes krimininaalmenetluse. Erinevalt homo- ja juudivihast näib kristluseviha olevat aga igati sallitud ja sellega nõustumine või leppimine isegi nn avatud mõtlemisega kultuursete inimeste ringi kuulumise tingimus.

Vooglaid tuleb kohe lagedale oma homofoobse (ja ehk isegi antisemiitlike) hoiakutega, sugereerides, et justkui homodele on lubatud see, mis kristlastele keelatud. Millest Vooglaid ei suuda aru saada, on, et esiteks pole homoseksualism ideoloogia, vaid seksuaalne sättumus. Homodel, hoolimata homofoobide propagandast ja demagoogiast, ei ole võimalik oma seksuaalset sättumust muuta. Küll aga isiklik ideoloogia on alati valitav. Minu isiklik standard on, et nalja ei tohiks teha selle üle, mille suhtes inimene midagi parata ei saa. Inimese enda valikuid võib aga alati allutada kriitikale või huumorile. Teiseks pole homod kunagi kiusanud taga endast erinevaid inimesi nii ulatuslikult ja nii vaenulikult, nagu seda on teinud kirik. Kas homokogukonna hingel on patte nagu inkvisitsioon, ristiretked, teisitimõtlejate tagakiusamine ja tapmine jms?

Võib kui palju tahes seletada, et kitsarinnalised inimesed ei saa naljast aru vms, ent kultuurne inimene mõistab, et huumori ja teiste kõige sügavamate tõekspidamiste naeruvääristamise vahelt läheb selge piir ning et väärika käitumise eelduseks on hoidumine ka hulgast sellistest tegudest, mis ei ole seadusega keelatud.

Järgmiseks oletab Vooglaid, et tema valitud religiooni kritiseerimine on automaatselt "naeruvääristamine", justkui oleks kõik religiooni kriitikud mingid pahatahtlikud ilkujad. Aga mis siis, kui kriitikutel on kõrini sellest, kui palju halba on usu nimel tehtud? Oleks siis need sügavamad tõekspidamised inimese isiklik asigi. Aga ei, konservatiivsemad kristlased nutavad selgelt taga aegu, mil kristlik religioon oli ühiskonnas dominantne ideoloogia ja inimesed pidid kas kuuletuma või kannatama ristirahva püha viha. Mina kindlasti nende aegade tagasi tulemist näha ei tahaks.

Ja kes ütleb, et religioossed ideed peavad olema huumorist immuunsed? Nagu ma juba ühes varasemas blogipostituses konstateerisin, miks inimesed kardavad pühadele lehmadele näkku sülitada, kui mina ise kardan juba pühade lehmade kultust ennast? Kriitiline mõtlemine on vajalik, et näha, mis on mõistusega kooskõlas ja mis on ületähtsustatud mannavaht.

Mõne päeva eest ajalehes Postimees avaldatud intervjuust („Kivirähki Jumal kaante vahel“, 3.11), milles Kivirähk nimetab end „Jumala lugudest“ puudutatuna tundvaid inimesi otsesõnu lollideks, järeldub, et end ateistina määratleva kirjaniku ettevõtmistel on põhimõtteliselt sügavam dimensioon.

Nimelt, vastates küsimusele, mis siiski ajendas „Jumala lugusid“ kirjutama, ütles hr Kivirähk avameelselt, et tema eesmärgiks on ei miski muu kui Jumala desakraliseerimine.

Kivirähult küsiti, et kas ta on kogenud fundamentalistlike kristlaste vastuseisu. Kivirähk vastas, et mitte ja järeldas lootusrikkalt, et ehk see tähendab, et päris lolle meil ei leidugi. Päris lollide all pidas Kivirähk silmas mitte kristlasi, vaid fundamentaliste. Fundamentalism on usulollus, punkt! Ja desakraliseerimine seostub sellega, mida ma algul väitsin: võtta jumalalt ära see püha lehma kultusekiht ja kohelda teda ühe fantaasiakangelasena. Sest tõesti, piiblijumala eksistents on täpselt sama tõenäoline, kui kõikide teiste jumaluste eksistents. Kivirähk lihtsalt usub ühte jumalat vähem, kui Vooglaid. Kui Vooglaid hakkaks taipama, miks ta eitab teisi jumalaid, ehk ta mõistaks, miks Kivirähk eitab tema oma.

Muidugi on hr Kivirähk samavõrd võimetu Jumalat desakraliseerima kui inimest dehumaniseerima. Küll aga on tema võimuses aidata kaasa inimeste ja terve ühiskonna lahutamisele pühadusetunnetusest ja nõnda eksistentsi sügavama tähenduse hoomamisest, just nagu on tihti õnnestunud lahutada suur osa ühiskonnast põlatud ühiskonnagruppi kuuluvates kaasinimestes inimsuse nägemisest.

On raske mõelda dehumaniseerivamat õpetust, kui kristlik religioon, mis kuulutab, et inimene on patune ja väärib igavest karistust põrgus. Kristlus ja humanism on alati olnud teineteisega pigem vaenlased kui sõbrad. Kui juba kristlik religioon inimeses head ei näe, siis miks peaks inimene kristluses head nägema? Kas ainult sellepärast, et vastasel juhul ootab ees igavene hukatus? Kui suur osa pühadusetunnetusest võiks tegelikult olla võimetus mõelda oma peaga ning hirm esitada irratsionaalsetele dogmadele väljakutseid?

Nende tegevus on osake sellest „pluralismi“ ja „sallivuse“ vaimust, millest kantuna keelas Euroopa Inimõiguste Kohus sügavalt kristliku identiteediga Itaalia avalike koolide klassiruumides krutsifiksi eksponeerimise.

Kas Hr Vooglaid on üldse midagi kuulnud riigi ja kiriku lahususe põhimõttest? Sorri Varro, aga usuvabadus tähendab ka vabadust usust, tahad või ei.

Muidugi võiks küsida, miks tahavad mõned aktivistid profaneerida teiste inimeste suhtumist Jumalasse. Vahest on tegu püüdlusega maandada isiklikke komplekse? Hirm kõige üleloomuliku ja selle tähenduse ees oma elus on Nõukogude okupatsiooni tõttu toimunud kultuurikatkestuse ja sellele võrsunud mõtestamata vabaduse kurb, kuid paratamatu tagajärg.

Teiselt poolt on teatud mõttes mõistetav ka hr Kivirähki soov kõneleda Jumalana, sest eks ole kaasaegne ühiskond paljuski seletatav paljude inimeste teadvustatud või teadvustamata püüdlusega asuda Jumala kohale, et olla ise kõige mõõduks ja oma tegemistes absoluutselt sõltumatu.

Kuidas oleks, et need aktivistid on lihtsalt võimelised kriitiliselt mõtlema ja mitte pimesi aktsepteerima igasuguseid dogmasid? Jumalata maailm tähendab lihtsalt seda, et iga inimene on vastutav omaenda käekäigu eest. Ei ole mõtet loota, et iga sinu häda peale keegi Jumal appi tõttab, et justkui kõigevägevam pilve peal tuleb vastu kõikidele su vajadustele ja kapriisidele. Sekulaarhumanistlikus paradigmas on inimene autonoomne agent, kes vastutab ise enda ja teiste heakäigu eest.

Milliseks saab üha enam kristlusele selga pöörava Euroopa nägu, seda näitab aeg. Samas võiks igaüks mõelda, milles seisneb meie identiteet eestlaste ja eurooplastena ning mis jääb meie ajaloolisest, kultuurilisest ja vaimsest identiteedist alles, kui sellest kristlus välja juurida. Kas mitte kultuuritult räuskav sovietlus, iseendasse sulgunud riiakas rahvuslus, hoolimatu mateeriakultuslik kapitalism, kõikelubav relativism ja lodev mõtestamata hedonism?

Kuidas oleks: eetiline humanism, kus inimene on vaba tegema oma otsuseid ja valikuid samas teist kahjustamata, kus head tehakse mitte taevapääsmise ootuses või põrguleekide kartuses, vaid headuse enda pärast? Või ehk viimaks ometi realiseerub teaduse tõeline potentsiaal, ilma et usulollid ja fundamentalistid teaduse arengule kätt ette panna püüaksid? Muidugi mõista ma hetkel idealiseerin, aga konservatiivsed usklikud kipuvad nägema sekularismis ähvardust. Kuigi seal võib näha ka potentsiaali. Eks see ole inimese enda valik, kas ta käib alla või realiseerib oma potentsiaali. Inimesed, kes vajavad organiseeritud religiooni, et hoiduda moraalse allakäigu eest, on vaimult nõrgad. Inimene, kes võiks ennast pidada autonoomseks moraalseks agendiks, ei vaja kellegi teise välist survet, et olla moraalne.

Pealegi on kristlik kultuurikiht eestlastele pigem ristisõdijate poolt pealesunnitud. Eesti rahvas enne 13ndat sajandit oli pigem maausku. Asi ei ole sugugi mitte selles, et inimene üldse usub midagi. Konservatiivsed kristlased tunnustavad ainult omaenda dogmasid ja kõik muu on kahtlane parimal juhul, saatanast halvimal. Optimaalses ühiskonnas peaks inimesel puuduma surve mõelda nii, nagu keegi tahab, et ta mõtleks. Seni tundub sekularism olevat parim viis, kuidas seda tagada.

Kuigi kristlikud konservatiivid näevad absoluutselt kõikjal tonte, tundub mulle, et usufanaatikute propaganda taustal on natuke püha lehma näkku sülitamist värskendava mõjuga.

Päeva mõte

Konservatiivid pidevalt hädaldavad, et elame moraalse allakäigu ajastul. Mina leian, et me lihtsalt oleme vähendanud silmakirjalikkuse taset ühiskonnas. :)

Üks põnev artikkel ühiskonnast irdumise teemal

Avastasin ühe laheda essee, mis kirjeldab fenomeni nagu ühiskonnast irdumine (dropping out). Kui Timothy Leary lausus omal ajal kuulsa fraasi "Turn On Tune In Drop Out" arvasid paljud hipid, et see tähendab üleskutset lõpmatuseni narkotsi panna ja niisama mõttetult vegeteerida. Tegelikult pidas Leary silmas valitavat, valikulist, elegantset irdumisprotsessi tahtmatutest või mitteteadlikest kohustustest. Ja iseseisvust, iseenda omapära avastamist, pühendumist liikumisele, valikule ja muutustele.

Siinkohal on arutatud viise, kuidas on võimalik ennast vabastada meinstriim-ühiskonna kammitsatest 21nda sajandi oludes. Sõna saavad Daniel Suelo, kes on elanud 10 aastat ilma rahata, vabamõtleja-esseist Ran Prieur, kelle kirjutis "How to Drop Out" saab siiani 2500 klikki kuus. Ja teised huvitavad tegelased, kes on leidnud oma tee välja kapitalistliku tarbimisühiskonna diktaatidest. Viidatud on igasugustele tegelastele alates Thoreaust ja Orwellist kuni Christopher McCandless'ini (mees, kes annetas kõik oma säästud Oxfamile, elas 2 aastat looduses, kuni suri mürgise taime söömise tagajärjel, ja kellest Sean Penn lavastas filmi Into The Wild). Igal juhul on ühiskonnast irdumine kui protsess, millel on mitmekesised implikatsioonid. Otse loomulikult, nagu väidab ka Prieur, ei saa ühiskonnast täielikult irduda. Kuid iga teisitimõtleja ja radikaal võib leida oma lähenemise.

Ja arvata võib, et üha rohkem inimesi hakkab otsima alternatiive. Sest traditsioonilised eluviisid on hakanud ennast ammendama, arvestades kui suurtesse raskustesse on sattunud globaalne rahamajandus. Edu ei ole enam mitte see, kui sa lähed välja ja teenid raha. Vaid see, kui sa hakkad tegutsema viisil, millest on otsest kasu nii sulle kui su lähedastele. Trend on selles suunas, et hakatakse kasvatama ise toitu või õpitakse jalgrattaid parandama. Kui asi jätkub samas vaimus, siis võib ühiskond olulisel määral transformeeruda. Või vähemasti tekivad inimeste kogukonnad, mis põhinevad üllamatel põhimõtetel, kui materialism. Mammona-põhisest ühiskonnast irdumisele järgneb loodetavasti imbumine uuemat sorti ühiskonda.

Kas elu ilma rahata on võimalik?

Siin üks lugu ajakirjast Details, mis kõneleb mehest, kes on juba peaaegu 10 aastat elanud ilma rahata. Praegu 48 aastane Daniel Suelo, kes elab Utah's ühes koopas, loobus rahast pärast seda, kui ta oli korduvalt näinud rahamajanduse negatiivseid efekte inimestele ja ühiskondadele ning oli saanud inspiratsiooni Indias elavatelt askeetikutelt. Suelo otsustas India sadhude eeskuju jälgida, ent mitte Indias, vaid Ameerikas. Sest rahata elu ultramaterialistlikus Ameerika ühiskonnas on tunduvalt suurem katsumus.

Isegi, kui elu ilma rahata pole tingimata igaühel võimalik, isegi kui minu mõtted rahast ja kurjusest tingimata tema omadega ei ühti, on see lugu ometi inspireeriv. Sest see innustab mõtlema, kui palju raha me tegelikult ikkagi vajame. Ja mis määrani on võimalik sõltuvust rahast vähendada. Igal juhul tundub elu, kus raha pärast pole vaja nii palju muretseda, ilusam elust, kus rahamured domineerivad.

Siin Daniel Suelo kodukas. Nii mõnegi essee siin on mõtlemapanev. Minu lemmik on aga see kirjutis armastusest ja omandiihast. Üks elegantsemaid kirjutisi armastuse teemal, mida ma olen lugenud. Suelo ise on homoseksuaal ja ta on aktsepteerinud, et ta ei pruugi leida partnerit. Ometigi ei vaeva teda üksindusemured. Sest üksindus on tihti mure meie enda peas, millest peab end lahti laskma samamoodi, nagu me kopsud lasevad lahti õhust, mida me hingame. Kes on õnnelik üksi, suudab olla ka õnnelik teistega.

Heakstegeva vägivalla müüdist

Siin üks essee vägivalla teemal. Mis räägib vägivallast, kui jumalast inimeste elus. Tutvustades Babüloonia müüti maailma loomisest, kus kord sündis sõna otseses mõttes kaosest. Kus isa- ja emajumal plaanivad tappa noored jumalad, et nad rahu saaks nende lärmamisest. Jumalapojad aga saavad salaplaanist teada ja nad tapavad isajumala Apsu. Emajumal Tiamat kavatseb kätte maksta selle eest. Noored jumalad põõrduvad oma noorima liikme Marduki poole, kes siis võtab ohjad enda kätte, tapab Tiamati (ja loob protsessi käigus kosmose) ning saab jumalate valitsejaks.

Autori põhipostulaat on, et sedasorti arusaamad, et vägivald on paratamatu ja ainus õige abinõu ning et kord sünnib kaosest, on mõjutanud massimeediat ja igapäevaelu kõvasti. Näiteks toob ta ka igasugused multifilmid, kus kangelane sõdib vaenlastega, võidab need vaenlased ja siis järgmises eposoodis võitleb ta taas samade vaenlaste vastu. Formaat ei varieeru kunagi. Vastased ei istu kunagi maha arutamaks oma erimeelsusi. Kangelased ja kurikaelad sõdivad üksteisega pidevalt ja vägivald on ainus viis lahendada probleemi. Kurjus ei sünni inimesest endast, vaid see on alati olemas ja inimene lihtsalt kohaneb olukorraga, muutudes ise vägivaldseks ja vägivald muutub afrodisiakumiks, erutavaks kihuks, sõltuvusttekitavaks kaifiks ja inimsuhete aseaineks. Multifilmid (rääkimata muust, mis telekast tuleb) on seega enamasti üles ehitatud müüdile, mida autor peab "kõige lihtsamaks, laisemaks, erutavamaks, probleemitumaks, irratsionaalsemaks ja primitiivsemaks kurjuse kujutiseks, mida maailm eales teadnud".

Lisaksin veel omalt poolt, et kui aegajalt ilmubki mõnes multikas mingit rahutegemise katset, siis seegi on kujutatud üsnagi primitiivselt. Ja tihti tegeldakse just tagajärgede, mitte põhjustega. Heaks näiteks on Tom & Jerry multikas "Truce Hurts", kus koer, kass ja hiir üritavad omavahel läbi saada. Mitte kordagi ei istuta maha ega arutata tülide põhjuseid. Lihtsalt koer ise nõuab, et kass saaks koeraga läbi ja hiir kassiga. Ja nii lihtne see ongi. Vahepeal tundub, et rahuleping justkui toimib nagu õlitatult. Kuni ahnus ikka loomad taas tülli ajab ja nii ollaksegi tagasi seal, kust alustati. Loomad lihtsalt vahepeal suutsid oma erimeelsused alla suruda, kuni teatud stiimul (ehk siis lihakäntsakas) allasurutu jälle teadvusesse tõstis ja siis vallandus taas kogu põrgu. Ja rahulepingu koostanud koer rebis vihaselt lepingu puruks.

Ja siis esineb seal veel eeldus, et vägivalla ainus alternatiiv on, et tuleb olla suur sõber. Aga miks? Ei pea ju tingimata. Vägivaldse vaenamise ja südamesõpruse vahepeal on ju terve mikrokosmos. Vaenlasega rahu tegemine ei tähenda, et ta peab saama sinu parimaks sõbraks üleöö. Äraleppinud vastased võivad ka lihtsalt oma eludega edasi minna, olles lihtsalt vabanenud vihavaenu taagast omavahel. Seega massimeedia, kaasa arvatud lastele näidatud multifilmid, esitab tihti maailma ka mustvalgena. Mis võib inimese maailma nägemist moonutada sama palju, kui heakstegeva vägivalla (redemptive violence) propageerimine teleprogrammides.

Ja need kaks on omavahel tihti seotud! Võtame näiteks kristlikud fundamentalistid (ka neid on essees mainitud). Nende maailmavaade on must-valge, et on hea ja halb, kristlik ja mittekristlik, püha ja patune, jumalik ja ilmalik, taevas ja põrgu, meie ja nemad. Meie ja nemad. Fundamentalistid ei tunnista iialgi neid, kes näevad maailma teistmoodi. On kas nende tõde või valeõpetus. Ja oma tõe eest võideldes muututakse tihti vägivaldseks. Pommitatakse abordikliinikuid, piketeeritakse tapetud homode matuseid, surutakse läbi repressiivseid seadusreforme nagu näiteks kreatsionismiõpetuse lükkamine teadusklassidesse, sõditakse islamistidega, kiusatakse taga teistsuguse usutunnistuse ja sättimusega inimesi.

Otse loomulikult on essee kirjutatud kristliku patsifismi vaatevinklist. Eks ses positsioonis ole oma kitsaskohad ka, sest vahel on vaja kaitsta pealtnäha vägivaldsete taktikatega ennast nende vastu, kes oma julgeolekut ohtu seavad kippuma. Teise inimese mõrv ei ole eales aktsepteeritav, kuid vahel on vaja ellujäämise nimel likvideerida keegi, kes sind ennast mõrvata üritab. Patsifism patsifismi enda pärast võib oma grotesksemal kujul olla sama lihtsustatud maailmavaade, kui arusaam heakstegevast vägivallast. Oluline on siin, nagu iga teise ideoloogia puhul, et ei muututa fanaatiliseks ja et ollakse võimelised jälgima reaalsust ja siis ennast kohandama sellega.


"Truce Hurts"

Konsumerismist, ahnusest, kadedusest ja vajadustest

Sedasi apelleerib laenufirma meie madalaimatele instinktidele.

Olgu õeldud, et alustasin sissekannet juba 28ndal. Valmis sai asi alles täna, 31nda mai õhtul.

Olen aegajalt veebis sattunud peale ühele reklaamile. Mis promob ühte laenufirmat, nimega Ferratum. Reklaamitrikk seisneb siis rõhutamisel, et on midagi, mis juba olemas, aga tahaks midagi veel juurde. "Juurviljad on küll head, aga vahel tahaks liha ka". Piltlik illustratsioon siis kutsumaks üles võtma tarbimislaenu, et rahuldada neid ihasid millegi rohkema järele.

Tundub päris küüniline õhutada pealiskaudseid tarbimisvajadusi ajal, mil majandussurutis on rahva niigi laostanud. Või loodetakse õnge võtta neid väheseid, kes veel pole ennast lolliks laenanud, aga kes ikkagi peavad püksirihma pingule tõmbama? Sisendades neile, et ainus võimalus põhivajadustele lisaks saada on laenu võtta. Kui palju ikkagi on neid, kes satuvad intresslaenude küüsi, kuna teisiti pole võimalik hakkama saada? Kindlasti vähem, kui neid, keda on ahvatletud soovima täita kunstlikke vajadusi. George Carlin käratas briljantselt, et inimesed raiskavad raha, mida neil ei ole, asjadele, mida nad ei vaja. Kui väga tahta, siis saab ju ka igasuguste laenudeta ära elada.

Samas peab arvestama, et konsumerism ei ole tegelikult naturaalne iha muudkui osta ja osta ning mitte iialgi rahulduda. Vaid aastatepikkuse propaganda kalkuleeritud tulemus. Kui USA ühiskonnas tootlikkus kasvas kuni määrani, mil võis juba mõtlema hakata lühendatud töönädalate peale, otsustasid valitseva eliidi esindajad, et pigem tuleks rahvast panna veelgi rohkem tootma ning selleks oligi vaja ahvatleda inimesi rohkem tarbima. Kardeti, et liiga palju vaba aega muudab massid vähem manipuleeritavaks. Siit ka tsükli tööta-tarbi-sure (work-consume-die) paikapanemine enamiku rahva jaoks. Sest, kes juba selle ratta peal oravatena jooksevad, need ei märka, et midagi on ühiskonnas valesti. Laenama õhutamine on igati loogiline järgmine samm töölistelt veelgi rohkem vaba aja röövimiseks: panna neid töötama kõvemini, sest intressid nõuavad tagasimaksmist.

Kuigi konsumerismi sümptomiks võib pidada ahnust, mis tuleneb arusaamast, et õnn peitub asjades ja nende omamises ja mis ajendab inimest muudkui krabama ja krabama kõike, mida võimalik krabada, võib tarbimishullustuse taga näha ka vajaduste väära mõtestatust ja kadedust. Mis seda ahnust omakorda toidavad.

Meie parasvõõtme kliimas on inimese põhilised vajadused söök, vesi, riided, peavari ja soojus. Kõik muu, mis maksab raha, on kas luksus või tehislik vajadus. Tahtmine tarbida tuleneb ka teadvustamatusest, mida on tegelikult vaja. Tulles tagasi toidu juurde (et juurviljad on head, aga tahaks vahel liha ka), sellega on tihti probleem, et jookseb väga õrnõhk piir "mitte piisavalt" ja "liiga palju" vahel. Inimene, kes on tarbinud piisavalt toitu, mida ta organism jõuaks vabalt enne järgmist söögikorda korralikult ära seedida, võib ikka tahta ühtteist põske pista. Ja kui ta söömisega liiale läheb, on tulemuseks seedehäired, kõhuvalu jm sedatüüpi hädad.

Isegi olen ülesöömisega ropult liialdanud (viimati näiteks eile). Ja samas olen ka hakkama saanud vähe söömisega. Kuna mu ainevahetus kahjuks pole selline, et ma võin tont teab, mida suu sisse ajada, ilma et kõht üles ei paistetaks, siis leian, et olen üks nendest inimestest, kellele sobib vähem süüa. Avaldan saladuse: ma harva söön kolm söögikorda päevas. Tihti kaks, vahel isegi vaid üks. Kolm korda päevas on ületähtsustatud režiim. Organismi seedesüsteemile võib see olla liiast.

Tegelikult leian, et söömise kohta kehtib üks lollikindel reegel: kuula oma keha, mitte suud. Sinu suu käseb süüa kõike, mis mõnus, magus, rammus jne. Aga pärast su keha võib õelda, et see oli suur viga. Tähtis oleks kuulata just oma enda keha, mis annab õigel ajal teada, kui nälg on käes. See on suuresti sisetunde usaldamise ja enesedistsipliini küsimus. Kui arendada neid külgi endas, on tarbimishullustuse eest kaitse garanteeritud. Süües sobivaid toite (nt tsõliaakiahaiged peaksid välja jätma teravilja- ja piimatooted) loksuvad toitumisvajadused eriti hästi paika.

Hoopis omaette teema on kadedus. Olen tihti pead vaevanud, et miks inimesed muutuvad kadedaks, kui kellelgi teisel on midagi, mis endal jääb puudu. Ja miks ma ise kipun kadestama teisi, kel on minust mingis mõttes rohkem vedanud. Kadedus kindlasti põhjustab naabrist-parem tüüpi käitumist ja soovi jäljendada jõukate elustiili, isegi kui sellega kaasnevad üürgavad miljonivõlad.

Niipalju kui ma olen uurinud, mis nippidega saab kadedusest üle, on võtteid mitmeid. Võib uurida, et miks inimene tunneb kadedust. Mida kadedus ütleb sulle? Millised irratsionaalsed tunded on seotud? Näiteks, kui keegi tunneb kadedust tuttava üle, kes on leidnud omale elu armastuse, siis võib teda rõhuda hirm, et ehk ei leia tema ealeski kedagi, kes teda armastaks. Teistega võrdlemise asemel on huvitav trikk võrrelda ennast iseendaga. Nii umbes 10 aastat tagasi. Vähemalt mina võin küll õelda, et võrreldes 10 aasta taguse olukorraga olen ise oma eluga märksa rohkem rahul. Ja tihti võib kadeduse taga peituda ka soov enda unistusi ellu viia. Aga siis võib endalt küsida, mida ma saaksin teha, et see unistus täituks?

Samuti ma leian, et inimene on kõigele vaatamata õnnistatud vabadusega valida. Sinu naaber võib ju lubada reise Madagaskarile, samas kui sina parimal juhul saad vaid korra aastas Stockholmi sõita. Selleks, et ka sina saaksid Madagaskarile reisida, peaksid sa kõvasti rohkem raha teenima või olema võimeline seda hästi säästma. Alati on vabadus valida, kas püüda saada paremini tasustatud töö või jääda oma ameti juurde, millega teenid vähem, aga mis pakub ehk muud moodi rahuldust.

Aga mis siis, kui vahel keegi saavutab midagi praktiliselt ilma vaevata, aga samas teisel kukuvad ka parimad ponnistused läbi? Mis siis, kui keegi, kes on jäänud toppama miinimumpalga väärilise lihttöö peale ja kel on raske kas või oma põhivajadusigi rahuldada, peab pealt vaatama vesise suuga, kuidas tema tuttav pärandusest saadud rahast mõnusalt ära elab? Kuidas elab kehva välimusega naine, kes välimuse pärast endale kavalere ei leia, teadmisega, et nii mõnigi tavamõistes ilus naine on leidnud omale unistuste mehe? Pean tunnistama, et see viitab arusaamale, et elu on ebaõiglane ja eks mulgi läheb veel aega, enne kui selle läbi mõtestan täielikult.

Siiski, tahaks loota, et need raskused ei pea tingimata olema ilmvõimatud takistused. Vaid võivad olla ka väljakutsed. Ning et tihti on vaja oma unistuste ellu viimiseks tohutult leidlikkust ja loomingulist mõtlemist. Siiski, elu ebaõigluse seisukoha pealt ei ole mul veel lõplikke vastuseid, nii et olen ikka veel avatud kõikvõimalikele ideedele, kuidas seda probleemi lõpuni mõtestada.

Lõpetuseks leian, et tarbimishullustusel põhineva tsivilisatsiooni valguses vaadatuna tundub kristlus ühtäkki mõistlikuna. Paradiisiaias ei vajanud inimene rohkemat, kui seda, mis seal juba olemas oli. Ent ühtäkki tahtis inimene enamat ja nii ta oma püüdlustes sattuski vastuollu loodusega. Jeesuse sõnum tundub justkui üleskutse naasta lihtsama ja looduslähedasema eluviisi poole. Kus võid kindel olla, et küll jumal (või loodus) sinu vajaduste eest hoolt kannab, kui piisavalt usaldav oled. Kui tõsiselt mõelda, siis tundub tihti küll, et kui väga tahta, ei olegi vaja eriti palju selleks, et õnnelikult elada. Kes usub, et ta võib oma elu elada ka lihtsalt ja vähenõudlikult, ei pea tundma kadedust ega ahnust. Loodetavasti rohkem inimesi mõistab seda, enne kui me oma ahnusega tsivilisatsiooni hävingu näol tõsise apokalüpsiseni jõuame.

Kas põrgu on teised inimesed?

Tsitaat Jean Paul Sartre'i näidendist "Kinnine Kohus" - teised inimesed ongi põrgu - on ilmselt üks vääritimõistetumaid mõtteid eelmisest sajandist. Sellele ideele on osaks saanud igasuguseid tõlgendusi. Paljudele tundub, et Sartre oli misantroop, kelle jaoks terve elu oli mõttetu. On teatud inimesi, kes selle peale suisa reaktsiooniliselt sisendavad, et teised inimesed ei ole põrgu. Nende seas kindlasti ka paljud usuinimesed, kellele Sartre'i ateistlikud implikatsioonid mõjuvad kui punane rätt. Aga see selleks.

Siin üks huvitav link esseele, kus arutletakse Sartre'i eksistentsiaalsete küsimuste üle. Muuseas on ära toodud ka Sartre'i enda tegelik seisukoht. Sartre ei mõelnud sugugi seda, et suhted inimestega on alati põrgulikult väljakannatamatud. Pigem viitab Sartre sotsiaalpsühholoogilisele faktile, et paljude inimeste probleemid tulenevad tihti just teistest. Kui meie suhted kellegi inimesega on hapud või halvaloomulised, siis võib selle teise inimese juuresolek mõjuda kui põrgu. Sest inimese mina on tihti sõltuvuses sellest, millisena teised teda talle peegeldavad. Ei ole realistlik eeldada, et inimese mina tekib teistest täiesti sõltumatult. Alati on inimest kujundanud keegi teine kas otseselt või kaudselt.

Tegelikult ma usun, et see, kas teised inimesed tunduvad põrgulikud või ei, sõltub sobivusest. Sarnased inimesed, kes mõistavad oma kaaslast hästi ja aktsepteerivad teda sellisena, nagu ta on, võivad tema jaoks olla kui taevalik seltskond. Kui aga teise inimesega ilmnevad vaid konfliktid, tülid ja egode katastroofiline kokkupõrge, siis on põrgu ehk tõesti teised inimesed. Õnnetu abielumees, kellel on kõrini oma naise näägutamisest ja psühhoterrorist, mõistab väga hästi, milline põrgu võib olla teine inimene. Sobiva elukaaslase leidmine aga tundub olevat võimalus maitsta paradiisi maa peal. Sartre'i tegelik sõnum on isikliku vastutuse tähtsus. Me oleme valikutes vabad senikaua, kuni me aktsepteerime tagajärgi. Sotsiaalsel tasandil aga on ka iga inimene ise vastutav selle eest, kellega ta lävib. Teised inimesed ei ole põrgu mitte seepärast, nagu see oleks vääramatu sotsiaalne seadus, vaid see võib olla nii, kui inimene ei vali oma sõpru või tuttavaid piisavalt hästi.